← Eesti

3-03-78/4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Lilianne Aasma ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. aprill 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-78 Haldusasi * AS kaebus Maksu- ja Tolliametilt 710 532 krooni väljamõistmiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 21.10.2004 otsus haldusasjas nr 3359/04 Menetluse alus ringkonnakohtus * AS apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  2. aprill 2006 Menetlus osalised Kaebaja: * AS, esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet, esindaja Jaanus Jõgi RESOLUTSIOON Muuta Tallinna Halduskohtu 21.10.2004 otsuse haldusasjas nr 3-359/04 põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega. Jätta * AS apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 21.10.2004 otsus haldusasjas nr 3-359/04 tühistamata. Kohtukulud jätta * AS kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebus peab ringkonnakohtusse jõudma hiljemalt tähtaja viimasel päeval (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-03-78
  3. Tolliamet andis 27.05.1998 koostatud akti alusel * AS-le hoiule 135 220 tünni ammoniaagilõhnalist vedelikku (halduskohtu tl 95, 130). Kaup realiseeriti tollioksjonil ajavahemikul 21.11.2002 - 09.12.2002 ja võeti hoiult ära 09.01.2003 (halduskohtu tl 98-99). Tolliamet andis 16.07.1998 koostatud akti alusel * AS-le hoiule 580 kanistrit alkoholilõhnalist vedelikku ja 90 keraamilist elevanti (halduskohtu tl 131). Kaup realiseeriti 09.12.2002 toimunud tollioksjonil ja võeti hoiult ära 06.01.2003 (keraamilised elevandid) ja 09.01.2003 (alkoholilõhnaline vedelik) (halduskohtu tl 93-94, 137-143). Tolliamet andis 19.08.1999 koostatud akti alusel * AS- le hoiule 33 „Camel“ kaubamärgiga jopet, 11 096 „Chris Dior“ kaubamärgiga prillitoosi, 295 paari „Fila“ kaubamärgiga susse ja 360 „Diadora“ kaubamärgiga susse (halduskohtu tl 65-67, 145, 151). „Fila“ ja „Diadora“ kaubamärgiga asjad võeti hoiult ära 18.06.2002 (halduskohtu tl 74, 154-156). „Fila“ kaubamärgiga asjad anti tasuta üle sotsiaalhoolekandeasutusele ja „Diadora“ kaubamärgiga asjad hävitati 21.01.2003 (halduskohtu tl 157-158). „Chris Dior“ kaubamärgiga prillitoosid hävitati 09.05.2003 (halduskohtu tl 76-77, 148-149). Tolliamet andis 15.12.1998 koostatud akti alusel * AS- le hoiule sigaretid „Priima“ 279 990 pakki ja 597 30-liitrist kanistrit värvitut alkoholilõhnalist vede likku (halduskohtu tl 78-79, 160-161, 194). Ajavahemikul 07.–10.08.2001 valati värvitu alkoholilõhnaline vedelik 597-st kanistrist 1000-liitristesse mahutitesse (halduskohtu tl 214). Alkoholilõhnaline vedelik võõrandati 24.10.2001 toimunud tollioksjonil ja võeti 26.11.2001 hoiult ära (halduskohtu tl 195). Hoiule jäänud 3 mahutit, milles oli 2327 kg alkoholilõhnalist vedelikku realiseeriti tollioksjonil ajavahemikul 25.09.–08.10.2003 ja väljastati 05.04.2004 tollilaost denatureerimiseks (halduskohtu tl 196-199). Sigaretid „Priima“ hävitati 17.04.2003 (halduskohtu tl 80-81, 165-166). * AS pöördus 29.07.2003 Tolliameti poole taotlusega (koos lisatud arvetega) ajavahemikul 27.05.1998 kuni 19.08.1999 Tolliameti Tallinna tolliinspektuuri poolt vastutavale hoiule antud kaupade hoiukulude summas 669 390 krooni ja 5 sendi tasumiseks, millest Tolliameti 01.09.2003 vastusega keelduti (halduskohtu tl 16-17). * AS pöördus 13.04.2004 Maksu- ja Tolliameti poole taotlusega (koos lisatud arvega nr 420182) hoiutasu maksmiseks 15.12.1998 aktiga hoiule antud 597 kanistri alkoholi eest summas 41 141 krooni ja 90 senti, millest Maksu- ja Tolliameti 29.07.2004 vastusega keelduti (halduskohtu tl 206-207, 210-213).
