← Eesti

3-03-75/4

Obsah (4)§ 34§ 92§ 93§ 95

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.aprill 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-75 Ha

§ 34

lõikele 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Kui ringkonnakohus tuvastab

§-s 45 sätestatud kohtumenetluse normide rikkumise, ei ole ta seotud apellatsioonkaebuse ja vastuväidete piiridega. Sellist menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus ei tuvastanud. Esimese astme kohus tegi kindlaks, et kaebuse esitajatele on tekkinud kahju, et vastustaja tegevus oli õigusvastane ning et tekkinud kahju ja vastustaja õigusvastase tegevuse vahel esineb põhjuslik seos. Nende asjaolude üle apellatsioonimenetluses enam ei vaielda. Apellatsioonimenetluses käib vaidlus jätkuvalt selle üle, kas esineb kahjunõude rahuldamist välistavaid asjaolusid (I). Kui sellised asjaolud puuduvad, tuleb selgitada, kas kaebajatele tekkinud kahju ulatus on halduskohtu poolt tuvastatust suurem ja millises suuruses tuleks kaebajate kasuks välja mõista hüvitis (II). Jagamist vajavad ka kohtukulud (III). I

  1. Halduskohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei saaks kahjusummat juba seetõttu välja mõista, et seda tuleks vähendada, kuna * maaüksuse tagastamise küsimust ei ole lahendatud ja kompensatsioonisummat tagastamata jäetud maa eest määratud. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Olukorras, kus kohus teeb kindlaks, et maa õigusvastase erastamisega on omandireformi õigustatud subjektide maa tagasisaamise õigust rikutud ja õiguste rikkumist ei ole võimalik õigusvastase erastamiskorralduse tagasitäitmisega kõrvaldada, ei sõltu kahju hüvitise väljamõistmise võimalus sellest, kas tagastamistaotlus * maaüksuse osas on haldusaktiga lahendatud või mitte. Õigusvastaselt erastatud osa ei kuulu kompenseerimisele, vaid hüvitamisele. Õiguspäraselt erastatud osa eest on kaebajatel õigus saada kompensatsiooni. Kahjunõude lahendamise seisukohast pole oluline, kas õiguspäraselt erastatud osa eest on kaebajatele kompensatsioon juba määratud või mitte. Kui ilmneb, et õigusvastaselt erastatud maa, mille tagasisaamise võimalusest on kaebajad õigusvastaselt ilma jäetud, on juba kompenseeritud, saab kompensatsiooni võrra kahju eest määratavat hüvitist vähendada.
  2. Samuti ei nõustu ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et kahjutekitaja vastutuse välistab antud juhul kaebajate poolt õigeaegselt ja õigete abinõude tarvitusele võtmata jätmine kahju tekkimise vältimiseks või kõrvaldamiseks. Oma seisukohta põhjendab ringkonnakohus järgmiselt. 8

