Obsah (7)

§ 4§ 6§ 14§ 15§ 10§ 5§ 7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 14.06.2006 Haldusasja number 3-05-272 Haldusasi OÜ M.D. kaebus Maksu- ja Tol

) § 10 lõikes 2 sätestatud asjaolude, sh käitlejast mitteoleneva muu olulise asjaolu esinemist. 10.12.2004 Maksu- ja Tolliameti maksuteatega nr. 16.2.2-9/45 väljastati OÜ-le M.D. maksukorralduse seaduse (MKS) § 46 ja

§ § 15 lg 1 alusel poolkroovitud või kroovitud riisi üleliigse laovaru eest üleliigse laovaru tasu summas 393 964 krooni. OÜ M.D. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes põllumajandusministri 30.10.2004 käskkirja nr 395 p 1 alapunkti 1 tühistamist ning täiendades hiljem oma kaebust Maksu- ja Tolliameti 10.12.2004 maksuteate nr 16.2.2-9/45 tühistamise nõudega. 1 25.04.2005 määrusega eraldas Tallinna Halduskohus OÜ M.D. kaebuse Maksu- ja Tolliameti 10.12.2004 maksuteate nr. 16.2-2-9/45 tühistamise nõudes iseseisvaks menetluseks haldusasja nr 3-512/2005 (uus nr 3-05-272) all. 28.12.2006 tehtud otsusega jättis Tallinna Halduskohus rahuldamata OÜ M.D. kaebuse põllumajandusministri 30.10.2004 käskkirja nr. 394 osalise tühistamise nõudes. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT 1. Maksuteade ja

§ 4

, § 6 lg 1, § 7, § 10 lg 1, § 14 lg 1 ja 2 ning § 15 lg 1 ja 3 on vastuolus Põhiseaduse §-st 10 ja 11 tuleneva usalduskaitse põhimõttega, mis keelab üldreeglina seadustele tagasiulatuva jõu andmise. Enne

vastuvõtmist ja jõustumist ei tulenenud Eestis kehtinud seadustest keeldu ega piirangut ettevõtjatele riisi soetamiseks ja müümiseks ning riisi laovarude soetamiseks.

alusel hakati kindlaks määrama ülekandevaru ja üleliigset laovaru, mille arvestuse alguseks võeti ettevõtja poolt enne

kehtima hakkamist eelneva 4 aasta keskmisi laovarusid. Sellest tulenevalt on

sätted tagasiulatuva jõuga, kuivõrd need seavad isiku jaoks seadusest tuleneva õigusliku tagajärje sõltuvusse asjaoludest, millised olid olemas 4 aasta jooksul enne

kehtima hakkamist ja milliste asjaolude esinemist ja mõju tulevikus ettevõtja maksukohustusele ei saanud ettevõtja enne

jõustumist eeldada ega ette näha. 2. Maksuteade ning

sätted on vastuolus Põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse printsiibiga ning

§ 6

lg 1, § 7 ja § 4 on vastuolus Põhiseaduse §-dega 29 (kutsevabadus) ja 31 (ettevõtlusvabadus). Proportsionaalne ei ole kitsal alal tegutsevate ettevõtjate valduses mingil suvalisel ajahetkel arvel olevate põllumajandustoodete maksustamine. Kaebuse esitajal on põhiseaduslik õigus tegeleda ettevõtlusega ja valida üheks tegevusalaks riisi importimine, ettevõtluseks vajalike laovarude soetamine ning edasimüümine sõltumata ajahetkest. Kaebuse esitaja leiab, et tal on olnud põhiseaduslik õigus tegeleda ettevõtlusega ja valida oma üheks tegevusalaks riisi importimine, ettevõtluseks vajalike laovarude soetamine ning edasimüümine sõltumata ajahetkest. Selle õiguse hulka kuulub ka ettevõtluse alustamine ja sisseostetava riisisortimendi muutmine ning ettevõtluse arendamine. Kaebuse esitajal oli turunõudlust arvestades sõlmitud juba 2003.a. lõpus ja enne

vastuvõtmist ja jõustumist pikaajaline riisi tarneleping AS-iga A., registrikood 10290001, aadress Väike-Kaar 33, 50406 Tartu, milline leping vajas täitmist, vastasel juhul oleks kaebuse esitajale võinud tekkida kahju trahvide näol seoses lepingute mittekohase täitmisega. 3. Maksuteade ning

sätted on vastuolus Põhiseaduse §-ga 32, mis sätestab, et igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud. Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Seega kaitseb Põhiseaduse § 32 õiguspärasel teel omandatud vara ning selle sätte kohaselt tuleb tagada igaühe omandi puutumatus ja kaitse. Maksuteate punktis 1 olevas tabelis äratoodud üleliigse laovara kogused on kaebuse esitaja poolt realiseeritud ning kauba realiseerimisest teenitud tulu on kaebuse esitaja poolt õiguspäraselt omandatud vara, mida riik tahab läbi üleliigse laovaru määramise kaebuse esitajalt sundvõõrandamise teel omandada. Selline kaebuse esitaja vara võõrandamine riivab kaebuse esitaja Põhiseaduse §-ga 32 kaitstud omandit. 4. Põhiõiguste riive ei ole üldistes huvides.

§-s 4 sätestatud üleliigse laovaru tasu kehtestamise legtiimsest eesmärgist ei saa kaebuse esitaja aru, samuti ei nähtu

-ist ega kaevatavast maksuteatest, kelle ja milliseid üldisi huve kahjustab kaebuse esitaja poolt 2 soetatud riisi kogus, mida käsitletakse üleliigse laovaruna. Samuti leiab kaebuse esitaja, et ei ole pakkunud liidu liikmesriikide ettevõtjatele ettevõtlusalast konkurentsi ega mingilgi moel kahjustanud liikmesriikide ja nende ettevõtjate konkurentsivõimet seoses soetatud riisi laovarudega. 5.

