Obsah (12)

§ 90§ 68§ 94§ 22§ 15§ 65§ 95§ 93§ 5§ 10§ 8§ 12

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 13.04.2005. a Tallinn Haldusasja number 3-122/2005 Haldusasi Garaažiühistu G

§ 90

lg 9 p 2 kohaselt on võrguettevõtjal õigus katkestada tarbija võrguühendus viivitamatult, kui tarbija kasutab elektrienergiat omavoliliselt

§ 68tähenduses.

ETI on lähtunud vaid

§ 68lg 1 p-st 4.

Tegelikult oli tegemist ka p-ga 2, sest FIE A.P. poolt teostatud omavoliline ühendus boksi 205 kaudu ei omanud mingit mõõteseaduet, lepingut ja oli lisaks muule ka ohtlik. ETI on teinud ka ebakohase järelduse, et ühistu oma aktiga 20.09.2004 ei taotlenud mitte A.P. poolt teostatud omavoli fikseerimist, vaid arve esitamist A.P.-le. Tegemist on vale järeldusega. Käsitletav akt fikseerib neli asjaolu, millest tekitatud kahju suurus on kõigest üheks fikseeritud asjaoluks.

1. Ühistu ei ole eksinud „Omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korra“ § 2 suhtes, sest akti koostamise juures viibisid peale juhatuse liikmete ka revisjonikomisjoni liige, kes antud küsimuses oli erapooletu (ühistu juhatust kontrolliv isik). Samuti on täidetud kõik Korra § 3 lg 1 määratletud kohustuslikud tingimused. Arvestama peab ka asjaoluga, et 20.09.2004 teostatud ülevaatuse ajal ei olnud füüsiliselt võimalik kohe akti koostada, selleks puudusid tehnilised vahendid ja võimalused. Asjaolude osas tehti märkmed, rikkumine jäädvustati digitaalfotoaparaadiga ning asjaoludest ning tagajärgedest informeeriti ka kohal viibinud õigusrikkumise toimepanijat FIE A.P.i, kes lubas vormistatud akti allkirjastatuna (omalt poolt) ühistule tagastada. Akti lõppvormistus teostati samal päeval eestikeelsena ja saadeti ka FIE A.P.’ile. Otsuse osa, mis puudutab omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu ning maksumuse määramist ei ole kohane, kuna selles osas FIE A.P. pole kaebust esitanud.
2. ETI on sekkunud majanduslikult iseseisva juriidilise isiku otsustusõigusesse tsiviilõiguslikes majandusküsimustes, sundides ühistut rikkuma seadust, et täita otsust ja 2 ettekirjutust. Elektrituruseaduse § 22 kohaselt vajaks ühistu ETI tegevusluba, et tegeleda elektrienergia müügiga parkla majandustegevuseks. Seda luba ühistul ei ole. See luba ei ole vajalik seaduse § 15 lg 6 alusel müüjale, kes väljaspool põhitegevust müüb elektrienergiat ainult ühe ehitise piires üksnes oma liikmele, rentnikule või üürnikule ega elamu- või korteriühistust müüjale, kes müüb elektrienergiat üksnes oma liikmele tarbimiseks ühistu majandatavate hoonete piires. Parkla ei asu ehitise piires, vaid kinnistu maa-alal. ETI otsuse täitmine tähendab täiendava ohu loomist parklates asuvale varale. FIE elektriseadmed ja võrk ei vasta elektriohutusseaduse §-ga 14 sätestatule.
3. ETI kohustas ühistut viima oma tegevuse vastavusse elektrituruseaduse § 65 lg 1 p-ga
4. Ühistu on valmis seda koheselt tegema, kui FIE A.P. elektrivõrku ühendamine saaks toimuda seadusega ettenähtud tingimustel, mis omakorda suudaks tagada ühistu liikmete vara ohutuse ja elektriühenduse vastavuse elektriohutusseaduse ning energiaturu seadusega ettenähtud tingimustele. Energiaturu seaduse § 65 lg 3 ei võimalda võrguteenuse osutamist, kui võrguteenuse kasutaja elektripaigaldised ei ole kooskõlas õigusaktide nõuetega või võrguettevõtja poolt võrguga ühendamiseks esitatud tehniliste tingimustega.Ühistul puuduvad igasugused andmed FIE A.P. poole kasutatavate elektripaigaldiste vastavusest tehniliste tingimustega. Energiaturu seaduse § 65 lg 3 p 4 ja sellega seonduva lg 4 tuleneva kohustuse täitmist ETI ees ei ole ühistul võimalik täita objektiivsetel asjaoludel (vana juhatuse keeldumine ühistu dokumentatsiooni edastamisest uuele juhatusele ja käimas olevad erinevad vaidlused tsiviil- kui ka kriminaalkorras). VASTUSTAJA SEISUKOHT 1.

