3-06-376 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2006. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-376 Haldusasi M.I.´i kaeb

§ 26lg 1 p 6).

2. Teha siseministrile ettekirjutus vaadata M.I.´i 10.11.2005 taotlus uuesti läbi ja langetada selle suhtes õiguspärane kaalutlusotsus (

§ 26lg 1 p 6).

1. Jätta poolte kohtukulud nende enda kanda (§ 92 lg 1 ja § 93 lg 7). Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 21.06.2006, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu, tingimusel, et 10 päeva jooksul, arvates 21.06.2006, teatatakse apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult Tallinna Halduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioonkaebus esitatakse nimetatud 10päevase tähtaja jooksul. 1 ASJAOLUD
2. 17.05.2004 käskkirjaga nr 230 “Sissesõidukeelu kehtestamine” kohaldas siseminister M.I.i suhtes sissesõidukeeldu kehtivusajaga 4 aastat /tl 6/.
3. M.I. on korduvalt taotlenud talle kehtestatud sissesõidukeelu tühistamist või selle tähtaja muutmist, viimati
4. novembril 2005 /tl 7-9/, siseminister on igakordselt keeldunud taotluse rahuldamisest. M.I.i viimase taotluse jättis siseminister rahuldamata oma 23.01.2006 käskkirjaga nr 35 /tl 10-13/.
5. 22.02.2006 esitas M.I. Tallinna Halduskohtule kaebuse viimatinimetatud käskkirja tühistamiseks /tl 1-4/.
7. märtsi
8. a määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse /tl 42/, 13.04.2006 esitas siseminister kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 49-51/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja M.I. leiab, et vaidlustatud käskkiri rikub tema ning tema abikaasa perekonnaelu, piiratud on igapäevane suhtlemine ja kooselu, st rikutakse tema põhiseaduse (edaspidi – PS) §-st 27 tulenevaid õigusi. Kaebaja pole käinud Eestis peaaegu kaks aastat, kuid ta soovib suhelda oma abikaasa ning abikaasa alaealise lapse M.ga. Vastustaja pole arvestanud muutunud asjaolusid, samuti kõiki asjaolusid, mis annavad võimaluse vähendada sissesõidukeelu tähtaega. Siseminister pole kohaldanud ega arvestanud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi - VSS) § 31 lg 3 p 2, 3, 4 ja 5 ning § 32 lg 2 sätteid. Kaebaja kahetseb puhtsüdamlikult oma tegevust ja lubab, et edaspidi analoogilist juhtumid ei toimu. Oluline on see, et taotleja ei soovinud rikkuda seadust ja kavatses sõita Eestist välja õigeaegselt, seoses sellega ta ostis 24.01.2003 bussipileti liinile Tallinn – Peterburg, mis pidi väljuma 28.01.2003 kell 11.00, kuid pilet koos rahaga ja pangakaartidega varastati. Bussijaamas teatati, et rahvusvahelistele bussireisidele ei väljasta dublikaati ning seetõttu sõidupileteid ei saa. 08.03.2004 teatas kaebaja piirivalveametnikele, et seoses Eesti Vabariigis toimunud raha- ja pangakaartide vargusega puudusid kaebajal rahalised vahendid, et osta uued piletid kojusõiduks. Seetõttu otsis ta Eestis tööd tagasisõiduraha teenimiseks. Tööd leida ei õnnestunud ja raha toimetamist Kasahstanist Eestisse tuli kaua oodata. Kaebaja teadis, et ebaseaduslikult riigis viibijad paigutatakse vanglasarnastel tingimustel eriasutusse edasiseks väljasaatmiseks. Seetõttu kaebaja kartis pöörduda politsei vm ametiasutuse poole probleemi lahendamiseks. Kaebajal tekkisid seoses elamisega Eestis võlgnevused. Pärast Türgis raha teenimist tasus kaebaja kohe 26.10.2004 talle määratud rahatrahvi 3000.