Obsah (5)

§ 26§ 31§ 92§ 93§ 84

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 16.11.2005. a Tallinn Haldusasja number 3-14/2005 Haldusasi H.M. kaebus Anij

§ 26lg 1 p 4).

2. Ülejäänud kahjunõude osas jätta kaebused rahuldamata (

§ 26lg 1 p.

6).

1. Mõista Anija Vallavalitsuselt välja H.M.’i poolt kantud kohtukulu, summas 815 (kaheksasada viisteist) krooni ja 50 (viiskümmend) senti.
2. Mõista Anija Vallavalitsuselt välja M.L.’i poolt kantud kohtukulu, summas 3615 (kolm tuhat kuussada viisteist) krooni ja 82 (kaheksakümmend kaks) senti. Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 16.11.2005 arvates esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul arvates 16.11.2005 (

§ 31lg 1, 5).

ASJAOLUD 1 08.06.1994 ÕVVTK komisjoni otsusega nr. 4270 tunnistati Laane A-64 kinnistu nr. 10693, pindalaga 65,70 ha maa suhtes õigustatud subjektideks H.M. 1/3 maa osas, R.U. 1/3 maa osas ja Ü.U. 1/3 maa osas. 21.02.1995 esitas H.M. Anija Vallavalitsusele avalduse maa tagastamiseks 1/3 talu üldpinnast endistes piirides talu edela-lõuna küljelt 21,9 ha. 28.02.1995 loovutas R.U. maa tagastamise nõudeõiguse M.L.’ile. 28.02.1995 esitas M.L. Anija Vallavalitsusele avalduse maa tagastamiseks kogu ulatuses 1/3 osas endistes piirides. 04.10.1996 Anija Vallavalitsuse korraldusega nr. 259 kompenseeriti Ü.U.’ale viimase 11.06.1996 avalduse alusel 1/3 Laane A-64 maast (21,90 ha), summas 76 365 EVP krooni. 13.10.1997 Anija Vallavalitsuse korraldusega nr. 325 moodustati MRS § 22 lg 1 ja § 9 lg 2 alusel katastriüksus Anija vallas, V. külas, suurusega 3,96 ha, sihtotstarbega maatulundusmaa, nimetusega Suvila ning võimaldati see ostueesõigusega erastada E.R.ile. 10.02.1998 esitasid H.M. ja M.L. Anija Vallavalitsusele avalduse, mille kohaselt nad soovivad Laane talu A-64 tagastamist võrdsetes osades kaasomandisse. Samal kuupäeval Anija Vallavalitsuses koostatud piiriprotokolli kohaselt ei ole H.M. ja M.L. nõus, et a/ü V. 1 ja a/ü V. 2 vahelt on mõõdetud koridor ja ühendatud see 3,4 ha suuruse metsaga, kuna vastav maatükk ei külgne E.R.i hoonetega. 05.05.1998 Anija Vallavalitsuse korraldusega nr. 301 erastati E.R.’ile MRS § 9 lg 2, § 20 lg 1, § 21 lg 1, § 22 lg 1 alusel Suvila maaüksus, suurusega 3,96 ha. Maa on kantud E.R.i nimel kinnistusraamatusse 21.08.1998 kinnistamisotsuse alusel, kinnistu nr.

1. 09.05.2000 Viimsi Vallavolikogu otsusega nr. 114 anti vastavalt H.M.’i taotlusele talle ajutiseks kasutamiseks põllumajanduslik maa (toimiku lk. 37). 30.08.2000 tegi Maa-amet Anija Vallavalitsusele ettekirjutuse 13.10.1997 korralduse nr. 325 ja 05.05.1998 korralduse nr. 301 tühistamiseks ning õigustatud subjektidele õigusvastaselt võõrandatud Laane A-64 kinnistu maade 3 kuu jooksul tagastamiseks arvates kinnistusraamatu kande parandamisest. 23.10.2000 Anija Vallavalitsuse korraldusega nr. 421 tühistati varasemad korraldused nr. 325 ja 301, otsustati esitada Harju Maakohtule hagi Suvila maaüksuse ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamiseks ning õigustatud subjektidele õigusvastaselt võõrandatud Laane A-64 kinnistu maade tagastamiseks 3 kuu jooksul arvates kinnistusraamatu kande parandamisest. 30.10.2001 Harju maakohtu otsusega tsiviilasjas nr. 2/1-1160/01 jäeti Anija valla hagi E.R.i ja Eesti Vabariigi vastu rahuldamata põhjendusega, et Anija vald ei ole isikuks, kes on õigustatud nõudma maa erastamise ostu-müügilepingu kehtetuks tunnistamist ja kinnistusraamatu kande kustutamist. 19.11.2001 Anija Vallavalitsuse korraldusega nr. 441 tühistati 23.10.2000 korraldus nr. 421 p 1 ja jäeti jõusse 13.10.1997 korraldus nr. 325 ja 05.05.1998 korraldus nr. 301 (p. 2). 26.11.2002 esitas H.M. Tallinna Halduskohtule kaebuse Anija Vallavalitsuse 19.11.2001 korralduse nr. 441 tühistamise nõudes. 13.01.2003 Anija Vallavalitsuse korraldusega nr. 2 tühistati korraldused nr. 441, 325 ja
2. E.R. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Anija Vallavalitsuse 13.01.2003 korralduse nr. 2 tühistamise nõudes. 25.06.2003 otsusega haldusasjas nr. 3-588/2003 jättis Tallinna Halduskohus kaebuse rahuldamata. 09.03.2004 Viimsi Vallavolikogu otsusega nr. 28 „Maakasutuslepingu tähtaja pikendamine“ pikendati Viimsi vallale kuuluva, Randvere külas asuva maaüksuse Oja II, pindalaga 6,88 ha, H.M.’i kasutusse andmise tähtaega kuni
3. detsembrini 2004 (toimiku lk. 38). 2 30.04.2004 Tallinna Ringkonnakohtu otsusega haldusasjas nr. 2-3/237/04 tühistati Tallinna Halduskohtu otsus ning tehti uus otsus, millega tühistati Anija Vallavalitsuse 13.01.2003 korraldus nr.
4. 16.06.2004 jättis Riigikohus H.M.’i kassatsioonkaebusele menetlusloa andmata. 06.09.2004 Anija Vallavalitsuse korraldusega nr. 604 otsustati tagastada Laane A-64 kinnistust endistes piirides 42,68 ha võrdsetes mõttelistes osades H.M.’ile ja M.L.’ile ning kompenseerida H.M.’ile ja M.L.’ile kummalegi tagastamata 1,12 ha maad vastavalt MRS § 6 lg 2 p-ga
5. Korraldusega tagastatud maa on kantud kinnistusraamatusse. 21.02.2005 Anija Vallavalitsuse korraldusega nr. 131 määrati H.M.’ile ja M.L.’ile kompensatsioon Laane A-64 talu tagastamata 1,12 ha maa eest kokku 5076 EVP krooni, sellest H.M.’ile 2539 EVP krooni ja M.L.’ile 2537 EVP krooni. KAEBUSE ESITAJA H.M. SEISUKOHT
6. Kaebuse esitaja on taotlenud Anija vallas asuva Laane A-64 maaüksuse tagastamist ja on Harju Maavalitsuse ÕVVTK komisjoni 8.6.1994 otsusega nr.4270 selle 1/3 osa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud. Vallavalitsuse 13.10.1997 korraldusega nr.325 ja 5.5.1998 korraldusega nr.301 otsustati talu maadel asuvate hoonete omanikule E.R.ile erastada ostueesõigusega Suvila maaüksus. Maa tagastamise õigustatud subjekte vallavalitsus nendest ei teavitanud, rikkudes jämedalt haldusmenetluse õiguspõhimõtteid. 23.10.2000 korraldusega nr. 421 tühistas vallavalitsus Riigi Maa-ameti 30.8.2000 ettekirjutuse alusel ostu-müügilepingu aluseks olevad seadusevastased korraldused 13.10.1997 nr.325 ja 5.5.1998 nr.
7. Korraldused ei vastanud maakorraldusseaduses § 5 sätestatud maakorralduse nõuetele ja MRS § 22-1 lg.6 (maaüksus kiildunud ja ribastunud ning ebaotstarbeka kujuga, ilmse eesmärgiga liita seadusevastaselt erastatava maaüksuse koosseisu parim osa tagastamisele kuulunud maast). Kaebaja pöördus kahju ärahoidmiseks peale Maa-ameti ka maa tagastamist takistava ebaseadusliku maa erastamise tehingu ja vastava kinnistuskande tühistamiseks Harju Maakohtusse (tsiviilasi nr-2/1-2288/01). Kohtu väljanõutud vallavalitsuse Laane A-64 toimikuga avaldus sellest kaebajale mitteteadaolev (taas vallavalitsuse poolt süüliselt mitteteatatud) Anija Vallavalitsuse 19.11.2001 korraldus nr.441, millega vastuolus Maa-ameti ettekirjutusega tühistati vallavalitsuse korraldus nr.421 ja taasjõustati korraldused 13.10.1997 nr.325 ja 5.5.1998 nr.
8. Ühtlasi pidi kaebuse esitaja vaidlustama ka korralduse nr.441, esitades 26.11.2002 kaebuse Tallinna Halduskohtule (haldusasi nr. 3-588/03), kes 25.06.2003 kohtuotsusega kaebuse rahuldas. Tallinna Ringkonnakohus aga tühistas selle 30.04.2004 kohtuotsusega (haldusasi nr.2-3/237/04), nõustudes küll korralduste nr.325 ja 301 õigusvastasusega, kuid lähtudes maa erastaja usaldusest nende kehtimajäämise suhtes. Maa tagastamise õigustatud isik vaidlustas selle kassatsiooni korras, kuid Riigikohus 16.06.2004 otsustas (asja nr.3-7-2-3-332) menetlusluba mitte anda. Ehkki kahju põhjustati maa erastamisega tekkis konkreetne kahju maa tagastamata jätmisel Anija Vallavalitsuse 06.09.2004 korraldusega nr.604 (lisatud). Kuigi korralduses on jäetud tagastamata vaid nõudeõigusest väiksem osa 1,12 ha ulatuses, ei kajasta see kogu kaebajale maa tagastamata jäämisega seotud kahju, kuivõrd ringkonnakohtu märgitud lahendis tuvastati (lk.8) ka õigustatud subjektide õigus saada maa tagasi nõudeõiguse osast suuremas ulatuses ehk konkreetselt kogu tagastamisele kuulunud maa võrdsetes osades teise maad tagasitaotlenud õigustatud subjekti M.L.iga. Eeltoodust avaldub, et kitsa maaribaga suvilakrundiga ühendatud metsatükk kuulus tagastamisele seda taotlenud kaebuse esitajale. See aga muutus võimatuks (kaebaja kahju) õigusvastase maa erastamise kaudu, mida ei olnud võimalik enam tühistada, seoses asjaoluga, et seda ei tehtud enne erastaja poolt 3 usalduse tekkimist aktide kehtimajäämise suhtes. Eelpool kirjeldatud kahju tekkimise eest vastutab täielikult ja süüliselt vallavalitsus, kes lisaks aktide õigeaegsele mittetühistamisele ei väljastanud neid koheselt maa tagastamise õigustatud subjektidele ja kes ei saanud seetõttu varem kohtu poole pöörduda. Ühtlasi esineb põhjuslik seos vallavalitsuse tegevusetegevusetuse ja kahju tekkimise vahel.
9. Lisaks maast ja selle oluliseks osaks olevast metsast ilmajäämisest tuleneva otsese kahju ning ka tagastatava maaosa m2 väärtuse olulisele langemisele (eriti maa tagasitaotlejate jaoks), tekkis kaebajale kahju saamatajäänud tuluna. Nimelt on kaebaja kauaaegne piimakarjapidaja, kuid vastav põllumajanduslik maakasutus lõppes temast mitteolenevalt 31.12.2004 (Viimsi vald ei soovinud tähtajalist rendilepingut pikendada). Kaebaja arvestas heas usus maa tagastamisega kuue kuu jooksul arvates tema nõudeõiguse tunnistamisest ja kavatses jätkata põllumajanduslikku tootmist tagastataval maal ja oleks ka seda teha saanud, kui maa oleks ettenähtult tagastatud. Seoses maakasutuse lõppemisega pidi kaebaja lõpetama ka piimakarjapidamise, mille tõttu jääb temal saamata olemas olnud karja vähemalt kümne aasta piimatulu. Lisaks eeltoodule on kaebaja kahjuks õigusabikulud, mida ta pidi tasuma seoses kahju hüvitise taotlemisel eeldatud sammude astumisega kahju ärahoidmiseks.
10. Tekkinud kahju kuulub hüvitamisele

