Obsah (4)

§ 678§ 681§ 682§ 684

1 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Haldusasi nr 3-.3-255/04 29.11.04.a. Tallinnas Tallinna Halduskohtu kohtunik Karin Kalmiste arutas avalikul kohtuistungil M.R.`i kaebust ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon

.

§ 678

kohaselt arvatakse mitteseaduslikuks iga omandust, mis vägivallaga omaks võetud, ehk salaja ilma selle inimese teadmata, kelle poolt vasturääkimist selles asjas oodata oleks.

§ 681

sätestab, et omandist võrsuvatel õigustel on aineks omanduse alleshoidmine ja kaitsmine ja omanduse õiguse jälle maksvaks seadmine, kui see kaotatud on.

§ 682

kohaselt iga omandus, kui niisugune, seisab isesuguse seaduse kaitse all.

§ 684

kohaselt omanduse rikkumiseks arvatakse ka, kui omanikul oma omandit tarvitada ei lasta. K/Ü Peavari liikme A.S. omandiõigus krt xx võõrandati ilma tema teadmata ja

kohaselt salaja, mistõttu selline omandamine H.T.e poolt ei saanud olla seaduslik. Seega sai vara võõrandamise ajal olla üksnes A.S. seaduslikus omandis ning kaebajal, kui tema pärijal, on õigus nõuda selle vara tagastamist. Natsionaliseerimise ajaks oli 01.11.40.a. Kui isegi oletada, et 09.11.1940.a. protokolli nr 19 koostamise ajaks oli A.S. saatnud juhatusele mingi teate oma osamaksu võõrandamise soovi kohta, siis selleks ajaks oli natsionaliseerimine juba toimunud, järelikult õigusvastase võõrandamise ajal kuulus vara A.S.le. ÕVVTK jättis ülaltoodud asjaolud arvestamata, kuigi Korra p 36 kohaselt on tal kohustus arvestada kõiki uusi asjaolusid. Vastustaja seisukohad Kaebuse esitaja väited on arvesse võetud ja analüüsitud, esitatud tõendid kogumis kinnitavad,et vaidlustatud haldusakt vastab seaduse nõuetele. Vastustaja on arvestanud jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 03.10.2000 nr 3-219/2000 otsuse seisukohtadega, Harju Maakohtu 27.04.01.a. otsusega tsiviilasjas nr 1-338/

1. Vaidlustatud otsuses on ära märgitud seisukohad, mis on saadud tõendite uurimise kogumis ja asja arutamise käigus ei ole vastustaja otsuse seisukohti muutnud. Kolmanda isiku seisukohad Endiste Korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse (EKLKTKS ) § 3 lg 1 kohaselt tuleb tõendada, et korteriühingu elamu võõrandamise hetkel oli korter vara tagastamise avalduses märgitud K/Ü liikme omandis või osamaksu alusel tema kasutuses. Seega tuli tõendada kaks õigusliku tähtsusega asjaolu: 1) et avalduses märgitud isik oli natsionaliseerimise hetkel korteriühingu liige; 2) et ta kasutas korteriühingu elamus korterit osamaksu alusel. Korra p 21 kohaselt tõendatakse neid asjaolusid arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt välja antud või muude dokumentidega. Vastustaja on kooskõlas nõuetega talitanud ja eksitav on kaebaja väide, et on jäetud arvestamata asjas esitatud ja kogutud tõenditega. Asjas on leidnud tõendamist, et elamu kuulus endisele korteriühingule Peavari. Linnakomisjon pidi tuvastama, kes oli korteriühingu liige ja käsutas korterit nr xx osamaksu alusel seisuga 5 27.11.
