KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lilianne Aasma ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 29. mai 2006, Tallinn Haldusasja n

§ 4lg 4 tõlgendust, mille kohaselt elluviidavaid tegevusi ei toetata tagantjärele.

Kaebuse esitaja tegi kulutuse

1. aasta kevadel, kuid taotluse esitas augustis. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
2. OÜ * apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Apellant leiab, et ettemaks muutub kulutuseks alles siis, kui kaebuse esitaja saab ettemaksu kasutades tulu. Tuluks on raamatupidamiskursusel osalemine. Vastavalt abikõlb ulikkuse tingimustele on kulutus abikõlbulik kuupäevast, mil on otsustatud projektitaotluse kaasrahastamine. Ettemaks ei ole kulu, vastasel korral tuleks seda ka bilansis vastavalt kajastama hakata.
3. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtukulud apellandi kanda. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohtadega ja lisab, et abikõlbulik on kulutus, mis vastab siseriiklike ja EL õigusaktidega kehtestatud kriteeriumitele. Struktuuritoetuse saamiseks esitatud taotluste puhul on üheks põhimõtteks, et elluviidavaid tegevusi ei toetata tagantjärele. Projekti alguskuupäev ei tohi seejuures olla varasem, kui EAS- le taotluse esitamise kuupäev. Euroopa Liidu ja siseriiklikes nõuetes ei sisaldu kriteeriume taotleja raamatupidamisarvestuse kohta. Seega ei ole apellandi seisukohad ja arutlused kulutuste tegemise, kulu tekkimise, ettemaksu tegemise jne kohta asjakohased. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Asjas käib vaidlus selle üle, kas vastustaja on põhjendatult tunnistanud kehtetuks kaebaja suhtes tehtud koolitustoetuse taotluse rahuldamise otsuse põhjusel, et kaebaja on koolitaja poolt esitatud arve tasunud enne projekti alguskuupäeva. Ringkonnakohus selgitab esmalt, milline on vaidlustatud haldusakti õiguslik alus (I), analüüsib seejärel poolte väiteid küsimuses, kas arve tasumist saab lugeda kulutuse tegemiseks majandus- ja kommunikatsiooniministri
5. juuni
6. a

§ 4

lg 4 tähenduses (II) ning annab lõpuks hinnangu kaalutlusõiguse teostamisele vastustaja poolt (III). I. 7. Vaidlustatud haldusakti kohaselt olid selle andmise õiguslikuks aluseks HMS § 64, § 66 lg 2 p 2 ja § 70 lg 1 ning

§ 20lg 3 ja § 21 p 4.

1. HMS § 66 lg 2 p-s 2 sätestatud eeldused haldusakti kehtetuks tunnistamiseks ei ole käesoleval juhul täidetud. Kõnealuse sätte kohaldamine eeldab faktilise asjaolu muutumist või õigusnormi muutmist. Vastustaja poolt ringkonnakohtu istungil antud seletuse kohaselt tuleb muutunud asjaoluna antud juhul käsitada kulutuse tegemist enne projekti alguskuupäeva, sest see asjaolu sai vastustajale teatavaks pärast taotluse rahuldamist
2. septembril
3. Ringkonnakohus selle käsitlusega ei nõustu. HMS § 66 lg 2 ls 2 kohaldamisel ei ole oluline see, millal haldusor2

§ 21

p 4 kohaselt on sihtasutusel õigus lõpetada toetuse välj amaksmine ning nõuda toetuse osalist või täielikku tagastamist, kui toetuse saaja rikub struktuuritoetuse seaduses või määruses sätestatud tingimusi või kaldub muul viisil kõrvale taotluses võ i taotluse rahuldamise otsuses sätestatust. Käesoleval juhul ei otsustanud vastustaja küll toetuse väljamaksmist lõpetada ega väljamakstud toetust tagasi nõuda, vaid tunnistas kehtetuks toetuse andmise otsuse. Ringkonnakohus leiab aga, et olukorras, kus esineb alus toetuse väljamaksmise lõpetamiseks, s.o maksete tegemisest keeldumiseks, on sihtasutus õigusselguse tagamiseks õigustatud ka toetuse andmise otsuse kehtetuks tunnistama ja see ei riku otsuse adressaadi õigusi. 10. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et määrus nr 154 on käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldatav. Eelnevast tuleneb, et vaidlustatud haldusakti andmiseks oli õiguslik alus, kui kaebaja rikkus struktuuritoetuse seaduses või määruses sätestatud tingimusi. Vastustaja on kaebajale heitnud ette

§ 4lg 4 rikkumist.

Järgnevalt selgitab ringkonnakohus, kas see etteheide on põhjendatud. II. 11.