  4. * AS esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Maksu- ja Tolliameti keeldumise hoiutasu maksmisest summas 710 532 krooni ja mõista Eesti Vabariigilt Maksu- ja Tolliameti kaudu kaebaja kasuks välja 710 532 krooni. Kaebuses märgiti, et Põhiseaduse § 113 kohaselt sätestab riiklikud maksud, koormised, lõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed seadus. Nimetatud põhiseadusliku printsiibi kohaselt peavad eraõiguslikule isikule avaliku võimu kandja poolt ja avalike ülesannete täitmisel kehtestatavad maksud, muud koormised või kohustused sh. ka kohustus osutada avalike ülesannete täitmiseks vajalikke tasuta teenuseid, tulenema ainult seadusest. Kui seaduses lubav säte puudub, siis 2 3-03-78 eraõiguslikule juriidilisele isikule kohustust panna ei saa ning avaliku võimu kandja ja eraõigusliku isiku vahelistele suhetele kohaldatakse tavapäraseid tsiviilõiguse põhimõtteid. Tolliseadustiku § 296 lg 2 ja kuni 01.07.2002 kehtinud tolliseadus ei määratle, kelle kanda jäävad kaupade hoidmisega seotud kulud juhul, kui kaupade realiseerimisel alles jäävad summad nimetatud kulutusi ei kata. Samuti ei tulene nimetatud seadustest, et erikonfiskeeritud ja peremeheta kauba üleandmise või tasuta üleandmise korral jäävad hoiukulud hoidja kanda. Seevastu kriminaalmenetluse koodeksi § 62 lg 6 kohaselt on asitõendi hoidjal, kes ei ole seaduslik valdaja, õigus hoiutasule ja hoidmiseks tehtud kulutuste hüvitamisele. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVS) § 7 lg 1 kohaselt on isikul, kelle õigusi on avaliku võimu kandja oma tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada. Kaebuse esitajal on õigus saada hüvitist kogu kaupade hoidmise aja eest ja avaliku võimu kandjal oli kohustus nimetatud hüvitist maksta vastavalt kaebuse esitaja poolt kehtestatud hoiutariifidele. Kaebajal jäi saamata tavapärane majanduslik tulu osas, milles kulutusi ei kaetud kaupade realiseerimisest saadavast tulust. Eesti Vabariik ei saa nõuda kaebuse esitajalt tasuta teenuste osutamist, sest vastavat koormist ei sätesta seadus. Tolliseadus ega tolliseadustik ei sätesta tähtaegu, mille jooksul tuleb korraldada erikonfiskeeritud kaupade tollioksjonile suunamine, hävitamine või tasuta üleandmine. Vastava tähtaja puudumise tõttu pidi haldusorgan lähtuma hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest. 15.12.1998 aktiga vastutavale hoiule suunatud alkohol realiseeriti tollioksjonil alles 25.10.2001 ning sigaretid „Priima“ hävitati 17.04.
  5. Tolli poolt kinni peetud kaubad, mis realiseeriti 09.12.2002 toimunud tollioksjonil, olid realiseerimiseks suunatud juba
  6. aasta lõpus. Seega on vastustaja ise põhjustanud olukorra, kus kaupade realiseerimisest laekunud summade arvel ei saanud katta kaupade hoidmisega seotud kulutusi täies ulatuses.
  7. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata. Esmalt leidis vastustaja, et kaebaja oleks pidanud pöörduma oma õiguste kaitseks üldkohtusse. Täiendavalt märkis vastustaja, et kaupade hoiule andmise hetkel kehtinud asjassepuutuvate õigusaktide kohaselt ei tekkinud ega saanudki kaebajal tekkida subjektiivset õigust täiendavate hoiukulude sissenõudmise osas. Kohtupraktika kohaselt on Tallinna Linnakohus 24.05.2002 hoiukulude hüvitamise asjas * AS vs Tolliamet lahendis nr 2/3/227-8331/01 leidnud, et hüvitamisele kuuluvad peale oksjoni kulude ja importmaksude tasumist realiseeritud kauba maksumusest järelejäänud summad. Tollilaopidaja aktsepteeris teadlikult võimalust, et kui kaupade tollioksjonil realiseerimisel saadud vahenditest hoiukulude tasumiseks ei piisa või need kaubad hävitatakse, jäävad hoiukulud tema kanda. Kaebaja ja asukohajärgse tollinspektuuri vahel on sõlmitud 05.10.1995 „Avaliku tollilao ja tolliterminali töörežiimi kooskõlastus“ nr 1045, mille p 6 kohaselt 10 % lao pinnast on reserveeritud tolli poolt suunatud kaupade ladustamiseks; kui tolli poolt kinnipeetud kaupade omanikku ei tuvastata, siis ladustamiskulud kantakse kauba realiseerimisel saadud vahenditest; kui realiseerimisel saadud vahenditest ei piisa või kui kaup hävitatakse, kannab laokulud laopidaja. Sellest tulenevalt on kaebaja nõue hoiukulude täies ulatuses hüvitamiseks vastuolus kaebajale täitmiseks kohustuslikus haldusaktis sätestatud tingimustega. Samuti ei mõjuta 3 3-03-78 vastustaja ja kaebaja vahelisi haldusaktil põhinevaid erisuhteid KrMK § 62 sätestatud põhimõtted. Puuduvad kahju hüvitamise eeldused vastavalt RVS § 7 lg