§ 94

lg 1 p 11 ja § 99 lg 2 järgi kuulub turuosaliste kaebuste lahendamine ETI pädevusse. 27.12.2003 sõlmis A.P. ühistuga, keda esindasid juhatuse liikmed A.T. ja T.M.a kokkuleppe poolte vahel 19.11.2002 sõlmitud lepingu nr. 8 lisana selles, et A.P.il on lubatud autoparkla Sütiste tee xx elektrisüsteemi ühendamine ühistu elektrisüsteemi võrku. Ühistu poolt kokkuleppe sõlmimine elektrienergia müügiks A.P.ile ei ole vastuolus

-iga.

§ 22

lg 2 p 1 alusel ei vaja ühistu tegevusluba, sest müüb elektrienergiat

§ 15

lg 6 p 1 kohaselt, s.o tema valduses oleva kinnisasja piires isikule, kes seaduslikul alusel seda kinnisasja kasutab. Alusetu on kaebaja väide, et autoparkla elektriseadmete ühendamine ühistu elektrivõrku ei toimunud nõuetekohaselt. Ühendamine toimus ühistu juhatuse nõusolekul vastavalt elektriohutusseadusele. Ühistu juhatuse nõusolek kinnitab seda, et puudusid

§ 65lg-s 3 ettenähtud alused võrguühenduse andmisest keeldumiseks.

Eeltoodut tõendavad ühistu juhatuse liikmete ja A.P.i poolt allkirjastatud akt 01.12.2003 koos autoparkla elektrikilbi põhimõtteskeemiga ja peakaitsmega, mille kohaselt sai kogu autoparkla alla kuuluv territoorium valgustuse ja seal olevate seadmete elektritarbimine toimuda ainult autoparkla väravaputkasse paigaldatud, kontrollitud ja taadeldud elektriarvesti nr. 1485205 kaudu, mille korrasolekut ja näitusid kontrollib juhatuse volitatud isik. 27.12.2003 akt kinnitab seda, et vastavat litsentsi omav elektrik oli teostanud elektripaigaldise tehnilise kontrolli vastavalt elektriohutusseaduse § 14 lg 1 p-le

1. 29.12.2003 allkirjastasid ühistu juhatuse liikmed teatis-akti selle kohta, et autoparkla elektriseadmete toide on teostatud ühistule kuuluvast elektrivõrgust nõuetekohaselt ja pingestatud, kasutuselevõtt on kontrollitud vastavat litsentsi omava elektriku poolt, parkla valveputkas asuvad elektripaigaldised vastavad nõuetele ning ühistu juhatus on andnud loa autoparklal tarbida elektrienergiat ühistu liini kaudu mitte rohkem kui 10 kW, mis tagab parkla normaalse töö. 29.12.2003 aktiga oli ühistu täitnud elektriohutusseaduse § 14 lg 1 p-s 3 ettenähtud nõude ja esitanud A.P.ile vastava teatise, mis lubas tal elektripaigaldise kasutusele võtta ja seda kasutada. Pärast autoparkla ühistu elektrisüsteemi ühendamist on AS Elektrikontrollkeskuse alltöövõtja AS 3 Dvigatel Energeetika teinigrupi peaspetsialist Veljo Sedrik teostanud ühistu elektriseadmete elektritehnilisi kontrollmõõtmisi ka alltarbijate (kummiremondi töökoda ja autoparkla) osas ning 15.11.2004 õiendis leiab kinnitust rikkumiste puudumine. 19.12.2004 esitasid ühistu juhatuse endised liikmed ETI-le teate-selgituse-kinnituse, millega kinnitasid, et autoparkla elektritoide toimus ainult ühelt faasilt, peaautomaadi lülitid, arvestiahelad ja kaaned olid plommitud, mis välistas võimaluse elektri kuritarvitamiseks. Ühistu oli A.P.ile esitanud arved arvestiga fikseeritud koguste ulatuses ja A.P. oli ühistule arved tasunud. Seda tõendavad ETIle esitatud arved ja hanzaneti konto 1106782205 väljavõtted.
2. ETI hindab ühistu teadet septembris 2004 A.P.i ebaseaduslike ja ohtlike elektriühenduste avastamise kohta paljasõnaliseks. Ühistu pidi elektrienergia omavolilise kasutamise tuvastama majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.06.2003 määrusega nr. 107 kinnitatud „Omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korra“ (Kord) kohaselt. Kuna Korra täitmine on kohustuslik, siis ainult Korras ettenähtud akti nõuetekohase vormistamisega saab tõendada elektrienergia omavolilist kasutamist tarbija poolt. Korras ettenähtud akti ühistu septembris 2004 ei koostanud. Akti koostamisel on rikutud Korra § 3 lg 1 p 1 ning p 5 nõudeid. Ei ole märgitud elektrienergia ja võrguteenuse omavolilises kasutamises osalenud energiaseadmete asukohta, omavolilise tarbimise iseloomustust (kirjeldus ja / või skeem), nimivõimsusi ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu arvutamiseks vajalikke muid andmeid. Nende andmete nõuetekohane kajastamata jätmine ei võimalda Korra §-s 4 ettenähtud korras määrata omavoliliselt kasutatud elektrienergia kogust ja maksumust. Aktist ei nähtu, milliste konkreetsete elektrit kasutavate riistadega on väidetavalt kaks faasi 3faasilisest toitest garaažiboksis nr. 205 ühendatud. Selgusetuks jääb, millised autoparkla elektriseadmed kasutasid elektrienergiat väidetavalt ebaseaduslikult (mõõtmiseta) ja millised seadmed tarbisid elektrienergiat n-ö seaduslikult (paigaldatud arvesti kaudu). Ükski 20.09.2004 juurde esitatud fotodest nr. 1-5 ei ole vormistatud tõendina, puuduvad allkirjad, selgusetuks jääb, millal fotod on tehtud ja mida fotol oleva objektiga tõendatakse. Ka siis, kui fotod oleks nõuetekohaselt vormistatud, ei tõendaks nad aktis märgitut. Eeltoodu põhjal on ETI seisukohal, et ühistu ei tuvastanud elektrituruseaduse § 68 lõikes 1 sätestatud elektrienergia omavolilist kasutamist A.P.i poolt Korras ettenähtu kohaselt, mistõttu ühistul puudus õiguslik alus rakendada tarbija A.P.i suhtes elektrituruseaduse § 68 lg 2, § 90 lg 9 p 2 ja Korra § 3 lõikes 5 ning § 4 ettenähtut. 3.