ja riigivastutuse seaduse alusel. Viimase § 8 lg.1 kohaselt tuleb varaline kahju hüvitada rahas luues varalise olukorra, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi poleks rikutud. Sellele seisukohale asus Riigikohus 18.6.2002 kohtuotsuses (nr.3-3-1-33-02). 4. Kohtumenetluse käigus täpsustas kaebuse esitaja korduvalt kahjunõuet (kohus ei too välja kõiki kaebuse täpsustusi-täiendusi ja vastuseid vastustaja seletustele), taotledes 08.11.2005 kohtuistungil lõpliku kahjusummana 859 603 krooni väljamõistmist Anija Vallavalitsuselt. Kohtuistungil asus kaebuse esitaja esindaja seisukohale, et eeltoodud kahju koosseisu on võimalik määratleda järgmiselt: 4.1 Kahju 3,4 ha metsamaa (erastatud õigusvastaselt E.R.’ile) ½ osa kaebuse esitajale tagastamata jätmisest – summas 132 146 krooni. Kahjusumma moodustab OÜ Metsaring ekspert Ahto Täpsi poolt koostatud metsamaa turuväärtuse hindamise aktis (toimiku lk. 240241) märgitud metsa müügihind laoplatsil kokku (214 012 krooni) miinus ülestöötamis- ja väljaveo kulud (69 720 krooni), millele lisandub maa väärtus kaebuse esitaja jaoks seoses maa asukohaga, summas 120 000 krooni – seega kokku 264 292 krooni, mis tuleb jagada H.M. ja M.L.i vahel pooleks, saades lõplikuks kahjusummaks 132 146 krooni. 14.03.2005 kohtule esitatud kaebuse täienduse kohaselt oli õigusvastaselt erastatud maa sobivaim maa loomapidamiseks. Kohtule 08.11.2005 esitatud kaebuse täpsustuse kohaselt on OÜ Metsaring ekspert hinnanud vaid maaüksuse metsa müügist saadavat kasumit. Samas oleks käsitataval maal kaebajate jaoks olnud eriväärtus talurajamise seisukohast, mille tõttu on õigustatud ja põhjendatud kahju suuruse määramisel lähtuda metsamüügikasumist, millele lisada maa väärtus kahjukannatanute jaoks, s.t. mis olnuks maa kaebuse esitajatele väärt talundi südamikuna. See on saamata jääv tulu, kuna kaebajad ei oleks maad võõrandanud, vaid seda oleks täisväärtuslikuna edasi kasutatud talupidamise majapidamise asukohana, mitte aga vaid raie järgselt n.ö väärtusetu metsamaana. 4.2 Tee rajamise kulud – summas 590 817 krooni. Tagastatava maaüksuse sissesõidutee orienteeruva maksumuse kalkulatsiooni järgi on ettenähtud nõuetele vastav sissesõidutee tegelikult vajalik pikkus 470 m maksumusega 603 661 krooni (1284,40 kr/m2) Juhul kui 4 õigusvastaselt erastatud maatükk oleks tagastatav, tuleks olemasolevat aiandusühistu teed pikendada vaid 5-10 m võrra. Seega on seoses täiendava teerajamise (460

