) sätestatud nõuetele. Vaides paluti AKI-l kohustada VP Kantseleid avalikustama dokumendiregistrisse kantav teave ning pidama dokumendiregistrit seaduses sätestatud nõuetele vastavalt /tl 6-9/.
-s sätestatud nõudeid. Otsuse kinnitas AKI peadirektor 13.01.2006 /tl 10-12/.
mõistes ja kohustatud pidama dokumendiregistrit.
seletuskirja kohaselt on asutuse dokumendiregistri pidamise põhjuseks dokumentide üle arvestuse pidamine ja nendele juurdepääsu hõlbustamine. Teabele juurdepääsu võimaldamise üheks eeltingimuseks on teave selle kohta, millised dokumendid on teabevaldaja valduses. VP Kantselei poolt peetav dokumendiregister ei anna isikutele ülevaadet asutuse poolt koostatud ega asutusse saabunud dokumentidest. Näiteks sisestades dokumendiregistri sissetulevate kirjade otsingusüsteemi sõna “kiri”, mis vastab teabevaldaja poolt antud juhisele sisestada vähemalt 3 tähemärki, väljastab register aastatest 2002-2006 kokku 49 kirja. Ainuüksi asjaolu, et VP Kantseleisse on nelja aasta jooksul saabunud kokku 49 kirja, tundub piisavalt kahtlust tekitavana. Võttes abiks vastustaja poolt teabevaldajale saadetud kirja ja sisestades otsingusse sõna “andmekaitse” väljastab otsing seekord 7 dokumenti, mille registreerimisel on kõigis kasutatud esimeses näites kasutatud otsingusõna “kiri”, kuid mitte ühtegi neist ei väljastatud esimese otsingu juures. Kasutades eelmises näites otsingusõna “andmekaitse” väljastatud kirjade loetelu ja valides esimese väljastatud kirja, mille registreerimise kuupäevaks on 15.12.
lg 3 koosmõjust tuleneb, et teabevaldaja poolt peetava dokumendiregistri otsingusüsteem peab võimaldama otsinguid kõikide
VP Kantselei poolt peetav dokumendiregistri puhul mitte ei ole rikutud vaid kohustust liigendada dokumendiregistrit, vaid puudub ka otsingu võimalus dokumendi liikide raames. Otsingutele “leping”, “märgukiri”, “teabenõue”, “avaldus”, “resolutsioon” jne ei anna otsingusüsteem mitte ühtegi vastust. VP Kantselei dokumendiregister ei vasta dokumendiregistri pidamise eesmärgile anda isikutele ülevaade millised dokumendid on teabevaldaja valduses ning on vastuolus
, põhiseaduse § 44 ja Asjaajamiskorraga. 2 AKI on vaideotsuses alusetult asunud seisukohale, et AKI pädevus kontrollida
nõuete täitmist piirdub kontrolliga, kas teabevaldaja peab dokumendiregistrit ning kas dokumendiregistris registreeritakse
lg 1 loetletud dokumendid ning kas nende kohta kantakse registrisse
Ta on ekslikult järeldanud, et E.E.i vaides esitatud asjaolud puudutavad vaid dokumendiregistri kasutamise mugavust ja dokumentide leidmise keerukust. Kaebaja on käesolevas kaebuses eelnevalt kirjeldanud, et VP Kantselei poolt peetavad dokumendiregistris ei ole võimalik dokumente üles leida ning see ei puuduta mitte leidmise mugavust või keerukust, vaid leidmise võimalikkust. AKI peab hindama teabevaldaja poolt teabe avalikustamise asjaolusid kogumis ning tema järelevalvepädevus ei piirne vaid formaalse kontrolliga dokumendiregistrisse sisestavate andmete fakti osas. AKI on põhjendamatult jätnud kontrollimata, kas VP Kantselei poolt peetava dokumendiregistri alusel on võimalik saada teavet teabevaldaja valduses olevate dokumentide kohta. Antud juhul on kaebajale teabele juurdepääsu piiramisega ja selle kohta tehtud vaideotsusega rikutud kaebaja õigust saada avalikku teavet, millega on rikutud seaduslikku õigust saada informatsiooni. Vastustaja AKI palub jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Nõuded dokumendiregistrile on sätestatud
Täpsemat kohustust dokumendiregistri pidamiseks
-ga ei ole kehtestatud.