§ 68lg 2 ja Korra §-dega 2 ja 4 oli vastuolus Ühistu poolt A.P.ile arve nr.

1 esitamine 25 700 krooni suurusele summale, sest arve esitamise aluseks olev elektrienergia omavoliline kasutamine oli nõuetekohaselt tuvastamata ja tõendamata. Ühistu juhatuse koosoleku protokollist 08.12.2004 nähtuvalt toimus elektrikatkestus samal päeval kahel põhjusel: omavoliline elektrienergia kasutamine ja arve summale 25 700 mitteõigeaegne tasumine. ETI on seisukohal, et autoparkla võrguühenduse katkestamine 08.12.2004 ühistu poolt oli ebaseaduslik, sest puudusid

§ 90

lg-s 9 p-s 2 ja Korra § 3 lõikes 5 ettenähtud alused võrguühenduse katkestamiseks.

§ 95

lg 1 annab ETI-le õiguse ettekirjutuse tegemiseks isikule, kes rikub

või selle alusel välja antud õigusakti. A.P.i kaebuse lahendamisel tuvastatud asjaolud andsid ETI-le aluse hinnata ühistu tegevust elektri katkestamisel autoparklale seadusevastaseks ja õiguse ettekirjutuse tegemiseks. Ettekirjutus on siiani täitmata. A.P.i kaebuse menetlemine ja selle käigus ettekirjutuse tegemine ühistule on kooskõlas

§ 93

lg 1, § 94 lg 1 p-dega 11, 13 ja 14, sest ühistu on

mõttes turuosaline. Ettekirjutusega ei ole sekkutud ühistu majandustegevusse, vaid kohustatud teda täitma

-i, mille reguleerimisala hulka tema tegevus elektrienergia edastamisel ja müügil kuulub. Vastustaja taotles jätta kaebus rahuldamata. 4 KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

1. Garaažiühistu „G.“ viis 2002 aastal läbi konkursi tasuta valveteenuse saamiseks ööpäevaringselt ühistu territooriumi ja garaažide kaitseks. 19.11.2002 allkirjastati leping kolmanda isikuga, kes asus ettevalmistustega parkla avamiseks. Parkla väljaehitamine kestis terve aasta. Parkla avamine toimus 29.12.
2. Kolmanda isiku elektrivõrku lülitamise õigus anti lepinguga nr. 8 19.11.2002 ja selle lisaga 27.12.
3. Parklas on kaks tavalist elektrivalgustuse laternaposti, kus asub neli lampi võimsustega 250 W. Parkla poolt tarvitatav maksimaalne võimsus on 1,5 kW.
4. 20.09.2004 akti kolmanda isiku juuresolekul ei koostatud. Akt koostati kolmanda isiku teadmata ja saadeti talle hiljem koju. Kolmas isik on tasunud kõik ühistu poolt nõutud arved. Peale elektri väljalülitamist 08.12.2004 pöördus kolmas isik Energiaturu Inspektsiooni poole, kes kolmanda isiku rikkumisi ei leidnud. Parkla on töötanud elektrita alates 08.12.2004 kuni tänaseni. Kolmas isik kasutab hetkel bensiiniga töötavat elektrigeneraatorit, mis häirib ümbruskonna elanike rahu (öörahu) ning saastab keskkonda. Seoses selle olukorraga on parkla valvurid sunnitud töötama ebainimlikes tingimustes. Kolmas isik taotles kohtuistungil jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Energiaturu Inspektsiooni pädevus vaidlust lahendada Vaidlustatud otsuse ning ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud elektrituruseaduse (redaktsioonis 15.04.2004-01.01.2005) § 99 andis Energiaturu Inspektsioonile (ETI) pädevuse lahendada kaebusi turuosalise tegevuse peale, mis on vastuolus elektrituruseaduse (

) või selle alusel kehtestatud õigusaktidega.

