← Eesti

3-99-1/2

Obsah (6)§ 24§ 26§ 93§ 31§ 83§ 92

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 9. juuni 2006 Tallinn Haldusasja number 3-99-1 Haldusasi A.S.e kaebus Tallinna Linnavalitsu

§ 24lg1 p.2).

2.Tühistada Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995.a. korraldus nr.3413-k „Pärnu mnt 337 asuvate hoonete tagastamine“ osas, millega otsustati tagastada omandireformi õigustatud subjektidele Pärnu mnt 337, endisel kinnistul 30N asuv mansardkorrusega elamu ja teha Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995.a. korralduse nr.3413-k tagasitäitmiseks nõuda Pärnu mnt 337, endisel kinnistul 30N asuv mansardkorrusega elamu välja omandireformi õigustatud subjektidelt (

§ 26lg.1 p.1).

3. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt kaebuse esitaja A.S.e kasuks välja kantud kohtukulud 31 634 krooni (

§ 93lg1).

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 09.06.2006.a. esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord 1 avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik (

§ 31lg 1, 4 ja 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.11.1994 otsuse nr. 4317 p-ga 1 loeti Tallinnas, Pärnu mnt.337, 339/Raudtee 102, end. Pärnu mnt. 187, 189, 191, endisel kinnistul nr.30N ehitised ja krunt suurusega 5892 m2 omandireformi objektiks. Otsuse p-ga 3 tunnistati nimetatud vara suhtes omandireformi õigustatud subjektideks S.M.a 1/6 mõttelises osas, S.K. 1/3 mõttelises osas, A.T. 1/6 mõttelises osas ja R.M. 1/3 mõttelises osas. Otsuse kohaselt on majavaldus natsionaliseeritud, avaldatud ENSV Teataja 1941 nr.14, art.157 (I kd.lk.9). Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korraldusega nr.3413-k „Pärnu mnt.337 asuvate hoonete tagastamine“ otsustati tagastada Pärnu mnt.337, endisel kinnistul 30 N, asuvad hooned (asendiplaanil hooned pos.1,2,4) S.M.ale 1/6 mõttelises osas, S.K.ile 1/3 mõttelises osas, A.T.ile 1/6 mõttelises osas ja R.M.ale 1/3 mõttelises osas (p.1). Korralduse p-s 2 kohustati Nõmme Linnaosa valitsust kandma hooned (asendiplaanil hooned pos.1,2,4) oma bilansist maha ja andma p-s 1 nimetatud isikutele aktiga üle ning p-s 3 kohustati Tallinna Hooneregistrit registreerima hoonete (asendiplaanil hooned pos.1,2,4) omandiõiguse üleminek vastavalt p-le 1. Hoone pos.3 osas otsustati alustada kompenseerimise menetlust (p.4). Korralduse aluseks on märgitud ORAS § 12 lg.1 ja 3, ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.11.1994 otsus nr. 4317 ja Tallinna Linnavarade Ameti ekspertkomisjoni 24.03.1995 protokoll nr.15 (I kd.lk.10). 25.01.1999 esitas A.S. Tallinna Halduskohtule kaebuse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.11.1994 otsuse nr. 4317 ja Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995.a. korralduse nr.3413-k täielikult seadusevastaseks tunnistamiseks (I kd.lk.2-7). 12.09.2001 esitas A.S. täiendava kaebuse, milles taotles Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korralduse nr.3413-k tühistamist ja Tallinna Linnavalitsusele selle korralduse tagasitäitmise ettekirjutuse tegemist. Samuti Nõmme Linnaosa Valitsuse 16.01.1997 vara üleandmisevastuvõtmise akti nr.352 tühistamist ja selle akti tagasitäitmise ettekirjutuse tegemist Nõmme Linnaosa Valitsusele (I kd.lk.63-66). 15.04.2002 teatas kaebaja kohtule, et ta ei vaidlusta ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.11.1994 otsust nr. 4317 (I kd.lk.108). Tallinna Halduskohtu 29.04.2003 määrusega lõpetas kohus

§ 24

lg 1 p 2 alusel menetluse A.S.e kaebuses ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.11.1994 otsus nr. 4317 seadusevastaseks tunnistamise nõudes.(I kd.lk.140). Kohtu 10.05.2004 määrusega määrati asjas Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korralduses nr.3413-k „Pärnu mnt.337 asuvate hoonete tagastamine“ märgitud Pärnu mnt.337 mansardkorrusega ehitise ehitustehniline ekspertiis lähtuvalt kuni 01.03.1997 kehtinud ORAS § 12 redaktsioonist. Kohtu määruse alusel koostati 10.06.2004 eksperthinnang nr.TR 780/