§-d 11 ja 12 on ainsad sätted, millised reguleerivad kes ja kuidas peab
kohast dokumendiregistrit pidama. Kui dokumendiregistri pidaja on
lg 5 nimetatud kohustuse minimaalseimalgi viisil täitnud, on formaaljuriidiliselt eelnimetatud sätte nõuded täidetud. AKI nõustub täielikult kaebuses tooduga, et dokumendiregistri ülesandeks
mõttes on ülevaate andmine asutuse tegevusest, kuid seejuures on registri pidajale jäetud vabadus valida tehniline lahendus. Omamaks pädevust teabevaldaja poolt valitud tehnilise lahenduse muutmiseks ettekirjutuse kaudu, peaks nimetatud pädevus tulenema
-st.
§-s 51 on ammendavalt sätestatud AKI õigus teha ettekirjutusi, kuid loetletud juhud ei käsitle dokumendiregistrit, rääkimata selle sisujuhi või kasutusjuhendi muutmiseks ettekirjutuse tegemise õigusest. Isegi kui sisujuht ja kasutusjuhend on praktiliselt kasutamiskõlbmatud, puudub AKI-l
-s või muus seaduses sätestatud alus nõudmaks oma ettekirjutusega dokumendiregistri sisulist muutmist. Vastavalt avalikus õiguses käibivale põhimõttele – “mis ei ole lubatud, on keelatud!” - ei ole võimalik teha ettekirjutust lähtudes ainult kaebuse esitaja poolt nimetatud
Kuna vastavad volitusnormid puuduvad, olnuks võimatu teistsuguse vaideotsuse õiguspärasena tegemine. Haldusorgan saab haldusakte koostada vaid lubatud, so seadusega sätestatud raamides. AKI ei anna hinnangut kaebusele osas, mis käsitleb Asjaajamiskorras dokumendiregistrile kehtestatud nõudeid, kuna AKI järelevalvepädevus piirdub dokumendiregistri kohta
-s sätestatuga. Vaideotsus on õiguspärane ning ei riku E.K. AS õigusi isegi juhul, kui VP Kantselei poolt peetav dokumendiregister neid õigusi rikub. Viimasel juhul oleks kaebuse esitaja õiguste rikkuja VP Kantselei. Kolmas isik VP Kantselei vaidleb kaebusele vastu. Kaebajal puudub antud juhul kaebeõigus. Vaideotsuse vaidlustamiseks ei anna alust see, millisele seisukohale asutakse vaideotsuses vaide taotlusi lahendades. Vaideotsus on vaidlustatav, kui see iseseisvalt rikub kaebaja õigusi, nt paneb talle alusetult mingeid koormisi või otsustab tema õiguste/kohustuste üle, mis vaidemenetluse esemega ei seondu vms. Õigus kaevata vaideotsusele peale halduskohtule pole edasikaebeõigus, vaid on õigus kaitsta end subjektiivseid õigusi iseseisvalt rikkuva otsuse vastu. Vaideotsus ei riku ega saa kuidagi rikkuda kaebaja põhiseaduse §-st 44 tulenevat õigust saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni. Vaideotsus ei piira ega saa piirata ka VP Kantselei ja selle ametiisikute kohustust anda seaduses sätestatud korras informatsiooni oma tegevuse kohta. VP Kantselei leiab, et vaideotsus ei riku kaebaja õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult või ka mis 3 tahes muul viisil. Kaebus tuleb jätta rahuldamata ilma kaebuse sisulisi väiteid käsitlemata. Isegi kui oleks alust kaebaja kaebust sisuliselt läbi vaadata, ei saaks vaideotsusele esitatud kaebuse