(14)3-03-75
  1. Vallavalitsuse tegevusetust ei olnud kaebajatel pärast õigustatud subjektiks tunnistamise otsusest kuue kuu möödumist, pärast nõudeõiguse omandamist ega ka hiljem vajadust vaidlustada, sest vallavalitsus ei ole endise kinnistu * maa tagastamise toimiku materjalidest nähtuvalt olnud tegevusetu. Viimsi Vallavalitsuse 16.oktoobri 1996 korraldusega nr 488 on kaebajatele tagastatud maaüksus * I pindalaga 2 031 m2 ja maaüksus * II pindalaga 3 505 m2 . Viimsi Vallavalitsuse 28.augusti 1997 korraldusega nr 1163 on määratud kompensatsioon 17,24 ha maa eest, kusjuures korraldusest ei selgu, milline konkreetne osa endise kinnistu maast kompenseeritakse. Viimsi Vallavalitsuse 20.veebruari 2001 korraldusega nr 187 on tagastatud maaüksus * pindalaga 33 558 m2 . Viimsi Vallavalitsuse 26.juuni 2001 korraldusega nr 709 on tagastatud maaüksus * V kahes tükis kokku pindalaga 37 002 m2 . Viimsi Vallavalitsuse 14.augusti 2001 korraldusega nr 784 on tagastatud maaüksus * VI pindalaga 2 439 m2 ja maaüksus * pindalaga 2 929 m2 . Viimsi Vallavalitsuse 30.aprilli 2002 korraldusega nr 366 on tagastatud maaüksus * pindalaga 3 515 m2 . Viimsi Vallavalitsuse 9.mai 2003 korraldusega nr 329 on nõudeõiguse omandanud OÜ- le * tagastatud endise kinnistu maast 3 956 m2 . Viimsi Vallavalitsuse 7.märtsi 2006 korraldusega nr 142 on nõudeõiguse omandanud OÜ- le * tagastatud endise kinnistu maast 3 977 m2 . Viimatinimetatud korralduses märgitakse, et endisest kinnistust jääb veel tagastamata ja/või kompenseerimata 10 056 m2 .
  2. Haldusasja materjalide hulgas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid halduskohtu järeldust, et kaebajad olid maa erastamise ja tagastamise protsessiga hästi kursis, olid teadlikud * maaüksuse erastamisest väidetust oluliselt varem, pidid olema teadlikud detailplaneeringu algatamisest ja neil oli võimalus see vaidlustada. Samas luges halduskohus apelleeritavas kohtuotsuses üheselt tõendatuks, et kaebajaid kui õigustatud subjekte ei teavitatud ostueesõigusega erastamiseks taotletava maa suurusest ja piiridest ning et kaebajatele ei antud võimalust osaleda maa erastamise protsessis. Kohtu käsutuses puuduvad andmed, mis lükkaksid ümber vara tagastamise menetluses teisi kaebajaid esindanud An. H. seletuse, et kõnealusest erastamisest sai ta teada
  3. aasta augustis või septembri alguses ning asus kohe õiguste kaitsmisele. Teised kaebajad said informatsiooni, et * maaüksus on erastatud, An. H.. Kohtuotsuses osutatud kaudsete asjaolude põhjal ei saa kaebajatele varasemat teadmist omistada ja vallavalitsuse vastutust piirata. Planeerimismenetluses ajalehe kaudu isikute teavitamine ei ole küllaldane maa erastamise ja tagastamise menetluses, kus puudutatud isikud tuleb isiklikult või esindaja kaudu menetlusse kaasata ja haldusaktid neile teatavaks teha.
  4. Nõustuda ei saa vastustaja seisukohaga, nagu kinnitaks Viimsi Vallavalitsuse 26.augusti 1997 korraldusega nr 1163 17,24 ha suuruse maa eest kompensatsiooni määramine ja aastatel 1998 kuni 2000 kompensatsiooni kaebajate erastamisväärtpaberi arvetele üle kandmine kaebajate võimalusi * maaüksuse erastamisega kahju tekkimist vältida. Nagu juba märgitud, ei selgu nimetatud korraldusest ega samal päeval antud maa osalise kompenseerimise menetluse alustamise korraldusest nr 1162, nii nagu ka maa tagastamise toimikust tervikuna, mida peetakse korraldustes nr 1162 ja 1163 silmas 17,24 ha suuruse kompenseerimisele kuuluva maatükina. Vastustaja esindaja ei osanud ringkonnakohtu istungil selgitada, kas