  1. Kohtu 08.10.2004 määrusega rahuldas kohus kaebuse esitaja esialgse õiguskaitse taotluse ja tegi Riiklikule Ehitisregistrile ettekirjutuse kanda Ehitisregistrisse Tallinnas, Pärnu mnt 337 2 asuva ehitise käsutamise keelumärge kuni kohtuotsuse või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni käesolevas haldusasjas (I kd lk 7-8). 23.mai 2005 määrusega määras kohus Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korralduses nr.3413-k „Pärnu mnt.337 asuvate hoonete tagastamine“ märgitud Pärnu mnt.337 mansardkorrusega ehitise ehitustehnilise ekspertiisi ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse määramiseks lähtuvalt alates 02.03.1997 kehtivast ORAS § 12 lõikest
  2. Kohtu määruse alusel koostati eksperthinnang nr.TR 780-1/
  3. 06.12.2005 kohtuistungil loobus kaebuse esitaja Nõmme Linnaosavalitsuse 16.01.1997 üleandmise-vastusvõtuakti nr 352 tühistamise taotlusest. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT Kaebuse esitaja 06.12.2005 kohtuistungil täpsustatud taotluseks on: tühistada Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korraldus nr.3413-k osas, millega otsustati tagastada omandireformi õigustatud subjektidele Pärnu mnt 337, endisel kinnistul 30N asuva mansardkorrusega elamu (asendiplaanil hoone pos.1) ja teha Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korralduse nr.3413-k tagasitäitmiseks nõuda Pärnu mnt 337, endisel kinnistul 30N asuv mansardkorrusega elamu välja omandireformi õigustatud subjektidelt. Kaebuse kohaselt tagastati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.11.1994 otsuse nr. 4317 ja Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korralduse nr.3413-k alusel 16.01.1997 vara üleandmisevastuvõtmise aktiga nr.352 kolmandale isikule S.K.ile 1/3 mõttelist osa Tallinnas Pärnu mnt.337, endisel kinnistul 30N asuvatest hoonetest. Tagastatud hoonete hulka kuulub mansardkorrusega elamu, milles asub korter, milles kaebaja elab üürnikuna. Vastustaja ebaseaduslike haldusaktide tõttu ei ole kaebuse esitaja saanud nimetatud eluruumi erastada. Millal on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastatud teistele kolmandatele isikutele, ei ole teada. Kaebaja leiab, et Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995.a. korraldus nr.3413-k on vastuolus materiaalõigusnormidega. Tallinna Linnavalitsus rikkus Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ (edaspidi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord) punkti 40, kuna tagastas Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korralduse nr 3413-k alusel vara 16.01.
  4. Korra p 40 kohaselt on kohalik omavalitsus kohustatud vara õigustatud subjektidele tagastama 3 kuu jooksul tagastamise korralduse kättesaamisest ja kui õigustatud subjekt ei võta mõjuvate põhjusteta kehtestatud tähtaja jooksul vara vastu, loeb kohaliku omavalitsuse täitevorgan oma korraldusega õigustatud subjekti vara tagasisaamisest loobunuks ning alustab vara kompenseerimise menetlust. 1994-1995 kehtinud ORAS § 12 lg 3 p 2 järgi ei kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui vara ei olnud säilinud sama paragrahvi lg-s 8 sätestatud endisel individualiseeritaval kujul. ORAS § 12 lg 8 p 2 kohaselt ei loeta ehitisi endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kõik põhikonstruktsioonid on asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses. Ehitise põhikonstruktsioonideks loetakse vundament, välispiirded, kandvad seinad, vahelaed ja katus. Tagastatud varale on tehtud kaks eksperthinnangut. Esimeses, Kommunaalprojekti 1994 eksperthinnangus, nähtub, et kaebuse esitaja kasutatava hoone asendatud ja uue vara osakaal 3 on 52,5 %, mis on üle poole hoone kogumahust. Teise, Eesti Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo 13.03.1995 eksperthinnangu nr 13R/E aluseks oleva ekspertiisi toimumisest üürnikke ei teavitatud, millega Tallinna Linnavalitsus rikkus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra punkti
  5. Kaebajal ja teistel üürnikel ei olnud võimalik osa võtta elamu tehnilise seisundi ülevaatusest, anda selgitusi ega esitada dokumente. See võis viia eksperthinnangu ebaõigele järeldusele. Kaebaja leiab, et Pärnu mnt 337 mansardkorrusega elamu ei ole säilinud esialgsel individualiseeritaval kujul ning ei kuulu seetõttu tagastamisele. Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo 13.03.1995 eksperthinnangus nr 13R/E on ekspert leidnud, et hoonete ehitamise ajaks saab lugeda 1930.aasta alguse. Vaidlusaluse hoone ehitusprojektist nähtub, et hoone on ehitatud
  6. aastal. Kuna ekspert on eksinud hoone ehitusaja määramisega, ei saa olla õige hoone õigusvastase võõrandamise aja jääkväärtus Ekspertiisiakti lisa 1 kohaselt oli mansardkorrusega elamu vundamendi oletuslik jääkväärtus natsionaliseerimise hetkel 691 ühikut (1983 aasta rubla), ekspertiisiakti p.2.
  7. kohaselt aastatel 1941-1995 mansardkorrusega elamu vundamendi ehituseks kulutusi tehtud ei ole. Kaebaja leiab, et see ei vasta tegelikkusele. Ekspert ei ole täpsustanud, millisele vundamendile hoone algselt rajatud oli. 1926 kinnitatud ehitusprojektist nähtuvalt oli hoone rajatud kas vundamendita või maapealse kergvundamendiga. 