← Eesti

3-04-338/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 31.mai 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-338 Hald

) jõustumist eraldatud ehituskrunt ja väljastatud ehitusluba.

§ 6

lg 3 ja § 32 kohaselt on seaduslikult väljastatud ehitusluba võrdsustatud ehitisega ning vastavalt § 6 lg 2 punktile 3 ja § 7 lõikele 1 ei võinud vallavalitsus kolmandale isikule maad tagastada. Ehitusloa alusel oli ehitustöödega ka alustatud. 2) Korraldus rikub kaebaja õigust maa ostueesõigusega erastada. Kaebaja esitas H Vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse

  1. aastal ning korduvad avaldused 22.detsembril 1997 ja 8.septembril
  2. Erastamisvõimaluse alternatiivina on kaebajal õigus tema kasuks riigimaale hoonestusõiguse seadmisele. 3) Vastustajale pidi olema teada, et K tee 35 elamukrunt on kaebaja kasut uses, sest kaebaja on tasunud maamaksu ning andmed maa kasutajate kohta esitab maksuametile kohalik omavalitsus. Korraldus on motiveerimata, puuduvad haldusakti andmise faktilised alused ning õiguslikud alused on ebapiisavad. Korralduses puudub viide sellele, et K tee 35 asuv maa oleks kellegi kasutuses ja maakasutus kuuluks lõpetamisele. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 57 alap 13 kohaselt märgitakse maa tagastamise korralduses muude andmete kõrval maakasutusõiguse lõppemise aeg. Kaebaja on vaidlustatud korralduse suhtes menetlusosaline. Maa tagastamise seadusekohane menetlemine oleks taganud kaebaja õigeaegse informeerimise. 2

(10)3-04-338
  1. Vastustaja vaidles kaebusele vastu. 1) Maamõõtja poolt märtsis 2003 koostatud katastriüksuse plaanist nähtuvalt puuduvad kinnistul ehitised. Korralduse andmise ajal puudus vallavalitsusel informatsioon, et kinnistule on välja antud ehitusluba ja et esitatud oleks maa ostueesõigusega erastamise avaldus. Ehitisregistris andmed ehitusloa kohta sel ajal puudusid. 22.detsembri 1997 kuupäeva kandvat erastamisavaldus t vallavalitsuses ei leidu. Kaebaja avaldus maa erastamiseks laekus 9.septembril
  2. Nimetatud avaldus ei saa olla erastamistoimingute tegemise aluseks, sest avaldus tuli esitada 1.jaanuarks
  3. Seega ei ole kaebajal õigust maad ostueesõigusega erastada. 2) Vaidlustatud korraldus tuleb selle andmise ajahetke kontekstis lugeda õiguspäraseks. Ehitusloal näidatud seitsme aasta jooksul kaebaja elamut valmis ei ehitanud, rajamata on isegi vundament. Planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 53 lg 3 kohaselt oli kohalikul omavalitsusel õigus ehitusluba tühistada, kui ehitust ei ole alustatud ühe aasta jooksul arvates ehitusloa väljaandmise päevast. Vallavalitsusel on õigus eeldada, et toimingud, mida isik on õigustatud ja kohustatud tegema, teostatakse mõistliku aja jooksul. Kaebaja on ehitustegevuse ja maa erastamisega viivitanud.
  4. Kolmas isik vaidles kaebusele vastu. 1) Kaebaja ei ole tõendanud, et ta on esitanud maa ostueesõigusega erastamise avalduse tähtaegselt. Seega ei ole tal õigust maad ostueesõigusega erastada. 2) 16.oktoobril 1991 väljastatud ehitusloal on ehituse valmimise tähtajaks märgitud seitse aastat, mis möödus 17.oktoobril
  5. Kui ehitist ei ole püstitatud kas tervikuna või osaliselt ehitusloas märgitud tähtaja jooksul, ei saa isik maa erastamisel sellele ehitusloale tugineda. Ehitusluba, mida kehtivusaja jooksul ei ole asutud realiseerima, ei saa lugeda kehtivaks. Korraldus ei riku kaebaja õigusi. Maa tagastamata jätmise aluseid ei esine. Korraldus on seaduslik ja piisavalt motiveeritud. 3) Kolmandal isikul on korralduse kehtima jäämise suhtes õigus usalduse kaitsele. Ta on alustanud elamu ehitamist ning seoses sellega planeerinud vaidlusaluse maa kas müüa või pantida.
  6. Tallinna Halduskohtu 22.aprilli 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Isikul on õigus maa ostueesõigusega erastamiseks juhul, kui erastamisavaldus on esitatud 1.jaanuariks
  7. Asja arutamisel selgus, et kaebusele lisatud avaldust maa ostueesõigusega erastamiseks ei ole kaebaja
  8. aastal esitanud. Maa ostueesõigusega erastamise korra p 8 kohaselt võis avalduse esitada isiklikult või saata tähitud postiga. Kohalik omavalitsus oli kohustatud avalduse registreerima ja väljastama tõendi avalduse vastuvõtmise kohta. Ka Vabariigi Valitsuse 8.mai 1992 määrusega nr 143 kinnitatud maa asendamise, ostmise ja rentimise avalduste esitamise korra kohaselt oli avalduste vastuvõtja kohustatud avalduse ja sellele lisatud dokumendid registreerima ning väljastama tõendi avalduse vastuvõtmise kohta (p 4). Selliseid tõendeid kaebajal ei ole ning väidetavalt
  9. aastal esitatud avaldusel puudub ka märge vastuvõtmise või registreerimise kohta. Isikud, kes olid varem kehtinud korra kohaselt avalduse esitanud, ei pidanud seda uuesti tegema. Kui kaebaja saatis kehtivale korrale vaatamata avalduse lihtkirjaga ega tundnud aastaid huvi, kas avaldus on vallavalitsusele saabunud ja registreeritud, võttis ta enda kanda avalduse sel viisil esitamisega kaasneva riski. Vallava litsuses ei ole avalduste registreerimise raamatuid säilinud. Avalduse esitamata jätmist kinnitab ka asjaolu, et väidetavalt taotletud maa kohta ei ole avatud ostueesõigusega erastamise toimikut. Väited
  10. aastal avalduse ja
  11. aastal korduva avalduse esitamisest on paljasõnalised. 8.septembri 2004 avaldus ei saa olla erastamise eeltoimingute aluseks. 3
(10)3-04-338 Kaebaja ei ole tõendanud, et tal oli vaidlustatud korralduse andmise ajal maa ostueesõigusega erastamise õigus. 2) AÕS RakS § 13 lg 5 kohaselt võib ehitise omanik, kes ei soovi või kellel ei ole õigust saada maa omanikuks, nõuda ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale hoonestusõiguse seadmist. Kaebajal puudub õigus nõuda korralduse tühistamist põhjendusega, et korraldusega rikutakse tema õigust maa ostueesõigusega erastamiseks või hoonestusõiguse seadmiseks. Ehitusluba on välja antud 16.oktoobril 1991 seitsmeks aastaks, mis möödus 17.oktoobril 1998. Ühestki varasemast ega käesoleval ajal kehtivast ehitamist reguleerivast õigusaktist ei tulene kaebaja väide, et ehitusluba, mille alusel ei ole sisuliselt ehitamist alustatud, annab talle määramatuks ajaks ehitusloa saanud isiku

