3-04-110 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Kaire Pikamäe, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 17.04.2006, Tallinn Haldusasja

ga (halduskohtu toimiku (hkt) II kd lk 9-15) müüdi RAS ** aktsiad AS-le *. Aktsiate üleandmine toimus 01.06.1993, mil omandiõigus aktsiatele läks üle AS- le *. Majandusministeeriumi kantsleri 15.06.1993 käskkirja nr 143 „RAS ** tegevuse lõpetamine" (hkt I kd lk 39) p-ga 2 kohustati RAS ** tegevdirektor J. M. andma RAS ** varad 01.06.1993 bilansi seisuga üle AS- le *.

1. T. A., A. M., H. G., J. M., O. M. ja A. R. esitasid 29.05.2003 Tallinna Halduskohtule kaebused * elamu Eesti Erastamisettevõtte poolt AS-le * müügi õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebuste 18.07.2003 täpsustuse kohaselt taotlesid kaebajad kahju hüvitamist kogusummas 2 395 000 krooni, sealhulgas A. M. 400 000 krooni, H. G. 340 000 krooni, A. R. 475 000 krooni, J. M. 380 000 krooni, O. M. 320 000 krooni ja T. A. 480 000 krooni. Kaebuste põhjendused olid järgmised. Kaebajad elavad Tallinnas aadressil VanaKalamaja 16 asuvas elamus (T. A. krt 47, J. M. krt 21, A. M. krt 27, A. R. krt 26, O. M. krt 30, H. G. krt 44). Elamu ehitati ettevõtte Punane Koit kollektiivlepingule vastavalt. Kaebajatele eraldati korterid Tallinna Kalinini rajooni TSN TK 17.02.1989 korraldusega nr 17-13/
2. Elamu võeti ekspluatatsiooni ehitise vastuvõtu aktiga jaanuaris
3. Pärast ehitise vastuvõttu said kaebajad 30.03.1993 eluruumidele orderid ja õiguse korteritesse sisse kolida. Ajavahemikus 1989-1993 ehitasid kaebajad maja betoonkarpidest lõplikult valmis oma korterid isiklike rahaliste vahendite ja isikliku tööjõu arvelt. 06.05.1993 võeti vastu eluruumide erastamise seadus (EES), mis andis kaebajatele 2

s puudub kokkulepe RAS ** varade omandiõiguse ülemineku kohta. AS * omandas RAS ** poolt vallatud varad kooskõlas omandiseaduse § 38 lg- ga 2 alles Majandusministeeriumi kantsleri 15.06.1993 käskkirja nr 143 alusel. Erastamislepingu sõlmimine sai jätta eluruumide erastamise õigusest ilma vaid isikud, kellel oli erastamise toimumise ajal sõlmitud vastavalt EES § 3 lg 5 p-le 2 eluruumi erastamise aluseks olev üürileping. Kaebajatel neid kohtule esitada ei ole. Üürilepingu olemasolu ei tõenda ka lisatud orderid, liiatigi on kõigi lisatud orderite kehtivuse aeg lõppenud enne erastamislepingu sõlmimist. Lisaks on J. M. asunud elamusse elama alles pärast erastamislepingu sõlmimist 12.08.