2. A.S. osas on tõendatud üksnes seda, et ta oli pärast korteriühingu Peavari asutamist korteriühingi liige ja oli osamaksu tasunud, tõendamata on, et ta oli korteriühingu liige ja käsutas korterit nr xx elamu õigusvastase võõrandamise hetkel. Vara õigusvastase võõrandamise hekel käsutas korterit nr xx osamaksu alusel H.T., kelle pärijate hulka M.R. ei kuulu. Vara tagastamise toimikus puuduvad dokumendid selle kohta, et A.S. käsutas korterit osamaksu alusel korteriühingult maja õigusvastase võõrandamise ehk natsionaliseerimise hetkel 27.11.1940.a. Tallinna Linnaarhiivi teatisest 04.03.44 .a. nähtub, et seisuga 01.11.40 oli korteriühingu liikmeks H.T. ja A.S. nime loetelus ei esine. Arhiiviteatises märgitakse, et Peavari osamaksude raamatu kohaselt on A.S. osamaks üle kantud H.T.e arvele. Seda tõendavad teatisele lisatud koopiad ühingu kiri 05.08.42 a Eesti p.v. KVS Tallinna Osakonnale ja seal on märgitud 01.11.40.a. seisuga liikmeks H.T.; osamaksude raamatu väljavõtted kinnitavad viimase osamaksu tasumist 12.09.1939; korteriühingu juhatuse 26.07.40 a otsusega nr 15 kanti A.S. osamaksud 4421 kr üle H.T.e osamaksu arvele. Peavari kviitungi kontsust nr 53 nähtub, et ühing võttis 29.09.40 a H.T.elt ühingu liikmeks astumise maksu ja 1940.a. kulueelarve järgi augusti ja septembrikuu eest 160 krooni, kokku 170.-krooni. Tallinna Linnavalitsuse korteritoimkonna õiendist nr 666 nähtub, et 19.10.40 a on Gonsiori t xx korteris elavale H.T.ele väljastatud luba lisapinnale suuruses 10 m.2 . Kaebusele lisatud K/Ü juhatuse 1940 a protokollid kinnitavad kaebuse esitaja väidetele vastupidist. Protokoll nr 15 ühemõtteliselt kinnitab vastustaja otsuse õigsust. Juhatuse otsus on täies kooskõlas osamaksude raamatu osaga nr 9, milles on kanne A.S. osamaksu ülekandmise kohta H.T.e osamaksu arvele viitega osale
3. Kande kohaselt on A.S. osamaksude osa lõpetatud. Osamaksude osas on avatud osa nr 22 H.T.ele, kus on 27.07.40 kanne, et juhatuse otsusega protokoll nr 15 on A. S. osamaks 4421 krooni, so kogu summas, üle kantud A.S. arvelt H.T.e arvele. Kanded osamaksude raamatus on tehtud juhatuse otsuse alusel, so õiguslikul alusel, mis kinnitab, et osamaksudega seotud liikmeõigused on juhatuse 26.07.40.a. otsusel üle antud H.T.ele. Väited, et juhatuse otsus ei ole kooskõlas K/Ü põhikirjaga, on eksitavad. Kuigi halduskohtumenetluses ei saa vaidlustada eraõigusliku juriidilise isiku organi otsuseid, saab märkida, et juhatuse otsus on kooskõlas põhikirja § -ga
4. Otsuse on teinud pädev organjuhatus; liikmeõiguste ja kohustuste üleandmise kohta on tehtud kanne osamaksude raamatusse. Väär on väide, et H.T. ei ole osamaksu K/Ü –le tasunud. Põhikirja p14 kohaselt ta seda ei pidanud tegema, sest temale kanti üle A.S. osamaks. Osamaksu peab tasuma ühingus uus liige üksnes põhikirja § -is 15 märgitud juhul, s.o. siis, kui lahkuv liige ei leia endale asemikku ja temale makstakse lahkumisel osamaks välja. Et ei ole säilinud A.S. avaldus ühingust väljaastumiseks ning andmed avalduse registreerimiseks, ei saa kummutada juhatuse otsuses märgitut. Õiguslik tähendus puudub ka asjaolul, et H.T. ei olevat tasunud omavastutussummat. EKLKTKS ei seosta sellega omandireformi mõttes õiguslikke tagajärgi. Pealegi on osamaksude raamatu osas nr 2 tehtud märge, millest tuleneb, et H.T.e arvele on kantud ka endise liikme A.S. polt tasutud omavastutusmakse 500.krooni. Eksitav on väide, et H.T.e asemel oleks pidanud olema ühingu liikmeks juhatuse otsuse 16.07.40.a. alusel, protokoll nr 14 kohaselt A.S.. Juhatuse 26.07.40.a. otsuses (protokoll nr 15) on üheselt mõistetavalt kirjas, et seoses H.T.e vastuvõtmisega liimeks, on juhatuse otsust 16.07.40.a. selles osas muudetud. Erinevalt A.S.ast, kanti H.T.e puhul üle ühingu liikmena A.S. osamaks ja H.T. asus kasutama ühingu liikmena osamaksu alusel korterit nr xx. Meelevaldsed on järeldused, et kanded osamaksude raamatus on tehtud tagantjärgi 1942.a. Järeldusi ei saa teha põhjustel, et käekirjad kannete tegemisel on erinevad või et 1942 a teatises on H.T.e aadressiks märgitud Tatari t