  5. aastal kompenseerida otsustatud maa hõlmab ka käesolevas asjas vaidluse all olevat * maaüksust või mitte. An. H. sõnul on õigustatud subjektidele kompensatsioon määratud aianduskooperatiivide kasutuses olnud maa-alade eest, mis käesolevas asjas vaidluse all olevat maad ei puuduta. Olukorras, kus Viimsi Vallavalitsuse 11.jaanuari 2000 korralduse nr 66 andmise seisuga oli endisest kinnistust 97 464 m2 maa osas reform veel läbimata, * maaüksuse kompenseerimine on selgusetu siiani ning kaebajaid maa erastamise protsessi ei kaasatud, ei 9
(14)3-03-75 saa asuda seisukohale, et kaebajad jätsid esmased õiguskaitsevahendid kahju vältimiseks õigeaegselt kasutamata ja kaotasid sellega hüvitise saamise võimaluse.
  1. Ringkonnakohus ei pea õigeks halduskohtu seisukohta, et An. H. jättis
  2. aasta septembris hagi ja kaebusega kohtutesse pöördumisel kohased nõuded ning taotlused esitamata ja sellega kahju kõrvaldamise võimaluse kasutamata. Nõustuda ei saa ka vastustaja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väitega, et kaebajad saanuks vallavalitsuselt korralduse tühistamise taotlemisel teist kinnistamist vältida, millega säilinuks haldusakti tagasitäitmise võimalus. Eeltoodud seisukohad ei arvesta
  3. aasta lõpu õiguslikku olustikku ning haldusja kohtupraktikat. An. H. taotles 5.septembril 2000 Harju Maakohtule 27.aprilli 2000 ostu- müügilepingu tühisuse tunnustamiseks hagi esitamisel erastaja poolt maa võimaliku edasimüügi vältimiseks hagi tagamise abinõuna kinnistusraamatusse keelumärke tegemist. Harju Maakohtu 18.septembri 2000 kirjaga nr 2/1-2259/SA teatati A. H., et hagi tagamise abinõu kohaldamiseks puudub alus, sest tegemist on tuvastushagiga. Tollases kohtupraktikas tunnustati maa- ja linnakohtute pädevust otsustada omandireformi õigustatud subjekti hagi alusel tehingute kehtivuse üle, mille pooleks nimetatud isik ei ole, kuid mille tõttu on takistatud talle omandireformi käigus vara tagastamine. Samas ei saanud õigustatud subjekt hagiga nõuda omandi ülekandmist, sest vara tagastamise üle ei otsusta kohus. Alles 29.märtsil 2001 jõustus kolmanda maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadus, millega täiendati AÕS RakS paragrahvi 11 lõikega 5 järgmises sõnastuses: „Kui maa erastamise aluseks olnud otsus tühistatakse pärast maa esmakinnistamist ja kinnistusraamatu kanne muutub seetõttu ebaõigeks, on isikul, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, õigus nõuda kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigust parandamine puudutab. Nõude rahuldamisel kantakse kinnistusraamatusse omanikuna riik.“ Sellise nõude esitamise ja nõude tagamiseks ning asjaõiguste heauskse omandamise vältimiseks kinnistusraamatusse vastuväite sissekandmise nõudmise võimalusi on Riigikohtu tsiviilkolleegium pidanud selgitama veel aastal 2003 (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.mai 2003 otsus nr 3-2-1-51-03). An. H. esitas 5.septembril 2000 kohtule ka kaebuse Viimsi Vallavalitsuse 11.jaanuari 2000 korralduse tühistamiseks. Selleks ajaks oli erastatud maa esmakinnistamine toimunud. Halduskohtumenetluse seadustikku täiendati halduskohtule pädevuse andmisega rakendada esialgse õiguskaitse korras TsMS-s hagi tagamiseks ettenähtud abinõusid, sh teha vara käsutamise keelumärkeid vararegistris, alles
  4. aasta 1.jaanuarist. Selle ajani oli halduskohtul õigus peatada haldusakti täitmine. On ebatõenäoline, et kohus oleks erastamiskorralduse täitmise peatanud olukorras, kus esmakinnistamine oli toimunud, kuna sellega loeti kohtupraktikas haldusakt täidetuks. Isegi kui kohus oleks teinud haldusakti täitmise peatamise määruse või vallavalitsus ka oma haldusakti tühistanud, on vähetõenäoline, et sellega saanuks tollaseid olusid arvestades uue omaniku kinnistusraamatusse kandmist ära hoida. Ka pole tõenäoline, et vallavalitsus oleks ise tühistanud haldusakti, mida ta käesolevas vaidluses esimese astme kohtus on pidanud õiguspäraseks. II