1. Erastamisleping ei olnud õigusvastane, kuna selle sõlmimise ajal 31.05.1993 ei keelanud ükski õigusakt EES alusel erastamisele kuuluva eluruumi müüki või muul viisil omandi üleandmist. Alles 24.07.1993 jõustus erastamisseaduse (ES) § 1 lg 3, mis sätestas, et seadust ei kohaldata vara osas, mis kuulub erastamisele EES-s sätestatud korras. Enne ES-st riigivara erastamist reguleerinud Ülemnõukogu otsus "Riigi- ja munitsipaalvara erastamise tingimuste ja korra kehtestamise kohta" ei sätestanud otsuse mittekohaldamist EES alusel erastatavate eluruumide suhtes. Korterid elamus anti kaebajate poolt esitatud dokumentidest nähtuvalt nende käsutusse alles pärast RAS ** aktsiate erastamise väljakuulutamist, mistõttu kaebajatel ei olnud õigust eluruumi erastamisele ajal, mil aktsiate erastamine algas. Enampakkumise väljakuulutamisega seob enampakkumise korraldaja ennast tema poolt välja kuulutatud enampakkumise tingimustega ning nende hilisem muutmine või nendest taganemine ei ole olukorras, kus tingimused on nende väljakuulutamise ajal olnud kooskõlas kehtiva õigusega, võimalik. Väidetavalt tekitatud kahju õiglase hüvitise määramisel ei saa lähtuda erastamata jäänud eluruumide kaebuse esitamise aja turuhindadest, vaid erastamisõigusest ilmajäämise aja turuhindadest. Vastasel korral lõikaksid kaebajad põhjendamatut kasu vahepealse aja jooksul toimunud kinnisvarahindade tõusust. Kooskõlas kahju hüvitamise põhimõtetega tuleks kahjusummast maha arvata ka kõik kahju kannatanu poolt säästetud kulutused.
2. Tallinna Halduskohtu 09.07.2004 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 1) Kaebajad taotlevad riigiettevõtte Eesti Erastamisettevõte ja RAS ** ning AS * vahel 31.05.1993 sõlmitud RAS ** aktsiate erastamise

ga tekitatud kahju väljamõistmist; 2) Et kaebus on kohtule esitatud pärast riigivastutuse seaduse (RVS) jõustumist, kuid kahju tekitamise ajaks on 31.05.1993, tuleb RVS § 31 lg-st 1 ja õiguse üldpõhimõtetest tulenevalt 3

vahel puudub põhjuslik seos. 31.05.1993 sõlmitud RAS ** aktsiate erastamise

p-dest 1.1-1.5, 2.1 ja 2.2, omandiseaduse § 6 lg-st 1 ja § 38 lg-st 2 ning Majandusministeeriumi kantsleri 15.06.1993 käskkirjast saab järeldada, et RAS ** aktsiate erastamise

alusel ei läinud vaidlusaluse elumaja omandiõigus Eesti Vabariigilt RAS ** kaudu üle AS-le *, vaid omandiõiguse üleminek toimus hoopis Majandusministeeriumi kantsleri eelviidatud käskkirja ja omandiseaduse § 38 lg 2 alusel. Majandusministeeriumi kantsleri 15.06.1993 käskkirja õigusvastasuse suhtes ei ole kaebajad kaebust ega ka argumente esitanud, mistõttu ei saa kohus selle akti õiguspärasusele seisukohta anda ega väljuda kaebuse piiridest (HKMS § 19 lg 7). Et kaebuse kohaselt tekitati kaebajatele kahju just RAS ** aktsiate erastamise

ga ning

ja kahju vahel pole põhjuslikku seost, jääb kaebus rahuldamata; 4) Isegi kui RAS ** aktsiate erastamise

alusel oleks vaidlusaluse elumaja omandiõigus läinud üle AS- le *, tuleks kaebus jätta rahuldamata, kuna see leping ei olnud õigusvastane. RAS ** kanti erastatavate ettevõtete nimekirja Eesti Erastamisettevõtte haldusnõukogu 09.11.1992 otsusega (II kd tl 16) ning konkursi teade ilmus 17.11.1992 Eesti Päevalehes. Vastavalt konkursiteatele tuli pakkumised RAS ** aktsiate erastamiseks esitada hiljemalt 22.12.