§ 4

lg 4 teine lause sätestab, et toetatavate kulutuste hulka võib arvata ainult neid abikõlblikke kulutusi, mis on tehtud alates projekti alguskuupäevast, mis ei tohi olla varasem kui taotluse sihtasutusele esitamise kuupäev, kuni projekti tegevus te elluviimise lõppkuupäevani. Pooled on eri meelt küsimuses, millisest hetkest tuleb kulutus selle sätte mõttes lugeda tehtuks. Kaebaja on seisukohal, et raamatupidamisalaste õigusnormide kohaselt ei ole kulutusega tegemist enne kui makse tegija on saanud kätte makse saajalt kokkulepitud vastusoorituse. Käesolevas vaidluses peab ta silmas kaebaja töötaja osalemist toetuse abil finantseeritud koolitusel. Vastustaja leiab, et struktuuritoetuste andmisel ei saa lähtuda raamatupidamisseaduses sätestatud kulu mõistest, vaid määrav on makse tegemise hetk. Vastustaja märgib, et struktuuritoetuste andmise oluliseks põhimõtteks on see, et tegevusi ei toetata tagantjärele.

1. Struktuuritoetus on rahaline abi, mida riik annab isikule või asutusele Euroopa Liidu struktuurifondide kaasabil. Toetuste andmine on reguleeritud nii EL kui ka siseriiklike õigusaktidega. EL Nõukogu
2. juuni
3. a määrus nr 1260/1999/EÜ näeb ette üldsätted struktuurifondide kohta. Nimetatud määruse art 30 lg 2 eestikeelne tõlge on sõnastatud järgmiselt: „Kulutused ei ole kõlblikud saama fondidelt toetust, kui lõplik abisaaja on need tegelikult teinud enne abitaotluse komisjoni jõudmise kuupäeva. Kõnealust kuupäeva loetakse kulutuse abikõlblikkuse alguskuupäevaks“. Sama sätte tõlgetes teistesse liidu ametlikesse keeltesse kasutatakse konstruktsioone „Expenditure … has been paid“, „Une dépense … a été effectivement payée“, „die Zahlung … tatsächlich geleistet hat“ jne, mis viitavad otseselt makse tegemisele. Lisaks sellele sisaldub kõigis tõlgetes ka sõna „tegelikult“, mis viitab selgelt faktilisele rahavoole, mitte kulule õiguslikus või raamatupidamisarvestuse tähenduses. Määruse 1260/1999/EÜ art 30 lg 2 ei olnud aga kohaldatav käesolevas asjas vaidlustatud ha ldusakti andmisel. Nimetatud säte reguleerib taotluse esitamist EL Komisjonile, mitte siseriiklikule rakendusüksusele. Vaidlusalust siseriiklikku menetlust reguleeris struktuuritoetuste seadus ja määrus nr
4. Sellele vaatamata tuleb kaalukaks pidada vastustaja argumenti, et struktuur i3

§ 4

art 4 tähenduses tõlgendada sarnaselt määruse 1260/1999/EÜ art 30 lg 2 regula tsioonile.

1. Lisaks eelnevale leiab ringkonnakohus, et käesoleval juhul on kaebaja kandnud kulu ka Eesti raamatupidamisseaduse mõttes enne
2. septembrit
3. Õige on kaebaja seisukoht, et tekkepõhise raamatupidamise korral ei saa kuluks RPS § 3 p 5 mõttes lugeda vaid rahavoogu kaebajalt koolitusfirmale. RPS § 3 p 5 kohaselt on kuluks arua ndeperioodi väljaminekud, millega kaasneb varade vähenemine või kohustuste suurenemine ja mis vähendavad raamatupidamiskohustuslase omakapitali, välja arvatud omanikele tehtud vä ljamaksed omakapitalist. Nõustuda tuleb kaebaja seisukohaga, et kuluga on tegemist hetkel, mil leiab aset majandustehingu mõju isiku netovarale (varade ja kohustuste vahe), mitte hetkel, kui leiavad aset tehinguga seotud rahavood. Vaidlusalusel juhul tehti majandustehing ja see avaldas mõju kaebaja netovarale enne
4. septembrit
5. Kaebaja ei kandnud raha üle alusetult, vaid koolitusfirmaga telefoni teel sõlmitud lepingu alusel (tl 102). Lepinguga võttis kaebaja endale koolitusfirma ees kohustuse koolitusteenuse eest tasuda. Seega oli tegu majandustehinguga, mille alusel suurenes kaebaja kohustuste koosseis RPS § 6 lg 1 tähenduses ja mis omakorda põhjustas vastavalt RPS § 3 p- le 5 kaebajal kulu tekkimise. See, millal kaebaja kavatses saada ja tegelikult sai koolitusfirma poolt vastusoorituse, ei ole RPS § 3 p 5 tähenduses kulu mõiste sisustamisel oluline.
6. Seega on

§ 4

lg 4 tõlgendamisel faktilisest maksest lähtumine taotleja jaoks soodsam, sest see võimaldab taotlejal enne abi andmise otsustamist sõlmida toetatavaks tegevuseks vajalikud lepingud. 15. Kuna kaebaja oli arve tasumisega teinud kulutuse enne abikõlbulikkuse alguskuupäeva, oli sihtasutusel toetuse andmise otsuse kehtetuks tunnistamiseks õiguslik alus. III. 16.