- krooni. Kaebaja ei soovinud hoida kõrvale trahvi tasumisest. Kaebaja vabatahtlikult ja oma algatusel esimesel võimalusel ostis piletid koju Kasahstani ning pole oodanud, millal teda püütakse kinni politsei või muu võimuorgani poolt või millal temale tehakse ettekirjutust lahkumiseks Eestist. Peale pikaajalist suhtlemist ja kooselu väljaspool Eestit on kaebaja 11.02.2005 sõlminud abielu N.L.ga. Kaebaja ei saa külastada oma abikaasat, kuna kehtib kaevatud käskkiri. Kaebaja on asunud tööle Kingissepa linnas, et olla Eesti Vabariigi läheduses ja et abikaasa saaks tal külas käia. Kaebajal on tekkinud sõbralikud suhted abikaasa 7-aastase tütre M.ga. Kaebaja külastamiseks peab abikaasa jätma oma lapse koju oma vanemate juurde. Kõik see võib mõjuda lapsele negatiivselt ja tuua kaasa probleeme perekonnas. Lapse kaitse huvides ja humaansest põhimõttest lähtudes peaks samuti vähendama sissesõidukeelu tähtaega, riik peab kaitsma perekonna ja lapse huve. Kaebaja ja N.L. on sunnitud osa enda teenitud rahast kasutama mitte perekonna ja lapse huvides, vaid kulutama raha sõidutele Venemaale ja tagasi, elamiseks Venemaal, üüritasu maksmiseks korteri eest, mida üüritakse Venemaal. Kaebaja abikaasal on samas omaette korter Tallinnas, kus peaks elama ka perekond. Välismaalaste 2 seaduse (edaspidi - VMS) järgi kaebaja võib taotleda elamisluba Eestisse oma abikaasa juurde, kuid käesoleval ajal kaebajal puudub võimalus isegi teda külastada. Vastustaja siseminister palub jätta kaebus rahuldamata. M.I.i abiellumine 11.02.2005 ei anna alust tühistada siseministri varasemat, 17.05.2004 antud, käskkirja sissesõidukeelu kohaldamise kohta. M.I. on Kasahstani kodanik, saabus Eestisse 14.01.2003 turismiviisaga ning oli kohustatud lahkuma viisa kehtivusaja lõppedes, so hiljemalt 28.01.
9. Välisministri
10. juuni
11. a määrusega nr 7 kinnitatud viisataotlusel isik peab oma allkirjaga kinnitama, et kohustub viisa kehtivuse lõppemisel lahkuma Eesti Vabariigist. Seega oli ta teadlik ajavahemikust, mille kestel tal on õigus viibida Eesti Vabariigi territooriumil ning kohustusest lahkuda riigist õigeaegselt. M.I. lahkus Eestist alles 08.03.2004, olles riigis viibinud pikaajaliselt ebaseaduslikult. Ebaseaduslik riigis viibimine on suunatud Eestis kehtivate seaduste rikkumisele, nimetatud tegevus on kvalifitseeritav väärteona ning karistatav. VSS annab õigusliku aluse M.I.ile sissesõidukeelu kohaldamiseks. VSS § 31 lg-s 3 on loetelu asjaoludest, mida tuleb hinnata sissesõidukeelu kohaldamisel ning selle pikkuse määramisel. M.I.il oli Eestis lubatud viibimisajaks 15 kalendripäeva. Seega viibimisaluseta viibitud aeg ületas oluliselt lubatud viibimisaega. Isikule oli väljastatud turismiviisa, mis viitab sellele, et isikul puuduvad või on väga nõrgad sidemed Eesti riigiga. Ministrile sissesõidukeelu kohaldamise hetkel ei olnud teada ka, et M.I.il oleks Eestis perekonnaliikmeid, kellele oleks negatiivselt mõjunud talle kohaldatud sissesõidukeeld. Neid seadusest tulenevaid asjaolusid arvestades oli põhjendatud sissesõidukeelu kohaldamine ning üle 400 ebaseaduslikult Eestis viibitud päeva eest 4aastane sissesõidukeelu kehtivusaeg on proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Lapse eest peavad hoolitsema võrdselt mõlemad vanemad, M.I. ei ole M.L. vanem. Siseministri käskkirjaga ei ole piiratud ega rikutud M.L. õigust suhelda oma vanematega, kes on lahutatud ega oma ühist elukohta. Vastustaja nõustub, et sissesõidukeeld piirab abikaasade igapäevast suhtlust ning perekonnaelu elamist Eesti riigis, kuid nimetatut õigustavaks asjaoluks on M.I.i enda käitumine, kui ta rikkus välismaalase Eestis viibimist reguleerivaid õigusakte. Piiriületuse andmekogust nähtub, et N.L. on alates
