Obsah (5)

§ 10§ 45§ 50§ 75§ 81

3-112/2005 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 25. mai 2005. a Tallinn Haldusasja number 3-112/2005 Haldusasi OÜ F.I. (r

) § 45, § 50 lg 1 ja 5, § 75 lg 3, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 137 lg 1, haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 33 lg 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 42 sätetele leiab kaebaja, et tähtaega, mis on juba möödunud, ei saa enam pikendada. Revisjoni läbiviimise tähtaja möödumisega lõppes ka revisjon. Põhja Maksukeskus oleks saanud revisjoni lõpetamise tähtaega pikendada mitte hiljem kui 01.09.2004, kuid tegi seda alles 07.09.2004. Järelikult tuleb lugeda revisjon lõppenuks selle lõppemise tähtpäeva möödumisega 01.09.2004. Samuti ei saanud 21.12.2004 enam pikendada 20.12.2004 möödunud tähtaega. Maksuhalduri tegevus kaebuse esitaja põhjendamatult pikaajalisel revideerimisel on vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega (

§ 10lg 3 ja HMS § 5 lg 2).

Väikest äriühingut on revideeritud juba alates 14.04.2003, see on ligi kaks aastat. Seejuures on maksuhaldur rikkunud jämedalt kiire ja efektiivse menetluse põhimõtet, sest nähtuvalt revisjonitoimikust ei ole maksuhaldur revisjoni ajal kuude kaupa mingeid toiminguid teinud. Kaevatav 21.12.2004 korraldust on motiveeritud ebaõigesti, korralduse resolutiivosa ja põhjendused ei ole omavahel kooskõlas. Maksukohustuslane võiks nõustuda revisjoni tähtaja pikendamisega aja võrra, mis on võrdne maksukohustuslasest tingitud viivitusega. Ehkki maksuhaldur leiab, et revisjon on viibinud kaebuse esitaja tõttu 81 päeva, on ta pikendanud revisjoni tähtaega esimesel korral 80 päeva võrra ja teisel korral 100 päeva võrra, kokku 180 päeva võrra. Tähtaja pikendamine otsitud asjaoludel selleks tegelikke kaalukaid põhjendusi omamata on samuti vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ning moodustab iseseisva aluse kaevatava korralduse tühistamiseks. Põhjendamatult pikaajaline revideerimine on kaebajale ebaproportsionaalselt koormav ja vastuolus demokraatlikule õigusriigile omase hea halduse põhimõttega. Tuvastamiskaebuse esitamisega soovib maksukohustuslane saavutada, et maksuhalduri ja OÜ F.I. vaheline suhtlemine toimuks edaspidi kooskõlas hea halduse põhimõtetega ning vältida äriühingu koormamist ebaproportsionaalsete kohustustega. Vastustaja Põhja Maksukeskus palub jätta kaebus rahuldamata ja esitab oma vastuväited OÜ F.I. nõuete kaupa. Kohustamiskaebus. Enne kaebuse esitamist ei ole kaebuse esitaja esitanud maksuhaldurile ühtegi taotlust või ettepanekut haldusakti väljaandmiseks või toimingu sooritamiseks, siis järelikult ei saanud vastustaja ka keelduda haldusakti väljaandmisest või toimingu sooritamisest. Kuigi kaebuses taotletakse õigusvastase revisjoni viivitamatut lõpetamist, pole 2 esitatud esialgset õiguskaitse taotlust eesmärgiga peatada revisjoni läbiviimine, mis vaieldamatult kaitseks kaebaja huvisid kõige paremini. Seega möönab kaebaja kaudselt seda, et tegemist ei ole õigusvastase revisjoniga ning revisjoni läbiviimine ei riku isiku õigusi sedavõrd, mis tingiks vajaduse revisjoni viivitamatu lõpetamise. Tuvastamiskaebus. Põhjendatud huvi ehk tuvastamisvajaduse olemasolu põhjendatakse kaebuses pikaajalise revideerimisega, mis on vastuolus demokraatlikule õigusriigile omase hea halduse põhimõttega. Seega tulemus, mida kaebuse esitaja saavutada soovib, on revisjoni läbiviimise õigusvastasuse tuvastamise läbi hea halduse põhimõtte. Hea halduse põhimõtte legaaldefinitsiooni seadusandlusest ei leia. Viidates Riigikohtu otsusele nr 3-4-1-1-03, leiab vastustaja, et revisjoni läbiviimisel alates 01.09.2004 viidatud tingimusi rikutud ei ole. Revideeritav äriühing on tegelenud peamiselt konsultatsiooni teenuste ostmisega. Enamik äriühingute juhatuse liikmed, kellelt kaebaja on väidetavalt konsultatsiooniteenust soetanud, on variisikud ja ei tea äriühingute tegevusest midagi. Seega on isik, kes omab maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta teavet, kaebaja. OÜ-l F.I. on ainult üks juhatuse liige, K.P., kes on äärmiselt hõivatud isik ning on viibinud korduvalt väljaspool Eestit komandeeringus. Seetõttu on täiendava teabe saamine komplitseeritud ning on tinginud vastustajast sõltumatu viivituse. Järelikult selles maksumenetluses ei ole võimalik piisavalt tagada menetluse läbiviimise kiirust ja efektiivsuse nõuet. Kogu revisjoni jooksul on aga püütud läbiviidavat revisjoni teha kaebajale vähem koormavaks ja vähem ebamugavamaks, mille tõenduseks on kaebaja korduvate tähtaja pikendamise taotluste rahuldamine ja võimalike sanktsioonide rakendamata jätmine. See on tinginud korduva revisjoni tähtaja pikendamise vajaduse. Põhjendatud huvi olemasolus sunnib kahtlema ka kaebuses kajastatud seisukoht, et kaebajal puuduvad täpsed andmed maksuhalduri toimingute kohta. Vaatamata sellele, et ei omata täit ülevaadet maksuhalduri toimingutest, on kaebaja veendunud oma õiguste või vabaduste piiramises. Arusaamatu on, milliseid kaebaja õigusi või vabadusi on tähtaja pikendamisega piiratud. Ainuke kaebuse esitaja õiguste riive võib olla toimunud õiguspärase ootuse ehk õiguskindluse osas. Seda sellisel juhul, kui kaebaja arvas, et 01.09.2004 revisjon lõppes ning 07.09.2004 tehtud korraldus ei omanud õiguslikku tähendust. Samas õiguskindlust kaebajal tekkida ei saanud, sest