rahuldamine viia vaideotsusest erineva tagajärjeni ega annaks mingit sisulist efekti. AKI on vaidemenetluse käigus juba välja selgitanud, et VP Kantselei dokumendiregistrisse kantavale teabele on võimaldatud juurdepääs ning dokumendiregister on avalikustamise nõude aspektist seadusega kooskõlas. Kaebuse esitaja ei ole viidanud mis tahes uutele asjaoludele, mis võiksid AKI järeldust asja uuel läbivaatamisel muuta, ega ka märkinud, mida tema arvates tuleks teha, et teabe avaldamine oleks tema arvates nõuetekohane. Kaebaja ei ole dokumendiregistri avalikustamise viisi vaidlustamisel põhjendanud ega tõendanud, millist tema konkreetset subjektiivset õigust ja kuidas on rikutud ning milles seisneb tema põhjendatud huvi kaebuse esitamisel. Sellest, et dokumendiregistris teabe saamiseks päringute teostamine pole kaebaja subjektiivse hinnangu järgi piisavalt lihtne ja mugav, ei saa järeldada avaliku teabe saamisele piirangute seadmist. VP Kantselei on teinud dokumendiregistri ligipääsetavaks veebilehe kaudu ning kõigil, kellel on ligipääs Internetile, on ka dokumendiregistris olevale avalikule teabele seaduses sätestatud ulatuses vaba juurdepääs. Kellel Interneti kasutamise võimalus puudub, võib teavet saada ka sidevahendi abil esitatud teabenõude kaudu. Kaebajal puudub õigus esitada kaebust avalikes huvides ehk niinimetatud populaarkaebust. Vaideotsus on formaalselt õiguspärane. AKI ei ole vaidemenetluse käigus menetlusnorme rikkunud. AKI viis vaidemenetluse läbi ja tegi vaideotsuse täielikus kooskõlas
ja haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätetega ning oma pädevuse piires. AKI järelevalve pädevus ei hõlma järelevalve subjektiks oleva teabevaldaja tegevuse kontrolli Asjaajamiskorrast tulenevate nõuete ega muude nõuete järgimise üle osas, mis väljub
-s sätestatud järelevalve teostamise pädevuse raamidest. AKI pädevusse ei kuulu teabevaldajate asjaajamise üldine ja täielik kontroll, sealhulgas ka dokumendiregistri pidamise täielik kontroll, vaid üksnes kontrolli teostamine
-ga sätestatud ulatuses. AKI on jõudnud põhjendatult järeldusele, et VP Kantselei täidab
-s sätestatud nõudeid dokumendiregistri avalikustamisele: peab dokumendiregistrit, sisestab registrisse kõik
kohaselt nõutud andmed ning dokumendiregister on avalikustatud veebilehel, varustatuna vastava sisujuhi ning kasutusjuhendiga. Kuivõrd seaduses ei ole veebilehele ja dokumendiregistri otsingusüsteemile konkreetseid tehnilisi nõudeid ette nähtud, on VP Kantselei kui teabevaldaja pädevuses otsustada, mil viisil teabe saamiseks kasutatavat otsingusüsteemi veebilehel üles ehitada. AKI ei saanud ega saa anda hinnangut VP Kantselei veebilehe tehnilisele lahendusele. Vaideotsus on ka sisuliselt õige ja seaduslik. Dokumendiregistri pidamise ja dokumendiregistrisse andmete kandmise fakti ning andmete koosseisu üle vaidlus puudub. VP Kantselei dokumendiregister on avalikustatud veebiaadressil