← Eesti

2-04-619/3

2-04-619 KOHTUOTSUS EE S T I VA B A R I I G I N I M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Margo Klaar ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht

  1. juuni 2006.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-04-619 Tsiviilasi R.B.T. hagi OÜ W.T. vastu võlgnevuse 152 796,60 krooni saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  2. aprilli 2005.a otsus tsiviilasjas nr 21-729-04-05 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ W.T. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
  3. juuni 2006.a Menetlusosalised Apellant (kostja) OÜ W.T. (reg k ****), lepinguline esindaja adv Andres Vinkel Ringkonnakohtu kantselei Vastustaja (hageja) R.B.T. OÜ (reg k ****), seaduslik esindaja R.S., lepinguline esindaja adv Meelis Masso RESOLUTSIOON
  4. Jätta Harju Maakohtu
  5. aprilli 2005.a otsus muutmata.
  6. OÜ W.T. apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Kohtukulude jaotus Apellandi kohtukulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Asjaolud ja menetluse käik
  7. Hageja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 152 796,60 krooni. Hagiavalduse kohaselt müüs hageja kostjale 12.09.2001.a 27,17 tihumeetrit saematerjali must lepp I sort ja 12,47 tihumeetrit saematerjali must lepp II sort kogumaksumusega 211 796,60 krooni. Kostja võttis materjali vastu 12.09.2001.a, pretensioone kauba kohta ei esitatud. Kostja on tasunud kauba eest vaid 59 000 krooni, kuid jätnud täitmata korduvad lubadused likvideerida ülejäänud võlgnevus.
  8. Kostja hagi ei tunnistanud ning palus jätta selle rahuldamata. Kostja väidete kohaselt tasus ta võlgnetava summa hagejale sularahas ajavahemikul 07.–17.06.2002.a nelja maksena kokku summas 150 000.- krooni. Seega puudub kostjal võlgnevus. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
  9. Harju Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hagejale välja võlgnevuse summas 152 769,60 krooni ning sellele lisaks kohtukulud summas 16 640,00 krooni. Kohus kohaldas TsK § 173 lg 1 ja § 174, mille kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele, selliste sätete puudumisel aga vastavalt tavaliselt esitatavatele nõuetele. Ühepoolne keeldumine kohustise täitmisest ja ühepoolne lepingu tingimuste muutmine ei ole lubatud. Kohus leidis, et kostja jättis kauba ostjana osaliselt tasumata kauba müüjale (hagejale) kauba ostuhinna summas 152 976,60 krooni.
  10. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudub vaidlus järgmistes asjaoludes: hageja müüs kostjale 12.09.2001.a saematerjali must lepp kogumaksumusega 211 769,60 krooni ja väljastas samal päeval kostjale kauba eest tasumiseks arve nr
  11. Kaup anti ostjale üle. Ajavahemikul 18.
  12. – 13.11.2001.a kandis kostja arve tasumiseks neljal korral pangaülekandega hageja arvele kokku 59 000 krooni, kusjuures kauba suhtes ostja müüjale pretensioone ei esitanud. Ajavahemikul
  13. – 17.06.2002.a sai hageja kostjalt sularaha nelja maksena kokku 150 000.- krooni. Hageja poolt väljastatud kviitungitel on maksmise alusena märgitud arve numbri parandus (ülekirjutus) tehtud kostja poolt. Viimati on kostja 12.07.2002.a kandnud hageja arvele 5000.- krooni märkega „maikuu osaline tasu“.
  14. Pooled vaidlesid selle üle, kas kostja poolt hagejale 2002.a juunis sularahas makstud 150 000 krooni tasuti 12.09.2001.a saematerjali müügilepingu täitmiseks vastavalt arvele nr 12 või hilisema pooltevahelise ostu- müügilepingu täitmiseks. Hageja väitel sõlmisid pooled teise saematerjali müügilepingu 2002.a kevadel ning see täideti 2002.a maikuus. Selle lepingu alusel tasus kostja 2002.a juunis sularahas 150 000 krooni. Kostja eitas 2002.a teise müügilepingu sõlmimist.