§ 5kohaselt on turuosalised elektriettevõtja, tarbija ja bilansihaldur.

Garaažiühistu „G.“ (ühistu) ning FIE A.P.i vahel 27.12.2003 allakirjutatud Lepingu lisa andis kolmandale isikule õiguse ühendada parkimisplatsi elektrisüsteem ühistu süsteemi võrku. Lepingu lisa kohaselt pidi FIE A.P. tasuma tarbitud elektrienergia eest ühistule tarbitud voolu eest igakuiselt esitatud arvete alusel ühistu pangaarvele.

§ 10kohaselt on müüja elektrienergiat müüv elektriettevõtja.

Kuivõrd 27.12.2003 Lepingu lisa andis kaebuse esitajale õiguse esitada kolmandale isikule arveid tarbitud elektrienergia eest ning kolmandal isikul on Lepingu lisa alusel õigus kasutada ühistu elektrisüsteemi võrku, on kaebuse esitaja käsitletav võrguettevõtjana

§ 8mõistes.

Samuti, kuivõrd ühistu müüb elektrienergiat FIE A.P.ile, on ta käsitletav ka

§ 10kohaselt müüjana.

FIE A.P. on käsitletav aga elektrienergiat oma tarbeks kasutava isikuna ehk tarbijana (

§ 12lg 1).

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kaebuse esitajal oli

või selle alusel kehtestatud õigusaktide alusel õigus katkestada võrguteenuse osutamine kolmandale isikule.

1. Võrguteenuse katkestamise alused Vaidlus puudub selle üle, et võrguteenuse osutamine kolmandale isikule katkestati 08.12.
2. 08.12.2004 ühistu koosoleku protokolli kohaselt otsustati katkestada elektri edastamine parklale kuni võlg, 25 700 krooni, on makstud (toimiku lk. 42). Protokollist nähtuvalt esitati kolmandale isikule arve, summas 25700 krooni, elektri ebaseadusliku 5 kasutamise eest. 08.11.2004 on kolmandale isikule adresseeritud teade, mille kohaselt ta on kohustatud maksma temale esitatud arvete alusel. Mittemaksmise korral lubatakse parkla elekter alates 25.11.2004 välja lülitada (toimiku lk. 40). Teatele lisatud kviitungi koopiast nähtuvalt on teade saadetud kolmandale isikule tähtsaadetisena tema elukoha aadressil Lääne tee 22, Tallinn (toimiku lk. 40).

§ 90

lg 1 kohaselt võib võrguettevõtja katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on jätnud tasumata võrguettevõtja või müüjaga sõlmitud lepingu alusel tasutava rahasumma või muul viisil oluliselt rikkunud võrguettevõtja või müüjaga sõlmitud lepingus ettenähtud kohustust.

§ 90

lg 2 kohaselt enne võrguühenduse katkestamist

§ 90

lõikes 1 toodud põhjusel edastatakse tarbijale tarbimiskoha aadressil või lepingus nimetatud aadressil teade võrguühenduse kavandatava katkestamise kohta.

§ 90

lg 3 kohaselt edastatakse füüsilisest isikust tarbijale

§ 90

lõikes 2 nimetatud teade tähtsaadetisena.

§ 90

lg 4 kohaselt võib tarbija võrguühenduse katkestada pärast seda, kui teate saatmisest on möödunud vähemalt 15 päeva ning tarbija ei ole võrguühenduse katkestamise aluseks olnud asjaolu selle aja jooksul kõrvaldanud ja sellest vastavalt võrguettevõtjat või müüjat teavitanud. Kolmanda isiku kirjaliku seletuse kohaselt kohtule (toimiku lk. 103)ei ole ta arvet, summas 25700 krooni (koostatud 25.10.2004), tasunud, kuna arvel puuduvad elektriarvestite näidud ning arve sisse on arvestatud periood, mil parklal puudus elektriühendus (elektritarbimine algas 27.12.2003). Arvutustest pole võimalik aru saada ning teistkordselt on arve sisse arvestatud periood, mille eest olid arved tasutud. Kuna kolmas isik on seega jätnud kaebuse esitaja arve eest tasumata, ta on arve kätte saanud ning talle on tähtsaadetisena saadetud ka hoiatus võrguühenduse kavandatava katkestamise aja kohta, on

§-st 90 tulenevad võrguühenduse katkestamise nõuded täidetud.

§ 90

ega mõni muu säte ei anna ETI-le õigust otsustada tarbijale esitatud arvete seadusega kooskõla üle. Samas, kuivõrd arve, summas 25700 krooni, on esitatud seoses kolmanda isiku poolt väidetavalt omavoliliselt tarbitud elektrienergiaga, on ETI pädevuses anda hinnang sellele, kas kolmas isik on omavoliliselt elektrienergiat tarbinud või mitte. Seega, kui ETI ei tuvasta kolmanda isiku poolt teostatud omavolilist elektrienergia tarbimist, langevad ära ka

§-st 90 tulenevad võrguühenduse katkestamise alused ning ETI ei ole sekkunud poolte eraõiguslikku vaidlusesse. ETI-l on õigus uurida kaebuse esitaja tegevuse kooskõla ka

§ 90

lõike 9 punktiga 2, mille kohaselt on võrguettevõtjal õigus katkestada tarbija võrguühendus viivitamata, kui tarbija kasutab elektrienergiat või võrguteenust omavoliliselt

§ 68tähenduses.

