← Eesti

3-04-300/5

Obsah (4)§ 12§ 9§ 135§ 1

3-04-300 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 31.03.2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-300 Haldusasi Kaebus K

) § 12 lg 4 p-dele 1, 5 ja

  1. Tallinna Halduskohtu jõustunud 12.10.2001 otsusega haldusasjas nr 3-1168/2001 on jäetud rahuldamata A. Ši kaebus siseministri 30.04.2001 käskkirja nr 192 peale, millega keelduti A. Šile elamisloa andmisest viitega välismaalaste seaduse § 12 lg 4 p-dele 1, 7 ja
  2. Nimetatud haldusaktides põhjendati faktiliselt elamisloa andmisest keeldumist sellega, et A. Š oli esitanud elamisloa taotlemisel valeandmeid varasema tegevuse kohta ja ei märkinud, et ta on olnud seotud välisriigi luure- või julgeolekuteenistusega ning on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud. A Ši uue tähtajalise elamisloa saamisest keeldumise taotluse (menetlusse võetud 04.11.2003, taotlus nr 2010171497) suhtes tegi Kodakondsus- ja Migratsiooniamet 14.05.2004 keelduva otsuse. Juhindudes Riigikohtu 21.06.2004 otsusest põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-41-9-04, millega tunnistati

§ 12

lg 4 p 1 ja § 12 lg 5 põhiseadusevastaseks osas, mis ei näe pädevale riigiasutusele ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel valeandmete esitamise tõttu, tunnistas Kodakondsus- ja Migratsiooniamet tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse kehtetuks ning võttis taotluse nr 2010171497 uuesti menetlusse. Kodakondsus - ja Migratsiooniameti 05.10.2004 otsusega nr 20041341 keelduti A Šile tähtajalise elamisloa andmisest (p 1) ning tehti talle ettekirjutus Eesti Vabariigist lahkumiseks 6 päeva jooksul ettekirjutuse teatavakstegemisest, määrates, et ettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates

  1. päevast arvates ettekirjutuse teatavakstegemisest (p 2). Otsuses tuvastati A. Ši suhtes järgmised asjaolud. 30.11.2001 kaotas A. Š Vene Föderatsiooni kodakondsuse ja käesoleval ajal on tema kodakondsus määratlemata ning tal puudub pass. A. Š elab Eestis alates
  2. aastast. A. Ši abikaasa on Vene Föderatsiooni kodanik ja tema tähtajaline elamisluba lõpeb 12.07.
  3. 17.04.1978 sündinud poeg, kelle kodakondsus on määratlemata, omab alates 18.04.2000 alalist elamisluba ning 03.04.1983 sündinud tütar on saanud Eesti kodakondsuse. A Š on teeninud ohvitseriametikohtadel 03.09.1984-05.12.1990 sõjaväeosas nr 71139, sealhulgas 01.12.1985-30.12.1985 õppinud Taškendis teadus- ja tehniliste avalikustamisele mittekuuluvate uuringute kaitse kursustel, ning reservi arvatud 13.12.1990 majori auastmes. Otsuses keelduti A Šile tähtajalise elamisloa andmisest viidetega

§ 12

lg 4 p-dele 1, 2 ja 7 ning lg 9 p-le 3, leides, et

§ 12

lg 5 alusel erandina tähtajalise elamisloa andmine pole põhjendatud, sest taotleja suhtes on tuvastatud

§ 12

lg 4 p-des 1 ja 2 nimetatud asjaolud; samas erandlikke asjaolusid, mis tingiksid elamisloa andmise, tuvastatud ei ole. Sätete kohaldamise faktilised põhjend used olid järgmised: 1)

§ 12

lg 4 p 1 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on esitanud valeandmeid, sh oma varasema tegevuse kohta, viisa, elamisloa- või tööloa taotlemisel või nende pikendamisel. 01.02.1999 esitas A. Š tähtajalise elamisloa taotluse, kus oli ära märkinud teenistuse Tallinnas sõjaväeosas nr 71139 ohvitseriametikohal majori auastmes, kuid samas eitanud oma seost luure-ja julgeolekuteenistusega. Kaitsepolitseiameti andmetel töötas A. Š ENSV RJK-s, mille tõestuseks on Rahvusarhiivi toimikutes olevate ENSV RJK VI osakonna töötaja A. Ši poolt 1986 koostatud õiendite koopiad. Seega on ta esitanud 2

(13)3-04-300 elamisloa taotlemisel valeandmeid. Aastail 1984-1990 teenis ta ENSV RJK VI osakonna vanemoperatiivvolinikuna sõjaväeosas nr 71139, mis kuulus ENSV RJK koosseisu. 2)

§ 12

lg 4 p 2 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes ei järgi põhiseaduslikku korda ning ei täida Eesti seadusi.

§ 9

lg 1 kohaselt peab välismaalasel olema seaduslik alus Eestisse saabumiseks ja Eestis viibimiseks. Taotleja esitas 1999 tähtajalise elamisloa taotlemisel valeandmeid ning tal puudub alates

  1. aastast Eestis viibimiseks seaduslik alus, sest talle on korduvalt keeldutud elamisloa andmisest, samas viibib taotleja jätkuvalt Eestis ebaseaduslikult. Sellest nähtub, et taotleja ei järgi põhiseaduslikku korda ning ei täida Eesti seadusi. Pärast elamisloa andmisest keeldumise otsusele edasikaebamisvõimaluste ammendumist on ta viibinud Eestis ebaseaduslikult. Puuduvad asjaolud, mis takistaksid isiku tagasipöördumise päritolujärgsesse riiki Ukrainasse või endisesse kodakondsusjärgsesse riiki Venemaale. Asjaolu, et taotleja kaotas
  2. aastal Vene Föderatsiooni kodakondsuse, ei ole mõjuvaks põhjuseks viibida Eestis ebaseaduslikult. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet on veendumusel, et taotleja kaotas kodakondsuse tahtlikult, sooviga panna end elamisloa taotlemisel paremasse olukorda. Tulenevalt Vene Föderatsiooni kodakondsuse seaduse §-st 15 on taotlejal võimalik Vene Föderatsiooni kodakondsus taastada. 3)

§ 12

lg 6 kohaselt käsitletakse

§ 12lg 4 p-des 1 ja 2 nimetatud asjaolusid ohuna Eesti riigi julgeolekule.

