) § 11 lg 2 p 3 nõuetele, kuna käskkirjast ei nähtu üheselt, milliseid õigusnorme kaebaja rikkus ning kuidas vastustaja kvalifitseeris oma tegevuse. Käskkirja õigusliku alusena on viidatud ATS §-le 84 p 3, kuid nimetatud haldusaktist ei nähtu otseselt, kas kaebaja tegu on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste normidega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust. Käskkirja kohaselt peab politseinik käituma väärikalt, vastutustundlikult ja kohusetundlikult, teda peab iseloomustama ausus ning austus avalikkuse ja kaastöötajate vastu, kuid pole selge, kas kaebaja on rikkunud kõiki neid eetika põhitõdesid või mitte. Käskkiri on vastuolus haldusmenetluse seaduse(HMS) §-ga 55 lg 1, kuna ei ole viidatud konkreetsetele sätetele, mida kaebaja väidetavalt rikkus. Lisaks on käskkiri ebaselge ja põhjendamata. Kaebajale ei tutvustatud sisekorraeeskirju vms reegleid, mis määraksid kindlaks ühiselamu kasutamise korra. Seega ei olnud ühiselamus pidutsemine keelatud. Ühiselamu tuba nr 11 ei ole kaebaja tuba. Pole ühtki tõendit, et just kaebaja lärmas ja tarbis alkoholi. Isikut ei saa distsiplinaarkorras karistada süütegude eest, mille on toime pannud mingi seltskond. Vahetusvanemat kaebaja 5.11.2005.a. õhtul ei kohanud, mistõttu on alusetu süüdistus vahetusvanema korralduste täitmata jätmise kohta. Vastustaja on rahurikkumise puhul kohelnud teenistujaid ebavõrdselt, kuna karistus määrati üksnes osadele isikutele. Kaebaja ei ilmunud alkoholijoobes teenistusse. Vastustaja kontrollis joovet 6.11.2005.a. kella 11.00 paiku, kuid tööpäev algas 11.30 enesekaitsetreeninguga. Distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttest nähtuvalt ei olnud joobe tuvastamiseks kasutatud alkomeeter nõuetekohast kalibreerimiskontrolli läbinud, mistõttu on kahtlused näidu õigsuses. Alkoholijoobe tuvastamise protokolli koostamist kaebaja ei näinud ning seda talle ei tutvustatud. 6.11.2005.a. Wismari haiglas koostatud joobe tuvastamise aktiga nr 4043/77 tunnistati kaebaja kaineks. Vastustaja rikkus kaalutlusõigust, kuna ei arvestanud asjaolusid, et alkomeeter ei olnud taadeldud ning arstliku ekspertiisi tulemus ei tuvastanud joovet. Lähtudes Riigikohtu tsiviilasja nr 3-2-1-19-02 juhtnööridest saabus kaebaja distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuline tähtaeg 6.11.2005.a., mil kaebaja viibis graafikujärgselt tööl, kuid sel kuupäeval ega ka varem distsiplinaarkaristust ei määratud. Käskkiri koostati 7.11.2005.a. ehk pärast ühekuulise karistuse määramise tähtaja möödumist. Seega on rikutud
Julgestuspolitsei palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks vaidlustatud käskkirjas märgitule järgmised põhjendused. Käskkirjas on läbivalt ja üheselt viidanud asjaoludele, et kaebaja käitumine oli politseiametniku kutseeetikale mittevastav ja seetõttu karistati kaebajat ATS § 84 p 3 järgi. ATS § 84 p 3 ei ole normitehniliselt eraldatud punktideks, vaid kaebaja peab aru saama, mille eest teda karistati. Seega on käskkiri selge ja põhjendatud. Vastustaja ei pane kaebajale süüks iseseisva süüteona rahu rikkumist, vaid nimetab seda ebaeetilise käitumise põhjendamisel iseloomustava asjaoluna. Isik, kes töötab politseiametnikuna, peab aduma, et ühiselamus elades tuleb tal austada teiste isikute õigust öörahule. A. Zarubini ettekandest selgub, et ta käis toas nr 11 viibijaid korrale kutsumas kahel korral. Seda kinnitab K. Vahesalu ettekanne. 5.10.2005.a. juhtumi eesmärk ei olnud rahurikkujaid karistada, vaid distsiplinaarjuurdlus viidi läbi ametnike suhtes, kellel 6.10. 