← Eesti

2-05-452/7

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-05-452 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Malle Seppik ja Reet Allikvere Otsuse tegemise aeg ja koht 07.06.2006, Tallinn Tsiviilasi M.M. hagi S.K. OÜ ja AS-i D. vastu nõude tunnustamiseks füüsilise isiku J.M.i pankrotimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu

  1. märtsi
  2. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AS-i D. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
  3. mai
  4. a, avalik kohtuistung Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja M.M. (ik 43203100266), lepinguline esindaja Kaidar Sultson; kostja S.K. OÜ (reg kood ****), lepinguline esindaja Enno Heringson ning seaduslik esindaja V.V.; kostja AS D. (reg kood ****), lepinguline esindaja Aare Kirsme RESOLUTSIOON
  5. Jätta Harju Maakohtu 17.03.2006 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
  6. Välja mõista AS-lt D. 7080 (seitse tuhat kaheksakümmend) krooni kohtukulu M.M. kasuks. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib apellatsioonimenetluse apellant või vastustaja esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest alates, kuid mitte pärast viie kuu möödumist ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud ja menetluse käik
  7. M.M. esitas nõude füüsilise isiku J.M.i pankrotimenetluses summas 808 054, mis tuleneb hageja ja J.M.i (pankrotis) vahel 15.11.1999 ja 25.09.2000 sõlmitud laenulepingutest.
  8. Võlausaldajate nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustasid S.K. OÜ ja AS D. hageja nõude täies ulatuses.
  9. Kostja S.K. OÜ on seisukohal, et hageja nõude alus ei ole piisava selgusega tõendatud. Nõude aluseks on hageja märkinud laenulepingud, mis äratavad kostjas kahtlusi. Esiteks on ebatavaline, et laenu anti nii suurtes summades sularahas. Kahtlusi süvendab ka laenulepingute ajaline suhe. Nimelt 15.11.1999 sõlmitud laenulepingu alusel oli väidetav raha tagasimaksmise kuupäev 15.11.2000, millal kuulus intressidega koos tagasimaksmisele 156 000 krooni. Teine laenuleping sõlmiti aga vaid veidi enne esimese laenu tagasimakse tähtpäeva ja praktiliselt samas summas, kui oleks tagastamisele kuulunud esimese laenulepingu alusel. Kostjale ei ole selge ka nimetatud raha liikumine ning ta leiab, et välistatud pole ka võimalus, et teise laenulepingu summadega esimene laen kustutati. Kostja kahtlusi suurendab see, et J.M. (pankrotis) võlgneb hagejale aastaid suuri summasid, kuid hageja pole selles suhtes mingit tõendatavat aktiivsust üles näidanud.
  10. Kostja AS D. vaidleb samuti hagile vastu põhjusel, et hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit J.M.ile (pankrotis) raha üleandmise kohta. Samuti viitab laenulepingute rahatusele hageja tegevus nimetatud pankrotimenetluses. Peale selle ei ole antud tsiviilasja materjalidest nähtuvalt viivised muutunud sissenõutavaks, kuna laenude tagasimaksmise tähtaegu ei ole lepingutes kindlaks määratud. Juhul, kui kohus asub siiski seisukohale, et hageja nõue on põhivõla osas seaduslik ja põhjendatud, siis kostja leiab, et viivised ei kuulu välja mõistmisele, kuna intress on piisavalt suur, et korvata hageja kahju. Vähendada tuleks ka leppetrahvi, kuna see on ülemäära suur. Esimese astme kohtu otsus
  11. Kohus rahuldas hagi ning tunnustas M.M. nõuet J.M.i pankrotimenetluses kokku suuruses 664 928, 85 krooni teise järgu nõudena ning mõistis välja kummaltki kostjalt kohtukuluna 1540 krooni hageja kasuks.
  12. Hageja on esitanud nõude tõendamiseks tema ja laenusaaja poolt allkirjastatud laenulepingud, kust nähtub, et lepingute allkirjastamisega kinnitas laenusaaja, et sai laenu vastavalt summades 130 000 krooni ja 150 000 krooni ja et raha anti talle üle lepingute sõlmimisel. Lepingute kohaselt olid laenu tagastamise tähtaegadeks vastavalt 15.11.2000 ja 25.09.2001 ning et intressi määraks lepiti kokku 20% aastas ja viivise määraks 0,5% tähtaegselt tasumata summalt päevas.
