) §-de 84 lg 1 ja 85 lg 1 p 2 alusel distsiplinaarkorras rahatrahviga kümnekordse keskmise päevapalga ulatuses, s.o. 3201 kr 75 s. Käskkirja kohaselt on distsiplinaarmenetlusega tuvastatud, et A.L. ei andnud enne 26.01.-6.02. 2005.a. puhkusele ning 9.02.-10.03.2005.a. töövõimetuslehele minekut asjaajamist ja tema kasutuses olevate seifide võtmeid üle teda asendavale teenistujale vaatamata sotsiaalosakonna töötajate ja direktori asetäitja korduvatele palvetele, häirides sellega sotsiaalosakonna tööd – kinnipeetavatele jäid vabanemisel kätte andmata nende originaalkoolitunnistused. 3.03.2005.a. avati lukufirma abiga A.L.i ainukasutuses olev seif, kus asusid õigusvastaselt 1)kinnipeetava M.I. Hansapanga Maestro deebetkaart koos kahe teleteenuste lepinguga ning kokkuleppega turvaelementide kohta, mis olid alates 2004.a. augustist A.L.i käes tema seletuse kohaselt N.I. palvel, kuigi kõiki kinnipeetavate isiklikke dokumente hoitakse kas kinnipeetava isiklikus toimikus arvestusteenistuses või kinnipeetavate isiklike asjade laos; 2)Hansaneti väljatrükid N.I. allkirjadega nende talle tutvustamise kohta, mille olemasolu seifis A.L. ei osanud seletada; 3)kinnipeetavate V.N., J.I., V.K. ning S.T. õpitulemuste õiendi originaalid ja M.P. klassitunnistuse originaal. S.Tappo ja V.Kuzina on vabanenud, kuid klassitunnistuste originaale pole neile kätte antud, sest puudus ligipääs seifile. Sellega on A.L. rikkunud vangistusseaduse(VS) § 75 lg 3, mille kohaselt tagastatakse kinnipeetavale vabanemisel vangla hoiul olnud esemed ja dokumendid. M.P. klassitunnistuse originaali pidanuks A.L. tähitud kirjaga saatma M.P. vabanemisaadressile(kuna kinnipeetav oli klassitunnistuse vanglasse saabumisel vabanenud), kuid ei teinud seda.
sätestab, et teenistuja on kohustatud enne puhkusele minekut(mis kätkeb endas teenistussuhte peatumist ning samuti on teenistussuhte peatumine töövõimetusleht) pöörduma selleks määratud isiku poole asjaajamise ja teenistuse tõttu tema kätte usaldatud vara üleandmiseks. Riigivaraseaduse(RVS) § 12 alusel on riigiteenistuja kohustatud teenistusest puudumisel temale teenistusalaselt usaldatud vara üle andma selle vastuvõtjaks määratud riigiteenistujale. Vastavalt
§-le 59 peab teenistuja täitma oma teenistuskohustusi täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt. Samuti on teenistuja kohustatud täitma teenistusse puutuvaid õigusakte ja korraldusi. Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 vastu võetud vangla sisekorraeeskirja § 27 sätestab, et kinnipeetava isikudokumente hoitakse isiklikus toimikus. Eeskirja § 63 kohaselt pannakse dokumendid ümbrikusse ja paigutatakse isiklikku toimikusse, muud asjad pannakse lattu. A.L. on või peab olema nendest nõuetest teadlik ning on seega tahtlikult rikkunud teenistusse puutuvaid õigusakte. Sotsiaalosakonna juhataja ametijuhendist ei tulene kinnipeetavate isiklike dokumentide hoidmise kohustust või õigust. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud käskkiri tühistada ning teha vanglale ettekirjutus palgast kinnipeetud rahatrahvi 2871 kr 60 s tagastamiseks. Kaebaja pole mingit distsiplinaarsüütegu toime pannud. Käskkirjast pole võimalik üheselt välja lugeda, milles konkreetselt seisnes kaebaja süü ning millist käskkirjas loetletud sündmust peab vastustaja kaebaja poolt toimeopandud distsiplinaarsüüteoks. Õigusliku alusena on viidatud
