KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 21 .juuni 2006, Tallinn Haldusasja number 3-05-05 Haldusasi Mi ja M Li kaebused Anija Vallavalitsuse poolt tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 16.11.2005 otsus haldusasjas nr 314/2005 Menetluse Mi ja Anija Vallavalitsuse apellatsioonkaebused kohtus alus ringkonna- Asja läbivaatamise kuupäev
- juuni 2006 Menetlusosalised Kaebajad Mja M L Vastustaja Anija Vallavalitsus RESOLUTSIOON Muuta Tallinna Halduskohtu 16.11.2005 otsust nr 3-14/2005 Anija Vallavalitsuselt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju eest Mi ja M Li kasuks väljamõistetud hüvitise suuruse osas ja lugeda väljamõistetud hüvitise suuruseks 53 487 krooni kummalegi. Muuta halduskohtu otsust kohtukulude jaotust puudutavas osas ning mõista Anija Vallavalitsuselt välja Mi kasuks 760 kr ja M Li kasuks 3 500 kr asjas kantud kohtukulude katteks. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Anija Vallavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Mi apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võtt) esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebus peab ringkonnakohtusse jõudma malt tähtaja viimasel päeval (tsiviilkohtumenetluse seadustiku §62). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 3-05-05 M ja M L esitasid halduskohtule kaebused Anija Vallavalitsuselt kahju hüvitamise nõudes. Kohtumenetluses korduvalt Tustatud kahju suuruseks jäi H. Mil 859 603 kr jaM. Lil 132 146 kr. Kaebuste (mis kohus liitis ühte menetlusse) põhjendused: H. M, R. U ja Ü. U on 08.06.1994 tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks igaüks 1/3 mõttelises osas endise L A-64 kinnistu nr 10693 pindalaga 65,70 ha suhtes. R. U loovutas maa tagastamise nõudeõiguse M. Lile. Kaebajatel oli õigus saada maad tagasi nõudeõiguse osast suuremas ulatuses, sest Ü. U maad tagasi ei soovinud ning tema osa talle kompenseeriti. Tagasitaotletavast maast on ebaseaduslikult erastatud (erastamise õigusvastasus on tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2004 otsusega nr 2-3/237/04) 3,4 ha suurune metsamaa E. Rle. Kaebajate kahju seisneb nimetatud 3,4 ha metsamaa väärtuses 264 292 kr (maa eriline väärtus kaebajate jaoks 120 000 kr + metsa müügihind laoplatsil 214012 kr- metsa ülestöötamis- ja väljaveokulud 69 720 kr; arvestus tehtud OÜ M ekspert A. Ti koostatud metsamaa turuväärtuse hindamise akti järgi), millest mõlema kaebaja osa on 132 146 kr. Kaebaja H. M kasvatab piimakarja. Kõnealune 3,4 ha suurune maatükk oleks olnud kõige sobivam talu rajamiseks ja loomapidamiseks. Kuna seda maad enam tagasi ei saa, siis tuleb H. Mil rajada talu mujale tagastatud maale, kuhu pääsemiseks aga tuleb ehitada ca 470 m pikkune sissesõidutee orienteeruva maksumusega 590 817 kr. Nimetatud summa tuleb vastustajalt välja mõista H. Mi kasuks. Kaebaja H. M lootis, et maa tagastamisega ei viivitata ja ta saab hakata tagasitaotletaval maal loomapidamisega tegeleda. Kuni maa tagastamiseni rentis ta põllumajanduslikku maad Viimsi vallas tõukarja aretamiseks. Viimsi vald otsustas 2004 kevadel, et pikendab rendilepingut vaid kuni 31.12.