  13. Menetluse kestel esitas hageja kohtule lisaks laenusaaja omakäeliselt kirjutatud laenulepingu 09.07.1999 ja võlakirja 15.11.1999, millede kohaselt laenusaajana J.M. kinnitab, et sai hageja käest vastavalt 70 000 krooni ja 60 000 krooni, millised kohustus tagastama vastavalt mitte hiljem kui 20.06.2000 ja 15.11.2000 ning et viivise määraks on 0,5% ja intressi määraks 20%.
  14. Lisaks tõendab nii tehingute sõlmimise asjaolusid kui rahasummade liikumist tunnistajana menetluses osalenud laenusaaja. Sisuliselt sama on nii lepingute sõlmimise aja ja koha ning rahade üleandmise aja ja koha kohta kinnitanud menetluse kestel ka hageja. Lisaks seletas ta laenatud raha päritolu kohta, et tegemist oli pärandvara võõrandamisest saadud sularahaga.
  15. Kohus leidis, et kostjate vastuväited ei suutnud piisavalt kirjalikke laenulepinguid kõigutada ega tekitada kohtul veendumust, et tegemist on tõepoolest rahatute lepingutega. Kohtul on kirjalikult sõlmitud laenulepingud, milledele alla kirjutanud 2

(4)isikud kinnitavad nii lepingute sõlmimist kui nende alusel sularaha liikumist. Sularaha sellistes kogustes ühelt füüsiliselt isikult teisele otse, ilma pangaasutuse vahenduseta, üleandmine ei olnud ega ole senini kuidagi seadusega vastuolus. Ka ei olnud see kohtupraktikast nähtuvalt mitte väga erandlik laenuandmise viis kuni umbes aastani
  2. Ainus ebakõla esineb 15.11.1999 trükitud lepingu puhul, kus on väidetud, et kogu selles nimetatud laenusumma anti üle lepingu sõlmimisel. Menetluse käigus aga leidis tõendamist, et osa sellest oli juba varasemalt üle antud 09.07.1999 käsikirjalise lepingu alusel. Lepingu kehtivuse seisukohalt on tegemist ebaolulise asjaoluga ning eelneva laenusuhte uue lepinguga vormistamine laenusuhte kehtivusele mõju ei avalda. Samal põhjusel on ebaoluline ka asjaolu, kas aastase vahega vormistatud lepingud olid sõlmitud samaliigilisele paberile või mitte.
  3. Asjaolu, et pankrotimenetluses on ilmnenud, et samale isikule on kokku viis isikut andnud kokku kaheksal korral sularahas laenu, antud vaidluse lahendamisel kohtu arvates tähtsust ei oma.
  4. Ka ei nõustu kohus S.K. OÜ esindaja väidetega , et hageja jättis oma tõendamiskoormuse täitmata. Hageja on tõendanud raha üleandmist kirjalikus vormis sõlmitud laenulepingutega, mille punkti 1.1 kohaselt on laenusaaja selgesõnaliselt kinnitanud lepingu allkirjastamisega laenusumma kättesaamist. Sama asjaolu on tõendatud ka tunnistaja (laenusaaja) ütlustega. Seega on hageja oma tõendamiskoormise täitnud. Apellatsioonkaebus
  5. AS D. esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega tunnustati M.M. nõuet J.M.i pankrotimenetluses teise järgu nõudena summas 664 928, 85 krooni ja teha uus otsus, millega jätta nõue täies ulatuses tunnustamata. Samuti palus apellant tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti M.M. kasuks välja kohtukulu kokku summas 3080 krooni.
  6. Hageja on enda nõude alusena märkinud laenulepingud, millega ta on J.M.ile 15.11.1999 ja 25.09.2000 laenanud kokku 280 000 krooni, millega kostja ei nõustu. Ebatavaline on, et sellistes summades arveldatakse sularahas. Hageja ei esitanud tõendeid selle kohta, et temal oli vastav summa sularahas väidetud hetkel olemas. Kohus on otsuse tegemisel tuginenud vaid hageja selgitusele, mille kohaselt sai ta sularaha oma lastetutelt tädidelt päranduseks saadud kinnisvara müügist. Hageja selgitus ei saa olla tõendiks TsMS § 229 mõttes.