3. Elektrienergia või võrguteenuse omavoliline kasutamine kolmanda isiku poolt

§ 68

lg 1 sätestab elektrienergia ja võrguteenuse omavolilise kasutamise järgmised juhud: 1) mõõteseade rikutakse või selle näitu moonutatakse või kui mõõteseadme toimimist mõjutatakse muul viisil; 2) elektrienergiat kasutatakse võrguettevõtja ja müüjaga sõlmitud asjakohase lepinguta; 3) mõõteseadme plomm või taatlusmärgis või mõõteseadmele juurdepääsu või selle toimimise mõjutamist takistav või toimimist jäädvustav seade kõrvaldatakse või rikutakse; 4) ühendusel võrguettevõtja võrguga puudub võrguettevõtja paigaldatud nõuetekohane mõõteseade. Kaebuse kohaselt rikkus kolmas isik

§ 68lg 1 punkte 2 ja 4.

Kohtuistungil pani kaebuse esitaja kahtluse alla ühistu ning kolmanda isiku vahel 19.11.2002 sõlmitud lepingu (toimiku lk. 26-28) autentsuse, leides, et leping ning sellel olev juhatuse liikme allkiri on võltsitud ning 6 taotles lepingule alla kirjutanud juhatuse liikme tunnistajana ülekuulamist. Kohtuistungil esitas kolmas isik kohtule tutvumiseks 19.11.2002 originaallepingu, mille alusel kohus tuvastas, et kohtutoimikus olev lepingu koopia vastab originaallepingule. Kohus on seisukohal, et lepingu võltsitust ei ole võimalik tunnistaja ütlustega kindlaks teha. Samuti on lepingule alla kirjutanud kolmas isik seisukohal, et leping ei ole võltsitud. Ekspertiisi teostamist lepingu võltsituse osas ei ole kaebuse esitaja taotlenud ning ka kohus ei pea seda vajalikuks, kuna kohtule pole esitatud kaalukaid argumente, mis seaksid lepingul oleva ühistu juhatuse liikme allkirja autentsuse kahtluse alla. Nii kohtule kui ka vastustajale on vaidlusaluse lepingu esitanud kaebuse esitaja ise. Seega ei saa käesoleval juhul kohus tuvastada kolmanda isiku poolt elektrienergia ja võrguteenuse omavolilist kasutamist

§ 68lg 1 p 2 alusel.

Kolmanda isiku poolt

§ 68

lg 1 p 4 rikkumise tõendamiseks on kaebuse esitaja poolt koostatud 20.09.2004 akt (toimiku lk. 37). Kaebuse esitaja ning vastustaja vahel on vaidlus selle üle, kas nimetatud akt tõendab elektrienergia ja võrguteenuse omavolilist kasutamist kolmanda isiku poolt ning kas akt saab olla kolmandale isikule esitatud arve, summas 25 700 krooni, aluseks. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga selles, et kaebuse esitaja oleks akti koostamisel pidanud järgima majandus- ja kommunikatsiooniministri 16.06.2003 määrusega nr. 107 kehtestatud „Omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramise korda“ (edaspidi Kord). Omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuse määramine korra alusel on sätestatud ka

§ 68lõikes 3.