1. Sel ajal kehtinud Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 13.08.1992 „Otsus riigi-ja munitsipaalvara erastamise tingimuste ja korra kehtestamise kohta" (RT 1992, 33, 426) ei seadnud piiranguid riigiomandis olevate eluruumide erastamisele. Vastava piirangu sätestas alles 24.07.1993 jõustunud ES § 1 lg 3, kuid selleks ajaks oli juba RAS ** aktsiate erastamise leping sõlmitud. ES § 35 lg 2 nägi ette rakendussätte erastamistele, mida oli alustatud enne ES jõustumist. Vastavalt ES § 35 lg- le 2 tuli seaduse jõustumise hetkeks erastamiseks väljakuulutatud objektide erastamine viia lõpule väljakuulutamise ajal kehtinud seaduste ja muude õigusaktide alusel. Seega ei keelanud 31.05.1993 seisuga ükski õigusakt vaidlusaluse maja erastamist. Kaebajate viited 29.05.1993 jõustunud EES sätetele on asjakohatud, kuna ka see seadus ei keelanud varem väljakuulutatud erastamise käigus eluruumide erastamist teistele isikutele kui eluruumide üürnikud. Ajal, mil Eesti Vabariik otsustas RAS ** aktsiad erastada (09.11.1992), ei kehtinud veel EES ning samuti ei olnud kaebajad sel ajal ka vaidlusaluste eluruumide valdajad. Seega ei saanud kaebajatel ajal, kui Eesti Vabariik otsustas RAS ** aktsiad müüa, olla õiguspärast ootust korterite erastamisele. Vaidlusalune elumaja lubati ekspluatatsiooni alles jaanuaris 1993 ning orderid korterite kasutamiseks väljastati kaebajatele veebruaris 1993 kehtivusega märts-aprill
2. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
3. T. A., A. M., H. G., J. M., O. M. ja A. R. esitasid apellatsioonkaebused, milles taotlesid halduskohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega esitatud kaebused rahuldatakse. Ringkonnakohtu istungil täpsustasid apellandid rahaliste nõuete ulatust, vähendades neid ringkonnakohtu poolt tellitud ekspertiisiga kindlaks tehtud vaidlusaluste korterite eluruumide erastamise seaduse alusel määratavate korterite erastamishindade kui erastamisega kaasneva kulu võrra. Seetõttu kujuneb apellantide nõuete lõplikuks summaks: T. A. 454 443 krooni, J. M. 362 374 krooni, A. M. 382 888 krooni, A. R. 452 674 krooni, O. M. 307 332 krooni, H. G. 327 185 krooni. 4

sõlmimise ajal kehtis EES, mille kohaselt oli RAS ** ka 31.05.1993

sõlmimise hetkel vaidlusaluse elamu osas eluruumide erastamise kohustatud subjekt ja kaebajad erastamise õigustatud subjektid, tulenevalt EES § 3 lg-test 1, 9 ja 12 ning § 6 lg-st

1. Kohtu viide, et kõigil elanikel ei olnud üürilepingud vormistatud, pole asjakohane. Elumaja valmis 1993 jaanuari lõpus, kaebajate endistest korteritest, mis jäid linnale, väljakolimine ja väljakirjutamine, uude majja sissekolimine ja sissekirjutamine, orderite ning üürilepingute vormistamine nõuavad aega. Pealegi kuulusid EES § 3 lg 4 alusel erastamisele ka asustamata eluruumid uutes elamutes. Kaebajatel eksisteeris üürisuhe faktiliselt juba
2. aastast, sest kaebajad asusid juba siis kortereid kasutama, arvestades kommunaalteenuste eest arvete esitamist samal aastal. Arvestades eluruumide erastamise seaduse vastuvõtmist 06.05.1993 ning seaduse ettevalmistamisele eelnenud ettevalmistustööd, oli kaebajatel tekkinud põhjendatud ootus eluruumide erastamisele. Elamu oleks pidanud kustutatama AS * omandisse üleantava vara koosseisust. 3) Kaebajad taotlesid halduskohtus kahju hüvitamist, mis oli tekitatud elamu, mille erastamisele neil oli eesõigus, eraõiguslikule juriidilisele isikule üleandmise ja sellega kaebajatelt erastamisõiguse äravõtmisega tekitatud kahju hüvitamist. Esimese astme kohus keskendus ebaõigesti üksnes aktsiate müümise

le. Kohus oleks HKMS § 19 lg 7 kohaselt pidanud välja selgitama kaebajate tegelikule tahtele vastava kaebuse sisu. 5. Rahandusministeerium palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Rahandusministeerium jäi juba esimese astme kohtule esitatud seisukohtade juurde. Rahandusministeerium leidis, et halduskohtule esitati kaebused üksnes 31.05.1993 RAS ** aktsiate müügi

ga põhjustatud kahju hüvitamise nõudes ning kaebuste laiendamine apellatsiooniastmes muude nõuetega ei ole võimalik. Pole võimalik ka kaebuste tõlgendamine muu akti või toiminguga põhjustatud kahju hüvitamise nõudena. * elamu omandi AS-le * üleandmine oli aga õiguspärane sõltumata sellest, kas see toimus 31.05.1993

ga või Majandusministeeriumi kantsleri 15.06.1993 käskkirjaga.

1. Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2006 määrusega kõrvaldati kolmas isik AS *** haldusasja menetlusest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Halduskohtu seisukoht, nagu taotleksid kaebajad üksnes 31.05.1993 RAS ** aktsiate erastamise

ga põhjustatud kahju hüvitamist, põhineb kaebuse eesmärki eiraval kaebuste põhjendamatult kitsal tõlgendusel. Kaebuse esitajad, leides, et * elamu omandiõiguse AS- le * üleandmine võttis neilt võimaluse elamus asuvate eluruumide erastamiseks, taotlevad selle elamu omandiõiguse AS- le * üleandmisega põhjustatud kahju hüvitamist. Ringkonnakohus märgib, et isegi kui RAS ** bilansis olnud vara ei läinud aktsiate ostjale üle vahetult 31.05.1993 aktsiate ostu-müügi

ga, tingis see leping elamu kui RAS ** bilansis olnud vara üleandmise aktsiate ostjale.

§ 2

kohaselt oli müügi esemeks küll RAS ** aktsiad, kuid aktsiate müük ei olnud siiski selle

ainsaks esemeks. 5

§ 1

„Tehingu alus ja eesmärk" kohaselt oli

eesmärgiks ka ette valmistada tegevusplaan ettevõttele kuuluvate varade kasutamiseks.

§ 6reguleeris ostja õigusi ettevõtte varade kasutamisel ja käsutamisel.

Kuna leping nägi ette ka ostja kohustuse teostada ettevõtte varade üle omandiõigust vastavalt

le juurdelisatud tegevusplaanile (lisa G), on põhjendatud alus arvata, et

täitmine eeldas ka

lisas A loetletud varade (mille hulka vaidlusaluse elamu kuulumises vaidlus puudub) omandiõiguse üleandmist ettevõtte aktsiate ostjale. Ka Majandusministeeriumi kantsleri 15.06.1993 käskkirjas (sissejuhatav osa ja p-d 1-2) sätestatakse, et seoses sellega, et

1. mail 1993 kirjutati alla leping 100 % RAS ** aktsiate müümiseks aktsiaseltsile „*", tuleb vara omandiõiguse üleminekuga uuele omanikule lugeda RAS ** kui riikliku ettevõtte tegevus alates
2. juunist 1993 lõppenuks ning RAS ** tegevdirektorit kohustatakse andma RAS ** varad 01.06.1993 bilansi seisuga üle aktsiate ostjale. Eeltoodust saab järeldada, et RAS ** aktsiate erastamise ostu- müügi

sõlmimisel pidasid pooled silmas tegelikult ka ettevõtte bilansis oleva vara üleandmist aktsiate ostja omandisse.

1. Nii 31.05.1993 erastamislepingu kui Majandusministeeriumi kantsleri 15.06.1993 käskkirja andmise ajal kehtinud TsK sätetest ja kahju hüvitamise põhimõtetest tulenevalt peavad kahju hüvitamiseks esinema kõik järgnevad asjaolud: isikule peab olema tekitatud kahju; kahju peab olema tekitatud haldusorgani õigusvastase toimingu või aktiga; õigusvastase toimingu või akti ja tekkinud kahju vahel peab olema põhjuslik seos; kahju tekitaja peab olema kahju tekkimises süüdi. Poolte vahel käib vaidlus küsimustes, kas elamu omandiõiguse AS- le * üleandmine oli õiguspärane (käesoleva otsuse p-d 9-10), kas elamu omandi üleandmise ja kaebuse esitajate eluruumi erastamise võimalusest ilmajäämise vahel oli põhjuslik seos (p 11) ning kui suures ulatuses on kahjuhüvitis põhjendatud (p-d 12-14).
2. 29.05.1993 jõustus EES, mis oli erastamise eriseadus, mis reguleeris suhteid, mis tekivad riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste seadusega määratud erastamise kohustatud subjektide omanduses olevate elamute ja korterite (edaspidi: eluruum) erastamisel, määrates kindlaks erastamise objekti, subjektid, tingimused ja korra. Seega sai selle seaduse § 3 tunnustele vastavate, erastamise objektiks olevate eluruumide erastamine alates selle seaduse vastuvõtmisest toimuda vaid selle seadusega sätestatud alustel ja korras. Ekslik on vastustaja seisukoht, nagu ei saanud selle seaduse jõustumine mõjutada erastamislepingute sõlmimist erastamismenetlustes, mis olid alanud enne selle seaduse jõustumist. Vastupidise sisuga rakendussätete puudumisel tuli erastamise objektiks oleva elamu ostu- müügi