1995 ekspertiisi tegemise ajal ja ka käesoleval ajal on hoonel paekivist vundament, mis on ehitatud hoonele kapitaalremondi ajal. Hoone kapitaalremondi käigus 1967-68 aastal asendati põhikonstruktsiooni alumised kandetalad ning lahtistest paekividest aluse asemel ehitati paekivist lubiseguga seotud vundament. Seega kuuluvad ekspertiisiakti lisas 1 vundamendi maksumuse kohta toodud andmed ümberhindamisele ja sellest oleneb lõppjäreldus hoone esialgsel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta. Kaebaja leiab, et eksperthinnangus on vastuolulised ka katuse taastamismaksumus õigusvastase võõrandamise ajal ja uue katuse taastamismaksumus. VASTUSTAJA SEISUKOHT Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korraldusega nr.3413-k tagastati Pärnu mnt 337 asuvast neljast hoonest kolm (plaanil pos 1, 2 ja 4) vastavalt ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuses toodud mõttelistele osadele. Vastustaja ei nõustu kaebaja tõlgendusega õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 40 osas. Nimetatud korra p 40 kolmekuuline tähtaeg on seotud hetkega, millal õigustatud subjekt vara tagastamise korralduse kätte sai. Tuginedes õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku nr 103 dokumentidele, on tõendatud, et õigustatud subjektid ei ela Eestis ja kohalik omavalitsus ei ole õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korralduse vastuvõtmisest õigustatud subjekte kirjalikult teavitanud. Sellest tulenevalt on Pärnu mnt 337 asuvad õigusvastaselt võõrandatud hooned antud õigustatud subjektidele üle erinevatel aegadel. Tallinna Linnavaraameti 09.01.1997 kirjast nr 8/81 nähtuvalt sai S.M.i volitatud esindaja Hillar Soosalu Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korralduse nr 3413-k kätte alles 15.11.
  8. 16.01.1997 koostati vara üleandmise-vastuvõtmise akt nr 352, millega anti S.K.ile üle 1/3 mõttelist osa Pärnu mnt 337 asuvatest ehitistest. 25.04.1997 koostatud vara üleandmise- vastuvõtmise aktiga nr 360 anti ka ülejäänud mõttelised osad Pärnu mnt 337 hoonetest teistele õigustatud subjektidele S.M.ale, A.T.ile ja R.M.ile. Samuti võtsid tagastamise õigustatud subjektid üle kõik Pärnu mnt 337 tagastatud ehitise suhtes sõlmitud 4 üüri- ja rendilepingud. Seega olid tagastamise õigustatud subjektid huvitatud vara tagastamisest ning on teinud omandi vastuvõtmise toiminguid piisava kiirusega ja mõistliku aja jooksul. Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korralduses nr.3413-k on tuginetud märtsis 1995 koostatud Eesti Politseiameti Kohtuekspertiisi büroo ekspertiisiaktile nr 13 R/E. Asjaolu, et vastustaja rikkus ehitusekspertiisi läbiviimisel menetluskorda, ei anna iseenesest alust haldusakti tühistamiseks. Menetlusnormide rikkumine haldusmenetluses toob kaasa haldusakti tühistamise vaid siis, kui selline rikkumine viis või võis viia asja ebaõigele otsustamisele. Vaidlusaluse hoone pos 1 kohta on tehtud kokku kolm erinevat ekspertiisi ORAS § 12 lg 8 kuni 02.03.1997 kehtinud redaktsiooni kohaselt, mille tulemused erinevad üksteisest säilivuse osas kardinaalselt. Üks ekspertiis on tehtud pärast 02.03.1997 kehtiva ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni kohaselt.
  9. aastal tehtud ekspertiisi kohaselt oli vaidlusaluse ehitise uuenduste-parenduste osakaal 52,5%, kuid terve ehitise suuruseks oli märgitud 104,3%. Kuivõrd tunnistajate ütlused olid vastukäivad ning säilivuse protsendi erinevus tagastamiseks lubatud 50%-st väga väike, tellis Tallinna Linnavarade Amet uue ekspertiisi. 1995 koostas Eesti Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo Tallinna Linnavarade Ameti tellimusel ekspertiisiakti nr 13R/E, mille kohaselt on vaidlusalune hoone pos 1 säilinud endisel individualiseeritaval kujul 79 % ulatuses. Samuti tulenes mõlemast aktist et uuenduste kohta puudub dokumentatsioon. Võttes aluseks nii 1994 kui 1995 aastal koostatud ekspertiisid, tegi Tallinna Linnavarade Ameti Ekspertkomisjon protokollilise otsuse, mille punktis 1.5 leidis, et põhikonstruktsioonide asendatus endisel kontor-elamul, s.o. hoonel pos 1 on 33%, ehk hoone on säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Kohtumenetluse käigus tehtud ekspertiisist, mis tehti lähtuvalt kuni 01.03.1997 kehtinud ORAS § 12 redaktsioonist, selgub, et ehitise säilivus põhikonstruktsioonide osas on 55%, ehk ehitis ei kuuluks tagastamisele. Kohtumenetluse käigus tehtud ekspertiisist, mis tehti lähtuvalt alates 01.03.1997 kehtinud ORAS § 12 redaktsioonist, selgub, et parenduste/uuenduste jääkväärtus on 80%, so samuti 5% suurem piirist, milline võimaldaks ehitise tagastada. Aktis on toodud, et jääkväärtuse arvutamiseks vajalikud kulumi hinnangud on esitatud hindamise aja seisuga. Seega on viimaste ekspertiisiaktide ja vaidlustatud korralduse aluseks oleva ekspertiisiakti vahe kümme aastat ning aktide erinev tulemus võib olla tingitud ajalisest faktorist. Mõlema kohtumenetluse käigus tehtud ekspertiisiakti puhul on kasutatud nii analoogmeetodit kui ka ressursimeetodit. Ehitise individualiseeritava kujul säilivuse hinnang ressursimeetodil sõltub kolmest numbrilisest tegurist. Need on taastamisväärtuse arvutamisel aluseks olevad töömahud, kasutatavad ühikhinnad ja kulumi määr. Üldlevinud seisukoht ehituse hinnakujunduses on, et ühikhindade alusel koostatavate eelarvete täpsus on 10%. Säilivuse hinnang analoogide alusel sõltub analoogehituse tehniliste parameetrite sarnasusest hinnatava ehitisega ja kulude jagunemise proportsioonidest (protsentidest) ehitise osade vahel, hinnangutest (ehitusturu hinnatasemest) ning kulumi määrast. Analoogmeetodi kasutamisel peetakse eelarvestamise täpsuseks üldiselt 15-20%. Seega võib erinevate ekspertide ja spetsialistide hinnangul ekspertiiside erinevus kõikuda kuni 20%. Arvestades hinnanguliselt toodud erinevuse võimalust, eksperdi subjektiivset lähenemist ning ajalist faktorit, on Tallinna 5 Linnavalitsus seisukohal, et uued ekspertiisiaktid ei anna alust arvata, et hoone tagastamine olnuks ebaõige. Kuna alates 03.03.1997 kehtiva ORAS redaktsiooni kohaselt hinnatakse ehitist ning arvestatakse kulumit hindamise aja hindades, siis võib asenduste märgitud määr 55% olla arvestatav ka 50% ning seda ainuüksi möödunud kümne aasta jooksul tekkinud kulumi tõttu. Võttes aluseks kohtumenetluse käigus tellitud ekspertiisiaktid, kus määravaks on 5%, erinevad ekspertide ja spetsialistide hinnangud, on vastustaja seisukohal, et hooned, sh pos 1 on tagastatud õigesti. KOLMANDATE ISIKUTE SEISUKOHT Kolmas isik S.M. avaldas kohtuistungil arvamust, et mansardkorrusega elamu on säilinud sellisena nagu ta oli vanasti (I kd.lk.119). Teiste kolmandate isikute seisukohta mansardkorrusega elamu on säilimise kohtule esitatud ei ole. Kolmandate isikute lepinguline esindaja advokaat Piret Luiga pidas võimalikuks protsessiosaliste vahelist kokkulepet, millega kaebaja ja vastustaja ei nõustunud (II kd.lk.74). KOHTU SEISUKOHT Arvestades, et kaebaja loobus