4)

§ 12

lg 4 p 7 kohaselt elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes. Taotleja on seal teeninud aastatel 1984-1990. 5)

§ 12

lg 9 p 3 alusel keeldutakse elamisloa andmisest ja pikendamisest, kui elamisloa pikendamise taotlus ei ole põhjendatud. A. Š taotles elamisluba välislepingu alusel, kuid taotleja ei vasta välislepingute tingimustele. Taotlusele ei ole lisatud uusi faktilisi asjaolusid, mida kaebaja suhtes jõustunud kohtuotsustes ei oleks käsitletud. Taotlus ei ole põhjendatud, sest taotluses viidatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsioon (EIÕK), nagu ka Eesti Vabariigi põhiseadus (PS) ei anna iseenesest välismaalastele õigust jääda elama Eestisse. Elamisloa andmisest keeldumine ei ole vastuolus PS § 26 ja 27 ning EIÕK artikliga 8. Arvestatud on taotleja kui kauaaegse sisserändajaga, samuti elamisloa andmisest keeldumise tagajärgi temale ja tema perekonnaliikmetele. Asjaolu, et taotlejal elavad Eestis täisealised lapsed ja abikaasa, ei ole piisav erandi tegemiseks elamisloa andmisel, sest taotlejal on võimalik asuda elama päritoluriiki või tema abikaasa kodakondsusjärgsesse riiki. Elamisloast keeldumine on proportsionaalne meede riigi julgeoleku tagamiseks ega kujuta seetõttu endast tema era- ja perekonnaelu austamise õiguse rikkumist. Lahkumisettekirjutuse tegemise põhjenduseks viidati väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (

S) § 7 lg- le 1, § 8 lg- le 1, § 11 lg- le 11 ja 31 , märkides, et taotleja viibib Eestis seadusliku aluseta, rikkudes sellega

S § 2 lg-t 1 ning tema suhtes ei ole tuvastatud

S § 9 lg-s 1 loetletud asjaolusid.

  1. A. Š esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 05.10.2004 otsuse nr
  2. Kaebuse põhjendused olid järgmised. 1) Vaidlustatud otsus rikub kaebaja PS §-st 27 ja EIÕK art-st 8 tulenevaid õigusi. Pole arvestatud sellega, et kaebaja elab perekonnaelu Eestis ning keelduva otsuse mõju kaebaja perekonnaelule. Kui kaebuse esitaja peab Eestist lahkuma, siis viib see perekonna lagunemiseni. Kaebajal puuduvad dokumendid, mistõttu jääb arusaamatuks, kuidas saab teda Eestist välja saata. Kaebajal pole kuhugi minna, sest ta ei ole Vene Föderatsiooni kodanik. Tal puuduvad sidemed Venemaaga, kuna ta suunati Eestisse tööle peale kooli lõpetamist Sevastoopolist Ukrainas. Rahvuselt on ta ukrainlane ja pärit Ukrainast. Vene Föderatsiooni kodakondsuse võttis ta põhjusel, et vahepeal kehtinud seadus ei oleks võimaldanud muidu 3

(13)3-04-300 taotleda elamisluba Eestis elamiseks. Vene Föderatsiooni kodakondsusest ta loobus ja ta on kodakondsuseta isik. Kodakondsusest loobumine toimus seetõttu, et ta ei soovinud olla tema jaoks võõra riigi kodanik ja ta ei tahtnud, et teda kutsutaks Vene Föderatsiooni sõjaväkke. Kuna kaebaja on sedavõrd pikka aega olnud eemal Sevastoopolist, puudub tal võimalus minna elama vanematekoju; omaette elamispinda tal seal pole. Lapsepõlvekodus elab eakas ema koos venna abikaasa ja lapsega. Isa on surnud, samuti vend. Kaebaja abikaasa on sündinud, kasvanud ja elanud Eestis ning kaotaks Eestist lahkumisel töökoha ja uut ei ole tal Ukrainas lootust saada. Vene Föderatsioonis ei ole kaebajal sugulasi või tuttavaid, kes saaksid teda aidata või kelle juures võiks elada. 2) Rikkumine, mis seisneb selles, et kaebaja on jätnud elamisloa taotlemise ankeedi vastavas lahtris tähistamata töötamise julgeolekus, ja mille tõttu tahetakse kaebajat Eestist välja saata, ei ole tõsine. Ta esitas andmed vastavalt tööraamatule, mille kannete kohaselt tähistati tema julgeolekus töötamist sõjaväeosas töötamisena. Sellest pidi nähtuma tema töötamisega seotud asjaolud ja töökoha allutamine julgeolekule. Mingit eriväljaõpet pole kaebaja luure- või sõjaväeteenistuseks saanud. Töötamisena julgeolekus käsitletakse tema tööd Teaduste Akadeemias dokumentatsiooni säilitamise ja kaitsega seotud ülesannete täitmisel, kuid seda tehes ei ole ta täitnud luure- või salateenistusele iseloomulikke ülesandeid. Kaebajal puuduvad tegelikkuses igasugused sidemed välisriigi sõjaväe- ja julgeolekuorganitega. Arvestades raskeid tagajärgi kaebaja Eestisse jäävale perekonnale, oleks elamisloa andmisest keeldumine proportsionaalne juhul, kui kaebaja esmakordselt ja väljaspool Eestit taotleks siia elamisluba. Kuid antud juhul on kaebaja elu ja tegevus kontrollitav võimude poolt, ta on siin olnud alalise elanikuna pikka aega. Reaalse ohu tekkimisel on elamisloa tühistamine alati võimalik. Pole tuvastatud asjaolusid, mis kinnitaksid isikust tulenevat tõsist ohtu riigi julgeolekule või ühiskondlikule turvalisusele. Jõustunud kohtuotsustele ei saa tugineda, kuna nendes mene tlustes ei osalenud samad protsessiosalised. 3) Kaebaja ei kuulu

§ 12

lg 4 p-s 7 loetletud välismaalaste alla, sest teenistus välisriigi julgeolekuorganites (

§ 12

lg 4 p 10) pole käsitletav samaaegselt teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes (

§ 12lg 4 p 7).

4) Kaebaja järgib põhiseaduslikku korda. Ta on kogu aeg püüdnud legaliseerida Eestis viibimist. 5) Kaebaja väljasaatmine Eestist muudab kaasneva sissesõidukeelu tõttu võimatuks perekonna külastamise. 6) Pidev keeldumine ela misloast on vastuolus EIK artikliga 3, mis keelab isiku piinamise või ebainimliku kohtlemise või alandava kohtlemise ja karistamise. Kaebaja ei ole riigi tegevusetuse tõttu saanud pikki aastaid elamisluba, ehkki ta taotles seda. Elamisloata elamisel paneb ta toime õiguskorra rikkumise, ei saa rahulikult elada ega töötada Eestis, alaliselt võidakse tekitada probleeme isikut tõendavate dokumentide puudumisest, ta elab deporteerimise hirmus. Kodakondsus - ja Migratsiooniamet palus jätta kaebuse rahuldamata. Valeandmete esitamine kujutab ohtu riigi julgeolekule ning juba jõustunud kohtuotsustega on kindlaks tehtud isikust tulenev oht ja fakt, et kaebuse esitaja on esitanud riigile valeandmeid. Kaebajat ei süüdistata kuritegude toimepanemises, vaid ankeedi täitmises viisil, mis eksitas asja otsustanud isikuid. Kaebaja esitas valeandmeid elamisloa taotlemisel ankeeti täites mitmel korral, olles teadlik, kuidas tuleb ankeeti täita. Seotuse varjamine välisriigi julgeolekuorganitega on tahtlik ja sihilik tegevus. Varasemate kohtuotsustega on kindlaks tehtud, et elamisloa andmisest keeldumine ei riku kaebaja õigusi. 4