§-le 84 lg 1, kuid sellel paragrahvil puuduvad lõiked, on ainult 3 punkti, mistõttu kaebajal pole võimalik aru saada, millise distsiplinaarsüüteo ta vastustaja arvates toime pani, kaebaja hinnangul on teda karistatud kõigi kolme punkti alusel. Isegi kui asuda seisukohale, et käskkirjas on tahetud viidata
§-le 84 p 1, pole kaebajale selge, millise üleastumise ta toime pani, sest osundatud punkt näeb ette kolm erinevat süütegu – 1)teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine; 2) teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine; 2)teenistuses joobnuna viibimine. Vähimalgi määral pole analüüsitud karistuse valikut ning selle juures arvesse võetud asjaolusid. Puuduvad ka süüteo toimepanemise aeg ja kirjeldus; kaebajat on nimetatud 1.lõigus sotsiaalosakonna juhatajaks, 2.lõigus aga juhataja kt-ks. Seega ei vasta käskkiri töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse(TDVS) §-s 11 sätestatud miinimumnõuetele ja on tühine. Kaebaja ei saanud enne haigestumist asjaajamist üle anda, sest ta ei teadnud ette, et jääb haigeks, samuti polnud vastustaja määranud selleks pädevat isikut, nagu nõutud
§-s 65 lg 1 ja RVS §-s 12.
Käskkirja viide RVS-le on üldse asjakohatu, sest kaebajale polnud usaldatud riigivara RVS-i tähenduses. Kaebaja ise nõudis töövõimetuse ajal asjaajamise üleandmist ja vastava akti koostamist, kuid tal keelati vangla territooriumile sisenemine ja eelistati seif lahti puurida. Sotsiaalosakonna töö ei olnud kaebaja tõttu takistatud, sest tema ainukasutuses olnud seifis ei olnud igapäevatööks tarvilikke dokumente, teise seifi võtmed aga anti kohe esimesel võimalusel üle kaebaja alluvatele. Seif puuriti lahti kaebaja juuresolekuta, kuigi kaebaja soovis selle juures viibida. Kinnipeetavate Iljasovade pangadokumentide seifis hoidmises ei ole midagi õigusvastast. Nende kinnipeetavate suhtes oli vanglasiseselt toime pandud kuritegu, millega võisid olla seotud ka mõned vanglatöötajad, mistõttu dokumente polnud võimalik Iljasovade isiklikus toimikus hoida. Koolitunnistustega seonduv ei ole õige, klassitunnistuse originaali pole kaebaja kohustatud postitama. Karistamisel on rikutud TDVS §-s 6 ettenähtud tähtaegu. Kui kaebaja teenistussuhe peatus 26.01.2005.a. seoses puhkusega ning kaebaja ei andnud puhkusele minnes üle asjaajamist ja seifide võtmeid, pidi see teada olema juba 25.
§-s 84 p 1 sätestatud teenis- tuskohustuste täitmatajätmine ja mittenõuetekohane täitmine. Vaidlustatud käskkirjas on § 84 p 1 asemel ekslikult kirjutatud lg 1, mida ei saa aga lugeda oluliseks rikkumiseks, sest §-s 84 lõiked puuduvad, on ainult punktid. Süüteost sai vangla direktor teada 3.03.2005.a., kui murti lahti seif ning leiti sealt sinna mittekuuluvad dokumendid, seega pole distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega ületatud. Kuigi käskkirjas on loetletud ka seifi lahtimurdmisele eelnenud sündmusi ja toiminguid, on karistus määratud ainult kaebaja seifist leitud sinna õiguspäraselt mittekuuluvate dokumentide eest. Alusetu on kaebaja väide, et vangla direktor polnud määranud asendajat, kellele ta oleks saanud vara ja asjaajamise üle anda. Vastavalt sotsiaalosakonna juhataja ametijuhendile, millele kaebaja on 8.05.2003.a. alla kirjutanud, asendab juhatajat vangla sotsiaaltöötaja. Kaebaja keeldus teadlikult seifi võtmete üleandmisest, kuna seal olid dokumendid, mis poleks tohtinud seal olla. Suure seifi võtmeid ei andnud kaebaja ise oma alluvatele, vaid need nõudis temalt välja sotsiaaltöötaja