§-s 4 nimetatud ühekordsel avalik-õiguslikul rahalisel kohustusel võib olla karistav iseloom ja maksuteatega määratud üleliigse laovaru tasu võib vaadelda kui trahvi, mille eesmärgiks on karistada ettevõtjat enne

-i jõustumist toimunud eduka äritegevuse eest. Kuni

jõustumiseni ei saanud isik teada ega eeldada, et mingis koguses riisi laovaru soetamise eest, mis on olemas 01.05.2004, saab ta karistada. 6. Maksuteade ning

sätted on vastuolus Eesti Euroopa Liiduga ühinemislepingu sätetega. Eesti Euroopa Liiduga ühinemislepingu lisaks oleva ühinemisakti lisa 4 peatüki 4 punkt 2 kohaselt tuleb toodete era- ja riigivarud, mis on ühinemiskuupäeval uute liikmesriikide territooriumil vabas ringluses ja ületavad koguse, mida võidakse käsitleda kui normaalset ülekandevaru, likvideerida uute liikmesriikide kulul. Sellest järeldub üksnes selliste üleliigsete laovarude likvideerimine, mitte aga varude omanike maksustamine. Euroopa Komisjoni määrustest nr. 1972/2003 ja 60/2004 tuleneva Eesti riigi väliskohustuse panemine kitsale grupile Eesti ettevõtjatele, sh kaebuse esitajale, ei ole õiguspärane. Euroopa Komisjoni määrused 1972/2003 ja 60/2004 ei pane otseselt kohustusi liituvate riikide ettevõtjatele. Eesti Vabariik on aga

kehtestamisega pannud riigile pandud üleliigse laovaru likvideerimise kulu Põhiseaduse vastaselt oma ettevõtjatele. Ettevõtjad, s.h. kaebuse esitaja, ei ole üleliigse laovaru tekkimiseks õigusvastaselt käitunud ja sellest tulenevalt Eesti riigile kahju (kulutusi) tekitanud Kaebuse esitaja leiab, et juhul, kui Eesti Vabariigil tekivad kulutused üleliigse laovaru likvideerimisel, siis peab selle kulu kandma Eesti riik ise, kuivõrd Eesti riik on liitumisläbirääkimistel sellise kohustuse endale võtnud ja ei suutnud selle tekkimist välistada. Nimetatud kaebuse esitaja väidet toetab ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse täiendamise seadus, mille § 1 sätestab, et Eesti võib kuuluda Euroopa Liitu, lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse aluspõhimõtetest. Nimetatud aluspõhimõtete hulka kuuluvad ka Põhiseaduses sätestatud isikute põhiõigused ja vabadused, mida kaebuse esitaja on eelpool käsitlenud, ning nende põhiõiguste ja vabaduste kaitse. 7. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse esitajal põhjendatud kahtlus Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003 art 4 p 1 ja p 3 ning

§ 4

, § 14 lg 1 ja 2 ning § 15 lg 1 ja 5 vastavuses Eesti Euroopa Liiduga ühinemislepingu lisana oleva ühinemisakti lisa 4 peatüki 4 punkt 2 sätetele, mistõttu kaebuse esitaja palub halduskohtul HKMS § 22 lg 1 p 3 alusel kontrollida Euroopa Komisjoni ja

eelviidatud sätete vastavust Eesti Euroopa Liiduga ühinemislepingu lisana oleva ühinemisakti lisa 4 peatüki 4 punktiga 2 ning põhjendatud kahtluse korral küsida eelotsust Euroopa Kohtult. Kuivõrd eelnimetatud

sätted on vastuolus Eesti Euroopa Liidu ühinemislepingu lisa 4 pt 4 p 2 sätetega, tuleb kaebuse lahendamisel nimetatud

sätted jätta kohaldamata ning maksuteade tühistada juba ainuüksi sellel põhjusel. Kaebuse esitaja viitab ka PS §-le 123, mille esimene lause sätestab, et Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. 8. Eesti Vabariigi põhiseaduse ülimuslikkus Euroopa Komisjoni määruste ees. PS § 123 2. lausest tulenevalt ei ole põhjendatud pidada

ja selle aluseks olevaid Euroopa Komisjoni määrusi ülimuslikumaks Eesti Vabariigi põhiseadusest. Nimetatust tulenevalt välislepingud on ülimuslikud Põhiseaduses käsitletud seaduste ja seadusest madalamal seisvate Eesti õigusaktide suhtes. Eeltoodud sättest aga ei saa teha järeldust, et kui Põhiseadus või selle mõni säte on vastuolus välislepinguga, siis tuleb samuti kohaldada välislepingut. Põhiseaduse 3 § 123 teise lause järgi kuuluvad välislepingud rakendamisele vastuolu korral “Eesti seaduse või muu aktiga”. Muu aktina ei saa käsitleda aga Põhiseadust. Põhiseaduse ülimuslikkust rahvusvaheliste lepingute suhtes toetab ka Põhiseaduse § 3 esimesest lõigust tulenev Põhiseaduse ülimuslikkuse printsiip, millega koosmõjus tuleb hinnata ka Põhiseaduse § 123 esimest lauset. VASTUSTAJA SEISUKOHT 1. Kaebuse esitaja väited

sätete võimalikule vastuolule põhiseadusega ei ole käesoleval juhul asjakohased, kuna

sätete näol on tegemist vaid protseduuriliste sätetega, mille materiaalõiguslik alus tuleneb Euroopa Komisjoni 10.11.2003 määrusest nr 1972/2003 uue 10 riigi ühinemisel Euroopa Liiduga põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta. Eesmärgiks oli vältida põllumajanduse ühisel turukorraldusel mõjutavate kaubandushäirete tekkimise ohtu. Preambula lg 3 kohaselt hõlmavad turukorraldust mõjutada võivad kaubandushäired tooteid, millega kaubeldakse laienemist silmas pidades kunstlikult, ning need tooted ei kuulu asjaomase riigi tavapäraste varude hulka. Ülemäärased varud võivad tuleneda kodumaisest toodangust. Seetõttu tuleks sätestada, et uute liikmesriikide ülemäärased varud maksustatakse. Üleliigsete laovarude omamist käsitletakse ühinemislepingus riigiabi eksisteeriva abisüsteemina Euroopa Ühenduse asutamislepingu (edaspidi „Asutamisleping“) artikli 88 lõike 1 tähenduses. Kuna sellise riigiabi andmist ei peeta ühisturuga kokkusobivaks, siis on Euroopa Komisjon otsustanud ja vastu võtnud asjakohased määrused, milles ettenähtud abinõud peavad tagama kõigile ühenduse ettevõtjatele võrdsed konkurentsitingimused.