-s sätestatud õigused. Kui ehitist ei ole püstitatud kas tervikuna või osaliselt ehitusloas märgitud tähtaja jooksul, ei saa maa erastamisel sellisele ehitusloale tugineda. PES § 53 lõikest 1 tuleneb, et ehitusloaga antakse õigus ehituse alustamiseks, sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kehtestatakse ehitusloaga ehituse lõpetamise tähtaeg. Ehitusloa kehtivus lõpeb üldjuhul ehitise valmimisega ja ehitisele kasutusloa andmisega. Ehitusluba on tähtajaline haldusakt, millega antud õigused tuleb realiseerida tähtaja jooksul. Ehitustegevuse ajaline regulatsioon ja ehitusloa kehtivuse sõltuvus sellest järeldub ka PES § 53 lõikest 3, millest tulenes kohaliku omavalitsuse õigus ehitusluba tühistada, kui ehitust ei ole alustatud ühe aasta jooksul arvates ehitusloa väljaandmise päevast. Ehitusseaduse § 25 lg 1 näeb ette, et ehitusluba on tähtajatu, kuid koosmõjus t sama paragrahvi lõikega 2 järeldub, et see tähtajatus on kohaldatav vaid juhtudele, kui ehitusluba on asutud realiseerima. Ehitusluba kaotab kehtivuse, kui ehitamist ei ole alustatud kahe aasta jooksul ehitusloa väljastamise päevast arvates. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 kohaselt õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik ainult kehtiv haldusakt. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Ehitusloaga anti kaebajale õigus ehituse püstitamiseks 7 aastaks. Asjaolu, et kohalik omavalitsus ei ole ehitusluba kehtetuks tunnistanud, ei anna kaebajale soodustust olukorras, kus kaebaja ei ole asunud visuaalselt tajutavalt ehitusluba realiseerima. Valmis ei ole isegi vundamenti. Ehitusluba, mida ei ole asutud realiseerima, ei saa lugeda kehtivaks. Kuigi kaebaja seletuse kohaselt on krundil tehtud ehitustööd – kooritud pinnast ja maale kantud killustikupadi – pole need toimingud pärast 10 aasta möödumist looduslikus keskkonnas tajutavad ega anna alust väita lõpetamata ehitise olemasolu. 3)