  10. aprilli 2003 kohtuistungil kohtule 26.01.1999 esitatud kaebuses toodud põhjendustest, kohus neid ei käsitle. Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korraldusega nr.3413-k otsustati tagastada Pärnu mnt.337, endisel kinnistul 30 N, asuvad hooned (asendiplaanil hooned pos.1,2,4) S.M.ale 1/6 mõttelises osas, S.K.ile 1/3 mõttelises osas, A.T.ile 1/6 mõttelises osas ja R.M.ale 1/3 mõttelises osas (p.1). Vara on õigustatud subjektidele üle antud Nõmme Linnaosa Valitsuse 16.01.1997 vara üleandmise- vastuvõtmise aktiga nr.352 S.K.ile - 1/3 mõttelist osa ja Nõmme Linnaosa Valitsuse 25.04.1997 vara üleandmise- vastuvõtmise aktiga nr.360 S.M.ale, A.T.ile ja R.M.ile 2/3 mõttelist osa. Seega on õigustatud subjektid vara vastu võtnud üle aasta pärast vara tagastamise otsustamist. ORAS § 12 lg 7 sätestab: „Õigustatud subjektiks tunnistatud isik on kohustatud vara tagastamise menetluses tegema Vabariigi Valitsuse kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse. Kui õigustatud subjekt pärast tagastamise otsustamist ei võta mõjuva põhjuseta talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vara vastu, tagastamismenetlus lõpetatakse ja tagastamise otsus tühistatakse. Nimetatud juhtudel vara kompenseerimise menetlust ei alustata.“ Käesoleval juhul on õigustatud subjektid õigusvastaselt võõrandatud vara vastu võtnud, mistõttu ei ole enam kohaldatav ORAS § 12 lg
  11. Lisaks paneb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 39 lg 3 valla- või linnavalitsusele kohustuse korraldada vara üleandmine kolme kuu jooksul tagastamise korralduse vastuvõtmisest arvates. Vastustaja kinnitusel ei ole Tallinna Linnavalitsus õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korralduse vastuvõtmisest õigustatud subjekte kirjalikult teavitanud. Eeltoodut arvestades on vara üleandmine viivitunud mitte õigustatud subjektide vaid Tallinna Linnavalitsuse tegevusetuse tõttu. Linnavarade Ameti juhataja asetäitja V.Trummi 09.01.1997 kirjas nr.8/81 Nõmme Kinnisvarahoolduse Munitsipaalettevõttele on märgitud: kuna S.M.a volitatud esindaja sai Tallinna Linnavalitsuse 6 11.12.1995 korralduse nr.3413-k „Pärnu mnt.337 asuvate hoonete tagastamine“ kätte alles 15.11.1996, palume tagastada õigustatud subjektidele korralduses näidatud hooned (vara tagastamise toimiku /edaspidi vtt/ lk.92). Andmed puuduvad, millal said Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korraldusest nr 3413-k teada ülejäänud õigustatud subjektid. Eeltoodut arvestades ei kuulu vaidlustatud korraldus vaidlustatud osas tühistamisele ORAS § 12 lg 7 alusel. Tallinna Linnavalitsuse 11.12.1995 korralduse nr.3413-k „Pärnu mnt.337 asuvate hoonete tagastamine“ andmise aluseks on märgitud ORAS § 12 lg.1 ja 3, ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21.11.1994 otsus nr. 4317 ja Tallinna Linnavarade Ameti ekspertkomisjoni 24.03.1995 protokoll nr.
  12. Korralduse andmise ajal kehtinud ORAS § 12 lg 1 sätestas, et riigi- ja kohaliku omavalitsuse organid, teised juriidilised ja füüsilised isikud, kelle omanduses asub omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara, on kohustatud selle õigustatud subjektidele tagastama, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõige 3 sätestas juhud, millal omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele. ORAS § 12 lg. 3 p. 2 kohaselt ei kuulu omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisele, kui see ei ole säilinud sama paragrahvi
  13. lõikes sätestatud endisel individualiseeritaval kujul. ORAS § 12 lg. 8 p. 1 alusel loetakse ehitised endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui nende põhiotstarbel kasutatav kubatuur on ümberehituste tõttu suurenenud või vähenenud mitte rohkem kui poole ulatuses võõrandamisaegse kubatuuriga võrreldes. ORAS § 12 lg. 8 p. 2 kohaselt ehitisi ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilivaks, kui kõik põhikonstruktsioonid on asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses. Ehitise põhikonstruktsioonideks loetakse vundament, välispiirded, kandvad seinad, vahelaed ja katus. Riigikohtu halduskolleegiumi 20.juuni 2000 otsuses nr. 3-3-1-30-00 on leitud, et ORAS § 12 lg. 8 p. 2 varemkehtinud redaktsiooni alusel ei loetud ehitisi endisel individualiseeritaval kujul säilinuks ka siis, kui vara kuju ja suurus ei ole oluliselt muutunud, kuid võõrandamisaegsed vundament, välispiirded, kandvad seinad, vahelaed ja katus on asendatud kokku rohkem kui pooles ulatuses. Välispiireteks peeti seejuures väliskandeseinu, akna- ja välisukseplokke ning katusekatet. Vaidlustatud korralduse aluseks märgitud Tallinna Linnavarade Ameti ekspertkomisjoni 24.03.1995 protokollist nr.15 ( vvt lk 74-76) nähtuvalt on vaadatud läbi ekspertiise ja märgitud, et Pärnu mnt 337 hoonete osas on tehtud kaks ekspertiisi: AS-i Kommunaalprojekt poolt aprillis 1994 läbiviidud ekspertiis 99-94, milles ei ole arvestatud kulumit ja Eesti Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo 13.märtsi 1995 akt nr 13 R/E, milles on esitatud arvamus, et põhikonstruktsioonide asendatus endisel