1. m)kuluga tekitatud kahju suuruseks mitte 100000, vaid arvestuslikult 590 817 krooni. 4.3 Kahju kahe mullika realiseerimisest ning seoses mullikate realiseerimisega saamatajäänud tulu – summas 129 500 krooni. Vastavalt Viimsi Vallavolikogu 10.5.2000 kirjale nr.18 võttis seoses maa ettenähtud tagastamisega omale tõukarja aretama asunud kaebaja selle õigusvastasel viibimisel Viimsi vallalt ajutiseks kasutamiseks põllumajandusliku maa (kasutas rendimaad juba alates 1996.a.), millise lepingu tähtaega pikendati Viimsi Vallavolikogu 09.03.2004 otsusega nr. 28 kuni 31.12.2004 (ka vastav lepingu muudatus 27.4.2004). Kaebaja poolt kasutatud maa võeti valla valdusse tagasi seoses sinna koolimaja ehitamisega. Ettekasvatatud noorloomad (ka vastavad kulud) tuli sellega seoses enne piimatootmise algust ja pealegi sügisel (hinnad madalal) ebasoodsalt realiseerida. Eesti Tõuloomakasvatajate Ühisuse 3.3.2005 kirja nr.1-22/16, järgi on käesoleval ajal nende loomade realiseerimiskahju keskmiselt 14000 (2x14000-9000-5000) krooni. Viidatud RVS sätete järgi kuulub hüvitamisele õigusrikkumisest põhjustatud loomade sunnitud realiseerimisega saamatajäänud tulu ehk kasum, mis (piimakasum 1 l kohta 2,5 kr tagasihoidlikult hinnatud 3,5 aasta arvestuses, arvestamata loomade kasvatamise kulusid) olnuks hinnanguliselt 115500 (2x6600x2,5x3,5) krooni. Kaebaja on erihariduse ja pikaajaliste kogemustega loomakasvatusspetsialist ja kõnealuste spetsiaalselt ettekasvatatud mullikate tootlus saab olema kindlasti oluliselt kõrgem kui kahe suhteliselt kõrges vanuses varasema lehma oma, mis nimetatud ühistu 3.3.2005 kirjas kaebaja lehmade keskmise piimatoodangu esitamisel aluseks oli. 115 000 krooni + 14 000 krooni kokku moodustavad 129 500 krooni. 4.4 Kahju ärahoidmisega seotud kahju – summas 7140 krooni. Kahjuks on Harju Maakohtu tsiviilasjas nr.2/1-2288/01/04 5.11.2004 määrusega 5900 kr ulatuses välja mõistetud kohtukulud ja Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2004 otsusele kassatsioonkaebuse esitamisel ettenähtud 1240 kr suurune kautsjon. Need kulutused põhjustas vastustaja poolt maade õigusvastane erastamine seoses kaebajale tekkiva kahju hüvitamiseks eeldatud tema poolt kahju ärahoidmiseks vastavate sammude astumisega (erastamise vaidlustamine, sh tehingud üldkohtus, et peatada tehingud erastatud varaga), mis samuti on vastustaja poolt kaebajale põhjustatud kahjuks. KAEBUSE ESITAJA M.L.I SEISUKOHT 1. Anija Vallavalitsuse süül jäi tagastamata parim metsamaa, mille arvel vähenes tagastatava maa suurus, ning mis olnuks majapidamise taastamisel väga oluline maa. Kuni 30.4.1996 maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse jõustumiseni kuulus tagastamisele maa nõudeõiguse ulatuses (siiski mitte maakorraldusnõudeid rikkudes suvaliselt paremat osa kõrvale jättes). Nimetatud seadusega täiendati MRS § 6 lõikega 4 ja muudeti § 14, mille järgi kuulus endine maaüksus tagastamisele võimalikult suures ulatuses, jagades tagasitaotlejate nõudeõigusest suurema maa nende vahel proportsionaalselt nende nõudeõigustele. Seega ei pidanud M.L. ega H.M. tagasi saama vaid 21,9 ha. Sellele juhtis juba tähelepanu ka Tallinna Ringkonnakohus 30.4.2004 kohtuotsuses (haldusasi nr.2-3/237/04). Vastavalt MRS § 6 lg.1 kuulus maa tagastamisele rangelt endise kinnistu piirides, samas kui ostueesõigusega erastamisel oli ette nähtud tõesti maa saamine eelkõige tagasi mittetaotletud vabade piirnevate maade arvel. Tekitatud kahju on konkreetne ja selle hüvitamisel ei pidanud maa tagastamise õigustatud subjektid nõustuma suvaliste (pealegi kahju mittekorvavate) maaribade vastuvõtmisega. 5 2. Kahju seisneb konkreetsest maast ja metsast ilmajäämise kõrval ka kahjus, mis seisneb kinnistu kui terviku väärtuse vähenemises konkreetse väljalõike tõttu ning H.M.l ka tegevusalaks (s.o eriliseks huviks) oleva veisekasvatuse majapidamise muudest asukohtadest oluliselt soodsamast asukohast ilmajäämises (ühtlasi ka üldse talu taastamisel suur subjektiivne kahju, mis on suhteliselt suurim ja korvamatu), kusjuures oluliselt ebasoodsamas olukorras veisekasvatuse korraldamine nõuab täiendava tee rajamist. 3. Põhjuslik seos eeltoodud kahju ja vastustaja tegevuse vahel on esile toodud tagastamise asemel “metsatüki” erastamise õigusvastasuse ja kaebaja õiguste rikkumise kaudu, mille tuvastas juba Tallinna Ringkonnakohus 30.4.2004 kohtuotsuses (haldusasi nr.2-3/237/04). Vastavalt VÕS § 127 lg.1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olnud asjaolu ei oleks esinenud. Ka TsK § 448 kohaselt kodaniku isiksusele või varale, samuti ka organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt hüvitamisele täies ulatuses. Riigikohus leidis 18.6.2002 kohtuotsuses nr. 3-3-1-33-02, et sellest sättest tuleneb kahju täieliku hüvitamise põhimõte, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine võimalikult lähedale sellele olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui talle ei oleks kahju tekitatud. M.L.i lõplikuks kahjuks on 132 146 krooni. Kahju seisneb 3,4 ha metsamaa (erastatud õigusvastaselt E.R.’ile) ½ osa kaebuse esitajale tagastamata jätmisest ning kahju koosneb H.M. seisukoha p-s 4.1 toodud komponentidest. VASTUSTAJA SEISUKOHT KAEBUSE ESITAJATE KAEBUSTE KOHTA 1. 21.02.1995 esitas H.M. Anija Vallavalitsusele avalduse, mille järgi soovis õigusvastaselt võõrandatud Laane A-64 kinnistust tagasi saada 21,9 ha maad endistes piirides. 28.02.1995 esitas M.L. Anija Vallavalitsusele avalduse (asub maa tagastamise toimikus) maa tagastamiseks kogu ulatuses 1/3 osas endistes piirides. 22.12.1997 teatas Anija Vallavalitsus H.M.le kirjaga nr 344/T-55.6 Laane A-64 talumaade tagastamise võimalustest. Kirjas (asub maa tagastamise toimikus) on küll nimetatud ühe õigusliku subjektina R.U.a, kuid seoses nõudeõiguse loovutamisega pidid asjaolud maade tagastamise kohta nüüd teatavaks saama M.L.ile kui nõudeõiguse omandajale. Kirjast lähtuvalt oli Laane A-64 pindalaga 65,70 ha maatükist seoses maade erastamisega välja mõõdetud E.R.ile 4ha, AÜ V. 1 – 6,9 ha ja AÜ V. 2 – 10,5 ha, kokku 21 ha. Tagastamiseks oligi alles 43,80 ha (andmed kaardimaterjali põhjal). Anija Vallavalitsus teatab, et H.M.le kuuluv 1/3 osa 21,90 ha ja R.U.a (M.L.
2. i)osa 1/3 21,90 ha on võimalik tagastada kohe, kui õigustatud subjektid on leidnud maamõõtja, kes mõõdab maa ja vormistab tagastamise toimiku. Kirjas teatati, et tagastamisele kuulub 43,80 ha, kuid vaba maad on 44,30 ha, s.o 0,5 ha rohkem kui õigustatud subjektidele kuuluvad osad. Kumbki õigustatud subjektidest ei soovinud maad tagasi nende osadest suuremas osas.10.02.1998 esitasid M.L. ja H.M. Anija Vallavalitsusele avalduse (asub maa tagastamise toimikus) selles, et soovivad Laane-64 tagastamist võrdsetes osades kaasomandisse 22.12.1997. H.M. ja M.L. soovisid tagasi saada 21,90 ha Laane-64 endisest talumaast ning said tagasi endistes piirides 21,34 ha metsamaad (korraldus 6.09.2004 nr 604), sest ei soovinud saada juurde vaba piirnevat metsamaad piirjoonel 39-40, kuigi võimalus selleks oli. H.M. ja M.L. 6 nõustusid 18.06.2004 koostatud piiriprotokolliga Laane katastriüksuse piiride looduses ettenäitamise kohta ning ei ole vaidlustanud tagastamata maa 0,56 ha eest kompensatsiooni 2539 EVP krooni saamist. Omandireformi seaduse (ORAS) § 17 lg 2 kohaselt vara tagastamisel vara maksumust kindlaks ei määrata, kui seadusest ei tulene teisiti. Laane kinnistu maksumust tulenevalt seadusest ei määrata, järelikult on alusetu väita, et Laane kinnistu väärtus on vähenenud seoses 3,4 ha erastamisele kuulunud metsamaa mittetagastamisega. Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2004 jõustunud kohtuotsusega (lisa nr 5) haldusasjas nr 23/237/04, millest võtsid osa H.M., Anija Vallavalitsus ja kolmanda isikuna M.L., on tuvastatud (otsuse lk 10), et õigustatud subjektidele oli võimalik tagastada maad nende nõudest rohkem ning ka elamu püstitamiseks on teisi sobilikke kohti. H.M. ei saa väita, et „metsatükk oleks ainus sobilik koht maja püstitamiseks“ ning „metsatuka“ mittetagastamisega on talle tekitatud kahju.

