3-04-483/1

3-1483/2004 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 18.11.

1. a Tallinn Haldusasja number 3-1483/2004 Haldusasi V.V. kaebus Tallinna Vangla ametnike tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 03.11.2005.a Menetlusosalised Kaebaja V.V. Vastustaja Tallinna Vangla, esindajad Eda Oisalu ja Margot Olesk RESOLUTSIOON Jätta V.V. kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul, arvates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest arvates. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. õigusvastase ASJAOLUD
2. Tallinna Vanglas toimus 11.09.2003.a kinnipeetavate vanglasisene ümberpaigutamine, mille käigus kinnipeetav V.V. osutas vanglaametnikele vastupanu ning viimased kasutasid tema suhtes füüsilist jõudu ja ohjeldusmeetmena käeraudu. Samal kuupäeval paigutati V.V. Tallinna Vangla direktori 11.09.2003.a käskkirja nr 2645-d alusel 45 ööpäevaks kartserisse. 17.09.2003.a tuvastas vanglaarst V.V. vasaku küünarliigese fragmenteeritud murru ja küünarliigesele paigutati kips. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3. Kaebuse esitaja V.V. taotleb Tallinna Vanglalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 6 lõike 3 punkti 2 alusel kahju hüvitamist summas 25 000 krooni. Kaebuse kohaselt tekitasid Tallinna Vangla töötajad kaebajale 10.09.2003.a füüsilise trauma. Väidetavalt tarvitasid vanglatöötajad kaebaja suhtes vägivalda, mille käigus murdsid tema kaeluu.
4. Vastustaja Tallinna Vangla leiab, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja seletuse kohaselt anti 11.09.2003.a kinnipeetavale V.V.ile korraldus minna III sektsioonist I sektsiooni. Kinnipeetav keeldus täitmast vanglaametniku seaduslikku korraldust ja lubas kasutada füüsilist vägivalda vanglaametnike suhtes. Ta rüseles ja osutas vanglaametnikele füüslist vastupanu. Rüseluse käigus üritas kinnipeetav rünnata inspektor-kontaktisik Jaanus Paasi 21 cm pikkuse metalloraga, mis oli mõlemast otsast teritatud. Kinnipeetava suhtes kasutati ohjeldusmeetmena käeraudu ja ta paigutati lukustatud kambrisse. Ei ole võimalik kindlaks teha, millal sai V.V. kaebuses mainitud vigastuse. Pole välistatud, et see võis tekkida 11.09.2003.a toimunud rüseluses. Samuti ei ole välistatud võimalus, et ta vigastas kartseris viibides teadlikult oma kätt.
5. Kohtuistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Kaebuse esitaja täpsustas, et tema ümberpaigutamine ühest salgast teise toimus 11.09.2003.a. Teise salka minemast ta keeldus. Katsus vanglaametnike haardest välja rabeleda, kuid see ei õnnestunud. Ta suruti põrandale maha, käed väänati seljataha ja pandi raudu. Seejärel paigutati ta kartsa. Umbes nädala pärast peale käele kipsi paigutamist võttis ise selle maha. Vangla ebaseaduslik tegevus seisnes selles, et tema ümberpaigutamisel ühest salgast teise kasutasid vanglaametnikud tema suhtes füüsilist jõudu, mille käigus murdsid katki tema käeluu. Vanglaametnikku tema metallvardaga ei rünnanud. Ta teadis, et metallvarras on vanglas keelatud, kuid ta tahtis õppida kuduma. Vastustaja esindaja selgitas, et V.V. suhtes jõu kasutamise õiguslikuks aluseks oli vangistusseaduse (VangS) § 71 lõige
6. Jõu kasutamine V.V. suhtes oli antud juhul proportsionaalne. Vangla andmetel V.V. vanglas kudumisega ei tegelenud. Vanglaametniku suhtes toimepandud vägivalla eest on V.V. saanud kohtupoolt karistada. Kui arst tahtis 25.09.2003.a kipsi V.V. käele tagasi panna, siis viimane keeldus sellest. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Kohus, kuulanud ära protsessiosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Avaliku võimu volituste rakendamisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra sätestab 01.01.2002.a jõustunud riigivastutuse seadus (RVastS). RVastS § 7 lõike 1 kohaselt võib isik nõuda talle avaliku võimu kandja õigusevastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Asjas puudub vaidlus selles, et 11.09.2003.a toimus Tallinna Vanglas kinnipeetavate vanglasisene ümberpaigutamine, mille käigus osutas kinnipeetav V.V. vanglaametnikele füüsilist vastupanu. Ta keeldus korduvalt täitmast vanglaametnike korraldusi minna üle teise salka. Kui vanglaametnikud haarasid tal kätest, üritas ta nende haardest väljarabeleda. Tekkinud rüseluse käigus suruti V.V. põrandale ja tema käed pandi selja taha raudu. Seejärel toimetati V.V. ruumi, kus viidi läbi tema arstlik läbivaatus, ja paigutati vangladirektori 11.09.2003.a käskkirja nr 2645d alusel 45 ööpäevaks kartserisse. 17.09.2003.a tuvastas vanglaarst V.V.l vasaku küünarliigese fragmenteeritud murru ja küünarliigesele paigutati kips. Nimetatud asjaolud on tuvastatud peale 2 poolte seletuste Tallinna Vanglas läbiviidud distiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidega, s.o meditsiiniliste õienditega (tl 41-50; 54-55) ning jõustunud Tallinna Linnakohtu 29.01.2004.a otsusega kriminaalasjas nr 1-3191/03 ja Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26.03.2004.a otsusega kuriteoasjas nr 2-1/336/04 (tl 56-61). Tallinna Linnakohtu 29.01.2004.a otsusega tunnistati V.V. süüdi karistusseadustiku (KarS) § 274 lõike 1 järgi, s.o vägivalla toimepanemises võimuesindaja suhtes seoses tema ametikohustuste täitmisega ja teda karistati selle eest 9-kuulise vangistusega. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi 26.03.2004.a otsusega jäeti Tallinna Linnakohtu otsus muutmata ja V.V. apellatsioonkaebus rahuldamata. Pooltevahel on vaidlus selles, kas 11.09.2003.a toimunud ümberpaigutamisel osutatud vastupanu käigus ründas V.V. vanglaametnikku otstest teritatud metallvardaga ja kas küünarliigese murd põhjustati kaebajale vanglaametnike tegevuse tagajärjel ümberpaigutamise käigus. Kohus leiab, et V.V. rünne vanglaametnik Jaanus Paasi vastu otstest teritatud metallvardaga, mille käigus torkas ta viimast parema külje piirkonda tekitades talle füüsilist valu, on tuvastatud ülalviidatud jõustunud kohtulahenditega. Vastavalt HKMS §-le 17 asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega tsiviil- või kriminaal- või haldus- või haldusõiguserikkumise asjas, ei vaja tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Nagu käesolevas asjas oli ka kriminaalasjas poolteks V.V. ja Eesti riik (käesolevas asjas Tallinna Vangla kaudu). V.V. pole esile toonud ühtegi asjaolu, mis võiks tingida üldkohtute poolt tuvastatu ümberhindamise. Kaebaja küünarliigese murru tekkimise asjaolusid ei õnnestunud käesolevas asjas välja selgitada. Ka kaebaja ise ei osanud kohtule täpselt öelda, millal nimetatud vigastus talle vanglaametnike poolt väidetavalt tekitati. Tuvastatud on asjaolu, et 11.09.2003.a vahetult kartserisse paigutamisele eelnenud meditsiinilise läbivaatuse käigus vanglaarst kaebaja küünarliigese murdu ei tuvastanud. Samal kuupäeval koostatud meditsiinilisest õiendist nähtuvalt kaebaja käe liigutused kontrollimisel valulikeks ei osutunud (tl 48; 55). Kaebuse vasaku küünarliigese valulikkuse kohta esitas kaebaja 25.11.2004.a koostatud meditsiinilisest õiendist nähtuvalt alles 17.11.2004.a (tl 50; 54). Ka vanglaarsti poolt 24.05.2005.a koostatud medistiinilisest õiendist nähtuvalt enne 17.09.2003.a pole V.V. esitanud ühtegi kaebust oma vasaku küünarliigese kohta ja sellekohased sissekanded meditsiinilisel kaardil puuduvad (tl 62). Ka kaebaja kohtuistungil antud seletuse kohaselt 11.09.2003.a toimunud arstlikul läbivaatusel nimetatud vigastust arst ei tuvastanud (tl 92). Apellatsioonikohtu istungil kriminaalasjas on V.V. kinnitanud, et teda ümberpaidutanud vanglaametnikega tal eelnevalt mingeid konflikte ei olnud (tl 60). Seega pole tuvastatud, et kaebaja vasaku küünarliigese murd oleks seotud tema ümberpaigutamisega 11.09.2003.a. Asjas kogutud ja uuritud tõendid lubavad järeldada, et nimetatud vigastus võib kaebajale olla tekkinud vaidlusalusest sündmusest hiljem käesoleva vaidluse lahendamiseks tähtsust mitteomavatel asjaoludel. VangS § 71 lõike 2 kohaselt võib vanglaametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Lisaks sellele on kinnipeetava suhtes, kes süstemaatiliselt rikub VangS või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidi-või põgenemiskalduvustega, on vägivaldne teiste isikute suhtes, lubatud täiendavate julgeolekuabinõudena kohaldada ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist (VangS § 69 ja 70). Seega oli vanglaametnike seaduslikele korraldustele teise salka ümberasumiseks mitteallunud, neile ümberpaigutamisel füüsilist vastupanu osutanud ja ühte neist vanglaametnikest metalloraga rünnanud V.V. suhtes füüsilise jõu ja käeraudade kasutamiseks seaduslik alus. Kohtul pole ka põhjust arvata, et kaebaja suhtes kasutatud füüsilise jõu ja käeraudade kasutamine oli ebaproportsionaalne. Selline tegevus oli vastavuses eesmärgiga tagada julgeolek vanglas. Isegi juhul, kui kaebajal 17.09.2003.a tuvastatud vasaku küünarliigese fragmenteeritud murd oleks tekitatud nimetatud meetmete tagajärjel, poleks põhjust pidada 3 kaebaja suhtes rakendatud jõudu ebaproportsionaalseks, kuivõrd kaebaja ei piirdunud vanglaametnikele füüsilise vastupanu osutamisega, vaid pani seejuures toime ka KarS 274 lõikes 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo (torkas vanglaametnikku ühel korral tahtlikult metalloraga vasaku külje piirkaonda, tekitades viimasele füüsilist valu). Vastustaja esindaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt tuleb selline konflikt lahendada kiiresti, kuna võib viia vanglas suuremate rahutusteni (tl 94). Eeltoodud põhjustel asub kohus seisukohale, et kuritegeliku ründega päädinud füüsilise vastupanu tõttu ja lähtudes vajadusest konflik vangla üldise julgeoleku tagamiseks kiiresti lahendada, oli antud juhul õigustatud kaebaja suhtes ka intensiivsema füüsilise jõu rakendamine. Kuna RVastS § 7 lõike 1 kohaselt on isikul õigus nõuda üksnes õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamist, puudub alus käesoleva kahjunõude rahuldamiseks.
8. Kohtukulude väljamõistmist taotletud ei ole. Indrek Paukštys Kohtunik 4