5. Isegi kui kanne oleks tehtud hilinemisega, siis ei omaks see A.S. liikmelisuse seisukohalt õiguslikku tähendust. 6 Osamaksu ülekandmise õiguslikuks aluseks on juhatuse otsus ja ühingu liikme õigused ei sõltu sellest, millal osamaksu üleminek on kajastatud ühingu arvepidamises. K/Ü juhatuse osas väidetav võltsimine 05.08.40.a. kirja osas Eesti Kinnisvara Seltsile ning ühingu liikmete nimekirjas 05.08.42.a. Kaebaja väited ja esitatud dokumendid A.S. sõjaväeteenistusse puutuvalt ja väidetava varjamisega seotud asjaolud omaksid tähtsust siis, kui otsustamisel oleks vara reaalse repressiooniohu tõttu mahajätmise tuvastamise küsimus, kuid selles osas on olemas jõustunud Harju Maakohtu otsus. K/Ü Peavari elamu haldamisele üleandmise akt 10.04.42 a ei seostu A.S. väidetava liikmeksolekuga korteriühingus 1940.a novembris. Vabariigi Valitsuse määrus nr 91 ei oma seost vaidlusesemega, samuti välajavõtted notar Kristleri 1940.a. raamatust, natsionaliseeritud K/Ü Peavari maja dokumentide üleandmise akt, A.Tˇ.i osamaksude leht, endise K/Ü liikmete pärijate koosoleku protokoll nr 1 24.03.93.a. Põhjendamatu on taotlus kirjaekspertiisi tegemiseks. Kanded on tehtud enam kui 60 a tagasi ja puudub võimalus võtta võrdlusmaterjali; oluline ei ole, kelle käega on tehtud kanded, vaid kannete sisu. Põhjendamatud ja alusetud on väited dokumentide võltsimises, kadumises. Kaebuse arutamise käigus ja vastavalt kaebaja uute motiividega esindaja täpsustas oma väiteid täiendavate tõenditega, mille üksikasjaline analüüs kinnitab, et vaidlusalune otsus on kooskõlas seaduse nõuetega. Kohtu seisukohad ja otsus Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale ja esitatud lisatõendeid leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele.
6. Vaidlusaluse vara õigusvastane võõrandamine toimus 27.11.1940.a. Kohus ei saa ümber hinnata Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud otsusega nr 3-219/2000 03.10.2000.a. tuvastatud asjaolusid. HKS § 17 kohaselt tuleb lugeda tõendatuks vara õigusvastase võõrandamise märgitud aeg.
7. Kohus märgib esmalt ära kaebaja poolt oluliseks peetavad küsimused, mis on kaebajas jätkuvalt (sõltumata toimunud protsesside arvukusest), tekitanud kaheldavusi. Vaidlus on tekkinud põhjusel, et kaebaja leiab, et vara tagastamise toimikus olevate ja kohtule esitatud dokumentidega on üheselt tõendatud hoopis vastupidine ja senimaani on jäetud rida dokumente arvestamata või toimikusse lülitatud vaid osaliselt, kuigi ta on koheselt esitanud tõendid, mis otseselt märgivad vastupidist. 1) Kaebaja väidab, et arhiividokumendid on kas võltsitud või neist ei saa teha järeldusi A.S.le kuulunud õiguste kahjuks. Kohus kontrollis kaebaja väidete alusel põhistust dokumentide võltsituse osas ja märgib järgmist. Kaebuse esitaja on muuhulgas leidnud, et osa dokumente on olnud vahepael kadunud või jäänudki kadunuks, mida kinnitab eessõna K/Ü Peavari arhiivifondile, mille koostajaks 16.11.01.a. on Tallinna Linaarhiivi peaspetsialist M.Sutt. Kohus leiab, et kuigi märgitud kokkuvõttes on ära toodud, et K/Ü arhivaalid on Tallinna Linnaarhiivile üle antud kahel korral ja esimese üleandmise kohta ei ole säilinud andmeid, kohalt puudub väikekorterite ehitusühingute fonditoimik, mis oletuste kohaselt anti üle Tallinna Linna RSNTK EV poolt 1980.a. keskel, ei ole põhjust arvata, et üleantud osa on kõrvaldatud tahtlikult ja omandireformi käigus nn tõeste asjaolude varjamiseks. Kuna 16.11.2001 oktoobris on antud üle arhiivile K/Ü väärtuslikumad raamatud, protokolliraamatud, siis puudub mõistlik põhjus arvata, et pidi tekkima vajadus kõrvaldada dokumente, kuivõrd üleantud ja säilinud osa annab piisava 7 informatsiooni, et teha kindlaks K/Ü liikmelisus ja muud asja lahendamiseks vajalikud andmed. Protokolliraamatusse kantud juhatuse koosolekute otsuste kanded on ajalises järjestuses ning teistsuguse käekirjaga protokoll nr 15 26.07.1940.a. märgib, et