  8. Kaebaja ei ole tema suhtes õiguslikke toimet omavaid õigusakte (tollilao luba, töörežiimi kooskõlastus) vaidlustanud, samuti ei ole kaebaja keeldunud kaupade hoiule võtmisest, millest tulenevalt võib järeldada, et kaebaja on aktsepteerinud nii haldusaktidest tulenevat õiguslikku toimet ja nende siduvust kui ka kaupade hoiule andmise toimingut. Tolliamet ei ole kahju tekitamises süüdi. Kaebaja võttis vastustaja poolt hoiustamiseks antud kauba oma vaba tahte alusel hoiule, seejuures oli kaebajal võimalus ja õigus kaupa hoiule mitte võtta. Vastustaja ei teadnud, et kaupade hoiule andmine toob kaasa kahjuliku tagajärje. Kaebaja ei ole tõestanud vastustaja tegevusest tulenevat kahju tekkimise fakti, kahju tekitaja teo õigusvastasust ning kahju tekkimise ja vastustaja teo vahelise põhjusliku seose olemasolu. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et Tolliameti poolt hoiule antud kaup oleks seganud kaebaja tavapärast majandustegevust või et Tolliameti tegevuse tõttu jäi kaebajal sõlmimata mõni hoiuleping või jäeti mõne eraettevõtjaga hoiulepingus ettenähtud kohustus täitmata.
  9. Tallinna Halduskohtu 21.10.2004 otsusega jäeti * AS kaebus rahuldamata. Kohus leidis, et õige pole vastustaja seisukoht, et tegemist on üldkohtu pädevusse kuuluva vaidlusega. Kaebuse esitaja nõuab vastustajalt avalik-õigusliku ülesande täitmisel tekkinud kulude tasumist. Et tegemist on avaliku-õigusliku vaidlusega, siis kuulub selle lahendamine HKMS § 3 lg 1 kohaselt halduskohtu pädevusse. 19.01.1998 jõustunud ja kuni 01.07.2002 kehtinud tolliseaduse § 78 lg 3 nägi ette hoiukulude tasumist kauba tollioksjonil realiseerimisest laekunud vahendite arvelt, kusjuures 6% realiseerimisest laekunud summast jäi tollioksjoni korraldajale, seejärel kuulusid tasumisele impordimaksud ja mahaarvamisele hoiu- ja transpordikulud. Selle seaduse § 40 lg 7 alusel antud rahandusministri 31.08.1999 määruse nr 63 „Tollilao asutamise, tegutsemise ja lõpetamise tingimuste ja korra kinnitamine“ p 22 kohaselt oli tollil õigus tollilattu hoiule anda tolli-, politseivõi piirivalve ametniku poolt kinnipeetud kaupa töökorralduses määratud pinna ulatuses, välja arvatud juhul, kui hoiutingimused ei võimalda kaupa ladustada. Sama punkti kohaselt tasus laokulud toll kauba realiseerimisest saadud summadest. 01.07.2002 jõustunud ja kuni 01.05.2004 kehtinud tolliseadustiku § 296 lg 3 sätestas samuti hoiukulude tasumise kauba tollioksjonil realiseerimisest laekunud vahendite arvelt. Nimetatud lõike kohaselt 6% realiseerimisest laekunud summast jäi tollioksjoni korraldajale, seejärel tasuti impordimaksud ja realiseerimise otsuse tegemise päevast arvates tekkinud hoiu- ja veokulud, kusjuures hoiu- ja veokulud tasutakse pärast impordimaksude tasumist ülejäänud summa ulatuses. Eeltoodust tulenevalt puudub kaebuse esitajal seadusest tulenev õigus nõuda hoiukulude tasumist täies ulatuses, vaid üksnes selle kauba tollioksjonil realiseerimisest laekunud vahendite ulatuses, kusjuures alates 01.07.2002 realiseerimise otsuse tegemise päevast arvates tekkinud hoiukulud. Kaebuse esitajal ei tekkinud subjektiivset õigust täiendavate hoiukulude sissenõudmiseks. Kaebuse esitaja ja Riigi Tolliameti Tallinna Tolliinspektuuri vahel 05.10.1995 sõlmitud kirjalikku kokkulepet „Avaliku tollilao ja tolliterminaali töörežiimi kooskõlastus“ silmas pidades 4 3-03-78 puudus kaebuse esitajal üldse võimalus arvestada hoiukulude tasumisega osas, milles kauba realiseerimisest saadud vahenditest ei piisa. Nimetatud kokkuleppe p 6 kohaselt, kui realiseerimisel saadud vahenditest ei piisa või kui kaup hävitatakse, kannab laokulud laopidaja. Isegi, kui kaebuse esitajal oleks õigus nõuda hoiukulude tasumist täies ulatuses, puudub alus käesoleva kaebuse rahuldamiseks, kuna kaebaja ei ole näidanud ega tõe ndanud arvetel märgitud kaupade tegelikke hoiukulusid. Kohtule ei ole esitatud kalkulatsioone, kuidas on arvetel märgitud summad kujunenud. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  10. * AS apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 21.10.2004 otsus ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Nii kaupade hoidmise ajal kehtinud kui ka kehtivas seaduses puudub säte, mis kohustab tollilao pidajat osutama avalikku teenust tasuta või osalise hüvitise eest. Kui avalik võim paneb eraõigus likule isikule kohustuse osutada teatud teenust tasuta või osalise tasu eest, siis on tegemist avaliku võimu poolt eraõiguslikule isikule pandud kohustusega, mis Põhiseaduse § 113 kohaselt peab tulenema ainult seadusest. Nimetatud printsiibist lähtuvalt ei saa tõlgendada seaduses vastava kohustava või soodustava normi puudumist eraõigusliku isiku kahjuks. Seega on apellandil õigus nõuda 710 532 krooni tasumist. Kuivõrd kehtinud ega kehtiv õigus ei määra tähtaegu, mille jooksul tuleb korraldada erikonfiskeeritud kaupade tollioksjonile suunamine, hävitamine või tasuta üleandmine, siis pidi vastustaja lähtuma hea usu ja mõistlikkus e põhimõttest. Vastustaja eiras nimetatud põhimõtet, mistõttu tuleks kahju hüvitada igal juhul. Tallinna Halduskohus ei andnud hinnangut nimetatud väidetele, rikkudes TsMS § 231 lg
  11. Samuti jättis kohus hinnangu andmata asjaolule, mille kohaselt ei informeerinud vastustaja kaupade hoiule andmisel apellanti eeldatavast hoiuperioodist ega võimalusest, et kaupade realiseerimisest saadud vahenditest ei pruugi jätkuda hoiukulude tasumiseks kogu ulatuses. Vastustaja rikkus sellega selgitamiskohustust, mis tõi kaasa selle, et kaebaja ei teadnud, et ta peab loobuma tulust. Vastustajal oli võimalus vältida kahju tekkimist apellandile, suunates kaubad realiseerimisele juba varem. Võrdse kohtlemise printsiibiga on vastuolus halduskohtu seisukoht, et nii 19.01.1998 – 01.07.2002 kehtinud tolliseaduse kui ka 01.07.2002 – 01.05.2004 kehtinud tolliseadustiku tähenduses on tollilao pidajal õigus nõuda hoiukulude tasumist üksnes selle kauba tollioksjonil realiseerimisest saadud vahendite ulatuses. Selle tõlgenduse kohaselt on eelistatud olukorras tollilao pidaja, kes hoiab kaupa, mille väärtus on kõrgem, sest sellisel juhul on tõenäosus, et realiseerimisel saadud vahendid katavad hoiukulud täies ulatuses, suurem. See võimaldaks teha suvaotsuseid, milliseid kaupu millisele tollilao pidajale hoiule anda. Apelland i ja Tolliameti Tallinna tolliinspektuuri poolt 05.10.1995 allkirjastatud „Avaliku tollilao ja tolliterminaali töörežiimi kooskõlastus“ ei ole käsitletav poolte kokkuleppena. Selle dokumendi puhul on tegemist kohustusliku dokumendiga, ilma milleta ei ole avaliku tollilao pidamine lubatud. See tuleneb rahandusministri 05.05.1994 määruse nr 90 „Kauba ajutise ladustamise ja kauba tolliladustamise tolliprotseduuride rakendamise eeskirjad“ punktist 18.1.k, mille kohaselt peab tollilao pidamise õigust taotlev juriidiline isik esitama tollilao pidajale 5 3-03-78 asukohajärgse tolliinspektuuriga kooskõlastatud töörežiimi; rahandusministri 31.08.1999 määruse nr 63 „Tollilao asutamise, tegutsemise ning lõpetamise tingimused ja kord“ punktist 10, mille kohaselt kinnitab järelevalve tolliasutuse juhataja tollilao töökorralduse, millega tutvumist kinnitab tollilao juht oma allkirjaga ning punktist 12, mille kohaselt väljastatakse tollilao pidamise luba alles peale nimetatud nõude täitmist. Sama korra sätestab rahandusministri 14.01.2002 määrusega nr 12 kinnitatud „Tollilao pidamise loa väljastamise ja kehtetuks tunnistamise ning tollilaos oleva kauba hoidmise korra” §
  12. Kohustuslikust iseloomust tulenevalt ei ole apellandi poolt allkirjastatud tollilao töökorralduse eeskirjad käsitletavad kahe võrdse õigussubjekti kokkuleppena, vaid tegemist on seaduses sätestatud kohustusliku dokumendiga, mille puudumine välistab apellandi tegevuse avaliku tollilao pidajana. Väär on kohtu seisukoht, et kaebaja ei tõendanud kaupade tegelikke hoiukulusid ega arvetel märgitud summade kujunemist. Kaebaja esitas kohtule tõendi, mille kohaselt on tema hoiutariifide järgi tasu ühes ööpäevas euroaluse kohta 6 krooni. See summa kajastub ka vastustajale esitatud arvetel. Arve nr 360007 tasumisega summas 239 127 krooni on vastustaja aktsepteerinud nii hoiutariifi suurust kui ka arvestamise metoodikat. Kui halduskohus leidis, et tõendid ei ole piisavad, siis oleks ta pidanud tegema kaebajale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid vastavalt HKMS § 16 lg