  7. Täiendavalt selgus J.M.i pankrotihalduri R.P. vastusest, et J.M.i arveldusarvetele mitte ühtegi lepingujärgset rahasummat vastavatel kuupäevadel või hiljem ei laekunud. Seega ei ole ka sellisel viisil kontrollitav vastavate rahasummade liikumine.
  8. 15.11.1999 sõlmitud laenulepingu alusel väidetavalt saadud raha tagasimaksmise kuupäev oli punkti 2 kohaselt 15.11.
  9. Arvestades punktis 2.1 intressi määra 20% aastas, oleks tagasimaksmisele kuulunud 156 000 krooni. Teine laenuleping sõlmiti vaid veidi enam kui poolteist kuud enne esimese laenu tagasimakse tähtpäeva praktiliselt samas summas, kui oleks tagastamisele kuulunud esimese laenulepingu alusel. Seega on kummaline kahe laenulepingu omavaheline ajaline suhe.
  10. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ta oleks teinud mingeid tegusid saamaks J.M.ilt võlga tagasi. Hageja seletused, mille kohaselt on ta nõudnud J.M.ilt raha tagasi, ei saa olla veenvaks tõendiks. 3
(4)
  1. Kokku moodustavad J.M.ile sularahalaenudena antud summad 4 004 787 krooni. Arvestades seda, et J.M. on juba aastaid äriringkondades tuntud oma ettevõtete pankrottide poolest, ei ole selliste summade sularahas laenamine talle usutav juhul, kui hagejad ei tõenda veenvalt ja üheselt, et vastavad summad on reaalselt J.M.ile üle antud.
  2. Kuna kostja ei ole käesolevas tsiviilasjas käsitletavate laenulepingute pooleks, siis puudub tal objektiivne võimalus esitada selliseid vastuväiteid nagu laenulepingu poolel endal. Kuna antud juhul on tegemist olukorraga, kus võlgnikul on kasulik väita, et ta tõepoolest on võlgu, siis on kostjal väga raske tõendada laenu mitteandmist hageja poolt J.M.ile, kuna tegemist oleks negatiivse asjaolu tõendamisega.
  3. Laenulepingute väidetaval sõlmimisel kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 276 lõike 2 kohaselt juhtudel, kui laenuleping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis, ei ole selle vaidlustamine tunnistajate ütluste kaudu lubatud. Seega saab sellest järeldada, et laenulepingu täitmine ei ole tõendatav ka poolte seletustega. Laenulepingu täitmist saab tõendada ainult kirjalike dokumentidega ning laenulepingu sõlmimine iseendast ei saa tõendada raha üleandmist. Kuna hageja seda nõuet ei täitnud, puudus kohtul alus hagi osaliseks rahuldamiseks. Kirjalikud vastused apellatsioonkaebusele
  4. M.M. ei pea apellatsioonkaebust õigeks ning vaidleb sellele vastu.
  5. S.K. OÜ leiab, et esitatud apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
  6. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb otsus jätta muutmata. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 alusel neid ei korda.
  7. Rahasummade saamist on J.M. oma allkirjaga laenulepingutel kinnitanud. Sularahas laenu andmine ei ole seadusega vastuolus ja füüsiliste isikute vahel oli see 6-7 aastat tagasi ka küllaltki tavapärane.
  8. Apellant toob esile asjaolusid, mis võiksid tekitada kahtlusi laenulepingu poolte tegeliku tahte ja raha saamise osas. Tegemist on aga üksnes apellandi oletustega, mille põhjal kohus ei saanud tunnistada laenulepinguid näilikeks ja rahatuteks.
  9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 sätestab, et enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud seaduses sätestatut. Kuni 31.12.2005 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lõike 1 ja § 61 lg 1 punkti 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud, s.h kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest. hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Seoses hagi rahuldamisega, kannab kohtukulu kostja. Hageja taotleb apellatsiooniastme õigusabikulu väljamõistmist summas 7080 krooni. Kolleegium leiab, et tegemist on vajaliku ja põhjendatud kuluga, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. G. Kivinurm R. Allikvere M. Seppik 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.