(13)3-04-300
  1. Tallinna Halduskohtu 21.03.2005 otsusega rahuldati kaebus ja tühistati KMA 05.10.2004 otsus nr
  2. Kohus leidis, et kaebajale elamisloa andmisest keeldumisel ei ole diskretsiooni teostatud õiguspäraselt. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 1) Puudusid jõustunud kohtulahendid, milles tuvastatud asjaoludega oleks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet olnud asja uuel läbivaatamisel seotud ja mis poleks võimaldanud teostada diskretsiooni. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti puhul ei ole tegemist haldusorganiga, kes oli pooleks eelnevates kohtulahendites kaebaja asjas. Riigikohtu üldkogu 17.03.2003 otsusest asjas nr 3-1-1-10-02 nähtub, et põhiseaduslike väärtuste kollisiooni korral võib isiku vabadusel olla teatud juhtudel suurem väärtus kui kohtuotsuse seadusjõul. 2) Kaebaja elamisloa asjas tehtud eelmistest otsustest oli möödunud pikk aeg ja riigi julgeoleku ja korra stabiilsuse olustik on kaebaja praeguse elamisloa taotluse lahendamise ajaks muutunud. Perekonnaelu riive puhul ei piisa üksnes ohu tuvastamisest riigi julgeolekule, vaid selline oht peab olema tõsine, kaaluma üles isiku õiguse perekonnaelu puutumatusele ning olema tõendatud ja kohtulikult kontrollitav. Kaebaja töötamisest julgeolekus on möödunud 15 aastat ja selle aja jooksul ei ole kaebajast tulenevat reaalset ohtu tuvastatud. Vastustaja ei väidagi, et esineks kaebaja teenistuskäigust tulenev individualiseeritud konkreetne oht riigi julgeolekule. Kaebajale on varem antud elamisluba ja seda ajal, mil oli mõistetav ainuüksi omaaegses julgeolekus töötamise käsit amine ohuna riigile. See näitab, et tõsist ohtu ei ole kaebajast kunagi eeldatud ning on põhjendatud arvata, et aja jooksul see oht veelgi väheneb. 3) Ära on langenud kartus, et kaebaja võidakse kutsuda teise riigi relvajõududesse. Kaebaja selgitused kodakondsusest loobumise põhjuste kohta on usutavad ja vastustaja sellekohased seisukohad alusetud, sest lahkumisettekirjutusi on tehtud ka kodakondsuseta isikutele ja elamisloa taotluse lahendamine ei sõltu isiku kodakondsusest või selle puudumisest. 4) Oletuslik on võimalus, et kaebaja teadmisi saab kasutada Eesti riigi vastu. Pole selgitatud, millise eriettevalmistuse olemasolu kaebajal kahtlustatakse, ning ümber lükatud kaebaja seisukohta, et tal selline ettevalmistus puudub. 5) Kaebaja poolt valeandmete esitamine elamisloa taotluse ankeedis ei näita temast tulenevat ohtu. Kuna kaebuse esitaja tööraamat kajastab töötamist sõjaväeosas konkreetse numbriga, mis oli allutatud julgeolekule, võis pädev ametnik tuvastada isiku töötamise julgeolekus. Pole antud hinnangut, kas valeandmete esitamine kaebaja poolt riigi julgeoleku seisukohast tähtsust omavates küsimustes oli tahtlik. Töötamise andmete õige esitamine näitab, et kaebaja ei olnud varjanud julgeolekus töötamist, sest ametnik pidi teadma, et märgitud sõjaväeosa oli allutatud julgeolekule. 6) Kaebaja on kauaaegne sisserändaja Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 13.09.2000 soovituse Rec
(2000)15 tähenduses ning tema väljasaatmisel Eestist tuleb kaaluda kõiki soovituses kirjeldatud asjaolusid; ta elab Eestis PS-ga kaitstud perekonnaelu, seega Eesti riik võib tema perekonnaellu sekkuda üksnes siis, kui põhiõiguse piiramiseks esineb legitiimne eesmärk, Eesti riigi julgeoleku tagamise vajadus. Elamisloa andmisest keeldumine polnud kohane vahend Eesti riigi julgeoleku tagamiseks. Kaebajale elamisloa andmisest keeldumisel tekib olukord, kus koos temaga tuleb lahkuda Eestist ka tema abikaasal või perekond laguneb abikaasade elamajäämise tõttu eraldi riikidesse. Vastustaja väide, et perekonnal on võimalik koos elada kas Vene Föderatsioonis või Ukrainas, on oletus, mis ei tugine tegelikele asjaoludele. Abikaasade lapsed on sündinud Eestis, kaebaja abikaasa on samuti sündinud Eestis ega ole seotud ühegi teise välisriigiga. Meelevaldne on vastustaja järeldus, et ei riivata kaebaja perekonnaelu või eraelu. Ümberasumist tuleb lugeda võimatuks, kui see toob perekonnale või kasvõi ühele selle liikmele ebaproportsio naalselt rasked tagajärjed. Kaebaja abikaasa ümberasumine ja abikaasale järgnemine kujutab perekonnaellu sekkumist. Kaebaja abikaasal ei ole välisriigis töökohta, samas puuduvad abikaasadel elatusvahendid ja elamispind välisriigis. Abikaasa kaotab sidemed oma lastega, kes jäävad elama Eestisse, 5
(13)3-04-300 samuti oma teiste sugulastega. Tööalased suhted ja suhted laste ja teiste lähedaste inimestega on kaitstavad õigusega eraelu puutumatusele ja vabale eneseteostusele (PS § 19 lg 1 ja § 16 lg 1, EIÕK art 8 lg 1). Eelkirjeldatu on väga tõsine riive. Elamisloa saab anda ka maksimaalsest pikkusest vähima tähtajaga, mis võimaldab vähimagi kaebajast lähtuva ohu ilmnemisel võtta tarvitusele meetmeid - elamisloa kehtetuks tunnistada. 7) Kaebaja pole elanud riigis seadusliku aluseta. Kuid kaebaja pole riiki saabunud ebaseaduslikult, vaid rikkumise on kaasa toonud talle elamisloa andmisest keeldumine. Kaebaja pole olnud tegevusetu ning on püüd nud enda siinviibimist seadustada. Kuigi ta pole Eestist lahkunud elamisloa mitteandmisel, pole ta end varjanud võimude eest ning tema suhtes pole tulnud rakendada sunnivahendeid. Kaebajale elamisloa väljastamine võimaldab temapoolse seaduserikkumise lõpetada. Pole andmeid, et kaebaja poleks muudes suhetes õiguskuulekas. 8) Kohus nõustus kaebajaga ka selles, et tema töötamisest aastatel 1984-1990 julgeolekus ei järeldu, et ta oli kaadrisõjaväelane. 9) Õige pole kaebaja seisukoht, et ta ei saa Eestist lahkuda dokumentide või kodakondsuse puudumise tõttu. Elamisloa mitteandmisega pole kaebajat soovitud taga kiusata. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Kodakondsus - ja Migratsiooniameti apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 1) Kohus on jätnud arvestamata kaebuse esitaja suhtes jõustunud kohtuotsused, mis on käesolevas haldusasjas siduvad. Nende kohtuotsustega on tuvastatud, et seose varjamine julgeolekuorganitega annab alust pidada kaebuse esitajat Eesti riigi julgeolekut ohustavaks. Isegi juhul, kui teatud kohtuasjade puhul on tegemist ühe formaalselt erineva protsessiosalisega halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 14 lg 2 p 2 mõttes, ei tähenda see, et kohtulahendis väljaöeldud seisukohad poleks protsessiosalistele üldse siduvad. 2) Viimasest kaebuse esitaja suhtes tehtud ringkonnakohtu otsusest (24.05.2002) möödunud aja jooksul ei ole vastav õiguslik normistik muutunud. Halduskohtu üldsõnaline hinnang riigi julgeoleku ja stabiilsusega seonduva olustiku muutumisele ei tugine põhjalikul analüüsil. Ainuüksi Eesti liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga ei ole selliseks väiteks piisav, sest tähelepanuta ei saa jätta rahvusvahelise terrorismiohu tõusu, piirikontrolli nõrgenemist ja Venemaa välispoliitilise surve ilmset tugevnemist Balti riikide suhtes. Neile asjaoludele õiguspoliitilisi hinnanguid andma on eelkõige pädev seadusandja, kes ei ole pidanud vajalikuks kõnealust haldusasja puudutavaid sätteid muuta. Kaebajale elamisloa andmisest varasema keeldumise tinginud asjaolud ei ole muutunud. Samuti ei tunnista kaebaja tänaseni täielikult ja avameelselt oma töötamist RJK operatiivtöötajana, vaid püüab tegelikust moonutada, nimetades seda tööks sõjaväeosas, mis oli „allutatud julgeolekule” ning tööks Teaduste Akadeemias, mida „käsitletaksegi töötamisena julgeolekus”. 