  15. Kohtuistungil andis seletusi hageja seadusjärgne esindaja, juhatuse liige R.S.. Lisaks kuulas kohus tunnistajatena üle hageja endise teise juhatuseliikme H.K.’i (A.’i), OÜ H.I. töötaja P.L., kes tegeles kostjalt võla sissenõudmisega hageja poolt antud käsundi alusel, ning kostja endise töötaja R.T.’i, kes oli esindanud kostjat kaubatehingute tegemisel.
  16. Hageja seadusjärgse esindaja R.S.’e kohtuistungil antud seletuse kohaselt sõlmis tema 2001.a septembris kostja juhatuse liikme P.K.’aga musta lepa müügi lepingu. Arve nr 12 anti üle
  17. septembril 2001.a ning selle tasumise tähtaeg oli 7 päeva. Pärast selle tähtaja möödumist teatas kostja, et tal on raskusi raha maksmisega, kuid lubas võla ositi tasuda. 2001.a novembrikuuks laekus kostjalt nelja ülekandega kokku 59 000 krooni. Kostja võlgnevus tekitas hagejal endal majanduslikke raskusi ning lahkhelisid juhatuse liikmete vahel. 2002.a jaanuaris tegi kostja esindaja P.K. ettepaneku uue partii musta lepa ostuks tavapärasest kõrgema hinnaga ning selle kaudu varasema võlgnevuse tasaarvestamiseks, kuid R.S. sellega ei nõustunud, kuna ei olnud tasumises kindel. 2002.a veebruaris- märtsis kuulis R.S., et H.K. (A.) oli kostjaga sõlminud teise tehingu musta lepa müügiks. H.K. teatas, et ka arve nr 12 eest on raha laekumas. Mingit kokkulepet tasaarvestuse osas ei olnud, tegemist oli kahe erineva tehinguga. 2002.a suvel kinnitas P.K. R.S.ele isiklikult, et teine tehing tehti H.K.iga ja puit on saadud. Raamatupidamisest ilmnes hiljem, et ka teise tehingu eest jäi kostja ca 30 000 krooni võlgu. 2

(7)
  1. Hageja end ise juhatuse liikme, tunnistaja H.K.i ütluste kohaselt helistas 2002.a kevadel temale P.K., kes soovis osta samalaadset materjali, mida varem, s.o musta leppa, pakkudes otsekontakti välismaa firmaga ning soovides, et selle eest kustutataks varasem võlgnevus. P.K. mainis seejuures, et teine osanik (R.S.) oli sellest tehingust eelnevalt keeldunud. P.K. esitas ka Soome firma tellimuse. Tunnistaja keeldus otsekontaktist. Lepiti kokku, et R.B.T. OÜ müüb OÜ-le W.T. Soome firmale edasimüügiks musta leppa ja saadud kasumist hakkab OÜ W.T. tasuma oma vana võlga. Tunnistaja usaldas kostjale veel kord kaupa müüa, kuna esitati konkreetne kaubatellimus. Tellimus täideti maikuus või juuni algul. Tunnistaja väljastas isiklikult kauba ja oli laadimise juures, kuid allkirja puidu kättesaamise kohta ei võtnud. Kuna kauba varuja soovis sularaha, tegi ka H.K. P.K.ale ettepaneku sularahas maksmiseks. P.K. maksis sularahas neljal korral kokku 150 000 krooni. Tunnistaja võttis isiklikult raha vastu ja väljastas selle kohta ka kviitungid vastavalt saadud summadele. Sularahatšekkide väljastamise aluseks oli arve nr 4, milline number kirjutati ka kviitungitele. Lõpuks jäi P.K. siiski võlgu u. 30 000 krooni, millest suure pealekäimise tulemusena tasus kostja
  2. juulil 2002.a pangaülekandega veel 5000 krooni. Teise tellimuse eest on kostja senini võlgu 25 000 krooni, mille H.K. tasus omast taskust.