12. a kuni käesoleva ajani regulaarselt igakuiselt ületanud Eesti-Vene riigipiiri. Seega ka enne M.I.ile sissesõidukeelu kohaldamist oli N.L. elukorraldus selline, mil ta viibis eemal oma tütrest, mistõttu käesolev elukorraldus ei erine varasemast. Siseministri 23.01.2006 käskkiri nr 35 on õiguspärane, milles tuvastatud faktilised asjaolud vastavad õigusaktis sätestatule. Asjaolu, et M.I. on 11.02.2005 abiellunud Eestis alalist elamisluba omava isikuga, ei muuda kohaldatud sissesõidukeeldu õigusvastaseks ega tähenda, et selle kehtivusaega tuleb muuta. KOHTU PÕHJENDUSED
13. Kohus on varasemalt haldusasjas nr 3-05-156 kontrollinud siseministri 17.05.2004 käskkirja nr 230 õiguspärasust ning leidnud 10.03.2006 kohtuotsuses, et siseminister on teostanud talle antud diskretsiooni õiguspäraselt ja hinnanud kõiki vajalikke asjaolusid, mistõttu nimetatud käskkiri on proportsionaalne haldusakt. Võrreldes eelmärgitud käskkirja andmise (sissesõidukeelu kohaldamise) ajaga on aga muutunud mitmed faktilised asjaolud. Seega peab kohus antud juhul kontrollima, kas vastustaja on neid uusi asjaolusid üldse ja sealjuures ka õigesti hinnanud, st kas siseministri keeldumine kaevatud haldusaktiga sissesõidukeelu kehtivusaja muutmisest on samuti õiguspärane. 3
14. Siseministri 23.01.2006 käskkiri nr 35 on antud VSS § 31 lg 1 (07.08.2004 jõustunud redaktsioonis) alusel, mis on volitusnorm: sissesõidukeelu kohaldamise otsustab siseminister või tema poolt volitatud Siseministeeriumi kõrgem ametnik põhjendamatu viivituseta. VSS § 29 lg 1 p 8 kohaselt välismaalase suhtes võidakse sissesõidukeeldu kohaldada, kui välismaalane on rikkunud välismaalaste Eestis viibimist või riigipiiri ületamist reguleerivaid õigusakte. Vastavalt VSS § 27 lg-le 1 sissesõidukeeld on tähtajaline või alaline, sealjuures tähtajalist sissesõidukeeldu võidakse kohaldada kehtivusajaga kuni 10 aastat. Tulenevalt VSS § 32 lg-st 1 (07.08.2004 jõustunud redaktsioonis) siseminister või tema poolt volitatud Siseministeeriumi kõrgem ametnik tunnistab kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel või valitsusasutuse või valitsusasutuse hallatava riigiasutuse põhjendatud ettepanekul, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Neist sätetest ilmneb, et nii sissesõidukeelu kohaldamise kui ka selle kehtetuks tunnistamise ning sissesõidukeelu kehtivusaja määramise ja lühendamise otsustuse näol on tegemist siseministri kaalutlusotsusega. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi - HMS) §-le 4 kaalutlusõigus on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel ning kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Tulenevalt HMS § 56 lg-st 3 kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 54 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Eeltoodut silmas pidades on kohus seisukohal, et kaevatud käskkirja on andnud selleks pädev isik. Siseministri käskkirjas on toodud selle õiguslik (juhindutud on asjakohastest õigusnormidest) ja faktiline põhjendus ning kaalutlused, käskkiri vastab muudelegi vorminõuetele. Seega on tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga. Kas tegemist on ka sisuliselt õiguspärase kaalutlusotsusega, sellele annab kohus hinnangu alljärgnevalt.