kohaselt lõpeb revisjon maksuotsusega või vastava teatega, et revisjoni käigus maksukohustust muutvaid asjaolusid ei tuvastatud. Kumbagi dokumenti vastustaja poolt väljastatud ei ole. Seega puudus tal alus eeldada, et revisjon on lõppenud. Revisjoni tähtaja pikendamine ei ole mõjutanud ega mõjuta eesmärki välja selgitada kõik maksukohustusega seotud asjaolud ega mõjuta hilisemat võimalikku täiendava maksukohustuse olemasolu või selle puudumise otsustamist. Kaebaja on aktsepteerinud revisjoni tähtaja pikendamist ja täitnud kaasaitamiskohustust (kuigi hilinemisega), vastates 23.11.2004 maksuhalduri küsimustele. 07.09.2004 korralduse andmisega puudub vastuolu ka kaebaja poolt viidatud hea halduse põhimõttega. Põhja maksukeskuse 21.12.2004 korraldus nr 12-2.1/17679 on selles toodud õiguslike aluste ja akti andmise põhjuse osas üheselt mõistetav. Revisjoni tähtaja pikendamise pikkuse otsustamine on maksuhalduri kaalutlusotsus. Ebaõige on järeldada, et revisjoni tähtaega tuleks pikendada sama ajavahemiku võrra, mis on võrdne kaebuse esitaja välislähetuses viibitud ajaga. 23.11.2004, ligi 2kuuse hilinemisega sai maksuhaldur kaebajalt teavet, mis vajas täiendavat analüüsimist ja kontrollimist. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebusest ja 04.05.2005 kohtuistungil esitatud nõude täpsustusest nähtuvalt on OÜ F.I. esitanud kolm nõuet: tühistada Põhja Maksukeskuse 21.12.2004 korraldus nr 122.1/17679, teha kindlaks maksuhalduri tegevuse õigusvastasus kaebuse esitaja suhtes pärast 3 01.09.2004 revisjoni läbiviimisel ning kohustada maksuhaldurit õigusvastane revisjon viivitamatult lõpetama. Sealjuures tõlgendades kaebaja tahet leiab kohus, et tuvastamisnõue on esitatud (st ka kaebaja põhjendatud huvi) seisneb eelkõige selles, et kui kohus on teinud kindlaks revisjoni jätkamise õigusvastasuse pärast 01.09.2004, siis on kohtul alus teha Põhja Maksukeskusele ettekirjutus revisjon viivitamatult lõpetama. Kaebusest nähtuvalt peab OÜ F.I. revisjoni läbiviimist pärast 01.09.2004 õigusvastaseks eelkõige aga seetõttu, et Põhja Maksukeskuse 05.04.2004 teatisega nr 12-8/60289 määratud revisjoni lõpetamise tähtaeg möödus 01.09.2004, maksuhaldur revisjoni tähtaega õigeaegselt ei pikendanud, vaid tegi seda kahel korral siis, kui tähtaeg oli juba möödunud.
2. Kõigepealt toob kohus välja selle asja lahendamisel tähtsust omavad õigusnormid.