eesmärgiks ei ole soodustingimustel maa ostmise võimaldamine ja õigustatud subjektidele maa tagastamata jätmine juhtudel, kus maad ei ole asutud selleks eraldatud eesmärgil sihipäraselt kasutama – ehitusluba ei ole ehitise valmimiseks antud tähtaja jooksul asutud realiseerima. Kaebaja väited, et vald oli teadlik ehitusloast, tuginevad

  1. aastal väljastatud kirjale. Asjaolu, et pärast ehitusloa väljastamist võisid vallavalitsuse ametnikud olla sellest teadlikud, ei tähenda, et ehitusloa realiseerimata jätmisel pidi vald olema loast teadlik ka rohkem kui 13 aasta möödumisel, seda enam, et ehitusluba ja ehitis ei olnud registritesse kantud. 4) Eeltoodud põhjustel ei saa vaidlustatud korraldus kaebaja õigusi rikkuda. Halduskohus ei pea kontrollima haldusakti või toimingu seaduslikkust, kui ta jõuab järeldusele, et see ei puuduta kaebaja õigusi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  2. T T apellatsioonkaebuses paluti kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Sõltumata sellest, kas antud juhul oli esitatud ostueesõigusega erastamise avaldus või mitte, ei kuulu K tee 35 asuv krunt tagastamisele. Kaebajale ei ole väljastatud õiendeid avalduse vastuvõtmise kohta ja vallavalitsuses ei ole avalduste registreerimise raamatud säilinud. Seega 4

(10)3-04-338 on kaebajat võimalik käsitada isikuna, kes ei ole soovinud maad erastada või kellel seaduse kohaselt ei ole õigust maad omandada põhjusel, et erastamisavaldus jäi tähtaegselt esitamata. Sel juhul kuuluvad kohaldamisele

ja AÕS RakS sätted, mille alusel on kaebajal õigus nõuda riigimaale hoonestusõiguse seadmist ehitise omanikuna (

§ 351, AÕS Rak

S § 13 lg 5) ning mille kohaselt sellist maad õigustatud subjektile ei tagastata (

§ 6lg 2 p 3, AÕS Rak

S § 13 lg 3). Korraldus rikub kaebaja õigust jätkata ehituskrundi kasutamist elamu ehitamiseks ja saada hoonestusõiguse omanikuks, taotledes riigilt hoonestusõiguse seadmist. 2) Kohtu seisukoht, et ehitusluba kaotas 16.oktoobril 1998 kehtivuse, ei ole kooskõlas sel ajal kehtinud PES § 53 lõikega 3, mille kohaselt kohalikul omavalitsusel oli õigus ehitusluba tühistada, kui ehitust ei ole alustatud aasta jooksul. Ehitusloa kehtivus ei ole seotud ehituse alguse või lõpetamise tähtajaga. Seega, isegi kui ehitusega ei ole alustatud, ei kaotanud ehitusluba kehtivust. Vallavalitsus ei ole ehitusluba tühistanud. Korralduse väljaand mise ajal kehtinud ehitusseaduse § 25 lg 2 kohaselt kaotab ehitusluba kehtivuse, kui ehitamist ei ole alustatud kahe aasta jooksul. Antud juhul on ehitamisega ettenähtud tähtaja jooksul alustatud. 1992 – 1993 kooriti ehitusaluselt pinnalt looduslik pinnas kuni paekihini, tekkinud süvend täideti killustikuga ja tihendati, asuti paigaldama vundamendiplokke. Ehitustegevus peatus, kuna kohalikul omavalitsusel ei olnud võimalik välja ehitada vee- ja kanalisatsioonitrasse. Trasside rajamine oli seotud lõhketöödega. Sellises olukorras ei olnud ehitustööde jätkamine võimalik ja need tuli peatada. Kaebaja tõendas, et ehitust alustati. Ehitusluba on kehtiv kuni haldusaktiga antud õiguse realiseerimiseni. Lugedes ehitusloa võrdseks hoonega, ei seo

ehitusloa kehtivust ehitise püstitamiseks antud tähtajaga. Vastasel juhul tulnuks maareformi käigus tagastada kõik ehituskrundid, millele väljastatud ehitusloas näidatud tähtaeg lõppes enne maa erastamise otsustamist.