15. Vastavalt VSS § 31 lg-le 3 sissesõidukeelu kohaldamisel ning selle kehtivusaja määramisel tuleb eelosundatud diskretsiooni teostamisel arvestada kogumis järgmisi asjaolusid: Eestis seadusliku viibimise kestus; välismaalase kaitsmist väärivad isiklikud, majanduslikud ja muud sidemed Eestiga; sissesõidukeelu kohaldamise tagajärjed välismaalase perekonnaliikmetele; sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud; muud asjassepuutuvad kaalutlused. VSS § 30 kohaselt sissesõidukeeldu ei kohaldata alla 13-aastase välismaalase suhtes, Eesti rahvusest välismaalase suhtes ning välismaalase suhtes, kelle taotlus varjupaiga saamiseks Eestis on võetud menetlusse või kellele on antud varjupaik Eestis. Lisaks on toodud sissesõidukeelu kohaldamise piirang veel VSS § 29 lg-s 3: kui välismaalase perekonnal ei ole võimalik koos elada väljaspool Eestit või kui perekonna ümberasumine välisriiki oleks sissesõidukeelu kehtestamise vajadusega võrreldes seotud ebaproportsionaalselt suurte raskustega, võib välismaalase suhtes kohaldada sissesõidukeeldu üksnes sama paragrahvi lõike 1 punktides 1-6 sätestatud juhtudel. Kohus on seisukohal, et eelviidatud asjaolud ja keelud on kohaldatavad ka sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamise otsustamisel ja seda koosmõjus VSS § 32 lg-s 1 tooduga.
16. Nähtuvalt siseministri 23.01.2006 käskkirjast nr 35 on M.I.i suhtes jäetud varem kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaeg 4 aastat muutmata järgmistel asjaoludel ja 4 motiividel: Isik saabus Eestisse 14.01.2003 viisa alusel. 08.03.2004 peeti isik Narva piiripunktis Eestist lahkumisel kinni, kuna ta oli viibinud Eestis seadusliku aluseta 405 päeva. Isiku väitel ei lahkunud ta riigist õigeaegselt, kuna tema raha ja bussipiletid oli varastatud. Samas ei olnud isik politseile raha varguse kohta avaldust esitanud. Isik lahkus Eestist 08.03.2004 ning teda karistati Piirivalveameti poolt seadusliku aluseta Eestis viibimise eest VMS § 166 alusel rahatrahviga 3000 krooni. Trahv tasuti 26.10.
17. Taotluses sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamises või kehtivusaja vähendamises põhjendatakse viisarežiimi rikkumist sellega, et M.I.il puudus peale aset leidnud vargust raha, et osta tagasisõidupiletid Kasahstani, mistõttu jäi Eestisse tööd otsima. Kartes aga sattumist väljasaatmiskeskusesse, ei julgenud ta politsei või muu riigiasutuse poole pöörduda. 11.02.2005 abiellus M.I. Vene Föderatsioonis N.L.ga. N.L. ja tema alaealine tütar M.L. (sünd xx.xx.xxxx, Eesti kodanik) elavad Eestis. Edasi on viidatud siseministri 31.03.2005 käskkirjale nr 120 ja 01.08.2005 käskkirjale nr 317, millega kaebaja varasemad samasisulised taotlused on jäetud rahuldamata. Järgnevalt on viidatud Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (edaspidi - KMA) Tallinna migratsioonibüroo migratsioonijärelevalve peainspektorite 18.03.2005 külaskäigule N.L. ema N.R. juurde, kelle juures viibis ka M.L.. Tuginedes nende isikute antud seletustele, on siseminister leidnud, et ei saa pidada usutavaks N.L. väidet oma tütre sõbralikest suhetest M.I.iga, kuna lapse sõnul ei ole ta M.I.it kunagi näinud. M.L.t kasvatavad N.L. ja lapse isa M.L. ühiselt ning N.R. sõnul ei teadnud ta midagi oma tütre abielust M.I.iga. 06.07.2005 KMA peainspektorite külaskäigul M.L. isa M.L.i juurde M.L.i antud seletustest nähtub, et laps elab kooliperioodil tema juures ajal, mil N.L. viibib Venemaal, suviti on laps vanavanemate hoole all. M.L.i seletuste kohaselt kannavad lapse ülalpidamiskulusid kõik osapooled koos. Bussipileti ostmine ja selle väidetav vargus ei õigusta M.I.i pikaajalist ebaseaduslikku viibimist Eestis. Nähtuvalt käskkirjas märgitust otsuse tegemisel on