Korra § 3 näeb ette aktis sisalduvad kohustuslikud andmed. Akti oluliseks osaks on elektrienergiat või võrguteenust omavoliliselt kasutanud isiku või tema esindaja või nende puudumisel tunnistaja allkiri (määruse § 3 lg 3). Eeltoodud nõue on eraldi sätestatud ka Korra §-s 2: „Elektrienergia omavolilise kasutamise tuvastamisel koostab ettevõtja esindaja akti omavolilise tarbija või tema esindaja juuresolekul. Kui omavoliline tarbija või tema esindaja ei viibi akti koostamise juures või keeldub aktile allakirjutamisest, koostatakse akt erapooletu tunnistaja juuresolekul.“ Aktilt puudub kolmanda isiku allkiri. Kolmanda isiku poolt kohtule esitatud kirjaliku seletuse kohaselt koostati akt tema teadmata ja saadeti talle hiljem koju. Aktilt puudub ka erapooletu tunnistaja allkiri. Kohus nõustub vastustajaga selles, et ühistuga seotud revisjonikomisjoni liiget ei saa pidada antud vaidluses erapooletuks tunnistajaks. Kuivõrd kaebuse esitaja ning kolmanda isiku selgitused akti koostamise kohta on vastukäivad ning erapooletud tunnistajad puuduvad, pole ka kohtul võimalik tuvastada, kas kolmas isik siiski kutsuti akti koostamise juurde või mitte. Kolmanda isiku akti koostamise juures viibimine on oluline menetlusnormide rikkumine, kuivõrd talle rahalisi kohustusi panev akt koostati talle ärakuulamisõigust andmata. Kolmanda isiku õigus esitada aktile vastuväiteid tuleneb nii haldusmenetluse seaduse § 40 lõikest 1 kui ka käesoleval juhul Korra § 3 lõikest 2, mille kohaselt lisatakse aktile elektrienergiat ja võrguteenust omavoliliselt kasutanud isiku või tema esindaja seletuskiri. Kohtul puudub alus akti alusel järeldada, et kolmas isik keeldus aktile allakirjutamisest. Korra § 3 lõike 4 kohaselt nõutakse sellisel juhul isikult kirjalik seletus allakirjutamisest keeldumise kohta. Kui elektrienergiat ja võrguteenust omavoliliselt kasutanud isik või tema esindaja keeldub kirjaliku seletuse andmisest, teeb akti koostaja aktile sellekohase märke. Vastav märge kolmanda isiku keeldumise kohta aktilt puudub. Kaebuse esitaja seadusliku esindaja A. Podbegalova kohtuistungil antud seletuse kohaselt ei koostatud akti ülevaatuse toimumise kohas, vaid trükiti tema poolt peale ülevaatuse toimumist (toimiku lk. 173). Kohus on seisukohal, et akti koostamine pärast ülevaatuse toimumist ning selle hilisem allakirjutamine ei ole kooskõlas Korra §-ga 2 ja 3, mille sätetest koosmõjus võib järeldada, et akt koostatakse ning allkirjastatakse hilisemate vaidluste vältimiseks kõigi Korras märgitud osaliste 7 juuresolekul ning eeldatavalt ülevaatuse toimumise kohas. Käesoleval juhul koostas A. Podbegalova akti ilma Korra §-s 2 loetletud isikute juuresolekuta pärast ülevaatuse toimumist. Vastustaja on ka õigesti märkinud, et aktis puuduvad Korra § 3 lõike 1 alapunktis 5 sätestatud kohustuslikud andmed energiaseadmete nimivõimsuse ning omavoliliselt kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu arvutamiseks vajalike muude andmete osas. Aktist ei nähtu andmed, mille alusel on omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumuseks arvutatud 25 700 krooni. Akti punktidest 1 ja 2 võib järeldada, et kolmanda isiku poolt omavoliliselt kasutatud elektrienergia maksumus on määratud alates 01.12.2002 kuni 01.10.