  5. Olles nõustunud apellatsioonkaebuse seisukohaga, et kahjunõude rahuldamist välistavaid kaebajatest tingitud asjaolusid ei esine, tuleb järgnevalt analüüsida apellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, et halduskohus on tuvastanud kahju ulatuse tegelikust väiksemana. Selle 10
(14)3-03-75 seisukohaga ringkonnakohus ei nõustu ning leiab, et halduskohtu otsuses tuvastatust suuremas ulatuses (üle 3129 m2 ) ei ole kaebajatele maad * maaüksuse erastamise tõttu õigusvastaselt tagastamata jäetud.
  1. Vaidlustatud korralduse ja ka selle aluseks oleva detailplaneeringu kehtestamise ajal tulenes MaaRS § 7 lõigetest 1 ja 4, et linna piirides ning tiheasustusega aladel asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana. MaaRS § 7 lg 5 nägi ette, et elamu teenindamiseks vajaliku maa hulka arvatakse kogu elamuomaniku õiguslikus kasutuses olev maa, kusjuures maakasutus loetakse õiguslikuks, kui maa kasutamiseks andmise otsus on pädeva organi või ametiisiku poolt vastu võetud enne ORAS jõustumist. MaaRS § 221 lg 6 viimane lause sätestas, et tiheasustusega alal asuvale elamule määratakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa suurus ja piirid sama seaduse § 7 lõikes 5 sätestatud alustel. 18.veebruaril 1999 vastu võetud ja 27.märtsil 1999 jõustunud maareformi seaduse §-de 7 ja 221 muutmise seaduse rakendussättest § 2 tulenevalt on eelviidatud redaktsioonid kohaldatavad ka käesolevas vaidluses, sest enne selle seaduse jõustumist ei olnud kohalik omavalitsus teinud otsust ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramise kohta ega olnud kehtestanud ka detailplaneeringut. Vaatamata kaebajate osutatud puudustele maa eraldamise dokumentide vormistamisel, ei jäta kohtule esitatud dokumentide kogum (Kolhoosi juhatuse ja volinike koosoleku otsused, maa nöörraamatu väljavõtted, maa looduses eraldamise akt, hooneregistri tõendid) ruumi kahtlustele selles, et E.-S. M. õiguseellasele H. K. pädeva organi otsusega enne ORAS jõustumist kasutamiseks antud õue-aiamaa suurus oli kokku 1900 m2 . Maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjekt ei saanud kuidagi mõjutada seda, kui korrektselt vormistas Kolhoos aastaid tagasi oma seadusest tuleneva õue-aiamaa andmise kohustuse täitmisel maa eraldamise dokumente. Vähemalt selles suuruses oli elamu omanikul õigus maad ostueesõigusega erastada ja kohalikul omavalitsusel õigustus kaebajatele maad tagastamata jätta. Kaebajate väide, et elamu ümber oli maaeraldus 400 m2 ning 1500 m2 oli põld, ei anna eeltoodust teistsugusele seisukohale asumiseks alust. Erastamise ajal kehtinud MaaRS § 7 lõikes 5 väljendatud põhimõte, et elamu omanikul on õigus erastada tema senises õiguspärases kasutuses olev maa, ilmneb juba ka sama sätte varasemast redaktsioonist, mis nägi ette, et kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks ainult osa tema kasutuses olevast maast, loetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu tema kasutuses olev maa, kui see on planeeringu kohaselt otstarbekas ja kui maa on kasutusse võetud enne ORAS jõustumist. Olles asunud seisukohale, et elamu juurde oli selle omanikul õigus erastada ja vastustajal jätta kaebajatele tagastamata vähemalt 1900 m2 maad, ei ole ringkonnakohtu hinnangul kahjunõude lahendamisel kaebajate õiguskaitse seisukohast enam tähtsust sellel, kas ja kui palju asus elamu omanik u õiguspärases kasutuses olnud maal erastamise ajal kõrvalhooneid ning kas nende püstitamiseks oli olemas või üldse pidi olema ehitusluba. Väitega, et kohus pidanuks selgitama, kas elamu on püstitatud ehitusloa alusel, ei saa nõustuda.