§-st 17 tuleneb, et kui ühes protsessis on mingid asjaolud juba tuvastatud, siis ei ole halduskohtumenetluses vaja neid asjaolusid enam täiendavalt tuvastada, vaid need võib võtta asja lahendamisel eelduseks. 2. H.M. väidab, et lisaks "metsatukast" ilmajäämisele tekkis tal kahju ka saamata jäänud tulu näol, mida ta piimakarjapidajana oleks saanud, kuid rendilepingu lõppemisel 31.12.2004 pidi kaebaja lõpetama piimakarjapidamise. Vastustajal ei ole teada kaebaja poolt piimakarja pidamine, selleks maa rentimine ja piimakarjapidamise lõpetamine. Tõendeid selle kohta esitatud ei ole. Kui kaebaja oleks soovinud piimakarjapidamisega tegeleda talle tagastamisele kuuluval endisel Laane A-64 talu maadel, oleks talle teiste õigustatud subjektide nõusolekul saanud maad tagastada osadena erinevatel aegadel. H.M. niisugust taotlust esitanud ei ole, kuigi väidetavalt soovis osa maast kiiresti kasutusele võtta. Samas ei ole Anija Vallavalitsus viivitanud H.M.le maa tagastamisel. 22.12.1997 saadetud kirjas nr 344/T-55.6 (asub maa tagastamise toimikus) teatab Anija Vallavalitsus H.M.le, et maad on võimalik kohe tagastada, kui õigustatud subjektid on valinud maamõõtja, kes koostab katastriüksuse plaani, piiriprotokollid ja muud vajalikud dokumendid - Korra p 56 (Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord, edaspidi Kord, vastu võetud VV määrusega 5.02.1993). 3.02.1998 Anija Vallavalitsuse kirjast nähtuvalt ei olnud õigustatud subjektid maamõõdufirmat veel valinud. Seetõttu ei olnud Anija Vallavalitsusel võimalik täita 30.01.1998 kehtima hakanud Korra punktis 49 ettenähtud kuuekuulist tähtaega maa õigustatud subjektide tagastamise otsustamisel. 29.03.2001 jõustus MRS § 23 lg 3 uues redaktsioonis, mille kohaselt õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine otsustatakse pärast seda, kui vallavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa piirid ja suurus kindlaks määratud. Kuni selle ajani ei olnud H.M. Korra p-s 56 ettenähtud toiminguid teinud. Maa tagastamine H.M.le ei olnud võimalik ka seoses Tallinna Linnakohtu kinnistusameti Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistriossa 8682 (Suvila maaüksus) Anija Vallavalitsuse kasuks keelumärke seadmisega. Keelumärge kustutati 18.02.2002 (lisa nr 6). 01.07.2002 jõustus Korra p 56 uues redaktsioonis, milles nähti ette konkreetsed kuupäevad, mil õigustatud subjekt on kohustatud ettenähtud toimingud läbi viima. Vastav ringkiri saadeti ka H.M.le (kiri tagastamise toimikus). Kirja saatmine H.M.le kinnitab seda, et H.M. ei olnud juuliks 2002 ettenähtud toiminguid teinud. 2002 lõpust kuni 2004 juunini kestsid E.R.ile erastatud Suvila maaüksusega seotud vaidlused (haldusasi nr 3-588/2003-07-22). Alles pärast seda, kui Riigikohus ei võtnud H.M. kassatsioonikaebust nimetatud haldusasjas tehtud ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse, ilmutas H.M. soovi 7 maade tagastamise toimingute läbiviimiseks. Anija Vallavalitsuse poolt viivitusi ei esinenud, mida tõendab juba 18.06.2004 koostatud piiriprotokoll. Seega puudub Anija Vallavalitsusel süü ja põhjuslik seos väidetava kahju osas seoses piimakarja pidamise lõpetamisega, maa rentimisega, saamata jäänud tuluga. Neil põhjenduste puudub alus H.M. nõude rahuldamiseks väidetava kahju osas. 3. Vastustaja ei nõustu H.M. tee rajamise kuluga. Selline kulu (juhul kui kulukalkulatsioon oleks olemas koos projektiga) oleks olnud arvestatav siis, kui Laane kinnistu moodustamisel oleks rikutud maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 4 nõudeid, s.t ei oleks tagatud kinnisasjale otstarbekat juurdepääsuteed. Laane katastriüksuse plaanilt on näha, et piiripunktid 39-34 ja 11-10 vahel on avalik tee nr 1, millega vastavalt olukorraga tutvumise aktile 11.03.2005 (kirjaliku seletuse lisa nr 4) on kinnistule tagatud juurdepääs ka autoga. Lisaks sellele võimaldab juurdepääsu Laane katastriüksuse keskele tee nr 2, mis on ajalooline tee. Kaebaja väidab alusetult, et omavalitsus peab kinni maksma tee ehituse, mis kujutaks endast pikendust seni aiandusühistu liikmete omandis olevale teele (ei ole teada, kas omanikud läbisõiduluba üldse annavad või lubaksid muul moel kitsendusi oma kinnisasjale ja seda ainult sel põhjusel, et kaebaja soovib ehitada enda elamu just Suvila katastriüksuse taha). Kohti maja ehitamiseks on tagastatud kinnistul teisigi. Neil põhjendustel ei nõustu vastustaja väidetava tee-ehituse kulu arvestusega kaebaja poolt. 4. Vastustaja ei nõustu ka H.M. nõudega hüvitada talle kohtukulu tsiviilasjas nr 2/12288/01/04, mille menetlus vastavalt Harju Maakohtu 5.11.2004 määrusele lõpetati seoses hageja H.M. hagist loobumisega. Anija Vallavalitsusel puudub süü ka selles, et Riigikohus ei võtnud menetlusse H.M. kassatsioonkaebust haldusasjas nr 3-7-2-3-332. Alusetult väidab kaebaja, et "nende sammude astumine oli suunatud kahju ärahoidmisele". 5. Kui kohus siiski leiab, et TsK § 450 lg 1 ja § 448 ettenähtud tingimused on olemas ja H.M.le ja M.L.ile on Anija Vallavalitsuse süül maade tagastamisel kahju tekitatud, siis esinevad vastutust välistavad asjaolud. RVS § 7 lõike 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikes suhetes rikkunud, s.o kannatanu, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik seda kõrvaldada sama seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Riigikohtu halduskolleegiumi 3.aprilli 2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-14-02 p-s 19 ja 18.11.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-33-04 p-s 14 leiti, et RVS § 7 lg-s 1 sätestatud põhimõte on kahju hüvitamise üldise põhimõttena kohaldatav ka enne RVS jõustumist tekitatud kahju puhul. 11.03.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-04 p-s 10 leiti, et RVS § 7 lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimise ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Riigikohtu halduskolleegium on 18.11.2004 otsuses haldusasjas nr3-3-1-33-04 märkinud, et isik võib täita RVS § 7 lg-st 1 tulenevat kahju tekkimise ärahoidmise nõuet mitte üksnes vaide- või kohtumenetluses, vaid ka muude kohaste õiguskaitseabinõude kasutamise teel. M.L. ega H.M. ei ole püüdnudki kahju ära hoida sellega, et oleks õigeaegselt vaidlustanud avaliku või muu tegevuse (haldusakti või toimingu). Tähtsust omab asjaolu, et kaebajad said 10.02.1998 teada, et E.R. soovib ostueesõigusega erastada 4 ha Laane A-64 talu maadest ning talle on välja mõõdetud vastava suurusega maa, sealhulgas aianduskooperatiivide V.1 ja V. 2 vahelt kitsa ribana, mis on ühendatud 3,4 ha suuruse metsaga. Kaebajad on alla kirjutanud nimetatud teksti sisaldavale dokumendile, mis koostati siis, kui kaebajad olid kutsutud Anija 8 Vallavalitsusse, et tutvuda 10.10.1997 koostatud Suvila maaüksuse piiriprotokolliga. Seega olid kaebajad juba 10.02.1998 teadlikud sellest, et E.R.ile erastatav maaüksus on välja mõõdetud selliselt, et sinna sisse jääb 3,4 ha metsamaad. Kaebajatel oleks juba veebruaris 1998 olnud võimalik kahju vältida, kui nad oleks vaidlustanud Anija Vallavalitsuse toimingud Suvila katastriüksuse mõõdistamisel ning vaidlustanud ka selleks ajaks välja antud korralduse nr 325. Alles 01.10.1999, seega pärast Suvila maaüksuse kinnistamist, pöördus H.M. Harju Maavalitsusse kaebusega Suvila maaüksuse maakorralduse nõuetele mittevastavuse kohta. H.M. hilisemad kohtuvaidlused seoses E.R.ile maa erastamisega ei anna RVS § 7 lõikest 1 tulenevat õigust kahjusid sisse nõuda, sest H.M.l ei olnud mõjuvaid põhjusi jätta vaidlustamata vähemalt veebruaris 1998 talle teada olevad Anija Vallavalitsuse maakorraldusnõuetega mittevastavuses olevad toimingud Suvila katastriüksuse piiride ja suuruse määramisel. H.M.l oli sel ajal võimalus nõuda erastamisega seotud menetluse peatamist. Ainult sellisel juhul võis kahju olla reaalselt kõrvaldatav. Vastustaja taotleb jätta H.M. ja M.L.i kaebused rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Vaidluse ese Käesolevas haldusasjas on vaidluse esemeks küsimus, kas Anija Vallavalitsuse 13.10.1997 korraldusega nr. 325 ja 05.05.1998 korraldusega nr. 301 E.R.’ile Suvila maaüksuse ostueesõigusega erastamine, mille tõttu jäi kaebuse esitajate kaasomandisse tagastamata Laane A-64 kinnistu, pindalaga nr. 10693, koosseisu kuulunud õigusvastaselt võõrandatud maa, suurusega 3,4 ha, võis tekitada kaebuse esitajatele kaebuses märgitud suurusega kahju. Kahju hüvitamist reguleerib alates 01.01.2002 riigivastutuse seadus. Riigikohus on 4. märtsi 2002 määruses haldusasjas nr. 3-3-4-1-02 asunud seisukohale, et kui kahju tekitati enne 1. jaanuari 2002, siis kohaldatakse kahju hüvitamisel pärast 1. jaanuari 2002 esitatud kaebuste läbivaatamisel enne riigivastutuse seaduse jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Nimetatud põhimõtted sisaldusid TsK §-des 448-450. Nii sätestab TsK § 450 lg 1: „Kahju, mida kodanikule on ebaseaduslike tegudega tekitanud riiklik või ühiskondlik organisatsioon, samuti ametiisik oma ametikohustuste täitmisel administratiivse haldamise alal, hüvitatakse üldistel alustel (§-d 448 ja 449), kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti.“ Kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks tuleb kohtul seega tuvastada kahju olemasolu, ameti või ametiisiku õigusvastane tegevus ning põhjuslik seos õigusvastase tegevuse ja tekitatud kahju vahel. Eeltoodust lähtuvalt kuuluvad kaebuse esitajate kahjunõuded läbivaatamisele tsiviilkoodeksi, mitte riigivastutuse seaduse alusel, mistõttu kohus protsessiosaliste riigivastutuse seaduse alusel esitatud väiteid käsitlema ei hakka. 2. H.M.’i ja M.L.’i kahju seoses 3,4 ha metsamaa tagastamata jätmisega ÕVVTK komisjoni 08.06.1994 otsusega nr. 4270 tunnistati H.M., R.U. ja Ü.U. õigustatud subjektideks 65,7 ha maa suhtes igaüks 1/3 maa osas ehk seega igaüks 21,9 ha suuruses osas. 28.02.1995 loovutas R.U. maa tagastamise nõudeõiguse M.L.’ile. 04.10.1996 Anija Vallavalitsuse korraldusega nr. 259 kompenseeriti Ü.U.’ale 1/3 Laane A-64 maast (21,9 ha), summas 99 275 krooni. 06.09.2004 Anija Vallavalitsuse korraldusega nr. 604 otsustati tagastada Laane A-64 kinnistust endistes piirides 42,68 ha võrdsetes mõttelistes osades H.M.’ile ja M.L.’ile ning kompenseerida H.M.’ile ja M.L.’ile MRS § 6 lg 2 p 3 alusel tagastamata maad 1,12 ha. Anija Vallavalitsuse 21.02.2005 korraldusega nr. 131 määrati 9 kaebuse esitajatele kompensatsioon Laane-A-64 talu tagastamata 1,12 ha maa eest kokku 5076 EVP krooni. Kaebuse esitajad ei ole Anija Vallavalitsuse 06.09.2004 korraldust nr. 604 ega 21.02.2005 korraldust nr. 131 vaidlustanud. Seega tagastati kummalegi kaebuse esitajale 21,34 ha maad ja kompenseeriti 0,56 ha maad, mis teeb kokku 21,9 ha maad ehk ÕVVTK komisjoni 08.06.1994 otsusega nr. 4270 määratud nõudeõiguse osa. Maa tagastati kaebuse esitajatele endistes piirides. Vastustaja väitel oleks võimalik olnud kaebuse esitajatele tagastada ka katastriüksuse piirjoone 39-40 kõrval olevat vaba maad kuni Anija metskonna maatükk 32 piirisihini (Laane katastriüksuse piirjoone 4140 pikendust mööda kuni teeni), millisel juhul oleksid kaebuse esitajad saanud maad tagasi nõudeõiguse ulatuses. Kaebuse esitajad vaba maa tagastamisega ei nõustunud. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitajatele ei tagastatud endise Laane A-64 kinnistu koosseisu kuulunud Anija vallas, V. külas paikneva Suvila kinnistu (katastritunnus 14003:001:0010) piirimärkide 14, 15, 16 ja 17 vahele jäävat 3,4 ha suurust metsamaad MRS § 6 lg 2 p 3 alusel seetõttu, et nimetatud maa oli Anija Vallavalitsus eelnevalt erastanud ostueesõigusega E.R.i’le ning vastav maa oli kantud Suvila kinnistu koosseisus kinnistusraamatusse. Tallinna Halduskohtu 25.06.2003 otsuses haldusasjas nr. 3-588/2003 ning Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2004 otsuses haldusasjas nr. 2-3/237/04 on kohtud tuvastanud, et Anija Vallavalitsuse 13.10.1997 korraldus nr. 325 ja Anija Vallavalitsuse 05.05.1998 korraldus nr. 301 on õigusvastased haldusaktid, kuna Anija Vallavalitsus on eeltoodud haldusaktide andmisel eiranud MRS § 9 lõiget 2 ning maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 6 nõudeid. Vastustaja on käesolevas haldusasjas samas seisukohal, et kaebuse esitajatele kahju seoses õigusvastaselt erastatud 3,4 ha metsamaa tagastamata jätmisega tekkinud ei ole, kuna kaebuse esitajatele tagastati ja kompenseeriti maad nende nõudeõiguse ulatuses, kaebuse esitajad ei ole vaidlustanud neile maa tagastamise ja kompenseerimise korraldusi ning ei ole nõustunud Laane A-64 maaüksusega piirneva vaba maa tagastamisega, mis oleks võimaldanud tagastada neile maad kogu nende nõudeõiguse ehk 21,9 ha ulatuses. Kohus märgib kõigepealt seda, et Anija Vallavalitsuse 06.09.2004 korraldusega nr. 604 kaebuse esitajatele tagastatud maa ulatus ja piirid, samuti Anija Vallavalitsuse 21.02.2005 korraldusega nr. 131 kaebuse esitajatele määratud kompensatsiooni suurus on otseses sõltuvuses Anija Vallavalitsuse 13.10.1997 korraldusega nr. 325 ja Anija Vallavalitsuse 05.05.1998 korraldusega nr. 301 E.R.ile erastatud maa suurusest ja piiridest. Kuivõrd Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2004 otsusega haldusasjas nr. 2-3/237/04 tühistati Anija Vallavalitsuse 13.01.2003 korraldus nr. 2 ning Riigikohus H.M.’i kassatsioonkaebusele menetlusluba ei andnud, puudus kaebuse esitajatel kohtu hinnangul mõistlik põhjendus Anija Vallavalitsuse 06.09.2004 korralduse nr. 604 ning Anija Vallavalitsuse 21.02.2005 korralduse nr. 131 vaidlustamiseks sel põhjusel, et Anija Vallavalitsus neile 3,4 ha suurust erastatud metsamaad õigusvastaselt võõrandatud maa koosseisus ei tagastanud. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebuse esitajatele on kummalegi tagastatud ja kompenseeritud maad 1/3 Laane A-64 endise kinnistu ulatuses. Samuti peab kohus usutavaks Anija Vallavalitsuse maakorraldaja Ants Miidla väidet, mille kohaselt kaebuse esitajad keeldusid Laane A-64 maaüksusega piirneva vaba maa tagastamisest, mis oleks neile võimaldanud tagastada maad kogu nõudeõiguse ulatuses ehk 21,9 ha ulatuses. Samas on 10 kohus seisukohal, et kuivõrd kaebuse esitajatel oli nõudeõigus Laane A-64 endise kinnistu piires asuva maa tagastamiseks, ei pidanud kaebuse esitajad nõustuma Laane A-64 kinnistuga piirnevate vabade maade tagastamisega ning sellist mittenõustumist ei saa tõlgendada kolmandate isikute tegevusetusena kahju vältimiseks. Kuivõrd kohus loeb tuvastatuks, et Anija Vallavalitsus ei saanud kaebuse esitajatele Laane A-64 kinnistu piires maad, suurusega 1,12 ha tagastada seoses 3,4 ha metsamaa õigusvastase erastamisega, on Anija Vallavalitsus ilmselt tekitanud kaebuse esitajatele metsamaa õigusvastase erastamisega kahju, mis võrdub E.R.’ile õigusvastaselt erastatud maa, suurusega 1,12 ha turuväärtusega, millest on maha arvutatud kaebuse esitajatele 1,12 ha maa tagastamata jätmise tõttu makstud kompensatsioon. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitajatel tekkinud kahju võis seisneda ka õigusvastaselt võõrandatud 3,4 ha suuruse maatüki tervikuna E.R.’ile õigusvastasest erastamisest tulenevas kahjus, kui kaebuse esitajatel oli õigus nõuda ning nad nõudsid õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist nõudeõigusest suuremas osas. Siinkohal on oluline tõlgendada kaebuse esitajate avaldust Anija Vallavalitsusele, mille kaebuse esitajad esitasid pärast seda, kui Anija Vallavalitsus oli 04.10.1996 korraldusega nr. 259 kompenseerinud ühele õigustatud subjektile, Ü.U.’ale 1/3 Laane A-64 maast (21,9 ha). 21.02.1995 esitas H.M. Anija Vallavalitsusele avalduse maa tagastamiseks 1/3 talu üldpinnast endistes piirides talu edela-lõuna küljelt 21,9 ha ulatuses. 28.02.1995 esitas ka M.L. Anija Vallavalitsusele avalduse maa tagastamiseks kogu ulatuses 1/3 endistes piirides. Pärast H.M.’i ja M.L.’i avalduste esitamist, 11.06.1996 esitas Ü.U. Anija Vallavalitsusele avalduse 1/3 Laane A-64 maast (21,9