3) Kaebaja, jättes täitmata ettekirjutuse riigist lahkumiseks, on veelkord näidanud, et ei austa Eesti õiguskorda. Halduskohtu põhjendustest nähtub aga, justkui oleks õigusrikkumise põhjustanud mitte kaebaja tegevus, vaid elamisloa andmisest keeldumine riigi poolt. 4) Elamisloa taotlusankeedi täitmine ei ole pelk formaalsus, vaid taotlusankeet on oluline alusdokument isikuandmete kohta. Kaebaja eksimus seisnes seose varjamises välisriigi julgeolekuorganitega. Teadlik valeandmete esitamine seose kohta välisriigi julgeolekuorganitega on riigi julgeolekut ohustav sihilik tegevus. See näitab ka, et isik ei järgi õiguskorda. Kaebaja ei avaldanud oma teenistust RJK-s Kaitsepolitseiametile, Kodakondsusja Migratsiooniametile ja teistele riigiasutustele ise, vaid selle tuvastas Kaitsepolitseiamet, kes 6
(13)3-04-300 avalikustas kaebaja kui endise RJK töötaja 30.01.2003 teadaandega nr 667 (RTL 14.05.2003, 57). Ekslik on halduskohtu seisukoht, et kaebaja tööraamat kajastab töötamist sõjaväeosas konkreetse numbriga RJK- le allutatud väeosas. Tööraamatus puudub viide sõjaväeosa numbrile teenistusaja 1984-1990 kohta. Tööraamatus on märgitud vaid kohustusliku ajateenistuse aeg 1972-1975, kuid teenistuse kohta RJK-s puudub igasugune viide. Väeosa nr 71139, kus kaebaja teenis, ei olnud „allutatud RJK- le”, pigem võib väita, et see väeosa tähendaski RJK-d. See väeosa, nagu ka mitmed teised RJK katteasutused eksisteeris vaid paberil ning selle eesmärgiks oli varjata ametlikus asjaajamises luurajate ja vastuluurajate seost RJK-ga. RJK ohvitserid, kes olid vormistatud väeosa nr 71139 teenistusse, ei moodustanud isegi iseseisvat struktuuriüksust ametiülesannete ega töökohtade füüsilise paiknemise poolest. Polnud soovitav, et salastamata dokumentidesse kirjutatavast katteasutusest oleks võimalik katteasutuse paljastumise korral tuletada töötaja paiknemist RJK struktuuris. Katteasutuse valik konkreetsele ohvitserile oli teatud määral juhuslik ja teatud määral sõltus konkreetse ametikoha salastatuse astmest. Lisaks katteasutustele eksisteerisid üksused, mis olid tõepoolest RJK-le allutatud (nt erinevad õppeasutused, valitsussidekeskus ning sõjaväeosade eriosakonnad). Kuitahes kompetentselt migratsiooniametnikult ei saa eeldada spetsiifilisi vastuluurealaseid teadmisi. Eri nimetusi kandvate varistruktuuride ja eri numbritega väeosade, mis tegelikult võivad tähendada RJK-d, loetelu on pikk ja paraku tänini mitteammendav. Nende struktuuride tegevust kajastavatele allikatele puudub Eesti riigiametnikel tänini ligipääs. Valdavalt ei kajastu RJK-ga seotud väeosad (sh väeosa nr 71139) aastatel 1991-1994 koostatud Eestis paiknenud Nõukogude Liidu ja Vene Föderatsiooni sõjaliste objektide loendites. RJK-ga seotud informatsiooni on Eesti julgeolekuasutused kogunud pika aja jooksul erinevatest avalikest ja salajastest allikatest ning see töö jätkub. 5) RJK operatiivtöötajatel oli ametikohast tulenev õigus ja kohustus tegelda vastuluurega või osaleda selle vahetus tagamises. Kaebaja töötas RJK-s operatiivvoliniku ja vanemoperatiivvolinikuna. Tema kõrgema auastme (major) väljateenimine tähendas, et ta pidi olema nende ülesannete täitmisel tegev ja omama piisavat ettevalmistust. NSVL igasuguse vastuluuretegevuse selgelt määratletud ja iga operatiivtöötaja jaoks teadvustatud eesmärgiks oli võitlus mistahes poliitilise, majandusliku, ühiskondliku jms tegevuse vastu, mis oli suunatud NSVL okupatsiooni ja anneksiooni lõpetamisele ja Eesti iseseisvuse taastamisele. Seetõttu on vähemalt põhjendatud alus arvata, et kaebaja tegevus on olnud suunatud Eesti riigi olemasolu ja tema taastamise vastu. Eksitav on kaebaja väide töötamisest „teadus- ja tehniliste uuringute alal” ning sidemetest Teaduste Akadeemiaga. RJK jaoks oli Teaduste Akadeemiates loodud kattealused ametikohad, mille sisuks ei olnud teaduse edendamine, vaid teadlaste kontrollimine totalitaarse riigi ülalnimetatud vastuluurelistel eesmärkidel. Sellistel kattealustel ametikohtadel töötavad vastuluurajad olid tegelikult RJK koosseisulised ohvitserid (kaebaja puhul on tuvastatud, et ta oli ENSV RJK 6. osakonna 2. jaoskonna koosseisus). Kattealused vastuluureohvitserid, eriti kui tegemist oli kõrgemate ohvitseridega, olid vähemalt võrdväärsed teiste julgeolekutöötajatega. Kaebaja vastupidine väide näitab, et ta püüab tänini moonutada oma RJK teenistuse tegelikke asjaolusid. Eksitav on väide eriväljaõppe puudumisest. Kaebaja nimetatud „mõnekuulistel kursustel” koolitatigi kõrgharidust omavaid RJK ohvitsere luure- ja vastuluuretegevuseks. Sõjalise väljaõppe osas, mida anti NSVL-s kesk- ja kõrgkoolides ning ajateenistuses, pole küll kaebaja puhul alust arvata, et see oleks seondunud otseselt RJK teenistusega, kuid sõjalise väljaõppe puudumist ka väita ei saa. 5. A. Ši vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata. Kaebuse esitaja leiab, et kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata apellandi viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsused, sest neis haldusasjades ei olnud protsessiosaliste ring sama, samuti 7
(13)3-04-300 puudus nende otsuse tegemise ajal täitev- ja kohtuvõimul võimalus kaaluda valeandmeid esitanud välismaalasele elamisloa andmist. Vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud viited sellele, et kaebajast lähtuv oht on tuvastatud juba varasemate kohtuotsustega, näitabki, et kaebaja isikust lähtuvat ohtu ei ole seekord kontrollitud ja diskretsiooni sisuliselt teostatud. Riigikohtu 04.11.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-47-02 on asutud seisukohale, et halduskohus võib uurimisprintsiibist tulenevalt varem kohtu tuvastatud asjaolud ümber hinnata. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaebuse esitaja viimase 15 aasta tegevusest ei tulene mingit tõsist ohtu riigi julgeolekule. Kaebaja ei ole pannud toime kuritegu ning ÜRO eesmärkide ja põhimõtetega vastuolus olevaid tegusid. Pole selge, kuidas on kaebaja isik seotud rahvusvahelise terrorismiohu või piirikontrolli nõrgenemisega. Riigikogu 16.06.2004 otsuse „Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused 2004” on otseselt märgitud, et liikmelisus NATO-s ja Euroopa Liidus on Eesti julgeoleku peamine alus ja tagatis, samuti rõhutatakse, et Eesti kui NATO liikme julgeolekule ei ole praegu ega lähitulevikus otsest sõjalist ohtu. On silmanähtav, et Eesti ühinemine NATO-ga tugevdas riigi julgeolekut. Kaebaja ei püüa moonutada oma teenistust RJK-s, vaid on peale eksituse tuvastamist