eelnõu seletuskirja seaduse mõjusid käsitlevas osas on öeldud, et seaduse mõjuga peaks olema tagatud Euroopa Liidu ja Eesti käitlejate võrdsed konkurentsitingimused Euroopa Liidu ühisturul pärast Euroopa Liidu laienemist, ehk saavutatakse seaduses viidatud Euroopa Liidu määruste eesmärk samas ettenähtud meetmete rakendamise kaudu. Põllumajandustoodete üleliigse laovaru eest kogutav tasu tagab riigile vahendid Euroopa Komisjoni määratava trahvi maksmiseks. Eelnõus ettenähtud reeglid on täielikus kooskõlas Euroopa Komisjoni määrustes 1972/2003 ja 60/2004 tooduga. Alates 1. maist 2004. a, mil Eesti ühines Euroopa Liiduga, on Eesti õiguskorra lahutamatuks osaks Euroopa Liidu ühinemisleping, mis muuhulgas sätestab Euroopa Liidu õiguse vastu võtta õigustloovaid akte, sealhulgas määrusi. Asutamislepingu artikli 249 kohaselt on määrus üldiselt kohalduv, tervikuna siduv ning vahetult kohaldatav.

jõustumisega ei kehtestata uusi materiaalõiguse norme, vastavad normid tulenevad otseselt Euroopa Komisjoni ülalnimetatud määrusest. Euroopa Nõukogu ja Komisjoni määrused on õigusaktid, millel on üldine kehtivus, need on tervikuna siduvad ja kehtivad vahetult kõikides liikmesriikides. 2. Vastustaja ei jaga kaebuse esitaja seisukohta ka osas, mis puudutab

-i tagasiulatuvat jõudu ning väidet, et teda karistatakse eelnevate aastate eduka äritegevuse eest. Vastustaja märgib, et käesoleval juhul ei tingi maksustamist see, et kaebuse esitaja valduses oli tavapärasest suurem kogus riisi kui

-i vastuvõtmisele eelnenud 4 aasta jooksul, vaid see, et

1. mai 2004 seisuga oli kaebuse esitaja valduses märkimisväärselt suurem kogus riisi kui eelmistel aastatel keskmiselt. Kaebuse esitaja eelneva 4 aasta tegevust on ülekandevaru suuruse määramisel arvestatud ainult selleks, et teha kindlaks, kui suured on tavaliselt ettevõtja laovarud ning kas neid on Euroopa Liiduga liitumisele eelnevalt suurendatud. Laovarude võrdlusest ilmneb, et kaebuse esitaja on oma varusid tavalisest enam suurendanud 4 ega ole Põllumajandusministeeriumile sellise suurendamise kohta aktsepteeritavaid põhjuseid toonud. Vastav käitumine tõigi kaebuse esitajale kaasa rahalise kohustuse üleliigse laovaru tasu näol.
2. Kaebuse esitaja oleks mõistlikult käitudes pidanud ette nägema, et Eesti liitudes Euroopa Liiduga võib ettevõtluskeskkond mõningal määral muutuda ning et liidus kehtivad teistsugused õiguslikud reeglid, muuhulgas ka Euroopa Komisjoni 10.11.2003 määrus nr 1972/2003, mis näeb Eesti ettevõtjatele ette üleminekumeetmed põllumajandustoodetega kauplemise suhtes. Üleliigsete laovarudega seonduvat reguleeris enne seaduse vastuvõtmist nii Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu vaheline ühinemisleping, mis allkirjastati
3. aprillil
4. aastal, kui ka Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vaheline assotsieerumisleping, mis ratifitseeriti juba
5. aastal. Seega oleks kaebuse esitaja mõistlikult tegutseva ettevõtjana pidanud juba enne

vastuvõtmist ja jõustumist olema teadlik sellest, et

1. maist
2. a tuleb asuda Eestis täitma üleliigse laovaru tasu seaduse väljatöötamise tinginud Euroopa Liidu Komisjoni määrusi, millega sätestati üleminekumeetmed põllumajandustoodete kaubanduses ja mis võeti vastu
3. novembril
4. a (1972/2003/EU).
5. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, nagu oleks üleliigse laovaru tasu seaduse kehtestamisel olnud seadusandja sooviks üllatada ettevõtjaid koormava õigusaktiga. Põllumajandusministeerium avaldas 29.10.2003 pressiteate seoses üleliigse laovaru küsimusega ja tegeles hiljem aktiivselt üleliigse laovaru tasu seaduse eelnõu arutelude läbiviimisega eri valdkondade ettevõtjate ja nende ühenduste esindajatega alates 2004.a veebruarist. Samuti avaldati ajakirjanduses üleliigset laovaru puudutavaid artikleid. Seega on juba enne

vastuvõtmist astutud mitmeid samme selleks, et teavitada ühiskonda ja eelkõige ettevõtjaid sellest, mis neid Euroopa Liiduga liitumisega seoses ees ootab. Mõistlikult käituval ettevõtjal pidi juba enne

vastuvõtmist ja jõustamist teada olema, et üleliigsete laovarude eest tuleb tasu maksta.