1. ha)kompenseerimiseks. 04.10.1996 Anija Vallavalitsuse korraldusega nr. 259 kompenseeritigi Ü.U.’ale 1/3 Laane A-64 maast (21,9 ha). 10.02.1998 esitasid H.M. ja M.L. Anija Vallavalitsusele avalduse, milles nad kirjutavad: „Soovime Laane talu A-64 tagastamist võrdsetes osades kaasomandisse.“ Vastustaja on kaebuse esitajate eesmärgiks avalduse esitamisel pidanud väljendada Anija Vallavalitsusele oma tahet, et Anija Vallavalitsus tagastaks kaebuse esitajatele nõudeõiguse ulatuses ehk 2/3 Laane A-64 õigusvastaselt võõrandatud maast kaasomandisse. Kohus sellise tõlgendusega ei nõustu. MRS § 14 lõige 3 (alates 07.06.1996 redaktsioonis) sätestab: „Kui mõni õigustatud subjekt soovib oma osa kompenseerimist ja teised õigustatud subjektid taotlevad selle tagastamist, tagastatakse kogu kinnistu võrdeliselt oma osast suurema osa tagastamist taotlevate subjektide osadega, kui õigustatud subjektid ei ole katastriüksuse moodustamise alguseks kokku leppinud teisiti.“ Kuigi 10.02.1998 Anija Vallavalitsusele esitatud avalduses ei ole kaebuse esitajad konkreetselt märkinud, et nad soovivad Laane talu A-64 maa tagastamist ka selle maa osas, mis Ü.U.’ale kompenseeriti, on avalduse põhjal seda siiski võimalik järeldada. 03.02.1998, vahetult enne avalduse esitamist on maakorraldaja Ants Miidla saatnud H.M.’ile kirja, milles kirjutab: „Laane A-64 talu üldsuurus oli 65,70 ha. Talu maale on kolm õigustatud subjekti, kelledest Ü.U.’ale on 1/3 maad (21,90
2. ha)kompenseeritud.“ (toimiku lk. 96-97). Seega pidi kaebuse esitajatele avalduse koostamise ajal olema teada, et Ü.U.’ale maa tagastamisele ei kuulu ning et neil on kooskõlas kehtiva seadusega võimalus taotleda talu tagasi selle üldsuuruse, 65,70 ha ulatuses. Kuivõrd maakorraldaja on viidanud oma kirjas konkreetselt Laane A-64 talule ning selle suurusele, on ka kaebuse esitajad taotlenud „Laane talu A-64“ tagastamist. Anija Vallavalitsuse poolt avalduse alusel tehtud järeldus, nagu oleks avaldus esitatud vaid selleks, et informeerida Anija Vallavalitsust kaebuse esitajate soovist saada maa tagastatud 11 kaebuse esitajate kaasomandisse, ei ole kohtule usutav. Nimelt sätestab MRS § 14 lg 1 (alates 07.06.1996 kehtima hakanud redaktsioonis): „Kui maa, sealhulgas eluasemekoha tagastamist nõuavad mitu õigustatud subjekti, tagastatakse maa nende kaasomandisse vastavalt nende osadele, välja arvatud juhul, kui õigustatud subjektid lepivad katastriüksuse moodustamise alguseks kokku maa jagamises.“ Kuna maa tagastamine õigustatud subjektide vahel kaasomandisse tulenes seega otseselt seadusest ning maa jagamise lepingut ei olnud kaebuse esitajad Anija Vallavalitsusele esitanud, ei saanud avalduse eesmärgiks olla vallavalitsuse teavitamine soovist, tagastada maa H.M.’i ja M.L.’i kaasomandisse. Selle asemel pidi avalduse eesmärgiks kohtu arvates olema varem esitatud avaldustes väljendatud soovi muutmine. Kui esialgsetes avaldustes Anija Vallavalitsusele taotlesid kaebuse esitajad maa tagastamist 1/3 talu üldpinnast, siis 10.02.1998 avalduses taotlesid kaebuse esitajad kogu Laane talu A-64 tagastamist võrdsetes osades . Taotlus, tagastada talu maad võrdsetes osades viitab sellele, et kaebuse esitajad soovisid Laane talu A-64 maade tervikuna jagamist omavahel, mille tulemusena saaks kumbki taotlejatest endale 32,85 ha õigusvastaselt võõrandatud maad. Anija Vallavalitsus lähtus kohtu arvates maade tagastamisel vääralt järeldusest, et avaldust maade tagastamiseks saab muuta lähtuvalt maast, mis ei kuulu erastamisele. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamisel, samuti selle muutmisel ei pea õigustatud subjektid lähtuma maa ostueesõigusega erastamise tulemusena tekkivast tagastamise võimalusest, vaid neil on õigus taotleda õigusvastaselt võõrandatud maad tagasi lähtuvalt selle tervikpindalast ning maad tagasi taotlevate subjektide arvust. Anija Vallavalitsuse ülesandeks oli avalduse alusel otsustada, kas on võimalik maa tervikuna tagastada, pakkuda asendusmaad või maa kompenseerida. Käesoleval juhul oli seoses Ü.U.’ale tema nõudeõiguse osa kompenseerimisele kaebuse esitajatel võimalik taotleda õigusvastaselt võõrandatud maad tagasi nõudeõigusest suuremas osas. MRS § 14 lg 5 kohaselt on õigustatud subjekt, kellele maa tagastati tema nõudeõiguse osast suuremas osas, kohustatud riigile tasuma võla selle maa eest, mille ulatuses tema osa suurenes. Võlg on teistele õigustatud subjektidele makstud või maksmisele kuulunud kompensatsiooni summa. Asjaolu, et kaebuse esitajad ei ole eeltoodud võlga riigile tasunud ei osunda kohtu arvates samuti sellele, nagu nad ei oleks soovinud nõudeõigusest suurema osa maa tagastamist. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr. 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra kohta“ p 56.7 kohaselt, kui õigustatud subjekt taotleb maareformi seaduse paragrahvi 14 alusel oma nõudeõiguse osast suurema maa tagastamist, koostab vallavõi linnavalitsus enne maa tagastamise otsustamist võla suuruse määramise akti ja vajadusel sõlmib riigi nimel hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Kuna Anija Vallavalitsus võla suuruse määramise akti käesoleval juhul ei koostanud, puudus kaebuse esitajatel ka alus vastava võimaliku võla tasumiseks. Seega saab väita, et kui Anija Vallavalitsuse 06.09.2004 korraldusega nr. 604 tagastati kaebuse esitajatele 42,68 ha endisest Laane A-64 kinnistust ning Laane A-64 kinnistu tervikuna tagastamisel oleks tagastamisele kuulunud 65,70 ha maad, jäi kaebuse esitajatele tagastamata 23,02 ha maad. Nagu nähtub Anija Vallavalitsuse 22.12.1997 kirjast nr. 344/T55.6 H.M.’ile, oli tagastamiseks vaba maad (st. maad, mis ei kuulunud erastamisele AÜ-le V. 1, AÜ-le V. 2 ning E.R.i hoonete juurde) 44,3 ha – seega vähem, kui tagastamisele kuulunud talumaa kokku. Seega saab järeldada, et seoses maa erastamisega ei olnud Anija Vallavalitsusel võimalik H.M.’ile ja M.L.’ile Laane A-64 talu maad tervikuna tagastada. Käesolevas haldusasjas ei väida kaebuse esitajad kahju tekkimist seoses aiandusühistutele V. 1 ja V. 2 maa erastamisega (Anija Vallavalitsuse 22.12.1997 kirjast nähtuvalt mõõdeti viimastele kokku 17,4 ha maad), vaid E.R.’ile 3,4 ha metsamaa erastamisega. Kuivõrd 12 E.R.’ile 3,4 ha metsamaa erastamata jätmisel oleks võimalik olnud see õigusvastaselt võõrandatud maa koosseisus tagastada kaebuse esitajatele, nõustub kohus kaebuse esitajate seisukohaga, mille kohaselt tekitas Anija Vallavalitsus 3,4 ha metsamaa õigusvastase erastamisega E.R.’ile kaebuse esitajatele kahju. Käesoleval juhul on seega kaebuse esitajatele kahju tekitatud, kahju on Anija Vallavalitsuse poolt tekitatud õigusvastase erastamisega ning esineb ka põhjuslik seos kahju tekitamise ja kahju tekkimise vahel. Kohus on seisukohal, et tekkinud kahju suuruse hindamisel on võimalik tugineda Anija vallas, V. külas asuva Suvila kinnistu (katastritunnusega 14003:001:0010) piirimärkide 14, 15, 16 ja 17 vahele jääva 3,4 ha suuruse metsamaa turuväärtuse hindamise aktis väljendatud maaüksuse metsamaa ja metsa müügihinna suurusele, milleks on 120 000 krooni (toimiku lk. 241). Järgnevalt peab kohus kindlaks tegema, kas eeltoodud hinnast tuleks maha arvutada kaebuse esitajatele ning Ü.U.’ale juba makstud kompensatsioon. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr. 36 p. 56.9 sätestab: „Kui õigustatud subjektile tagastatakse maa osaliselt, kuid nõudeõiguse osast suuremas ulatuses, siis on võla suuruseks osa käesoleva korra punkti 56.8 kohaselt määratud kompensatsioonist, millest on maha arvatud maareformi seaduse paragrahvi 6 lõigete 2, 3 või 4 alusel tagastamisele mittekuuluva maa eest määratud metsa kompensatsioon. Osa suurus vastab nõudeõiguse osa ületava tagastatava maaosa pindala ja teistele õigustatud subjektidele kompenseeritud ja kaasomandis olnud, kuid õigustatud subjektideta maaosa pindala suhtele.