  14. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet leidis, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldamata jätta. Tolliseaduse § 78 lg 3 ja tolliseadustiku § 296 lg 2 sätestasid üheselt mõistetavalt hoiukulude hüvitamise korra ja ulatuse, hoiukulu koosseisust ei tulene kaebaja subjektiivset õigust täiendavate hoiukulude nõudmiseks. Riik ei ole pannud eraõiguslikule isikule kohustust osutada teenust osalise tasu eest, sest kaebaja on 05.10.1995 „Avaliku tollilao ja tolliterminaali töörežiimi kooskõlastus“ punktis 6 esitatud tahteavalduses üheselt väljendanud, et kui realiseerimisel saadud vahenditest ei piisa või kaup hävitatakse, kannab laokulud laopidaja. Sellest tulenevalt on ainetu ka apellandi väide Põhiseaduse § 113 rikkumise kohta. Sisutühi on kaebaja väide vastustaja poolt selgitamiskohustuse rikkumise kohta, kuna kauba üleandmise aktidelt nähtub, et käesoleval juhul on kaubad * AS- le üle antud tähtajatult. Samuti on 05.10.1995 kooskõlastuse p 6 kokku lepitud õiguslikud tagajärjed juhuks, kui realiseerimisel saadud vahenditest ei piisa. Kaebajal oli võimalik kulutuste suurenemist vältida, kui ta oleks vastustajalt nõudnud väidetavalt kulutusi tekitava toimingu lõpetamist. Seaduse täpne tõlgendamine halduskohtu poolt on just õiguskindlust tagav, mitte ebavõrdset kohaldamist tekitav. Tollilao pidajal on alati õigus hoiusuhtest tolliga ning kauba vastuvõtmisest keelduda kui ta leiab, et vastava kauba hoiustamine ei ole talle tulus. Avaliku tollilao ja tolliterminaali töörežiimi kooskõlastus on käsitatav kokkuleppena. Tollilao pidajal oli sõltumata töökorralduses kokkulepitust õigus tolli poolt hoiule antavat kaupa hoiule võtmata jätta, kui puudusid vastavad tingimused ja vaba laopind (rahandusministri 16.05.1994 määruse nr 90 p 18 1k ja p 31). Halduskohus leidis õigesti, et kaebaja ei tõendanud kaupade tegelikke hoiukulusid. Arvete põhjal ei saa teha järeldusi saamata jäänud tulu tekkimise ja ulatuse osas. Kaebaja väide, et vastustaja on arve 360007 summas 239 127 krooni tasumisega aktsepteerinud, ei vasta tõele. Halduskohus ei 6 3-03-78 ole rikkunud HKMS § 16 lg 2, kuna esimesel kohtuistungil tegi kohtunik kaebajale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  15. Vastustaja on oma vastuses apellatsioonkaebusele rõhutanud, et käesoleva vaidluse läbivaatamine ei kuulu halduskohtu pädevusse. Samas ei ole apellatsioonkaebust halduskohtu otsuse tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks esitatud. Ringkonnakohus leiab, et sõltumata sellest, kas vaidlus kuulub tsiviil- või halduskohtu pädevusse, tuleb see antud juhul lõpuni lahendada halduskohtumenetluses. Asja kohtulik arutamine kestab
  16. aasta septembrikuust. Riigikohtu erikogu oma lahendis nr 3-3-4-2-02 märkinud järgmist: „Kui isik on pöördunud halduskohtusse vaidluses, mille lahendamine pole seaduse järgi halduskohtu pädevuses, ja halduskohus on kaebuse vastu võtnud ning protsessiosalised ei ole esimese astme halduskohtu otsuse tegemiseni halduskohtu pädevust vaidlustanud, siis ei pea erikogu, lähtudes vajadusest lahendada vaidlus mõistliku aja jooksul, mõistlikuks tühistada kohtuotsus üksnes põhjusel, et seaduse järgi ei kuulu vaidlus lahendamisele halduskohtus.” Vastustaja viitas pädevuse puudumisele korduvalt ka halduskohtus. Samas puudusid tal protsessuaalsed võimalused vaidlustada kohtuniku järeldust, et asja lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse ja menetlust ei lõpetata. Vaatamata eeltoodule on ringkonnakohus seisukohal, et kohtumenetluse kestvust arvestades tuleb käesoleval juhul esimus anda menetlusökonoomia põhimõttele. Asja läbivaatamine halduskohtumenetluse korras ei pane menetlusosalisi tsiviilkohtumenetlusega võrreldes halvemasse olukorda.