  1. aastal täitnud nõuetekohaselt kõik ankeedid, sealjuures teinud ka viimase elamisloa taotluse esitamisel vastavas lahtris märke seotuse kohta ENSV RJK-ga. Kaebaja tegevus ei ole olnud suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu, teenistusülesanded seisnesid Teaduste Akadeemia saladokumentatsiooni ja konkreetsete teadustööde kaitse tagamises. Eesti riigivõimud olid teadlikud väeosa nr 71139 tegelikust alluvusest. Kaitsepolitseiametil, mille esindaja kuulub elamisloa taotlusi menetleva asjatundjate komisjoni hulka, oli võimalus edastada informatsiooni ülalnimetatud väeosast tähtajalise elamisloa taotlust menetlevale organile. Sõjaväeosa märkimine elamisloa taotluses võimaldas tuvastada pädeval organil kaebaja seose RJK-ga. Kaebaja ei ole tahtlikult varjanud oma seost julgeolekuorganitega. Kuna pole esitatud veenvaid tõendeid, et kaebaja kujutaks endast tõsist ohtu riigi julgeolekule, ei ole temale elamisloa andmisest keeldumisega kaasnev tõsine riive perekonnaelule proportsionaalne riigi julgeoleku kui avaliku hüve kaitse vajadusega.
  2. Kaasatud riigiasutuse esindaja, Riigi Kaitsepolitseiameti esindaja Martin Arpo nõustub apellatsioonkaebusega ning esitab RJK ülesannete ja ülesehituse ning riigi julgeolekuohu sisustamise küsimuses järgnevad seisukohad. 1) RJK vastuluureliste ülesannete osas oli oluline koht võitlusel sisevaenlasega ja ühiskonna suhtes kontrolli- ja repressiivmeetmete rakendamisel ühiskonna isoleerimiseks muust maailmast. Tegelikuks põhieesmärkideks okupeeritud aladel oli ho ida ära okupeeritud riikide taasiseseisvumist. Et kaebaja teenistus RJK-s oli seotud teadusringkondadega, siis oli RJK ja tema eelkäijate tegevus selles valdkonnas jaotatud järgmistesse faasidesse, mis pole ajaliselt selgelt piiritletavad: a) iseseisvusmeelsema intelligentsi füüsiline hävitamine või isoleerimine vangistusse või pagendusse (peamiselt stalinistlike massirepressioonide ajajärgul), b) samade isikute stigmatiseerimine, kompromiteerimine ja hirmutamine, c) totaalne kontroll sõnumi saladuse laialdase rikkumise ja salajasele koostööle värvatud informaatorite väga laialdase kasutamise läbi; d) muude põhiõiguste valikuline piiramine ja hüvede valikuline jaotamine (nt erialase eneseteostuse, väljendusvabaduse ja piiriülese liikumis- ja suhtlemisvabaduse osas, isikute hea nime kahjustamise erinevad vormid). Kuigi otsest füüsilist vägivalda kasutas RJK oma tegevuses 1980-ndatel aastatel oluliselt vähem, kui 1940-ndatel ja 1950-ndatel, moodustavad kõik loetletud meetmed omavahel seotud terviku. Oma ülesannete täitmiseks pidid RJK operatiivtöötajad olema teadlikud, et nende tegevuse eesmärk ja sisu on okupatsiooni kindlustamine ja see on võimalik üksnes ulatusliku inimõiguste rikkumise, sealhulgas vägivalla või selle ähvarduse abil. Teadmine ülesannete eesmärgist ja selle järjepidevusest kuulus RJK operatiivtöötajate väljaõppe hulka. 8
(13)3-04-300 2) Kaebaja kohta on teada, et ta töötas vähemalt aastatel 1984-1990 ENSV RJK 6. osakonna operatiivvoliniku ning vanemoperatiivvolinikuna. Selle osakonna ülesandeks oli vastuluure majandussektoris, sh ettevõtetes ja majandusega seotud teadusasutustes. Operatiivtöötaja staatus tähendas, et ametnikul oli pädevus täita vahetult vastuluurelisi ülesandeid, mis eristas teda abistavaid funktsioone täitvast personalist. Tegemist oli koosseisulise operatiivtöötajaga, kelle kohta on alust arvata, et vähemalt osa oma teenistusest tegutses ta Teaduste Akadeemia juures, st varjates ka tollal oma tegelikku kuulumist RJK koosseisu. Kooseisulise operatiivtöötaja ülesanded olid – agentide ehk salajaste informaatorite värbamine, arvestuse pidamine jälgitavate isikute üle ning nende kohta informatsiooni kogumine, kasutades nii värvatud agentuuri kui muid vahendeid (varjatud jälgimist, kirjade avamist, telefoniside pealtkuulamist, varjatud sisenemist elu- ja tööruumi). Kõik RJK operatiivtöötajad läbisid vastava eriettevalmistuse, mille läbimist on kinnitanud ka kaebaja. 3) Apellatsioonkaebuse väited tähistuse „väeosa nr 71139” tähendusest on täpsed. Sellega seoses tuleb kokkuvõtvalt rõhutada:
  1. a)„väeosa nr 71139” tähistas RJK-d tervikuna,
  2. b)tähistuse tegelik tähendus oli teada vaid piiratud isikute ringile, peamiselt RJK töötajatele,
  3. c)väeosa nr 71139 füüsiliselt ei eksisteerinud, mistõttu see ei olnud allutatud RJK- le ning kaebaja ei saanud selles teenida,
  4. d)tähistuse „väeosa nr 71139” kasutamise tegelik eesmärk oli okupatsioonivõimude jaoks mitteusaldusväärsete isikute eest tegeliku seose RJK-ga varjamine,
  5. e)kaebaja RJK operatiivtöötajana pidi olema teadlik kõigist nimetatud asjaoludest. Kuna tähistuse „väeosa nr 71139” kasutamise mõte oligi eksitamine, kaebaja oli sellest teadlik ning jättis ankeetides täitmata ka muu nõuetekohase viite teenistusele välisriigi julgeolekuasutuses, järeldub sellest üheselt, et kaebaja esitas tahtlikult valeandmeid oma RJK mineviku varjamiseks. See on tõsine valeandmete esitamine. 4) Julgeolekuohu kontekstis ei ole määrav, kas isik on rikkunud korda või pannud toime nn tavakuritegusid. Küll aga tuleks oluliseks pidada võimalust, et isik aitab oma tegevuse, teadmiste, oskuste või sidemetega kaasa Eesti riigi huvide vastasele luure- või vastuluuretegevusele. Seega on kaebajast lähtuva julgeolekuohu hindamisel olulised tema vastuluurealane ettevalmistus ja töökogemus, talle teadaolev informatsioon tema poolt jälgitud Eesti Vabariigi kodanikest ning endistest agentidest ja usaldusisikutest, tutvus endiste kolleegidega, kes täna töötavad ise Vene Föderaalses Julgeolekuteenistuses või omavad seal töötavate isikutega sidemeid, usaldusväärsuse puudumine, millele viitab tema poolt valeandmete esitamine ja faktide varjamine seoses töötamisega RJK-s. Kaasatud asutuse esindaja ei ole pädev hindama sõjaliste ohtude muutumist viimaste aastate jooksul, kuid muid julgeolekuohte ei ole liitumine Euroopa Liidu ja NATO-ga oluliselt vähendanud. Kaitsepolitseiamet on täheldanud Venemaa eriteenistuste tegevuse aktiviseerumist, mis muuhulgas väljendub üha arvukamaks muutuvates Eesti kodanike värbamis- ja mõjutamiskatsetes. Julgeolekuohte tuleb hinnata pikemas perspektiivis kui 1-2 või 5 aastat. Luures ja vastuluures on tavaline, et nn positsioonide ettevalmistamine võtab aega aastaid ja aktiivselt kasutatakse neid siis, kui selleks tekib soodus võimalus ja vajadus. Staažikad RJK luure- ja vastuluuretöötajad omavad tänaseni luure- ja vastuluuretegevuse alast võimekust ning nende tööandja tegutseb teise nime all edasi, omades Eesti Vabariigi kodanike kohta teatud juhtudel rohkem teavet, kui Eesti julgeolekuasutustele kättesaadav on. Julgeolekuoht ei saa lähtuda vaid ühest inimesest, ohu suurus sõltub julgeolekuohtu kujutavate isikute arvukusest jm mitteindividuaalsetest asjaoludest. Balti riikides on Venemaa vastuluurevõimekuse kohalolek suurem kui teistes Euroopa Liidu ja NATO liikmesriikides, mistõttu tuleb ka konkreetse isiku individuaalsetesse asjaoludesse suhtuda suurema ettevaatusega. Individuaalne oht on madalam, kui endine RJK operatiivtöötaja on olnud Eesti riigiasutuste ees oma mineviku suhtes pidevalt avameelne. RJK teenistuse või selle oluliste asjaolude varjamise katse korral on julgeolekuoht tõsine. 9
(13)3-04-300 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Käesolevas asjas on kaebuse esitajale elamisloa andmisest keeldutud

