VÕS §321 lg 1 ja lg 5 kohaselt astub üürniku pärija üürilepingusse üürniku asemele, st pärib eluruumi kehtivast üürilepingust tulenevad üürniku õigused ja kohustused.
lg 11 kohaselt laienevad
sätted üürisuhetele, mille pooleks olev üürnik elas eluruumis selle tagastamise hetkel.
reguleerib üürilepingu kehtivust tagastatud elamus, sh lepingu pikenemist, ülesütlemist, kulutuste hüvitamist. Tõlgendades
lg 11nii, nagu seda teeb vastustaja, seostades
kehtivuse kitsalt konkreetse üürniku isikuga, mitte kui üürisuhte poolega, jääks tagastatud elamus üürniku surma korral üürilepingusse astunud isiku õigused kaitseta.. Kaebaja leiab, et üürilepingut tuleb tõlgendada viisil, mille kohaselt osundatud paragrahvis märgitud õigused ja kohustused laienevad üürisuhtele ja ei ole personaalselt seotud üürniku isikuga.
kohaselt tingimusel, et eluruumi kasutamist on alustatud enne selle tagastamist ning avaldus 3 eluruumi üürimiseks on esitatud enne 01.03.2003, samuti isikud, kes kasutavad õigusvastaselt võõrandatud eluruumi, mille tagastamise menetlus on pooleli, tingimusel, et avaldus eluruumi üürimiseks on esitatud enne 01.03.2003. Käesoleval juhul puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitaja E.J. nimetatud korra punktis 3 sätestatud kriteeriumidele ei vasta.
lg 11 kohaselt laienevad paragrahvi sätted üürisuhtele, mille pooleks olev üürnik elas eluruumis elamu tagastamise hetkel. Käesoleva paragrahvi alusel pikenenud üürilepingu tähtaja möödumisel võib üürilepingut pikendada EV elamuseaduse §-de 32 ja 33 alusel. Käesolevas lõikes nimetatud juhtudel ei kohaldata üürilepingu pikenemisele võlaõigusseaduse eluruumi üürilepingu sätteid. Kaebuse esitaja M.V.e lapselapsena omandas 26.03.2003 testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel oma vanaema kasutuses olnud L.Koidula XX-XX eluruumi kasutusõiguse. Kuigi üürilepingus (p 10.3) on üürniku surma korral üürilepingusse astumise nõudeõigus seatud sõltuvusse lahkunud üürnikuga kooselamise faktist, on tulenevalt VÕS, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §12 lg 3 kaebajale võimaldatud üürilepingusse astumine aadressil L.Koidula XX-XX. Üürilepingust ei tulene õigust munitsipaaleluruumi üürimist taotlejana arvelevõtmiseks. Nimetatud õigus tuleneb
-est ning on seotud konkreetse isikuga, kes elas korteris tagastamise hetkel ning omab seetõttu õigust riigi või kohaliku omavalitsuse poolt eraldatavale elamispinnale. Pärimisseaduse §2 kohaselt pärand on pärandaja vara. Pärandiks ei ole pärandaja õigused ja kohustused, mis seadusest tulenevalt või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Vastustaja on seisukohal, et antud juhul on pärandvaraks kasutusõigus korterile ning üürilepingusse astumisega on see õigus realiseerunud. Munitsipaaleluruumi taotlejana arvelevõtmine on õigus, mis seadusest tulenevalt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga ning seetõttu ei laiene kaebajale. Kaebaja omas elamispinda ka enne M.V.e surma aadressil Liivalaia XX-XX. Nimetatud korter on erastatud kaebaja isale K.J.le. Seega on kaebaja seadusliku esindaja suhtes realiseerunud õigushüve saada üürilepingu alusel kasutatava korteri omanikuks. Kaebaja ja tema ema kaasomandis on kinnistusraamatu andmetel ka elamumaa Tallinnas suurusega 1106 m2 , mistõttu ei saa kaebajat lugeda õigustatud subjektiks ka sotsiaalhoolekande seaduse §14 mõttes. Kaebaja arvele võtmine ja selle alusel temale munitsipaalkorteri eraldamine ilma seadusest tuleneva aluseta oleks põhjendamatu ning vastuolus
