← Eesti

3-03-110/2

Obsah (5)§ 4§ 9§ 18§ 10§ 1

TALLINNA HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasja number: Otsuse kuupäev: Kohtunik: Haldusasi: Kohtuistungi toimumise aeg: Kohtuistungil osalejad: 3-720/2004 18. oktoober 2004 Aili Maas

§-le 46 lg 1, kohaldatakse korralduse suhtes planeerimisseadust. Planeerimisseadus ei sätesta detailplaneeringu vastuvõtmisel teostatava kaalutlusõiguse eesmärki ega täpseid piire. Riigikohus on need piirid määratlenud oma

  1. veebruari 2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-802, mille kohaselt otsusega planeeringu vastuvõtmise kohta annab planeeringu menetleja (detailplaneeringu puhul kohalik omavalitsus) hinnangu eelnenud planeerimismenetluse käigule ja tulemustele ning fikseerib planeeringu eesmärgid ja lähteseisukohad sellistena, nagu nad on kindlaks määratud planeeringu projektis. Samuti tuvastatakse vastuvõtmise 2 otsusega sellised planeeringu kehtestamise eeldused, nagu PES §-s 17 nimetatud vajalike kooskõlastuste olemasolu. Tallinna Linnavolikogu 29.mai 2003 määrusega nr 35 kinnitatud Tallinna ehitusmääruse (edaspidi: Ehitusmäärus) § 16 lg 2 ja 6 kohaselt esitab SAPA nõuetele vastava ja nõutavate kooskõlastustega detailplaneeringu vastuvõtmise korralduse eelnõu, olles eelnevalt kontrollinud detailplaneeringu vastavust lähteülesandele, seadustele ja teistele õigusaktidele ning lähteülesandega määratud kooskõlastuste olemasolu. Ehitusmääruse § 16 lg 7 kohaselt võtab Linnavalitsus vastu kahe nädala jooksul, arvates ameti poolt talle detailplaneeringu esitamisest, korralduse detailplaneeringu vastuvõtmise kohta. Vastustaja kaalutlusõigus detailplaneeringu vastuvõtmisel on piiratud detailplaneeringu formaalse külje kontrolliga. Detailplaneeringu vastavuse kontroll üldplaneeringule ei kuulu ei Ehitusmäärus § 16 lg 2 ega Riigikohtu seisukoha haldusasjas nr 3-3-1-8-02 kohaselt detailplaneeringu vastuvõtmisel lahendatavate küsimuste hulka. Ettepanekud üldplaneeringu muutmiseks on huvide kaalumise küsimus, mis kuulub oma olemuselt lahendamisele avaliku väljapaneku kestel ning detailplaneeringu kehtestamise staadiumis. Planeeringuala säilitamine rekreatsioonialana on avalik huvi, mis tõusetub alles detailplaneeringu kehtestamise otsustamisel. Vastustaja on kuritarvitanud diskretsiooni. Detailplaneeringu vastuvõtmisel ei ole asjakohane avalike ja erahuvide kaalumine. Kaebuse kohaselt on korralduse faktiliseks aluseks vastavalt korralduse seletuskirjale muuhulgas asjaolu, et Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse
  2. novembri 2003 kirjas toodud informatsioonist lähtuvalt koostab Harjumaa Keskkonnateenistus eelnimetatud kaitse-eeskirja muutmise eelnõud, mis Kõrkja tee piiranguvööndisse ehitiste rajamist ette ei näe. Planeeringu vastuvõtmata jätmise põhjuseks ei saa olla planeeringu vastuolu veel kehtestamata ja eelnõu staadiumis oleva õigusaktiga. Sellise asjaoluga arvestamine on käsitletav diskretsiooni kuritarvitamisena ja haldusorgani omavolina. Vastavalt PS §-le 3 lg 1 on Eesti Vabariigis täitmiseks kohustuslikud üksnes seaduses ettenähtud korras vastuvõetud ja avaldatud seadused. Planeering on kooskõlas kehtiva Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga, mis on kinnitatud Vabariigi Valitsuse
  3. veebruari 1999 määrusega nr
  4. Kaitse-eeskirja punkti 25 alapunktiga 2 on Kõrkja tee piiranguvööndis lubatud uute ehitiste püstitamine kaitseala valitseja nõusolekul, kusjuures loodusliku või poollooduslikuna peab säilima 85% piiranguvööndi alast. Vastavalt planeeringule, moodustab teede ja platside ala 10 905 m2 (liiklusmaa) ning võimaliku hoonestuse all sh. tuleohutuskujad (14 604 m2 ) kokku 25509 m2 ehk 15% planeeringu alast; loodusliku (veealad) või poollooduslikuna säilitatakse 142 182 m2 ehk 85% planeeringu alast. Korralduse põhjendus ei vasta olulises osas tõele, mistõttu tegemist on sellise olulise menetlusveaga, mis võis kaasa tuua korralduse sisulise õigusvastasuse. Korralduse seletuskirja esimeses lõigus väidetakse, et planeeringuga on 16,8 ha suurusele maa-alale kavandatud 48 krunti elamute ehitamiseks.
  5. lõigus on väidetud, et elamumaa sihtotstarbega krunte on planeeritavale alale kavandatud
  6. Tegelikult kavandatakse planeeringuga planeerimisalale 3 elamumaa sihtotstarbega krunti (olemasolevad elamud - Kõrkja tee 14, Kõrkja tee 16 ja Kõrkja tee 24h). Enamus krunte on elamu- ja üldmaa sihtotstarbega. Käesoleval ajal asub planeeringu alal 5 elamumaa sihtotstarbega krunti. Seega näeb detailplaneering ette hoopis elamumaa sihtotstarbega kruntide arvu vähendamise. Tõele ei vasta korralduse põhjenduses esitatud väide, et planeering on vastuolus Tallinna üldplaneeringuga. Tallinna üldplaneering ei sea mingeid piiranguid planeeringuala ehitus- ja kasutusõiguse osas. Kui planeeringuala maakasutuse juhtfunktsiooniks on väidetavalt metsade, parkide ja looduslike haljasalade ala, ei välista see veel täielikult elamuehitust planeeritaval alal. Arvestada tuleb Vabariigi Valitsuse 10.02.1999 määrusega nr 57 kinnitatud Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirjaga, mille punkt 25 alapunktiga 2 on Kõrkja tee piiranguvööndis lubatud uute ehitiste püstitamine kaitseala valitseja nõusolekul, kusjuures loodusliku või poollooduslikuna peab säilima 85% piiranguvööndi alast. Tuleb arvestada asjaoluga, et Tallinna üldplaneering on vastu võetud
  7. 3 jaanuaril 2001, s.o pärast planeeringu algatamist. Pirita linnaosa üldplaneering on siiani kehtestamata. Ei vasta tõele korralduse väide, et planeeringu realiseerimise korral kaob ära seni üldises kasutuses olev ja üldsuse poolt kõrgelt hinnatud rekreatsiooniala. Vastavalt vaidlusalusele planeeringule moodustab elamu- ja üldmaa sihtotstarbega maa 103629 m2 ehk 61,80% planeeringu alast ning sotsiaalmaa 48072 m2 ehk 28,67% planeeringu alast, kokku üle 90% planeeringu alast. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 24.01.1995 määrusega nr 36 on kinnitatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise aluste“ punktile 5 on sotsiaalmaa kultuuri-, haridus-, tervishoiu- ja sotsiaalsfääri ehitiste alune ning nende teenindusmaa, samuti puhkuse ja vaba aja veetmiseks ettenähtud maa. Vastavalt sama määruse punktile 6 on üldmaa maa, millelt ei taotleta kasumit, s.o. meteoroloogiajaamade ja -vaatluspunktide maa; staadionide maa; supelrandade maa; botaanikaaedade ja loomaaedade maa; vabaõhumuuseumide maa; lauluväljakute maa; kallasradade alune maa; rahvapeo- ja kokkutulekuväljakute maa; rannalautrite maa ja väikeujuvvahendite paigutus- ning randumismaa; parkide ja muruväljakute maa -katastriüksusena katastrisse kantavate haljasalade alune maa; kalmistute maa. Korraldus on vastuolus hea haldustavaga. Korralduse vastuvõtmise aluseks olevad asjaolud planeeringu väidetav vastuolu Tallinna üldplaneeringuga, Pirita jõeoru kaitse-eeskirja muutmise kavatsused, Harju maavanema
  8. mai 2002 kiri nr 2.1-13/2445 - olid vastustajale ja selle allasutustele teada juba ammu enne planeeringu vastuvõtmist. Samas on vastustaja ja tema allasutused pidevalt hoidnud kaebuse esitajaid veendumuses, et midagi ei takista planeeringu vastuvõtmist. Planeering on saanud kooskõlastused kõigilt vastustaja allasutustelt ning 27.02.2002 läbinud SAPA projektide läbivaatamise komisjoni.
  9. mail 2002 esitas SAPA Planeeringu Tallinna Linnavalitsuse istungile vastuvõtmiseks, seega on SAPA sisuliselt tuvastanud, et ükski korralduse aluseks olevatest asjaoludest ei takista planeeringu vastuvõtmist. Vastustaja seisukoha muutmine peale pikaajalist viivituse perioodi ja peale Tallinna Halduskohtu kohtuotsuse jõustumist, mis kohustas vastustajat planeeringut vastu võtma, ei ole kooskõlas hea haldustavaga. Seisukoha põhjendamatu muutmine kaebuse esitajate kahjuks võib täiendavalt osutada vastustaja omavolile korralduse vastuvõtmisel. Tallinna Linnavalitsuse
  10. märtsi 2002 korraldusega nr 767-k on vastu võetud Kalmuse tee 12 ja 14 detailplaneering. Kalmuse tee planeeringu ala piirneb vaidlusaluse planeeringu alaga, näeb ette elamuehitust planeeritaval alal, ka Kalmuse tee planeeringu ala näol on tegemist üldsuse poolt kõrgelt hinnatud rekreatsioonialaga. Keskkonnaministeeriumis väljatöötamisel olev Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja eelnõu puudutab ühel määral nii vaidlusaluse planeeringu kui ka Kalmuse tee planeeringu ala. Seega võttis vastustaja samadel asjaoludel Kalmuse tee planeeringu vastu ning jättis vaidlusaluse planeeringu vastu võtmata. Antud juhul on tegemist võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega vastustaja poolt. Korraldus on seega õigusvastane vastuolu tõttu PS §-ga 12 ja HMS §-ga 4 lg
  11. Asjaolud, et
  12. märtsil 2002 võttis vastustaja vastu Kalmuse tee planeeringu ning et ka vaidlusalune planeering esitati
  13. mail 2002 vastustajale vastuvõtmiseks, näitavad, et vastustajal on väljakujunenud halduspraktika Pirita jõeoru detailplaneeringute vastuvõtmisel ning vastustaja seisukoha järsk muutmine peale Tallinna Halduskohtu otsuse jõustumist haldusasjas nr 3-1133/2003 on käsitletav diskretsiooni kuritarvitamisena. Vastustaja poolt korralduse vastuvõtmisel rikutud sätted - HMS § 4 lg 1 ja § 54, PS § 3 lg 1 ja § 12 ja