sõlmimisel alates selle seaduse jõustumist juhinduda selle seaduse sätetest. Kuna eluruumide erastamist reguleeris eriseadusena EES ja ES koos selle seaduse § 35 lg- ga 2 jõustus alles 24.07.1993, ei saa vastustaja viide ES § 35 lg-le 2 mõjutada riigi omandis oleva elamu eraõiguslikule juriidilisele isikule juunis 1993 üleandmise õiguspärasust. 10. EES § 4 „Eluruumi erastamise õigustatud subjekt" lg 1 sätestas, et üürilepingu alusel kasutatava eluruumi võib osta selle eluruumi üürnik või üks alaliselt temaga koos elav täisealine perekonnaliige vastavalt üürniku ja temaga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete ja samas eluruumis elavate üürniku täisealiste endiste perekonnaliikmete omavahelisele notariaalselt tõestatud kirjalikule kokkuleppele. Niisuguse kokkuleppe puudumisel eluruumi ostu- müügilepingut ei sõlmita. Sama paragrahvi lg 2 sätestas, et 6

ga või Majandusministeeriumi kantsleri 15.06.1993 käskkirjaga.

1. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebajatele eraldati korterid elamus Tallinna Kalinini rajooni TSN TK 17.02.1989 korraldusega nr 17-13/35 (hkt I kd lk 16-18), elamu võeti ekspluatatsiooni ehitise vastuvõtu aktiga jaanuaris 1993 (hkt I kd lk 19-22) ning ajavahemikus 1989-1993 ehitasid kaebajad maja betoonkarpidest lõplikult valmis oma korterid isiklike rahaliste vahendite ja isikliku tööjõu arvelt. Asjas on esitatud arveldusraamatute väljavõtted, mille kohaselt on korterite nr 26, 27 ja 30 valdajad tasunud tarbitud kommunaalmaksete eest juba
2. aastal vastavalt sel ajal esitatud arvetele. Eeltoodud asjaoludel peab ringkonnakohus tõendatuks, et kõigil kaebuse esitajatel eksisteeris üürisuhe elamu omandi AS-le * üleandmise ajal vaatamata kirjalike üürilepingute puudumisele. Seetõttu olid kaebuse esitajad isikud, kelle eluruumi erastamise EES § 5 lg 1 p-st 1 tulenevat eesõigust elamu omandiõiguse üleandmisega rikuti. Asjas pole esitatud väiteid, et elamus a**d korterid ei oleks kuulunud üürnikele erastamisele mõnel EES § 3 lg-s 5 sätestatud põhjusel. Eeltoodu põhjal asub ringkonnakohus seisukohale, et * elamu omandi üleandmisega AS-le * rikuti kaebuse esitajate EES § 5 lg 1 p-st 1 tulenevat eesõigust nende uuritavate korterite erastamisele. Rikkumise ja kaebuse esitajatele tekitatud eluruumide erastamise õigusest ilmajäämises väljenduva kahju vahel oli põhjuslik seos.
3. Põhjendatud ei ole vastustaja seisukoht, et kahjuhüvitise suuruse määramisel tuleks lähtuda vaidlusaluste eluruumide turuväärtusest ajal, mil kaebuse esitajad nende erastamise õigusest ilma jäid. TsK §-st 448 tuleneb kahju täieliku hüvitamise põhimõte, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine võimalikult lähedale sellele olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui talle ei oleks kahju tekitatud. Kui kaebuse esitajad oleksid saanud realiseerida EES-st tuleneva õiguse nende kasutuses olevate eluruumide erastamiseks, kasvanuks nende kui eluruumide omanike vara väärtus vastavalt eluruumide turuväärtuse muutumisele. Kui kahju hüvitamiseks võtta vara kahju tekitamise aegne väärtus, ei oleks täidetud kahju hüvitamise eesmärk - isiku asetamine võimalikult sarnasesse olukorda, milles ta oleks olnud kahju mittetekitamise korral. 7