arvestatud ka asjaoludega, et tegemist on Kasahstani kodanikuga, kes on viibinud Eesti Vabariigi territooriumil ebaseaduslikult pikaajaliselt (405 päeva) ning kes ei teinud kuni väljasaatmiseni riigist midagi enda Eestis viibimise seadustamiseks. Kasahstani kodanikuna oleks isik saanud informatsiooni või abi saamiseks pöörduda Tallinnas asuva aukonsuli poole või võtta ühendust Vilniuses asuva Kasahstani saatkonnaga. Samuti oleks olnud võimalik taotleda KMA-st viisaga lubatud viibimisaja pikendamist. M.I. oli teadlik, et väljasaatmiskeskusesse paigutatakse Eestis ebaseaduslikult viibivad isikud. M.I. pidi teadma, et Eestis seaduslikult viibides ei paigutata teda väljasaatmiskeskusesse pelgalt selle tõttu, et tal pole raha. Varguse toimumise ajal oli isikul Eestis viibimiseks seaduslik alus. Seega, pöördudes ametivõimude poole ei oleks M.I.it ohustanud väljasaatmiskeskusesse paigutamine. Taotlusele lisatud fotode kohta M.L.st ja M.I.ist on siseminister leidnud, et fotode põhjal võimalik pole järeldada, millised suhted valitsevad fotol olevate isikute vahel ning millal fotod on tehtud ning isegi kui fotodel jäädvustatud isik on M.I. ning fotod on tehtud sel kuupäeval nagu nähtub, ei õigusta nimetatu pikaajalist, üle 400 päevalist, ebaseaduslikku viibimist Eestis. M.I.i ja N.L. vahel 11.02.2005 sõlmitud abielu on kestnud väga lühiajaliselt ning käesoleval ajal omab M.I. elu- ja töökohta Vene Föderatsioonis Kingissepa linnas. Piiriületuste andmekogu andmete kohaselt on N.L. igakuiselt alates
18. a kuni käesoleva ajani regulaarselt ületanud riigipiiri Eestist Venemaale. Seega ei ole N.L.l keeruline oma abikaasat Venemaal külastada ja piiriületused ei seondu üksnes abikaasa külastamise vajadusega. Käesolev elukorraldus ei erine varasemast ning elukorraldus, kus laps veedab teatud aja emaga ja teatud aja isaga, on perekondade, kus lapse ema ja isa ei ela ühise perekonnana, 5 normaalne nähtus. Ainuüksi asjaolu, et M.I. on abielus N.L.ga, kes on määratlemata kodakondsusega ja omab alalist elamisluba, ei ole piisavaks põhjuseks isiku suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamiseks või sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. Samuti on arvestatud asjaoluga, et tähtajalist sissesõidukeelu võib kehtestada kehtivusega kuni 10 aastat, M.I.i suhtes aga on kohaldatud sissesõidukeeldu kehtivusega 4 aastat. Taotlusele lisatud bussipiletite kohta leiab siseminister, et taotleja ei selgita, miks ei olnud võimalik M.I.il saada peale väidetavat vargust M. AS-lt piletite dublikaate nagu on saadud 10.11.2005 taotlusele lisamiseks ja lahkuda õigeaegselt. Taotleja jäi 405 päevaks Eestisse ebaseaduslikult, seega puudus taotlejal tahe täita Eesti seadusi. M.I.i suhtes pole tuvastatud asjaolusid, mis oleksid aluseks tema suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivusaja lühendamiseks. Sissesõidukeelu kohaldamise on tinginud M.I.i enda käitumine ja sellest tulenevalt on ta kohustatud taluma tema suhtes kehtestatud piirangut.
19. Kohus peab kõigepealt vajalikuks rõhutada, et asja materjalidest nähtuvalt on võrreldes siseministri 17.05.2004 käskkirja nr 230 andmise, st sissesõidukeelu kohaldamise ajaga ilmnenud järgmised uued olulised asjaolud: 11.02.2005 M.I.i abiellumine Eestis alalise elamisloa alusel elava N.L.ga, kelle alaealine tütar M.L. on Eesti kodanik /tl 18/; M.I.ile 08.03.2004 määratud rahatrahv 3000 krooni on 26.10.2004 tasutud /tl 14/; M.I. oli 24.01.2003 ostnud bussifirmalt Eurolines piletid Tallinn-Peterburg liinile väljumisajaga 28.01.2003 kell 11.00 /tl 16-17/, seega, kuna kaebaja saabus 14.01.2003 Eestisse 15päevase turistiviisa alusel, oli tema ärasõit kavandatud selle viisa kehtivuse viimasele päevale.