  2. aastal ehitatud elamu näol, mis on aastakümnete vältel olnud registreeritud vastavates registrites ja korduvalt tsiviilkäibes, ei ole ilmselgelt tegemist AÕS RakS § 14 lõikes 1 silmas peetud omavolilise ehitisega, mille olemasolu poleks takistuseks maa tagastamisel. 11
(14)3-03-75
  1. Halduskohus on leidnud vaidlustatud korralduse õigusevastase olevat muuhulgas seetõttu, et puudub E.-S. M. maa ostueesõigusega erastamise avaldus. Erinevalt esimese astme kohtust leiab ringkonnakohus, et ehitise uue omaniku suhtes eelmise omaniku poolt esitatud erastamisavalduse kehtima jäämist puudutav regulatsioon oli maa ostueesõigusega erastamise korra 14.mail 1998 jõustunud punkti 71 näol olemas ka halduskohtu osutatud ajal, so 15.juulil
  2. Seaduse tasandil sätestati ehitise uue omaniku suhtes avalduse kehtimajäämine Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse 16.juulil 2000 jõustunud § 14 lõikega 22 . Ehitise uus omanik osaleb maa erastamise avalik-õiguslikus suhtes ja erastamisavalduse esitamisega alanud haldusmenetluses ehitise endise omaniku õigusjärglasena ning ka sellest põhimõttest tulenevalt ei pidanud ehitise uus omanik uut avaldust esitama. Ehkki ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et E.-S. M. pidanuks esitama uue erastamisavalduse, ei tingi see asjaolu iseenesest kohtuotsuse muutmist, sest edasistes põhjendustes ei ole halduskohus erastamisavalduse puudumist seostanud kaebajate õiguste rikkumisega. Halduskohus leidis, et pärast H. K. surma säilis E.-S. M. õiguslik alus 1900 m2 suuruse maa kasutamiseks ning kaebajad oleksid võinud tagasi saada 3129 m2 maad. Halduskohtu järeldus, et 1900 m2 suuruse maa tagastamata jätmine ei riku kaebajate õigusi, on õige ka eeldusel, et maa ostueesõigusega erastamise avaldus puudub. Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lõigetest 2 – 22 tuleneb, et kui erastamisavaldust kehtestatud tähtajaks ei esitata või õigustatud isik ei soovi maad erastada, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus. Õiguslikul alusel püstitatud ehitise alust ja selle juurde kuuluvat maad saab maareformi käigus tagastada üksnes siis, kui ehitise omanik ja maa tagastamise taotleja on sõlminud sellekohase kokkuleppe. Seega ei saa ka väidetavalt vajaliku erastamisavalduse puudumisele rajada järeldust, et halduskohus on teinud kahju ulatuse kindlaks tegelikust väiksemana.
  3. Lähtudes halduskohtu poolt tuvastatust, et kaebajatele on tekitatud kahju 3129 m2 suuruse maa tagastamata jätmisega, tuleb järgnevalt määrata kindlaks hüvitise suurus. Hüvitise suuruse määramiseks on kohtule esitatud AS * hindamisgrupi juht H. S. eksperthinnang, mille kohaselt vaadeldava objekti ruutmeetri turuväärtuseks on 860 krooni. Kuna vastustaja pidas ringkonnakohtu istungil seda hinda kohaseks lähtealuseks, puudub kohtul vajadus hüvitise suurust pikemalt põhjendada: hüvitise suurus on 3129 x 860 = 2 690 940 krooni. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebajad on saanud kõnealuse maa eest kompensatsiooni, mistõttu pole alust väljamõistetava hüvitise suurust kompensatsiooni võrra vähendada. Kaebajad on palunud mõista hüvitisest M.-B. S. kasuks välja 1/3 ning teistele kaebajatele igaühele 1/
  4. Sellisest jaotusest lähtudes tuleb M.-B. S. kasuks välja mõista 896 980 krooni ning teistele igaühele 448 490 krooni.
  5. Apellatsioonkaebus ja kaebus on osaliselt põhjendatud, mistõttu halduskohtu otsus tuleb tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus osaliselt rahuldada. III 21.