mõtte ja eesmärgiga. Kaebaja ei ole
kohaselt õigustatud subjekt lisaks eeltoodule ka veel põhjusel, et elamu mõtteliste osade tagastamine õigustatud subjektile on kohtulikult vaidlustatud. Seega ei ole käesoleval ajal lahendatud veel vaidlusaluse elamu omandiküsimus ning seetõttu ei ole kaebaja
tähenduses isik, kes elaks tagastatud elamus. Vastustaja palub jätta E.J. kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus 4 E.J. kaebus ei ole põhjendatud. Haldusasjas esitatud materjalidega on tõendatud, et kaebuse esitaja E.J. omandas 26.03.2003 testamendijärgse pärimisõiguse tunnistuse alusel oma vanaema M.V.e kasutuses olnud eluruumi asukohaga L.Koidula XX-XX kasutusõiguse. M.V. kasutas eluruumi Tallinna Kesklinna Valitsusega 01.11.99 sõlmitud eluruumi üürilepingu nr 367/K alusel. E.J.ga sõlmitud üürilepingu lisa alusel on nimetatud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle läinud kaebuse esitajale. Kaebaja on asunud oma vanaemale kuuluvasse korterisse elama ja on ennast sellel aadressil registreerinud ka rahvastikuregistri andmebaasis 19.11.2003. Üürilepingu kehtivusega seotud küsimused tagastatud elamus on reguleeritud
§-s §121.
§ §121 lõike 11 kohaselt laienevad nimetatud paragrahvi sätted üürisuhtele, mille pooleks olev üürnik elas eluruumis elamu tagastamise hetkel. Käesoleva paragrahvi alusel pikenenud üürilepingu tähtaja möödumisel võib üürilepingut pikendada Eesti Vabariigi elamuseaduse §-de 32 ja 33 alusel. Käesolevas lõikes nimetatud juhul ei kohaldata eluruumi üürilepingu pikenemisele võlaõigusseaduse eluruumi üürilepingu sätteid. Käesoleval juhul ei ole tõendatud kaebaja kuulumine
§ §121 lõikes 11 sätestatud isikute ringi, kuna ei ole tõendatud kaebuse esitaja elamine L.Koidula XX-XX eluruumis elamu või selle mõtteliste osade tagastamise hetkel. Samuti ei ole kuni käesoleva ajani selge, kas tegemist on tagastatud elamu või selle mõttelise osaga
tähenduses, kuna kohtulik vaidlus elamu tagastamise õiguspärasuse üle õigustatud subjektile ei ole käesoleva kohtuvaidluse toimumise ajaks veel lõppenud. Kui L.Koidula XX elamu mõtteline osa, milles paikneb kaebaja poolt üürilepingu alusel kasutatav korter nr 7, ei kuulu tagastamisele, siis on ainetu ka vaidlus selle üle, kas kaebuse esitaja tuleb arvele võtta munitsipaaleluruumi taotlejana kui tagastatud eluruumi üürnik. Asja kohtulik arutamise käigus avaldas kaebaja seaduslik esindaja, et kaebuse esitaja tegelikuks eesmärgiks ei olegi taotleda linnalt munitsipaaleluruumi, vaid ta soovib omandada üürilepingu alusel kasutatavat L.Koidula XX-XX korterit. Arvelevõtmist munitsipaaleluruumi üürimiseks taotleb kaebaja juhuks, kui elamu (või selle mõtteline osa) siiski kuulub tagastamisele. Kaebuse esitaja ei vasta ka Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määrusega nr 56 (lisa 3) kinnitatud Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist taotlevate isikute üle arvestuse pidamise korra punktis 3 sätestatud kriteeriumidele, mille alusel võivad Tallinna linnalt taotleda eluruumi üürimist tagastatud eluruumide üürnikud (korra punktid 3.2.1. ja 3.2.2.). Kuigi korra punkti 3.2.2. kohaselt võib tagastatud eluruumi üürnikuna arvele võtta ka isiku, kes kasutab õigusvastaselt võõrandatud eluruumi, mille tagastamise menetlus on pooleli, tingimusel, et avaldus eluruumi üürimiseks on esitatud enne 01.03.2003, on ka sellisel juhul tulenevalt