http://www.kadriorg.ee/dokumendiregister/. Register on avalikustatud sisujuhi süsteemis dokumendiliikide alusel loodud dokumendiregistri allregistrite eraldi väljatoomise kaudu. Õigusaktide allregistrid on varustatud otsingusüsteemiga, mis võimaldavad saada ülevaate konkreetsel aastal vastuvõetud õigusaktidest, kirjavahetuse allregister on varustatud otsingusüsteemiga, mis võimaldab saada ülevaate konkreetset saajat/saatjat puudutavatest dokumentidest. Teabe avaldamise viisi ja veebilehe kujunduse osas pole eriseaduses konkreetseid nõudeid sätestatud. Taoliste küsimuste lahendamise osas on teabevaldajal kaalutlusõigus. Kõikide otsingutingimustele vastavate ja nendekohaselt avaldatavate kirjade suhtes on täidetud ka
VP Kantselei dokumendiregister vastab dokumendiregistri pidamise ning teabe avalikustamise eesmärkidele. KOHTU PÕHJENDUSED 4 1. Kõigepealt peatub kohus E.E.i kaebeõigusel ja tema õiguste võimalikul rikkumisel. Seda just seetõttu, et kui kohus tuvastab, et kaevatud haldusakt ei puuduta, ei riku ega saagi rikkuda kaebuse esitaja neid õigusi, mille kaitseks ta on kohtusse pöördunud, siis puudub kohtul vajadus analüüsida menetlusosaliste muid väiteid, sh nende väiteid vaidlustatud vaideotsuse sisulise õiguspärasuse või õigusvastasuse kohta. Üldreeglina HMS § 71 lg 1 kohaselt isik, kes leiab, et haldusaktiga või haldusmenetluse käigus on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib esitada vaide. HMS § 72 lg 1 p-st 3 tulenevalt vaidemenetluse korras võib taotleda ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks, lg 3 p-st 5 tulenevalt haldusaktist eraldi võib vaidlustada muu seaduses sätestatud toimingu. Vastavalt HMS § 87 lg-le 1 isikul, kelle vaie jääb vaidemenetluses rahuldamata või kelle õigusi on vaidemenetluses rikutud, on õigus pöörduda HKMS-s sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kaebuse vaideotsuse peale võib esitada halduskohtusse, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Eriseaduse,
Nimetatud sättest nähtub, et vaide võib sel juhul esitada teabenõudja, kui teabevaldaja keeldus teabenõuet täitmast või ei vastanud teabenõudele või esitas ebaõiget teavet. Samas teise asjassepuutuva eriseaduse, andmekogude seaduse (edaspidi – AKS) § 51 järgi vastutava või volitatud töötleja haldusakti või toimingu peale võib esitada vaide andmekaitse järelevalveasutusele.
lg-st 1 tulenevalt sätestab see seadus muu hulgas avalikule teabele juurdepääsu tingimused, korra ja viisid ning teabele juurdepääsu korraldamise üle riikliku järelevalve teostamise korra. Vastavalt
lg 1 p-le 1 selle seaduse täitmise üle teostab oma pädevuse piires järelevalvet AKI
-s sätestatud korras. Sama seaduse § 45 lg-test 1 ja 2 tulenevalt AKI teostab teabevaldajate üle riiklikku järelevalvet nende poolt teabenõuete täitmisel ja teabe avalikustamisel, kusjuures järelevalvemenetluse võib ta algatada vaide alusel või oma algatusel.