2005.a. esinesid visuaalsed alkoholijoobe tunnused. Vastustaja ei ole kaebajat karistanud alkoholijoobes teenistusse ilmumise eest. Alkoholijoobe tunnuseid sedastab ainult tervishoiutöötaja. Tunnistajate ütluste kohaselt ilmnesid kaebajal alkoholijoobe tunnused(pohmelus). Vastustaja nõustub, et 6.10.2005.a. kasutusel olnud tester-alkomeeter ei olnud nõuetekohast kalibreerimise kontrolli läbinud. Julgestuspolitsei liiklusjärelevalve patrulli kasutuses olev indikaator alkomeeter oli nõuetekohase kalibreerimise kontrolli läbinud, kuid kaebaja keeldus sinna puhumast. Alkoholijoobe tuvastamise protseduuri käigus koostati protokoll, milles fikseeriti kaebajal 6.10.2005.a. visuaalsed alkoholijoobetunnused ning kaebaja sai protokollist kohe teada, sest allkirjastas selle omakäeliselt. Arsti poolt koostatud joobeseisundi tuvastamise akt ei olnud käskkirja aluseks. A. Zarubin kinnitab, et arst laskis Wismari haiglas kaebajal kolm korda puhuda ning alles viimane tulemus(0,14 promilli) lubas arstil fikseerida akti tulemuseks kaine. See toimus kell 13.40, mis tähendab, et tööaja algul kell 11.30 pidi alkoholisisaldus organismis olema oluliselt suurem. Kuid vastustaja ei käsitle eelnevat asjaolu karistuse määramise alusena, kuna see on oletuslik. Karistuse valikul võeti arvesse, et kaebajal esinesid alkoholijoobe tunnused, mitte alkoholijoove, samuti arvestati arsti poolt tehtud järeldusi ning kaebaja iseloomustust. Seega on käskkiri kaalutlusvigadeta. Süüteo toimepanekust sai kaebaja vahetu ülemus teda 6.10.2005.a. ning samal päeval algatati distsiplinaarjuurdlus. Tähtaeg oleks pidanud saabuma 6.11.2005.a., kuid nimetatud kuupäev oli pühapäev. HMS § 33 lg 3 kohaselt menetlustähtaja lõpu langemisel puhkepäevale, lõpeb tähtaeg tähtpäevale järgneval tööpäeval. KOHTU PÕHJENDUSED Hoolimata vastustaja vastuväidetest nähtub vaidlustatud käskkirjast üheselt, et kaebajat on karistatud nii lärmamise kui ka alkoholijoobe tunnustega teenistusse ilmumise eest. Vastustaja kohtuistungil esitatud väide, et käskkirjas märgitud “alluvana juhi korralduste mittetäitmine” all on mõeldud, et kaebaja keeldus alkomeetrisse puhumast, ei vasta tegelikkusele. Käskkirjas pole sõnagi selle kohta, et kaebaja oleks keeldunud alkomeetrisse puhumast, küll on aga märgitud, et kaebaja eiras vahetusevanema suulisi korraldusi lõpetada rahu rikkumine ühiselamus. Järelikult saab juhi korralduste mittetäitmine tähendada ainult rahurikkumise lõpetamise korralduse eiramist. Vaidlust pole selles, et käskkirjas kirjeldatud tegudest sai vastustaja teada 6.10.2005.a. Küsimuse lahendamisel, kas nende väidetavate distsiplinaarsüütegude eest karistuse määramise tähtaeg oli käskkirja kaebajale tutvustamise ajaks möödunud või mitte, ei saa juhinduda HMS §-st 33, vaid lähtuda tuleb
-st, ATS-st ja tsiviilseadustiku üldosa seadusest(TsÜS).
lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristuse võib määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele süüdlane tööalaselt allub. Käskkiri, millega kaebajale määrati noomitus, anti 7.11.2005.a. Riigikohtu halduskolleegium on 8.02.2002.a. otsuses nr 3-3-1-4-02 sedastanud, et distsiplinaarkaristuse määramine saab õiguspärane olla vaid siis, kui distsiplinaarsüüteo asjaolude igakülgne väljaselgitamine ja karistuse määramine toimub kooskõlas seaduse nõuetega ja süüteo toimepanija õigusi silmas pidades. Seadusandja on kehtestanud karistuse määramiseks tähtajad, mida karistuse määraja on kohustatud järgima. Karistuse määrajal on kohustus süüteoga seonduvad asjaolud õigeaegselt välja selgitada ja otsustada karistuse määramine seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Selle lõppemisel on isikul alust arvata, et hiljem talle karistust määrata pole enam võimalik.
