kinnipeetava vabastamise ettevalmistamiseks korraldatakse kinnipeetava sotsiaalhoolekanne, kohaldatakse soodustusi, võimaldatakse lühiajalist väljasõitu või paigutatakse kinnipeetav ümber avavanglasse vastavalt käesoleva seaduse §-dele 20, 22, 32, 60 ja 61. Kaebuse esitaja kinnitab, et ta on kasvanud lastekodus ja tema emalt võeti vanemlikud õigused, mistõttu ei ole tal vanglast vabanedes võimalik asuda endisele elamispinnale. Selle tõttu on eriti oluline, et ta saaks isiklikult minna nendesse ametiasutustesse, kes tegelevad elamispinna probleemidega ja tööhõivega. Kuigi teda toetab ristiema, ei ole võimalik toetajal leida kaebajale elamispinda ja töökohta. Ta on kirjutanud avalduse mitte üksnes Tallinna linnavalitsusele ja saanud Tallinna Sotsiaal-ja tervishoiuametilt keelduva vastuse (tlk 26), vaid kirjutas avaldusi ka Kohtla-Järve linnavalitsusele. Viimane ei ole isegi vastanud. Tallinnast sai vastuse, mille kohaselt peaks ta otsima ise endale üürikorteri. K-Järvele tuleks sõita kohale, et saada selgus, miks temale ei ole vastatud ja mismoodi tuleks lahendada elamispinna küsimus, kuna ta on kasvanud lastekodus ja ema elamispinnal elab 3 inimest, seejuures on ema käitumise tõttu ilmselt üürivõlad ning mingil muul põhjusel veel ei jäeta elamispinda sellel asunud isikutele. Täpset põhjust ei tea, kuid see märgib, et tal tuleb endal küsimus kiiremas korras lahendada. Ta saab aru Vangla direktori seisukohast, et vangla juhtkond võib aga ei pea kinnipeetavat vabastamise faasis paigutama soodustusena avavangla osakonda või siis lubama lühiajalisele väljasõidule, kuid ei ole õige toetuda alaliselt ühele ja samale keeldumise motiivile. Teised spetsialistid on tema käitumise hinnanud positiivseks ja leidnud, et ta on asunud paranemise teele. Kaebaja täpsustas nõuet ja kuna vaidlustas konkreetse käskkirja, siis palub see tühistada ja teha ettekirjutus vaadata asi uuesti läbi. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja leiab, et Murru Vangla direktor juhindub oma otsuse tegemisel Murru Vangla Põhimäärusest,
st, Vangla sisekorraeeskirjast ning muudest kehtivatest määrustest ja õigusaktidest, mis puudutavad vangistust.
lg 1 sätestab, et vangistuse täideviimise eesmärk on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. 05.04.2006.a. on kaebaja esitanud taotluse lühiajaliseks väljasõiduks. Nimetatud taotlusega on tutvunud 05.04.2006.a. ja lisanud sinna oma arvamuse eluosakonna inspektor-kontaktisik, sotsiaal- ja julgeolekuosakonna töötaja. Vastustaja leiab, et
lg 1 alusel võib vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäeval aastas, kui see on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta. 3 Sama paragrahvi lõige 6 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 2, 3 ja 5 sätestatud lühiajalise väljasõidu luba ei anta põgenemiskalduvustega kinnipeetavale. Lühiajalisele väljasõidule lubamise täpsem kord on reguleeritud Justiitsministri 30.11.2000.a. määruses nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ 16. peatükis. Nimetatud määruse § 82 lg 1 kohaselt taotluse rahuldamist otsustades arvestab vangla direktor järgmisi asjaolusid: 1) kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi; 2) kinnipeetava isiksuseomadusi; 3) kinnipeetava käitumist vanglas; 4) väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal; 5) kinnipeetava suhtumist töösse ja õpingutesse; 6) väljasõidu eesmärki; 7) väljasõidu eeldatavat mõju kinnipeetavale. Vangla sisekorraeeskirjade § 83 p 4 kohaselt võib Vangla direktor keelduda väljasõiduloa andmisest, kui vangla direktoril on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega. 28.04.2006.a. otsustas Murru Vangla direktor käskkirjaga nr 147-kk keelduda loa andmisest kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule, kuna vangla direktoril oli muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega. Kuna kaebajat on karistatud vahistatuna põgenemise eest, siis ei saanud vangla direktor kindel olla kinnipeetava õiguskuulekas käitumises väljasõidul. Vastustaja ei nõustu seetõttu kaebaja väitega, et vangla direktor ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud kõiki asjaolusid. Kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamine ei ole kinnipeetava õigus, vaid selleks loa andmine või sellest keeldumine on vangla direktori kaalutlusõigus. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Sama seaduse § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Murru Vangla direktori 28.047.2006.a. käskkirjas nr 147-kk on viide esitatud materjalidele, millede hulka kuulub ka kinnipeetava isiklik toimik. Seega on vaidlustatud käskkiri nii õiguslikult kui ka faktiliselt motiveeritud ja vastab haldusaktile esitatud nõuetele. Haldusaktis antud põhjenduste piisavuse kriteeriumiks on akti kontrollitavus. See tähendab, et haldusakti andmise motiivid peavad olema adressaadile sellisel määral teada ja mõistetavad, et ta saab neid vaidlustada ning kohtul on võimalik akti põhjendusi kaebuse alusel kontrollida ja hinnata. Vaidlustatud käskkiri on motiveeritud ja kontrollitav. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirja andmisel on juhindutud HMS § 4, mis sätestab kaalutlusõiguse, mille kohaselt on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsuse tegemist või valida erinevate otsuste vahel. Vastustaja on seisukohal, et V.K.’i kaebus ei ole põhjendatud ja Murru Vangla direktori otsus, kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule loa andmisest keeldumine, on õiguspärane. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ning kohtukulud kaebuse esitaja kanda. 4 KOHTU SEISUKOHT Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused, hinnanud asjas esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. 1.
„Lühiajaline väljasõit“ lg 1 kohaselt kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vangla direktor anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vangla direktor kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega.
lg 6 kohaselt lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise korra kinnitab justiitsminister. Justiitsministri
täideviimise eesmärgiks § 6 lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele.
kohaselt juhib vangla tööd direktor, kes täidab ka teisi talle pandud ülesandeid. Direktor vastutab kinnipeetavaga tehtava töö eest, et kinnipeetav muutuks õiguskuulekaks, vastutuse kandmiseks on tal õigus teha otsuseid lähtudes faktilistest andmetest ja siseveendumusest, vastupidiselt ei oleks tal võimalik vastutust kanda. 5 Kohtule esitatud kaebaja taotlus lubada ta väljasõidule (tlk 36) märgib, et kaebaja soovis lahendada keeruliseks kujunenud olukorda elamispinna küsimuses. Kuna ta vabaneb detsembris, siis lahkumisel vanglast ei ole tal kusagile elama asuda; lahendamata on tema töökoha küsimus. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et ta on esitanud taotluse seotult Tallinnas töö ja elukoha otsimisega, kuna kaebaja ise märgib taotluse väljasõidu plaanis, et soovib luba väljasõiduks Kohtla- Järvele, seal oldud aja garantiid annab ristiema, näitab aadressi Kohtla-Järvel, millel teda on võimalik kätte saada, samuti märgib, et kavatseb külastada Kohtla-Järve munitsipaalasutusi. Seal ei ole taotlust seotult väljasõiduga Tallinnasse. Seega ei ole kaebaja oma kaebuses täpne, kui märgib, et soovis väljasõitu asjaajamisteks Tallinnas ja seda ei võimaldatud. Vaatamata kaebaja sellisele ebatäpsele seisukohale jääb kohus seisukohale, et vaidlusalusest haldusaktist ei selgu, missugune hinnang anti seotult kaebajaga ülalmärgitud asjaoludes. Kohus nõustub ka kaebaja seisukohaga, et ei selgu, kuidas direktor hindas, kas kaebaja on asunud paranemise teele. Kohus leiab, et ehkki vastustaja väidetel on haldusakti