lg 1 kohaselt AKI pädeval järelevalvet teostaval ametnikul on õigus: nõuda teabevaldajalt seletusi ja dokumente; tutvuda teabevaldaja teabele juurdepääsu käsitlevate ja asutusesiseste juurdepääsupiiranguga dokumentidega; teha teabevaldajale ettekirjutusi seaduse täitmiseks; teha teabevaldajale ettepanekuid teabele juurdepääsu paremaks korraldamiseks. Tulenevalt
lg-st 1 AKI võib teha teabevaldajale ettekirjutuse seadusliku olukorra taastamiseks, kui ta leiab, et teabevaldaja: 1) on ebaseaduslikult keeldunud teabenõude täitmisest; 2) ei ole teabenõudele vastanud ettenähtud tähtajal; 3) ei ole teabenõuet täitnud nõuetekohaselt; 4) ei ole teabenõuet menetlenud nõuetekohaselt; 5) on jätnud avalikustamisele kuuluva teabe nõuetekohaselt avalikustamata; 6) ei ole nõuetekohaselt täitnud veebilehe pidamise kohustust; 7) on teabele ebaseaduslikult kehtestanud juurdepääsupiirangud; 8) on jätnud seaduses sätestatud juurdepääsupiirangu kehtestamata; 9) on väljastanud käesoleva seaduse alusel kehtestatud juurdepääsupiirangutega teavet. AKS § 17 lg 1 kohaselt järelevalvet andmekogude pidamise seaduslikkuse üle teostab andmekaitse järelevalveasutus. Andmekaitse järelevalveasutuse ülesanded, õigused ja kohustused on sätestatud isikuandmete kaitse seaduses, käesolevas seaduses ning muudes seadustes. Vastavalt sama seaduse §-le 50 andmekaitse järelevalveasutusel on lisaks
-s sätestatud õigustele õigus igal ajal kontrollida riigi ja kohalike omavalitsuste andmekogude pidamise vastavust seadustele ja muudele õigusaktidele, anda seaduses sätestatud juhtudel lubasid andmete töötlemiseks ja ristkasutuseks, andmekogude ühendamiseks, laiendamiseks ja likvideerimiseks, lahendada andmete töötlemisel tekkivaid vaidlusi ning määrata seaduses 5 sätestatud korras karistusi andmete ebaseadusliku töötlemise ja andmekogude pidamise korra rikkumise puhul. 2. Antud juhul ei ole E.E. esitanud AKI-le vaiet seoses teabenõude mittekohase täitmisega. Vaide esitamise eesmärk oli, et AKI andmekaitse järelevalveasutusena kontrolliks VP Kantselei poolt dokumendiregistri pidamise seaduslikkust, st teostaks järelevalvet ning kohustaks VP Kantseleid avalikustama dokumendiregistrisse kantav teave ning pidama dokumendiregistrit seaduses sätestatud nõuetele vastavalt. Vaide esitaja väiteil ei vasta VP Kantselei dokumendiregistri pidamise viis
-s esitatud nõuetele ja sellega on rikutud tema põhiseaduse §-st 44 tulenevaid õigusi (igaühe õigus vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni). AKI
lg 1 kohaselt nõudnud ja saanud selgitused teabevaldajalt VP Kantseleilt ning ta on teinud viimasele ettepaneku viia asutuse veebilehel dokumendiregistri avalikus osas füüsiliste isikute poolt esitatud dokumentide kajastamist puudutavas osas dokumendiregister kooskõlla
§-s 12 sätestatuga hiljemalt 19.12.2006. Tutvunud vaidemenetluse käigus kogutud materjalidega on AKI leidnud muu hulgas järgmist: Igal teabevaldajal on õigus otsustada, millises vormis ta oma dokumendiregistri kujundab ja milliste kriteeriumite alusel on võimalik dokumendiregistris otsinguid teostada. AKI on pädev kontrollima dokumendiregistri pidamisel
-ga sätestatud nõuete täitmist – kas teabevaldaja peab dokumendiregistrit, kas selles registreeritakse
lg-s 1 loetletud dokumendid, kas nende kohta kantakse registrisse
AKI ei ole pädev hindama dokumendiregistri mugavust kasutajale või dokumendiregistrist dokumentide leidmise keerukust. VP Kantselei täitis AKI ettepanekus toodud soovitused ning käesolevaks ajaks on võimalik dokumendiregistris dokumendiotsingut sooritada ka füüsilise isiku nime alusel. Arvestades just viimatinimetatut, st et VP Kantselei dokumendiregister on käesolevaks ajaks viidud vastavusse
-s sätestatud nõuetele, ning lähtudes HMS § 85 p-st 4 (vaiet sisuliselt lahendava haldusorgani õigus jätta vaideotsusega vaie rahuldamata) jättis AKI E.E.i vaide rahuldamata. 6 4. Kohus on seisukohal, et kaevatud vaideotsus on õigusvastane ja seda järgnevatel põhjustel. Ekslik on AKI väide, et tema järelevalvepädevus piirdub vaid vaideotsuses märgitud formaalse kontrolliga ning ta ei saa hinnata registri kasutamise kiirust ja lihtsust, nagu seadused nõuavad (vastustaja sõnul „mugavust“). Samuti on alusetu AKI seisukoht, et kui teabe avalikustamine on aset leidnud kasvõi minimaalselgi määral, siis on
nõuded täidetud ja AKK ei saa midagi ette võtta.