20. Kohus leiab, et erinevalt oma 17.05.2004 käskkirjast nr 230 ei ole siseminister kaevatud käskkirja andmisel teostanud talle antud diskretsiooni õiguspäraselt ega hinnanud kõiki vajalikke asjaolusid adekvaatselt, mistõttu vaidlustatud käskkiri ei ole proportsionaalne haldusakt. Kohus põhjendab seda seisukohta järgnevaga. Esiteks on siseminister liigselt pööranud tähelepanu asjaoludele, mis olid sissesõidukeelu kohaldamise aluseks, ja on pealiskaudselt käsitlenud muutunud asjaolusid. Vaieldav ei ole ju fakt, et sissesõidukeelu kohaldamise on tinginud M.I.i enda käitumine, nagu õigesti on märgitud kaevatud käskkirjas. Hoopis teine asi on aga see, kas hiljem muutunud faktiline olukord tingib jätkuvalt vajaduse kaebajal taluda tema suhtes kehtestatud piirangut täies ulatuses. Kui M.I.i suhtes sissesõidukeelu kohaldamine kehtivusega 4 aastat oli õiguspärane ja proportsionaalne sel ajal olnud asjaoludel (M.I.il ei olnud Eestis perekonnaliikmeid VSS § 29 lg 4 tähenduses, kellele võinuks M.I.ile kohaldatud sissesõidukeeld negatiivselt mõjuda; kaebaja väited temal õigeaegseks ärasõiduks bussipiletite olemasolust ja nende vargusest olid paljasõnalised; kaebaja ei olnud tasunud talle määratud rahatrahvi), siis ei saa selles osas muutunud asjaoludel sissesõidukeelu sama kehtivusaeg enam olla proportsionaalne. Lisaks eelmärgitule ei ole siseminister üldse kaalunud võimalust lühendada sissesõidukeelu kehtivusaega humaansetel kaalutlustel, pidades silmas sissesõidukeelu kohaldamise tagajärgi välismaalase perekonnaliikmetele, ning seonduvalt sellega hinnanud, kas see võiks ohustada riigi julgeolekut või avalikku korda.
21. Bussipiletite õigeaegseks Eestist lahkumiseks ostmine ja rahatrahvi (kuigi hilinenult) tasumine tõendavad kohtu arvates, et M.I.il ei olnud ettekavatsetud tahtlust viisarežiimi rikkuda ja et ta kahetseb oma tegevust ja on püüdnud oma käitumist õiguskuulekaks muuta. Siseminister ei ole nimetatud bussipiletite väljailmumist sisuliselt hinnanud, vaid ta on üksnes formaalselt märkinud, et taotleja ei selgita, miks M.I.il ei olnud võimalik saada peale väidetavat vargust M. AS-lt piletite dublikaate nagu on saadud 10.11.2005 taotlusele 6 lisamiseks ja lahkuda õigeaegselt. Esiteks ei ole duplikaat ja koopia õiguslike tagajärgede sisukohalt samad: duplikaat on algdokumendi teisikdokument ja sellega võrdselt kehtiv, koopia on kehtiv vaid teatud tingimustel. M.I. on esitanud tõendina mitte bussipiletite duplikaadi, vaid valguskoopia koos M. AS tõendiga piletite ostmise fakti kohta. Kaebaja väiteil teatati talle bussijaamast, et rahvusvahelistele bussireisidele ei väljastata duplikaati. Kohtul puuduvad andmed, kas siseminister on selle väite õigsust kontrollinud. Teiseks, oluline ei ole ju see, miks kaebaja kohe ei küsinud ostetud piletite ärakirja (võimalik, et teadmatusest), tõendamaks oma kavatsusi lahkuda õigeaegselt, vaid oluline on nimelt viimatimärgitud asjaolu. Bussipiletite lihtkoopia alusel ei saanuks M.I. Eestist ära sõita. Seetõttu ei ole adekvaatne ka siseministri seisukoht, et bussipileti ostmine ja selle väidetav vargus ei õigusta M.I.i pikaajalist ebaseaduslikku viibimist Eestis. Rahatrahvi äratasumist kui uut asjaolu ei ole kaevatud käskkirjas üldse hinnatud, seda fakti on üksnes nenditud.