  3. Tunnistaja P.L. tegeles oma seletuse kohaselt 2003.a R.B.T. käsundi alusel OÜ- lt W.T. võla sissenõudmisega. OÜ W.T. esindaja R.T. teatas P.L. le mais või juunis 2003.a, et OÜ W.T. ei ole summaga nõus, kuna kauba kvaliteet ei vastanud hinnale, ning piisav on juba tasutud 60 000 krooni. Teistkordsel kohtumisel 2003.a suve lõpul teatas R.T., et võlg on tasutud sularahas ja kviitungid olemas.
  4. Tunnistaja R.T. tegeles OÜ-s W.T. kaupade ostu- müügiga. Tunnistaja väitel ei ostnud kostja hagejalt
  5. aastal musta leppa. R.T. vahendas vaid ühte tehingut, mis toimus
  6. aastal. Kauba eest tasumine oli põhjustatud kauba ebakvaliteetsusest. Sellest teatati ka H.K.ile OÜ-st R.B.T.. Maikuus 2002.a ostis kostja hagejalt kasetoorikuid ning sel ajal otsustas kostja juhatuse esimees, et varasem võlg tasutakse ära, kuna vastasel korral ei oleks uut tehingut sõlmitud. Kasetoorikute ostmisega tegeles juhatuse esimees ise.
  7. aastal pöördus kostja poole inkassofirma, kelle väitel oli võlg maksmata.
  8. Dokumentaalsete tõenditena 2002.a kevadel toimunud müügitehingu kohta on kohtule esitatud arve nr 4-10
  9. juunist 2002.a, mille kohaselt tuli W.T. OÜ-l tasuda musta lepa paneelide eest kokku 180 571,42 krooni. Kostja tellis musta lepa paneele edasimüügiks oma Soome partnerile J.C. OY-le, mille kohta on esitatud ka J.C. OY poolt kostjale edastatud ostutellimus. Kohtule esitatud sularahakviitungitest nähtub, et makse alusena näidatud arve number on üle kirjutatud, kusjuures olemasolevast numbrist on püütud teha numbrit „12“.
  10. Kohus luges tõendite põhjal tõendatuks, et kostja ei ole tasunud 12.09.2001.a lepingu alusel võlgnetavat summat 152 796,60 krooni. Kohus leidis, et tõendatud ei ole kostja väited, nagu oleks tema poolt ajavahemikul 07.-17.06.2002.a hagejale nelja sularahamaksega kogusummas 150 000 krooni kustutatud arve nr 12 järgi tasumata võlgnevus. Kostja seletused ning tunnistaja R.T. i ütlused on vastuolulised. Kostja väitel tasus ta hagejale võla pangaülekannetega
  11. aastal summas 59 000 krooni ning sularahas
  12. aastal summas 150 000 krooni, s.o kokku summas 209 000 krooni, kuid see ei vasta arve nr 12 järgi tasumisele kuulunud summale 211 796,60 krooni. Kui tunnistaja R.T.i ütluste kohaselt otsustati 2002.a juunis tasuda varasem võlgnevus, on selgusetu ja põhjendamata võla tasumine üksnes osalises ulatuses, seejuures osamaksetena, sularahas ning H.K.i kätte, ehkki 12.09.2001.a tehing sõlmiti R.S.ega. Kohtumenetluse käigus ei ole küsimust ostetud saematerjali ebakvaliteetsusest kordagi tõstatatud. Tunnistaja P.L. ütlustega on aga tõendatud, et võla sissenõudmise menetluses ei rääkinud OÜ W.T. esindaja 2003.a mais midagi võla tasumisest, vaid kinnitati, et võlga ei kavatsetagi tasuda kauba mittekvaliteetsuse tõttu. Paar kuud hiljem aga kinnitati, et võlg on juba tasutud. Tõendite põhjal leidis kohus, et P.K.a poolt ajavahemikul 07.-17.06.2002.a hagejale makstud ja H.K.i poolt vastuvõetud sularaha on alust pidada tasuks teise tehinguga hagejalt ostetud metsamaterjali eest. Kostja on korduvalt väitnud, et 3
(7)on hagejalt kaupa ostnud vaid ühe korra, seda septembris 2001.a ning rohkem hagejaga tehinguid tehtud ei ole. Asjaolu, et hageja ja kostja on teinud teisi tehinguid, on tõendatud hageja seadusjärgse esindaja R.S.e seletusega, tunnistajate H.A.i (K.