- Seetõttu tuli kaebajal 2004 sügisel ebasoodsalt realiseerida kaks noorlooma - ühe mullika 5 000 kr eest ja teise - tiine mullika - 9 000 kr eest. Ühe looma väärtus oleks 2005.aasta algul olnud aga juba 14 000 kr. Peale selle jäi kaebajal seoses kahe mullika realiseerimisega saamata piimakasum ca 115 500 kr (arvestusega, et lüpsilehma produktiivsuse periood on 3,5 aastat, aastane toodang ca 6 600 kg ja piimaliitri hind 2,5 kr). Seega jäi kaebajal H. Mil kahe mullika realiseerimise tagajärjel saamata tulu 129 500 kr. Kaebaja H. Mi kahjuks tuleb lugeda ka temalt Harju Maakohtu 05.11.2004 määrusega E. R kasuks välja mõistetud õigusabikulu 5 900 kr ning Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2004 otsuse kasseerimisel tasutud kautsjon 1240 kr. Anija Vallavalitsus kaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta. Vastustaja ei ole kaebajatele nende väidetud kahju tekitanud. Kummalgi kaebajal on nõudeõigus 1/3 endisest L A-64 maast ning aastal 1995 esitasid nad avalduse sooviga tagasi saada maad neile kuuluva 1/3 nõudeõiguse ulatuses. 22.12.1997 teatas vald H. Määrile kirjalikult, et endisest L A-64 maadest (suurusega 65,70 ha) on välja mõõdetud erastamiseks aiandusühistute V 1 ja V II liikmetele vastavalt 6,9 ha ja 10,5 ha ning E. Rle 4 ha ja et kummalegi tagastamise õigustatud subjektile on võimalik tagastada kohe 21,90 ha (kokku 43,80 ha), kui nad on leidnud maamõõtja, kes mõõdab maaja vormistab tagastamise toimiku. Kirjas teavitati õigustatud subjekte, et vaba maad on tegelikult 0,5 ha rohkem, kuid kumbki kaebaja ei avaldanud soovi saada maad tagasi nende osadest suuremas ulatuses. 06.09.2004 korraldusega tagastati kaebajatele 42,68 ha endise kinnistu piirides ja kuna piirnevaid maid nad ei soovinud, siis nõudeõigusest puudu jääv osa (kummalegi 0,56 ha) kompenseeriti. E. Rle erastatud maa ei ole ainuke sobilik koht tagastatud maal maja ehitamiseks ning kaebajate vastupidine väide on põhjendamatu ja vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2004 otsusega tuvastatud asjaoludega. Vastustajale ei olnud teada kaebaja poolt teises vallas piimakarja pidamine, selleks maa rentimine ja väidetav piimakarjapidamise lõpetamine. Kui H. M oleks soovinud 2
(8)3-05-05 piimakarjapidamisega tegeleda talle tagastamisele kuuluval endise L A-64 talu maadel, oleks talle teiste õigustatud subjektide nõusolekul saanud maad tagastada osadena erinevatel aegadel. Sellist soovi vallale ei avaldatud. Kaebajatele maa tagastamine ei viibinud vastustaja tegevusetuse tõttu. Juba 22.12.1997 teatas vallavalitsus H. M, et maad on võimalik kohe tagastada, kui õigustatud subjektid on valinud maamõõtja, kes koostab katastriüksuse plaani, piiriprotokollid ja muud vajalikud dokumendid (õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 56). Veel 29.03.2001 ei olnud H. M viidatud korra punktis 56 ettenähtud toiminguid teinud. Maa tagastamist ei olnud vahepeal võimalik otsustada ka kohtuvaidluste ja E. Rle erastatud maale keelumärke seadmise tõttu. Alles pärast kohtuvaidluste lõppu aastal 2004 ilmutas H. M soovi asuda maade tagastamise toimingute läbiviimisele ning piiriprotokoll koostati 18.06.2004. Puudub vallavalitsuse süü ja põhjuslik seos H. M maa tagastamise viibimise ja talle väidetavalt piimakarja pidamise lõpetamisega tekitatud kahju vahel. Tee rajamise kulude hüvitamine oleks tulnud kõne alla juhul, kui kaebajatele tagastatud L kinnistu moodustamisel oleks rikutud maakorraldusseaduse nõudeid (ei oleks tagatud kinnisasjale