käigus ei võeta senistelt maakasutajatelt ära maad, millel asuvad neile kuuluvad ehitised või millele on seaduslikus korras väljastatud ehitusluba, vaid sellised maaeraldised vormistatakse ümber

toodud korras (Otsus Eesti Vabariigi Maareformi seaduse rakendamise kohta p 5). Lisaks eeltoodule ei näinud ka ehitusloa väljastamise ajal kehtinud Ehitusministeeriumi 5.veebruari 1991 käskkiri nr 12 ja Vabariigi Valitsuse 18.veebruari 1991 määrus nr 38 „Eesti riikliku ehitusregistri asutamise kohta“ ette ehitusloa kehtivuse kaotamist põhjusel, et ehitus ei ole tähtaegselt valmis ehitatud. 3) Kohus jättis hindamata haldusmenetlust ja haldusakti põhjendamist puudutavad väited. Korraldus on motiveerimata ja antud menetlusnõudeid rikkudes. HMS § 6 kohaselt on haldusorgan kohustatud välja selgitama asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Uurimispõhimõte tuleneb ka

-st ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korrast. Nimetatud korra p 51 alapunkti 5 kohaselt tuleb maa tagastamise toimikusse paigutada õiend hoonete ja rajatiste ning nende kuuluvuse kohta või õiend selle kohta, et tagastataval maal ei asu teistele isikutele kuuluvaid hooneid või rajatisi. Seega pidanuks vastustaja ehitusloa olemasolu välja selgitama. Vallavalitsusele oli teada, et K tee 35 maa on antud teise isiku kasutusse ehituskrundina. Vastustaja ei kontrollinud olulisi asjaolusid ega saanud nendega ka arvestada, mis mõjutas asja otsustamist. 8. Vastustaja vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vaidlus on menetlusosaliste vahel selles, kas vald pidi korralduse andmise ajal olema teadlik Harju Maakonnavalitsuse poolt väljastatud ehitusloast, mille alusel ei oldud selles ettenähtud seitsme aasta jooksul elamut valmis ehitatud ega isegi vundamenti rajatud. Kohus le idis õigesti, et vald ei pidanud olema teadlik 13 aastat tagasi antud ehitusloast, mis jäeti realiseerimata. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et vald ei täitnud HMS §-st 6 tulenevat kohustust selgitada välja menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud. Ehitusluba ega ehitis ei olnud korralduse andmise ajal ega ka varem registrisse kantud. Seega ajal, mil korraldus anti, ei saanud vallavalitsusel olla infot, et kinnistule oleks väljastatud ehitusluba või 5

(10)3-04-338 et seal asuksid ehitised. Kaebaja ei olnud vastavalt Vabariigi Valitsuse 18.veebruari 1991 määrusega nr 38 kinnitatud Eesti riikliku ehitisregistri põhimäärusele ehitusluba registrisse kandnud. Ehitiste olemasolu maaüksusel ei tuvastanud ka maamõõtja. Krundil väidetavalt
  1. aastal tehtud ehitustööd ei olnud kohtu arvates tajutavad ega anna alust väita lõpetamata ehitise olemasolu. Korralduse andmise ajal puudusid vallal ka andmed, et tagastataval maal esinevad ostueesõigusega erastamise taotlejad. Kohus leidis õigesti, et kaebaja subjektiivseid õigusi korraldusega ei rikutud.
  2. Kolmanda isiku vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 1) Korraldus ei riku kaebaja õigust maa erastamisele, sest pole tõendatud, et ta oleks
  3. aastal ja
  4. aastal esitanud erastamisavalduse ning
  5. aastal esitas ta avalduse hilinemisega. 2) Kaebaja ei ole ehitusloas märgitud tähtaja jooksul ehitist valmis ehitanud, sisuliselt ei ole ehitust alustatud. Asjaolu, et ehitusloa tähtaja lõppemise ajal kehtinud PES sätestas ehitusloa tühistamise, ei muuda tähtajalist ehitusluba tähtajatuks. Tähtaja möödumisel kaotab luba kehtivuse ilma tühistamiseta. Ka korralduse andmise ajal kehtinud ehitusseadusele tuginedes ei saa väita, et ehitusluba kehtib. Kui möönda, et luba ei kaotanud kehtivust 17.oktoobril 1998, siis on oluline ehitamisega alustamine. Viimased väidetavad ehitustoimingud tehti
  6. aasta lõpus. Kui pidada väiteid ehitamisega alustamise kohta usaldusväärseks, on ehitamise ulatus nii minimaalne, et sisuliselt ei ole ehitust alustatud. Ehitamisega alustamine ei ole siiski tõendatud. Fotod ja muud tõendid näitavad krundil ehitusprahti, mis ei tõenda ehituse alustamist. Seega on ehitusluba kehtivuse kaotanud ka ehitusseaduse mõttes. Kui ehitist ei ole ehitusloas näidatud tähtaja jooksul püstitatud või ehitamisega alustatud, ei saa isik maa erastamisel või hoonestusõiguse nõudmisel sellisele loale tugineda ning