  17. Ringkonnakohus leiab, et * AS poolt esitatud apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus tühistamata. Halduskohtu otsuse põhjendused tuleb asendada käesoleva otsuse põhjendustega. Kaebuse esitaja kahjunõudel on kahene iseloom: ühelt poolt soovitakse vastustaja kohustamist tasumata arve te tasumiseks ning teiselt poolt leitakse, et kaupade ebamõistlikult pika hoiutähtaja tõttu on kaebajale tekitatud kahju. Ringkonnakohus vaatleb neid nõudeid eraldiseisvatena.
  18. Apellandi peamine väide on seotud sellega, et puudub seadusesäte, mis kohustab tollilao pidajat osutama avalikku teenust tasuta või osalise hüvitise eest. Põhiseaduse §-st 113 tulenevalt saab riiklikke makse ja koormiseid panna üksnes seadusega. Ringkonnakohus leiab, et hoiukulude osaliselt kaebaja kanda jätmise näol ei ole tegemist avalikõigusliku koormatisega. Toll teostab kaupade kinnipidamisega avalikku võimu. Kuni 01.07.2002 kehtinud tolliseaduse § 74 lg 1 andis tollile õiguse tollieeskirjade rikkumise korral kinni pidada tollieeskirjade rikkumisega seotud kaupa. Kuni tollieeskirjade rik kumise asjas otsuse tegemiseni või kauba realiseerimise või hävitamiseni andis toll kaubad hoiule tollilaole. Tegemist oli sisuliselt hoiulepinguga. Riigikohtu halduskolleegium on otsuses nr 3-3-1-64-03 märkinud, et „halduslepinguks kvalifitseerub avalike ülesannete täitmise tagamiseks sõlmitud leping juhul, kui lepinguga on eraõiguslikule isikule antud avaliku võimu volitusi või kui leping reguleerib kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi. Seevastu võib tsiviilõigusliku lepinguga olla tegemist juhul, kui eraisik üksnes kaasatakse teenuse tellimise korras avaliku ülesande täitmisele, 7 3-03-78 ilma et talle oleks üle antud võimuvolitusi või lepinguga reguleeritaks kolmandate isikute õigusi.” Tolli ja tollilao vahel sõlmitud hoiulepinguga ei antud tollilaole üle mingeid võimuvolitusi, samuti ei reguleeritud sellega kolmandate isikute õigus i, mistõttu oli tegemist tsiviilõigusliku suhtega.
  19. Kaebuses on muuhulgas tuginetud kriminaalmenetluse koodeksi (KrMK) § 62 lõikele 6, mille kohaselt on asitõendi hoidjal, kes ei ole seaduslik valdaja, õigus hoiutasule ja hoidmiseks tehtud kulutuste hüvitamisele . Riigikohtu 09.02.2006 otsuses nr 3-1-1-108-05 leiti, et asitõendite hoiukulu tuleb välja mõista riigi, mitte tolliladude omanike kasuks. Samas lahendis märgiti veel, et hoiukulu ei tohi ületada summat, mida riik on kohustatud hoiulevõtjale tasuma ning arvestada tuleb üksnes selliseid hoiulevõtja nõudeid, mida riik on hoiuleandjana tunnustanud või mis on jõustunud kohtuotsusega rahuldatud. Eeltoodust tuleneb, et KrMK ei reguleeri hoiukulude hüvitamist suuremas ulatuses, kui see tuleneb tolliseadusest ning tolli ja tollilao vahel sõlmitud kokkulepetest.