sätted - kaitsevad avaliku huvi kõrval ka kaebuse esitaja huvi planeeringu vastuvõtmiseks, kuna need sätted välistavad muuhulgas õigusvastaseid keeldumisi detailplaneeringu vastuvõtmisest. Vastuolulise ja mitteasjakohastel kaalutlustel põhineva korraldusega on rikutud kaebuse esitajate õigust olla kaitstud riigi omavoli vastu. (PS § 14). Võrdse kohtlemise põhimõtte eiramisega on vastustaja rikkunud kaebuse esitajate õigust mitte olla diskrimineeritud (PS § 12). Kohtuistungil kinnitas kaebajate esindaja, et kaebajad jäävad kohtule esitatud kirjalikus kaebuses toodu juurde. Samas leidis kaebajate esindaja, et vaidlustatavale korraldusele tuleb 4 kohaldada detailplaneeringu algatamise ajal kehtinud planeerimis- ja ehitusseadust. Vastustaja viivitas detailplaneeringu vastuvõtmisega õigusvastaselt ning see, et seadus vahepeal muutus, ei oma õiguslikku tähtsust. PES järgi võib detailplaneeringuga teha ettepaneku üldplaneeringu muutmiseks. III. Vastustaja seisukoht Vastustaja Tallinna Linnavalitsus leiab, et M.K.i ja OÜ B. kaebused on alusetud ning palub jätta kaebused täielikult rahuldamata. KOKS § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada oma territooriumil territoriaalplaneerimist. KOKS § 3 p 1 kohaselt rajaneb kohalik omavalitsus kohaliku elu küsimuste iseseisval ja lõplikul otsustamisel ja korraldamisel.

