← Eesti

3-03-113/2

Obsah (4)§ 62§ 4§ 69§ 11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tallinnas 05. aprillil 2004. a Haldusasi nr 3-732/2004 (endine nr 3-2361/2003) Tallinna Halduskohtu kohtunik Hurma Kiviloo vaatas 29.03.2004 avalikul kohtuistungil läb

) ja Riigikogu kodukorra seaduse (edaspidi RKS) järgi ei saa U.L. Riigikogu esimeest ametisse nimetada, teda ametist vabastada, talle ja teistele Riigikogu liikmetele ülesandeid ja kohustusi jagada. Ta ei saa teha Riigikogule, tema komisjonidele ja fraktsioonidele ettekirjutusi, milliseid küsimusi arutada ja milliseid otsuseid teha.

§ 62

välistab Riigikogu esimehe ja ka Riigikogu liikme nn personaalküsimuse arutamise Riigikogus. Riigikogu ei ole partei, kes arutab oma liikmete personaalküsimusi. U.L.el pole õigust esitada kandidaate Riigikogu esimehe valimisel, ega osaleda valimistel. Kaebaja huvi põhjendamatust kinnitab kaebaja enda käitumine. Ootamata ära kohtuotsust käesolevas asjas saatis kaebaja avaldusi mitmele Riigikogu liikmele ettepanekuga tõstatada Riigikogus küsimus Riigikogu esimehe tegevusest. Kohtu seisukoht ja põhjendused

  1. Kohus, kuulanud ära vastustaja Riigikogu esimehe esindaja seletuse, uurinud asjakohaseid õigusnorme ja asjas kogutud tõendeid ning hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et U.L.e kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  2. HKMS § 7 lg 1 alusel võib isik esitada kaebuse haldusakti või -toimingu peale üksnes siis, kui tema õigusi on rikutud, huve riivatud või kui tal on selleks põhjendatud huvi. Riigikohtu halduskolleegium on
  3. mai 2000 määruses haldusasjas nr 3-3-1-21-00 leidnud: „Kaebuse halduskohtule saab esitada üksnes see isik, keda kaebuse esemeks olev vaidlus puudutab. Igaüks ei saa halduskohtusse pöörduda avalikes huvides. HKMS § 7 järgi võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et on rikutud tema õigusi, ja haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huviks HKMS § 7 lg. 1 mõttes ei saa olla kaebuse esitamine avalikes huvides.“ Ühes oma varasemas lahendis, 25.05.1999 määruses haldusasjas nr 3-3-1-25-99 on halduskolleegium märkinud: „Kui halduskohus leiab, et vaidlustatud õigusakt või reaaltoiming ei riku kaebuse esitaja õigusi, jätab halduskohus kaebuse rahuldamata ega anna seejuures hinnangut õigusakti või reaaltoimingu õiguspärasusele“. Isiku põhjendatud huvi on lahutamatult seotud tema subjektiivsete õiguste kaitsega, st haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine peab aitama kaitsta või taastada selle isiku rikutud subjektiivseid õigusi. Järelikult ka siis, kui kohus on teinud kindlaks kaebajal põhjendatud huvi puudumise, ei pea ta andma hinnangut toimingu õiguspärasusele ja kaebaja vastavatele väidetele.
  4. Käesolevas asjas on U.L. palunud teha kindlaks Riigikogu esimehe poolt U.L.e 05.11.2003 avalduse lahendamisega viivitamise ja selle avalduse alusel 1 kuu jooksul otsuse mittetegemise õigusvastasus selleks, et kaebaja saaks tõstatada Riigikogus küsimuse Riigikogu esimehe tegevuse suhtes. Kohus jagab antud juhul täielikult vastustaja seisukohta, et kaebuse esitajal puudub põhjendatud huvi kõnealuse tuvastamiskaebuse esitamiseks.
  5. HKMS § 19 lg 7 kohaselt halduskohus ei ole seotud kaebuse sõnastusega. Seega peab kohus välja selgitama kaebuse sisu ja kaebaja tegeliku tahte. Ehkki kaebus on esitatud Riigikogu esimehe väidetava viivituse peale kaebaja 05.11.2003 avalduse lahendamisel, ei ole kaebaja huvi suunatud 2 üksnes selle konkreetse toimingu õigusvastasuse konstateeringu saamisele. Oma avalduses Riigikogu esimehele soovis U.L. üheltpoolt seda, et Riigikogu esimees teostaks ametkondlikku juurdlust Riigikogu kantselei suhtes, teisalt aga seda, et Riigikogu esimees annaks kaebaja 22.09.2003 avalduse põhjal hinnangu täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohaliku omavalitsuse väidetavalt põhiseadusvastasele tegevusele kaebaja õiguste tagamisel. Viidatud 22.09.2003 avaldus /tl 37/ on aga järg tegelikult kaebaja varasematele pöördumisetele, milles on muu hulgas soovitud hinnangut kohtute tegevusele konkreetsete kohtuasjade menetlemisel /tl 38-40/. Kaebaja need soovid on ilmselgelt põhjendamatud. 5.