selle on protokollinud mitte see isik, kes on protokollinud enamuse koosolekuid, kuid märgitu iseenesest ei tähenda, et protokoll oleks mitteusaldusväärne või tehtud kannet saab nimetada võltsinguks. K/Ü protokollide koostamiseks ei ole kindlat nõuet, et protokolle peab koostama alaliselt üks ja sama isik, millist nõuet ei olekski võimalik seada. Vastupidiselt nn alalise protokollija haiguse või muul põhjusel puudumisel ei oleks saanud ühingu juhatus funktsioneerida ja seada sisse mõistlikku ning vajalikku jooksvat töökorraldust. Kaebaja leidis seejärel, et protokoll on kirjutatud tagantjärgi ja ilmselt aastal
8. Kohus leiab, et isegi kaaludes tagantjärgi kirjutamise oletuslikke vajadusi ja põhjusi ja arvestades, et see protokoll on teistsuguse käekirjaga, ei tähenda oletus, et juhatusel puudus vastav otsustus või tahe fikseerida faktiline olukord nii, nagu protokoll seda kajastab. Samal ajal kogumis muude tõenditega on leidnud kinnitust, et protokollitud otsus kajastub järgnevates makseid fikseerivates andmikes vastavuses protokollitud otsusele ja toimingute teostamise ajale, mistõttu protokolli võltsimiseks puudub motiiv. Protokollide numbrid kulgevad ettenähtud järjestuses. Et protokollid on ajalises ja numbrilises järjestuses ning protokollide samasugune numbriline ja ajaline andmestik kajastub samal ajal tehtud muude dokumentide kannetes, siis ainuüksi protokollide raamatu nn võltsimine ei oleks andnud soovitud tulemust – varajata mingeid asjaolusid. Sellisel juhul peaksid olema võltsitud ka juhatuse otsustega kaasnevad muud dokumendid. Vaidlust ei ole küsimuses, et üks protokollidest on ka visuaalsel vaatlusel tehtud erinevas käekirjas ning kohus ei pidanud vajalikuks ja võimalikuks rahuldada taotlust, teostada asjas käekirja ekspertiis või ekspertiis, mis võiks kinnitada, kas kanne tehti aastal 1940 või tagantjärgi 1942.a. Kaebaja taandus oletusest, et protokoll nr 15 võidi kirjutada tänapäeval. Kohus lisab veel, et tagantjärgi kirjutamisel oleks pidanud nii või teisiti olema protokolli nr 15 teksti kandeks jäetud vastav koht ja kindel teadmine, mis sinna on kandmata, mis lõppastmes tähendab ikkagi, et vastav otsus oli olemas. Kaebaja leidis veel, et üks juhatuse liige ja protokolle allkirjastanud isik- V.i allkiri ei saa olla tõene. Kaebaja andmetel sai V. surma vanglas juba 1941 (mürgitati perekonna andmetel). Kohus leiab, et kaebaja enda väiteid aluseks võttes tuleks järeldada, et V. (surnud 1941) ei saanud protokolli allkirjastada enam 1942.a ega ka hiljem. Seega ei saadud juba märgitud põhjusel vormistada protokolli aastal 1942 või hiljem. V.i allkiri on visuaalselgi vaatlemisel olnud protokollides kogu aeg ühesugune. Kahtlusi protkolliraamatu kannetes või muudes dokumentides kraabete olemasolu ja ülekirjutuste kohta ei esitatud. Kohus ülaltoodu kokkuvõtteks leiab, et kaebaja kahtlused protokolliraamatu kannete võltsimises on ainetud. 2) A.S. poolt ühingule makstud lisavastutuse raha 500 kr. tagastamata jätmise kohta on kaebaja arvates oluline moment. A.S.ga ettenähtud korras lõpuarve tegematajätmise kohta samuti. Kaebaja nimetatud väite osas on olemas loogiline selgitus kooskõlas asjas kogutud muude andmetega. Kohus peatub märgitud küsimusel lühidalt analüüsides tõenditest tehtud järeldusi kogumis, kuid märgib siinkohal, et osamakude raamatu osas nr 2 tehtud märkest tuleneb, et H.T.e arvele on kantud endise liikme A.S. polt tasutud omavastutusmakse 500.krooni. 3) H.T. ei elanud osamaksude temale ülekandmise ajal juunis 1940 märgitud korteris. Kohus leiab, et seaduse kohaselt peab olema tõendatud elamu õigusvastaselt võõrandamise ajal korteri käsutamine osamaksu alusel ning seadus ei seosta korteri käsutamist osamaksu alusel selles tegelikult elamisega. Kaebaja ei ole ka ise seisukohal, et sündmuste aja seadus keelas isikul omada mitut korterit ja määrata sissekirjutus või elukoha aadress omal äranägemisel. Kaebaja ei väida ka seda, et A.S. ise kasutas korterit samal ajal kui H.T..
