3-06-951/7

ÄRAKIRI KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. juuni 2006, Jõhvi 3-06-951 X (isikukood X) kaebus Sotsiaalkindlustusameti (registrikood 70001975) Virumaa Pensioniameti Jõhvi osakonna pensionikomisjoni 16.02.2006 otsuse nr. 1.1-8.V43/348 õigusvastaseks tunnistamiseks, tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks
2. juuni 2006 X esindaja Marko Tiirik ja Virumaa Pensioniameti esindaja Lili Lillepea RESOLUTSIOON
3. Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.
4. Jätta poolte kohtukulud nende enda kanda.
5. Selgitada, et kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest kirjalikult teatada kohtunikule. Teadet ei ole vaja esitada, kui teate esitamise tähtaja jooksul esitatakse apellatsioonkaebus. Sellest tähtajast hiljem võib apellatsioonkaebuse esitada üksnes teate esitanud isik. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 11.01.2006 esitas X avalduse väljateenitud aastate pensioni määramiseks (t.l.24). Virumaa Pensioniameti Jõhvi osakonna pensionikomisjonis 16.02.2006 vastu võetud otsusega nr. 1.18.V43/348 (t.l.49) jäeti avaldus rahuldamata põhjusel, et viide politseiteenistuse seaduse § 212 tervikuna oli Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusesse nr. 309 oli sattunud ekslikult, see viga on 1 07.02.2006 määrusega nr. 39 parandatud ja tal puudub pensioni määramiseks vajalik 25 aastane staaž. 17.05.2006 esitas X Virumaa Pensioniameti peale Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 3-8) ning palus, et kohus jätaks Vabariigi Valitsuse 07.02.2006 määruse nr. 39 kohaldamata, tunnistaks tema suhtes tehtud pensionikomisjoni otsuse õigusvastaseks, tühistataks selle ja teeks ettekirjutuse pensioni määramiseks Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr. 309 p.1.1 alusel. Kaebaja leidis, et vaidlustatud otsus on vastuolus põhiseaduse § 10 ja rikub tema õigustatud huvi väljateenitud aastate pensioni määramiseks vastavalt avalduse esitamise ja otsuse tegemise ajal kehtinud seadusele. Ta väitis, et isiku õiguste kitsendamine ei saa toimuda tagasiulatuvalt ning nimetatud põhiseaduse sättest tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et vastuvõetud ja rakendatav õigusakt jääb kehtima. Põhiseaduse § 3 ja § 14, Riigi Teataja seaduse § 5 lg. 5 ja haldusmenetluse seaduse § 56 lg. 2 viidates leidis kaebaja, et pensionikomisjonil oli kohustus lähtuda kehtivast õigusest ja puudus kaalutlusõigus. Virumaa Pensioniameti kirjalikus vastuses (t.l.19-23) paluti kaebust mitte rahuldada, vabandati kaebajale tekitatud ebameeldivuste ees, selgitati otsustuse tegemise edasilükkamise ja Vabariigi Valitsuse 07.02.2006 määruse nr. 39 andmise põhjusi ja märgiti väljateenitud aastate pensionide seaduse § 12 viidates, et kaebajal pole 25-aastast staaži politseis. Veel märgiti, et antud juhul pole mõistlik tugineda õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele, sest ekslik määruse tekst kehtis lühikest aega, viga ilmnes kohe, väljateenitud aastate pensionide määramisel ei ole Eestis kunagi staaži sooduskorras arvestatud, õigust tuleb kohaldada ühesuguste tingimuste esinemisel ühetaoliselt ja see põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist. Väljateenitud aastate pensionide seaduse § 2 viidates väideti, et Vabariigi Valitsuse määruse nr. 309 § 2 viide ei ole asjakohane, on antud ilma delegatsiooninormita ega vasta määruseandja tegelikule tahtele. Kohtuistungil jäid kaebaja ja Virumaa Pensioniameti esindajad kirjalike väidete ja taotluste juurde. Marko Tiirik selgitas, et kaebajal pole vaidlustatud haldusakti suhtes muud huvi kui pensioni saamine avalduse andmise hetkel kehtinud määruse alusel. KOHTU PÕHJENDUSED Politseiametnikele pensionide määramise tingimused ja kord on käesoleval ajal reguleeritud nii politseiteenistuse seaduses kui ka väljateenitud aastate pensionide seaduses. 