§ 4

kohaselt Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Vastavalt

§-le 146 õigust mõistab ainult kohus, kes on oma tegevuses sõltumatu ja mõistab õigust kooskõlas põhiseaduse ja seadustega. Tulenevalt

§-st 154 kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.

§ 69

kohaselt Riigikogu valib oma liikmete hulgast Riigikogu esimehe ja kaks aseesimeest, kes korraldavad Riigikogu tööd vastavalt RKS-le ja Riigikogu töökorra seadusele (edaspidi RTS). Tulenevalt

§-st 62 Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. Seega Riigikogu liige otsustab oma volituste rakendamises seisnevad küsimused vaba tahte kohaselt, ilma, et muu riigiorgan või eraisik saaks talle sellekohaseid ettekirjutusi teha ja temalt aru pärida. Riigikogu liige ei ole oma volituste kasutamisel allutatud ka kohtu kontrollile. Et Riigikogu esimees on samuti üks Riigikogu liikmetest, kelle on täiendavad, seaduses täpselt piiritletud volitused üksnes Riigikogu töö juhtimisel ja korraldamisel, siis järelikult puudub Riigikogu esimehel pädevus sekkuda teiste võimuharude tegevusse, anda hinnangut nende tegevusele. U.L.el eraisikuna aga puudub subjektiivne õigus temalt seda nõuda ning tõstatada Riigikogus küsimus Riigikogu esimehe tegevuse suhtes (tema võimalikuks tagandamiseks, tagasikutsumiseks jne). Viimast kinnitab RKS § 9 lg 1, mille kohaselt Riigikogu esimehe volitused lõpevad: 1) Riigikogu uue esimehe valimisega või Riigikogu koosseisu volituste lõppemisega; 2) Riigikogu koosseisu volituste kestel tema Riigikogu liikme volituste lõppemisega; 3) tema Riigikogu liikme volituste peatumisega Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamise korral; 4) tema tagasiastumisega. 6. RKS §-s 14 on sätestatud Riigikogu esimehe ülesanded:

(1)Riigikogu esimees esindab Riigikogu ja korraldab Riigikogu tööd.
(2)Riigikogu esimees: 1) kutsub kokku Riigikogu juhatuse istungid ning juhatab neid; 2) kutsub kokku Riigikogu komisjoni esimese istungi; 3) kutsub kokku Riigikogu täiendavad istungid; 4) kutsub kokku Riigikogu erakorralised istungjärgud; 5) teeb Riigikogule ettepanekuid päevakorra täiendamiseks, määrab ametivannete andmise aja ning lepib Vabariigi Presidendi, peaministri ja ministritega kokku nende poolt poliitiliste avalduste esitamise aja; 6) kaalukate põhjuste olemasolu korral määrab käesolevas seaduses ettenähtust erineva Riigikogu istungi toimumise koha; 7) kutsub Riigikogu istungitel osalema isikuid, kellel ei ole seda õigust ametikohast tulenevalt; 8) annab loa istungil toimuvast filmi- ja videovõtete ning tele- ja raadioülekannete tegemiseks, samuti istungil toimuva fotografeerimiseks; 9) annab massiteabevahendite kaudu ülevaate Riigikogu kinnisel istungil toimunust ning annab loa kinnise istungi stenogrammiga tutvumiseks; 10) juhatab Riigikogu istungeid ning tagab istungi ajal korra istungisaalis ja rõdudel; 11) saadab seaduseelnõud Vabariigi Valitsusele arvamuse andmiseks; 12) otsustab eelnõudele ettenähtust teistsuguse muudatusettepanekute esitamise tähtaja määramise; 13) kirjutab alla vastuvõetud seadustele ja Riigikogu otsustele; 3 14) täidab Vabariigi Presidendi ülesandeid Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 83 ettenähtud juhtudel; 15) täidab muid seadustest tulenevaid ülesandeid. Tulenevalt RTS § 18 lg-st 1 Riigikogu, tema organite ja Riigikogu liikmete teenindamise tagab Riigikogu Kantselei, mida juhib Riigikogu juhatuse poolt avaliku konkursi alusel ametisse nimetatud Riigikogu Kantselei direktor. Riigikogu juhatus, mitte Riigikogu esimees, kinnitab ka Riigikogu Kantselei põhimääruse, milles sätestatakse Riigikogu Kantselei õigused ja põhifunktsioonid, tema juhtimiskorraldus ning struktuuriüksuste pädevus. Eeltoodu sätetest ilmneb selgelt, et Riigikogu Kantselei on aruandekohustuslik Riigikogu juhatuse, mitte Riigikogu esimehe ees. Riigikogu esimehel puudub pädevus teostada teenistuslikku järelevalvet Riigikogu Kantselei tegevuse üle ja määrata distsiplinaarkaristusi Kantselei direktorile või Kantselei ametnikele. Seega õige on vastustaja väide, et Riigikogu esimees ei saanud teha kaebaja soovitud otsust Kantselei kohta. U.L.el aga puudub õigus temalt niisugust otsust nõuda. Riigikogu Kantselei direktor on ametiisik, kelle tegevuse peale võib kaevata halduskohtusse. See, kuidas Riigikogu Kantselei toimib Riigikogule, tema liikmetele saabuvate kirjade jm dokumentidega, on üksikasjalikult reguleeritud “Riigikogu Kantselei asjaajamiskorras”, mis on kinnitatud Riigikogu Kantselei direktori 31.12.2001 käskkirjaga nr 26 /tl 1732/. Riigikogu Kantselei toiminguid ei ole käesolevas haldusasjas vaidlustatud.
  1. Kohus leiab, et kui kaebuse esitaja oleks võtnud vastu Riigikogu esimehe 12.11.2003 kirjas nr 12/1804 sisaldunud kutse tulla Toompea lossi, et arutada viimase poolt tõstatatud küsimusi ja üheskoos neile vastused leida, oleks tõenäoliselt olnud võimalik U.L.ele selgitada Riigikogu esimehe pädevust ja sellest tulenevat kaebaja pöördumiste-nõudmiste alusetust. Sel juhul oleks võinud ära jääda ka käesolev kohtumenetlus, milles kaebuse esitamiseks puudub U.L.el põhjendatud huvi, kuna kaevatud toiming ei riku tema õigusi. Kaebajal võib olla huvi Riigikogu esimehe ametist tagandamise, tema karistamise või tema nn personaalküsimuse tõstatamise vastu, kuid ta ei saa seda huvi seaduslikult realiseerida. Käesoleva tuvastamiskaebusega ei ole võimalik lõppastmes saavutada eesmärke, mida U.L. taotleb konkreetselt 05.11.2003 avalduse ja sellele eelnenud pöördumistega. Nii selle viimase järelduse õigsust kui ka põhjendatud huvi puudumist tõendab ka asjaolu, et kohtult taotletava konstateeringu puudumine ei ole takistanud U.L.el ka juba käesoleval ajal Riigikogu esimehe nn personaalküsimuse tõstatamist Riigikogus /tl 38/.
  2. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti, kannab kohtukulud. HKMS § 93 lg 1 järgi poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 7 kohtukulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmisel kohtukulusid välja ei mõisteta. Antud asjas teeb kohus otsuse kaebaja kahjuks, järelikult tuleb jätta kaebaja kohtukulud tema enda kanda. Vastustaja on taotlenud oma õigusabikulude hüvitamist summas 2124.- kr, esitades selle kohta kohtukulude nimekirja, Advokaadibüroo Concordia 16.03.2004 arve nr 22273 kõnealuse summa kohta, spetsifikatsiooni (kajastab asja ettevalmistamist ja esindamist Tallinna Halduskohtus 1,5 tunni ulatuses) ning Hansapanga väljavõtte, millest nähtub taotletava summa tasumine Riigikogu kantselei poolt 23.03.2004 /tl 45-48/. Kohus leiab, et kohtukulude kandmine summas 2124.- kr on tõendatud.
  3. Advokaadiõigusabi kasutamise ja taotletava summa osas märgib kohus järgmist. Riigikohtu halduskolleegium on
  4. mai 2001 määruses haldusasjas nr 3-3-1-11-01 leidnud: “Kohtukulude jaotamisel tuleb arvestada Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõigusega. See säte ei välista kohtukulude väljamõistmist kaebuse esitajalt haldusorgani kasuks täielikult. Kohtukulude kandmise risk ei tohi olla nii suur, et see sunniks oma õigustes või vabadustes kahjustatud isikut loobuma kohtusse pöördumisest. Kohtukulude kaebajalt väljamõistmisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (

§ 11teine lause).

See nõue on tagatud piisaval määral HKMS § 87 lg-s 2 sätestatud põhjendamatute õigusabikulude vähendamise võimalusega. Haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas otsustama, kas haldusorgani ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, 4 asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele.” Ühest küljest kohus on seisukohal, et U.L.e kaebuse näol ei ole tegemist ei mahuka ega keeruka haldusasjaga, millele vastuväidete esitamiseks oleks vajalik kasutada kõrvalist kvalifitseeritud õigusabi. Seda tõendab ka asjaolu, et kirjaliku vastulause on kohtule koostanud vastustaja esindajana Riigikogu Kantselei juriidilise osakonna asejuhataja-nõunik. Teisalt nõustub aga kohus ka vastustaja esindaja väidetega selle kohta, miks kohtuistungil esindamiseks oli vajalik palgata advokaat. Ainuüksi U.L. on esitanud nii Riigikogu liikmetele kui ka kohtutele nii palju avaldusi ja kaebusi, et Riigikogu Kantseleil enam ei jätku ametnikke, et kõigi nende pöördumistega tegelda ja kohtuistungitel viibida ning tulla samaaegselt toime ka oma põhitööga – Riigikogu teenindamisega. Seetõttu on tegelikult põhjendatud, et kohtuistungil esindamiseks on kasutatud advokaadi õigusabi. Arvestades sellega, et enamik U.L.e analoogseid kohtukaebusi on kas tagastatud läbivaatamatult või jäetud rahuldamata, siis tuli U.L.el arvestada selle riskiga, et tal tuleb alusetu kaebuse esitamise korral kanda seadusest tulenevalt ka kohtukulud. Seetõttu on põhimõtteliselt õige temalt vastaspoole kohtukulude väljamõistmine. Samas, pidades silmas proportsionaalsuse ja õigluse põhimõtet, arvestades seda, et põhiline töö vastustaja esindamisel tehti ära kirjaliku vastulause koostamisel, samuti kohtuistungi pikkust (25 minutit), peab kohus mõistlikuks kaebuse esitajalt välja mõista kohtukulud 1 tunni ulatuses (kaebuse ja vastulausega tutvumine + kohtuistungil osalemine). Kui 1,5 t eest oli arve 1800.- kr + käibemaks 324.- kr, kokku 2124.- kr, siis on lähtutud järelikult tunnihinnast 1200.- kr. Seega kuulub käesoleval juhul U.L.elt väljamõistmisele 1416.- kr (1 tunni eest 1200.- kr + käibemaks 216.- kr). Kohus, arvestades eeltoodut ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 6, § 31 lg-test 1, 4 ja 5, § 92 lg-st 1 ja § 93 lg-st 1, otsustab: 1. Jätta U.L.e kaebus rahuldamata ja kaebuse esitaja kohtukulud tema enda kanda. 2. Mõista U.L.elt välja Riigikogu Kantselei kasuks viimase kantud õigusabikulude katteks 1416.- kr (üks tuhat nelisada kuusteist krooni ja 00 senti). Ülejäänud osas jätta kohtukulud vastustaja enda kanda. 3. Käesoleva otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 05.04.2004, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu, tingimusel, et 10 päeva jooksul, arvates 05.04.2004, teatatakse apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult Tallinna Halduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioonkaebus esitatakse nimetatud 10päevase tähtaja jooksul. Hurma Kiviloo Kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.