Haldusasi nr 3-574/2004 (3-2162/2003) KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel 23.aprillil 2004.a. Tallinnas Tallinna Halduskohtu kohtunik Dagmar Maastik kaebaja ja riigi peaprokuröri esindaja Kaido Kõiki osavõtul arutanud avalikul kohtuistungil 15.
- 2004.a. Tallinnas H.A. kaebust riigi peaprokuröri kohusetäitja Raivo Sepa ja riigi peaprokuröri asendaja Jüri Pikma toimingute peale, leidis: 28.05.2003.a. esitas kannatanu kriminaalasjas nr 9638031 H.A. riigi peaprokurörile avalduse, milles palus teatada, kelle valve alla, millisel viisil ja mis kell anti 3.07.1996.a., pärast avaldaja koomaseisundis haiglassetoimetamist, avaldajale kuuluv Tammiste talu maja ning kellele, millal ja millisel viisil anti üle maja käsutusõigus. 6.06.2003.a. H.A.le saadetud vastuses teatas riigi peaprokuröri kohusetäitja Raivo Sepp, et 3.07.1996.a. peale avaldaja haiglassetoimetamist kutsusid politseinikud sündmuskohale Hummuli Vallavalitsuse töötaja Asta Lihu, kes pidi korraldama kariloomade edasise hoolduse kuni avaldaja poegade saabumiseni. Lehmi hakkas lüpsma ja toitma kuni poegade poolt nende müümiseni naabrinaine V.E., kes tegi seda avaldaja poegade palvel umbes 2 nädalat. Seejuures pidi A.Lihu korduvalt helistama avaldaja kontaktisikule Valgas, et pojad köhale tuleksid, kuna keegi sugulastest polnud sellest eriti huvitatud. Kriminaalasja nr 9638031 materjalist nähtuvalt nägi V.E. 3.07.1996.a. õhtul peale kiirabi ja politseinike lahkumist, et avaldaja maja aknad olid kinni ja välisuks naelaga kinni löödud. Sama isik nägi 5.07.1996.a., kuidas avaldaja poeg P.K. selle majaukse avas; järgmisel päeval tuli V.E. juurde P.K.it otsima avaldaja Peterburis elav õde E. Nii tunnistajate ütlustest kui avaldaja enda 15.07.2002.a. Riigiprokuratuurile tehtud avaldusest nähtub, et avaldaja pojad saabusid Tammiku tallu teisel või kol-mandal päeval pärast kuritegu. V.E. ütluste kohaselt nägi tema, kuidas avaldaja pojad tassisid majast välja ja põletasid ara kasutamiskõlbmatud riided, lambavilla ja muu rämpsu, kartulid aga müüsid maha. Sõnniku lubas V.E.l ara vedada avaldaja poeg P. Loetletud sündmuste toimumise kellaaegu ei ole fikseeritud ja seda ei nõua ka seadus. Seega ei leidnud kinnitust avaldaja väide sündmuskoha valveta jätmise kohta politseinike poolt. 22.09.2003.a. esitas H.A. riigi peaprokurörile uue avalduse, milles teatas, et R.S. 6.06.2003.a. kiri on avaldajat ja tema perekonda kompromiteeriva ja solvava sisuga ning palus selgitada, kuidas oli R.S.l võimalik sellist kirja kirjutada ja miks ta seda tegi. Avaldaja majas polnud mingit rämpsu ning avaldaja ei palunud peaprokurörilt vastust mitte rämpsu, kartulite ja sõnniku kohta, vaid selle kohta, kes, mis kuupäeval ja kellaajal sulges maja ukse. See on laim, et avaldaja sugulased ei olnud temast ja tema varast huvitatud. Avaldajal on põhjust karta, et ebaõigeid andmeid võis peaprokurörile esitada politseijuhtivinspektor Ülle Orav, keda avaldaja on tagajärjetult korduvalt palunud taandada, kuna Ü.Orav pole jurist, ei oma uurija tööks vajalikke teadmisi, oskusi ega isikuomadusi. Samuti pole algatatud kriminaalasja puuduste väljaselgitamiseks avaldajat puudutavas kriminaalasjas ning süüdiolevate politseinike vastutusele võtmiseks. Avaldaja suhtes toimepandud kuriteo avastamiseks ei tehta mingit jälitustööd. Avaldaja palus 27.12.2002.a. uurijat üle kuulata J.A., kes rääkis, et avaldajat tuntakse Hummulis mitte nime järgi, vaid prokurörina; on võimalik, et avaldajat taheti hävitada kättemaksuks uurija ja prokurörina töötamise eest. Kriminaalasi tuleb lisaks röövimisele kvalifitseerida ka vägistamise ja tahtliku tapmise katse-na. Ekspertiisimääruses ei ole uurija Ü.Oras andnud eksperdile kõiki olulisi eelandmeid avaldaja vigastuste kohta(hammaste ja kuulmekile purustamine). Ekspertiisiakt ei ole õige, sest ekspert S.Männikus ei lasknud avaldajal rääkida kõrist pigistamisest ja selle tagajärjel kolmandat korda teadvuse kaotamisest. Vaja on teha täiendav kohtuarstlik ekspertiisi, üle kuulata arstid ja eksper- did, samuti avaldaja sugulased. Avaldaja palub ka teatada, kellele ta võib esitada nõude materiaalse ja moraalse kahju hüvitamiseks. 17.10.2003.a. H.A.le saadetud vastuses teatas riigi peaprokuröri asendaja Jüri Pikma, et avaldaja samasisulisi avaldusi on varem korduvalt kontrollitud ja nendele 20.07.2001.a., 14.