  1. i)ning R.T. i ütlustega, R.B.T. OÜ arvega nr 4-10 06. juunist 2002.a, kostja 12.07.2002.a pangaülekandega hagejale ning J.C. OY 28.02.2002.a musta lepa tellimusega kostjale. Tunnistaja R.T. i sõnade kohaselt oli vana võla tasumine poolte vahel uue tehingu tegemise tingimuseks ning 2002.a kevadel ostis kostja hagejalt kasetoorikuid, millega tegeles juhatuse esimees, kes ka tunnistajale ostust rääkis. Seega on kostja ise tõendanud, et saematerjali hagejalt osteti. Hageja on tõendanud, et selleks oli must lepp. Kasetoorikute kohta ei ole pooled mingeid tõendeid esitanud. Tehingute toimumist tõendab kostja poolt 5000 krooni ülekandmine hagejale 12.07.2992.a selgitusega „maikuu arve osaline tasumine“. Kohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite, et arvel nr 4-10 puudub kostja allkiri musta lepa vastuvõtmise kohta 2002. aastal, kuna käesolev vaidlus ei puuduta arvel kajastatud tehingut ja allkirja puudumine ei muuda kohtu teiste tõend ite alusel kujunenud seisukohta tehingu toimumise osas. Apellatsioonkaebuse põhjendused 13. Kostja W.T. OÜ esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Apellant leidis, et tõendamata on hageja väide poolte vahel teise müügitehingu toimumisest 2002.a kevadel-suvel. Teise tehingu tegemist pidi tõendama hageja, kes sellekohase väite esitas. Kostja pidi tõendama, et on hagetava summa tasunud, ning on seda ka tõendanud. 14. Kuna mõlemad pooled on raamatupidamiskohustuslased, pidanuks tehing kajastuma poolte raamatupidamises ning hagejal pidanuks olema esitada tehingu toimumise kohta dokumentaalseid tõendeid. Arve nr 4 saamise on kostja vaidlustanud ning puuduvad tõendid arve nr 4 seotuse kohta teise tehinguga. Hageja enda koostatud ning parandatud numbriga kassa sissetuleku orderite kviitungid ei tõenda tehingu toimumise fakti. Hageja juhatuse liikme R.S.e seletused ei saa tõendada teise tehingu toimumist, kuna tema enda kinnitusel ei olnud ta selle tegemise juures. Tunnistaja H.A. i (K.
  2. i)ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tal on isiklik huvi selle vastu, et kohus loeks teise tehingu tõendatuks. R.S.e ja H.A. i (K.
  3. i)seletusi ja ütlusi hinnates pidanuks kohus pöörama tähelepanu sellele, et väidetav teine tehing tehti igasuguse vormistamise ja dokumentatsioonita olukorras, kus esimese tehingu järgi oli hagejal väidetavalt saamata 150 000 krooni ning teise tehingu järgi anti kaup kostjale samuti üle võlgu, kuigi juba eelneva tehingu täitmise osas oli pooltel lahkarvamusi. R.S.e ja H.A.i (K.
  4. i)ütlused on vastuolus juhatuse liikmete hoolsuskohustusest tuleneva eeldatava käitumisega. Kuna tunnistajana ei kuulatud üle kostja endist juhatuse liiget P.K.a, ei saa tõenditena arvestada R.S.e ja H.A.i (K.
  5. i)väiteid P.K.a tegevuse ja väidete kohta. Tõendatud ei ole ka väidetava teistkordse tehingu järgi kauba kostjale üleandmine, selle kohta on hageja ja tunnistajad esitanud vaid ebamääraseid ja umbisikulisi väiteid. Tunnistaja P.L. ütluste hindamisel tulnuks arvestada seda, et tunnistaja R.T. ei tegelenud kostja juures rahaasjadega vaid tehingutega, mistõttu on mõistetav, et tunnistaja ligi aasta pärast tehingut ei mäleta koheselt kõiki asjaolusid. Kohus on põhjendamatuid järeldusi teinud asjaolust, et võlg otsustati maksta sularahas, nelja osamaksena, mittetäielikult ja H.K.i (A.