1. Eesti kohtute pädevuses ei ole lõpliku seisukoha võtmine küsimuses, kas Euroopa Komisjoni poolt antud määrused on kooskõlas kaebuse esitaja poolt väljatoodud põhimõtetega, vastav otsustusõigus on Euroopa Kohtul. Viimane on juba sarnases asjas (üleliigse laovaru tasu kehtestamise proportsionaalsus ja selle vastavus õiguskindluse põhimõttele) seisukoha võtnud
2. jaanuari
3. a otsuses (asjas nr C-l79/00, punkt 2) ning leidnud, et üleliigse laovaru tasu kehtestamisega ei ole vastavaid põhimõtteid rikutud. Eelnimetatud otsus langetati seoses Euroopa Liidu eelmise laienemisvooruga
4. aastal, mil Euroopa Liiduga liitusid Austria, Soome ja Rootsi. Nimetatud riikide suhtes võeti samuti kasutusele sarnaseid üleminekumeetmeid käsitlenud Euroopa Komisjoni määrus (3108/94/EU). Ka nimetatud määruse puhul tõstatasid uute liikmesriikide ettevõtjad küsimuse määruse vastavuse kohta proportsionaalsuse ja õiguspärase ootuse printsiibile uue liikmesriigi ettevõtja suhtes. Euroopa Kohus analüüsis otsuse punktis 2 põhjalikult määruse vastavust proportsionaalsuse ning õiguskindluse põhimõttele ning leidis, et määrusega kehtestatud nõuded on proportsionaalsed ning et õiguskindluse põhimõtet ei ole rikutud. Kohus asus otsuses seisukohale, et hoolas ettevõtja oleks pidanud kursis olema Euroopa Liidus kehtiva õiguskorraga, sealhulgas ka õiguste ja kohustustega, mida liiduga liitumine ettevõtja jaoks kaasa toob. 5
5. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, mille kohaselt on Eesti põhiseadus ülimuslik Euroopa Komisjoni määruse ees. Euroopa Kohus on Euroopa Liidu õigusakti ja liikmesriigi konstitutsiooni vahelise vastuolu kohta seisukoha võtnud (Kohtuasi: 11/70, Internationale Handelsgesellshaft mbH v Einfuhr- und Vorratsstelle für Getreide und Futtermittel [1970] ECR 1125). Osundatud kohtuasjas kinnitas Euroopa Kohus, et liikmesriikide kohtud ei saa ignoreerida ühenduse õiguse norme, viidates põhiõigustele või riigi konstitutsioonilistele printsiipidele. KOHTU PÕHJENDUSED
6. Kohtu pädevus jätta üleliigse laovaru tasu seadus kohaldamata seoses selle vastuoluga Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kaebuse esitaja on taotlenud, et kohus jätaks kohaldamata

§ 4

, § 6 lg 1, § 7, § 10 lg 1, § 14 lg 1 ja 2 ning § 15 lg 1 ja 3, samuti Euroopa Komisjoni määrused 1972/2003/EU ja 60/2004/EU kui Põhiseadusega vastuolus olevad. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 25 lg 5 võimaldab halduskohtul jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Seega on kohtul pädevus haldusasja lahendamisel kontrollida

sätete vastavust Eesti Vabariigi põhiseadusele ning jätta Põhiseadusega vastuolus olevad

sätted kohaldamata.

1. Kohtu pädevus jätta Euroopa Komisjoni määrused 1972/2003/EU ja 60/2004/EU kohaldamata seoses vastuoluga Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kõigepealt märgib kohus, et käesolevas haldusasjas saab olla asjassepuutuv üksnes Euroopa Komisjoni määrus 1972/2003, millega kehtestatakse põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavad üleminekumeetmed. Euroopa Komisjoni määrus 60/2004, millega kehtestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed, ei ole käesolevas vaidluses asjassepuutuv, kuna kaebuse esitaja on vaidlustanud Maksu- ja tolliameti maksuteate, millega kehtestati üleliigse laovaru tasu ainult riisi, mitte suhkru eest. Kuna kohtul seetõttu puudub vajadus eeltoodud Euroopa Komisjoni määrust kohaldada, tuleb jätta kaebuse esitaja taotlus Euroopa Komisjoni määruse 60/2004 haldusasjas vastavalt HKMS § 25 lõikele 5 kohaldamata jätmiseks, rahuldamata. Kuigi Euroopa Komisjoni määrus 1972/2003 on käesolevas haldusasjas asjassepuutuv, puudub kohtul pädevus jätta eeltoodud määrus kohaldamata seoses vastuoluga Eesti Vabariigi põhiseadusega. Halduskohtumenetluse seadustik võimaldab halduskohtul seoses vastuoluga Eesti Vabariigi põhiseadusega jätta haldusasjas kohaldamata vaid siseriiklikke õigusakte, mitte Euroopa Liidu õigusakte. Ka Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõtte kohaselt puudub kohtul pädevus jätta Euroopa Komisjoni määrus seoses võimaliku vastuoluga Eesti Vabariigi põhiseadusega kohaldamata. Vastavalt Vabariigi Presidendi poolt 05.10.2003 otsusega nr. 447 välja kuulutatud „Eesti Vabariigi Põhiseaduse täiendamise seadusele“ võttis Eesti rahvas
2. aasta
3. septembril rahvahääletusel Põhiseaduse § 162 alusel Eesti Vabariigi põhiseaduse täiendamiseks vastu seaduse, mille § 2 kohaselt Eesti kuulumisel Euroopa Liitu kohaldatakse Eesti Vabariigi põhiseadust, arvestades liitumislepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Nimetatud sättest tulenevalt on Euroopa Liidu institutsioonide õigusaktid Eesti Vabariigi õigusaktide, 6 sealhulgas Põhiseaduse ees ülimuslikud. Kuna Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu õigusaktide prioriteediküsimus on konkreetse sättega reguleeritud, ei nõustu kohus kaebuse esitajaga selles, nagu kuuluks kohaldamisele Põhiseaduse §
4. Seega alates Eesti Vabariigi kuulumisest Euroopa Liitu 01.05.2004 ei saa rääkida enam Eesti Vabariigi õigusruumist, vaid Euroopa Liidu õigusruumist ning Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel tuleb arvestada ka Euroopa Liidu õiguse põhimõtetega. Euroopa Liidu õiguse olulisteks põhimõteteks on ka Euroopa Liidu õiguse vahetu kohaldatavuse ja Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõtted. Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõte on sõnastatud ka erinevates Euroopa Kohtu lahendites. Euroopa Kohtu
5. aasta kohtulahendis 26/62 van Gend en Loos leidis kohus: „Ühendus moodustab rahvusvahelises õiguses uue õiguskorra, mille huvides riigid, ehkki vähestes valdkondades, on piiranud oma suveräänseid õigusi ja mille subjektide hulka ei kuulu mitte ainult liikmesriigid, vaid ka nende kodanikud. Sõltumata liikmesriikide õigusaktidest ühenduse õigus mitte ainult ei kohusta üksikisikuid, vaid on kavandatud andma neile ka õigusi, millest saab nende õiguspärandi osa. Kõnealused õigused ei teki üksnes siis, kui need on selgesõnaliselt antud Asutamislepinguga, vaid ka kohustuste tõttu, mille Asutamisleping paneb selgelt määratletud viisil nii üksikisikutele kui ka liikmesriikidele ning ühenduse institutsioonidele.“ Eeltoodud põhimõtet väljendas Euroopa Kohus ka
6. aasta kohtuotsuses kohtulahendis 6/64 Costa v ENEL, milles kohus leidis: „Kui riigid annavad Asutamislepingust tulenevad õigused ja kohustused oma siseriiklikust õigussüsteemist üle ühenduse õigussüsteemi, tähendab see iseenesest nende suveräänsete õiguste püsivat piiramist, mille vastu hilisem ühepoolne ühenduse kontseptsiooniga kokkusobimatu akt ei saa ülimuslik olla.“ Seega tuleb jätta rahuldamata kaebuse esitaja taotlus, jätta Euroopa Komisjoni määrus 1972/2003 Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolu tõttu kohaldamata. Samuti puudub halduskohtul pädevus otsustada Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003 vaidlusaluste sätete kehtivuse üle seoses võimaliku vastuoluga Asutamislepinguga. Kahtluse korral võib kohus taotleda Euroopa Kohtult vaid eelotsuse tegemist nimetatud küsimuses.
7. juunil 2006 toimunud kohtuistungil jättis kohus kaebuse esitaja taotluse eelotsuse küsimiseks rahuldamata, kuna leidis, et ta ei näe vastuolu Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003 ning Asutamislepingu sätete vahel. Kohus asus seisukohale, et Asutamislepingu sätted ei keela Euroopa Komisjonil määrusega sätestatud eesmärkide tagamiseks näha ette maksu tasumine üleliigselt laovarult. Kohtul puudub seega alus kahelda Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003 sätete kehtivuses ning vastavuses Asutamislepingu sätetele. Seega saab kohus käesoleva vaidluse lahendamisel juhinduda Euroopa Komisjoni määrusest 1972/
9. Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003/EU vahetu kohaldatavus Asutamislepingu artikli 249
10. lõike kohaselt võtavad Euroopa Parlament üheskoos nõukoguga ja nõukogu ning komisjon vastu määrusi, annavad direktiive, teevad otsuseid, annavad soovitusi või esitavad arvamusi. Asutamislepingu artikli 249
11. lõike kohaselt kohaldatakse määrust üldiselt. See on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. Euroopa Komisjoni määruse 1972/2003 artikli 10 kohaselt on määrus tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides. EÜ asutamislepingu artikkel 10 sätestab koostöö põhimõtte: „Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada nende kohustuste täitmine, mis tulenevad käesolevast lepingus või ühenduse institutsioonide võetud meetmetest“. Euroopa Kohus on
12. aasta otsuses kohtuasjas 33/76 Rewe tõlgendanud 7 eeltoodud sätet järgmiselt: „Kohaldades EÜ asutamislepingu artiklis 5 (praegu artikkel 10) sätestatud koostöö põhimõtet tuleb siseriiklikel kohtutel tagada ühenduse õiguse sätete vahetust kohaldatavusest tulenev kodanike õiguste kaitse.“ Seoses Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse ning määruse 1972/03/EU vahetu kohaldamisega kehtivad kaebuse esitaja suhtes seega kõik määrusest tulenevad kohustused ka juhul, kui