ja 2. lõikega ettenähtud ühekuuse tähtaja hulka aega, mil tööleping oli töölepingu seaduse § 55 punktide 1-6, 9, 11 ja 12 alusel peatunud, välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg. Vastavalt ATS §-le 87 kohaldatakse
§-s 6 lg 3 osundatud töölepingu peatumise aluste asemel ATS §-s 108 pp 1-9 sätestatud teenistussuhte peatumise aluseid. ATS § 108 p 3 sätestab teenistussuhte peatumise ajutise töövõimetuse ajaks.
§-st 6 lg 3 ja ATS §-st 87 tulenevalt ei saa ametnikule distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud ühekuuse tähtaja sisse arvata aega, mil tema teenistussuhe oli ajutise töövõimetuse tõttu peatunud. Vaidlustatud käskkirja tutvustati kaebajale 22.11.2005.a., kuna kaebaja teenistussuhe oli ajavahemikus 7.-21.11.2005.a. peatunud ajutise töövõimetuse tõttu. Nimetatud sätetest tulenevalt ei saanud seda aega arvata karistuse määramise tähtaja hulka. Seadusandja, sätestades
§-s 6 lg 3, et distsiplinaarkaristuse määramise ühekuuse tähtaja sisse ei arvata ajutise töövõimetuse tõttu teenistussuhte peatumise aega, on pidanud oluliseks lisada klausli "välja arvatud puhkepäevade ja riiklike pühade aeg". See säte on kohaldatav ainult süüteo teadasaamisest arvutatava karistuse määramise ühekuuse tähtaja puhul, mitte aga süüteo toimepanemisest arvutatava kuuekuuse või aastase tähtaja puhul.
lg 3 kohaselt peatub karistuse määramise tähtaeg küll teenistussuhte peatumise ajaks, s.h töötaja ajutise töövõimetuse ajaks, kuid ainult vastavale ajavahemikule langevate tööpäevade võrra, ja tähtaja kulgemine jätkub puhkepäevadel ning riiklikel pühadel. TsÜS §-st 135 lg 1 tulenevalt hakatakse distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega arvutama süüteost teadasaamise päevale järgnevast päevast, praegusel juhul siis 7.10.2005.a. TsÜS § 136 lg 3 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Seega oli vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramise viimane päev 7.11.2005.a., mis oli aga kaebaja ajutise töövõimetuse esimene päev. Kokku oli kaebaja teenistussuhe tema ajutise töövõimetuse tõttu peatunud 15 päeva, millest 4 olid puhkepäevad, mida
§-st 6 lg 3 tulenevalt pole võimalik välja arvata karistuse määramise ühekuusest tähtajast ja mil jätkus tähtaja kulgemine. Ajutise töövõimetuse lõppedes oli karistuse määramise tähtaeg juba möödunud.
lg 1 kohaselt loetakse distsiplinaarkaristus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja karistuse määramise dokumendile. Kaebajale on distsiplinaarkaristus määratud 22.11.2005.a., seega
§-s 6 lg 1 sätestatud ühekuust tähtaega rikkudes. Osundatud Riigikohtu 8.02.2002.a. otsuses möönab Riigikohus, et
lg 3 grammatilisel tõlgendusel põhinev rakendamine loob kaebaja pikemaajalise haiguse korral olukorra, kus ajutise töövõimetuse lõppemisel on möödunud distsiplinaarkaristuse määramiseks kehtestatud ühekuune tähtaeg. Et aga sellest sättest ilmneb üheselt seadusandja tahe välistada distsiplinaarmenetluse tähtaja kulgemise peatumine töövõimetuse ajale langevatel puhkepäevadel ja riiklikel pühadel, pole kohtul võimalik nii selge sõnastusega sätet teisiti kohaldada. Kuna vaidlustatud käskkiri tuleb distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja rikkumise tõttu igal juhul tühistada, ei pea kohus vajalikuks analüüsida kaebuse ülejäänud väiteid. Vastavalt HKMS §-le 93 lg 1 tuleb kaebaja kasuks Julgestuspolitseilt välja mõista 3520 kr 50 s kohtukulusid, mis koosnevad tasutud 10 kr riigilõivust ja 3510 kr 50 s kantud õigusabikuludest. Kohtunik: D.Maastik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.