9. Kaebuse lahendamisel tuleb kohtul arvestada käesoleval juhul, et ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon pidi arvestama 14.04.03.a. otsuse nr 12562 langetamisel asjas kogutud tõenditega ja ka jõustunud kohtulahenditega. 8 Tallinna Halduskohus on lahendanud otsusega nr 3-656/2000 31.03.2000 vaidlusküsimuse, mille tulemused on üle kontrollinud Tallinna Ringkonnakohus ja otsusega 03.10.2000.a. nr 3-219/2000 tuvastatud asjaolud on siduvad vastustajale ja käesovalt asja lahendavale kohtule. Jõustunud kohtuotsusega on leidnud tuvastamist, et K/Ü Peavari elamu õigusvastase võõrandamise ajal ei olnud A.S. enam ühingu liige ega kasutanud korterit nr xx osamaksu alusel, ta ei jätnud korterit maha reaalse repressiooniohu tõttu, vaid andis osamaksu üle H.T.ele. Kohtuotsuse aluseks olnud dokumendid ei ole võltsitud. Kohus on eelenvalt märkinud, et kaebaja väidete alusel on tehtud täiendav kontroll põhjusel, et kaebaja leidis, et kõik dokumendid ei olnud uuritud. Kohtute poolt oli tuvastatud, et K/Ü Peavari juhatuse 26.07.40.a. otsus ja selle protokoll, mille alusel võeti H.T. ühingu liikmeks A.S. asemel ja lubati A.S. osamaks üle kanda uuele liikmele H.T.ele; zurnaalpearaamatu kirjed tõendavad, et H.T. on maksnud 29.09.1940.a. ühingu liikmeks astumise maksu ja alates 1940.a. augustikuust kuni elamu natsionaliseerimiseni osuseid ja muud makseid ning A.S. enam alates augustikuust ühingule makseid ei teinud. Kviitungi nr 53 konts lisaks pearaamatu andmetele kinnitab, et H.T. on 29.09.1940.a. maksnud ühingule liikmeks astumise maksu 10 krooni ja septembrikuu osused 160.-krooni. Osamaksude raamatu osade nr 9 ja 22 on tõendatud, et juhatuse otsusel 26.07.40.a. (protokoll nr 15) on A.S. osamaks 4421 krooni üle kantud H.T.ele. Kuna H.T.el on eraldatud lisaelamispinna luba Tallinna Korteritoimkonna 19.10.1940.a. poolt ja seda kinnitab õiend nr 666, näitab H.T.e poolt ka reaalselt korteri kasutamisele asumist. Tallinna Kesklinna Rahvakohtu 07.12.1959.a. määrusega tsiviilasjas nr 2-3181 on tuvastatud, et A.S. elas kuni mobiliseerimiseni 1940 a koos abikaasa ja lastega ühises elukohas Nõmmel; Pikk t
10. K/Ü Peavari 05.08.1942 kiri Eesti Kinnisvara Seltsi Tallinna osakonnale, millest nähtub, et 01.11.40 a seisuga oli ühingu liikmeks H.T. ja A.S. nime ühingu liikmete seas ei eksisteeri 01.11.40.a. seisuga. Olemas on K/Ü Peavari liikmete nimekiri, milles krt nr xx liikmeks on H.T. ja puudub A.S. nimi. Need andmed on jäänud muutumatuteks. Harju MK esitas kaebaja avalduse, mille lahendamisel olid kaebaja väited edutud. Harju MK otsusega 27.04.01 a. nr 2/1-338/01 jäeti M.R.i avaldus rahuldamata, kuna kohus tuvastas, et A.S. astus enne natsionaliseerimist K/Ü-st välja ja tema asemele astus liikmeks H.T.. H.T. omandas A.S.lt osamaksu enne elamu natsionaliseerimist. Kohus hindas, et tegemist on tsiviilõigusliku tehinguga ja ei ole tõendatud tehingu näilikkus. Kohus nõustub kolmanda isiku poolt kogutud ja esitatud materjalide põhjal esindaja täiendavate seisukohtadega, et protokollide seadmine kahtluse alla ei ole põhjendatud ning loogiliselt tõendite kogumis protokolli isegi tagantjärgi vormistamise tuvastamisel juhatuse tegutsemise ajal ei oleks muutnud faktilist ja õiguslikku olustikku. Kaebuse esitaja oli esitanud kohtule