§ 4

lg 2 kohaselt on linna haldusterritooriumil planeerimisalase tegevuse korraldamine kohaliku omavalitsuse pädevuses. Sealjuures peab kohalik omavalitsus tagama maakasutuse ja ehitamise aluseks vajalike planeeringute olemasolu, huvitatud isikute huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise ning kehtestatud planeeringute järgimise. Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a - 42 a detailplaneeringu alal kehtib Tallinna Linnavolikogu 11. jaanuari 2001 määrusega nr 3 kehtestatud üldplaneering. Tallinna üldplaneeringus on ette nähtud sinna alale metsad, pargid ja looduslikud haljasalad: puhkeotstarbelised alad, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks (v.a Ülemiste järve kaitsemets); alale võib ehitada üksikuid väiksemaid spordi- või puhkeehitisi. PES § 9 lg-s 6 oli sätestatud, et detailplaneeringuga võib teha ettepaneku kehtiva üldplaneeringu muutmiseks.

§ 9

lg-s 7 on sätestatud, et detailplaneering võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Seadusandja mõte on olnud see, et üldplaneeringu muutmise juhud on erandid, mille puhul tuleb selle vajadust eriliselt kaaluda. Tulenevalt sellest, et territoriaalplaneerimine on kohaliku omavalitsuse pädevuses ja kohalik omavalitsus on kehtestanud alale üldplaneeringu, mida kaebajad vaidlustanud ei ole, on tekkinud linnakodanikel õiguspärane ootus, et seda üldplaneeringut ka järgitakse. Kõigile maaomanikele ei ole üldplaneeringuga antud võimalust oma maadele elamuid või ärihooneid ehitada. Kohaliku omavalitsuse silmis on ka üldmaadel väga oluline roll. Haljasalad tiheasustusaladel on olulised nii linnakodanike endi rekreatsiooniks kui ka looduskaitseks. Tallinna läbivad haljaskoridorid, mis ühendavad Tallinna ümbritsevad metsaalad merega ning säilitavad seega loomade liikumistrajektoore. Üldplaneeringu punktis 9.4 on toodud välja eriline vajadus Pirita jõe ürgoru maastikukaitseala tõhusaks kaitseks planeeringute abil. Eesti Vabariigi põhiseaduses on sätestatud küll õigus oma omandit vabalt kasutada, kuid samuti selle õiguse reservatsioon. Nimelt on PS §-s 32 sätestatud: „Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt“. Planeerimisseadus ongi üks seadustest, mis kinnisomandi kasutamiseks kitsendused seab. Planeerimismenetlus kui avalik, demokraatlik menetlus peab leidma kompromissi nii omaniku, avalike huvide kui ka kohaliku omavalitsuse nägemuse vahel. Sageli ei ole aga võimalik kompromissi saavutamine, eriti juhul, kui tegemist on loodusmaade planeerimisega. Isegi paari elamu ehitamine võib rikkuda loodusliku keskkonna jäädavalt. Tallinna Linnavalitsus on leidnud oma 19. novembri 2003 korralduses nr 2664-k, et tulenevalt sellest, et Harjumaa Keskkonnateenistus koostab Pirita jõe ürgoru maastikukaitseeeskirja muutmise eelnõud, millega nähakse ette ehituskeeld ka vaidlusaluse detailplaneeringu alas ning et elamukruntide planeerimine sinna kaotaks väärtusliku rekreatsiooniala, ei ole üldplaneeringu muutmine põhjendatud. Kaebuse esitajate omandiõiguse riive ei ole seega ebaproportsionaalne, ülekohtune ega põhiseadusega vastuolus. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadustega lubatud kaalutlusõigust ei saa pidada riigi omavoliks. Kaebajatel on õigus nõuda oma maa-alade sundvõõrandamist, kui neid üldmaa omamine ei rahulda.

§ 18lg 1 kohaselt teeb kohalik omavalitsus planeeringu vastuvõtmise otsuse.

Kui planeeringu vastuvõtmine oleks möödapääsmatu haldustoiming, ei annaks seadus kohalikule 5 omavalitsusele õigust teha otsust detailplaneeringu vastuvõtmise kohta. Tallinna Linnavalitsuse seisukoht planeeringu vastuvõtmisel on linna seisukoht ning kehtestamise otsustamisel tehakse lihtsalt kompromiss avaliku arvamuse ning linna seisukoha vahel. Vastustaja leiab Riigikohtu 18.02.2002 otsusele nr.3-3-1-8-02 tuginedes, et tulenevalt sellest, et lähteülesande kinnitamine on haldusesisene tegevus ei ole selle tulem ka haldusorgani jaoks muutmatu. Lähteülesanne kui standardne dokument, mis annab üldjuhised detailplaneeringu koostajale, ei näinud ette seda, mitu elamukrunti ja millise ehitusõigusega antud alale planeerida tohib. Tallinna Linnavolikogu linnamajanduse komisjoni poolt 30.03.2000 kinnitatud lähteülesande p-s 2 on avaldatud projekti eesmärk, milleks on kinnistute maa-ala planeerimine, maakasutuse, hoonestustingimuste ja sihtotstarvete määramine. Seega võis planeeringu koostaja näha ette ka maa-ala planeerimise loodusmaaks ja sihtotstarbe üldmaaks. Lähteülesandes oli nõutud detailplaneeringu kooskõlastamine erinevate Tallinna linna asutustega ja muude isikutega, kuid Tallinna Linnavalitsus ise tutvus ametlikult planeeringu lahendusega alles