otstarbekat juurdepääsuteed). Käesoleval juhul on tagastatud kinnistule juurdepääs avalikult teelt ja katastriüksuse keskele, kuhu kaebaja kavatseb majapidamist ehitama hakata, on ka ajalooline tee. Asjaolust, et kaebaja tahab ehitada elamu just nimelt tagastatud maa keskossa E.Rle erastatud maatüki taha, ei tähenda, et vald peaks talle tee ehituskulud hüvitama. Kaebajalt E. R kasuks (kohtumenetluses, kus menetlus lõpetati H. Mi hagist loobumise tõttu) väljamõistetud õigusabikulu ja kaebaja tasutud kautsjoni asjas, millele menetlusluba ei antud, ei saa kuidagi käsitleda valla poolt kaebajale tekitatud kahjuna. Kaebajad said juba 10.02.1998 teada, et E. R soovib erastada ca 4 ha endise L A-64 talu maadest, kuid ei teinud midagi väidetava kahju ärahoidmiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ning mõistis kummagi kaebaja kasuks välja 60 000 kr tekitatud kahju hüvitamiseks ning kohtukuludena 815,50 kr H. Mi kasuks ja 3 615, 82 kr M. Li kasuks. Kohtuotsuse põhjendused: Kuna väidetav kahju tekitati kaebajatele Anija Vallavalitsuse 13.10.1997 korraldusega nr 325 (millega moodustati Suvila katastriüksus ja peeti võimalikuks erastada see ostuteesõigusega E. Rle) ja 05.05.1998 korraldusega nr 301 (millega erastati E. Rle Suvila maaüksus suurusega 3,96 ha), siis esitatud kahjunõuded kuuluvad läbivaatamisele tsiviilkoodeksi alusel, mistõttu ei käsitle kohus protsessiosaliste riigivastutuse seaduse alusel esitatud väiteid. Endise kinnistu L A-64 suurus on 65,7 ha, kummagi kaebaja nõudeosa sellest on 1/3 ehk 21,9 ha ja kokku 43,8 ha. Kaebajatele on reaalselt tagastatud kaasomandisse 42,68 ha ja kompenseeritud 1,12 ha. Seega on kaebajale tagastatud ja kompenseeritud maa nende nõudeõiguse suuruses. Kolmas õigustatud subjektiks tunnistatud isik ei soovinud maad tagasi saada ning talle määrati 1996.aastal kompensatsioon 21,9 ha maa eest 76 365 EVP krooni. Seoses Ü. Uale tema nõudeõiguse osa kompenseerimisega oli kaebajatel võimalik taotleda õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist nõudeõigusest suuremas osas. Sellise võimaluse andis neile MRS § 14 lg 3, mis alates 07.06.1996 kehtestatud redaktsioonis nägi ette, et kui mõni õigustatud subjekt soovib oma osa kompenseerimist ja teised õigustatud subjektid taotlevad selle tagastamist, tagastatakse kogu kinnistu võrdeliselt oma osast suurema osa tagastamist taotletavate subjektide osadega, kui õigustatud subjektid ei ole katastriüksuse moodustamise alguseks kokku leppinud teisiti. Kaebajad väidavad, et nad esitasidki 10.02.1998 Anija Vallavalitsusele sellekohase avalduse ja taotlesid maad tagasi nõudeõigusest suuremas ulatuses. Kuigi vastustaja vaidleb kaebajate sellele väitele vastu ja loeb kaebajate 10.02.1998 avaldust vaid kui nende soovi 2/3 maa tagastamiseks nende kaasomandisse, ei pea kohus seda vastuväidet põhjendatuks. Kui 1995.aastal esitatud avaldustes märkisid kaebajad, et soovivad tagasi saada kumbki 1/3 3
(8)3-05-05 õigusvastaselt võõrandatud maast, siis kõnealuses 10.02.1998 ühises avalduses märgiti, et H. Mja M. L taotlevad L talu A-64 tagastamist võrdsetes osades. MRS § 14 lg 5 näeb ette, et õigustatud subjekt, kellele maa tagastati tema nõudeõiguse osast suuremas osas, on kohustatud riigile tasuma võla selle maa eest, mille ulatuses tema maa osa suurenes; võlg on teistele õigustatud subjektidele makstud või maksmisele kuulunud kompensatsiooni summa. Kaebajad ei saanud viidatud sättes nimetatud võlga riigile tasuda, kuna vallavalitsuse poolt ei olnud koostatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p 56.7 kohast võla suuruse määramise akti. Seoses osa maa erastamisega V 1 ja V II aiandusühistu liikmetele ja E. Rle ei olnud võimalik kogu tagasitaotletavat maad kaebajatele tagastada. Kaebajad on leidnud neile kahju tekitatud olevat 3,4 ha erastamisega E. Rle. Kaebajate see seisukoht on põhjendatud. Kui E. Rle poleks nimetatud ulatuses maad ebaseaduslikult erastatud, oleks saanud selle maa kaebajatele tagastada. 