) § 9 lg 1, § 10 lg 5, § 18 lg 1, § 19 p 1 ja § 20 lg 1 sätetele, leiab, et ehkki P.i kinnistu detailplaneeringu eskiisi ja lähteseisukohti tutvustaval arutelul 05.11.
Rae VV 21.09.
lg 1 mõttes, puudus antud juhul vajadus nõuda tee hoolduse ja korrashoiu kohta kinnistuomanike kokkulepet või lepingut. Samuti ei tulene vastavat nõuet
-st. Niisuguse tingimuse seadmine detailplaneeringu taotlejale on ebamõistlik, vastusolus kehtiva õigusega ja ei ole vastavuses saavutatava eesmärgiga. Lisaks eeltoodule ei ole nõue vähimalgi määral puutumuses P.i kinnistul 2 algatatud detailplaneeringuga, kuna ei ole P.i kinnistu suhtes algatatud detailplaneeringu esemeks. Olles veendunud, et poolte vahel on igasuguste kokkulepete saavutamine raskendatud või üldse välistatud ning vaatamata asjaolule, et vastavat nõuet õigusaktidest ei tulene, käsitleb Rae VV naaberkinnisasjade omanike vahelise kokkuleppe puudumist takistava asjaoluna detailplaneeringu lõpule viimisel ja planeeringu kehtestamisel. Kaebuse esitaja õiguste rikkumine väljendub vastustaja suutmatuses detailplaneeringut kehtestada. Vaidlus naaberkinnisasjade omanike vaheliste naabrusõiguste kehtestamise ja kinnistute kasutuskorra üle võib tõusetuda alles siis, kui detailplaneering on kehtestatud. Rae VV-l puuduvad nii õiguslikud kui faktilised alused P.i kinnistu detailplaneeringu kehtestamata jätmiseks ning menetlustoimingute peatamine on käsitletav haldusorgani õigusvastase tegevusena. Detailplaneeringu kehtestamata jätmine mõistliku aja jooksul on käesoleva kaebuse esitamise ajaks põhjustanud kaebuse esitajale ka materiaalse kahju. Kaebuse esitaja on planeeritava kinnistul tehnorajatiste väljaehitamiseks, väikeelamute ehitamiseks sõlminud lepingud ehitajaga. Kuna kaebuse esitaja ei ole suutnud objekti tähtaegselt ette valmistada, tuleb tal ehitajale maksta leppetrahvi. Samuti on tal sõlmitud broneerimislepingud väikeelamute ostjatega. Broneerimislepingutest tulenevalt tuleb tal ehitatavad objektid tellijatele tähtaegselt üle anda. Tähtajast kinnipidamata jätmine toob talle jällegi kaasa kahjunõuded. Eeltoodu tõttu on kaebuse esitajal nõue saamata jäänud tulu osas, sest kogu tekkiva kasumi maksab ta ära leppetrahvideks. Seega kahju tekitamine on otseses põhjuslikus seoses kohaliku omavalitsuse õigusvastase toiminguga – tegevusetusega detailplaneeringu kehtestamisel. Tekitatud kahju lõpliku suuruse selgumisel esitab kaebuse esitaja iseseisva nõude Rae VV vastu riigivastuse seaduses sätestatud korras. Vastustaja Rae VV on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu, mistõttu ta palub jätta kaebus rahuldamata. Viidates
lg 3 p 1, § 9 lg 2, § 16 lg 4 ja § 20 lg 1 ning AÕS § 156 lg 1 sätetele leiab vastustaja, et planeeringu koostamisel tuleb tagada, et planeeritava ala kinnisasjade omanikud ja naaberkinnisasjade omanikud on nõus nende kinnisasjale seatavate piirangutega seoses planeeritava alaga. Seega peavad kõik tehnovõrkude ja juurdepääsude küsimused olema lahendatud enne detailplaneeringu kehtestamist. Vastasel juhul ei ole võimalik kehtestatud detailplaneeringut täita ning tuleb detailplaneering tühistada või planeerimistoiminguid uuesti alustada, et viia planeering kooskõlla faktiliste asjaoludega. K.K. on esitanud vastuväited P.i kinnistu detailplaneeringu veetrassi ja eratee kasutamise lahenduste kohta. Ta on teinud ettepanekud leida teine lahendus veevarustuseks, kuna tema ei anna nõusolekut veetrassi ehitamiseks läbi temale kuuluva kinnistu. Samuti nõuab K.K. kindlate tingimustega lepingu sõlmimist eratee edaspidise hoolduse ja korrashoiu kohta (servituut vms.), sest kaebaja kinnistu soovib kasutama hakata N. kinnistul asuvat erateed. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et eratee asub K.K.ile kuuluval N. kinnistul, mis on näha ka maa-ameti N. katastriüksuse plaanilt. N. kinnistuga külgneb P.i kinnistu, mis on planeeritav ala. Detailplaneeringu näol on tegemist ühiskondliku kokkuleppega, mis peale selle kehtestamist on täitmiseks kohustuslik kõigile isikutele. Vastustaja on enne detailplaneeringu kehtestamist kohustatud kaaluma ja hindama detailplaneeringu läbiviimisel kõikide asjast huvitatud isikute õigusi ja huve. Samuti tuleb detailplaneeringu ala ning seda ümbritsevate kinnistute jaoks leida parim võimalik lahendus, arvestades kõigi isikute subjektiivseid õiguseid. Detailplaneeringut ei ole võimalik kehtestada juhul, kui esinevad vaidlused huvitatud isikute (naaberkinnistu omanike) vahel seoses planeeritava ala tehnovõrkudega ja juurdepääsuteedega. Nii planeeritav ala kui ka selle naaberkinnistud peavad moodustama ühtse funktsioneeriva terviku. Kui planeerimise käigus ei ole leidnud lahendamist planeeritava ala ja naaberkinnistute jaoks olulised asjaolud juurdepääsuteede ja tehnovõrkudega varustamise näol, siis ei ole võimalik detailplaneeringut kehtestada. 3 Vastustaja soovib tasakaalustada kaebaja ja K.K.i õigusi ja huve, kuid nimetatud isikud ise ei tee mõistlikult vajalikke toiminguid, mistõttu on pärsitud ka detailplaneeringu kehtestamine ning detailplaneeringu eesmärkide täitmine. Vastustaja tegutseb heas usus ja sooviga jõuda mõlemaid pooli, s.o kaebajat ja K.K.it rahuldava lahendini. Käesoleval ajal puudub poolte vahel kokkulepe kõrvuti asuvate maade kasutamise osas, eelkõige see puudutab tee kasutamist ja trasside läbiviimist läbi naaberkinnistu. Seega hetkel on olukord, kus detailplaneeringu all olevale maale ei ole juurdepääsu ja puudub võimalus sinna viia trasse ilma vastava kohtuliku lahendita. Seetõttu on käesoleval ajal võimatu kehtestada detailplaneeringut, sest selle saatus sõltub edaspidi kohtulahendist, mis määrab tee kasutamise korra ja trasside läbiviimise võimaluse. Detailplaneeringu kehtestamine, mille tehniliste tingimuste täitmine ei ole võimalik, annab aluse esitada täiendavaid nõudmisi kohaliku omavalitsuse vastu ning viimane ei saa paratamatult neid nõudmisi täita, mis põhjustab täiendavaid vaidlusi. Detailplaneeringu kehtestamine on võimalik üksnes juhul, kui on täidetud kõik seaduses ettenähtud tingimused ja see ei riku huvitatud isikute subjektiivseid õigusi. Kaebaja on väidetavalt sõlminud töövõtulepinguid enne detailplaneeringu kehtestamist. Isegi juhul, kui sellised lepingud on sõlmitud, siis vastustaja ei oma nendega puutumust ning need on sõlmitud kaebaja enda riisikol. Ehitada saaks alles pärast detailplaneeringu kehtestamist ja ehituslubade väljastamist. Seega võtab kaebaja ise lepingute sõlmimisega kahju tekkimise riski, sest pole kindel, millisel kujul detailplaneering kehtestatakse. Rääkimata detailplaneeringuga määratud täpsetest tingimustest. Sama puudutab ka väidetavaid „broneerimislepinguid”. Väidetava kahju tekkimine on paljasõnaline. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Kohus peab vajalikuks kõigepealt märkida, et kuna OÜ A.P. on esitanud kohtule kohustamistaotluse ja vastavalt HKMS § 19 lg-le 7 halduskohus ei ole seotud kaebuse sõnastusega (st ka motiivide ja põhjendustega), vaid peab vaatama asja läbi kaebuses esitatud taotluse alusel, siis kohus ei anna hinnangut poolte nendele väidetele, mis puudutavad kaebajale võimaliku kahju tekitamist. Kaebaja põhjenduste kohaselt on antud kaebuse esitamise eesmärgiks vastustaja kohustamine detailplaneerimismenetluse jätkamiseks. Ta ei ole taotlenud eraldi ka Rae VV toimingute õigusvastasuse tuvastamist ega toonud selleks esile oma põhjendatud huvina edaspidi kahjuhüvitamise kaebuse esitamist, kuigi sellise kaebuse võimalikku esitamist kaebaja ei välista. Järelikult Rae vallas Lagedi alevikus asuva P.i kinnistu detailplaneeringu kehtestamata jätmisega kaebajale võimaliku kahju tekitamine ei ole käesoleva kaebuse lahendamisel asjassepuutuv. 2.
Avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus. Tulenevalt
lg-st 2 planeerimisalase tegevuse korraldamine on valla või linna haldusterritooriumil kohaliku omavalitsuse pädevuses, kes muu hulgas tagab huvitatud isikute huvide arvessevõtmise ja tasakaalustamise, mis on planeeringu kehtestamise eeldus. Planeerimismenetlus koosneb erinevatest etappidest ja asja materjalidest nähtuvalt on P.i kinnistu detailplaneeringu puhul neist läbitud järgmised: planeeringu koostamise algatamine (07.01.2003), planeeringu vastuvõtmine (23.12.2003) ja avalik väljapanek (12.-26.01.2004).
lg 1 järgi detailplaneeringu koostamisse kaasatakse planeeritava maa-ala kinnisasjade omanikud ja elanikud ning teised huvitatud isikud, sama paragrahvi lg 4 p 4 kohaselt detailplaneering koostatakse koostöös planeeritava maa-ala kinnisasjade omanikega ning olemasolevate või kavandatavate tehnovõrkude omanikega või valdajatega, et tagada 4 planeeritava maa-ala varustatus tehnovõrkudega. Just selliseks koostöö väljenduseks tuleb pidada 05.11.2003. a, st enne kõnealuse planeeringu vastuvõtmist toimunud P.i kinnistu detailplaneeringu eskiisi ja lähteseisukohtade tutvustamise avalikku arutelu P.i ja N. kinnistu omanike osalusel (tegemist ei saanud selles etapis olla veel
§-s 21 märgitud avaliku aruteluga). Nimetatud arutelu protokollist nähtub, et planeeringu kohta tehti järgmised märkused: postalajaam paigutada võimalikult kinnistu piirile; ühisveevärgi lõplik lahendus täpsustatakse uue puurkaevu ehitamise võimalusega, praegu nõustutakse esitatud lahendusega; määrata kanalisatsioonitrassi perspektiivne asukoht /tl 11/.
lg 4 kohaselt, kui kooskõlastamisel ei viidata vastuolule seaduse või seaduse alusel kehtestatud õigusakti või kehtestatud planeeringuga, loetakse planeering kooskõlastatuks, vaatamata planeeringu kohta esitatud teistele ettepanekutele ja vastuväidetele. Et arutelul ülalmärgitud võimalikele vastuoludele ei viidatud, siis olid need märkused soovitusliku iseloomuga ja võis lugeda planeering kooskõlastatuks (muud kooskõlastused olid samuti saadud, tl 67-71). Poolte vahel puudub vaidlus selles, et eskiisi arutelul tehtud märkusi on detailplaneeringus arvestatud. 3.