  1. novembri 2003 istungil. Seega oli alles
  2. novembril 2003 linnavalitsusel võimalus hinnata planeeringu koostamise etapi tulemusi ja otsustada, kas fikseerida planeeringu eesmärk sellisena nagu see projektis oli kavandatud. Tallinna Linnavalitsus otsustas, et aktsiaseltsi N.P. poolt koostatud detailplaneeringu lahendus ei olnud sobiv antud piirkonda. Vastustaja leiab, et kaebaja on valesti tõlgendanud Tallinna ehitusmäärust, arvates, et linnavalitsuse kaalutlusõigus piirdub vaid formaalse kontrolliga. See, et ehitusmääruses ei ole välja toodud seda, kuidas linnavalitsus saab detailplaneeringu vastuvõtmist kaaluda, ei tähenda seda, et linnavalitsus seda teha ei saaks. Vale on ka kaebajate seisukoht, et detailplaneeringu vastuvõtmise otsustamisel ei saa hinnata detailplaneeringu vastavust üldplaneeringule. Üldplaneeringut muutvate detailplaneeringute koostamine on erandjuht ning juba vastuvõtmise etapis, kus planeeringu täpne lahendus on esimest korda esitatud kohalikule omavalitsusele, saab ja peabki linnal selginema arusaam sellest, millised tagajärjed see planeeringulahendus antud piirkonda võiks tuua ning kas need tagajärjed õigustavad üldplaneeringu muutmist. PES § 10 lg 6 kohaselt võib kohalik omavalitsus sõlmida lepingu detailplaneeringu koostamise korraldamise ja finantseerimise õiguse andmiseks kinnisasja omanikule või teisele isikule, kes on sellest huvitatud. Selle sätte alusel ongi sõlmitud AS H.E. ja SAPA vahel leping 28.12.
  3. AS H.L.ut on esindanud detailplaneeringu algatamise taotleja Eda Rõuk. Planeerimisseaduses on eelnevat korda muudetud tulenevalt just sellest, et kohalikule omavalitsusele peab jääma planeerimisvabadus eelkõige ühiskondlikult oluliste objektide puhul.

§ 10

lg 6 kohaselt võib kohalik omavalitsus delegeerida detailplaneeringu koostamise ja finantseerimise õigused huvitatud isikutele, välja arvatud looduskaitse ja muinsuskaitse alla võetud maa-aladel ning juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga või linnaosadega linnades vastavuses linnaosa kehtestatud üldplaneeringuga.

§ 10

lg-st 6 tulenev erisus - eraõigusliku isiku keeld olla detailplaneeringu tellijaks - ongi selleks, et kaitsta avalikke huve kinnisvaraarendajate huvide vastu. Pirita jõe saare ja Kõrkja tee 10a-42a detailplaneeringu tellijaks ei tohtinud seega alates

  1. jaanuarist 2003 enam olla AS H.E., vaid peab olema kohalik omavalitsus ise. Vastustaja ei nõustu ka kaebajate seisukohaga, et 19.11.2003 korralduses on rikutud vorminõudeid. Detailplaneeringus on planeeritud alale 48 krunti, millest osad on üldmaa, osad liiklusmaa, osad elamumaasihtotstarbega maa jne. Nendest 36 krunti on krundid, millel osaliselt või täielikult on ette nähtud elamumaa sihtotstarve, osad neist 36-st krundist on ajutised, kruntide moodustamise ajaks eraldatavad maaviilud. Lõpuks jääb planeeringualale 23 krunti, millele võib ehitada elamu. Seega on korralduses esitatud õiged andmed. Segadust on kaebuse esitajale tekitanud segaotstarbega krundid, mille sihtotstarbeks on protsentuaalselt määratud nii üld- kui elamumaa. Hoonestusplaanilt selgub, et elamumaa sihtotstarbe protsendiks on määratud enamvähem elamu alla jääva maa protsent kogu krundist, ülejäänud krunt jääb üldmaa sihtotstarbega, mis tähendab seda, et see peaks jääma avatuks ja kasutamiseks ka teistele inimestele. Samas ei ole aga reaalne, et kinnisasja omanikud oma krundil teiste linnakodanike telkimist taluks ning tõenäoliselt oleks pärast vaidlusaluse detailplaneeringu kehtestamist inimeste pääsu kinnisasjadele 6 ikkagi piiratud. Väär on kaebuse esitajate väide, et detailplaneering ei ole vastuolus üldplaneeringuga. Vastustaja leiab, et kaebajatel ei ole saanud tekkida õiguspärast ootust, et planeering kindlasti vastu võetakse. Viivitus detailplaneeringu vastuvõtmise otsustamisel on andnud pigem aimu linnavalitsuse kavatsusest detailplaneering mitte vastu võtta. Tallinna põhimääruse § 44 lg 1 p 1 kohaselt on linnapea pädevuses linnavalitsuse töö juhtimine ja korraldamine ning linnavalitsuse istungite ettevalmistamine. Tallinna Linnavalitsuse reglemendi punkti 2.10 alusel on nõutav linnapea heakskiit enne istungi päevakorra kinnitamist. Võttes arvesse kõiki asjaolusid otsustas linnapea mitte võtta detailplaneeringu vastuvõtmise eelnõud istungi päevakorda, vaid moodustada töögrupp, kelle ülesandeks jääks planeeringuga seotud probleemide lahendamine enne linnavalitsuse istungit. Pirita jõe ürgoru ja sellega piirneva ala detailplaneeringute ja ehitusküsimuste lahendamiseks moodustatud komisjoni otsused mitte menetleda edasi Pirita jõe ürgoru ja selle lähiala detailplaneeringuid on olnud soovituslikud ja linnavalitsus neid soovitusi arvesse võttes lükkaski mais 2002 tagasi detailplaneeringu vastuvõtmise korralduse eelnõu. Sellest ajast kuni
  2. novembrini 2003 ei saanud kaebuse esitajatel tekkida arvamust, et linnavalitsus soovib kindlasti detailplaneeringut vastu võtta. Pigem võis tekkida kaebuse esitajatel kahtlus selles, kas detailplaneering ikkagi vastu võetakse. IV. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et kaebus on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
  3. Tallinna Linnavalitsuse
  4. novembri 2003 korralduse nr 2664-k, millega otsustati mitte vastu võtta Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a-42a detailplaneeringut vastavalt aktsiaselts N.P. tööle nr 00250, andmise alustena on märgitud KOKS § 6 lg.1,