käsikirjalise nimekirja 1940 a tulude seni puudunud osa. Kui arvestada dokumenti koos K/Ü Peavari pearaaamtuga, mis on raamatupidamisearvestuses kronoloogiline register ja mida peeti kasasapõhiselt, siis kronoloogiline järjekord kirjendab kõiki korteriühingu majandustehinguid, sh deebet- ja krediitmaksed eraldi arvete lõikes. Pearaamatu kirjed on tehtud raamatupidamise algdokumentide alusel ja kajastab laekunud makseid sularahas ühingu kassasse kviitungi alusel tehtud maksetena ja pangaarve vahendusel tehtud makseid. Peraaamatu kirje makse tegemise kohta tähendab, et vastav makse on tegelikuklt tehtud konkreetsel päeval, näitab kes selle tegi ning mis liiki maksega on tegemist. Kui pearaaamatust vastav kirje puudub, siis tähendab see asjaolu,et vastavat makset või makset üldse ei ole tehtud. Peraaamatus lk 20 on näha,et A.S. tasus viimase makse 1940 a eelarve alusel juulikuus osusena 80 krooni 25.07.40.a. ja vastavalt on tehtud kirje
11. Makse on tehtud kassa kaudu. Peale märgitud aega ei ole pearaamatu kirjetes kandeid, et A.S. on tasunud makseid. Alates augustikuust on pearaaamatus kanded kõiki ühingu liikmeksolekust tulenevate maksete osas teinud H.T., kes on juhatuse 26.07.40 a otsusega A.S. asemele võetud vastu ühingu liikmeks. Pearaamatu lehelt 22 nähtub, et 29.09.40 a on H.T. maksnud kassasse ühingu liikmeks astumise maksu ja 1940 a eelarve järgi augusti-ja septembrikuu osuse 170 krooni , kirje
12. Märgitud kirje osas on säilinud raamatupidamise algdokument, mille olemasolul on eriline 9 tähendus. Säilinud kviitungi konts nr 53 kohaselt on H.T. tasunud 29.09.40.a. ühingusse liikmeks astumise maksu ja 1940 a kulueelarve järgi augusti-ja septembrikuu osuse kokku 170 krooni. Kuna pearaamatu kirje nr 581 ühtib kirje aluseks oleva algdokumendiga ja kviitungi kontsule on kantud pearaamatu kirje nr 581, siis on ümberlükkamatult tõendatud , et 26.07.40.a. otsus ja 29.09.40.a otsus ja koostatud protokollid vastavad tegelikele asjaoludele ja isikute tahtele. Kaob vastuolu kaebuse esitaja nimetatud põhjustel. H.T., kes oli juhatuse 26.07.40.a. otsusega ühingust lahkunud A.S. asemele võetud vastu liikmeks, tasus 29.09.40.a. põhikirja alusel tulenevalt § 10 ap „a“ ettenähtud sisseastumismaksu 10 krooni ja ap “d“ kohaselt augusti-ja septembrikuu osused. Pearaamatu lk 23 kinnitab, et H.T. on tasunud 25.10.40 a eelarve järgi ka oktoobrikuu osuse 80 krooni, sooja vee arve eest 19, 20 krooni ja tehtud on kirjed 627-
13. Sedavõrd rohkelt tehtud makseid ja muid andmeid kinnitab, et H.T. oli ühingu liige, tasus liikmeks astumise maksu, muid liikmelisusest tulenevaid makseid ja korterit pidi kasutama kas H.T. või tema poolt usaldatud isik, kuna soojaveearve tasumine märgib ühtlasi, et korterit ekspluateeriti. Kaebajal puuduvad andmed, et A.S. oleks kasutanud korterit. Kviitungiraamatusse köidetud raamatupidamise arvestuse algdokumentide plangid koosnesid kahest osast, ärarebitav osa, et väljastada see maksjale ja kontsast, ehk kassa orderist. Viimane jäi raamatupidamise algdokumendina ühingu raamatupidamisse ja selle alusel tehtud kirje pearaamatusse. Kaebaja kahtlus, et üks pool dokumendist puudub, on ainetu. Kuna puuduv osa tuleb anda makse tegijale, siis ei saa seda raamatupidamise dokumentides olla. Kohus nõustub ka vastustaja ja kolmanda isiku seisukohaga selles, et on rida olulisi tõendeid ja asjaolusid, mis kinnitavad, et H.T. ei olnud lihtsalt variisik või fiktiivne isik ühingus. Ühingu liikmeks astumise maksete kõrval on pearaamatu andmetel lk 25 H.T. 20.11.40.a. tasunud ühingu kassasse garaaži üüri ajavahemiku eest 20.08.40.a. kuni 11.1940 kokku 42 krooni, tehtud vastav kirje