  6. i)kätte. Kohus on valesti tõlgendanud ka tunnistaja R.T. i ütlusi 2002.a kevadel puitmaterjali ostmise kohta. Ka ei ole kostja kunagi eitanud, et tehingu järgne võlg summas 2796,60 krooni on seni tasumata. Kostja on selgitanud kviitungi nr 4 parandamist ning märgib, et ka hageja on parandanud sama arve numbri 4-10-ks. Vaidluse esemeks on tehingu toimumine ning mistahes parandused dokumentidel ei oma tähendust. Vastustaja seisukoht 4
(7)
  1. Vastustaja R.B.T. OÜ ei nõustunud apellatsioonkaebusega ning palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Vastustaja leidis, et teise tehingu toimumine on piisavalt tõendatud tsiviilasjas lubatavate ja asjakohaste tõenditega ning apellatsioonkaebusest ei selgu asjakohaseid põhjendusi, miks peaks ringkonnakohus tõendeid teisiti hindama. Seadusest ega kohtupraktikast ei tulene apellandi seisukoht, et pooltevaheliste tehingute toimumise tõendamiseks on lubatavad üksnes dokumentaalsed tõendid. Kuna vallasasja müügilepingule ei ole vorminõudeid kehtestatud, kinnitavad suulise lepingu sõlmimist ka müüjapoolne arve, kauba üleandmine ostjale ja ostja poolt arve osaline tasumine. Hageja on enda väiteid tõendanud seadusliku esindaja R.S.e seletusega, tunnistajaga H.A.i (K.i) ja P.L. ütlustega ning kirjalike tõenditega nagu R.B.T. poolt kostjale väljastatud kaks arvet numbritega 12 ja 4, kassa sissetuleku orderid numbritega 1 kuni 4, konto väljavõtted kostjat puudutavas osas ja Soome firma J.C. OY 28.02.2002.a musta lepa tellimus W.T. OÜ- le. Kostja enda väited ja tõendid on vastuolulised, nagu on õigesti leidnud ka maakohus.
  2. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 233 lg 2 sätestas kohustise lõppemise tingimused, mille kohaselt kreeditor, võttes vastu täitmise, oli kohustatud võlgniku nõudmisel talle andma allkirja täieliku või osalise täitmise kohta. Hageja vormistas nn teise tehingu toimumisel sularaha vastuvõtmisel 07.06.-17.06.2002.a neli kassa sissetuleku orderit numbritega 1 kuni 4, märkides saamise aluseks arve nr
  3. kostja, saades vastu kviitung-orderid numbritega 1 kuni 4 on maksmise aluse ühepoolselt parandanud ehk sodinud ja püüdnud maksmise alusena arvet nr
  4. Nimetatud asjaoludest sai hageja teadlikuks alles tsiviilasja läbivaatamisel kohtus. Kohustise täitmise üldisest mõttest tulenevalt peaks võlgnik varustama end tõendiga täitmise kohta, kuna võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul. Olukorras, kus kostja on raha maksmist tõendavas dokumendis ühepoolselt muutnud raha maksmise aluseks olnud arve numbrit (püüdnud teha number 4-st numbrit 12), ei ole kostja usaldusväärselt tõendanud oma kohustuse täitmist. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
  5. Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 punktile 1 tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid TsMS § 654 lg 6 alusel korrata.
  6. Pooltel on jätkuvalt vaidlus selles, kas kostja poolt hagejale 2002.a juunis sularahas tasutud 150 000 krooni näol oli tegemist
  7. septembri 2001.a saematerjali müügilepingu täitmisega vastavalt arvele nr 12 või täitis kostja sellega 2002.a maikuus poolte vahel sõlmitud teist saematerjali müügilepingut. Maakohus leidis asjas kogutud tõendite põhjal, et kostja juhatuse liikme poolt ajavahemikul 07.-17.06.2002.a hagejale makstud ja H.K.i poolt vastuvõetud sularaha oli tasu teise tehinguga hagejalt ostetud metsamaterjali eest. Kolleegiumi arvates ei ole apellant apellatsioonkaebuses esile toonud mõjuvaid põhjusi, miks tuleks ringkonnakohtul hinnata esimese astme poolt kogutud ja hinnatud tõendeid erinevalt maakohtu otsuses märgitust.