§ 1

lg.2, § 18 lg.1, Tallinna Linnavolikogu 29.mai 2003 määrusega nr.35 kinnitatud Tallinna linna ehitusmääruse § 16 lg.7 ning korralduse lisas esitatud faktilised asjaolud (I kd.tl.99-102). Korralduse lisaks olevas seletuskirjas märgitakse: „ Detailplaneeringuga on tehtud üldplaneeringu muutmise ettepanek. Üldplaneeringuga on planeeringuala kavandatud metsade, parkide ja looduslike haljasalade alaks, st puhkeotstarbeliseks alaks, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks ning kuhu võib ehitada üksikuid väiksemaid spordi- või puhkeehitisi. Detailplaneeringuga on kavandatud planeeringualale elamute ehitamine - 36 elamumaa sihtotstarbega krunti. Planeeringuala puhul on tegemist Vabariigi Valitsuse

  1. veebruari 1999 määrusega nr 57 kinnitatud Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja ja Pirita jõeoru maastikukaitseala välispiiride kirjelduse Pirita jõeoru maastikukaitsealal asuva Kõrkja tee piiranguvööndiga. Kuigi maastikukaitseala kaitse-eeskirja punkti 25 alapunktiga 2 on Kõrkja tee piiranguvööndis lubatud uute ehitiste püstitamine kaitseala valitseja nõusolekul, kusjuures loodusliku või poollooduslikuna peab säilima 85% piiranguvööndi alast, siis Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse
  2. novembri 2003 kirjas toodud informatsioonist lähtuvalt koostab Harjumaa Keskkonnateenistus eelnimetatud kaitse-eeskirja muutmise eelnõud, mis Kõrkja tee piiranguvööndisse ehitiste rajamist ette ei näe. Praegu planeeringualas asuvad kinnistud on valdavalt sotsiaal- ja veekogude maa ning sihtotstarbeta maa sihtotstarbega, mis on kooskõlas Tallinna üldplaneeringuga antud maakasutuse juhtfunktsiooniga - puhkeotstarbeline ala, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks ning kuhu võib ehitada üksikuid spordi- või puhkeehitisi. Detailplaneering on 17.aprillil 2002 kirjaga nr ½-1-1/02/2004 esitatud Harju maavanemale 31.detsembrini kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse § 17 lg.3 alusel kooskõlastuste määramiseks. Harju maavanem on
  3. mai 2002 kirjas nr 2.1-13/2445 märkinud, et Pirita jõeoru maastikukaitseala, kui puhkeala, väärtusi on elanikkonna poolt väga kõrgeks hinnatud maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ raames läbiviidud küsitluse käigus. Maavanem on soovitanud tõsiselt kaaluda 7 käesoleva planeeringu kehtestamise otstarbekust, kuna selle kehtestamise tulemusena kaob ära seni üldises kasutuses olev ja üldsuse poolt kõrgelt hinnatud rekreatsiooniala.“ Korralduse seletuskirjast nähtuvalt esitati Tallinna Linnavalitsusele otsustamiseks Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a-42a detailplaneeringu mittevastuvõtmise eelnõu arvestades vaidlusaluse planeeringulahenduse mittesobivust detailplaneeringuga kavandatud üldplaneeringu muudatuste osas, olemasoleva rekreatsiooniala elamupiirkonnaks ümberkujundamise osas ning kõiki seletuskirjas toodud asjaolusid. Kohtule esitatud kirjalikus seletuses kaebuse kohta märkis vastustaja, et
  4. novembri 2003 korralduses nr 2664-k leidis Tallinna Linnavalitsus, et tulenevalt sellest, et Harjumaa Keskkonnateenistus koostab Pirita jõe ürgoru maastikukaitseeeskirja muutmise eelnõud, millega nähakse ette ehituskeeld ka vaidlusaluse detailplaneeringu alas ning et elamukruntide planeerimine sinna kaotaks väärtusliku rekreatsiooniala, ei ole üldplaneeringu muutmine põhjendatud. Korralduse õigusliku alusena märgitud KOKS § 6 lg.1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks korraldada antud vallas või linnas territoriaalplaneerimist.

§ 1

lg.2 sätestab, et käesoleva seaduse eesmärk on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks ning § 18 lg.1 sätestab, et kohalik omavalitsus teeb planeeringu vastuvõtmise otsuse ja korraldab planeeringu avaliku väljapaneku. Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määrusega nr.35 kinnitatud Tallinna linna ehitusmääruse kuni 01.07.2004 kehtinud § 16 lg.7 kohaselt võtab linnavalitsus kahe nädala jooksul arvates Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti (edaspidi Amet) poolt talle detailplaneeringu esitamisest vastu korralduse detailplaneeringu vastuvõtmise kohta, mis sisaldab muuhulgas järgmisi andmeid: detailplaneeringu pealkiri, planeeringu koostaja nimi ja töö number.