mõttes ei ole tegemist kehtiva ehitusloaga. Isik peab ise näitama üles mõistlikku huvi oma subjektiivsete õiguste realiseerimisel. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et kaebajalt on nõutud maamaksu. Maamaksu tasumisele viidates ei saa väita, et maatükk on maksu tasuja kasutuses. 3) Kuivõrd korraldus ei riku kaebaja õigusi, ei oma korralduse väidetav motiveerimatus tähtsust. Samas tõendas vastustaja istungil, et vallavalitsus tegi mõistlikke ja vajalikke pingutusi asjaolude väljaselgitamiseks. Visuaalne vaatlus ei näidanud ehitamisega alustamist ning ehitusluba ei kajastunud registris. Maa tagastamine oli õiguspärane. 4) Kolmandal isikul on õigus usalduse kaitsele. Omandist ilmajäämine oleks koormav – ta ei saaks finantseerida juba alustatud majaehitust. Ehitusluba ei saa antud juhul pidada oluliseks põhjuseks, mis peaks kaasa tooma korralduse tühistamise. Kolmandal isikul ei olnud enne kohtuvaidlust teavet selle kohta, et tagastatud maale on kunagi väljastatud ehitusluba, ega mingit alust arvata, et realiseerimata loale tuginedes võidakse hakata vaidlustama maa tagastamise õiguspärasust. 10. Ringkonnakohtu istungil jäid menetlusosalised oma seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 11. Apellatsioonimenetluses vaidlevad menetlusosalised jätkuvalt selle üle, kas vaidlustatud korraldus saab rikkuda kaebaja õigusi. Kui vastus on jaatav, tuleb kontrollida haldusakti õiguspärasust (I). Kui haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi, tuleb kaaluda, kas tühistamiskaebuse rahuldamist takistab õiguskindluse põhimõte. Kui haldusakti tühistamist takistab kolmanda isiku õiguspärane ootus haldusakti kehtima jäämiseks, tuleb kaaluda võimalust kaebuse osaliseks rahuldamiseks – haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks (II). Jagamist vajavad ka kohtukulud (III). I 6

(10)3-04-338
  1. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, et vaidlustatud haldusakt puudutab kaebaja õigusi, on õigusvastane ja maa tagastamine rikub kaebaja maareformi seadusest tulenevaid õigusi.
  2. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata halduskohtu järeldust, et kaebajal maa tagastamise korralduse andmise ajal maa ostueesõigusega erastamise õigus puudus, sest erastamisavalduse tähtaegselt esitamine on tõendamata. Küll aga väidab kaebaja jätkuvalt, et rikutud on tema õigust nõuda ehitise omanikuna riigimaale hoonestusõiguse seadmist. Selline õigus tuleneb asjaolust, et talle on elamu püstitamiseks seaduslikus korras välja antud ehitusluba, mille alusel on ehitamist alustatud.
  3. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et ehitusloal märgitud ehituse lõpetamise tähtaja möödumisel kaotas ehitusluba kehtivuse. Sellist tagajärge sätestavale, kõnealuse ehitusloa andmise ajal või sellel märgitud tähtpäeval kehtinud õigusaktile kohus ei viita.
  4. aasta juulis jõustunud PES sellist tagajärge ehituse lõpetamise tähtajast kinnipidamata jätmise eest ette ei näinud. Riigikohtu halduskolleegium on 7.juuni 1999 lahendis leidnud, et kuna ehitusluba antakse tähtajaliselt, so ehitamise perioodiks, siis tulenevalt PES §-dest 53 ja 58 lõpeb ehitusloa kehtivus üldjuhul ehitise valmimisega ja kohaliku omavalitsuse poolt ehitisele kasutusloa andmisega (lahend nr 3-3-1-28-99). PES § 53 lõikega 3 oli kohalikule omavalitsusele antud õigus ehitusluba tühistada, kui ehitust ei ole alustatud ühe aasta jooksul, arvestades ehitusloa väljaandmise päevast, või kui ehitusloa taotlemisel on esitatud valeandmeid. Samuti oli PES § 63 lõikega 2 antud kohalikule omavalitsusele õigus peatada või tühistada ehitusluba, kui ehitise omanik ei täida järelevalveinseneri ettekirjutusi; pärast ettekirjutuse täitmist ennistab kohalik omavalitsus ehitusloa. Käesolevas asjas ei ole kohalik omavalitsus ehitusluba tühistanud. Vaidlustatud korralduse andmise ajal kehtinud ehitusseaduse § 25 lg 2 kohaselt kaotab ehitusluba kehtivuse, kui ehitamist ei ole alustatud kahe aasta jooksul ehitusloa väljastamise päevast arvates. Ka viidatud sätte alusel ei saa lugeda ehitusluba kehtivuse kaotanuks, sest ehitamist alustati. Ehitamise alustamist kinnitavad lisaks kaebaja seletustele pinnase koorimise, tekkinud süvendi killustikuga täitmise ja vundamendiplokkide paigaldamisele asumise kohta ka aerofoto (kohtutoimiku lk 21) ja H Vallavalitsuse 3.veebruari 1993 kiri, milles vallavanem pöördub kaebaja kui I külas asuva poolelioleva ehituse omaniku poole (kohtutoimiku lk 45). Ka kolmas isik möönis ringkonnakohtu istungil, et krundile on asetatud paar vundamendiplokki, mis ei ole küll loodis. Üksnes asjaolu põhjal, et ehitustööde poolelijäämise tõttu on krunt aja jooksul võsastunud ning ehitise alustamine raskesti märgatav, ei saa väita, et kaebaja ehitamist ei alustanud ning ehitusluba on kehtivuse kaotanud. 14.