3,4 ha tagastamata jätmisega tekitatud kahju suuruse kindlaks määramisel saab lähtuda nimetatud metsamaa turuväärtuse hindamise aktis toodud maaüksuse ja metsa müügihinna suurusest, milleks on 120 000 kr. Selle summa vähendamiseks lähtuvalt Ü. Uale 21,9 ha eest ja kaebajatele 1,12 ha eest makstud kompensatsioonisummadest puudub alus, sest Anija Vallavalitsuse 21.02.2005 korraldusega nr 131 kaebajatele faktiliselt makstud kompensatsioonisumma 5 076 EVP kr on väiksem kui neile tegelikult tasumisele kuuluma pidanud kompensatsioonisumma. Samas puudub alus kaebajate kahjuhüvitise suurendamiseks lähtuvalt neile 21.02.2005 korraldusega nr 131 vähem makstud kompensatsioonist, kuivõrd kaebajad ei taotlenud vähem makstud kompensatsioonist tulenevat kahju hüvitamist, samuti ei ole nad vaidlustanud ei kompenseerimise korraldust ega selle aluseks olnud 06.09.2004 korraldust nr
- Põhjendatud ei ole kaebajate väide, mille kohaselt on kõnealuse 3,4 ha metsamaa väärtus kõrgem, kui eelpoolviidatud 17.09.2005 aktis märgitud 120 000 kr. Metsamaa turuväärtuse akt kajastab objektiivselt vastava maatüki väärtust juhul kui see turuhinnaga müüa, mis tähendab seda, et kui kaebuse esitajad ei soovi rajada talu neile juba tagastatud maale, peaks neil kahjuhüvitise summa eest olema võimalus omandada talu rajamiseks mõni muu vaidlusaluse maatüki väärtusele vastav maatükk. Kaebuse esitajatele tagastamisele kuuluva maa väärtuse saame siis, kui liidame neile juba tagastatud maa väärtusele ebaseaduslikult tagastamata jäänud maa väärtuse. Kuivõrd 3,4 ha metsamaa väärtus on eksperdi poolt kindlaks tehtud, puudub vajadus hinnata vastava maa väärtust kaebajatele tagastatud maa väärtuse vähenemise kaudu. Mõlemat hinnangut korraga ei ole võimalik arvesse võtta. Vastaselt juhul hindaks kohus 3,4 ha metsamaa väärtust kaks korda, kahju hüvitamine ei saa aga tuua kaasa kaebajate alusetut rikastumist. Põhjendatud ei ole ka vastustaja seisukoht, et käsitlevas osas ei saa kahjunõuet rahuldada põhjusel, et kaebajad ei ole teinud midagi kahju ärahoidmiseks. Haldusasja materjalidest nähtub, et kaebajad juba 1998.aastal esitasid vastuväited E. Rle 3,4 ha maa jätmist käsitlevale piiriprotokollile ning H.M on vaidlustanud E. Rle maa erastamise korraldused. Jõustunud kohtuotsustega on ka tuvastatud, et kaebajad kaasati maa erastamise protsessi alles pärast Suvila (s.o E. Rle erastatud maa) katastriüksuse moodustamise kohta korralduste väljaandmist. Seetõttu ei saa väita, et kaebajad oli tegevusetud kahju ärahoidmisel. Rahuldada ei saa kaebaja H. Mi taotlust hüvitada talle kavandatava tee rajamise kulud, samuti mullikate realiseerimisega väidetavalt saamata jäänud tulu ning õigusabi kandmisega seotud kahjud. Kaebuses märgitud teed ei ole kaebaja rajanud, mingeid kulutusi sellega seoses kantud ei ole. Väidetava talu ega tee rajamiseks pole taotletud projekteerimistingimusi ning võimaliku tee rajamise kulud on oletus likud. Kaebuses märgitud mullikate realiseerimine 01.08.2004 sai tuleneda ikkagi Viimsi vallaga sõlmitud maa rendilepingu lõpetamisest, mitte kaebajatele maa tagastamisega võimalikust viivitamisest. Kaebaja ei ole vastustaja tegevusetuse peale kaebust esitanud. Samuti leiab kohus, et Anija Vallavalitsus ei ole maade tagastamisega viivitanud. E. Rle erastatud maa suurus ja piirid selgusid lõplikult