kontor-elamul 33%, saeveskil 104% ning otsustatud, et saeveski ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. AS-i Kommunaalprojekti 1994 eksperthinnangus 99-94 (vtt lk.58-66) on mansardkorrusega elamu mahuliseks muudatuseks saadud 8% ning asendatud põhikonstruktsioonide osakaaluks mansardkorrusega elamul 52,5 % koguvarast 104,3%. Seega on selles eksperthinnangus jõutud järeldusele, et mansardkorrusega elamu kõik põhikonstruktsioonid on asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses. Samas ei ole selles ekspertiisis arvestatud hoonete kulumit, mistõttu ei saa selle ekspertiisi tulemus olla õige. Tallinna Linnavarade Ameti ekspertkomisjoni 24.03.1995.a. protokollist nr.15 nähtuvalt on AS-i Kommunaalprojekt 1994 eksperthinnangus 99-94 kulumi mittearvestamine tinginud uue ekspertiisi tellimise. Seda kinnitas ka vastustaja esindaja kohtuistungil (I kd.lk.137 pöördel). 7 Riigikohtu halduskolleegiumi 08.05.2006 kohtuotsuses nr. 3-3-1-21-06 leidis halduskolleegium, et Tallinna Linnavalitsuse korraldusele saab anda õigusliku hinnangu läbi nende üldaktide, mis kehtisid selle korralduse andmise ajal. Kuna käesolevas haldusasjas vaidlustatud korraldus tehti 11.12.1995, kuulus sel ajal kohaldamisele alates 01.06.1995 jõustunud keskkonnaministri
  14. märtsi 1995 määrus nr 16, millega olid kinnitatud Metoodilised soovitused ekspertidele ehitiste endisel individualiseeritud kujul säilivuse määra hindamiseks (edaspidi Metoodilised soovitused).
  15. märtsi 1995 Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo ekspertiisiaktis nr.13R/E (vtt lk.69-72) on märgitud, et ekspertiis on tehtud Tallinna Linnavalitsuse 03.02.1995 tellimise alusel. Ekspertiis on alustatud
  16. veebruaril 1995 ja lõpetatud
  17. märtsil
  18. Seega on ekspertiis läbi viidud enne keskkonnaministri
  19. märtsi 1995 määruse nr 16 jõustumist. Samas kinnitasid eksperdid L.Rahumägi ja H.Randmäe (I kd lk.156-157) kohtuistungil, et nad juhindusid keskkonnaministri
  20. märtsi 1995 määruses nr 16 toodud metoodilistest soovitustest, kuna need olid ekspertidele enne jõustumist kättesaadavaks tehtud. Ekspert L.Rahumägi ütluste kohaselt kehtis 2 meetodit, hinnati kubatuuri ja põhikonstruktsioonide järgi 40-41 kuni 1991.aasta. Ekspet H.Randmäe ütluste kohaselt olid 13.03.1995 metoodilised soovitused mustandina ekspertidel ammu käes, H.Randmäe oli ise selle tegemise juures. Seda tutvustati juba 1995 jaanuaris. Metoodiliste soovituste p.3.12 kohaselt ehitiste juures peale EV omandireformi seaduse kehtestamist (20.juuni 1991) tehtud konstruktiivelementide asendusi, samuti tehtud juurde-, pealeehitisi ekspertiis arvutustesse ei kaasa. Kuigi kohtuistungil ekspert L.Rahumägi selgitas, et metoodika järgi tuli arvestada ainult kuni 20.juunini 1991 tehtud parandusi/uuendusi, on Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo 13.märtsi 1995 akti nr 13 R/E lisas 1 on toodud hoonete taastamisväärtus ja jääkväärtus 1940.aasta seisuga ja 1941 kuni 1995 seisuga. Seega on sellest ekspertiisiaktist nähtuvalt arvutustesse kaasatud ka pärast 20.juunit 1991 tehtud konstruktiivelementide parandusi/uuendusi, mistõttu ei vasta see ekspertiisiakt Metoodiliste soovituste nõuetele. Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo ekspertiisiakti uurimuslikus osas on märgitud, et hoonete ehitamise aja kohta täpsemad andmed puuduvad. Eksperdid on lugenud ehitamise ajaks 1930-ndate aastate alguse ning sellest tulenevalt hinnanud hoonete kulumiks 20-25%. Ekspertiisiaktis ei ole välja toodud, millele tuginedes on eksperdid lugenud ehitamise ajaks 1930-ndate aastate alguse. Samas nähtub kohtu määruse alusel koostatud kahe eksperthinnangu, 10.06.2004 eksperthinnangu nr.TR 780/2004 ja 28.07.2005 eksperthinnangu nr.TR 780-1/2005 uurimuslikust osast, et Nõmme Alevivalitsusele on O.W.i poolt 11.09.1924 esitatud palve lubada ehitada rendikrundile nr 7 puust elumaja, pesuköök ja kuurid. Palvele oli lisatud ehitusprojekt (SAPA arhiiv lk.12). O.W.i ehitusprojekt kinnitati Nõmme Alevivalitsuses 13.09.1924 nr 1878 all ( eksperthinnangu lisa 3 lk 1). Selle projekti järgi elumaja välja ei ehitatud. B.M. esitas 09.11.1926 Nõmme Alevivalitsusele palve anda talle üle rendikrundil nr 7 paiknevad puust elumaja ühes korraliste hoonetega, millised ta omandas ostu teel O.W.ilt (SAPA arhiiv lk 15). 1926 koostati Tallinnas Pärnu mnt 337 (endisel aadressil Suur Pärnu mnt 145b) asuvatele rendikruntidele nr 6 ja 7 ühekorruselise elumaja, tisleri töötoa ja lauakuuride ehitamiseks uus ehituskavand. Ehituskavand kinnitati 02.12.1926 nr 7031 all (eksperthinnangu lisa 3 lk 2) Hoone põhiplaani mõõdud 3,7 x 4,15 sülda (7,90 x 8,85) ning need langevad kokku hilisemate projektidega. Projektiga kaasnes palvekiri lubada üles panna 8 höövlimasin, kreissaag, freiser ja punnhöövelpink hoonesse „b“. Eksperthinnangutes on ekspert järeldanud, et arvestades ehitise lihtsat konstruktsiooni ning puidutööstuse olemasolu samal krundil, võidi elamu valmis ehitada 1927 aasta suveks. Seega võis ehitise põhitarindite iga 1941 natsionaliseerimisel olla 14 aastat, arhiivides andmed ehitustegevuse kohta perioodil 1926-1928 puuduvad. Tallinnas Pärnu mnt 337 rendikrundile nr 68 uue ehitatava ühekorruselise katusekorrusega kontor-elumaja ehituskavand kinnitati 06.08.1928 (eksperthinnangu lisa 4 lk 3-5). Projekt on registreeritud 07.08.1928 Nõmme Linnavalitsuse Ehitusosakonnas nr 1177 all. Elamu ehituskavand on põhiplaanilt sarnane 1926 ehituskavandile, lisandus trepikoda ja katusekorrus. Eksperthinnangutes on kulumi arvestamisel arvestatud, et õigusvastaselt võõrandatud ehitise põhitarindid ehitati aastatel 1927-
  21. Kohus leiab, et tõenditele tuginev eksperdi järeldus elamu valmimisest