sätted mingil põhjusel ei kehtiks. Olukorras, kus tekib vastuolu Määruse ning

sätete vahel, peab kohus tulenevalt Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse ja vahetu kohaldatavuse põhimõttest kohaldama Määruse sätteid või kohaldama

sätteid kooskõlas Määruse eesmärgi ja mõttega. Seega saab kohtu arvates käesolevas haldusasjas olla primaarne küsimus sellest, kas

sätted on Määruse sätetega kooskõlas, mitte niivõrd see, kas

sätted on Eesti Vabariigi põhiseadusega kooskõlas. Siiski, tulenevalt kaebuse esitaja taotlusest peab kohus vajalikuks analüüsida

sätete vastavust ka Eesti Vabariigi põhiseadusele. 4.

sätete kooskõla Eesti Vabariigi põhiseadusega. Kaebuse esitaja on leidnud, et

§ 4

, § 6 lg 1, § 7, § 10 lg 1, § 14 lg 1 ja 2 ning § 15 lg 1 ja 3 on vastuolus selliste Eesti Vabariigi põhiseadusest tulenevate printsiipide ja õigustega nagu õiguspärane ootus, õiguskindlus, proportsionaalsus, kutsevabadus, ettevõtlusvabadus, omandi puutumatus ning tagasiulatuva karistamise keeld. 4.1

§ 14

lg-d 1, 2, § 15 lg-d 1, 3

§ 14

lõiked 1 ja 2 sätestavad laovaru tasu määra ja arvutamise viisi.

§ 15

lg 1 sätestab maksmisele kuuluva laovaru tasu teatavaks tegemise maksuteatega ning lg 3 laovaru tasu maksmise tähtaja – 31.12.2004. Kohus selgitab, et

§ 14

lg 1 ja 2 üksnes konkretiseerivad määruses 1972/03/EU esitatud üleliigse laovaru arvutamise põhimõtteid ning § 15 lg 1 ja 3 määratleb MTA volituse ning sätestab tähtaja, millal kuulub üleliigse laovaru tasu maksmisele. Nimetatud sätted lähtuvad määrusest 1972/03/EU, seega ei saa nende kehtima hakkamist alates maist 2004 lugeda kaebuse esitaja õiguspärast ootust rikkuvaks isegi juhul, kui ta oli omandanud riisi enne seaduse jõustumist. 4.2

§ 10

lg 1

§ 10

lg 1 kohaselt määrab käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse tema deklareeritud andmete alusel

§ 6lõikes 1 ja §-s 7 sätestatud viisil Põllumajandusministeerium hiljemalt 2004.

aasta

1. oktoobriks. Kaebuse esitaja ei ole haldusasjas vaidlustanud üleliigse laovaru suuruse määramist hiljemalt
2. aasta
3. oktoobriks. Seega saab järeldada, et kaebuse esitaja peab

§ 10

lõiget 1 põhiseadusevastaseks vaid seoses sättes sisalduva viitega

§ 5lõikele 1 ja §-le 7, mis mõlemad on kaebuse esitaja arvates põhiseadusevastased.

Seetõttu ei pea kohus vajalikuks

§ 10

lõike 1 Põhiseadusele vastavust iseseisvalt analüüsida, vaid teeb seda hinnangu andmisega

§ 6lõikele 1 ning §-le 7.