“ Kui 3,4 ha suuruse metsamaa õigusvastase erastamata jätmise korral oleks Anija Vallavalitsus saanud kaebuse esitajatele tagastada 47,2 ha maad, jäänuks kaebuse esitajatele tagastamata 18,5 ha maad. Lähtudes eeltoodud määruse p-st 56.9 oleks sellisel juhul kaebuse esitajate poolt tasumisele kuuluva võla suuruseks 3,4 ha maa eest Ü.U.’ale makstud kompensatsioon, millest tuleb maha arvata Anija Vallavalitsuse poolt kaebuse esitajatele 18,5 ha tagastamata jääva maa eest tasumisele kuulunud kompensatsiooni summa. Ü.U.’ale Laane A-64 tagastamata jäänud 21,9 ha maa eest määratud kompensatsioonisumma oli 76 365 EVP krooni, mis teeb arvestuslikult 3487 EVP krooni /ha kohta. Seega oleks kompensatsioonisumma 3,4 ha maa eest arvestuslikult 11 855 EVP krooni. Kaebuse esitajatele 18,5 ha tagastamata jääva maa eest tasumisele kuuluma pidanud kompensatsiooni summa saame, kui lahutame 76 365 EVP kroonist 11 855 EVP krooni, mis teeb 64 510 EVP krooni. Seega saab järeldada, et kui Anija Vallavalitsus oleks käsitlenud kaebuse esitajate avaldusi avaldustena nõudeõiguse osast suurema maa tagastamiseks ning tagastanud kaebuse esitajatele täiendavalt 3,4 ha vaidlusalust metsamaad, ületanuks tagastamata jääva maa eest määratav kompensatsioonisumma 64510 EVP krooni võlasummat 11 855 EVP krooni. Tehes võlasumma ja kompensatsioonisumma osas tasaarvelduse, vähenenuks Anija Vallavalitsuse poolt kaebuse esitajatele tasumisele kuuluv kompensatsioonisumma 52 655 EVP kroonini. Anija Vallavalitsuse 21.02.2005 korraldusega nr. 131 kaebuse esitajatele faktiliselt makstud kompensatsioonisumma on 5076 EVP krooni ehk seega väiksem kui tegelikult tasumisele kuuluma pidanud kompensatsioonisumma. Eeltoodust lähtuvalt puudub kohtul alus kaebuse esitajate kahju hüvitamise nõudes 3,4 ha suuruse metsamaa väärtuse, 120 000 krooni, vähendamiseks lähtuvalt Anija Vallavalitsuse poolt Ü.U.’ale ning kaebuse esitajatele juba tasutud kompensatsioonisummadest. Samas puudub kohtul alus ka kaebuse esitajate kahjuhüvitise suurendamiseks lähtuvalt kaebuse 13 esitajatele Anija Vallavalitsuse 21.02.2005 korraldusega nr. 131 vähem makstud kompensatsioonist, kuna kaebuse esitajad ei ole käesolevas haldusasjas taotlenud neile vähem makstud kompensatsioonist tulenevat kahju hüvitamist. Samuti ei ole nad vaidlustanud ei käesolevas ega ka mõnes muus haldusasjas Anija Vallavalitsuse 21.02.2005 korraldust nr. 121 ega ka Anija Vallavalitsuse 06.09.2004 korraldust nr. 604, mis olid kompensatsiooni määramise aluseks. Kohus ei nõustu kaebuse esitajatega selles, et 3,4 ha metsamaa väärtus on kõrgem kui metsamaa turuväärtuse hindamise aktis märgitud 120 000 krooni lähtuvalt kaebuse esitajate huvist, milleks oli võtta metsamaa kasutusele talumajapidamise asukohana. Metsamaa turuväärtuse hindamise akt kajastab kohtu arvates objektiivselt vastava maatüki väärtust juhul, kui see turuhinnaga müüa, mis tähendab seda, et kui kaebuse esitajad ei soovi rajada talu neile juba tagastatud maale, peaks neil kahjuhüvitise summa eest olema võimalus omandada talu rajamiseks mõni muu vaidlusaluse maatüki väärtusele vastav maatükk. Mis puudutab kohtule esitatud ekspertiisiakti kaebuse esitajatele tagastatud maa väärtuse vähenemise kohta seoses 3,4 ha metsamaa tagastamata jätmisega märgib kohus, et kaebuse esitajatele tagastamisele kuulunud maa väärtuse saame siis, kui liidame kaebuse esitajatele juba tagastatud maa väärtusele selle maa väärtuse, mis jäi õigusvastaselt tagastamata. Kuivõrd 3,4 ha metsamaa väärtus on eksperdi poolt kindlaks tehtud, puudub vajadus hinnata vastava maa väärtust kaebuse esitajatele tagastatud maa väärtuse vähenemise kaudu. Mõlemat hinnangut korraga kohtu arvates arvesse võtta ei ole võimalik. Vastasel juhul hindaks kohus 3,4 ha metsamaa väärtust alusetult kaks korda. Kahju hüvitamine ei saa samas kaasa tuua kaebuse esitajate alusetut rikastumist. Kohus ei nõustu ühtlasi ka vastustaja seisukohaga, mille kohaselt tuleb kaebuse esitajate kahjunõue jätta rahuldamata, kuna kaebuse esitajad ei ole midagi teinud kahju ärahoidmiseks. Haldusasja materjalidest nähtub, et H.M. on vaidlustanud õigusvastased erastamisekorraldused. Samuti on mõlemad kaebuse esitajad 10.02.1998 esitanud vastuväited koostatud piiriprotokollile leides, et nad ei ole nõus a/ü V. 1 ja a/ü V. 2 vahelt mõõdetud koridoriga, mis on ühendatud 3,4 ha suuruse metsaga, kuna vastav maatükk ei külgne E.R.’i hoonetega. Samuti tuvastasid nii Tallinna Halduskohus kui ka Tallinna Ringkonnakohus, et õigustatud subjektid kaasati maa erastamise protsessi alles pärast Suvila katastriüksuse moodustamise kohta korralduste väljaandmist. Seetõttu ei saa kohus kaebuse esitajate kahjunõude taotluse läbivaatamisel tugineda kaebuse esitajate tegevusetusele kahju ärahoidmisel. 3. Tee rajamise kulud Kohus on seisukohal, et rahuldamata tuleb jätta H.M.’i kahju seoses väidetavate tee rajamise kuludega, summas 590 817 krooni. Nimetatud kulu näol ei ole tegemist H.M.’i saamata jäänud tuluga, vaid väidetava varalise kahjuga, mis on tekkinud seetõttu, et H.M.’il tuleks võimaliku talu rajamise korral ehitada tagastatud maaüksusele kuni talukohani sissesõidutee, mis on 460 meetrit pikem kui see oleks olnud siis, kui tee oleks olnud võimalik ehitada läbi 3,4 ha metsamaa. Kõigepealt märgib kohus seda, et H.M. ei ole käesoleva kohtuotsuse tegemise aja seisuga kaebuses märgitud teed rajanud ega sellega seoses kulutusi kandnud. Samuti ei ole ta taotlenud Anija Vallavalitsusest projekteerimistingimusi väidetava talu ega ka tee rajamiseks. Seetõttu on võimaliku tee rajamise kulud oletuslikud. Kuigi kohus ei vaidlusta kaebuse esitajate poolt kohtule esitatud tee rajamise kalkulatsiooni, ei pea kohus olukorras, kus tee rajamise kulud on kaebuse esitaja poolt kandmata, võimalikuks vastavat kulu vastustajalt 14 välja mõista. Käesoleva aja seisuga reaalne kahju H.M.’il seoses tee rajamisega puudub, kuna teed rajatud ei ole. 4. H.M. kahju seoses mullikate realiseerimisega, sealhulgas saamatajäänud tulu Kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud Eesti Tõuloomakasvatajate Ühistu 03.03.2005 tõendi nr. 1-22/16 kohaselt müüs H.M. 1. augustil 2004 eesti holsteini tõugu mullika (reg nr. EE xxxxxxx) ja samasse tõugu kuuluva 13 kuu vanuse seemenduseelse mullika (reg nr. EE xxxxxxx) (toimiku lk. 41). Asja materjalidest nähtuvalt tuli H.M.’il 2004. aastal noorloomad realiseerida seoses Viimsi vallaga sõlmitud rendilepingu lõppemisega 31. detsembril 2004. Sellest võib järeldada, et kui pooltevaheline rendileping oleks jätkunud, ei oleks kaebuse esitajal ka väidetavat kahju tekkinud. Seega saab kohtu arvates mullikate realiseerimine 2004. aasta 1. augustil tuleneda siiski otseselt Viimsi vallaga sõlmitud rendilepingu lõppemisest, mitte tagastamisega võimalikust viivitamisest. Kohus on seisukohal, et väites kahju tekkimist seoses tagastamisega viivitamisega oleks kaebuse esitaja saanud ja pidanud veel enne mullikate realiseerimist vaidlustama Anija Vallavalitsuse tegevusetuse õigusvastaselt võõrandatud maade tagastamisel. Kaebuse esitaja seda teinud ei ole. Samas ei leia kohus, et Anija Vallavalitsus oleks maade tagastamisega viivitanud. Asja materjalidest nähtuvalt selgusid E.R.’ile erastatud maa suurus ja piirid lõplikult alles 2004. aastal. Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2004 otsusega haldusasjas nr. 2-3/237/04 tühistati Anija Vallavalitsuse 13.01.2003 korraldus nr. 2. Riigikohus jättis 16.06.2004 H.M.’i kassatsioonkaebusele menetlusloa andmata. MRS § 23 lg 2 kohaselt alates 06.03.2001 jõustunud redaktsioonis otsustatakse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine pärast seda, kui valla- või linnavalitsuse korraldusega on ostueesõigusega erastatava maa suurus ja piirid kindlaks määratud. Kuivõrd H.M.’ile tagastamisele kuuluva maa lõpliku suuruse ja piirid pidi vastustaja seega kindlaks tegema lähtuvalt E.R.’ile erastatud maa suurusest ja piiridest, ei ole Anija Vallavalitsus 06.09.2004 tagastamiskorralduse andmisel (ca 4 kuud peale ringkonnakohtu otsuse tegemist – otsus jõustus