01.07.1992 jõustunud väljateenitud aastate pensionide seaduse § 12 kohaselt on politseiametnikul õigus pensionile juhul, kui ta on töötanud sellele pensionile õigust andvatel kutsealadel või ametikohtadel vähemalt 25 aastat. Sama seaduse § 2 paneb väljateenitud aastate pensionile õigust andvate kutsealade ja ametikohtade kinnitamise kohustuse Eesti Vabariigi Valitsusele. Sellest kohustusest tulenevalt on Vabariigi Valitsus kinnitanud oma 16.07.1992 määrusega nr. 207 “Politseiametnikele, uurijatele ja uurimisala juhtivtöötajatele, kriminaaltäitetöötajatele ning päästeteenistuse ja tuletõrjetöötajatele väljateenitud aastate pensionile õigust andvate ametinimetuste loetelu ning neile ja kaitsejõudude tegevteenistuses olevatele isikutele selle pensioni määramiseks vajaliku staaži arvestamise juhendi”. Juhendi punkt 1 alapunkt 1 varasema redaktsiooni kohaselt oli väljateenitud aastate pensionile õigus kõigil politseiametnikel vastavalt neile kinnitatud ametinimetuste loetelule. Sama juhendi punktis 2 loetleti tegevused, mis arvati staaži hulka täiendavalt. Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määrusega nr. 2 309 viidi sellesse määrusesse sisse mõned muudatused. Muuhulgas sõnastati ümber määruse lisaks oleva juhendi punkt 1 ning märgiti selles, et õigus pensionile väljateenitud aastate pensionide seaduse § 12 alusel on politseiteenistuse seaduse § 5 nimetatud politseiametnikel, kellel on sama seaduse § 212 sätestatud politseiteenistuse staaž. Politseiteenistuse seaduse § 212 neljas lõikes on loetletud tegevused, mis annavad õiguse saada politseiametniku pensioni ja nimetatud muuhulgas, et teenistusaeg politseinikuna alates 01.03.1991 kuni 01.09.1994 arvatakse staaži hulka kolmekordselt. Juhendi varasem redaktsioon ühegi tegevusliigi või ajavahemiku sooduskorras staaži hulka arvamist ette ei näinud. Vabariigi Valitsuse koduleheküljel ära toodud kommenteeritud istungi päevakorras on märgitud, et 15.12.2005 määrus nr. 309 on antud seoses väljateenitud aastate pensionide seaduse muutmisega ning eesmärgiga ühtlustada meeste ja naiste staažinõuded. Samuti on seal märgitud, et muudatused puudutavad väga väikest isikute ringi põhiliselt tekstiilitööstuses ja tsiviillennunduses. Selgitusest ei nähtu Vabariigi Valitsuse tahet viia politseiametnike väljateenitud aastate pensioni määramiseks vajaliku staaži arvutamine varasemaga võrreldes teistsugusele alusele ja laiendada niisugusel moel oluliselt sellele pensionile õigust omavate isikute ringi. Väljateenitud aastate pensionide seaduse § 1 kohaselt on see pension ette nähtud isikutele, kes teevad täis tööajaga sellist tööd, millega kaasneb kutsealal või ametikohal edasist töötamist takistav töövõime kaotus või vähenemine. Seega oleks staaži sooduskorras arvestamine vastuolus väljateenitud aastate pensionide olemusega, sest niisugusel juhul hakkaksid pensioni saama ka isikud, kes pole ettenähtud arvu aastaid välja teeninud. Et politseiteenistuse seaduse § 21 2 täies ulatuses ära nimetamine oli tegelikult eksitav viga, kinnitab selgelt veel ka see, et selle sätte teise lõike kolmandas ja neljandas punktis märgitud