4.3

§-de 4, 6 ja 7 kooskõla Põhiseaduse §-dega 29 ja 31 8 Kaebuse esitaja leiab, et

§-d 4, 6 ja 7 on vastuolus Põhiseaduse §-dega 29 (kutsevabadus) ja 31(ettevõtlusvabadus).

§ 4

kohaselt on üleliigse laovaru tasu käitlejale pandud ühekordne avalik-õiguslik rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele käesolevas seaduses ettenähtud alustel, korras ja tähtaegadel. Käitleja peab laovaru tasu maksma

1. aasta
2. mai seisuga tema valduses oleva 1) põllumajandustoote, välja arvatud suhkur, üleliigse laovaru eest; 2) suhkru üleliigse laovaru eest, mida ta ei ole seaduses ettenähtud tähtajal turult kõrvaldanud.

§ 6

sätestab ülekandevaru mõiste.

§ 6lg 1 kohaselt on ülekandevaru 2004.

aasta

1. mail käitleja valduses olev põllumajandustoote laovaru, mille suurus arvutatakse
2. aastale eelnenud viimase nelja aasta
3. mai seisu keskmisena, mida suurendatakse 1,2 korda.

§ 6lg 2 sätestab: „Kui käitleja ei ole enne 2004.

aastat sellel tegevusalal tegutsenud või on tegutsenud vähem kui neli aastat, peab ta tõendama, et

1. aasta
2. mail tema valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurus on vastavuses tema tavapäraselt toodetava, müüdava, muul viisil tasu eest või tasuta üleantava või soetatava põllumajandustoote laovaru suurusega.“

§ 7kohaselt on üleliigne laovaru 2004.

aasta

1. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru, mille suurus saadakse, lahutades
2. aasta
3. mail käitleja valduses oleva põllumajandustoote laovaru suurusest ülekandevaru suurus. Kohus on seisukohal, et

§-des 4, 6 ja 7 sätestatud meetmed on kooskõlas Määruse artikli 4 p-ga 1, mille kohaselt nõuavad uued liikmesriigid 1. mail 2004 vabas ringluses olevate toodete ülemääraste varude omanikelt maksu maksmist ning p-ga 2, mille kohaselt võtavad uued liikmesriigid iga omaniku ülemääraste varude kindlakstegemisel arvesse eelkõige

1. a)ühinemisele eelnevate aastate varude keskmise;
2. b)ühinemisele eelnevate aastate kaubanduse struktuuri ning
3. c)asjaolud, mille käigus varud tekkisid. Põhiseaduse § 29 kohaselt on Eesti kodanikul õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Põhiseaduse § 31 kohaselt on Eesti kodanikel õigus tegelda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja –liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikega ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et nii ettevõtlusvabadus kui ka kutsevabadus on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigused. Seega ei ole tegemist absoluutsete õigustega, vaid õigustega, mida võib seaduse alusel ka piirata. Samas on kohus ka seisukohal, et Põhiseaduse §-des 29 ja 31 loetletud kutsevabadus ja ettevõtlusvabadus on määratud kaitsma üksikisikute, mitte juriidiliste isikute õigusi. Vastasel juhul ei oleks Põhiseaduse eeltoodud sätetes määratletud õiguste kandjad – Eesti kodanikud, välisriigi kodanikud ja kodakondsuseta isikud eraldi ära märgitud. Seega ei saa juriidilisi isikuid pidada Põhiseaduse §-des 29 ja 31 sätestatud õiguste kandjaks. Olenemata eeltoodust märgib kohus ühtlasi, et

sätted ei võta ega ole võtnud kaebuse esitajalt kui juriidiliselt isikult õigust importida Eesti Vabariiki riisi ning seda edasi müüa. OÜ M.D. äriregistri B-osa registrikaardi väljatrükilt nähtuvalt olid osaühingu tegevusaladeks kaebuse esitamisel jätkuvalt tööstuskaupade jae- ja hulgikaubandus ning eksport, tööstuskaupade jae- ja hulgimüük, eksport-import, transporditeenused Eesti Vabariigi piires, 9 ekspediitoriteenused, toitlustamine (baar, söökla), teenused elanikkonnale (va litsentseeritavad) ning tegevusaladega seotud vahendustegevus. Seega ei saa kohus järeldada, et

oleks võtnud kaebuse esitajalt võimaluse tegeleda riisi importimise ja edasimüügi ehk vahendustegevusega. 4.4

§-de 4 ja 6 kooskõla Põhiseaduse §-ga 23 Kaebuse esitaja leiab, et

§-dest 4 ja 6 tulenevalt on üleliigse laovaru tasu näol tegemist trahviga, mille eesmärgiks on karistada ettevõtjat enne

jõustumist toimunud eduka äritegevuse eest. Käsitledes üleliigse laovaru tasu karistusena, on

kehtestanud sellele tagasiulatuva mõju, mis on vastuolus Põhiseaduse § 23 esimese ja teise lausega. Põhiseaduse § 23 esimese lause kohaselt ei tohi kedagi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Põhiseaduse § 23 teise lause kohaselt ei tohi kellelegi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kohus on seisukohal, et Põhiseaduse § 23 lg 1 käsitleb tagasiulatuva jõu keeldu karistusõiguses. Nii sätestab karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 1 järgmist: „Kedagi ei tohi süüdi mõista ega karistada teo eest, mis selle toimepanemise ajal kehtinud seaduse kohaselt ei olnud süütegu.“ Eeltoodud säte on analoogiline PS §-s 23 tsiteeritud sätetele. Samas sätestab KarS § 1 lg 1 ka seda, et karistusseadustiku üldosa sätteid kohaldatakse käesoleva seadustiku eriosas ja muudes seadustes sätestatud süütegude eest karistamiseks. Üleliigse laovaru tasu ei sisaldu karistusseadustikus. Samuti ei ole üleliigse laovaru tasu näol tegemist materiaalses mõttes karistusega, kuna vastava tasu määramine ei toimu kriminaalmenetluse korras. Pigem on laovaru tasul MKS § 3 lg 2 punktis 6 sätestatud imporditollimaksu iseloom, kuna vastava maksu näol on tegemist Euroopa Liidu siseturu kaitsemeetmega. Seega ei saa