§ 10

lg-s 3 tulenevalt maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Vastavalt

§-le 12, kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve.

§ 45

kohaselt maksumenetluses kohaldatakse HMS-s sätestatut, kui käesolevas seaduses, maksuseaduses või tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti. Vastavalt

§ 50lg-le 1 tähtaja arvutamisel kohaldatakse Ts

ÜS vastavaid sätteid. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt maksuhaldur võib menetlusosalise põhjendatud taotluse korral või oma algatusel pikendada enda poolt määratud menetlustähtaega, mille tähtpäev ei ole veel saabunud, lg 7 järgi otsuse menetlustähtaja ennistamise või pikendamise kohta teeb menetlustoimingut sooritava maksuhalduri juht, juhi asetäitja või juhi poolt volitatud isik.

§ 75

lg-st 3 tulenevalt revisjoni ulatust või revisjoni tähtaega muudetakse vajaduse korral hiljem korraldusega. Revisjoni tähtaja pikendamist või muu maksukohustuslast koormava muudatuse tegemist tuleb korralduses põhjendada. HKS § 33 lg-s 1 on sätestatud, et tähtaegade arvutamisel haldusmenetluses kohaldatakse TsMS sätteid, lg 2 kohaselt tähtaeg algab järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Päevadega määratud tähtaeg lõpeb tähtaja viimasel päeval. Sama paragrahvi lg 5 järgi haldusorgan võib enda määratud menetlustähtaegu oma algatusel pikendada. Vastavalt HMS §-le 41, kui haldusakti või toimingut ei ole võimalik anda või sooritada ettenähtud tähtaja jooksul, peab haldusorgan viivituseta tegema teatavaks haldusakti andmise või toimingu sooritamise tõenäolise aja ning näitama ettenähtud tähtajast mittekinnipidamise põhjuse. TsÜS § 135 lg 2 kohaselt tähtaeg lõpeb tähtpäeva saabumisel, § 137 lg 1 järgi, kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS §-s 42 on sätestatud, et protsessitoimingu tegemise õigus lõpeb tähtaja lõppemisega.

§-de 80 ja 81 lg-st 1 nähtuvalt revisjoni lõpus viib revident maksukohustuslase või tema esindajaga läbi vestluse (nn lõppvestluse) ja koostab revisjoniakti.