- 2002.a., 17.02.2002.a., 23.07.2002.a., 19.02.2003.a., 24.03.2003.a., 14.04.2003.a., 6.06.2003.a. Valga Prokuratuuri ja Riigiprokuratuuri poolt vastatud, vastused on põhjendatud ja seaduslikud, mistõttu puudub vajadus seal nimetatud motiive üle korrata. KrMK §-de 106 lg l kohaselt otsustab eeluurimisel uurimise suunamise ja uurimistoimingute teostamise uurija iseseisvalt. KrMK § 50 järgi hindab uurija ja prokurör kohtueelses kriminaalmenetluses kõiki tõendeid oma siseveendumuse järgi, kusjuures ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu. Eeltoodust lähtudes ei ole põhjendatud ja jääb rahuldamata avaldaja taotlus sugulaste täiendavaks ülekuulamiseks, kuna taotlusest ei nähtu, millist tõendamise seisukohalt täiendavat informatsiooni see võib anda. Samuti jääb rahuldamata taotlus kordusekspertiisi määramiseks, kuna avaldaja väited eksperdi arvamuse ebaobjektiivsuse ning vägistanus- ja tapmiskatse kohta tuginevad üksnes avaldaja poolt aastaid pärast kuriteosündmust esitatud ja mitte millegagi kinnitatud materjalil, mis on vastuolus eeluurimise käigus kogutud materjali ja avaldaja enda poolt vahetult peale kuriteosündmust antud ütlustega. Ekspertiisi järeldused ei sisalda meditsiinilist hinnangut mitte ainult avaldaja teadvuse kaotusega kaasnenud vigastuste, vaid ka kuulmise kaotamise ja hammaste purustamise kohta. Ekspertiisi teostamise metoodika kohta õigusliku hinnangu andmine ei kuulu prokuratuuri kompetentsi, sellekohased pretensioonid tuleb esitada ekspertiisiasutuse juhtkonnale. Asjaolu, et J.A. tundis avaldajat mitte perekonnanime järgi, vaid prokurörina, ei ole käsitatav J.A. tunnistajana ülekuulamise alusena. Avaldaja poegi ei ole uurijal olnud võimalik üle kuulata seetõttu, et nad ei ole reageerinud uurija poolt saadetud kutsetele. Sundtoomist nende suhtes pole rakendatud sellepärast, et nad telefonivestluses ei osanud röövimise kohta midagi öelda. Tunnistaja ütluste tsiteerimine R. Sepa vastuses ei ole käsitatav kellegi laimamise või solvamisena. Kontrollimisel ei leidnud kinnitust avaldaja kahtlus, et elumaja ust pärast sündmuskoha vaatlust ei suletud. Kes konkreetselt sündmuskohale saabunud politseinikest avaldaja elamu lukustatud ukse avas ja pärast lahkumist naeltega kinni lõi, ei ole kuriteosündmusest möödunud pika ajavahemiku ja paljude Valga politseinike töölt lahkumise tõttu võimalik ega ka otstarbekas enam välja selgitada. Samas on tunnistaja V.E. ütlustega kindlaks tehtud, et 3.07.1996.a. õhtul peale politseinike ja teiste isikute lahkumist olid uksed ja aknad kinni ning maja välisuks naeltega kinni löödud. Kriminaalasjast nähtuvalt avas ukse 5.07.1996.a. avaldaja poeg P.K. koos V.E.ga. Vaatamata asjaolule, et menetlus kriminaalasjas on peatatud, toimub Valga Politseiprefektuuris igapäevane rutiinne operatiivjälituslik töö kuriteo avastamise eesmärgil. 14.11.2003.a. esitas H.A. Tallinna Halduskohtule kaebuse, paludes tunnistada riigi peaprokuröri kohusetäitja Raivo Sepa 6.06.2003.a. kiri ja riigi peaprokuröri asendaja Jüri Pikma 17.10.2003.a. kiri kehtetuks. Kohtuistungil täpsustas kaebaja oma nõuet paludes tunnistada nimetatud kirjad õigusvastasteks ja tühistada. R.S. ei vastanud kaebaja küsimustele, vaid kirjutas omaalgatuslikult rämpsust, kartulitest, villast, sõnnikust ja sugulaste suhtumisest kaebajasse, väites, et teeb seda naabrinaise V.E. ütluste põhjal, kes on aga valetunnistaja. Selline vale on kaebajale solvav. R.S. ja J.Pikma kirjadega solvati kaebaja au ja väärikust, õigustati hooletut ja lohakat uurimistööd, soositi valetunnistajaid, alandati prokuratuuri väärikust. Peale selle palub kaebaja riigi peaprokurörilt välja mõista 5000 kr mittevaralist kähju, kuna vaidlustatud kirjadega on kaebajale, tema õele ja lastele põhjustatud suuri psühholoogilisi kannatusi - mitteusaldamisega ja mittearvestamisega, millega on õigustatud halba kohtueelset uurimist, kurjategijate mitteavastamist ja viivitusi kaebajale kui kannatanule tekitatud ja põhjustatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisel. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebuses nimetatud asjaolusid on Riigiprokuratuuris korduvalt põhjalikult kontrollitud ning H.A.le 6.06.2003.a. ja 17.10.2003.a. seaduses ettenähtud korras vastatud, vastused on põhjendatud ja seaduslikud. Kõhus, ara kuulanud pooled ning tutvunud haldusasja materjaliga, leiab, et kaebus rahuldamisele ei kuulu. R.S. ja J.Pikma kirjalikud vastused kaebaja avaldustele ei ole haldusaktid, vaid toimingud. Seda, kas tegemist on haldusakti või toiminguga, saab kindlaks teha dokumendi sisu järgi. Haldusakti sisuks on üksikjuhtumi õiguslik reguleerimine, millega kõnealuste kujade puhul tegemist ei ole. Alusetu on kaebaja väide, et R.S. ei ole vastanud tema küsimustele. Oma 28.05.2003.a. avalduses palus kaebaja teatada, kelle valve alla, millisel viisil ja mis kell anti 3.07.1996.a. avaldajale kuuluv Tammiste talu maja ning kellele, millal ja millisel viisil anti üle maja käsutusõigus. R.S. on sellele täpselt ja põhjalikult vastanud avaldustele vastamise seaduse(AVS) §-s 3 lg l sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul. R.S. selgitus, kuidas talitati kaebaja varaga, ei ole asjakohatu, vaid tuleneb kaebaja küsimusest, kellele, millal ja millisel viisil anti üle maja käsutusõigus. Avalduses ei küsinud kaebaja, kes, mis kuupäeval ja kellaajal sulges maja ukse, mistõttu pole alust ka nõuda, et R.S. oleks pidanud seda kaebajale teatama. Tunnistaja V.E. ütluste tsiteerimine R. Sepa vastuses ei ole käsitatav solvamisena. 22.09.2003.a. avalduses teatas kaebaja, et R.S. 6.06.2003.a. kiri on teda ja tema perekonda kompromiteeriva ja solvava sisuga ning palus selgitada, kuidas oli R.S.l võimalik sellist kirja kujutada ja miks ta seda tegi. Peale selle taotles kaebaja mitmesuguste kriminaalmenetlustoimingute teostamist. Vastavalt Riigikohtu üldkogu 22.12.2000.a. määrusele haldusasjas nr 3-3-138-00 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 21.02.2002.a. määrusele haldusasjas nr 3-3-1-2-02 peab põhiseaduse (PS) §-st 15 lg l tulenevalt prokuröri tegevus kriminaalmenetluses olema allutatud kohtulikule kontrollile, mida praegu kehtivate seaduste kohaselt saab teostada halduskohus. Halduskohtu ülesanne ei ole kontrollida kriminaalmenetlustoimingu vajalikkust ja otstarbekust ega seda, millised kogutud faktilised andmed on käsutatavad tõendina kriminaalasja otsustamisel, vaid seda, kas prokurör toimis seaduspäraselt. Riigiprokuröri asendaja J.Pikma on AVS §-s 3 lg l sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul vastanud kõikidele avalduses tõstatatud küsimustele piisava põhjalikkusega, keeldunud kaebaja taotletud kriminaalmenetlustoimingute teostamisest ning keeldumist ka piisavalt põhjendanud. Eeltoodust nähtub, et R.S. ja J.Pikma toimingud kaebaja avalduste lahendamisel on õiguspärased. Vaidlustatud kirjad ei solva kaebaja au ja väärikust, mistõttu puudub alus 5000 kr väljamõistmiseks vastustajalt. Juhindudes HKS §-st 26, 31 ning TsMS §-dest 227, 231 kõhus otsustas: jätta kaebus rahuldamata. Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, teatades kaebuse esitamisest kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Kohtunik: D.Maastik