  22. aastatel on usaldusväärne. Seda arvestades on Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo ekspertiisiaktis ebaõigesti loetud hoone ehitamise ajaks 1930-ndate aastate algus. Metoodiliste soovituste kohaselt tuli varade osakaalu võrdlemisel arvutada kulumit. Kuna Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo ekspertiisiaktis on eksitud hoone ehitusaja määramisega, ei saa olla õige hoone õigusvastase võõrandamise aja jääkväärtus ja sellest tulenevalt ka järeldus, et uute, pärast 1941 ehitatud-asendatud põhikonstruktsioonide osatähtsus endise kontror-elamu osas on 33% enne 1941 ehitatud põhikonstruktsioonidest. Lisaks, nagu kohus eespool märkis, on selles ekspertiisiaktis toodud hoonete taastamisväärtus ja jääkväärtus 1940.aasta seisuga ja 1941 kuni 1995 seisuga. Kohus nõustub kaebajaga, et õiged ei saa olla ka Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo ekspertiisiaktis toodud andmed mansardkorrusega elamu vundamendi kohta ja sellest tulenevalt ka lõppjäreldus hoone esialgsel individualiseeritaval kujul säilivuse kohta. Ekspertiisiakti lisa 1 kohaselt oli mansardkorrusega elamu vundamendi jääkväärtus natsionaliseerimise hetkel 691 ühikut (1983 aasta rubla), ekspertiisiakti p.2.3 ja lisa 1 kohaselt aastatel 1941-1995 mansardkorrusega elamu vundamendi ehituseks kulutusi tehtud ei ole. Ekspert Toivo Rattasepa ütluste kohaselt on vaidlusaluse hoone puhul tegemist ajutist tüüpi hoonega. Ekspert Toivo Rattasepa ütluste kohaselt on Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo ekspertiisiaktis toodud arvutustes vundamendi osakaal selline, nagu oleks tegemist keldriga hoonega. See lööb proportsioonid paigast ära (II kdlk110-112). Ka on 1994.a. AS Kommunaalprojekti ekspertiisiakti uurimuslikus osas märgitud mansardkorrusega elamu konstruktiivelementide kohta: vundament paas, hooned on ehitatud kergehitustena, ilma vundamentideta (postvundamendid Nõmme liivases pinnases) mitteeluruumidena. Kapitaalremondi käigus umbes 1969 vundamendi puudumise tõttu (sõrestiku horisontaalsed osad vastu maad) vahetati alumised prussid kui ka mädanenud vertikaalsed osad. Eksperthinnangutes nr.TR 780/2004 ja nr.TR 780-1/2005 on ekspertiisi objekti analüüsis märgitud algsed põhitarindid: vundamendid paekivist krohvimata lihtvundamendid paksusega kuni 40 cm, sügavusega maapinnast kuni 30 cm, sisekandeseinte ja korstnate vundamendid paekivist, kulum 30%. Asendatud/uuendatud põhitarindid: kapitaalremont toimus 1963-1964, vundamente on kapitaalremondi käigus tugevdatud, laotud täiendavaid osi, aluspõranda mädanenud laagid on täielikult välja vahetatud; täiesti uusi vundamente kandeseinte alla ehitatud ei ole. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et Eesti Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo 13.märtsi 1995 akti nr 13 R/E järgi ei ole võimalik kindlaks teha, kas Pärnu mnt 337 mansardkorrusega elamu vastab kuni 01.03.1997 kehtinud ORAS § 12 lg. 8 p. 1 tingimustele. 9 Metoodiliste soovituste p.3.2 kohaselt on „vara“ alati olnud ja on rahaline (väärtus-) termin. Ka vara õigusvastase võõrandamisaegne maksumus on seda tõendavates dokumentides antud reeglina jääkmaksumusena, s.o. arvestades vara kulumit. Vara (edaspidi tekstis „ehitis“ käsitlemisel tuleb arvestada asjaoluga, et vara on alati teatavas tehnilises seisukorras. Ehitis koosneb konstruktiivelementidest ja kokku kõik konstruktiivelemendid = 100%. 10.06.2004 eksperthinnangus nr.TR 780/2004 on kasutatud ehitise põhitarindite jääkväärtuse määramisel ressursside ja analoogmeetodit. Eksperthinnangu lisas 1 tabelites 3 ja 4 esitatud jääkväärtuse arvutuste kohaselt on ressursside meetodiga arvutatud jääkväärtus järgmine: algvara põhitarindite jääkväärtus 1940.a. seisul 183,8 tuh.krooni ja uute ja asendatud põhitarindite jääkväärtus 1991.a. seisul on 103,5 tuh.krooni. Analoogmeetodiga arvutatud jääkväärtus on järgmine: algvara põhitarindite jääkväärtus 1940.a. seisul 182,6 tuh. krooni ja uute ja asendatud põhitarindite jääkväärtus 1991.a. seisul on 97,9 tuh.krooni. Seega moodustab nii ressursside meetodiga kui ka analoogmeetodiga arvutatud parenduste/uuenduste jääkväärtus rohkem kui poole ehitise olemasolevate põhikonstruktsioonide jääkväärtusest. 10.06.2004 eksperthinnangus nr.TR 780/2004 on leitud, et vara kuju ja suurus on muutunud – hoone katusetarindi kuju on muutunud, sellega seoses on muutunud kõik fassaadid ning II korruse plaanilahendus. Pärnu mnt 337 asuva õigusvastaselt võõrandatud ehitise kubatuur on säilinud 92,4% ja suurenenud 7,6%. Ehitise põhikonstruktsioonid on säilinud võõrandamisaegsel individualiseeritaval kujul 45% ulatuses ja põhikonstruktsioonid on asendatud 55%. Seega on selle eksperthinnangu kohaselt kõik põhikonstruktsioonid asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses. Riigikohtu halduskolleegium on oma 25.11.2004 kohtuotsus nr. 3-3-1-44-04 leidnud, et täidetud ei pea olema mitu ehitise säilivuse kriteeriumi. ORAS kohaselt loetakse ehitis endisel kujul mittesäilinuks ja seda ei tule tagastada, kui esineb vähemalt üks ORAS § 12 lg-s 8 sätestatud alustest, ja ekspert ei ole kohustatud hindama ehitise säilivust mõlema kriteeriumi põhjal, kui on tuvastatud ehitise mittesäilimine vähemalt ühel alusel. Arvestades, et 10.06.2004 eksperthinnangust nr.TR 780/2004 nähtuvalt mansardkorrusega elamu põhikonstruktsioonid asendatud 55%, seega kokku rohkem kui poole ulatuses, ei kuulunud nimetatud elamu omandireformi õigustatud subjektidele tagastamisele. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 28 sätestab, et vara loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui see vastab ORAS § 12 lg-s 8 esitatud tingimustele. Kui vara ei ole endisel individualiseeritaval kujul säilinud, teeb valla- või linnavalitsus tagastamisest keeldumise korralduse, viidates ORAS § 12 lg 3 p-le 2 ning lg 8 sellekohasele punktile. Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2004 otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-44-04 selgitas Riigikohus oma varasemat,