1. Nii on kirjas akti punktis 2, et eelnimetatud perioodi jooksul kasutas rentnik (kolmas isik – kohtu märkus) elektrienergiat vastavalt arvestusele kw/h, mille maksumuseks on 25 700 krooni. Vastustaja poolt kohtule esitatud kolmanda isiku kontoväljavõtetelt nähtub, et viimane on maksnud kaebuse esitajale elektrienergia eest 12.04.2004 813.75 krooni, 21.05.2004 475.65 krooni, 18.06.2004 338.10 krooni, 27.07.2004 299.25 krooni, 02.09.2004 96.60 krooni, 01.10.2004 219.45 krooni ning 25.11.2004 920.75 krooni (toimiku lk. 81-85). Aktist ei nähtu, et eeltoodud kolmanda isiku makseid oleks vaidlusaluse arve koostamisel arvesse võetud. Isegi kui eeltoodud makseid on arvesse võetud ning akti tekst on eksitav, ei ole akti alusel võimalik tuvastada, milliste andmete alusel on arvutatud omavoliliselt kasutatud elektrienergia kogus ja võrguteenuse maht. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et kolmanda isiku omavolilist elektritarbimist ei ole käesoleval juhul võimalik akti alusel tuvastada ja tõendada. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et aktile lisatud fotode (toimiku lk. 91-95) alusel ei ole samuti üheselt võimalik tõendada omavolilist elektritarbimist. Fotodele ei ole lisatud fotode tegemise aega ega kohta. Juhul, kui fotod on tehtud eesmärgiga, asendada Korra § 3 lõike 1 punktis 5 nõutavat omavolilise tarbimise iseloomustust, on tegemist akti lahutamatu osaga, mis peab samuti olema koostatud ning allkirjastatud vastavuses Korra §-dega 2 ja
2. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Kohtuistungil esitas kaebuse esitaja kohtule täiendava tõendina kolmanda isiku väidetava omavolilise elektritarbimise kohta Elektrikontrollikeskuse 26.01.2005 kirja nr.
3. Kirja kohaselt teostas Elektrikontrollikeskus ühistu elektrikilbi ülevaatuse, mille käigus leiti, et kolmanda isiku autoparkla elektritarbijate ühendamiseks kaebuse esitaja elektrikilpi on vajalik toitekaabli kaitseks arvesti ette ühendada kaitselüliti, mille nimivool vastaks autoparklas kasutatavale tarbijate võimsusele. Lisaks leiti, et kaebuse esitaja peab ära vahetama elektrikilbis katkise kaitselüliti (toimiku lk. 167). Kohus on seisukohal, et elektrikilbi ülevaatusel avastatud katkine kaitselüliti ei tõenda kolmanda isiku omavolilist elektritarbimist. Kohtul ei ole võimalik esitatud tõendi alusel tuvastada, et ühistu elektrikilbi peakaitsme nimivool ei vastanud kolmanda isiku poolt tegelikult tarbitavale elektrivõimsusele. 01.12.2003 akti kohaselt paigaldati 19.11.2002 autoparkla väravaputkasse elektrikilpi kontrollitud ja taadeldud ühefaasiline elektriarvesti CO-I/1446 nr. 1485205 ning plommiti peaautomaatlüliti ja arvesti ahelad (toimiku lk. 67). GÜ G. alltarbija, autoparkla elektrikilbi ja arvestuspunkti põhimõtteskeemilt (toimiku lk. 68) nähtub, et peakaitsme suuruseks on 1 x 32A. Kolmanda isiku kirjaliku seletuse kohaselt on tema poolt tarbitava elektrienergia maksimaalne võimsus 1,5 kW. Seega ületab peakaitsme võimsus kolmanda isiku poolt tarbitava võimsuse mitmeid kordi. Eeltoodust lähtuvalt ei tõenda kohtule esitatud tõend kolmanda isiku poolt omavolilist elektritarbimist. 8 Samas on vastustaja esitanud kohtule hulgaliselt tõendeid, millest nähtuvalt on kolmanda isiku elektritarbimine olnud ühistu pideva kontrolli all ning ühtegi omavolilise tarbimise juhtumit avastatud ei ole. Nii on kohtutoimikus 27.12.2003 akt ühistu elektrikilbist parklale kuuluva elektritoite kaabli ühendamise kohta, mille kohaselt peale toiteliini ühendamist parkla elektrikilpi ja selle täiendavat kontrolli teostati lõplik pingestamine ning elektritöid teostas OÜ Otsus Grupp (toimiku lk. 70). Vastustaja poolt on kohtule esitatud ka 29.12.2003 teatis-akt elektripaigaldiste kasutuselevõtu lubamise kohta alates 29.12.2003, millest nähtuvalt on autoparkla elektriseadmete toide teostatud ühistule kuuluvast elektrivõrgust nõuetekohaselt ja pingestatud 27.12.2003 ning kasutuselevõtu kontroll on teostatud vastavat litsentsi omava elektriku poolt, mis on märgitud aktis 27.12.
4. Teatis-akti kohaselt on autoparklal õigus tarbida elektrienergiat ühistu liini kaudu mitte rohkem kui 10 KW, mis tagab parkla normaalse töö (toimiku lk. 71). AS Dvigatel-Energeetika 15.11.2004 õiendi kohaselt (toimiku lk. 72) teostas AS Dvigatel Energeetika teimigrupp 17.01.2004 ühistu elektriseadmetes elektrotehnilised kontrollmõõtmised ja ühistu alltarbijate (kummiremonditöökoda ja autoparkla) elektriarvestite ühendusskeemide kontrolli. Õiendi kohaselt oli autoparkla elektrikilbi arvestussüsteemi põhimõtteskeem ja on õiendi koostamise ajani õiendi lisas toodud skeemi kohane (toimiku lk. 72). Eeltoodust lähtuvalt puuduvad kohtul tõendid, mis kinnitaksid kolmanda isiku poolt elektrienergia ja võrguteenuse omavolilist kasutamist, mistõttu kolmandal isikul puudus seaduslik alus kaebuse esitajale omavoliliselt tarbitud elektrienergia eest arve, summas 25 700 krooni, esitamiseks ning arve tasumata jätmise alusel võrguühenduse katkestamiseks.
5. Muud elektrivõrgu taastamist välistavad asjaolud 4.1 Vastustaja on kohustanud vaidlustatud ettekirjutusega kaebuse esitajat võrguühendust FIE A.P.i poolt kasutatavale Sütiste tee xx autoparklale 24 tunni jooksul taastama. Kaebuse esitaja kohtuistungil esitatud väite kohaselt rikuks kaebuse esitaja elektri taastamisega

§ 22, kuna ühistul puudub teenuse osutamiseks vajalik tegevusluba.

Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et kuni 01.01.2005 kehtinud

§ 22

lg 1 p 7 kohaselt oli kaebuse esitajal elektrienergia müügiks tegevusluba vajalik.

§ 22

lg 2 p 1 kohaselt ei olnud tegevusluba nõutav vaid juhul, kui elektrienergiat müüakse

§ 15

lõike 6 kohaselt.