- aastal ringkonnakohtu otsuse jõustumisega. Kuna maad 4
(8)3-05-05 oli võimalik tagastada ühes tükis ja H. M ei taotlenud MRS § 6 lg 4 p 4 alusel lahustüki tagastamist, ei saanud vallavalitsus otsustada maa tagastamist varem. Loomapidamisele asudes ei saanud H. M tugineda heale usule ega õiguspärasele ootusele maa kiireks tagastamiseks võõrandamisaegsetes piirides. Käesolevas haldusasjas ei ole võimalik välja mõista teiste kohtuasjade raames kantud kohtukulusid, sest see ei oleks kooskõlas HKMS § 92 lõikega 1 ega TsMS § 69 lõikega 1. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Anija Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada osas, milles kaebus osaliselt rahuldati ja teha uus otsus kahjunõude terves ulatuses rahuldamata jätmise kohta. Apellant leiab, et kohtuotsus ei vasta TsMS § 231 lg 4 nõuetele. Kohtuotsusest ei nä htu, millist seadust kohus kohaldas. Üldsõnaline viide TsK §-le 448-450 ei ole piisav. Kohus leidis ebaõigesti et kaebajad taotlesid MRS § 14 lg 3 alusel maad tagasi nende nõudeõiguse osast suuremas ulatuses. Kaebajate poolt 10.02.1998 vallavalitsusele esitatud avaldus selliseks järelduseks alust ei anna. Seda kohtu järeldust ei kinnita ka kaebajate nimetatud avalduse kirjutamisele eelnev ega järgnev käitumine, mistõttu sai vallavalitsus kaebajatele maa tagastamisel arvestada vaid nende poolt 1995.aastal esitatud avaldustest, milles taotleti maa tagastamist oma nõudeõiguse suuruses. Ka Maa-amet, kuhu kaebajad oma probleemidega pöördusid, et hinnanud kaebajate 10.02.1998 avaldusi nõudeõiguse osast suuremas ulatuses maa tagastamise avaldusena. Maa tervikuna tagastamine ei olnud MRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt ka võimalik, sest osa maast oli ostueesõigusega erastatud. Vallavalitsus ei pidanud otsustama asendusmaa pakkumist, sest niisugust avaldust ei olnud. Kohus on vastuolus MRS § 14 lõikega 2 asunud arvutama, kui suur oleks kompensatsioon kaebajatele nende nõudeõigusest suurema osa tagastamata jäänud maa eest ja omapoolsete arvutuste tulemusel leidnud, et see oleks 52 655 EVP krooni. MRS § 14 lg 2 sätestab aga sõnaselgelt, et igal õigustatud subjektil on õigus nõuda maa kompenseerimist vastavalt oma osale. Oma nõudeõiguse osast suuremas ulatuses maa taotlemise korral kompensatsiooni ei maksta ning kohus on alusetult leidnud, et vallavalitsuse 21.02.2005 korraldusega nr 131 on kaebajatele vähem makstud kompensatsiooni. E. Rle 3,4 ha ebaseadusliku erastamisega kaebajatele kahju ei tekitatud. Ka pärast nimetatud maatüki erastamist oli kaebajatele võimalik tagastada maad vastavalt nende nõudeõiguse osa suurusele, so kokku 43,8 ha, sealhulgas endise kinnistu L A-64 piirides 42,68 ha ja piirnevate maade arvel 1,12 ha. Kaebajad ei soovinud maad väljaspool endise kinnistu piire, mistõttu kompenseeriti neile puudujääv maa, so 1,12 ha. Kui eeldada, et 10.02.1998 avaldus väljendab kaebajate tahet saada maad tagasi nõudeõiguse osast suuremas ulatuses, siis pidid kaebajad vaidlustama vallavalitsuse 06.09.2004 korralduse nr 604 (milles oli kummagi kaebaja nõudeõiguse suuruseks märgitud 1/3 ja millega otsustati kaebajatele tagastada L A-64 endistes piirides 42,68 ha ning kompenseerida MRS § 6 lg 2 p 