§-s 12 on esitatud üksnes spetsiifilised miinimumnõuded dokumendiregistrile, st millised dokumendid tuleb sinna registreerida ja millised andmed kanda. Kohus juba eelnevalt osundas AKS §-le 17 lg 1 ja §-le 50, millest tulenevalt AKI ülesanded, õigused ja kohustused on sätestatud isikuandmete kaitse seaduses, selles ning muudes seadustes ning lisaks
-s sätestatud õigustele on tal õigus igal ajal kontrollida riigi ja kohalike omavalitsuste andmekogude pidamise vastavust seadustele ja muudele õigusaktidele. Samuti osundas kohus sätetele, mis annavad AKI-le rikkumiste avastamisel õiguse teha ettekirjutusi, ettepanekuid ja määrata isegi karistusi. Asjaolu, et E.E. ei olnud oma vaides ise viidanud AKS-le, ei tähendanud, et AKI ei pidanud arvestama selles seaduses sätestatuga, kuna vaie oli esitatud nimelt andmekogu pidamise ja selle kaudu teabe avalikustamise korra nõuete rikkumise peale. AKI vastava järelevalveasutusena pidi konkreetse valdkonna seaduste sätteid hindama ja rakendama nende kogumis ja koosmõjus ning sealjuures nende seaduste eesmärki silmas pidades. Jääb arusaamatuks, kes teine peale AKI peaks siis teostama järelevalvet kõigi ülejäänud dokumendiregistri pidamisele ja teabe kättesaadavusele esitatud nõuete täitmise üle. Viidatud seadustest tulenevalt kedagi teist ei ole. Ka AKI veebilehel on kirjas, et AKI põhiülesanneteks on sõltumatu järelvalve teostamine isikuandmete töötlemise seaduslikkuse ja andmekogude pidamise üle ühelt poolt ja avaliku teabe avaldamisnõuete täitmise üle teiselt poolt.
lg 1 kohaselt demokraatliku riigikorralduse tagamiseks ning avaliku huvi ja igaühe õiguste, vabaduste ja kohustuste täitmise võimaldamiseks on teabevaldajad kohustatud tagama juurdepääsu nende valduses olevale teabele seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Tulenevalt
§-st 3 avalik teave on igasugune teave, mis on saadud või loodud avalikke ülesandeid täites ning avaliku teabele juurdepääsu piiramine on lubatud üksnes
lubatud juhtudel.
lg 2 kohaselt teabele juurdepääs tuleb tagada igaühele võimalikult kiirel ja hõlpsal viisil.