§ 12lg 4 p-de 1, 2 ja 7 alusel, mis sätestavad: „

(4)Elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele: 1) kes on esitanud valeand meid (sealhulgas oma varasema tegevuse kohta) viisa, elamis- või tööloa taotlemisel või nende pikendamise taotlemisel; 2) kes ei järgi põhiseaduslikku korda ning ei täida Eesti seadusi; /---/ 7) kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud;”.

§ 12lg 5 sätestas: „

(5)Käesoleva paragrahvi
  1. lõike punktides 5-8 ja 14 loetletud välismaalasele võidakse erandina anda tähtajaline elamisluba ja seda pikendada, kui tema suhtes ei ole tuvastatud käesoleva paragrahvi
  2. lõike punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu.” Otsuse tegemise alusena viidati ka

§ 12lg 9 p- le 3, mis sätestas: „

(9)Elamisloa andmisest ja pikendamisest keeldutakse, kui: /---/ 3) elamisloa andmise või pikendamise taotlus ei ole põhjendatud.” 8. Et A. Šile on elamisloa andmisest keeldunud ka varem ning nende haldusaktide peale A. Ši esitatud kaebuste suhtes on olemas jõustunud kohtulahendid. Tallinna Halduskohtu 12.10.2001 otsusega haldusasjas nr 3-1168/2001 on jäetud rahuldamata A. Ši kaebus siseministri 30.04.2001 käskkirja nr 192, millega keelduti kaebajale elamisloa andmisest

§ 12lg 4 p-de 1, 7 ja 10 alusel.

Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2002 otsusega leiti, et selle käskkirja andmisel on kõigi kolme elamisloa andmisest keeldumise aluse kohaldamist tinginud faktilised asjaolud õigesti tuvastatud ja kõigile kolmele alusele käskkirjas õiguspäraselt viidatud. Käesolevas asjas on vastustaja sisuliselt uuendanud kaebuse esitaja taotluse nr 2010171497 alusel kaebuse esitajale elamisloa andmise otsustamise menetluse. Riigikohtu 10.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-36-04 (p 21) on asutud seisukohale, et menetluse uuendamist haldusorgani poolt ei välista see, et varem on sama haldusakti vaidlustatud halduskohtus ning et see kaebus on jäänud rahuldamata, kui hiljem ilmnevad asjaolud või motiivid, mis ei olnud kohtuliku kontrolli objektiks. Järelikult pole välistatud haldusorgani poolt menetluse senise tulemuse ümbervaatamine uute asjaolude ilmnemise tõttu. Käesoleval juhul ongi kaebuse esitajale elamisloa andmisest keeldumist põhjendatud teisiti kui siseministri 30.04.2001 käskkirjas nr 192. Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ei olnud siduvad ka halduskohtu jõustunud otsustega tuvastatud asjaolud. Vaidlus puudub selles, et Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei olnud nendes kohtumenetlustes protsessiosaline. Ka ei lahendanud Kodakondsus- ja Migratsiooniamet uut elamisloa taotlust siseministri asemel seetõttu, et vahepealse pädevusnormide muutumise tõttu oleks siseministri pädevuses olev küsimus läinud üle Kodakondsus- ja Migratsiooniameti pädevusse. Siseministri 30.04.2001 käskkirja nr 192 andmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 23.11.1999 määrusega nr 362 kinnitatud „Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning tühistamise korra” p 23 jaotas siseministri ja Kodakondsus- ja Migratsiooniameti pädevuse elamisloa andmise otsustamisel sõltuvalt elamisloa andmise menetluses tuvastatud asjaoludest samuti kui käesolevas asjas 10