3 alusel tagastamata maa 1,12 ha) ja seda põhjendusega, et korralduses pole võetud seisukohta kaebajate 10.02.1998 avalduse suhtes. Jõus ja vaidlustamata on ka 21.02.2005 korraldus nr 131, millega tagastati ja kompenseeriti kaebajatele maa lähtudes nende nõudeõiguse suurusest, ehk 1/3-st. Seetõttu ei saanud kohus asuda seisukohale, et kaebajatele tegelikult kuulus tagastamisele L A-64 tervikuna, so 65,7 ha, millest tagastati 42,68 ha võrdsetes mõttelistes osades, 3,4 ha metsamaad jäi tagastamata seoses õigusvastase erastamisega E. Rle (kahju 120 00 kr), 1,12 ha kompenseeriti ning nõude esitamise korral oleks kaebajatel õigus saada veel kompensatsiooni 52 655 EVP krooni. Kohtuotsusega on loodud olukord, mis on vastuolus RVS § 8 lõikega 1, so kaebajate varaline olukord on oluliselt paranenud, võrreldes sellega, milles nad olid enne neile maade tagastamise ja kompenseerimise otsustamist. 5
(8)3-05-05 Kohus märkis muuhulgas, et kuivõrd vallavalitsus ei saanud seonduvalt E. Rle 3,4 ha maa ebaseadusliku erastamisega tagastada kaebajatele 1,12 ha endise kinnistu piirides, siis on vallavalitsus õigusvastase erastamisega ilmselt tekitanud kaebajatele kahju, mis võrdub E. Rle õigusvastaselt erastatud maa 1,12 ha turuväärtusega, millest on maha arvatud kaebajatele 1,12 ha tagastamata jätmise tõttu makstud kompensatsioon. Sellise järelduse aluseks saab võtta eeldust, et kohus on arvestanud maa tagastamisega kaebajatele vastavalt nende osadele ja seostanud kahju sellega, et 1,12 ha maad polnud võimalik tagastada endistes piirides. Sellisel juhul peaks kahju arvestamine toimuma järgmiselt: metsamaa turuväärtus hindamisakti järgi 120 000 kr : 3,4 ha (E. Rle erastatud metsamaa) = 35 294 kr (1 ha hind) x 1,12 ha (tagastamata maa) = 39 529,20 kr - 5 076 EVP krooni (1,12 ha eest saadud kompensatsioon) = 34 757, 80 kr. Kummagi kaebaja kahju oleks sellisel juhul 17 378, 90 kr. Käesolevas asjas esinevad vastutust välistavad asjaolud (TsK § 462 lg 1 ja RVS § 7 lg 1). Kaebajad olid juba 10.02.1998 piiriprotokolli allkirjastamisel teadlikud sellest, et E. Rle väljamõõdetud katastriüksuse koosseisu jääb kõnealune 3,4 ha suurune metsamaa. Kaebajad oleks saanud kahju vältida vallavalitsuse toimingute ja haldusaktide õigeaegse vaidlustamisega. H. Mi apellatsioonkaebuses paluti teda puudutavas osas kohtuotsust muuta ning teha uus otsus kaebaja taotletud kahju hüvitamiseks terves ulatuses. Kohus tuvastas õigesti kaebajate soovi saada maad tagasi endise kinnistu piirides nõudeõiguse osast suuremas ulatuses. Maa terves ulatuses tagastamise avaldusena tuleb käsitleda juba kaebaja poolt 1991.aastal esitatud avaldust. 1995.aastal esitatud avaldus oli kohaliku omavalitsuse poolt nõutud ja dikteeritud taotlus maa tagastamise toimingute alustamiseks pärast ÕVVTK komisjoni otsust. 1998 .aastal esitatud avalduses taotlesid kaebajad endise kinnistu tagastamist kaasomandisse võrdsetes osades, so kummalegi Vi. TsK §-st 448 tuleneb kahju täieliku hüvitamise põhimõte ja VÕS § 127 sätestab, et kui kahju tekkimine on kindlaks tehtud, kuid kahju kindlat suurust (ka tulevikus tekkiva kahju korral) ei saa kindlaks teha, otsustab hüvitise suuruse kohus. Käesoleval juhul jättis kohus põhjendamatult arvestamata asjaoluga, et ebaseaduslikult erastatud ja seetõttu kaebajatele tagastamata jäänud 3,4 ha suurune maatükk on endise talundi keskne osa, mille väärtus ei piirne üksnes metsamaaga. Kohus põhjendamatult piirdus nimetatud maatüki turuhinnaga, mis tekitatud kahju ei korva. Apellandile olnuks see maatükk väärtuslik ka peale seal kasvava metsa realiseerimist ja talle tekitatud kahju ei piirdu vaid 3,4 ha suuruse metsatüki soetamismaksumusega. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata apellandi taotluse hüvitada talle tee ehitamisega seotud kulud. Asjaolu, et kaebaja ei ole kavandatava tee rajamisega veel kulutusi kandnud, kahjunõude rahuldamata jätmiseks alust ei anna. VÕS § 128 lg 3 järgi hõlmab otsene varaline kahju ka vara väärtuse vähenemise tulevikus, so tulevikus tekkiva kahju. Mis puutub võimalusse, et väljamõistetud kulusid tee ehitamiseks ei kasutata, siis see on juba eraldi nõue alusetult rikastumise alusel. Esmalt tuleb aga teeehitamise võimaldamiseks vastav hüvitis kaebajale välja mõista. Kohus jättis põhjendamatult rahuldamata tootmistegevuse katkestamisega seotud kulud. Kaebaja soetas loomad pärast seda kui ta tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks. Loomad oli ta sunnitud realiseerima põhjusel, et maa tagastamine viibis maa ebaseadusliku erastamise tõttu. Valla tegevusetust maade tagastamisel ei olnud mõtet vaidlustada enne E. Rle maa erastamist puudutavate haldusaktide tühistamist. Loomade realiseerimise tingis ja kahju põhjustas just nimelt maa erastamine E. Rle, sest kui talle poleks 3,4 ha erastatud, ei oleks maa tagastamismenetlus nii pikalt veninud. Käesoleval juhul ei ole asjakohane kohtu põhjendus kaebaja tasutud kautsjoni ja õigusabikulu mittearvestamiseks kaebaja kahjuna. Need kulutused olid tehtud kahjude ärahoidmise eesmärgil. Ringkonnakohtu istungil toetasid apellandid enda esitatud apellatsioonkaebust ning vaidlesid teise poole apellatsioonkaebusele vastu. 6
(8)3-05-05 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus ei nõustu Anija Vallavalitsuse väitega, et kohus ei ole otsuses näidanud, millist seadust asja lahendamisel kohaldab. Halduskohus leidis õigesti, et kuna kaebajate väidetud kahju on tekitatud enne RVS jõustumist, siis kuuluvad asja lahendamisel kohaldamisele TsK kahju hüvitamist reguleerivad sätted ning kohtuotsuses on tehtud ka vastav viide. Põhjendatud ei ole Anija Vallavalitsuse seisukoht, et käesoleval juhul esinevad TsK §-s 462 lõikes 1 ette nähtud kahju hüvitamist välistavad asjaolud. Kahju hüvitamise nõue on ajendatud asjaolust, et kaebajad on ebaseadusliku erastamise tõttu ilma jäänud osa tagasitaotletavast maast. Asja materjalidest nähtub, et kaebajad kaasati maa erastamise protsessi alles pärast katastriüksuse moodustamist, kaebajad on esitanud vastuväited piiriprotokollile (millega vald ei arvestanud) ning maa erastamist käsitlevatest haldusaktidest teada saades H. M vaidlustas need. Seetõttu ei saa väita, et kaebajad pole midagi teinud selleks, et kahju tekkimist ära hoida. Ringkonnakohus nõustub nende halduskohtu seisukohtadega, mis puudutavad kaebajate õigust taotleda maad tagasi nende nõudeõiguse osast suuremas ulatuses ja halduskohtu põhjendustega, miks tuleb käesoleval juhul lugeda, et kaebajate 10.02.1998 avaldust L A-64 tagastamiseks saab ja tuleb lugeda MRS § 14 lg 3 alusel esitatud taotluseks. Anija Vallavalitsuse vastupidised väited esimese astme kohtu seisukohta ei väära. Kohus on õigesti leidnud, et tingituna E. Rle osa maa ebaseaduslikust erastamisest on kaebajatele tekitatud kahju, mis tuleb Anija Vallavalitsusel kaebajatele hüvitada. Kuna kaebajate väitel on kahju tekitatud 3,4 ha suurusest metsamaast ilmajäämisega, siis kohus kahjusumma suuruse määramisel põhjendatult lähtus nimetatud maatüki turuväärtuse