E.Simmul, kes kohtas kaebajat tema töövõimetuslehel viibimise ajal juhuslikult kriminaalhooldusosakonnas. Kaebaja polnud pädev otsustama kinnipeetava isiklike dokumentide hoiustamise asukohti ja kelmuse eest kaitsmise meetodeid. Distsiplinaarmenetluse käigus antud seletuskirjas väitis kaebaja hoopis, et ei teagi midagi pangalepingutest ja kaartidest. Kaebaja jätab märkimata, et kinnipeetavate Iljasovade arvetelt on tehtud internetipanga ülekandeid ning neid ka kinnipeetavatele tutvustatud. Need väljavõtted asusid kaebaja ainukasutuses olnud seifis, millest võib järeldada, et kaebajal oli ligipääs kinnipeetava internetipanga paroolidekaartile(mis on kadunud) ja arveldusarvele. Trahvi määramisel arvutati kaebaja keskmine päevapalk tema viimase kuue kuu keskmise töötasu järgi ning see on õige. Kohtuistungil möönis vastustaja, et käskkirjast ei selgu, millisel
§-s 84 p 1 sätestatud alusel kaebajat on karistatud ning et käskirjast nähtuvalt on karistus määratud nii asjaajamise ja võtmete üleandmata jätmise kui ka seifis sinna mittekuuluvate dokumentide hoidmise eest. Vastustaja on kaebuse rahuldamisega nõus ega vaidlusta ka kaebaja õigusabikulude suurust. KOHTU PÕHJENDUSED Vaidlust pole selles, et käskkirjaga on kaebajat karistatud nii kinnipeetavate dokumentide seifis hoidmise kui ka asjaajamise ja võtmete üle andamata jätmise eest enne puhkusele minekut ja töövõimetuslehele jäädes. TDVS § 6 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Kohus nõustub kaebajaga, et vastustaja pidi hiljemalt kaebaja puhkuse esimesel päeval 26.01.2005.a. olema teadlik sellest, et kaebaja pole asjaajamist ja võtmeid üle andnud. Seega oli selle väidetava süüteo eest karistuse määramise tähtaeg käskkirja väljaandmise ajaks möödunud.
lg 1 kohaselt on teenistuja kohustatud enne puhkusele minekut, samuti enne ameti- või abiteenistuskohalt vabastamist pöörduma selleks määratud isiku poole asjaajamise ja teenistuse tõttu tema kätte usaldatud vara üleandmiseks. Ei osundatud säte ega ka ükski muu õigusakt kohusta töövõimetuslehel viibivat töötajat asjaajamist üle andma, kaebaja karistamine asjaajamise üleandamata jätmise eest on õigusvastane. TDVS § 8 lg 1 järgi ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Riigikohtu halduskolleegium on 17.11. 2003.a. otsuses nr 3-3-1-74-03 sedastanud, et sellest sättest tulenevalt on karistuse määramise õigust omav ametiisik kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid ja neid vajalikul määral kaaluma ning alles seejärel langetama otsuse. Seejuures tuleb iga süütegu hinnata eraldi, mis on oluline ka seetõttu, et distsiplinaarkaristuse määramise kohtuliku kontrolli tulemusena võib selguda, et osa distsiplinaarmenetluses süüks arvatud tegudest ei ole tegelikult tõendamist leidnud või mõne teo osas on möödunud karistuse määramise tähtaeg. Kuna käsitletavas asjas on kaebajale karistus määratud kõikide süüks arvatud tegude eest kogumis, ühe teo eest karistuse määramise tähtaeg on möödunud, teine tegu aga polnudki süütegu, tuleb käskkiri täies ulatuses tühistada. Et käskkiri kuulub igal juhul tühistamisele, jätab kohus analüüsimata, kas käskkiri oli õigusvastane ka muudel kaebuses toodud asjaoludel. Vastavalt HKMS §-le 93 lg 1 tuleb kaebaja kasuks Harku Vanglalt välja mõista 17 710 kr kohtukulusid, mis koosnevad tasutud 10 kr riigilõivust ja 17 700 kr kantud õigusabikuludest. Kohtunik: D.Maastik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.