  1. 01.01.2003 jõustunud planeerimisseaduse § 46 sätestab planeerimisseaduse rakendamise menetluses oleva planeeringu, kehtestatud planeeringu ja kehtestatud ehitusmääruse puhul. Nimetatud paragrahvi lg.1 kohaselt toimub maavanema või kohaliku omavalitsuse poolt vastuvõetud maakonnaplaneeringu, üldplaneeringu või detailplaneeringu menetlemine kuni planeeringu kehtestamiseni käesoleva seaduse jõustumiseni kehtinud planeerimis- ja ehitusseaduse alusel. Nimetatud sättest tulenevalt kuulub kuni 01.01.2003 vastu võtmata planeeringute menetlusele kohaldamisele planeerimisseadus.
  2. Riigikohtu halduskolleegiumi
  3. mai 2003 kohtumääruses nr. 3-3-1-31-03, milles käsitletakse ka Vabariigi Valitsuse 10.02.1999.a. määrusega nr.57 kehtestatud Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitse-eeskirja, on Riigikohus asunud seisukohale, et planeeringu kehtestamine on diskretsiooniotsus ning linnal võib nii keskkonna kaitsmise kui ka puhkeala säilitamise motiivi näol olla küllaldane alus keelduda planeeringu vastuvõtmisest, seda enam, et tegemist on looduskaitsealaga. Seega on Riigikohus leidnud, et Pirita jõeoru maastikukaitsealal puhkeala säilitamise motiiv võib olla küllaldane alus planeeringu mittevastuvõtmiseks. Kaevatud korralduse seletuskirjast nähtuvalt on vaidlusalune planeeringuala Vabariigi Valitsuse
  4. veebruari 1999 määruses nr 57 määratletud Pirita jõeoru maastikukaitseala ning vastustaja on arvestades nimetatud asjaolu ja Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse
  5. novembri 2003 kirjas toodud informatsiooni ning Harju maavanema on
  6. mai 2002 kirjas nr 2.1-13/2445 väljendatud soovitust tõsiselt kaaluda nimetatud planeeringu kehtestamise otstarbekust leidnud, et vaidlusaluse detailplaneeringu lahendus on mittesobiv olemasoleva rekreatsiooniala elamupiirkonnaks ümberkujundamise osas. Seega on käesoleval juhul vaidlusaluse planeeringu mittevastuvõtmise motiiviks puhkeala säilitamise motiiv, mis eelnimetatud Riigikohtu lahendist tulenevalt võib olla küllaldane alus planeeringu mittevastuvõtmiseks. 8 Kohus osutab, et Riigikohtu halduskolleegiumi
  7. mai 2003 kohtumääruses nr. 3-3-1-31-03 on Riigikohus leidnud Pirita jõeoru kaitsealaga seonduvalt, et linnas isiku elukoha läheduses hoonestamatult püsinud puhkeala uute elamutega hoonestamine võib halvendada elukeskkonda olemasolevate elamute ümbruses. /…/ „Määrav ei ole siin see, et omanik võib piirata kaitsealal asuval maatükil teiste isikute liikumist, sõltumata sellest, kas seal on lubatud elamuehitus või mitte. Eelduslikult toob elamuehituse lubamine teistele isikutele kaasa suuremad liikumispiirangud kui äri- või sotsiaalobjektide rajamine. Samuti on omanikul õigus keelata oma maal viibimist ja liikumist piiratud kaitstavate loodusobjektide seaduse § 9 lg-ga 3, mille kohaselt kaitseala sihtkaitse- ja piiranguvööndis olevad erateed ja -rajad on päikese tõusust loojanguni avalikuks kasutamiseks. Sama sätestab Pirita jõeoru maastikukaitseala kaitseeeskirja p
  8. Seega võib elamuehituse lubamine piirata igaühe õigust viibida kaitsealal ja kasutada seda puhkuseks.“
  9. PES § 9 lg-s 6 oli sätestatud, et detailplaneeringuga võib teha ettepaneku kehtiva üldplaneeringu muutmiseks. Vastavalt

§ 9

lg.7 võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Seega on planeerimisseaduses sätestatud planeerimis- ja ehitusseadusest erinev regulatsioon detailplaneeringuga kehtiva üldplaneeringu muutmiseks. Kohus nõustub vastustajaga, et eeltoodud sättest tulenevalt saavad üldplaneeringu muutmise juhud olla erandid, mille puhul tuleb selle vajadust põhjalikult kaaluda. Asja materjalidest nähtuvalt kehtib Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a - 42 a detailplaneeringu alal Tallinna linnavolikogu

  1. jaanuari 2001 määrusega nr 3 kehtestatud üldplaneering. Tallinna üldplaneeringus on Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a - 42 a detailplaneeringu alale ette nähtud metsad, pargid ja looduslikud haljasalad: puhkeotstarbelised alad, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks (v.a Ülemiste järve kaitsemets); alale võib ehitada üksikuid väiksemaid spordi- või puhkeehitisi ( tl.6). Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a-42a detailplaneeringu p.32 kohaselt on käesoleva detailplaneeringu käigus moodustatud territooriumile 47 maaüksust, millest 23 on hoonestusõigusega elamumaakrundid ja 1 tootmismaa (tehnorajatise) krunt, hoonestusõiguseta transpordimaa ning sotsiaalmaa krundid. Andmed kruntide moodustamise ja hoonestustingimuste kohta on joonisel G003 (tl.41). Joonisel G003 on 48 krunti, millest 36 krunti on krundid, millel osaliselt või täielikult on ettenähtud elamumaa sihtotstarve. Seega on korralduse seletuskirjas õigesti leitud, et Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a - 42a detailplaneeringuga on tehtud Tallinna üldplaneeringu muutmise ettepanek. Vastustaja on Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse 4.novembri 2003 kirjas toodud informatsiooni ning Harju maavanema on 6.mai 2002 kirjas nr 2.1-13/2445 väljendatud soovitust arvestades pidanud mittesobivaks vaidlusaluse detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmist selliselt, et olemasolev rekreatsiooniala kujundatakse ümber elamupiirkonnaks. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks esitanud vastustajale kaalumiseks vaidlusaluse detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmise vajalikkuse põhjendusi.
  2. Kuna vastustaja põhistab vaidlustatud korraldust olemasoleva maastikukaitseala ja rekreatsiooniala säilitamise sooviga ning seetõttu ei pea sobivaks rekreatsiooniala ümberkujundamist elamupiirkonnaks, ei mõjuta korralduse õiguspärasust asjaolu, kas korralduses on eksitud elamumaa sihtotstarbega kruntide arvuga.
  3. Planeerimisseaduse kohaselt koosneb planeerimismenetlus järgmistest etappidest: planeeringu koostamise algatamine, planeeringu koostamine, planeeringu vastuvõtmine, planeeringu avalik väljapanek ning planeeringu kehtestamine. Riigikohtu halduskolleegiumi 18.02.2002 otsuses nr 3-3-1-8-02 leidis Riigikohus, et otsusega planeeringu vastuvõtmise kohta annab planeeringu menetleja (detailplaneeringu puhul kohalik omavalitsus) hinnangu eelnenud planeerimismenetluse käigule ja tulemustele ning fikseerib planeeringu eesmärgid ja lähteseisukohad sellistena, nagu nad on kindlaks määratud planeeringu projektis. Samuti tuvastatakse vastuvõtmise otsusega sellised planeeringu kehtestamise eeldused, nagu PES §-s 9 17 nimetatud vajalike kooskõlastuste olemasolu. Kaevatud korralduse lisaks olevas seletuskirjas on märgitud, et planeering vastab osaliselt Tallinna Linnavolikogu linnamajanduskomisjoni poolt
  4. märtsil 2000 kinnitatud lähteülesandele. Lähteülesandes nõutud kooskõlastused on hangitud.