§ 6

lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata maad kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised. AÕS RakS § 13 lg 3 kohaselt ei kuulu ehitisealune maa teistele isikutele tagastamisele, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 6

lg 3 kohaselt on hoone või rajatis

tähenduses ka lõpetamata ehitis ja ehitise püstitamiseks seaduslikus korras väljaantud ehitusluba. Vaidlustatud korraldus on nende sätetega vastuolu tõttu materiaalselt õigusvastane, sest korraldusega tagastatud ehituskrundile oli ehitise püstitamiseks seaduslikus korras antud ehitusluba, mis ehitisega võrdsustatuna takistas maa tagastamist. Tulenevalt

§ 351ja AÕS Rak

S § 13 lõikest 5 on kaebuse esitajal õigus riigimaale hoonestusõiguse seadmisele. Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse muutmise seaduse § 14 lg 2 näeb ette, et isikul, kellel 7

(10)3-04-338 maareformi seaduse alusel on õigus maad ostueesõigusega erastada ja kes ei ole vastavat avaldust esitanud, tuleb see esitada
  1. aasta 1.jaanuariks; kui kehtestatud tähtajaks avaldust esitatud ei ole, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus. Asjakohane kord on sätestatud Vabariigi Valitsuse 8.novembri 1996 määrusega nr
  2. Riigimaale hoonestusõiguse seadmise korra p 2 kohaselt seatakse selle korra alusel riigimaale hoonestusõigus ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada (alap 1) ning ehitusloa alusel alustatud ehitise omaniku või

§ 6lõikes 3 sätestatud tingimustele vastava ehitusloa omaniku kasuks (alap 2).

Õigusvastane korraldus rikub eeltoodud sätetest tulenevaid kaebaja õigusi.