lg 1 kohaselt igal isikul on õigus avaliku väljapaneku ajal esitada ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringu kohta. Vastuväide on mingi planeeringulahenduse kohta mittenõustuva seisukoha esitamine või väide, et planeeringu menetlemisel ei ole täidetud seaduse nõudeid. Avaliku väljapaneku ajal (26.01.2004) ongi N. kinnistu omanik K.K. esitanud Rae VV-le järgmised ettepanekud: leida teine lahendus veevarustuseks, kuna tema ei anna nõusolekut veetrassi ehitamiseks läbi temale kuuluva kinnistu; juurdepääsuteena P.i kinnistule on detailplaneeringu järgi planeeritud kasutada N. kinnistul paiknevat kinnistusisest erateed, mille praegune seisukord ei võimalda seda kasutada täiendavalt 11 elamu teenindamiseks. N. kinnistu omanik ei saa anda enne selle tee kasutamise nõusolekut P.i kinnistule planeeritavate elamute ehitamiseks ega ka hiljem teenindamiseks, kui on sõlmitud P.i kinnistu omanikuga kindlate tingimustega leping eratee edaspidise hoolduse ja korrashoiu kohta (seatud servituut vms) /tl 13/. Asja materjalidest nähtuvalt Rae VV ei käsitle eelmärgitud vastuväiteid kui planeeringuvaidlust, kuna K.K. ei ole vaidlustanud detailplaneeringut /tl 14/. Kohus leiab samuti, et tegemist ei olnud
lg-s 1 nimetatud vastuväitega, vaid üksnes asjast huvitatud isiku ettepanekutega.
§-st 21 tuleneb muu hulgas, et kui avaliku väljapaneku käigus on detailplaneeringu kohta laekunud kirjalikke ettepanekuid ja vastuväiteid, peab kohalik omavalitsus korraldama detailplaneeringu avaliku arutelu ühe kuu jooksul pärast avaliku väljapaneku lõppemist; teatama detailplaneeringu avaliku arutelu toimumise aja ja koha vastavas ajalehes hiljemalt üks nädal enne avaliku arutelu toimumist; avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel teeb kohalik omavalitsus või maavanem planeeringus vajalikud parandused ja täiendused ning käesoleva seaduse § 23 lõigetest 1 ja 2 tulenevatel juhtudel esitab planeeringu järelevalve teostajale koos informatsiooniga arvestamata jäänud ettepanekute ja vastuväidete kohta. Rae VV ei ole avalikku arutelu korraldanud. Selle asemel on ta oma 21.09.2004. a kirjas nr 62/2132 A.K. OÜ-le nõudnud naaberkinnistu omaniku K.K.i nõusoleku esitamist väljapoole planeeringuala kavandatavate tehnovõrkude ja juurdepääsutee osas kas kooskõlastusena või lepinguna. Peale seda saab Rae VV väidetavalt alles esitada P.i kinnistu detailplaneeringu Rae Vallavolikogule kehtestamiseks /tl 14/. 4. Arvestades ülaltoodut nõustub kohus kaebajaga, et Rae VV tegevus P.i kinnistu detailplaneeringu kehtestamata jätmisel mõistliku aja jooksul on õigusvastane. 5
lg 3 kohaselt detailplaneeringu, mille koostamise üle ei teostata järelevalvet, või maavanema poolt järelevalve käigus heakskiidetud üldplaneeringu või detailplaneeringu kehtestab kohalik omavalitsus. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi - KOKS) § 22 lg 1 p 33 kohaselt volikogu ainupädevuses on üksnes niisuguse detailplaneeringu kehtestamine, mille puhul planeerimisseaduse kohane järelevalve teostamine planeeringute koostamise üle on kohustuslik või millega määratakse miljööväärtuslik hoonestusala. Vastavalt Rae valla ehitusmääruse (edaspidi – Ehitusmäärus) p-dele 3.