§ 18

lg.1 sätestab: „Kohalik omavalitsus teeb planeeringu vastuvõtmise otsuse ja korraldab planeeringu avaliku väljapaneku“. Täpselt sama redaktsiooniga oli ka PES § 18 lg.

  1. Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2002 kohtuotsuses nr. 3-3-1-42-02 on leitud, et planeeringu menetlemine võib lõppeda ka planeeringu vastuvõtmise staadiumis, ilma et avalikku väljapanekut üldse korraldataks./…../PES §-st 18 lg 1 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus algatatud ja koostatud planeering igal juhul ka vastu võtta. Eeltoodust tulenevalt on kaebustes alusetult leitud, et linnavalitsus on kohustatud detailplaneeringu vastu võtma, kuna detailplaneering vastab linnavalitsuse poolt kinnitatud lähteülesandele.
  2. Kuni 01.01.2003 kehtinud PES § 10 lg 6 sätestas, et kohalik omavalitsus võib sõlmida lepingu detailplaneeringu koostamise korraldamise ja finantseerimise õiguse andmiseks kinnisasja omanikule või teisele isikule, kes on sellest huvitatud. Selle sätte alusel on käesoleval juhul sõlmitud AS H.E. ja SAPA vahel leping 28.12.
  3. AS H.L.ut on esindanud detailplaneeringu algatamise taotleja Eda Rõuk ( tl.139-142). Planeerimisseaduses on eelnevat korda muudetud.

§ 10

lg 6 sätestab: „Kohalik omavalitsus võib detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga sõlmida lepingu detailplaneeringu koostamise kohta. Lepinguga määratakse kohaliku omavalitsuse ja detailplaneeringu koostamisest huvitatud isiku kohustused detailplaneeringu koostamisel ja planeeringu koostamise rahastamisel. Eraõiguslik isik ei tohi olla detailplaneeringu koostamise tellija looduskaitse ja muinsuskaitse alla võetud maa-aladel ega juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga või linnaosadega linnades vastavuses linnaosa kehtestatud üldplaneeringuga.“ Käesoleval juhul on Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a - 42a detailplaneeringu ala Vabariigi Valitsuse 10. veebruari 1999 määrusega nr 57 kinnitatud Pirita jõeoru maastikukaitseala ning vaidlusalune detailplaneering ei vasta kehtestatud Tallinna üldplaneeringule. Seega saab

§ 10

lg 6 sätestatut arvestades selle ala detailplaneeringu koostamise tellija olla ainult kohalik omavalitsus. Eraisiku tellitud detailplaneeringu vastuvõtmine oleks vastuolus

§ 10lõikes 6 sätestatuga.

  1. Riigikohtu halduskolleegiumi 18.02.2002 otsuses nr 3-3-1-8-02 leidis Riigikohus, et planeerimisotsustused kui diskretsiooniotsustused on oma spetsiifilise olemuse tõttu vaid piiratud ulatuses kohtulikult kontrollitavad. Riigikohtu varasema praktika kohaselt (Riigikohtu halduskolleegiumi määrus haldusasjas nr 3-3-1-9-98, RT III 1998, 11, 125) puudub kohtul pädevus planeerimisotsustuste otstarbekuse kontrollimiseks. Isikud, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste kohtulikul kaitsmisel õigustatud nõudma eelkõige õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist. Kohtulikult kontrollitav on ka planeerimisdiskretsiooni teostamisele (planeeringu kehtestamisele) eelneva menetluse õiguspärasus. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vastustaja on kaevatava korralduse vastuvõtmisel kaalunud avalikku huvi, mis seisneb maastikukaitseala ja üldises kasutuses oleva ja üldsuse poolt kõrgelt hinnatud rekreatsiooniala säilitamises ning kaebajate erahuvi, mis näeb sellele alale ette elamuehitust, samuti vaidlusaluse detailplaneeringu vastavust Tallinna üldplaneeringule ja detailplaneeringust tulenevalt Tallinna üldplaneeringu muutmise põhjendatust. Kaebajad leiavad, et just sel põhjusel, et vastustaja detailplaneeringu vastuvõtmise etapis huvisid kaalus, ongi kaevatud korraldus õigusevastane, sest kaebajate arvates ületas vastustaja huvide kaalumisega kaalutlusõiguse piire ning kuritarvitas diskretsiooni. Kohus leiab, et kaebajate selline seisukoht ei tugine õigusaktidele ning ei ole kooskõlas Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2002 kohtuotsuses nr. 3-3-1-42-02 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt PES §-st 18 lg 1 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus algatatud ja koostatud planeering igal juhul ka vastu võtta ning eelosutatud Riigikohtu halduskolleegiumi 7.05.2003 kohtumääruses nr. 3-3-1-31-03 väljendatud seisukohaga, mille kohaselt võib keskkonna kaitsmise või puhkeala säilitamise motiiv olla küllaldane alus planeeringu mittevastuvõtmiseks. 10
  2. Korralduse seletuskirjast nähtuvalt on üheks korralduse andmise aluseks Keskkonnaministeeriumi Harjumaa Keskkonnateenistuse 04.11.2003 kirjas toodud informatsioon, mille kohaselt koostab Harjumaa Keskkonnateenistus Pirita jõeoru maastikukaitseala eeskirja muutmise eelnõud, mis Kõrkja tee piiranguvööndisse ehitiste rajamist ette ei näe. Seega ei ole korralduse andmise alusena käsitletud Pirita jõeoru maastikukaitseala eeskirja muutmise eelnõud, mistõttu on alusetu kaebuse argument, mille kohaselt on kaevatava korralduse vastuvõtmisel arvestatud kehtestamata ja eelnõu staadiumis oleva õigusaktiga.
  3. Kaebajad leiavad, et vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet sellega, et Tallinna Linnavalitsuse
  4. märtsi 2002 korraldusega nr 767-k võeti vastu Kalmuse tee 12 ja 14 detailplaneering. Samuti leiavad kaebajad, et asjaolud, et
  5. märtsil 2002 võttis vastustaja vastu Kalmuse tee planeeringu ning et ka vaidlusalune planeering esitati
  6. mail 2002 vastustajale vastuvõtmiseks, näitavad, et vastustajal on väljakujunenud halduspraktika Pirita jõeoru detailplaneeringute vastuvõtmisel ning vastustaja seisukoha järsk muutmine peale Tallinna Halduskohtu otsuse jõustumist haldusasjas nr 3-1133/2003 on käsitletav diskretsiooni kuritarvitamisena. Kohus kaebajate selle seisukohaga ei nõustu. Vastavalt KOKS § 6 lg.1 ja