  20. Kõik kaubad, mille hoidmisega seoses kantud kulutuste hüvitamist kaebaja taotleb, anti hoiule ajal, mil kehtis tolliseaduse § 78 lg 3 järgmises sõnastuses: „Tollioksjonil realiseeritud kauba realiseerimisest laekunud summast kuus protsenti laekub tollioksjoni korraldajale. Ülejäänud summa kantakse pärast impordimaksude tasumist ning hoiu- ja transpordikulude mahaarvamist riigieelarvesse.” Nimetatud norm reguleerib üksnes tollioksjoni käigus saadud rahaliste vahendite kasutamist ning sellest ega ühestki teisest tolliseaduse sättest ei tulene, mis juhtub juhul, kui kauba realiseerimise kuludest hoiukuludeks ei jätk u või kui kaup üldse hävitatakse. Perioodil 01.07.2002-01.05.2004 kehtis tolliseadustik, mille § 296 lõike 3 kohaselt: „Tollioksjonil realiseeritud kauba realiseerimisest laekunud summast saab kuus protsenti tollioksjoni korraldaja. Seejärel tasutakse impordimaksud ja realiseerimise otsuse tegemise päevast arvates tekkinud hoiu- ja veokulud, kusjuures hoiu- ja veokulud tasutakse pärast impordimaksude tasumist ülejäänud summa ulatuses. Järelejäänud summa kantakse riigieelarvesse.” Eeltoodust tuleneb, et hoiukulud tasutakse niivõrd, kuivõrd jääb raha üle pärast tollioksjoni korraldaja kulude ja impordimaksude tasumist. Riigi Tolliameti Tallinna Tolliinspektuuri ja * AS poolt on 05.10.1995 allkirjastatud avaliku tollilao ja tolliterminaali töörežiimi kooskõlastus nr 1045, mille punkt 6 sätestas: „10% lao pinnast on reserveeritud tolli poolt suunatud kaupade ladustamiseks. Lao kulud maksab kauba valdaja. Kui tolli poolt kinnipeetud kaupade omanikku ei tuvastata, siis ladustamiskulud kantakse kauba realiseerimisel saadud vahenditest. Kui realiseerimisel saadud vahenditest ei piisa või kaup hävitatakse, kannab laokulud laopidaja”. Samasugune kokkulepe sisaldub ka kõigis hilisemates kooskõlastustes. Apellant leiab, et need kooskõlastused ei ole vaadeldavad kokkulepetena. Tegemist on kohustusliku dokumendiga, ilma milleta ei ole avaliku tollilao pidamine lubatud. Kuni 01.05.2004 kehtinud rahandusministri 14.01.2002 määrusega nr 12 kehtestatud „Tollilao pidamise loa väljastamise ja kehtetuks tunnistamise ning tollilaos oleva kauba hoidmise korra” § 19 sätestas: „Tollil on õigus tollilattu hoiule anda tolli-, politsei-, tarbijakaitse- või piirivalveametniku poolt kinnipeetud kaupa töökorralduses määratud pinna ulatuses, välja arvatud juhul, kui hoiutingimused ei võimalda kaupa ladustada. Kinnipeetud kauba annab toll tollilao pidajale hoiule akti alusel. Laokulud tasutakse vastavalt õigusaktidele.” 8 3-03-78 Nimetatud regulatsioonist tuleneb, et kuigi töörežiimi sõlmimine oli tollilao loa saamiseks kohustuslik, oli siiski võimalik teatud küsimustes kokku leppida (nt tolli jaoks reserveeritud pinna suurus). Kaebaja ei ole väitnud, et ta üritas kõnealustes tingimustes tolliga läbi rääkida. Seega ei ole ka alust eeldada, et kokkuleppe võimalused üldse puudusid. Sõltumata sellest, kas töörežiimi kokkulepe on haldusakt või haldusleping, ei ole seda vaidlustatud ning kokkulepet tuleb vaadelda kehtiva õigusaktina. Käesolevas vaidluses on asjakohane 05.10.1995.a. töörežiimi kooskõlastus, kuna kõik kaubad toodi hoiule selle kehtivuse ajal. Tähtajad nimetatud kooskõlastuse vaidlustamiseks ning selle õiguspärasuse kontrollimiseks on möödunud. Märkida tuleb veel seda, et esitatud kaebuse näol, kus taotletakse tasumata hoiukulude hüvitamist, ei ole tegemist mitte kahju hüvitamise kaebusega, vaid kohustamiskaebusega, sest kaebaja ei nõua vastustajalt kahju hüvitamist, vaid arve tasumist, so õigusliku kohustuse täitmist. Seega langeb ära ka võimalus kontrollida töörežiimi kooskõlastuse õiguspärasust kahjunõude läbivaatamise raames.
  21. Töörežiimi kooskõlastuse kohaselt tasub üldjuhul kulud kauba valdaja, so kuni 19.01.1998 kehtinud tolliseaduse kohaselt isik, kellel omanikuna või mõnel muul alusel on õigus kaupa kasutada ja teha kauba suhtes korraldusi. Üksnes juhul, kui omanikku ei tuvastata, peab tollilao pidaja leppima kauba realiseerimisest tekkivate vahenditega või kauba hävitamise korral kulude hüvitamisest ilmajäämisega. 01.07.2002 – 01.05.2004 kehtinud tolliseadustiku § 296 lg 3 ei välista kauba omaniku kohustust hüvitada hoiukulud. Eeltoodust tuleneb, et riik üldjuhul hoiukulude tasumise eest riigivahendite arvelt ei vastuta. Sama põhimõte on näiteks kajastatud ka kehtiva Ühenduse tolliseadustiku art 182 punktis 4, mille kohaselt ei kaasne kauba hävitamise või loovutamisega riigile mingeid väljaminekuid. Seega oli hoiukulude hüvitamise nõudega (mis ületas tolliseadustiku § 296 lõikes 3 sätestatut) Maksu- ja Tolliameti poole pöördumine alusetu.