§-d 4 ja 6 olla vastuolus Põhiseaduse §-ga 23. 4.5

sätete kooskõla õiguspärase ootuse printsiibiga ning õiguskindluse printsiibiga Kaebuse esitaja on seisukohal, et

sätted (sätteid konkretiseerimata) on vastuolus Põhiseadusest tuleneva õiguspärase ootuse printsiibiga ning õiguskindluse printsiibiga. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 30.09.1994 otsuses nr. III-4/A-5/94 asunud seisukohale, et „Põhiseaduse mõtte kohaselt on Eesti õiguse üheks üldpõhimõtteks õiguspärase ootuse printsiip. Selle printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul.“ Riigikohtu 02.12.2004 otsuses nr. 3-4-1-20-04 leitakse ühtlasi: „Kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte).“ Riigikohtu 17.03.1999 otsuses nr. 3-4-1-2-99 leitakse ühtlasi, et õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetest „tuleneb igaühe õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on hakanud oma õigust realiseerima.“ Haldusasjas nr. 3-2562/2004 (OÜ M.D. kaebus põllumajandusministri 30.10.2004 käskkirja nr. 394 punkti 1 alapunkti 1 tühistamise nõudes) 28.12.2006 tehtud otsuses tuvastas kohus, et kaebuse esitajal oli AS-ga A. sõlmitud leping kokku 140 tonni riisi müügiks juba 6. novembril 10 2003, kuigi vastava müügilepingu alusel tellitud riisi konteinerid jõudsid Eestisse alles 2004. aasta märtsi- või aprillikuus. Üleliigse laovaru tasu seadus võeti vastu 07.04.2004 ning jõustus 01.05.2004. Euroopa Komisjoni määrus nr. 1972/2003, mis oli vahetult

-is sätestatud meetmete rakendamise aluseks, kuna ta sätestas ülemääraste laovarude maksustamise kohustuse, võeti vastu

1. novembril 2003, seega 4 päeva hiljem kui oli kaebuse esitaja poolt sõlmitud riisi ostu-müügileping AS-ga A.. Eeltoodu põhjal asus kohus seisukohale, et kaebuse esitaja pidi
2. novembril 2003 lepingut sõlmides olema teadlik Eesti Vabariigi liitumisest Euroopa Liiduga
3. mail 2005, kuna päev varem,
4. oktoobril 2003 kuulutas Eesti Vabariigi President välja „Eesti Vabariigi Põhiseaduse täiendamise seaduse“, mille Eesti rahvas oli
5. aasta
6. septembril rahvahääletusel vastu võtnud ning mis andis Eestile Euroopa Liiduga liitumiseks õigusliku aluse. Eeltoodud seaduse § 2 sisaldas otsest viidet ka Euroopa Liidu õigusaktide ülimuslikkusele, mistõttu kaebuse esitaja pidi
7. novembril 2003 lepingut sõlmides olema teadlik sellest, et tema äritegevuse õiguslik keskkond muutub alates
8. maist 2004 oluliselt ning Eestis hakkavad kehtima Euroopa Liidu õigusaktid. Vähetähtis pole ka asjaolu, et Euroopa Komisjon oli
9. aastal vastu võtnud määruse nr. 3108/94/EU, millega kehtestati eelmiste liituvate riikide üleliigsete kaubavarude maksustamine („Põllumajandustoodetega kauplemisel võetavate üleminekumeetmete kohta seoses Austria, Soome ja Rootsi ühinemisega“). Euroopa Kohus asus 15.01.2002 otsuses kohtuasjas C-179/00 seisukohale, vastav määrus ei riku proportsionaalsuse põhimõtet ega õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet. Euroopa Kohus leidis, et üleliigsete kaubavarude maksustamine aitab tõkestada ülevarude kogumist spekulatiivsetel eesmärkidel ning neutraliseerida majanduslikke eeliseid, mis oleksid osaks saanud ettevõtjatele, kes kogusid ülevarusid madalate hindadega. Euroopa Kohus asus seisukohale, et vastavalt Euroopa Ühenduse Kohtu pretsedendiõigusele võib ühenduse reeglite vastu olles tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele ainult siis, kui ühendus ise lõi eelnevalt olukorra, mis võis tekitada õiguspäraseid ootusi. Käesoleval juhul ei jätnud Ühendus aga oma toimingute või tegevusetusega asjaomastele ringkondadele muljet, et üleminekumeetmeid, mille eesmärgiks on vältida ülevarude kogunemisest tingitud konkurentsi moonutamist ja spekulatiivset tulu, ei võetaks laienemise suhtes, mis toimus
10. jaanuaril
11. Seega kuivõrd Euroopa Komisjon oli juba enne
12. novembrit 2003 vastu võtnud määruse põllumajandustoodetega kauplemisel võetavate üleminekumeetmete kohta ning Euroopa Kohus leidnud, et vastav määrus ei riku uute liituvate riikide ettevõtjate õiguspärast ootust, ei saa kaebuse esitaja õiguspärast ootust rikkuda ka käesolevas haldusasjas vaidlustatud analoogiline Määrus ega selle alusel vastu võetud

. Kaebuse esitaja ei ole käesolevas haldusasjas viidanud ühelegi Euroopa Ühenduse õigustloovale aktile, mis andis talle kindluse ning mõistliku ootuse, et uutele liituvatele riikidele erinevalt eelmistest liituvatest riikidest analoogilisi põllumajandustoodetega kauplemisel võetavaid üleminekumeetmeid ei kehtestata. Kuna

on vastu võetud ning juhindub otseselt Määrusest tulenevatest kohustustest ja eesmärkidest, ei saa rääkida ka

vastuolust õiguspärase ootuse ja õiguskindluse põhimõtetega. 4.6

sätete kooskõla Põhiseaduse §-ga 32 Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32

1. lause kohaselt on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud. Põhiseaduse § 32
2. lause kohaselt võib omandit omaniku nõusolekuta võõrandada 11 ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Kohus on seisukohal, et

rakendamisega ei ole rikutud kaebuse esitaja omandiõigust. Maksu- ja Tolliamet ei ole kaebuse esitaja vara kaebuse esitaja nõusolekuta võõrandanud. Üleliigse laovaru omamisest tingitud maksukohustus kui

§ 4

kohane ühekordne avalikõiguslik rahaline kohustus ei saa rikkuda kaebuse esitaja õigust oma vara vallata, kasutada ja käsutada. Vastasel juhul võiksid kaebuse esitaja omandiõigust rikkuda kõik seaduse alusel kehtestatud maksud. 5. Maksuteatega kehtestatud üleliigse laovaru tasu kehtestamise legitiimsus Kohus on seisukohal, et mõistlikult käituv ettevõtja oleks pidanud arvestama, et Eesti Vabariigi liitumisel Euroopa Liiduga võib ettevõtluskord muutuda.