-st tingimuseks asjaolu, et eluruumi kasutamist on alustatud enne selle tagastamist. Õigusliku aluseta on kaebuse esitaja väide, et tema õigus munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna arvelevõtmiseks tuleneb üürilepingust, millesse astudes ta on üle võtnud üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused. Kaebaja sellist õigust üürilepingust ei tulene. Kaebaja vastav õigus saab tuleneda üksnes
-st ning see on seotud konkreetse isikuga, kes elas korteris selle tagastamise hetkel ja omab sellest tulenevalt õigust kohaliku omavalitsuse poolt eraldatavale elamispinnale, mitte aga üürilepinguga, mille alusel alustati eluruumi kasutamist. . 5 Kaebuse esitaja on oma vanaema M.V.e pärijana omandanud L.Koidula XX-XX eluruumi kasutusõiguse ning see õigus on realiseerunud tema astumisega M.V.e ja Tallinna Kesklinna Valitsuse vahel 01.11.99 sõlmitud eluruumi üürilepingusse nr 367/K üürnikuna M.V.e asemel. M.V. oli tagastatud eluruumi üürnikuna, kes elas eluruumis selle tagastamise ajal, võetud arvele munitsipaaleluruumi saamiseks. Eluruumi saamiseks võetakse arvele konkreetne isik, seega oli eluruumi taotlejana arvelevõtmine otseselt seotud M.V.e isikuga, mitte aga sellega, et üürilepingu, millesse astus pärijana E.J., alusel alustati eluruumi kasutamist enne elamu tagastamist. Vastavalt pärimisseadusele ei kuulu pärandi hulka pärandaja õigused ja kohustused, mis tulenevalt seadusest või oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga. Kaebuse esitajal puudub seadusest tulenev õigus taotleda enda arvelevõtmist munitsipaaleluruumi saamiseks M.V.e asemel. Kohus nõustub vastustaja väitega, et E.J. ei kuulu ka isikute hulka, kellel on õigus taotleda Tallinna linna omandis olevate eluruumide üürimist mõnel muul Tallinna Linnavolikogu 17.10.2002 määruses nr 56 sätestatud alusel, kuna ta ei vasta nimetatud määruses sätestatud kriteeriumidele. Enne asumist L.Koidula XX-XX eluruumi peale oma vanaema M.V.e surma omas kaebaja elamispinda aadressil Liivalaia XX-XX. Nimetatud elamispinna erastas kaebaja isa K.J., kes suri 1998.a. Vastustaja poolt esitatud tõendite kohaselt on kaebaja ja tema ema O.K. omandis ka Tallinnas asuv elamumaa suurusega 1106 m2 . Seega on põhjendatud vastustaja väide, et kaebaja ei kuulu ka vähekindlustatud, puuetega või muudel mõjuvatel sotsiaalsetel põhjustel abivajavate isikute hulka, kes ise ei ole suutelised ega võimelised endale ja oma perekonnale eluruumi tagama ning kellele on seetõttu tulenevalt sotsiaalhoolekande seaduse §-st 14 kohustatud andma eluruumi kohalik omavalitsusorgan. Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kaebaja arvelevõtmine munitsipaalkorteri saamiseks on põhjendamatu, kuna selleks puudub seaduslik alus. E.J. kaebus tuleb jätta rahuldamata. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes HKMS §26 lg 1 p 6 ning §31 lõigetest 1, 4 ja 5 kohus otsustas : Jätta E.J. kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. S.Tromp kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.