  23. juunil 2000 A.V.u kohtuasjas tehtud otsust. Riigikohtu halduskolleegium leidis, et Tallinna Linnavalitsus on Riigikohtu otsust valesti mõistnud ja jätnud välja selgitamata, millise ORAS redaktsiooni alusel on A.V.l õigustatud subjektina suurem võimalus saada taotletud vara tagasi. Tallinna Linnavalitsus oleks pidanud eksperdil laskma hinnata ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivust nii endise kui ka kehtiva ORAS redaktsiooni alusel. Nimetatud Riigikohtu lahenditest järeldab kohus, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamisel tuleb kohaldada ORAS redaktsiooni, millise alusel on omandireformi õigustatud subjektil suurem võimalus saada taotletud vara tagasi. Eeltoodut arvestades määras kohus vastustaja taotlusel Pärnu mnt.337 mansardkorrusega ehitise ehitustehnilise ekspertiisi ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilivuse 10 määramiseks lähtuvalt alates 02.03.1997 kehtivast ORAS § 12 lõikest
  24. Kohtu määruse alusel koostati eksperthinnang nr.TR 780-1/
  25. Selles eksperthinnangus on leitud, et vara väärtus on oluliselt muutunud. Kapitaalremontide, ümber-, peale-, alla-või juurdeehituste (parenduste/uuenduste) jääkväärtus moodustab 80% ja õigusvastaselt võõrandatud ehitise säilinud osade jääkväärtus moodustab 20% ehitise koguväärtusest. Vastavate mõtteliste osade suurused on 4/5 ja 1/
  26. Alates
  27. märtsist 1997 kuni
  28. juunini 2000 kehtis ORAS § 12 lg. 8 punkt 1 järgmises redaktsioonis: „ehitis loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui ehitise väärtus ei ole kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu kasvanud rohkem kui 1/4 võrra“. Sama lõike punkt 2 sätestas: „ehitist ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui ehitise väärtus on kapitaalremondi või ümber, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu kasvanud vähemalt 3/4 võrra.“ Alates 26.06.2000 sätestavad ORAS § 12 lg 8 punktid 1 ja 2 järgmist: „Vara loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui vara kuju, väärtus ja suurus ei ole oluliselt muutunud, arvestades, et ehitis loetakse endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus ei ületa 1/4 ehitise koguväärtusest“ Sama lõike punkt 2 sätestab: „ ehitist ei loeta endisel individualiseeritaval kujul säilinuks, kui kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus moodustab vähemalt 3/4 ehitise koguväärtusest.“ Seega ei olnud Pärnu mnt.337 mansardkorrusega ehitis säilinud endisel individualiseeritaval kujul ka lähtuvalt alates 02.03.1997 kehtivast ORAS § 12 lõikest
  29. Eeltoodut arvestades on vaidlustatud Tallinna Linnavalitsuse korraldus käesolevas kaebuses vaidlustatud osas õigusvastane, kuna õigustatud subjektidele on tagastatud Pärnu mnt.337 mansardkorrusega ehitis, mis ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Kaebuse esitaja taotleb kaebuse esitaja kahjuks korralduse kui kaebuse esitaja suhtes soodustava sisuga õigusvastase haldusakti osalist tühistamist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 3 kohaselt tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamisel arvestada haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. HMS § 67 lg 1 alusel tuleb isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel arvestada samuti isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Sama paragrahvi lg-s 4 on sätestatud ka erandjuhud, mil isik, kelle kahjuks haldusakt kehtetuks tunnistatakse, ei saa tugineda usaldusele. Muuhulgas on usaldusele tuginemine HMS § 67 lg 4 p 1 kohaselt välistatud juhul, kui halduskohtule haldusakti kehtetuks tunnistamiseks kaebuse esitamise tähtaeg ei ole veel möödunud, samuti haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebuse läbivaatamise ajal ja p 2 kohaselt juhul kehtetuks tunnistamise võimalus on ette nähtud seaduses või selleks on jäetud võimalus haldusaktis. Omandireformi aluste seaduse muutmise seadusega andis seaduseandja üürnikele võimaluse vaidlustada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist.
  30. novembril 1998 vastu võetud ja 10.12.1998 jõustunud omandireformi aluste seaduse rakendussätete § 4 sätestab: “Õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud elamus elav üürnik, kellele valla- või linnavalitsus ei ole käesoleva seaduse jõustumise päevaks teatanud kirjalikult elamu 11 tagastamise otsusest, võib esitada halduskohtusse kaebuse elamu tagastamise ja isiku omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise otsuse peale kahe kuu jooksul käesoleva seaduse jõustumisest. Kui elamu tagastamise otsus tehakse pärast käesoleva seaduse jõustumist, võib üürnik kaebuse esitada kahe kuu jooksul valla- või linnavalitsuselt elamu tagastamise kohta kirjaliku teate saamisest.“ Kohus leiab, et sellest tulenevalt kuulub kohaldamisele HMS § 67 lg 4 p 1 ja p 2, kuna seadusandja andis õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud elamus elavatele üürnikele kaebuse esitamiseks uue tähtaja ning usaldusele tuginemine on välistatud nimetatud sätte kohaselt ka haldusakti kehtetuks tunnistamise kaebuse läbivaatamise ajal.
  31. novembril 1998 vastu võetud ja 10.12.1998 jõustunud omandireformi aluste seaduse §-st 4 tulenes ka haldusakti kehtetuks tunnistamise võimalus. A.S. vaidlustas Tallinna Linnavalitsuse korralduse Tallinna Halduskohtus
  32. jaanuaril 1999, seega
  33. novembril 1998 vastu võetud omandireformi aluste seaduse muutmise seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Vastavalt