22. Järgnevalt peatub kohus võimalikul kaebaja perekonnaelu riivel ja selle käsitlusel vaidlustatud haldusaktis. Siseminister on analüüsinud perekonnaelu riivet põhiliselt kahest aspektist: üheltpoolt N.L. tütre M. võimalus elada oma ema ja isa juures ja saada neilt materiaalset abi ning M.L. ja M.I.i suhe ning teisalt N.L. elukorraldus. Täiesti käsitlemata on aga perekonna õigus ühinemisele ja kooselamisele. Käskkirjas on viidatud, et käesoleval ajal omab M.I. elu- ja töökohta Vene Föderatsioonis Kingissepa linnas. Kas sellest tuleb järeldada, et perekonnal on võimalik elada ja ta peaks elama normaalset perekonnaelu väljaspool Eestit? Samas on jäänud tähelepanuta, et kaebaja perekonda kuulub ka tema abikaasa Eesti kodanikust laps. PS § 36 mõtte kohaselt on Eesti kodanikul õigus elada Eestis. Antud olukorras, kus perekond soovib koos elada ja ta ei saa seda teha Eestis, oleks M.L. sunnitud temast mitteolenevatel põhjustel koos emaga Eestist lahkuma. Samuti ilmneb, et praegu küll määratlemata kodakondsusega ja alalist elamisluba omav N.L. on asunud taotlema samuti Eesti kodakondsust ja ta on selleks sooritanud PS ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami /tl 61/. Viimatinimetatu viitab selgelt sellele, et perekond soovib oma elu siduda jätkuvalt Eestiga. Need aspektid on vaidlustatud käskkirjas jäänud analüüsimata. Siseminister on käskkirjas praktiliselt jätnud mulje, et ta seab kahtluse alla kaebaja abielu tõelisuse ja tugevuse, viidates selle lühiajalisusele ja ligi aastatagustele N.L. ema N.R. ütlustele, et tema ei teadnud midagi oma tütre abielust M.I.iga ega ole viimast näinud. Kohtus tunnistajana ütlusi andnud N.R. märkis, et tütar on kinnine ja ei räägi kõigest, ka tütre abiellumisest M.L.iga sai ta teada alles tagantjärele. Samas ilmnes tunnistaja ütlusest N.L. tihe suhtlemine ja soov olla koos kaebajaga /tl 72/, mida tõendavad ka N.L. sagedased piiriületused. N.R. sõnul näeb tema tütar seetõttu ka vähe oma tütart ja see on probleem. Samuti lükkas tunnistaja ümber käskkirjas esitatud väite, et enne abiellumist M.I.iga käis N.L. sama tihedalt väljaspool Eestit /tl 72/. Vaidlustatud käskkirjas on tuginetud ka ligi aastatagustele N.L. eksabikaasa sõnadele, et laps elab kooliperioodil tema juures ajal, mil N.L. viibib Venemaal. Samas on jäänud kontrollimata, milline oli olukord kaebaja taotluse üle otsustamise ajal. Kohtus tunnistajana ülekuulatud M.L.i sõnul on temal nüüd uus perekond ja töökorraldus selline, et tema ei saa enam last kooli viia ja teda sealt ära tuua ning M. ei saa enam nii palju tema juures olla. Kuna N.L. viibib palju Venemaal, et olla koos M.I.iga, siis laps ei näe kumbagi vanemat, laps aga igatseb oma ema /tl 71/. Tunnistajad kinnitasid M.L. häid, sõbralikke suhteid kaebajaga. Järelikult ei ole tõene käskkirjas väidetu, et N.L. Venemaal viibimise ajal saab tütar M. elada oma isa juures, seega on talle tagatud lisaks kodule ka vanemlik hoolitsus. Asjas uuritud tõenditest nähtuvalt on M. enamuse ajast hoopis vanaemade hoole all, mis ei saa asendada normaalset perekonnaelu ja vanemate hoolitsust. Selles kontekstis on hoopis kummaline 7 siseministri seisukoht, et isegi kui fotodel jäädvustatud isik on M.I. (see asjaolu peaks olema ju tuvastatav) ning fotod /tl 28-29; kohus on näinud ka fotode originaale/ on tehtud sel kuupäeval nagu nähtub, ei õigusta nimetatu pikaajalist, üle 400 päevalist, ebaseaduslikku viibimist Eestis. Fotod ei olegi esitatud selle asjaolu õigustamiseks, vaid näitamaks muutunud faktilist olukorda ning tõendamaks vajadust ja soovi perekonnaliikmetel koos olla.