juurde kuuluv isikutoimik, ei ole kohtul võimalik leida vastust küsimusele, missugune on direktori seisukoht ja kuidas kohus alusmaterjalist küsimustele vastuseid leiab, kui neid seal ei ole. Kohus ei oska ise ära arvata, missugused seisukohad on direktoril ühe või teise alusmaterjali suhtes. Kaebaja instrueerimise ja hoiatuse dokumendis tlk 37 ( lühiajalise väljasõidu dokumentide materjal) nähtub, et eluosakonna peaspetsialisti ja sotsiaaltöötaja arvamuses esitatakse seisukoht, et kinnipeetav on oma suhtumist muutnud kardinaalselt, vajab väljasõitu enne vabanemist. Julgeoleku osakonna töötaja nõustub taotlusega, kuna kinnipeetav vabaneb vanglast 09.12.2006.a. Murru vangla direktori käskkirjast 17.11.04.a. nr 462 –kk tlk 51 loeb kohus, et kriminaalhooldusele kaebajat ei saanud võtta, kuna kaebajal puudub sissetulek ja elamispind; korter, kuhu kinnipeetav vabanemisel kavatses asuda, on väike ja seal elab juba kolm inimest ja veel ühe inimese jaoks elamispind puudub. Seega nähtub, et vabanemisel ei ole kaebajal lahenenud probleemid, kuidas jätkata seadusekuulekalt elu peale kinnipidamist. Ometi tuleb ta vanglast vabastada, kui möödub kinnipidamise tähtaeg. Kuna aga vaidlusalusest haldusaktist selgub, et direktor on jõudnud teistest vangla spetsialistidest erinevale järeldusele, on see järeldus siiski välja toomata ning puudub motivatsioon, mis võiks teistest seisukohtadest viia direktori erinevale arvamusele. Vangla ei ole abistanud kaebajat elamispinna või töökoha leidmisel, seega tuleb kaebajal leida endal väljund. Käskkirjast nr 147-kk ei selgu, kuidas direktor hindab kaebaja väljasõidu eesmärki ja eeldatavat mõju arvestades, et väljasõidul oli konkreetne eesmärk- soov lahendada elamispinna küsimus ja tööhõive küsimus. Väljasõit on alati seotud mingi eesmärgiga ja selle eesmärki tuleb hinnata ja seejärel kaaluda, kas seda eesmärki saab saavutada muude vahenditega või kas esineb asjaolusid, mis on kaalukamad, kui selle eesmärgi saavutamine. Kuna kaebaja vabaneb vanglast aasta lõpul ja puudub lahendus, kuhu ta vanglast edasi läheb, siis on selle küsimuse lahendamine kinnipeetavale eriliselt oluline. Kui kinnipeetava jaoks vajalik eesmärk on mingi teise eesmärgi huvides piiratav, siis tuleks seda vastavalt ka põhistada. Seega nõustub kohus kaebuse seisukohaga, et haldusakt on motiveerimata ja isegi alusmaterjale uurides ei leia kohus neid vastuseid. 2. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 83 sätestab, et vangla direktor võib keelduda väljasõiduloa andmisest, kui: 1) kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides teadlikult esitanud valeandmeid; 2) lähedalasuvatesse piirkondadesse samal ajal väljasõiduks on esitanud taotluse rohkem kui üks kinnipeetav ja on alust arvata, et kinnipeetavad hakkavad väljasõidu ajal omavahel suhtlema; 3) kinnipeetava väljasõiduplaanis ei ole piisavalt kajastatud see, milliseid toiminguid ja mis eesmärgil peab kinnipeetav väljasõidu ajal tegema; 6 31) kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib; 4) vangla direktoril on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega. Märgitu kinnitab, et vangla direktorile on otsustamisel antud kaalutlusõigus. Diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud ja kohus saab kontrollida, kas kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist; kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega; kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt, andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