§ 81

lg-st 4 tuleneb, et revisjon lõpeb kas revisjoni tulemusel tehtava maksuotsusega (§ 95) või, kui revisjoni käigus ei avastatud maksukohustust muutvaid asjaolusid, toimetatakse maksukohustuslasele kätte sellekohane kirjalik teade. Teade loetakse võrdväärseks ülalmärgitud maksuotsusega. Ka HMS §-st 43 ilmneb analoogiliselt, et menetlus lõpeb muu hulgas kas haldusakti teatavakstegemisega või toimingu sooritamisega või põhjendatud otsusega toimingut mitte sooritada. 4 3. Käesoleval juhul ei ole vaieldavad järgmised asjaolud: Põhja Maksukeskuse 05.04.2004 teatisega nr 12-8/60289 oli määratud revisjoni lõpetamise tähtajaks 01.09.2004 (tähtpäev); vastustaja ei pikendanud nimetatud enda määratud tähtaega enne tähtpäeva saabumist, vaid tegi seda alles 07.09.2004 korraldusega nr 12-2.1/10471, määrates uueks revisjoni lõpetamise tähtajaks 20.12.2004; taas pärast viimatimääratud tähtpäeva möödumist, 21.12.2004 korraldusega nr 12-2.1/17679 pikendati tähtaega ning määrati uueks revisjoni lõpetamise tähtajaks 31.03.2005; kaebuse kohtuistungil arutamise ajaks on Põhja Maksukeskus oma 28.03.2005 korraldusega nr 12-2.1/7914 pikendanud revisjoni tähtaega kuni 29.07.2005; OÜ F.I. revideerimise kohta ei ole koostatud revisjoniakti, maksuotsust ega toimetatud maksukohustuslasele kätte kirjalik teadet selle kohta, et revisjoni käigus ei avastatud maksukohustust muutvaid asjaolusid. Arvestades ülalviidatud

sätteid revisjoni ja HMS sätteid menetluse lõpetamise aluste ja korra kohta ning viimatinimetatud asjaolusid (revisjoniakti, maksuotsuse või kirjaliku teate puudumine), leiab kohus, et ainuüksi seetõttu ei saa lugeda OÜ F.I. suhtes toimuvat revisjoni (pärast 01.09.2004) lõppenuks. Kohus on seisukohal, et vaatamata asjaolule, et revisjoni tähtaja pikendamist ei olnud tehtud enne tähtaja möödumist, enne 01.09.2004, ei olnud ka kaebuse esitajal mitte mingisugust alust eeldada, et revisjon tema suhtes lõppes 01.09.

1. Asja materjalidest nähtuvalt on Põhja Maksukeskus andnud 25.08.2004 korralduse nr 122.1/9793, millega on nõudnud kaebaja seadusjärgselt esindajalt K.P.ult täiendavat infot ja muu hulgas 02.09.2004 maksuametisse ilmumist /tl 70-72/. Kaebuse esitaja esindaja on seda korraldus põhimõtteliselt aktsepteerinud: 31.08.2004 teatas juhatuse liige K.P., et tal ei ole seoses komandeeringuga võimalik ilmuda seletuste andmiseks maksuhalduri juurde ja soovides mitte peatada maksuhalduri tööd, palus ta võimalust vastata küsimustele e-posti või kirja teel /tl 35, 38/. Et küsimustele vastuseid maksuhaldurile ei laekunud, andis Põhja Maksukeskus 28.09.2004 korralduse nr 12-2.1/11577 /tl 72-75/, milles esitatud küsimustele vastamiseks taotles K.P. kahel korral ajapikendust ja vastas maksuhaldurile 22.11.2004 /tl 39-44/. OÜ F.I. ei ole õigeaegselt vaidlustanud Põhja Maksukeskuse 07.09.2004 korraldust nr 12-2.1/10471, millega määrati uueks revisjoni lõpetamise tähtajaks 20.12.2004, vaid suhtles aktiivselt maksuhalduriga edasi. Ta ei ole enne kohtukaebuse esitamist esitanud ka maksuhaldurile nõuet väidetavalt õigusvastane revideerimine lõpetada. Seega on õige vastustaja väide, et kaebaja on ise aktsepteerinud revisjoni tähtaja pikendamist, pidanud seda õigeks ning täitnud, kuigi hilinemisega, kaasaitamiskohustust.
2. Kahtlust ei ole selles, et Põhja Maksukeskus on revisjoni tähtaja pikendamisega pärast tähtpäeva möödumist, nii 07.09.2004 korralduses kui ka 21.12.2004 korralduses, rikkunud

-s ja selle alusel kohaldatavates muudes seadustes tähtaegade (nende pikendamise) kohta sätestatut. Kohus leiab, et Põhja Maksukeskus kui avalik-õiguslikke ülesandeid täitev isik ei tohiks maksumenetluses niisuguseid rikkumisi endale lubada, seda eriti olukorras, kus maksuhaldur ise jälgib väga rangelt maksukohustuslaste poolt tähtaegadest kinnipidamist. Samas on kohus seisukohal, et sellega ei ole oluliselt rikutud kaebaja õigusi. Kohus juba eelnevalt põhjendas, miks kaebajal puudus õiguspärane ootus, et revisjon lõppes 01.09.