  1. Kaebuse esitaja väidab põhjendatult, et haldusorgan ei ole menetlusnõudeid järginud. Nõustuda ei saa vastustaja väitega, et tal ei saanud ehitisregistris andmete puudumise tõttu olla informatsiooni ehitusloa kohta. Kaebaja sõnul on ta regulaarselt tasunud ehituskrundi eest maamaksu, kusjuures andmed maa kasutajate kohta esitab maksuametile kohalik omavalitsus. Oma väidete kinnituseks on kaebaja kohtule esitanud H Vallavalitsuse 6.aprilli 2004 akti nr 912 maa maksustamishinna määramise kohta T T katastriüksusele aadressil K tee 35 (kohtutoimiku lk 11) ning Maksu- ja Tolliameti 8.aprilli 2004 maksuteate
  2. aasta maamaksu tasumiseks (kohtutoimiku lk 12). Seega oli vastustajale teada, et maa on teise isiku kasutuses. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 57 alap 13 kohaselt tuleb maa tagastamise korraldusse märkida senise maakasutusõiguse lõppemise aeg. Isik, kelle maakasutusõigus maa tagastamisel lõpetatakse, on haldusaktiga koormatud isik, kes tuleb kaasata haldusmenetlusse ja ära kuulata. Kaebaja menetlusse kaasamisel oleks vastustaja saanud maa tagastamise otsustamisel olulise teabe kaebajalt. Menetlusnõudeid ja avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides oleks vastustaja saanud kaebaja õiguste rikkumist vältida. Formaalne viga menetlusnõuete järgimata jätmise näol võis viia ja antud juhul viiski sisuliselt õigusvastase haldusakti andmisele.
  3. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et vastustaja ei ole oma seisukohtades erastamisõiguse olemasolu ja ka ehitusloa kehtivuse küsimuses olnud järjekindel. Pidades kohtuotsust seaduslikuks ja põhjendatuks, on vastustaja nõustunud ka kohtu seisukohaga, et ehitusluba ei kehti. Eeltoodu ei ole aga takistanud H Vallavalitsuse ehitiste registripidajal 6.oktoobril 2004 koostamast ja väljastamast ehitise omanike ja tehniliste andmete teatist nr 1204 kõnealuse ehitusloa alusel (teatis kohtutoimiku lk 16-18). Samuti nähtub kaebaja väidetest, mille kohaselt suunati ta
  4. aasta septembris vallavalitsuse maaosakonna poolt maamõõdubüroosse krunti uuesti välja mõõtma, mille järel saab vallavalitsus väljastada korralduse maa ostueesõigusega erastamiseks (kohtutoimiku lk 25), et enne maa tagastamise selgumist ja kohtuvaidlust ei näinud kohalik omavalitsus takistust kaebajale maa erastamiseks ega leidnud tal maareformi seadusest tulenevaid õigusi puuduvat. II
  5. Kolmas isik on nii asja arutamisel esimese astme kohtus kui ka apellatsioonkaebusele esitatud vastuses palunud vaidlustatud haldusakti mitte tühistada muuhulgas tema usalduse tõttu haldusakti kehtima jäämiseks.
  6. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebus esitati halduskohtule 27.oktoobril 2004 tähtaegselt. 1.oktoobril 2004 sai kaebaja maamõõdubüroolt, kellega ta oli sõlminud lepingu elamukrundi mõõdistamiseks, teada, et maad ei ole võimalik mõõdistada, sest maaüksus on kantud kolmanda isiku nimele. Kaebaja järelepärimise alusel väljastas vallavalitsus kaebajale haldusakti 15.oktoobril
  7. Halduskohus järeldas asja ettevalmistamisel, et kaebus on tähtaegne ning menetlusosalised nõustusid selle seisukohaga. 8