tega ning seda asjaolu ei ole vastustaja vaidlustanud. Kohtul ei ole ka põhjust arvata, et kaebuse esitajad on korterid omandanud muul viisil kui nende turuhinnaga ostmisel. Kinnistusraamatu väljavõtetest nähtuvalt on kanded T. A. i, J. M. ja A. R. i korterite omanikena sissekandmise kohta tehtud vastavalt 23.02.2004, 14.10.2005 ja 28.07.2004 kinnistamisavalduste alusel. Seega pidi ka korterite võlaõiguslikud müügilepingud sõlmitama ligikaudu samal ajal. Arvestades Tallinna korterite olulist hinnatõusu

1. aastale järgneval perioodil, ei ole tõenäoline, et kaebuse esitajate makstud korterite ostuhind oli väiksem kaebusele lisatud eksperthinnangutes näidatud korterite turuväärtustest.
2. Eeltoodud põhjustel tuleb halduskohtu otsus HKMS § 46 lg 1 p 2 alusel tühistada ning asjas teha uus otsus, millega rahuldatakse kaebused osaliselt, mõistes HKMS § 26 lg 1 p 4 alusel Rahandusministeeriumilt välja kahjuhüvitised kaebuse esitajate kasuks järgmiselt: T. A.i kasuks 454 443 krooni, J. M. kasuks 362 374 krooni, A. M.i kasuks 382 888 krooni, A. R.i kasuks 452 674 krooni, O. M. kasuks 307 332 krooni ja H. G. kasuks 327 185 krooni. Apellatsioonkaebused tuleb lugeda rahuldatuks osaliselt.
3. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamist, tuleb poolte vahel jagada ka kohtukulud. Esimese astme kohtus ei esitanud pooled taotlusi kohtukulude väljamõistmiseks vastaspoolelt (vt. 30.06.2004 kohtuistungi protokoll hkt II kd lk 24). Seetõttu jäävad poolte esimeses astmes kantud kohtukulud nende endi kanda. Kaebustelt kuulus riigilõiv tasumisele järgmises suuruses: A. M. 12 000, H. G. 10 200, A. R. 14 250, J. M. 11 400, O. M. 9600 ja T. A. 14 400 krooni. Samas ulatuses kuulus riigilõiv tasumisele ka nende kaebajate apellatsioonkaebustelt. Tallinna Halduskohtu 27.08.2004 määrusega (ringkonnakohtu tl 25) vabastati apellandid riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuste esitamisel. Kaebuse esitamisel vabastati kaebajad riigilõivu tasumisest Tallinna Halduskohtu 23.09.2003 määrusega (hkt I kd lk 210-211). Arvestades, et kaebused ja apellatsioonkaebused rahuldati ca 95 % ulatuses, kuulub HKMS § 95 lg 1 alusel Rahandusministeeriumilt riigituludesse (arveldusarve nr 10 22 003 47 96 011, SEB Eesti Ühispank) väljamõistmisele riigilõiv samas ulatuses (A. M.i osas 22 800, H. G. osas 19 380, A. R.i osas 27 075, J. M. osas 21 660, O. M. osas 18 240 ja T. A.i osas 27 360 krooni), kokku 136 515 krooni. Ringkonnakohtus esitas A. R. taotluse apellatsiooniastme õigusabikulude väljamõistmiseks vastaspoolelt. Kohtukulude kandmine käesolevas asjas 6000 krooni ulatuses 8