1. Kaebajal ei saanud (ei jõudnud) tekkida ka õiguspärane ootus selle kohta, et revisjon lõpeb 20.12.2004, kuna juba järgmisel päeval on maksuhaldur andnud tähtaja pikendamise korralduse ning maksuhaldur ei olnud esitanud OÜ-le F.I. ei revisjoniakti ega muud dokumenti, mis viitaks revisjoni lõpule jõudmisele või täielikule lõppemisele. Antud juhul puuduvad ka HMS § 63 lg-s 1 sätestatud haldusakti tühisuse alused. Riigikohtu halduskolleegium on 07.03.2003 määruses haldusasjas nr 3-3-1-21-03 leidnud järgmist: „Haldusakti kehtivus tähendab seda, et aktis sisalduv regulatsioon omab õiguslikku jõudu. Haldusakti tühisus on akti automaatne kehtetus, kui haldusaktis esinevad ilmselged puudused, mis on sätestatud seaduses. Kohus saab rahuldada tühisuse tuvastamise kaebuse vaid sel 5 juhul, kui haldusaktil on HMS § 63 lõikes 2 sätestatud puudused ja need puudused on ilmselged. Kui aga haldusaktis on puudused, mida seaduses otsesõnu ei ole märgitud, või kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab. Muuhulgas võib haldusakti puuduse ilmselguses sundida kahtlema see, et haldusorgan või adressaat on täitnud haldusaktist tuleneva kohustuse.“ Arvestades HMS §-s 58 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 29.05.2001 otsuses nr 3-3-1-30-01 märgitut: “menetlusnormide rikkumine haldusmenetluses toob kaasa haldusakti tühistamise vaid siis, kui selline rikkumine viis või võis viia asja ebaõigele otsustamisele”, leiab kohus, et tähtaja eiramist tuleb antud kontekstis käsitada just niisuguse rikkumisena. Kohus nõustub vastustajaga selles, et revisjoni tähtaja pikendamine ei ole mõjutanud ega mõjuta revisjoni eesmärki välja selgitada kõik maksukohustusega seotud asjaolud, samuti ei mõjuta see kaebaja hilisemat võimalikku täiendava maksukohustuse olemasolu või selle puudumise otsustamist. Ka ei annaks kohtu poolt Põhja Maksukeskuse 21.12.2004 korralduse nr 12-2.1/17679 võimalik tühistamine mingeid reaalseid tulemusi kaebajale. Esiteks on nimetatud korraldus täidetud ja kaebaja on asja materjalidest nähtuvalt täitnud ka selle korraldusega pikendatud perioodil oma kaasaaitamiskohustust maksumenetluses. Teiseks on jätkuna sellele korraldusele antud 28.03.2005, st enne tähtaja (31.03.2005) möödumist, uus tähtaja pikendamise korraldus, mis on jõus.
2. Kohus on küll tuvastanud, et maksuhaldur on revisjoni pikendamisel rikkunud seadust, kuid see iseenesest ei anna kohtule alust teha Põhja Maksukeskusele ettekirjutust viivitamatult revisjon lõpetada.