tegevused on juba loetletud juhendi teises punktis, mida määrusega nr. 309 ei muudetud ja mis vastupidisel käsitluses oleks juhendis üles loetud kaks korda. Samuti on oluliseks asjaolu, et määruse nr. 309 andmist tinginud väljateenitud aastate pensionide seaduse muudatused olid redigeeriva iseloomuga ega viinud politseiametnike pensionide määramist senisest erinevatele alustele. Kaebuses on selle esitaja leidnud, et Vabariigi Valitsuse 07.02.2006 määruse nr. 39 on vastuolus põhiseaduse § 10, sest selle tagasiulatuva rakendamisega on rikutud õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiipi. Nimetatud säte viitab põhiõiguste arengule ja avatusele ja selle kohaselt ei välista põhiseaduse põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi käsitlevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused muid õigusi, vabadusi ja kohustusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärsuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Kaebaja nimetatud õiguskindluse põhimõte on üks põhiseaduse põhiprintsiipidest ja õiguskindluse põhimõte omakorda üks selle põhimõtte kahest elemendist, mis kaitseb üksikisiku ja riigi vahelist usaldussuhet ja keelab üksikisikule ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju. Samas ei tähenda see põhimõte, et igasugune tagasiulatuv ebasoodus mõju on keelatud ning õigusakti andjal on võimalik anda ka selliseid õigusakte, millega ta muudab või tühistab oma varasemad õigusaktid. Eespool juba nimetatud põhjustel oli Vabariigi Valitsuse 15.12.2005 määruse nr. 309 § 2 viide politseiteenistuse seaduse § 212 ekslik ega saanud kelleski tekitada õiguspärasele alusele rajanevat ootust, et selle järgi hakatakse ikka tõepoolest pensione määrama. Seetõttu ei ole olemas ka ühtegi mõistlikku põhjust, miks poleks eksituse avastamisel saanud seda parandada ning kehtestada sellise sisuga õigusnormi, mis vastab määruseandja tegelikule tahtele. Ka juhul kui siiski lugeda kaebaja ootus põhjendatuks, olid Vabariigi Valitsusel olemas põhiseaduses sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvad mõjuvad kaalutlused, miks ta pidi määruse nr. 39 tagasiulatuvalt rakendama. 3 Vastasel juhul oleks politseiametnikud, kes jõudsid esitada avalduse pension saamiseks enne selle määruse andmist olnud oluliselt paremas olukorras kui need, kes seda veel teinud ei olnud. Samuti tekiks ilmne ebavõrdsus kõigi nende politseiametnikega, kellele on väljateenitud aastate pensioni ilma staaži sooduskorras arvestamiseta juba määratud või tulevikus määratakse. Õiguste ja vabaduste piiramine on lubatud põhiseaduse §
6. Kuna väljateenitud aastate pensioni näol on sisuliselt tegemist mõnede kutsealade või ametikohtade suhtes kehtiva erisoodustusega, mis ei võta isikult ära õigust saada püsiva töövõimetuse korral või vastavasse vanusesse jõudmisel pensioni üldises korras, ei saa selle pensioni määramise kohta sätestatud tingimused riivata ka isiku põhiseaduse § 28 tulenevat õigust riigi abile vanaduse korral. Sotsiaalministri 31.12.2001 määrusega nr. 167 kehtestatud “Riikliku pensioni määramise, ümberarvutamise ja maksmise juhendi” § 10 kohaselt tuleb pensioniavaldus läbi vaadata kümne tööpäeva jooksul pärast avalduse ja kõigi pensioni määramiseks vajalike dokumentide esitamist. Juhendis pole selle tähtaja pikendamise võimalust ette nähtud, kuid riiklike pensionikindlustuse seaduse § 1 lg. 2 ja väljateenitud aastate pensionide seaduse § 11’ kohaselt kuuluvad nende seaduste alusel läbi viidavates menetlustes