§ 21

p 4 ei kohusta rakendusüksust toetusotsust kehtetuks tunnistama, vaid annab selleks kaalutlusõiguse. Tulenevalt haldusõiguse põhiseaduslikest printsiipidest ja HMS § 56 lg-st 3 peab haldusorgan kaalutlusõiguse teostamisel haldusaktis selgitama, millistest kaalutlustest lähtudes haldusorgan oma valiku tegi.

1. Vaidlustatud haldusaktis seesugused kaalutlused puuduvad. Otsuses on loetletud juhtumi asjaolud ja viidatud kohaldatud õigusnormidele, kuid ei ole selgitatud, miks sihtasutus valis kahest võimalusest — jätta õigusakt jõusse või tunnistada see kehtetuks — just viimase. Kaalutluste esitamata jätmise tõttu on haldusakt formaalselt õigusvastane.
2. Tulenevalt HMS §-st 58 ei kuulu pelgalt formaalselt õigusvastane haldusakt tühistamisele, kui kohus veendub, et vaatamata formaalsele veale tegi haldusorgan ainuõige otsuse. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul tegi sihtasutus vaidlustatud haldusakti andes ainuõige otsuse. Huvi jätta vä lja maksmata toetus kulutuste eest, mis õigusaktide kohaselt ei olnud abikõlblikud, on kaalukas avalik huvi. Mittenõuetekohase rahalise abi andmine ettevõtjale moonutab konk urentsi, toob kaasa ebavõrdse kohtlemise ja vähendab võimalusi nõuetekohase riigiabi andmiseks. Seevastu kaebaja huvi saada toetust vaatamata ilmnenud puudusele ei ole käesoleval juhul kaitsmistvääriv. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust toetuse saamise suhtes, sest kaebaja pidi

§ 4lg-st 4 tulenevalt aru saama, 4

§ 4

lg-st 4 tulenevalt aru saama, et vaidlusalune kulutus on tehtud enne abikõlbulikkuse alguskuupäeva. Olles sõlminud nii koolituslepingu kui ka maksnud ära selles kokkulepitud tasu, pidi kaebajal tekkima vähemalt kahtlus, et kulutus ei pruugi olla abikõlblik. Selle kahtluse ajendil oleks kaebaja toetust taotledes pidanud paluma endale kulutuse abikõlblikkuse tingimusi selgitada. Seevastu vastustajale ei olnud ega pidanud olema toetustaotluse läbivaatamisel teada, et kaebaja on kulutuse juba teinud. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt saavad ettevõtjad reeglina toetuda riigiabi seaduslikkuse osas õiguspärasele ootusele ainult siis, kui abi anti EÜ asutamislepingu art-s 93 sätestatud menetlust järgides. Hoolas ettevõtja peab suutma tavaliselt kindlaks teha, kas kõnealust menetlust on järgitud (vt 20. märtsi 1997. a otsus asjas nr C-24/95: Alcan Deutschland, EKL 1997, lk I-1591, p 25; viimati 23. veebruari 2006. a otsus liidetud asjades C-346/03 ja C529/03: Atzeni jt, kogumikus avaldamata, p 64). Ringkonnakohus leiab, et ehkki käesoleval juhul ei olnud tegemist riigiabiga EÜ asutamislepingu art 93 tähenduses, kehtib sarnane hoolsuskohustus koolitustoetuse taotleja suhtes ka

§ 4lg 4 rakendamisel.

19. Käesolevas asjas tuleb arvestada ka seda, et kaebaja ei kandnud toetusotsuse kehtetuks tunnistamise tõttu olulist kahju. Koolitusfirmale makstud tasu ei saa lugeda kaebaja kahjuks, vähemalt mitte täies ulatuses, sest kaebaja on kohtumenetluses ise kinnitanud, et tema töötajate osalemine raamatupidamiskursustel on juba võimaldanud hoida kokku kaebaja enda raamatupidamiskulusid ning saada kasu konsultatsioonide osutamisest. Lilianne Aasma Ivo Pilving Ruth Virkus 5