§ 83on kohtukulud riigilõiv, asja läbivaatamise kulud ja kautsjon.

Vastavalt

85 p.1 on eksperditasu asja läbivaatamise kulu. Vastavalt

§ 92

lg.1 kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti.

§ 93

lg.1 kohaselt mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Kaebuse esitaja taotleb vastustajalt kohtukulude väljamõistmist. Kaebaja kantud kohtukulud koosnevad riigilõivust 10 krooni, ekspertiisikuludest 13 924 krooni ja õigusabikuludest 17 700 krooni. Riigilõivu tasumine on tõendatud orderi-kviitungiga (I kd lk.8). Õigusabikulude tasumine on tõendatud Advokaadibüroo Markus, Meidra, Missik & CO arvekviitungiga nr 320 (II kd lk108). Kaebaja on tasunud ekspertiisitasu 13 924 krooni 30.04.2004 Tallinna Halduskohtu deposiitarvele (I kd lk.218), mis kohtu 08.10.2004 määruse (II kd lk 6) alusel kanti üle Finantseerimise OÜ kontole Sampo Pangas. Kohus leiab, et asja keerukust ja mahtu arvestades on õigusabikulu proportsionaalne. 17 700 krooni Seega kuulub vastustajalt kaebuse esitaja kasuks väljamõistmisele kohtukuludena kokku 31 634 krooni. Aili Maasik Kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.