rakendamisele haldusmenetluse seaduse sätted. Nimetatud seaduse § 41 lubab ettenähtud menetlustähtajast kinnipidamise võimatuse korral ka viivitust, kuid kohustab menetlusosalist sellest, viivituse põhjustest ja asja lahendamise tõenäolisest ajast informeerima. Viivituse põhjuste teatavakstegemise vormi pole seaduseandja ette näinud ja haldusmenetluse seaduse § 107 lg. 2 kohaselt on haldusorganil endal õigus see oma äranägemisel otsustada. X politseiteenistuse staaž tõendav teatis esitati Virumaa Pensioniameti Jõhvi osakonda 16.01.2006 (t.l. 46). Eelnevalt juba viidatud Vabariigi Valitsuse koduleheküljel avaldatud istungite päevakordade kohaselt oli määrusega nr. 309 tekkinud olukorra parandamist käsitlev eelnõu sotsiaalministri poolt esitatuna päevakorras 19.01.2006, mistõttu tuleb eeldada, et selle ministri valitsemisalasse kuuluvas Virumaa Pensioniametis oli juba teada, et määrusesse tekkinud viga parandatakse ja avaldust pole võimalik lahendada X soodsal viisil. Väidet, et tööraamatu tagastamisel 27.01.2006 teatati suuliselt nii avalduse lahendamisel tekkinud viivituse põhjused kui ka selle lahendamise oletatav aeg (t.l. 19 ja 25), pole kaebaja ega tema esindaja ümber lükanud. Seega pole neil ka alust väita, et sotsiaalministri poolt kehtestatud tähtaega ei järgitud. Sotsiaalministri 31.12.2001 määruse nr. 162 “Pensionikomisjoni moodustamine ja töökord” § 6 lg. 1 ja § 7 lg. 2 kohaselt on komisjon otsustusvõimeline, kui istungil osalevad kõik selle liikmed ning äraolev liige kuulub asendamisele. Haiguse tõttu üks Jõhvi osakonna pensionikomisjoni liikmetest 16.02.2006 otsuse tegemisel ei osalenud, kuid asendajat polnud talle ettenähtud korra kohaselt määratud (t.l. 49-50 ja 56). Seetõttu polnud pensionikomisjon otsustusvõimeline ning tema poolt vastu võetud haldusakt on tühine. Tühist haldusakti ei saa halduskohus tühistada ja sellega puudutatud isik saab põhjendatud huvi korral nõuda üksnes haldusakti tühisuse kindlakstegemist. X pole oma kaebuses nimetanud ühtegi asjaolu, millest saaks selline huvi tuleneda. Esindaja Marko Tiirik jäi kohtuistungil tühistamisnõude juurde, väitis tuvastamisnõude olevat esitatud üksnes selle toetuseks ning tema sõnade kohaselt on kaebaja ainukeseks sooviks väljateenitud aastate pensioni saamine avalduse hetkel kehtinud määruse alusel (t.l. 56). Eelnevalt juba nimetatud põhjustel puudub tal selleks aga õigus ning seepärast pole mingit alust rahuldada võimalikku nõuet tuvastada pensioni määramisest keeldumise otsuse tühisus. Samal põhjusel ei ole alust ka kirjalikus kaebuses väljendatud tuvastamisnõude rahuldamiseks ja asjaolu, kas pensionikomisjoni otsuse tegemise ajal oli selle aluseks olev Vabariigi Valitsuse 07.02.2006 määrus nr. 39 jõustunud, ei oma sisulist 4 tähendust. Halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 3 sätestatu kohaselt saab kohus tuvastamisnõude rahuldada vaid siis, kui kaebaja huvi sellise konstateeringuga kohtulahendi saamiseks on põhjendatud. Antud juhul pole kohus ka ise leidnud kaebaja huvile muud põhjendust kui pensioni saamine. Eeltoodud järeldustel puudub halduskohtul vajadus põhiseaduse § 15 teises lõikes nimetatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ning kaebus jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 kohaselt täies ulatuses rahuldamata ja kohtukulud sama seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 7 kohaselt poolte endi kanda. /allkiri/ Raili Randlane Kohtunik Ärakiri õige: Raili Randlane Kohtunik 5