p 4 sätestab, et detailplaneering on planeering, mille eesmärk on muu hulgas maakasutustingimuste seadmine alevites ning teistel detailplaneeringu kohustusega aladel ja juhtudel. Vastavalt
lg 3 p-le 1 kinnisomandile võib planeeringu alusel seada seadusest tulenevaid maakasutus- ja ehitustingimusi ning kitsendusi detailplaneeringu koostamise kohustuse korral – kehtestatud detailplaneeringu alusel.
lg 2 kohaselt on detailplaneeringu eesmärgiks muu hulgas tänavate maa-alade ja liikluskorralduse määramine ning vajaduse korral eraõigusliku isiku maal asuva, olemasoleva või kavandatava tänava avalikult kasutatavaks teeks määramine teeseaduses sätestatud korras (p 4); tehnovõrkude ja -rajatiste asukoha määramine (p 7); servituutide vajaduse määramine (p 13) ning muude seadustest ja teistest õigusaktidest tulenevate kinnisomandi kitsenduste ulatuse määramine planeeritaval maa-alal (p 16). Ka Rae valla ehitusmääruse p 7.
-st ei tulene, et vallavalitsus võib määramatu aja jooksul pärast detailplaneeringu avalikustamisel ettepanekute esitamist jätta nende põhjendatuse analüüsimata ja otsustuse planeeringu kehtestamise suhtes vastu võtmata. Ka planeerimismenetluses kehtib üldine haldusmenetluse põhimõte, et menetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele (HMS § 5 lg 2). Täiesti asjakohatu on sealjuures vastustaja kartus, et kõnealuse detailplaneeringu kehtestamisel vaidlustab selle kohtus K.K. või tekivad muud uued kohtuvaidlused, kuna vastustajal ei ole õnnestunud kohtuvaidlust nagunii vältida: antud juhul on vastustaja tegematajätmised vaidlustanud teine asjasthuvitatud isik - OÜ A.P.. Kohtuvaidluse kartus ei saa olla seaduslikuks takistuseks oma diskretsiooniõiguse ja kohustuse rakendamata jätmisel. Rae VV ei ole nõudnud detailplaneeringu parandamist/muutmist, vaid kaebajalt niisuguse lepingu või nõusoleku esitamist, millest ei sõltu tegelikult detailplaneeringu kehtestamise võimalikkus. Siinjuures peab kohus vajalikuks osundada Riigikohtu halduskolleegiumi 6. novembri 2002 otsusele nr 3-3-1-62-02, mis on tehtud küll planeerimis- ja ehitusseaduse (edaspidi – PES) kehtivuse ajal, kuid milles 7 väljendatud seisukohad on täielikult kohaldatavad ka
kehtestamise järgselt. Nimetatud otsuses on kõrgeim kohus leidnud, et PES §-st 24 lg 2 ja KOKS §-st 22 lg 1 p 33 ei tulene kohaliku omavalitsuse kohustus eelnevad menetluse etapid läbinud detailplaneering kindlasti kehtestada. Isik ei saa õiguspärase ootuse põhimõttele tuginedes eeldada, et planeerimismenetluse varasemad etapid läbinud detailplaneering ka igal juhul kehtestatakse, kuid ta on õigustatud nõudma oma subjektiivsete avalike õiguste kaitsmiseks õiguslike hüvede õiglast kaalumist haldusorgani poolt. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huvi. HKMS §-st 19 lg 6 tulenevalt kontrollib halduskohus diskretsiooni alusel antud haldusakti puhul, kas akti andmisel või toimingu sooritamisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Riigikohus on märkinud, et kui kohalik omavalitsus ei pea võimalikuks planeeringut kehtestada, peab otsus olema piisava põhjalikkuse ja selgusega õiguslikult ning faktiliselt motiveeritud. Samas on märgitud, et piirinaabrite kooskõlastuste puudumist peab kohalik omavalitsus