kuni 01.07.2004 kehtinud redaktsiooni kohaselt avalikult teatavaks tegemise päevast) seadusevastaselt maa tagastamisega viivitanud. Kuna käesoleval juhul oli võimalik maa õigustatud subjektidele tagastada ühes tükis ning H.M. ei taotlenud maareformi seaduse § 6 lõike 4 p 4 alusel lahustüki tagastamist, ei saanud seega Anija Vallavalitsus otsustada H.M.’ile ka õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist varem. Kui asuda seisukohale, et H.M.’ile võis kahju tekitada maa tagastamine just korraldusega märgitud piirides ehk kui võtta eelduseks see, et H.M.’ile tekitati kahju Anija Vallavalitsuse 06.09.2004 tagastamiskorraldusega, puudub põhjuslik seos E.R.ile erastatud maa H.M.’ile tagastamata jätmise ning mullikate realiseerimisest tuleneva H.M.’i võimaliku kahju vahel, kuna H.M. võõrandas mullikad juba 01.08.2004, tagastamiskorraldus anti aga hiljem – 06.09.

1. Ühtlasi on kohus seisukohal, et loomapidamisele asudes ei saanud H.M. tugineda heale usule ega õiguspärasele ootusele maa kiireks tagastamiseks võõrandamisaegsetes piirides. Käesoleva haldusasja asjaoludest nähtuvalt anti H.M.’ile ajutiseks kasutamiseks põllumajanduslik maa Viimsi Vallavolikogu 09.05.2000 otsusega nr.
2. Seega otsustas H.M.
3. aastal sõlmida ajutise iseloomuga põllumajandusliku maa kasutamise lepingu, teadmata, kas õigusvastaselt võõrandatud maa talle tervikuna ning tema poolt soovitud 15 piirides tagastatakse või mitte. Viimsi Vallavolikogu 09.03.2004 otsusega nr. 28 pikendati sõlmitud rendilepingu tähtaega kuni 31.12.
4. H.M.’i leping Viimsi Vallavolikoguga on seega sõlmitud ja lepingut on pikendatud enne Anija Vallavalitsuse 06.09.2004 korraldust nr. 604 H.M.’ile õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks. Eeltoodud korraldusele ei eelnenud ühtegi Anija Vallavalitsuse korraldust H.M.’ile maa tagastamiseks, mis oleks võinud tekitada H.M.’is õiguspärase ootuse selles, et tema poolt taotletud õigusvastaselt võõrandatud maa talle ka endisel kujul, ulatuses ja piirides tagastatakse. MRS § 3 lõike 1 kohaselt maareformi käigus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastatakse või kompenseeritakse endistele omanikele või nende õigusjärglastele. Seega ei saanud ÕVVTK komisjoni 08.06.1994 otsus tekitada H.M.’is õigustatud ootust, et õigusvastaselt võõrandatud vara talle endisaegsetes piirides ka tagastatakse. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise küsimuse lõplikku otsustamist õigustatud subjekti poolt maa tagastamise lootuses võetud kohustuste täitmisest ning lepingute sõlmimisest tekkiv võimalik varaline kahju ei saa kuuluda vara tagastamata jätmise korral õigustatud subjekti õiguspärase ootuse alusel hüvitamisele ning H.M. kahju hüvitamise taotlus seoses mullikate realiseerimisega, sealhulgas saamatajäänud tulu tuleb jätta rahuldamata.
5. H.M.’i kahju seoses kahju ärahoidmiseks tehtud kuludega Kohus on seisukohal, et H.M.’i kahjunõue seoses Harju Maakohtu tsiviilasjas nr. 2/12288/01/04 välja mõistetud kohtukuluga, summas 5900 krooni; samuti seoses Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2004 otsusele kassatsioonkaebuse esitamisel 1240-kroonise kautsjoni tasumisega seotud kohtukuluga tuleb jätta rahuldamata. Käesolevas haldusasjas ei ole võimalik välja mõista kohtukulusid, mida H.M. on kandnud teiste kohtuasjade raames. H.M.’i poolt teistes kohtuasjades kantud kohtukulude väljamõistmine käesolevas haldusasjas tehtud otsusega ei ole kooskõlas