(10)3-04-338 Riigikohtu halduskolleegiumi 16.oktoobri 2002 otsuses nr 3-3-1-41-02 (punktid 11-13) selgitati, et reeglina tuleb tähtaegselt esitatud tühistamiskaebuse läbivaatamisel õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv haldusakt tühistada sõltumata õiguskindluse põhimõttele tuginevatest väidetest. Kaebetähtaeg ei suuda kaitsta õiguskindlust ja õiguspärast ootust piisaval määral siiski mitte kõigil juhtudel. Olukorras, kus pika ajavahemiku haldusakti andmise ja kohtusse pöördumise vahel on tinginud puudutatud isiku teavitamata jätmine, tuleb leida õiglane tasakaal efektiivse õiguskaitse ja õiguskindluse põhimõtte vahel. Kui kaebetähtaeg hakkab kulgema haldusakti andmise hetkest oluliselt hiljem, peab halduskohus tühistamiskaebuse läbivaatamisel kaaluma, kas kaebaja õigus nõuda haldusakti tühistamist kaalub üles kolmanda isiku võimaliku õiguspärase ootuse, et haldusakt jääb kehtima. Samuti märkis Riigikohus, et kuigi HMS §-d 64-70 ei reguleeri otseselt haldusakti tühistamist halduskohtu poolt, on nendes sätetes õiguspärase ootuse ja usalduse kaitseks kehtestatud põhimõtted halduskohtumenetluse erisusi arvestades rakendatavad ka haldusakti tühistamisel kohtu poolt, kui kaebus esitati haldusakti andmisest oluliselt hiljem.
  1. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei kaalu kaebaja õigus nõuda haldusakti tühistamist üles kolmanda isiku õiguspärast ootust ja huvi haldusakti kehtima jäämiseks. 26.märtsi 2003 korraldus vaidlustati kohtus pärast haldusakti andmisest pooleteise aasta möödumist. Asjaolusid, mis välistaksid kolmanda isiku tuginemise usaldusele, asjast ei nähtu. Kolmas isik ei olnud ega pidanud olema haldusakti õigusvastasusest teadlik. Haldusakti ei tohi reeglina tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või muul viisil muutnud oma elukorraldust. Kolmanda isiku seletused kinnitavad, et ta on haldusakti kehtima jäämist ka tegelikult usaldanud.
  2. aastal asus ta planeerima ühele tagastatud maatükkidest maja ehitamist teiste tagastatud maatükkide arvel.
  3. aasta alguses sai ta projekteerimistingimused, müüs majaehituse rahastamiseks teise tagastatud maaüksuse, mille hinnast ei jätku ehituse finantseerimiseks, ja seetõttu on vaja ka kõnealune K tee 35 maa kas müüa või seada hüpoteek. Maja karp on valmis. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et elamu ehitamine pole vaadeldav elukorralduse muutmisena. Elamu ehitamise plaani nurjumine finantseerimisvõimaluste äralangemise tõttu oleks kolmandale isikule ülemääraselt raske tagajärg. Haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tühistataks, väärib käesolevas asjas vähem kaitset. Kaalukauss saaks langeda kaebaja kasuks olukorras, kus ta oleks teinud krundile ehitise püstitamiseks suuri kulutusi ning haldusakti kehtima jäämisega kaasneks suur otsene varaline kahju. Ehitustööd on aga sedavõrd algses staadiumis, et kaebaja poolt 1992-1993 tehtud kulutused ei saa olla kuigi suured ning peamiseks kaebaja kaotuseks on maa edasise kasutamise ja hoonestusõiguse seadmise võimalusest ilmajäämine. Kaebaja kahjuks räägib asjaolu, et ta ei ole aastate kestel näidanud üles märkimisväärset huvi alustatud ehitustööde jätkamise vastu. Kaebaja on esile toonud üksnes
  4. aastal ilmnenud takistuse seoses trasside rajamisega, kuid ei ole selgitanud, millised objektiivsed asjaolud ei võimaldanud talle eraldatud ehituskrundile hiljem ehitist püstitada. Eeltoodu tõttu tuleb jätta kaebaja tühistamistaotlus rahuldamata.
  5. Eespool viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuses nr 3-3-1-41-02 (p 12) on leitud ka seda, et kui kohus jätab muidu põhjendatud tühistamiskaebuse õiguskindluse motiivil rahuldamata, tuleb otsuse resolutsioonis tunnistada vaidlustatud haldusakt õigusvastaseks. Sellisel juhul on kaebuse esitajal ilmselge põhjendatud huvi haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks, et taotleda hilisemat õiguskaitset kahju hüvitamise teel. Ringkonnakohtu istungil kinnitas kaebaja, et tühistamistaotluse rahuldamata jätmise korral soovib ta haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemist võimaliku kahjunõude 9
(10)3-04-338 ettevalmistamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal on sellise konstateeringu suhtes põhjendatud huvi ning tuvastamistaotlus tuleb rahuldada.
  1. Seoses vastustaja väidetega, et kaebaja ei ole olnud hoolas oma õiguste realiseerimisel ja pidanuks ise hoolitsema ehitist puudutavate andmete ehitisregistris kajastumise eest, peab ringkonnakohus vajalikuks siinkohal märkida, et need väited võivad omada tähtsust ning vajada kontrollimist ja hindamist võimaliku kahjunõude puhul avaliku võimu kandja vastutust piiravate asjaoludena (riigivastutuse seaduse § 13 lg 1), kuid ei mõjuta kohtu järeldust, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebaja õigusi.
  2. Eeltoodud põhjustel tühistab ringkonnakohus HKMS § 46 lg 1 p 2 alusel halduskohtu otsuse ja rahuldab uue otsusega T. T kaebuse osaliselt, tunnistades HKMS § 26 lg 1 p 3 alusel H Vallavalitsuse 26.märtsi 2003 korralduse nr 228 õigusvastaseks osas, millega tagastati K tee 35 katastriüksus. Vaidlustatud korralduse algses redaktsioonis on õigusvastaseks tunnistatud osa p 1.4 ning H Vallavalitsuse 12.augusti 2003 korraldusega nr 661 muudetud redaktsioonis on õigusvastaseks tunnistatud osa p 1.
  3. III
  4. Halduskohtus kaebaja kohtukulude hüvitamise taotlust ei esitanud, mistõttu ei saa võimalike esimese astme kohtus kantud kuludega arvestada. Ringkonnakohtu istungil taotles kaebaja apellatsioonimenetluses kantud kohtukulude hüvitamist summas 3010 krooni, sealhulgas riigilõiv 10 krooni ja tasu õigusabi eest 3000 krooni. Riigilõivu tasumine on tõendatud Tallinna Halduskohtu 20.mai 2005 kviitungiga nr 136 ning õigusabikulu kandmine on tõendatud 25.aprilli 2005 käsunduslepinguga, mille p 5 kohaselt tasuti õigusabi eest lepingu sõlmimisel.
  5. HKMS § 93 lg 3 näeb ette, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohus loeb kaebuse rahuldatuks pooles ulatuses, mistõttu kuulub vastustajalt kaebaja kasuks apellatsioonimenetluses kantud kohtukulu hüvitamiseks väljamõistmisele 1505 krooni. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.