hindamise aktis toodud müügihinnast 120 000 kr. Asjaolu, et kaebajad peavad maatükki väärtuslikumaks tulenevalt asjaolust, et tegemist on endise talundi südamikuga, ei anna kohtule alust VÕS § 127 lg 6 kohaldamiseks ka kohtu äranägemisel kahjusumma määramiseks. Ringkonnakohus aga leiab, et kohus on eksinud tagastamata jäetud maa eest kahjuhüvitise suuruse arvutamisel. Käesolevas asjas on tuvastatud järgmised asjaolud: õigusvastaselt võõrandatud L talu A-64 kinnistu suurus on 65,7 ha, õigustatud subjekte on kolm ning igaühe nõudeosa on 1/3. Ühele õigustatud subjektile (Ü. U) tema soovil maa kompenseeriti nõudeosa ulatuses (21,9 ha) ning ta sai kompensatsiooni 76 365 EVP krooni. Kaebajate nõudeosa kokku on 2/3 ehk 43,80 ha. Erastatud on endise kinnistu piires maad 23,02 ha, sellest 3,4 ha E. Rle õigusvastaste haldusaktide alusel. Kaebajatele tagastati 42,68 ha ja kompenseeriti 1,12 ha. Rekonstrueerides olukorra, kus maad ei oleks õigusvastaselt erastatud ja kaebajad saaksid selle tagasi, ei oleks neile tulnud kompenseerida 1,12 ha nõudeõigusega hõlmatud maad ning nad oleksid pidanud hüvitama riigile kompensatsiooni, mis maksti Ü. Uale kaebajate nõudeõigust ületava osa, so 2, 28 ha eest. Seetõttu tuleb hüvitise suuruse leidmiseks erastatud maa väärtusest maha arvata kompensatsioon, mida kaebajad said 1,12 ha eest (5 076 EVP krooni), samuti kompensatsioon 7 950 (76 365: 21,9 x 2,28) EVP krooni, mille nad oleksid pidanud riigile hüvitama. Arvestades EVP kurssi EEK suhtes (EEK= 0,99 EVP) on kaebajatele maa ebaseadusliku erastamisega tekitatud kahju kokku 106 974 kr (120 000 -5 056-7 950), millest kummagi kaebaja osa on 53 487 kr. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu nende motiividega ja järeldustega, mis käsitlevad H. Mi kaebuse rahuldamata jätmist osas, milles ta palus hüvitada talle tee ehitamiseks vajaminevad kulud 590 817 kr, mullikate realiseerimise tõttu saamata jäänud tulu 129 500 kr ning teistes kohtumenetlustes tehtud kulutused õigusabile 5 900 kr ja kautsjonile 1 240 kr. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu otsuse sellekohaseid motiive korrata. Kaebaja ei ole tõendanud, et talu rajamine on käesoleval juhul ainuvõimalik just nimelt tema poolt osundatud tagastatud maa keskossa. Kohus on ka õigesti märkinud, et kaebaja ei ole taotlenud vallavalitsuselt projekteerimistingimusi talu ega tee rajamiseks tema poolt soovitud kohta. 7
(8)3-05-05 Kohtuotsuse seaduslikkusele ei avalda mõju asjaolu, et kaebaja on valla poole pöördunud vastava taotlusega m, so pärast halduskohtu otsuse tegemist. Hüvitamisele kuuluva kahjuna ei saa käsitleda kohtukulusid, mille kohta on teistes kohtumenetlustes juba seisukoht võetud. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus Anija Vallavalitsuse apellatsioonkaebuse osaliselt. H. Mi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Apellatsioonimenetluses kantud kohtukulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. HKMS § 93 lg 6 alusel tuleb ümber jagada halduskohtu poolt välja mõistetud kohtukulud. Arvestades taotletava kahjuhüvitise suurusi (H. M 859 603 kr ja M. L 132 146 kr), tasutud liigilõivusid (H. M vabastatud, M. L tasus 4447,50 kr, kuigi oleks pidanud tasuma 3 964, 38 kr) ning kulutusi õigusabile (H. M 11 700 kr ja M. L 4 000 kr) mõistab ringkonnakohus proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga Anija Vallavalitsuselt välja H. Mi kasuks 760 (seitsesada kuuskümmend) kr ja M. Li kasuks 3 500 (kolm tuhat viissada) kr. 8
(8)