lg 5 sätestab, et dokumendiregistri pidaja peab võimaldama juurdepääsu dokumendiregistrile ja looma dokumentide leidmise hõlbustamiseks sisujuhi ning kasutusjuhendi. Nende sätete koosmõjust on ilmne, et sisujuht ning kasutusjuhend peavad tagama teabele juurdepääsu lihtsalt ja kiirelt. Nähtuvalt AKS § 2 lg-st 1 andmekogu selle seaduse mõistes on riigi, kohaliku omavalitsuse, avalik-õigusliku või eraõigusliku isiku peetav korrastatud andmete kogum, mille pidamisel kasutatakse automatiseeritud andmetöötlust või mida peetakse käsitsi ja korrastatud vormidel, mis võimaldavad andmetega lihtsat tutvumist või nende mehhaanilist töötlemist. Vastavalt AKS § 211 lg-le 1 igaühel on õigus saada riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogust andmeid, millele juurdepääs ei ole seadusega piiratud, sama paragrahvi lg 4 kohaselt riigi ja kohaliku omavalitsuse andmekogus töödeldavatele andmetele tagatakse juurdepääs
-s sätestatud korras, viisil, tingimustel ja tähtaegadel, kui seadusega ei ole sätestatud teistsugust korda, viisi, muid tingimusi või tähtaegu. Asjaajamiskord on kehtestatud muu hulgas
lg 1 alusel, mis nägi ette Vabariigi Valitsuse poolt Asjaajamiskorra kooskõlla viimise selle seadusega. Asjaajamiskorra § 1 p-st 4 nähtuvalt määruses reguleeritakse ka riigiasutuse dokumendiregistrile esitatavaid nõudeid. Asjaajamiskorra § 2 lg 1 p 4 kohaselt asutuse asjaajamine peab tagama dokumentide lihtsa ja kiire leidmise ning juurdepääsu neile. Asjaajamiskorra § 6 lg 1 p 4 nõuab, et asutuse elektrooniline dokumentide loomise, haldamise ja menetlemise infosüsteem peab tagama lihtsa ja kiire juurdepääsu dokumentidele. Seega valitsuse määruse sätted kordavad üle 7 eelviidatud seadustes esitatud nõuet tagada igaühele lihtne ja kiire juurdepääs avalikele dokumentidele ja nendega tutvumine, mis üksnes rõhutab nende põhimõtete olulisust. Asjaajamiskorra §-s 20 on sätestatud dokumendiregistrile esitatavad täpsemad nõuded, sealjuures lg 1 p 2 kohaselt peab olema tagatud dokumendi leidmine liigi, numbri, kuupäeva, sisu, saabumise või väljasaatmise aja, väljaandja, saatja, sarja või muude andmete kaudu ning lg 4 kohaselt dokumendiregister peab olema varustatud otsingusüsteemiga, mille abil on võimalik leida dokumenti registrisse kantud põhiandmete alusel. Vastavalt Asjaajamiskorra § 54 lg-le 1 pidid asutused viima oma dokumendiregistrid kooskõlla määrusega ja avalikustavad dokumendiregistrid veebilehel hiljemalt 1. märtsiks 2002. a.
lg 1 p 4 sätestab, et veebilehte pidav (riigi)asutus rakendab viivitamata abinõusid veebilehele juurdepääsu takistavate tehniliste probleemide kõrvaldamiseks. 5. Eeltoodust tuleneb selgelt, et AKI-l on pädevus kontrollida, kas teabevaldaja peetav andmekogu, antud juhul VP Kantselei dokumendiregister, ja selle pidamise viis vastavad kõigile
-s ja AKS-s ning ka nende seaduste alusel ja täitmiseks antud õigusaktide nõuetele, st kas teabevaldaja on nõuetekohaselt täitnud veebilehe pidamise kohustust. Neil asjaoludel on alusetu AKI väide, et tema järelevalvepädevus piirdub vaid dokumendiregistri kohta
-s sätestatuga ning Asjaajamiskord ja dokumendiregistri tehnilised lahendused ei puutu asjasse. Kohus nõustub põhimõtteliselt sellega, et teabevaldaja pädevuses on otsustada veebilehe tehniliste lahenduste ja kujunduse üle. Samas peab ta seda tegema ja saab teha üksnes neis piires, mida seadus ja selle täitmiseks antud õigusaktid ette kirjutavad. Tehniliste lahenduste küündimatus ei saa tulenevalt
Järelikult, kui dokumendi leidmine selle liigi, numbri, kuupäeva, sisu, saabumise või väljasaatmise aja, väljaandja, saatja, sarja või muude põhiandmete kaudu ei ole registrist võimalik, kui isiku juurdepääs dokumentidele ei ole lihtne ja kiire, nagu nõuavad asjakohased õigusaktid, siis on AKI-l õigus, põhjendatud vaide esitamise korral aga lausa kohustus sekkuda – selleks ongi