(13)3-04-300 vaidlustatud haldusakti andmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr 364 „Elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja tähtajad ning elamisloa ja tööloa taotlemisel esitatavate tõendite ja andmete loetelu ning elamisloa and mete kandmine välisriigi reisidokumenti ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord” §
  1. Et Kodakondsus- ja Migratsiooniametile ei olnud jõustunud kohtuotsustega tuvastatud asjaolud siduvad, ei võtnud ametilt võimalust neis kohtuotsustes tuvastatud asjaoludele tugineda ning ei andnud kaebuse esitajale alust neid asjaolusid vaidlustada, kui asja uuel läbivaatamisel ilmnenud faktid ei viidanud vastupidisele.
  2. Menetluse uuendamise tulemusel asja sisulisel läbivaatamisel sai ja pidi arvestama sellega, et Riigikohtu 21.06.2004 otsusega nr 3-4-1-9-04 tunnistati

§ 12

lg 4 p 1 ja § 12 lg 5 põhiseadusevastaseks osas, mis ei näe pädevale riigiasutusele ette kaalutlusõigust elamisloa andmisest keeldumisel valeandmete esitamise tõttu.

§ 12

lg 4 p-s 2 sätestatud tingimust aga tuleb sisustada kaalutlusõiguse reeglite järgi juhtumi ja õigusrikkumiste eripära arvestades. Seega sai ja pidi vaidlustatud haldusakti andmisel teostama kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse teostamise õiguspärasus sõltub sellest, kas arvesse on võetud kõik asjas olulist tähtsust omavad asjaolud ning kas asjaolud, millele otsus tugines, on tuvastatud õigesti. 10. Halduskohus on leidnud, et kaebuse esitaja poolt valeandmete esitamine elamisloa taotlemise ankeedis ei näita temast tulenevat ohtu, sest kaebaja pole tahtlikult varjanud julgeolekus töötamist, kuna taotluse menetleja pidi aru saama, et kaebuse esitaja taotluses märgitud sõjaväeosa oli allutatud julgeolekule. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Juba 24.05.2002 otsuses nr 2-3/99/2002 leidis ringkonnakohus, et apellant on 1999. aastal elamisloa taotlemisel varjanud väga olulise kaaluga andmeid – oma seost välisriigi julgeolekuorganitega - jättes sellekohase märke taotlusankeedis teadlikult tegemata. Käesoleva asja läbivaatamise ajaks ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis tingiksid selle seisukoha ümberhindamist. Kaasatud asutuse esindaja on toonud esile järgmised asjaolud:

  1. a)„väeosa nr 71139” tähistas RJK-d tervikuna,
  2. b)tähistuse tegelik tähendus oli teada vaid piiratud isikute ringile, peamiselt RJK töötajatele,
  3. c)väeosa nr 71139 füüsiliselt ei eksisteerinud, mistõttu see ei olnud allutatud RJK-le ning kaebaja ei saanud selles teenida,
  4. d)tähistuse „väeosa nr 71139” kasutamise tegelik eesmärk oli okupatsioonivõimude jaoks mitteusaldusväärsete isikute eest tegeliku seose RJK-ga varjamine,
  5. e)kaebaja RJK operatiivtöötajana pidi olema teadlik kõigist nimetatud asjaoludest. Neid väiteid ei ole apellant kahtluse alla seadnud. Ringkonnakohus nõustub Kaitsepolitseiameti esindaja hinnanguga, et eeltoodud asjaoludest järeldub üheselt, et kaebaja esitas tahtlikult valeandmeid oma RJK mineviku varjamiseks. Seda valeandmete esitamist tuleb hinnata tõsiseks ning

§ 12lg 6 kohaselt käsitada ohuna Eesti julgeolekule.

Välisriigi julgeoleku- või luureteenistuses, sealhulgas endise NSVL RJK teenistuses olnud isikute puhul on põhjust karta, et nad võivad oma tegevuse, teadmiste, oskuste või sidemetega aidata kaasa Eesti riigi huvide vastasele luure- või vastuluuretegevusele. Nii võib kaebaja puhul seisneda oht temale teadaolevas informatsioonis tema poolt jälgitud Eesti Vabariigi kodanikest ning endistest agentidest ja usaldusisikutest, tutvuses endiste kolleegidega, kes täna töötavad välisriigi julgeolekuteenistuses. Neid kaebajat iseloomustavaid asjaolusid on võimalik kasutada tegevuses, mis on suunatud riigi julgeoleku vastu, ning seda isegi juhul, kui kaebaja enda suhtumine asukohariiki ei ole vaenulik. Eeltoodud asjaoludel ei pea ringkonnakohus käesoleva asja lahendamisel kaalutlusveaks seda, 11

(13)3-04-300 et vaidlustatud otsuses ei ole toodud andmeid kaebuse esitaja senise konkreetse Eesti julgeolekut ohustava tegevuse kohta taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. On usutav, et andmete hankimine konkreetse isiku sellekohase tegevuse kohta on väga aja- ja ressursikulukas, samas on välisriigi luure- ja julgeolekuorganitega seotud isikutele elamisloa andmisest keeldumise eesmärgiks vähendada riigi julgeolekut potentsiaalselt ohustavate isikute hulka riigis ning selle kaudu ka Eesti luure- ja vastuluureorganite koormust. Selliste andmete kogumiseks kaebuse esitaja kohta pole olnud ka võimalust, sest kaebaja on varjanud enda seotust endise NSVL RJK-ga ning nende andmete ilmsikstuleku järgses olustikus oleks tema kasutamine Eesti riigi julgeoleku vastu suunatud tegevuses ilmselt olnud ka raskendatud. 11. Punktis 10 toodud asjaoludel on aga õige halduskohtu seisukoht, et kaebuse esitaja suhtes ei ole kohaldatav

§ 12lg 4 p-s 7 sätestatud elamisloa andmisest keeldumise alus.

Kui peab paika, et sõjaväeosa nr 71139 eksisteeris üksnes RJK varistruktuurina, ei ole õige kaebuse esitaja teenistust RJK-s käsitada samaaegselt

§ 12lg 4 p-s 7 nimetatud teenistusena.

Ka kohtupraktikas on leitud (vt Riigikohtu 11.11.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-52-02 p 10), et teenistus endise NSVL julgeolekuorganites pole käsitatav teenistusena kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes välismaalaste seaduse mõttes. Ringkonnakohus märgib, et kui vaidlustatud otsuse andmise alusena

§ 12

lg 4 p- le 7 tehtud viide oleks olnud õige, oleks Kodakondsus- ja Migratsiooniamet vaidlustatud otsuse tegemisel ületanud oma pädevust. Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr 364 § 26 lg 2 sätestab, et kui taotleja puhul esineb vähemalt üks

§ 12

lg 4 p-des 5–8 või 14 nimetatud asjaolu, välja arvatud

§ 12

lg-s 7 nimetatud juhul, võib tähtajalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise otsustada Siseministeerium. 12. Kaebuse esitaja rikkumist, mis seisneb valeandmete esitamises elamisloa taotlemisel, ei olnud õige kva lifitseerida

§ 12

lg 4 p 2 järgi, sest selle juhtumi kohta kehtib erisättena

§ 12lg 4 p 1.