14. Kui H.T.el ei oleks olnud reaalset ühinguga puutumust, nagu väidab kaebaja, siis ei ole samas kaebajal selgitust, missugustel põhjustel H.T. pidi tasuma märgitud maksed või sai üldse tasuda neid makseid. A.S. seesuguseid makseid teinud ei ole. Kaebaja esitatud käsikirjalise dokumendi „1940 a tulud“ kohaselt olevat A.S. tasunud 26.11.40.a. K/Ü-le 85, 60 kr. Kolmas isik ja vastustaja leidsid, et erinevalt pearaamatust ei ole märgitud dokument samaväärsete õiguslike tagajärgedega dokument, mis eelnevalt nimetatud, ka ei ole dokument koostatud hea raamatupidamise tava järgi. Arhiivi dokument puudub, kes selle koostas, ei ole teada. Puudub kande „26.
15. S. 85,60 „ tegemise aluseks olnud raamatupidamise algdokument. Kaebaja väitis, et algdokument on olemas olnud, kuid tõendeid selles ei esitanud. Samas ei ole tõendeid, et need kanded astuksid iseisvalt tähendust omavana teiste dokumentide loogilisse ahelasse. Märgitud summa laekumist ei kajasta pearaamat, samas on kanded kõigi laekumiste osas 1940 a novembrikuu kohta. Säilinud osa kajastab eelkõige ajavahemikus 20.11 kuni 05.12.40 kandeid; ühingu pearaamat kajastab 1940 a käiku kuni 01.01.1941.a. Kuna on tehtud aastalõpu kokkuvõtted, oleks loogiliselt pidanud liikuma A.S. makse kirjena pearaamatusse ja laekumine oleks kajastaud 1940 a kohta koostatud ühingu aastakäibes. Kohus leiab, et märgitud dokument ainsa ja eraldiseisvana muudest tõenditest ei võimalda ümber hinnata muude tõendite kogumis tehtud järeldusi ning jätta arvestamata eelnevalt nimetatud ühingu tegevust ja tööd reguleerivaid ja fikseerivad dokumendid. Siinkohal võib üksnes oletada, et tasutu võis olla võlgnevus. Kohus ei nõustu kaebaja esindaja seisukohtadega, mis antud ühingu liikmelisuse kohta tulenevalt kehtinud õigusnormidest. Kohus leiab, et vastustaja ja kolmas isik on õigesti viidanud, et Põhikirja § 11 kohaselt anti ühingu liikmele kasutada korter ja seda seniks, kuni ta on ühingu liige. Ühe ja sama korteri osas ei saa ühingus olla samaaegselt kahte liiget. Seega pidi A.S. astuma liikmest välja, et asemele oleks saanud astuda H.T.. Lahkunud liikme kohustustesse astus antud juhul H.T. ja seda lahkunud liikme A.S. õigustes ja kohustustes. Peale märgitud faktilist muutust ei saanud A.S. olla enam ühingu liikmeks ega isikuks, kes kasutas korterit osamaksu alusel. Eksitav on väide, et H.T.e asemel oleks pidanud olema ühingu liikmeks juhatuse otsuse 10 16.07.40.a. alusel, protokoll nr 14, kohaselt A.S.. Juhatuse 26.07.40.a. otsuses (protokoll nr 15) on üheselt mõistetavalt kirjas, et seoses H.T.e vastuvõtmisega liimeks, on juhatuse otsust 16.07.40.a. selles osas muudetud. Erinevalt A.S.ast, kanti H.T.ele üle ühingu liikmena A.S. osamaks ja H.T. asus kasutama ühingu liikmena osamaksu alusel korterit nr xx. Ka märgitust tulenvalt ei ole kogutud tõendid eksitavad ning sisulises vastuolus H.T.e liikmelisuse küsimuses. Kohus leiab, et kaebaja esindaja