ja AKS näinud ette isikutele võimaluse vahetult AKI poole pöörduda, kui nad leiavad teabe avalikustamise osas puudusi, mis takistavad neil oma seaduslikke õigusi realiseerimast. Seega asjaolu, et pärast AKI ettepanekut oli VP Kantselei dokumendiregistris võimalik dokumendiotsingut sooritada ka füüsilise isiku nime alusel, ei tähenda, et sellega oli register viidud täielikult kooskõlla sellele esitatavate nõuetega. Käesoleval juhul ei ole ju vaieldav, et VP Kantselei on täitnud talle
Kas ta on kandnud sinna ka kõik
§-s 12 loetletud dokumendid ja nõutavad andmed, seda ei ole puuduliku otsingusüsteemi tõttu võimalik tuvastada. AKI ei ole hinnanud ega kontrollinud E.E.i vaides esitatud väiteid, mille kohaselt otsingusüsteem peaks toimima kõigi sissekandmisele kuuluvate andmete lõikes ning VP Kantselei dokumendiregister ei anna isikule ülevaadet, millised dokumendid on üldse teabevaldaja valduses. Arvestades kaebaja nimetatud väiteid on põhjendamatu ka VP Kantselei etteheide, et kaebaja pole märkinud, mida tema arvates tuleks teha, et teabe avaldamine oleks nõuetekohane. Kohtukaebuses ja sellele lisatud VP Kantselei dokumendiregistri väljatrükkide näol on esitatud konkreetsed näited /tl 13-15/, kuidas kaebaja vaides vaidlustatud VP Kantselei dokumendiregistri otsingusüsteem ei vasta eelviidatud nõuetele leida huvipakkuv avalik dokument hõlpsalt ja kiiresti ükskõik milliste põhiandmete järgi. Nii AKI kui ka VP Kantselei möönsid kohtuistungil, et nimetatud otsingumootor ei ole täiuslik, võimaldab saada ülevaate konkreetset saatjat/saajat puudutavatest dokumentidest („igaüks“, kel põhiseadusest tulenev õigus avalikule teabele juurdepääsuks, ei pruugi ega saagi konkreetset saatjat/saajat teada) ja käesolev kohtuvaidlus on sundinud VP Kantseleid leidma lahendusi otsingumootori kasutajasõbralikumaks muutmiseks. Järelikult on mõlemad möönnud, et kõigi ettenähtud põhiandmete alusel ei olnud dokumendi leidmine võimalik. Et AKI põhjendamatult pisendas 8 oma järelevalverolli ning jättis täitmata talle seadustega pandud kohustuse ja antud võimalused teabevaldaja korralekutsumiseks, jättis ta sellega kaitseta ka tema poole abi saamiseks pöördunud E.E.i põhiseaduse §-st 44 tulenevad õigused. Järelikult kaebaja vaide valedest eeldustest lähtuvalt ja väärade järelduste alusel rahuldamata jätmine rikub E.E.i õigust vabalt saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni VP Kantselei dokumendiregistrist seadustes ning nende alusel ja täitmiseks antud õigusaktides ettenähtud korras ja viisil. AKI 11. jaanuari 2006. a vaideotsus tuleb tühistada ning tulenevalt HKMS § 26 lg 1 p-st 1 tuleb AKI-le teha ettekirjutus vaadata E.E.i vaie uuesti läbi ja teha selle kohta lähtudes HMS §-s 84 sätestatud tähtaegadest (arvestades antud juhul kohtuotsuse jõustumisest) uus, seaduslik otsus. 6. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. HKMS § 93 lg 1 järgi poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. HKMS § 93 lg 7 kohaselt kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Antud juhul kohus rahuldab E.E.i kaebuse. Kaebaja on palunud oma kaebuses mõista AKI-lt välja kohtukulud vastavalt kohtuistungil esitatavale kohtukulude nimekirjale. Kohtuistungil kaebaja niisugust nimekirja ei esitanud. Seega piirduvad E.E.i kohtukulud kaebuse esitamisel tasutud riigilõivuga 10.- kr, mille kandmine on tõendatud /tl 17/ ja milline summa tuleb vastustajalt välja mõista. Hurma Kiviloo kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.