planeerimisdiskretsiooni teostamisel otsustuse tegemisel küll arvestama, kuid ainuüksi piirinaabritega kokkulepete mittesaavutamine ei saa olla detailplaneeringu kehtestamatajätmise põhjuseks. Veel on nimetatud lahendis märgitud järgmist: „KOKS §-st 22 lg 1 p 33 ja PES §-st 24 lg 2 ei tulene üksnes kohaliku omavalitsuse õigus planeerimisdiskretsiooni teostada, vaid ka kohustus diskretsioonivolitust kasutada, tehes seda õiguspäraselt ja otstarbekalt. Kui detailplaneeringu menetlemise eelnevad etapid on läbitud, lasub kohalikul omavalitsusel kohustus otsustada detailplaneeringu kehtestamise küsimus, kaaludes seejuures üldist ja erahuvi ning mõistlikul viisil kaitstes avalikke huve ja planeeringuga seotud isikute õigusi. /…/ Diskretsioonireeglite rikkumine võib seisneda ka diskretsiooni mittekasutamises. Tegemist on olukorraga, kus diskretsiooni teostamiseks pädev haldusorgan ei kontrolli ega kaalu kõiki võimalusi ega võta arvesse kõiki asjaolusid, mida tal on otsustamisel võimalik kasutada.“ Järelikult ka ülalosundatud Riigikohtu seisukohtade valguses on vastustaja tegevusetus planeerimismenetluses (diskretsiooni mittekasutamine) ilmselgelt õigusvastane ja sellisena kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuv. Kaebaja taotlus kohustada Rae VV-t jätkama planeerimismenetlust ja vastu võtma otsustus Rae vallas Lagedi alevikus asuva P.i kinnistu detailplaneerimise kehtestamise küsimuses on põhjendatud ja kuulub seetõttu rahuldamisele. 7. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. HKMS § 93 lg 1 kohaselt poolele, kelle kasuks tehti kohtulahend, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. HKMS § 93 lg 7 kohaselt kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Kohus rahuldab käesoleval juhul OÜ A.P. kaebuse. Seetõttu Rae VV kohtukulud jäävad tema enda kanda, lisaks tuleb vastustajal hüvitada ka kaebuse esitajale viimase kantud kohtukulud. OÜ A.P. on esitanud kohtule kohtukulude nimekirja, taotledes vastustajalt kokku 16 571.30 krooni väljamõistmist: riigilõiv 10.- kr ja õigusabikulud 16 561.30 kr /tl 86/. Kohtukulude kandmise kohta on kohtule esitatud järgmised tõendid: 20.02.2006 Advokaadibüroo Tark & Co maksekorraldus nr 19 riigilõivu 10.- kr tasumise kohta /tl 19/, Advokaadibüroo Tark & Co 21.02.2006 arve nr 62014 summale 16 561.30 kr /tl 88/, väljavõte Hansapangas asuvast kontost arve tasumise kohta /tl 89/ ja sama advokaadibüroo kinnitus, et nimetatud arve on tasutud 28.02.2006 /tl 87/. Kohus on seisukohal, et kohtukulude kandmine kaebaja poolt on nõuetekohaselt tõendatud. Kohtukulude põhjendatuse osas märgib kohus järgmist. Et riigilõivu 10.- kr tasumine on juba hõlmatud arvega nr 62014, siis kohtukulude nimekirjas selle täiendava kuluna märkimine ei ole millegagi põhjendatud. Arvest nähtuvalt on käesolevas asjas õigusabile kulutatud 8,25 8 tundi lähtudes tunnihinnast 1700.- kr + käibemaks. Arves on arvestatud käibemaks ka tasutud riigilõivult, mis ei tulene käibemaksuseadusest. Seega õige nõudesumma peaks olema 16 559.50 kr (14 025.- + 2524.50 + 10.-). Nimetatud summa väljamõistmist Rae VV-lt peab kohus arvestades käesoleva haldusasja keerukust ja mahtu põhjendatuks. Hurma Kiviloo kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.