tuleneb, et selles seaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi” ( lg 1). Kaalutlusõiguse korral peab kohus kontrollima diskretsiooni õiguspärasust lähtuvalt otsuse põhjendustest. Vastustaja esindaja esitas kohtule seisukoha, et haldusakt on motiveeritud ja kontrollitav, kuna selle alusmaterjaliks on kaebaja toimik, millesse on kogutud kaebaja kohta kõik andmed. Kohus järeldas eelnevalt, et uurides toimikut, tuleks sealt iseseisvalt seostada kogutud andmed mõistetega –hinnati toimepandud kuriteo laadi, isikuomadusi, käitumist vanglas, väljasõidu eesmärki jne, kuna haldusaktis endas lähemaid järeldusi ei leidu. Kohus leiab, et haldusakti sisustamine soovitud viisil ei ole võimalik. Ka ei leidu vastuseid neile küsimustele vangla kirjalikus vastuses ehk haldusakti väliselt. Kohtuistungil esitas vangla esindaja seisukoha, et kaebajat ei saa lubada väljasõidule, kuna tal puuduvad rahalised vahendid. Kohus leiab, et see on uus seisukoht, mis haldusaktist ei ilmne, samuti ei ole toimikus ja muudes lisamaterjalides sellist keeldumise põhjust. See tekitab täiendavalt segaduse ja kohus ei saa vaidlusalust käskkirja selle motivatsioonis usaldada. Kaebaja kinnitas, et temal endal rahalised vahendid puuduvad, kuid väljasõiduks on ta esitanud garantiikirja, mille ilmselt nõudis vangla vastavalt formularile, tema ristiema, milles ta lubab kanda kõik kulutused, mis nõutud. Kohus leiab, et kohtule esitatud materjalidest tlk 39 Z.B. avaldus kinnitab, et ta võimaldab kaebajale elukoha, täieliku ülalpidamise, ta garanteerib puhkuse ajal valve all oleku ja kaebaja tagasipöördumise vanglasse. Seega järeldab kohus, et otsuse tegemisel oli direktoril olemas dokument, mis kinnitas rahaliste vahendite olemasolu ja jääb arusaamatuks, miks see garantiikiri ei sobi või ei ole piisav ning millises õigusaktis on nõue, et vahendid peavad olema vaid kinnipeetava omad; ka ei selgu, millal esitati kaebajale täiendavad nõuded rahaliste vahendite osas, kui garantiikiri ei ole piisav. Kaebaja sai sellest põhjusest teada alles kohtuistungil ega ole saanud varem oma selgitust selles küsimuses esitada, kuigi see olevat olulise tähtsusega. Kaebaja ei ole saanud anda selgitusi, kuidas veel on võimalik täiendavalt lahendada rahaliste vahendite küsimus, kui garantiikiri ei ole piisav. 7 Kohus uurides küsimust, kas vangla haldusakt annab vastused käskkirjas nr 147-kk tsiteeritud vangla sisekorraeeskirja § -le 83 leiab, et ei anna. Väljasõidust keeldumiseks olev põhjus peab tulenema eelnevast analüüsist ja kui see on tegemata, siis ei ole usaldusväärne ka selle tulem. Kaebaja suhtes on antud seisukoht, et keeldumise põhjuseks on märgitud § 83 p 4 ehk direktoril on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega. Justiitsministri 30.11.2000.a. määruse nr 72 nõuetest tulenevalt peab kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule lubamiseks olema vangla direktor jõudnud järeldusele, et kinnipeetav on oma käitumist parandanud, et ta on võimeline ja tahab käituda ka väljaspool vanglat seaduskuulekalt. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et seega vastutab vangla direktor oma otsustust tehes selle eest, et säiliks ühiskondlik turvalisus, samas tähendab see vastutust kaebaja enda edasise hea käekäigu eest. Kui direktor eksib ja hindab üle isiku suutlikkust käituda väljaspool vanglalt õiguskuulekat ja lubab kinnipeetava lühiajalisele väljasõidule, kuid objektiivsed ja subjektiivsed asjaolud seotult kinnipeetavaga sellist käitumist ei võimalda, siis ei saa ta jätta kriitiliselt hindamata neid tegureid, mis kohustavad tegema kaebaja taotluses negatiivse otsuse, kuigi see ei pruugi rahuldada kaebaja ootusi. Kohus ei nõustu aga vastustaja seisukohaga, et antud juhul direktor on kõiki asjaolusid kogumis hinnates ja kaaludes jõudunud veendumusele selles, et kinnipeetava kohta kogutud andmed kinnitavad, et V.K.