§ 4

kehtestatud üleliigse laovaru tasu üheks eesmärgiks on tagada Euroopa Liidu ja Eesti käitlejate võrdsed konkurentsitingimused Euroopa Liidu ühisturul pärast Euroopa Liidu laienemist, ehk saavutatakse seaduses viidatud määruse 1972/03/EU eesmärk samas ettenähtud meetmete rakendamise kaudu. Üleliigsete laovarude omamist käsitletakse ühinemislepingus riigiabi eksisteeriva abisüsteemina Euroopa Ühenduse asutamislepingu art 88 lg 1 tähenduses. Kuna sellise riigiabi andmist ei peeta ühisturuga kokkusobivaks, pidi riik kehtestama konkreetsed normid üleliigse laovaru tasu maksmise aluste ja korra osas, tagamaks kõigile ettevõtjatele võrdsed konkurentsitingimused. Põllumajandustoodete üleliigse laovaru eest kogutav tasu tagab riigile vahendid Euroopa Komisjoni määratava trahvi maksmiseks. Eesti Vabariigi liitumisel Euroopa Liiduga tegutses kaebuse esitaja liidu siseturul ning pidi seega alluma samasugustele konkurentsitingimistele nagu kõik teised Euroopa Liidus tegutsevad ettevõtted. Lisaks sellele, juhindudes Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõttest, kehtib kaebuse esitaja suhtes määrusega 1972/03/EU sätestatud üleliigse laovaru kehtestamine isegi ilma

sätteid kohaldamata. 6. Ettevõtja võimalus eeldada üleliigsete laovarude olemasolu Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et kuni

-i jõustumiseni ei saanud isik teada ega eeldada, et mingis koguses riisi laovaru soetamisega, mis on olemas 01.05.2004 ja mille arvutamisel võetakse aluseks eelneva 4 aasta jooksul soetatud kaubakogused iga aasta 1. mai seisuga, saab ta karistada. Euroopa Komisjon võttis 10.11.2003 vastu määruse nr 1972/2003/EU, mis näeb Eesti ettevõtjatele ette üleminekumeetmed põllumajandustoodetega kauplemise suhtes. Samuti reguleeris üleliigsete laovarudega seonduvat enne

-i jõustumist nii Eesti Vabariigi ja Euroopa Liidu vaheline ühinemisleping (allkirjastati 16.04.2004), kui ka Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Eesti Vabariigi vaheline assotsieerumisleping (Euroopa Leping), mis ratifitseeriti

1. a. Samuti avaldas põllumajandusministeerium 29.10.2003 pressiteate seoses üleliigse laovaru küsimusega, samuti tegeledes hiljem aktiivselt üleliigse tasu seaduse eelnõu arutelude läbiviimisega eri valdkondade ettevõtjate ja nende ühenduste esindajatega alates
2. a veebruarist. Lisaks sellele leidis ajakirjandusest hulganisti käsitlust üleliigset laovaru teemat puudutavaid artikleid. Seega oleks kaebuse esitaja mõistlikult tegutseva ettevõtjana pidanud juba enne

-i vastuvõtmist ning jõustumist arvesse võtma seda, et alates 01.05.2004 tuleb asuda Eestis täitma üleliigse laovaru tasu seaduse väljatöötamise tinginud Euroopa Liidu Komisjoni 12 määrust, millega sätestati üleminekumeetmed põllumajandustoodete kaubanduses ja mis võeti vastu 10.11.2003 (1972/2003/EU).

1. Kaebuse esitaja suhtes kehtestatud üleliigse laovaru tasu suurus Määruse 1972/03/EU artikli 4 lg 3 kohasel määratakse lõikes 1 nimetatud maksu määr kindlaks 01.05.
2. a. kohaldatava erga omnes imporditollimaksu määra põhjal. Määruses olid toodud ka määrusega hõlmatud toodete CN-koodid. Maksuteadet ei tinginud see, et kaebuse esitaja valduses oleva riisi hulk oli suurem kui tavapäraselt, vaid asjaolu, et 01.05.2004 seisuga oli kaebuse esitaja valduses tunduvalt suurem kogus riisi kui eelmistel aastatel keskmiselt. Tulenevalt

§ 6

lg 1 määratakse ülekandevaru suurus arvestades viimase nelja aasta tegevust, et teha kindlaks, kui suured on tavaliselt ettevõtja laovarud ning kas neid on suurendatud vahetult enne Euroopa Liiduga liitumist. Laovarude võrdlemisest võib järeldada, et kuupäevaks 01.05.2004 oli kaebuse esitaja oma laovarusid suurendanud, samas Põllumajandusministeeriumile pole ta sellise suurendamise kohta vastuvõetavaid põhjuseid esitanud. Sellest tulenevalt oli kaebuse esitaja omandis 01.05.2004 seisuga olnud üleliigne laovaru

§ 7

mõistes, mille kohta määratakse tasu juhindudes

§ 14lg 1 ja 2.

8. Maksuteate ja

sätete vastavus Eesti Euroopa Liiduga Ühinemislepingu sätetega Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, nagu ei oleks Euroopa Komisjoni määrusest nr. 1972/2003 tuleneva Eesti riigi väliskohustuse panemine kitsale grupile Eesti ettevõtjatele kooskõlas ühinemislepingu lisaks oleva ühinemisakti lisa 4 peatüki 4 p 2 sätetega. Määruse 1972/03/EU artikli 4 lõige 3 näeb konkreetselt ette 1. mail 2004 vabas ringluses olevate toodete ülemääraste varude tasu määra. Kuna määrus 1972/03/EU on vahetult kohaldatav ülemääraste varude omanike suhtes, ei saa väita, nagu oleksid maksuteade ja

vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb jätta kaebus rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud Tiina Pappel kohtunik 13