  22. Apellatsio onkaebuses leitakse, et kohtu tõlgendus, mille kohaselt tolliseaduse § 78 lõike 3 ning tolliseadustiku § 296 lõike 3 järgi oli tollilao pidajal õigus nõuda kulude hüvitamist üksnes kauba tollioksjonil realiseerimisest saadud vahenditest, on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Nimelt hüvitatakse tollilao pidaja, kes hoiab väärtuslikku kaupa, kulusid suuremas ulatuses, mis omakorda võimaldab tolli poolseid kuritarvitusi otsustamisel, milline kaup millisesse tollilattu viia. Ringkonnakohus leiab, et kuna antud asjas ei ole andmeid selle kohta, et vaidlusaluse kauba andis toll kaebaja tollilattu hoiule mingitele õigusvastastele kaalutlustele tuginedes, ei ole võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele tuginemine asjakohane. Kaebaja võttis kauba lattu vastuväiteid esitamata. Pealegi on antud juhul tasumata hoiukulude suurus sõltuvuses eelkõige hoiutähtaja pikkusest. Kaupa hoiule andes ei ole üldjuhul võimalik ette näha, kui kaua ühe või teise süüteo menetlemiseks aega kulub. Toll ei ole kohustatud järgima, et kõik tollilaod saaksid võrdses ulatuses samaväärtuslikku kaupa. Sellise võrdsuse tagamine ei ole võimalik. Kaebajale pidi töörežiimi kooskõlastuse allkirjastamisega olema arusaadav, et teatud juhtudel võivad hoiukulud jääda tema enda kanda. Seetõttu on põhjendamatu kaebaja etteheide, et 9 3-03-78 vastustaja ei täitnud selgitamiskohustust. Samuti ei olnud vastustajal kaupade hoiule andmisel võimalik kaebajale teada anda hoiuaja pikkust.
  23. Apellant leiab, et hoiule antud kauba tollioksjonile suunamine, hävitamine või tasuta üleandmine pidi toimuma mõistliku aja jooksul. Ringkonnakohus nõustub nimetatud apellandi seisukohaga. Isegi kui kokkuleppest tulenevalt pidid hoiukulud jääma kaebaja kanda, on kaebajal õigus nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui vastustaja ei ole käitunud heas usus ning on kaupade tollilaos hoidmisega ebamõistlikult viivitanud. Halduskohus ei ole selles osas seisuk ohta võtnud. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud kahju suuruseks ei saa olla tolli poolt tasumata hoiuarve suurus. Nimelt on eelnevalt tuvastatud, et teatud juhtudel hoiukulude kaebaja kanda jätmine ei ole õigusvastane. Seega peab ebamõistliku hoiutähtajaga tekitatud kahju olema seotud mingite muude kriteeriumidega kui seda on ühe kaubaaluse hoiukulu ühe ööpäeva kohta. Nii võib kahjuks olla näiteks saamata jäänud tulu, mis on tekkinud seetõttu, et kaebaja ei saanud tollilao täitumuse tõttu vastu võtta teisi kaupu. Sellist väidet ei ole kaebaja esitanud. Pealegi märgib ringkonnakohus, et töörežiimi kooskõlastuse kohaselt oli 10% lao pinnast tolli jaoks reserveeritud. Kaebusest ei nähtu, et väidetavalt ebamõistlikult tollilaos hoitud kaup oleks hõivanud ena m kui 10% lao pinnast. Käesoleval juhul ei ole ka võimalik tagant järele hinnata, kas toll oleks vaidlusaluse kauba kiiremal realiseerimisel ja hävitamisel kaebaja tollilattu toonud mingit uut väärtuslikumat kaupa, mille realiseerimiskuludest oleks hoiukuludeks jätkunud. Kõike eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et kaebajal ei ole antud juhul õigus nõuda väidatavalt ebamõistlikult kaua tollilaos hoitud kaubaga seotud kahju hüvitamist. Seetõttu ei hakka ringkonnakohus lähemalt hindama ka kauba tollilaos hoidmise aja mõistlikkust.
  24. Apellant on taotlenud kohtukulude hüvitamist. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis kohtukulud väljamõistmisele ei kuulu. Lilianne Aasma Viive Ligi Kaire Pikamäe 10

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.