§ 92lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti.

Vastavalt

§ 93lõikele 1 mõistetakse poolele, kelle kasuks kohtuotsus tehti, välja tema 12

(14)3-03-75 poolt kantud kohtuk ulud. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 93

lg 6 näeb ette, et kui kõrgema astme kohus teeb lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta kohtuk ulude jaotust, lähtudes sama paragrahvi lõigetest 1, 2,

  1. Kaebuses taotleti vastustajalt kahju hüvitamiseks välja mõista 3 808 940 Ringkonnakohus rahuldab kaebuse 2 690 940 krooni osas, seega ca 70 % ulatuses. krooni.
  2. Esimese astme kohtus on kaebajad taotlenud õigusabikulu hüvitamist. Vastavalt FIE Raivo Salumäe 7.oktoobri 2004 kviitungile on kaebuse esitajad tasunud õigusabi (kaebuste koostamise ja kohtumenetluses esindamise) eest 15 000 krooni. Õigusabikulu kandmine on tõendatud ja kulu suurus põhjendatud. Kaebajate kasuks tuleb välja mõista sellest 70 %, so 10 500 krooni, mille kohus jagab kaebajate vahel võrdselt (10 500 : 5 = 2100), kuna teistsuguse proportsiooni kohaldamist ei ole nad kohtukulude jagamiseks taotlenud.
  3. Apellatsioonimenetluses taotlesid kaebajad õigusabikulu hüvitamist kokku summas 6 800 krooni. FIE Raivo Salumäe 14.detsembri 2004 arve nr 87 alusel on kaebajad tasunud õigusabi (apellatsioonkaebuse koostamise) eest 21.detsembri 2004 maksekorraldusega 3 200 krooni ning 4.aprilli 2006 arve nr 49 alusel õigusabi (ringkonnakohtus esindamise) eest 4.aprillil 2006 sularahas 3 600 krooni. Õigusabikulu kandmine on tõendatud ja kulu suurus põhjendatud. Kaebajate kasuks tuleb välja mõista sellest 70 %, so 4760 krooni, mille kohus jagab kaebajate vahel võrdselt (4760 : 5 = 952), kuna teistsuguse proportsiooni kohaldamist ei ole õigusabikulu jagamiseks taotletud. Apellatsioonimenetluses kantud kohtukuluna on kohtukulude nimekirja kohaselt palutud hüvitada ka An. H. poolt tasutud riigilõiv 19 045 krooni ja K. H. poolt tasutud riigilõiv 19 045 krooni. Riigilõivu tasumine on tõendatud 6.jaanuari 2005 maksekorraldustega. Kummagi kasuks tuleb riigilõivu hüvitamiseks vastustajalt välja mõista tasutud riigilõivust 70 %, so 13 332 krooni.
  4. Eeltoodud jaotusest lähtudes tuleb vastustajal hüvitada kohtukulu A. H., Ar. H. ja M.-B. S. igaühele 3052 krooni ning An. H. ja K. H. kummalegi 16 384 krooni. 25.

§ 95

lg 1 näeb ette, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Esimese astme kohtus pidanuks kaebajad tasuma 3 808 940 krooni suuruselt kahjunõudelt riigilõivu 3 %, so 114 268 krooni. Tallinna Halduskohtu 2.veebruari 2004 ja 1.aprilli 2004 määrustega vabastati kaebajad riigilõivu tasumisest. Esimese astme kohtus tasumisele kuulunud riigilõivust tuleb vastustajalt

§ 95

lõike 1 alusel vastavalt kaebuse rahuldatud osale riigituludesse välja mõista 114 268 kroonist 70 %, so 79 988 krooni. Apellatsioonimenetluses tulnuks Ar. H., A. H. ja M.-B. S. tasuda riigilõivu kokku 76 179 krooni. Tallinna Halduskohtu 11.jaanuari 2005 määrusega vabastati nimetatud isikud riigilõivu tasumisest. Apellatsioonimenetluses tasumisele kuulunud riigilõivust tuleb vastustajalt vastavalt kaebuse rahuldatud osale riigituludesse välja mõista 76 179 kroonist 70 13

(14)3-03-75 %, so 53 325 krooni. Kokku kuulub vastustajalt

§ 95lõike 1 alusel riigituludesse väljamõistmisele 133 313 krooni. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.