§ 10

lg.5, § 18 lg.1 ja § 24 lg.3 on detailplaneerimise korraldamine kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne. Tallinna Linnavalitsuse

  1. märtsi 2002 korraldusega nr 767-k on küll vastu võetud Kalmuse tee 12 ja 14 detailplaneering, samas on Tallinna Linnavolikogu 19.veebruari 2004 otsusega nr.35 otsustatud mitte kehtestada Kalmuse tee 12 ja 14 kinnistuste detailplaneeringut ning mitte muuta Tallinna üldplaneeringut Kalmuse tee 12 ja 14 kinnistute osas (II kd.tl.185-191). Tallinna Linnavolikogu 19.veebruari 2004 otsuse nr.35 lisas märgitakse: “Käesolev Kalmuse tee 12 ja 14 kinnistute planeering näeb ette Tallinna üldplaneeringu muutmise metsade, parkide ja looduslike haljasalade alast, st puhkeotstarbelisest alast, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks ning kuhu võib ehitada üksikuid väiksemaid spordi- või puhkeehitisi, põhiliselt väikeelamualaks. Detailplaneeringuga kavandatav üldplaneeringu muudatus muudab pöördumatult nimetatud piirkonnaslooduskaitsealal linnaehituslikku miljööd ja keskkonda nii, et praegune olukord ei ole taastatav. Planeerimisel tuleks arvestada Tallinna üldplaneeringus ette nähtud maakasutuse juhtfunktsiooniga ning seetõttu ei ole üldplaneeringu muudatus põhjendatud. Käesolev otsus mitte kehtestada Kalmuse tee 12 ja 14 kinnistute detailplaneering tuleneb vajadusest kujundada võimalikult paljude tallinlaste vajadusi ja huvisid arvestavaid tingimusi tagav säästev ja tasakaalustatud ruumiline areng, säilitada Pirita jõeoru puhkeala, kuna tegemist on looduskaitsealaga, säästa olemasoleva keskkonna, s.h maastiku ja bioloogilist mitmekesisust, samuti tagada selle mitmekesisuse kättesaadavus loodushuvilistele ja puhkajatele, andes õppe-, puhke- ja taastusvõimalusi kogu Tallinna elanikele…“ Seega nähtub käesolevas asjas vaidlustatud korraldusest ja Tallinna Linnavolikogu 19.veebruari 2004 otsusest nr.35, et Tallinna linnal on väljakujunenud halduspraktika Pirita jõeoru detailplaneeringute vastuvõtmisel ja kehtestamisel ning Tallinna linn ei ole vaidlusaluse detailplaneeringu mittevastuvõtmisega rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.
  2. Õigusalases kirjanduses (Haldusmenetluse käsiraamat, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2004 lk.486) on väljendatud seisukohta, et hea haldustava on avalik-õiguslikes suhetes rakendatav käitumisviis, mis seisneb haldustegevuse eesmärgipärases ja efektiivses, samuti võimalikult lihtsas ja kiires läbiviimises, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg.2). Tallinna Linnavalitsuse õigusvastane viivitus Pirita jõe saare, Kõrkja tee 10a-42a detailplaneeringu vastuvõtmisel on kindlaks tehtud 06.10.2003 jõustunud Tallinna Halduskohtu 24.09.2003 kohtuotsusega haldusasjas nr.3-1133/2003 (I kd.lk.16-21). Samas ei muuda käesoleval juhul detailplaneeringu vastuvõtmise õigusvastane viivitus kaevatud planeerimisotsust, Tallinna Linnavalitsuse 19.11.2003 korraldust nr.2664-k, kui diskretsiooniotsust õigusvastaseks. Tallinna Linnavalitsusel on planeerimisotsustuse vastuvõtmisel kaalutlusõigus olenemata õigusvastasest viivitusest kaalutlusotsuse 11 vastuvõtmisel.
  3. Kõike eeltoodut arvestades leiab kohus, et vastustaja on korralduse vastuvõtmisel võtnud arvesse ja kaalunud konkreetseid asjaolusid ning kohtus ei ole leidnud tõendamist, et tegelikud motiivid ei langeks kokku korralduses väljendatuga, mistõttu kohus on seisukohal, et vastustaja ei ole korralduse vastuvõtmisel diskretsiooni kuritarvitanud ega kasutanud omavoli. 13.Tulenevalt TsMS § 95 lõikest 2, mille kohaselt võib kohtukõnes viidata üksnes asjaoludele, mida asja sisulisel arutamisel esile toodi, ja tõenditele, mida kohtuistungil uuriti, jätab kohus tähelepanuta kaebajate kohtukõne kirjalikes teesides viidatud asjaolud, mida asja sisulisel arutamisel esile ei toodud. Aili Maasik Kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.