  8. Asjaolu, et vaidlusalune tehing toimus kahe juriidilise isiku vahel, ei anna iseenesest alust väiteks, nagu tuleks niisuguse tehingu tõendamisele esitada kõrgendatud nõudeid. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole asjaolu, kas hageja raamatupidamine vastas sellealastest õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Saematerjali müügi näol on tegemist vallasasjade võõrandamisega, mille kohta ei ole seadustega kehtestatud kohustuslikke vorminõudeid. Vastavalt kuni
  9. juulini 2002.a kehtinud TsÜS § 91 lõikele 1 võisid pooled juhul, kui seadusest ei tulenenud tehingule kohustuslikke vorminõudeid, teha tehingu mis tahes vormis, sealhulgas ka vormivabalt (suuliselt). Sama tuleneb ka alates
  10. juulist 2002.a kehtiva TsÜS § 77 lõikest
  11. Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 90 lg 2 kohaselt loeti tõenditeks tunnistaja ütlusi, poole ja kolmanda isiku seletusi, dokumentaalseid tõendeid, asitõendeid, paikvaatlust ning eksperdiarvamust. Seadusest ei tulene piirangut, mille kohaselt oleks juriidiliste isikute vahelise tehingu toimumise tõendamine 5
(7)lubatav üksnes teatud liiki või teatud vormis (nt dokumentaalse) tõendiga. Seega võis ka äriühingute vahelise tehingu toimumist tõendada muuhulgas tunnistajate ütluste ning poole seadusliku esindaja (TsMS § 113 lg 1) seletustega. 20. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja väited tõendatud tema seadusliku esindaja R.S.e seletusega, tunnistajate H.A. i (K.
  1. i)ja R.T.i ütlustega ning kirjalike tõenditega nagu R.B.T. OÜ 06. juuni 2002.a arve nr 4-10, OÜ W.T. 12. juuli 2002.a pangaülekanne R.B.T. OÜ-le ning J.C. OY 28. veebruari 2002.a musta lepa tellimus W.T. OÜ-le. Seejuures ei ole kohus rajanud oma seisukohta, mille kohaselt olid hageja ja kostja lisaks 12.07.2001.a tehingule sõlminud ka teisi saematerjali ostu- müügitehinguid, hageja kassa sissetuleku orderite kviitungitele. Hageja juhatuse liikme R.S.e seletusi tuleb pidada asjas lubatavaks tõendiks vaatamata sellele, et R.S. ei osalenud isiklikult 2002.a kevadel sõlmitud teise saematerjali müügilepingu sõlmimises. R.S.el oli võimalik anda seletusi asjaolude kohta, mis said talle teatavaks hageja juhatuse liikmena tegutsedes sõltumata sellest, kas ta osales ise vahetult nende asjaoludega seotud sündmustes. 21. Kostja ei ole varasema menetluse käigus tuginenud sellele, nagu tuleks tunnistaja H.A.i (K.
  2. i)ütlusi pidada ebausaldusväärseks seoses tunnistaja isikliku huviga asjaolu tõendatuks lugemise vastu. Kohtul ei lasu endal kohustust selgitada välja tunnistaja võimalikku huvitatust asja lahendamise tulemustest, mistõttu ei ole alust heita maakohtule ette tunnistaja ütlustele kui tõendile ebaõige hinnangu andmist. Kohtul puudus alus eeldada tunnistaja huvitatust asja lahendamise tulemusest, kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt ei olnud teise müügitehingu tegemine 2002.a kevadel hagejale teadmata ning hageja ei ole sellega seoses oma endise juhatuse liikme vastu nõudeid esitanud. Maakohus on tunnistaja ütlusi hinnanud kogumis teiste asjas kogutud tõenditega. 22. Kolleegium ei pea asjakohasteks apellandi väiteid selle kohta, et hageja juhatuse liikmete ütlused on vastuolus juhatuse liikmete hoolsuskohustusest tuleneva eeldatava käitumisega. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole see, kas hageja juhatuse liikmete tegevus vastas hoolsuskohustusest tulenevale standardile. 23. R.S.e seletusest nähtuvalt tegutsesid hageja mõlemad juhatuse liikmed ärialaste otsuste vastuvõtmisel teineteisest sõltumatult, mistõttu ei ole alust seostada kummagi juhatuse liikme poolt sõlmitud tehinguid omavahel selliselt, et teise tehingu tegemine kostjaga olnuks usutav üksnes juhul, kui kostjal puudunuksid hageja ees võlgnevused varasematest võlasuhetest. Kostjal oli hagejaga võrdne võimalus tõendada pooltevaheliste võlasuhetega seotud asjaolusid. Kohus ei käsitanud omaette tõendina P.K.a poolt öeldut, vaid üksnes R.S.e seletusi ja H.A. i (K.