seletused A.S. elukäigu kohta kaudselt selgitavad, miks H.T.e ja A.S. liikmelisuse küsimustes esineb kaebaja jaoks arusaamatusi ja ta kahtleb, kas A.S. võis anda avalduse liikmeks lahkumise kohta või millal A.S. võis avaldada tegelikult tahet liikmeks lahkumise kohta. Kohus leiab, et seni, kuni kaebaja lähtub eeldusest, et A.S. pidi ennast varjama või reaalselt ka varjas ja selle tõttu ei saanudki ta kaitsta või kontrollida temale kuuluvate õiguste rikkumist ühingu poolt, ei asetu kaebaja jaoks kohtu kasutuses olevad tõendid loogilisse järjestusse. Kohus leiab vastupidiselt, et kuna A.S. suhtes ei ole tõendatud, et tema liikumine Eesti piires oli takistatud, ta ei olnud ilma jäetud vabadusest ning lahkus maal asuvasse elamusse ohutuse kaalutlustel, siis kuni mobiliseerimiseni Nõukogude Armeesse oli tal võimalik saada nii teavet kui ülevaadet korteriühingus toimuvast. Natsionaliseerimise ajal oli A.S. vabaduses ja kaebaja esindaja väidetel mobiliseerimata ja viibis kord Tallinnas, kord mujal. Välistatud ei ole, et A.S. otsis võimalust korteri müümiseks juba 1940 a kevadest, sellest tingituna on märgitud andmetes võimalike liikmetena kord A.S., kord H.T.. Kohus leiab, et kaebaja esindaja esiletoodud põhjused, et K/Ü teostati A.S. suhtes liikmest väljaarvamine jms tegevused põhikirjaliste rikkumistega ja A.S. teadmata, on motiivitud. A.S.l oli õigus ja võimalus liikmeks lahkumiseks, tal ei saanud puududa ülevaade tema vara edasise saatuse suhtes, kui oletada, et juhatus tegutses kaebaja tahteavalduseta. Pigem viitab A.S. elukäiku kirjeldav osa, et ta ettenägelikult oli nõukogude armee tulekut kartes astunud samme selleks, et tema liikmelisus ja seotus ühinguga lõpetatakse võimalikult kiiresti ja temale käratult, kuna teatavasti varakama isiku elukäik nõukogude armee või võimu saabumisest oleks toonud ja tõi kaasa eelkõige repressioone. Sellises olukorras võis puududa ka A.S.l endal motivatsioon järgida täpselt senikehtinud reegleid et saavutada edu. A.S. puhul ei ole välistatud, et ta võis juba 1940 a kevadest teha avaldusi, et ta oma liikmelisuse ühingus lõpetab. Ehkki ei ole teada, kes otsis ühingusse uut liiget, on leidnud lõppkokkuvõttes kinnitust, et lahkuva liikme asemel astus liikmeks H.T. ja osamaks kanti üle tema nimele. Kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et A.S. ja H.T. omavahel ei saanud teha tasaarveldust. Osamaksu oleks pidanud põhikirja alusel (§ 15) tasuma A.S.le ühing juhul, kui ei oleks leitud lahkuva liikme asemikku ja ühing oleks pidanud vahetult arveldama A.S.ga. Isegi kui H, Terras ei olnud A.S.ga eelnevalt kokku leppinud liikmelisuse küsimustes, ei näe kohus põhjust kahelda selles, et H.T. asus kasutama oma liikmeõigusi. Kaebaja oli vabastatud kohtumäärusega õigusabi eest tasumisest ja kohus kannab määrusega õigusabikulu riigi arvele- HKS §
16. Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKS § 26 lg 1 p 6, § 31 lg 1, lg 4, lg 5 kohus OTSUSTAB: Jätta M. R.i kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kuulutamisele järgnevast päevast arvates Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. 11 Apellatsioonkaebuse esitamise soovist tuleb kohtule teatada 10 päeva jooksul kirjalikult arvates kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. K.Kalmiste kohtunik 12