§ 92lõikega 1, mille kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti ega ka Ts

MS § 60 lõikega 1, mille kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kuna kohtukulude väljamõistmine on reguleeritud halduskohtumenetluse seadustikuga ja tsiviilkohtumenetluse seadustikuga ning kohtukulude kandmise otsustab kohus otsusega, ei ole võimalik taotleda kohtukulude väljamõistmist kahjuna Tsiviilkoodeksi kahju hüvitamise sätete alusel. Kohtukulude hilisema väljamõistmisega kahju hüvitamise raames sekkuks kohus sisuliselt teiste kohtute pädevusse, otsustada nende menetluses olnud kohtuasjades kohtukulude jagamine. Kuna kohus on oma tegevuses sõltumatu (PS § 146), on selline sekkumine Põhiseadusega vastuolus ning seega lubamatu. 6. Kohtukulud

§ 93

lõike 3 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuse esitajate volitatud esindaja on esitanud kohtule 08.11.2005 koondkviitungi nr. 267, millest nähtuvalt on H.M. maksnud tasu õigusabi eest käesolevas haldusasjas kokku 11 700 krooni. Samuti on esitatud kohtule 08.11.2005 koondkviitung nr. 268, millest nähtuvalt on M.L. maksnud tasu õigusabi eest käesolevas haldusasjas kokku 4000 krooni. H.M.’i vabastas kohus 01.02.2005 määrusega riigilõivu 16 tasumisest. M.L. on tasunud käesolevas haldusasjas riigilõivu, summas 4447 krooni ja 50 senti. Kaebuse esitaja H.M. on taotlenud käesolevas haldusasjas 859 603 krooni, M.L. aga 132 146 krooni kahju väljamõistmist Anija Vallavalitsuselt. Seega on M.L. tasunud käesolevas haldusasjas riigilõivu tema lõpliku kahjunõude suurust arvestades rohkem kui ta oleks seda pidanud riigilõivuseaduse alusel tasuma (3964 krooni ja 38 senti).

§ 84

lg 2 kohaselt riigilõivu tasunud isiku nõudel tagastatakse rohkem tasutud riigilõiv. M.L.’il on õigus nõuda Rahandusministeeriumilt 483 krooni ja 12 sendi tagastamist kooskõlas riigilõivuseaduse §-ga 11 ning § 15 lg 1 p-ga 1. Eeltoodust lähtuvalt loeb kohus H.M.’i kohtukuluks käesolevas haldusasjas 11700 krooni ning M.L.’i kohtukuluks 7964 krooni ja 38 senti. Kohus on pidanud võimalikuks kummalegi kaebuse esitajale käesolevas haldusasjas välja mõista kahju hüvituse, summas 60 000 krooni. Arvestades taotletud kahjude hüvitamise ulatust, peab kohus võimalikuks mõista Anija Vallavalitsuselt H.M.’ile välja kohtukulu, summas 815 krooni ja 50 senti (kohus rahuldab H.M.’i poolt kaebuses taotletud kahjusumma 6,97% ulatuses) ning M.L.’ile kohtukulu, summas 3615 krooni ja 82 senti (kohus rahuldab M.L.’i poolt kaebuses taotletud kahjusumma 45,4% ulatuses). Tiina Pappel kohtunik 17