23. Mis puudutab kaevatud käskkirjas esitatud väiteid, et N.L. on igakuiselt alates
24. a kuni käesoleva ajani regulaarselt ületanud riigipiiri Eestist Venemaale, N.L.l ei ole keeruline oma abikaasat Venemaal külastada ja piiriületused ei seondu üksnes abikaasa külastamise vajadusega ning et käesolev elukorraldus ei erine varasemast, siis nendega ei saa kohus nõustuda. Piirivalveamet on oma 30.11.2005 arvamuses märkinud, et N.L. on piiriületuste andmebaasi järgi ületanud
25. a algusest igakuiselt kuni käesoleva hetkeni regulaarselt riigipiiri Eestis Vene Föderatsiooni ja sama kinnitavad ka arvamusele lisatud piiriületuste väljavõtted neljal lehel /tl 53, 55-58/. Samal ajal väljavõte N.L. piiriületustest aastatel 20032004 mahub ühele lehele ja sisaldab piiriületusi enamjaolt muudel suundadel /tl 64/. N.L. sõnul olid tookordsed sõidu seotud kauba järel käimise ja puhkusega /tl 69/. Kohus leiab, et nende väljasõitude sagedus ei ole ligilähedaseltki võrreldav väljasõitude sagedusega alates abiellumisest M.I.iga. Rääkimata asjaolust, et vastustaja ei ole millegagi tõendanud, et N.L. oleks igakuiselt juba alates
26. a regulaarselt ületanud riigipiiri Eestist just Venemaale. Järelikult on väär siseministri järeldus, et N.L. ja tema tütre elukorraldus ei ole N.L. ja kaebaja abiellumise järgselt ning seoses M.I.ile kehtestatud sissesõidukeeluga kuidagi muutunud. Kaebaja perekond on sunnitud kulutama oma sissetulekuid kahe korteri ülalpidamisele ja N.L. arvukatele sõitudele abikaasa juurde, mille tõttu perekonna muude vajaduste rahuldamine on pärsitud. Siseminister ei ole hinnanud ka seda asjaolu.
27. Lõppkokkuvõttes on kohus seisukohal, et antud juhul esineb kaebaja perekonnaelu tõsine riive, kuid vastustaja ei ole õigesti ja igakülgselt hinnanud pärast M.I.ile sissesõidukeelu kehtestamist ilmnenud muutunud olulisi asjaolusid ega kaalunud põhjendatud huve. Seetõttu leiab kohus, et siseminister ei ole vaidlustatud käskkirja andmisel järginud diskretsiooni piire (võimalusi) ega eesmärki ning ta on teinud ebaproportsionaalse otsustuse, jättes kaebaja taotluse talle kohaldatud sissesõidukeelu tühistamiseks või selle kehtivusaja lühendamiseks rahuldamata käskkirjas toodud motiividel. Neil asjaoludel on siseministri 23.01.2006 käskkirja nr 35 näol tegemist õigusvastase haldusaktiga, mis sellisena piirab põhjendamatult M.I.i põhiseaduse §-dest 26 ja 27 tulenevaid õigusi. Kaevatud käskkiri tuleb tühistada ning teha siseministrile ettekirjutus vaadata kaebaja 10.11.2005 taotlus uuesti läbi ja langetada selle suhtes õiguspärane kaalutlusotsus.
28. Vastavalt

§ 92

lg-le 1 pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud.

§ 93

lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks tehti kohtulahend, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud.

§ 93

lg 7 kohaselt kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Kohus küll rahuldab käesoleval juhul M.I.i kaebuse, kuid kuna kaebaja ei ole kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad poolte võimalikud kohtukulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 8