´i lühiajalisele väljasõidule lubamine ei ole põhjendatud, kuna see ei ole eesmärgipärane ja on vastuolus vabadusekaotuse täideviimise eesmärkidega. Kas direktor jõudis järelduseni, et vabanemiseks ettevalmistav töö elu-ja töökoha saamiseks pole eesmärgipärane, kuna on suur risk uute kuritegude toimepanemiseks ja selle tõttu ei saa isikut välja lubada. Kas uus kuritegu võiks seisneda selles, et ta põgeneb ja ei pöördu tagasi kinnipidamiskohta või on risk, et ta paneb toime muu kuriteo, see vahetult ei selgu. Küll aga nähtub, et kinnipeetav ei pruugi olla õiguskuulekas, kuna teda on karistatud vahistatu põgenemise eest, so kinnipidamisele asumisel ehk enne paranemise teele asumist. Seega on oluline anda hinnang ja motivatsioon, miks direktor leiab, et kinnipeetav ei ole asunud paranemise teele, kui teised spetsialistid on teistsugusel seisukohal. Kui direktoril on tõsine ja põhjendatud kahtlus, et isik ei ole asunud paranemise teele, siis saab seda ka vastavalt motiveerida. Kohus nõustub vastustaja kirjalikus selgituses antud seisukohaga, et VangS § 32 lg 6 märgib, et lühiajalise väljasõidu luba ei anta põgenemiskalduvustega kinnipeetavale. Seega tuleb järeldada, et direktor on pidanud seda põhjust sedavõrd määravaks, et tegi keeldumise. Järelikult tuleb kontrollida, kas sellise õigusnormi olemasolul puudub vajadus hinnata teisi eelnevalt märgitud asjaolusid. Kohus leiab, et VangS § 32 lg 6 ei saa tõlgendada lahusolevana teistest õigusnormidest. Kui karistuse kandmisele asumisel on isik toime pannud kuriteo, siis karistuse kandmise kestel ta kas edeneb või mitte. Selle tõttu ongi seatud ka muud tingimused ja hindamise lisakriteeriumid, mille alusel direktor langetab otsuse. VangS § 32 lg 6 peab silmas muuhulgas ka juhtumeid, mil isiku põgenemiskalduvused ilmnevad kinnipidamise ajal vanglas, ehkki enne karistuse kandmisele asumist selliseid kalduvusi ei ilmnenud. Kohus leiab, et normi kasutamine peab toimuma kogumis muudes normides antud kaalutlustega. Haldusaktist ei nähtu ka põhistust, miks oleks mõistlik eeldada, et isik, kes on koheselt vabanemas, peaks põgenema ehk antud juhul vanglasse mitte tagasi pöörduma, so kahjustama iseenda senist seisundit. Muul põhjusel, kui kartus, et ta ei pöördu tagasi vanglasse, ei oleks ju oluline viidata faktile, et ta on juba korra põgenenud. Võimalik, et direktor kahtlustab, et isik ei pöördu tagasi vanglasse ja see on oluline põhjus, kuid neid motiive ja kaalutlusi ei ole haldusaktist näha ning kohtule ka muus dokumendis avaldatud. 8 Kohus nõustub, et lühiajalisele väljasõidule lubamine on suur usaldus ja seda ei teenita ära üksnes hea käitumisega kinnipidamisel. Väljaspool vanglat ootavaid riske ei saa direktor ignoreerida ja kohus veelkord selgitab kaebuse esitajale, et direktorile on pandud vastutus, et ta teeks positiivse otsuse juhul, kui ta ise veendub, et isik viibides vabaduses, ei kahjustaks ennast ja ühiskonda. Kaalumise puhul võib olla ühel asjaolul märkimisväärne tähendus, mis kõrvutades riskidega toob teravalt esile põhjuse, mis ei võimalda objektiivselt tekkinud asjaolusid eirata ja miks on eelistatud avalik huvi. Kuid antud juhul on haldusakt piisavalt motiveerimata ja esineb vastuolusid, sh istungil nimetati haldusakti väline põhjus- rahaliste vahendite puudumine- mis aga käskkirjas märkimist ja analüüsi ei leidnud. Kuna see põhjus oli esindaja kinnitusel üheks väljasõidu takistuseks, siis kohus on märkinud, miks võib põhjus ära langeda. Kui see põhjus langeb ära, ei ole selge, kas kogumis asjaolud muutuvad, loogiliselt peaksid muutuma ning direktoril tuleb anda hinnang uuesti. Kohus leiab, et tervikuna tuleb lugeda haldusakt piisavalt mittemotiveerituks ning tühistada ja vastustajal tuleb taotlus uuesti lahendada. Seega kuulub kaebus rahuldamisele. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele, siis tuleb rahuldada kaebaja taotlus hüvitada tekkinud kohtukulu. V.K. on tasunud riigilõivu 10 krooni (tlk 3). HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud; HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Mõista välja Murru vanglalt kaebaja kasuks V.K.i tasutud riigilõiv 10 krooni. Karin Kalmiste Kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.