  3. i)ütlusi neile teadaolevate asjaolude kohta. Kumbki pooltest asja arutamise käigus P.K.a tunnistajana ülekuulamist vajalikuks ei pidanud. TsMS § 91 lg 2 kohaselt tuli tõendid esitada pooltel; kohtul kohustust tunnistajat omal algatusel üle kuulata ei olnud. 24. Kohtu seisukoht poolte vahel ka teise tehingu toimumise kohta kujunes tõendeid kogumis hinnates, mistõttu igast üksikust tõendist eraldivõetuna ei pidanudki nähtuma kõik tehinguga seotud asjaolud. Tehingu toimumise tuvastamisel ei oma määravat tähendust see, kas tunnistaja nimetas konkreetsed isikud, kellele tehingu järgi kaup üle anti. Nimetatud asjaolu üle ei ole pooltel varasema menetluse käigus vaidlust olnud. Ka ei sea tunnistaja ütluste usaldusväärsust iseenesest kahtluse alla asjaolu, et tunnistaja ei mäletanud kauba üleandmise täpset aega, kuna nimetatud sündmusest oli tunnistaja ülekuulamise ajaks möödunud ligi kolm aastat. Ka tunnistaja P.L. ütlustest ei ole maakohus teinud iseseisvaid järeldusi vaid on seostanud tunnistaja ütlused muude tõenditega. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt tunnistaja R.T. i ütlused tõendavad asjaolu, et hageja ja kostja vahel sõlmiti 2002.a kevadel ka teine saematerjali ostumüügileping. Ehkki tunnistaja sõnade kohaselt osteti kasetoorikuid, leidis kohus, et ühtki teist tõendit kasetoorikute ostu kohta esitatud ei ole, küll aga on hageja tõendanud, et teise tehingu alusel müüs hageja kostjale musta leppa. Ringkonnakohtul puudub alus anda tõenditele teistsugust hinnangut. 6
(7)
  1. Kviitungi nr 4 parandamist ei ole kostja usaldusväärselt põhjendanud. Tehingu tegemise ajal kehtinud TsK § 233 lg 2 kohaselt pidi võlausaldaja kohustuse täitmist vastu võttes andma võlgniku soovil talle dokumendi (allkirja) täitmise vastuvõtmise kohta. Sama tuleneb ka VÕS §-st
  2. Seejuures tuleneb kohustuse täitmise üldisest mõttest, et võlgnik võib ja peakski end varustama tõendiga kohustuse täitmise kohta ning võla tasumise tõendamise kohustus on võlgnikul. Olukorras, kus poolte vahel on vaidlus arvel nr 12 kajastatud kohustuse täitmise üle ning asjas omab tähtsust ka arvel nr 4 näidatud võlasuhe, ei ole usutavad kostja väited, et kauba müüjalt saadud kviitungitel raha maksmise aluseks olnud arve nr 4 parandamine numbriks 12 oli seotud üksnes raamatupidamisdokumentatsiooni korrastamisega.
  3. Apellant taotles kohtukulude vastaspoolelt väljamõistmist. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tulenevalt kuni
  4. jaanuarini 2006.a kehtinud TsMS § 60 lõigetest 1 ja 8 jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel apellandi kohtukulud tema enda kanda. Kohtunikud: Margo Klaar Ulvi Loonurm Kai Kullerkupp 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.