annab maksuhaldurile õiguse talle pandud kohustuste täitmisel kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, muuta vajadusel revisjoni ulatust või revisjoni tähtaega. Need on kõik maksuhalduri diskretsiooniotsused, millesse kohus ei saa sekkuda. Kohtul oleks alust sekkuda üksnes siis, kui maksuhaldur ületaks talle antud volitusi või rikuks õiguse üldpõhimõtteid, sh menetluse efektiivsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Niisuguseid asjaolusid ei ole kohus aga antud juhul tuvastanud. Kaebaja väited, et käesoleval juhul on väikest äriühingut revideeritud juba alates 14.04.2003, see on ligi kaks aastat, ning nähtuvalt revisjonitoimikust ei ole maksuhaldur revisjoni ajal kuude kaupa mingeid toiminguid teinud, ei ole antud juhul asjassepuutuvad. OÜ F.I. on käesolevas kohtuasjas palunud teha kindlaks kaebuse esitaja suhtes maksuhalduri tegevuse õigusvastasus revisjoni läbiviimisel pärast 01.09.2004. Vastavalt HKMS § 19 lg-le 7 vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Seega ei puutu asjasse, kas maksuhaldur on enne nimetatud kuupäeva revisjoniga venitanud või mitte. Kui vaadata revisjoni käiku pärast 01.09.2004 /tl 35-37/, siis puudub igasugune alus väita, et Põhja Maksukeskus ei ole kuude kaupa mingeid toiminguid teinud või et ta oleks toiminguid teinud

§ 10lg-s 3 sätestatud tingimusi rikkudes.

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et hea halduse põhimõtetest tulenevalt on minimaalseks nõudeks isiku informeerimine tema suhtes läbiviidavast menetlusest ja isikule võimaluse loomine vastuväidete esitamiseks. Nende õiguste realiseerimise on maksuhaldur antud juhul taganud. Täiendavate toimingute tegemise vajadust ja sellest tulenevalt revisjoni tähtaja pikendamisi on Põhja Maksukeskus nõuetekohaselt motiveerinud. Kaebaja korduvatele taotlustesse anda talle täiendavalt aega maksuhalduri nõutud toimingute tegemiseks on vastustaja mõistvalt suhtunud. OÜ F.I. ei ole seadnud kahtluse alla asjaolu, et ta on tõepoolest mitmel korral juhatuse liikme välislähetuste tõttu, samuti muudel mõjuvatel põhjustel palunud tähtaegade pikendamist maksuhaldurilt saadud korralduste täitmiseks. Sealjuures on aga ekslik kaebaja seisukoht, et ta võiks nõustuda revisjoni tähtaja pikendamisega aja võrra, mis on võrdne maksukohustuslasest tingitud viivitusega. Nagu eelnevalt märgitud, revisjoni tähtaja pikendamise (sh seega ka uue tähtaja pikkuse) otsustamine on maksuhalduri kaalutlusotsus, mille tegemisel tuleb arvestada 6 lisaks ajale, mil revisjoni läbiviimine oli otseselt maksukohustuslasest tingitud põhjustel takistatud, ka muid asjaolusid. Teatud teabe saamisel tuleb seda kõigepealt analüüsida, edasi võib ilmneda vajadus saadud infot täiendavalt kontrollida ja koguda seega täiendavat teavet ka muudest allikatest kui isik, kelle suhtes revisjoni läbi viiakse. Ka kolmandatel isikutel, kellelt teavet nõutakse, võib analoogiliselt kaebuse esitajaga esineda takistusi teabe andmisel jne. Antud juhul asja materjalidest nähtuvalt nii on olnudki. Seega ei ole võimalik läheneda tähtaja pikendamisele vaid aritmeetilisest aspektist ja asjaolu, et kaebuse esitaja tõttu on revisjon viibinud 81 päeva, kuid revisjoni tähtaega on pikendatud kokku 180 päeva võrra, ei muuda Põhja Maksukeskuse vastavaid korraldusi õigusvastaseks ega riku kuidagi kaebaja õigusi. Õige on küll kaebaja väide, et revideerimise tähtaja pikendamine tähendab ühtlasi maksukohustuslase koormamise jätkamist, kuid see ei ole ebaproportsionaalne eesmärgi suhtes ega vastuolus

§ 10lg-s 3 sätestatuga.

Neil asjaoludel on kaebus kõigi nõuete osas põhjendamatu ja kaebus tuleb jätta täielikult rahuldamata. 6. Lõpuks kohtukuludest. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 1 poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Sama paragrahvi lg 7 järgi kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. Antud juhul jääb OÜ F.I. kaebus rahuldamata. Järelikult tuleb jätta ka kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja Põhja Maksukeskus ei ole kohtukulunõuet esitanud. Hurma Kiviloo Kohtunik 7