Hinnates

§ 12

lg 4 p 2 kohaldamist eraldivõetuna rikkumiste suhtes, mis seisnevad riigis õigusliku aluseta viibimises, märgib ringkonnakohus, et ha lduskohtu otsusest ei tulene, nagu oleks kaebaja õigusrikkumistes süüdi riigi tegevus elamisloa andmata jätmisel. Halduskohus on lähtuvalt

§ 12

lg 4 p-i 2 eesmärgist, milleks on välistada elamisloa andmine isikutele, kellest võib nende varasemast käitumisest tingitult karta, et nad Eestis elamisloa saamisel asuvad toime panema õigusrikkumisi, hinnanud, milline on see oht kaebajale elamisloa andmise puhul. 13. Apellatsioonkaebuses (p 2.5) selgitatakse, et 01.05.2004 jõustunud

§ 135

lg 1 p 1 kohaselt loetakse elamisloa taotlus ilmselgelt põhjendamatuks ja jäetakse sisuliselt läbivaatamata, kui ilmnevad sama paragrahvi p-s 1 sätestatud asjaolud – välismaalasele on keeldutud elamisloa andmisest ning taotleja ei ole esitanud uusi olulisi asjaolusid, mis ei olnud tema eelmise taotluse menetlemise ajal teada. Viimase taotlusega võrreldes uusi asjaolusid kaebaja taotlus ei sisaldanud, kuid enne 01.05.2004 kehtinud seaduse redaktsioon ei võimaldanud sellist taotlust läbi vaatamata jätta. Taotluse uus sisuline läbivaatamine oli tingitud ka asjaolust, et varasema taotluse lahendamise ajal ei olnud

§ 12lg 4 p 1 nimetatud asjaolu tuvastamisel võimalik teostada diskretsiooni.

Nendest seisukohtadest lähtuvalt on vaidlustatud otsuse tegemise alusena viidatud ka

§ 12lg 9 p-le 3.

Eeltoodud seisukoht on ebaõige. Esiteks sisaldas

§ 1

juba alates 01.05.2003 otsese viite haldusmenetluse seadusele, mille § 44 lg 1 sätestas juhud, mil isikul on õigus taotleda menetluse uuendamist. Vastustaja ei ole viidanud välismaalaste seaduses sisaldunud haldusmenetluse erinormile, mis kohustas sõltumata HMS § 44 lg-s 1 sätestatud menetluse 12

(13)3-04-300 uuendamise aluste esinemisest jõustunud elamislubade andmisest keeldumise otsuseid menetlusosalise taotlusel uuesti üle vaatama. HMS § 44 lg 1 p 2 alusel saavad menetluse uuendamise kohustuslikuks aluseks olla eelkõige faktilised asjaolud, mis ei olnud varasema otsuse tegemise ajal teada. Kaalutlusõiguse puudumine elamisloa andmisest keeldumisel

§ 12

lg 4 p 1 alusel oli õiguslik asjaolu, mis oli teada juba kaebuse esitaja varasema elamisloa taotluse lahendamise ajal ja millega on arvestatud ka jõustunud kohtuotsuses, milles leiti, et kaebuse esitajale

§ 12lg 4 p 1 alusel elamisloa andmisest keeldumine oli õiguspärane.

Teiseks esines vaidlustatud otsuse tegemise ajal uus faktiline asjaolu, mis ei eksisteerinud siseministri 30.04.2001 käskkirja nr 192 andmise ajal - kaebuse esitajal Vene Föderatsiooni kodakondsuse puudumine. Tallinna Ringkonnakohtu 24.05.2002 otsuses nr 2-3/99/2002 märgiti, et asjaolu, et hetkel ei ole apellant enam Vene Föderatsiooni kodanik, ei arvesta kohus siseministri 30.04.2001 käskkirja nr 192 õiguspärasuse kontrollimisel. Kaitsepolitseiameti andmetel on viimastel aastatel aktiviseerunud Venemaa territooriumilt lähtuv luuretegevus Eesti suhtes. Riigi julgeoleku tase sõltub erinevate siseriiklike ja rahvusvaheliste tegurite koosmõjust ning sellele täitevõimu poolt antud hinnangute kontrollimisel on kohtu võimalused piiratud. Seetõttu on ainult põhjusel et Eesti on liitunud

  1. aastal Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga, kohtul võimatu väita, et Eesti julgeolekule lähtuv rahvusvaheline oht on vähenenud sedavõrd, et see tingiks välisriikide luureteenistusega seotud isikutele elamisubade taotlemise poliitika muutmist võrreldes kaebuse esitaja elamisloa taotluse varasema lahendamise ajaga.
  2. Vaatamata vaidlustatud otsuses tehtud ebaõigele viitele uute asjaolude puudumise kohta varasemate elamisloa taotluse lahendamise ajaga võrreldes on vaidlustatud otsuses kaalutlusõiguse teostamisel asjaolu, et kaebaja ei ole enam Vene Föderatsiooni kodanik, tegelikult arvesse võetud ning on hinnatud, millised tagajärjed on sellel kaebajale elamisloa andmisest keeldumise puhul. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolu ei tingi kaebuse esitaja elamisloa taotluse varasemaga võrreldes erinevat lahendamist. Kaebuse esitaja olukorda elamisloa andmisest keeldumisel see asjaolu oluliselt ei halvenda. Samuti kui varasema otsuse langetamise ajal säilib kaebajal võimalus asuda perekonnaelu säilitamiseks abikaasa juurde viimase kodakondsusjärgsesse riiki. Eelnimetatud asjaolu ei vähenda ka kaebuse esitajast lähtuvat ohtu riigi julgeolekule, kuna ei muuda tema kasutamise võimalust Eesti riigi julgeoleku vastu suunatud luuretegevuses.
  3. Eeltoodud põhjusel leiab ringkonnakohus, et kaalutlusõiguse teostamisel punktides 11-13 viidatud vead ei tingi vaidlustatud otsuse tühistamist, sest p-s 10 ja 14 viidatud asjaoludel ei ole tõenäoline, et asja uuel lahendamisel tehtaks teistsugune otsus. Vaidlustatud otsuse puudused seisnevad eeskätt asjaoludele antud õiguslikus kvalifikatsioonis, mitte asja lahendamisel tähtsust omavate faktiliste asjaolude ebaõiges tuvastamises. Sel põhjusel tuleb Tallinna Halduskohtu 21.03.2005 otsus haldusasjas nr 3-2292/2004 tühistada ning asjas tuleb teha uus otsus, millega jäetakse A Ši kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 05.10.2004 otsuse nr 20041341 tühistamise nõudes rahuldamata. Lauri Madise Silvia Truman Kaire Pikamäe 13

(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.