§ 15

lõikest 6 tulenevalt

§ 22

lg 1 p-s 7 sätestatud tegevusloa nõuet ei kohaldata müüjale, kes väljaspool põhitegevust müüb elektrienergiat ainult ühe ehitise piires üksnes oma liikmele, rentnikule või üürnikule ega elamu- või korteriühistust müüjale, kes müüb elektrienergiat üksnes oma liikmele tarbimiseks ühistu majandatavate hoonete piires. Kuivõrd vaidlusalune parkla ei asu ühistu ehitistes, vaid eraldi kinnistul, ei saaks kuni 01.01.2005 kehtinud

-i § 22 lg 2 p-i 1 kaebuse esitaja suhtes kohaldada, mistõttu võib järeldada, et elektrienergia müük kolmandale isikule on toimunud ilma nõutava tegevusloata. Samas alates 01.01.2005 kehtiva elektrituruseaduse kohaselt ei ole kaebuse esitajal elektrienergia müügiks tegevusloa olemasolu vajalik. Kehtiva

§ 22

lg 1 p 7 kohaselt on elektrienergia müügiks nõutav küll tegevusluba, kuid

§ 22

lg 2 p 1 kohaselt ei ole

§ 22

lõike 1 punktis 7 nimetatud tegevuseks tegevusluba nõutav, kui elektrienergiat müüakse

§ 15lõike 6 punkti 1 kohaselt.

Eeltoodud sättest lähtuvalt ei ole seega tegevusloa 9 olemasolu vajalik müüjale, kes väljaspool põhitegevust müüb elektrienergiat temale kuuluva või tervikuna tema valduses oleva ehitise või kinnisasja piires isikutele, kes seaduslikul alusel ehitist või kinnisasja kasutavad. Vastustaja on lähtunud hetkel kehtivast seadusandlusest ning otsustanud, et kaebuse esitaja ei vaja elektrienergia müügiks tegevusluba. Kohus nõustub nimetatud seisukohaga. Kuigi ettekirjutus on koostatud 22. detsembril 2004, mil kaebuse esitajal oli elektrienergia müügiks vajalik tegevusluba, ei olnud vastustajal menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt mõistlik vaid tegevusloa puudumise alusel jätta ettekirjutust tegemata, kui oli ette näha, et vastavasisuline ettekirjutuse tegemine oleks 10 päeva hiljem kehtima hakanud seadusemuudatuse alusel siiski õigustatud. Samuti ei olnud

kohaselt võrguühenduse katkestamise alused seotud tegevusloa olemasolu või puudumisega. Seega võrguühenduse katkestamise õiguspärasust ei saanud kaebuse esitaja tegevusloa puudumine mõjutada. 4.2 Kaebuse esitaja on ühtlasi leidnud, et elektrivõrgu taastamine oleks vastuolus elektriohutusseaduse (EIOS) §-dega 14 ja 16. Nii ettekirjutuse ja otsuse tegemise ajal kui ka praegu kehtiva EIOS § 14 sätestab nõuded elektripaigaldise kasutuselevõtule. EIOS § 16 sätestab elektripaigaldise omaniku kohustused. EIOS § 3 lg 1 p 2 mõistes on elektripaigaldis elektriseadmete ja –juhtide statsionaarselt paigaldatud talitluslik kogum. EIOS § 3 lg 1 p 1 kohaselt on elektriseade elektrienergia tootmiseks, muundamiseks, edastamiseks, jaotamiseks või kasutamiseks mõeldud elektrilisi või elektroonilisi komponente sisaldav seade või elektritarvik. Kohus on seisukohal, et kolmanda isiku autoparklas asuvat elektrikilbis asuvat elektriarvestit ei saa käsitleda elekripaigaldisena, vaid elektriseadmena, millisena on seda käsitlenud ka AS Dvigatel-Energeetika 15.11.2004 õiendi kohaselt teimigrupi peaspetsialist Veljo Sedrik (toimiku lk. 72). Antud õiendi kohaselt on autoparklas vaid elektriseadmena käsitletav elektriarvesti ning elektritarvikud EIOS § 3 lg 1 p1 mõistes. Asjaolu, et 29.12.2003 teatis-aktis (toimiku lk. 71) on ühistu juhatuse liikmed ning kolmas isik ekslikult nimetanud elektriseadmeid elektripaigaldiseks, ei tähenda seda, et tegemist oleks EIOS mõistes elektripaigaldisega, millele kehtiksid EIOS § 14 ja § 16 nõuded. Samas loeb kohus 27.12.2003 akti (toimiku lk. 70) ning 29.12.2003 teatis-akti (toimiku lk. 71) ja AS Dvigatel-Energeetika 15.11.2004 õiendi (toimiku lk. 72) alusel tuvastatuks, et kolmanda isiku poolt kasutatavate elektriseadmete ning elektritarvikute tehnilist seisundit ning nõuetele vastavust on korduvalt kontrollitud ning mingeid puudusi avastatud ei ole. Kuivõrd ettekirjutuse näol on tegemist kaebuse esitaja kohustamisega tegevuseks, milleks ta on kehtiva

alusel kohustatud ning kehtiva

alusel puuduvad vastuväited ettekirjutuse täitmata jätmiseks, tuleb ettekirjutust võrguühenduse taastamiseks pidada õiguspäraseks. Eeltoodust lähtuvalt tuleb jätta kaebus rahuldamata ning kohtukulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise korral HKMS § 92 lg 1 alusel kaebuse esitaja kanda. /allkiri/ ÄRAKIRI ÕIGE Tiina Pappel kohtunik 10