lg 5 p 2 järgi ei maksustata tulumaksuga võõrandamisest saadud tulu kui kinnisasja oluliseks osaks või korteriomandi või- hoonestusõiguse esemeks on eluruum ning kinnisasi on läinud maksumaksja omandisse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel Kaebaja leiab, et igasuguse maksu kehtestamisel tuleb järgida isikute võrdse kohtlemise, proportsionaalsuse põhimõtteid ning jälgida, et seadusandja poolt PS § 113 alusel vastu võetavad maksuseadused ei rikuks muudes põhiseaduse sätetes kaitstavaid õigusi ja vabadusi. Maksuotsus tehti
Kaebaja leiab, et
lg 4 p 1 on vastuolus EV Põhiseadusega, mis sätestab isikute võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte. Riigikohtu põhiseadusliku järelvalve kolleegium on 03.04.2002.a. asjas nr 3-4-1-2-02 leidnud, et Põhiseaduse § 12 lg 1 järgi on kõik seaduse ees võrdsed. Kolleegium leidis, et seda tuleb tõlgendada ka õigusloome võrsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Omandireformi käigus vara tagasisaanud Eesti Vabariigi kodanike ebavõrdne kohtlemine ja nende põhiõiguste piiramine ei ole mõistlik ega proportsionaalne, samuti puudub riive õigustamiseks mõistlik põhjus. Kaebaja leiab, et vaidlustatud maksuotsus on residentsuse osas motiveerimata ning ei vasta seetõttu MKS § 46 lg 2 nõuetele. Kuna kaebuse esitajal on majanduslikud huvid nii Eestis kui Kanadas, toimub maksustamine Eesti ja Kanada vahelise välislepingu sätteid kohaldades. Maksuhaldur ei ole oma maksuotsuse tegemisel järginud Eesti Vabariigi ja Kanada vahelise tulu- ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ja maksudest hoidumise tõkestamise lepingust tulenevaid nõudeid, mille eesmärk on kõrvaldada rahvusvaheline topeltmaksustamine. Kaebuse esitaja deklareeris 2003.a. tulud ja kulud aastal 2004 Kanadas. Vaideotsuses on küll viidatud asjaolule, et kaebaja eluliste huvide keskus ja majanduslikud sidemed võivad olla Kanadas, samas aga jäetud asjas arvestamata tema poolt maksude tasumine Kanadas. Vaideotsuse kohaselt on
lg 5 kohaselt Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingud ülimuslikud siseriiklike seaduste ees, samas aga on antud ülimuslik tähendus Eesti Vabariigi
lg 4 p 1, mistõttu on vaideotsus vasturääkiv osas, mis puudutab Eesti Vabariigi
ja välislepingu koostoimet ja tõlgendamist. Kaebaja leiab, et sellest otsusest ei nähtu, millistel õiguslikel ja faktilistel alustel on jõutud maksustava väärtuseni ja milline on otsuse koostaja hinnangul vara arvestuslik soetamisväärtus. Kaebuse esitaja väite kohaselt ei kasutanud Maksu- ja Tolliameti Põhja Maksukeskus (PMK) temale antud kaalutlusõigust kooskõlas MKS §-ga 12, mis näeb ette oluliste asjaolude arvestamise ja toimingute kooskõla õiguse üldpõhimõtetega. Müügitehingu asjaolude selgitamiseks tehtud korraldus jõudis kaebajani ajal, mil korraldusega antud täitmise tähtaeg oli saabunud. Kaebuse esitaja ei olnud võimeline temale saadetud dokumendist täpselt aru saama, mistõttu tuli tal lasta see tõlkida. Seega ei olnud kaebuse esitajale antud mõistlikku aega korralduse sisust aru saamiseks. Maksuhaldur ei ole igakülgselt analüüsinud kaebaja poolt esitatud „declaration of trust“. Puuduvad põhjendused, miks ei ole dokumendil maksuhalduri arvates seost menetletava asjaga ning selle sisuks olevaid faktilisi asjaolusid arvesse võtta ei saa. 2 Kaebuse esitaja palub eeltoodu alusel tühistada Tallinna Füüsiliste isikute Maksuameti 30.12.2003.a. maksuotsus nr 6.3-01/3092 täies ulatuses. Kaebuse arutamisel kohtus loobus kaebaja (esindaja A.Alaver) vaidlustamast Maksu-ja Tolliameti 19.07.04.a. vaideotsust nr 100-1. Kaebust täpsustades oli kaebaja esindaja esialgset nõuet laiendanud ja esitas 07.09.2004.a. taotluse tühistada ka vaideotsus. A.Alaver esitas loobumistaotluse ja palus selle otsuse osas menetluse lõpetada HKS § 24 lg 1 p 2 alusel; kohus võttis loobumise vastu ja lõpetas menetluse vaideotsuse tühistamise nõudes. Kaebuse esitaja leidis, et vaideotsuse osas esitatud motiivid langevad ära. Põhiküsimuseks jääb, kas
Kaebuse esitaja leiab, et teda on koheldud diskrimineerivalt, kuna peab mitteresidendina maksma tulumaksu, samal ajal kui resident seda tegama ei pea, kui müüakse õigusvastaselt võõrandatud vara esmakordselt. Kaebuse esitaja leiab, et ta ei ole mitteresidendina kinnistu võõrandamisest kasu saanud. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud maksuotsus on seaduslik ja esitatud kaebus ei ole sisuliselt põhjendatud.
liigitab maksumaksjad kahte rühma: piiramatu maksukohustusega isikud – residendid, on riigi alalised elanikud, kes maksavad tulumaksu residentriigi seaduste järgi kõikidelt tuludelt, sh ka välismaalt saadud tuludelt; piiratud maksukohustusega isikud – mitteresidendid, maksavad tulumaksu ainult tuluallika riigis saadud tuludelt. Residentsuse printsiibist tulenevalt on Kanada resident Eesti Vabariigi mitteresident.
sätestab tulumaksu tasumise vara võõrandamiselt saadud kasult nii residentidele kui mitteresidentidele. Ainus erand kehtib
lg 4 p 5 alusel, mis sätestab, et tulumaksu tasumisest on vabastatud õigusvastaselt võõrandatud vara müügist tulu saanud isikud, kui nad on Eesti residendid
mõistes. Seega on tulumaksust vabastamise tingimuseks residentsus. Kaebuse esitaja on mitteresident. Tema alaline elukoht on Kanadas ja aastal 2002-2003 perioodil viibis ta Eestis 8 päeva. Seega kuulus põhjendatult kohaldamisele
See aga ei välista Eestis saadud kasu ja sellelt tasutud maksu deklareerimist Kanadas maailmatulu printsiibist lähtuvalt. Kaebaja ei ole esitanud maksuhaldurile tõendeid enda residentsuse kohta Eestis. Mitteresidentide tulumaksuga maskustamise kohta on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu kohtulahendid, mis ühtivad residentsuse küsimuse maksustamisel maksuhalduri seisukohaga. Vastustaja leiab, et isiku omandireformi õigustatud subjekti staatus ei ole ülimuslik tema residentsuse või mitteresidentsuse ees. Omandireformi õigustatud subjekti suhtes ebaõigluse välistamise kohustus seondub tagastamisel ja kompenseerimisel tehtavate toimingute ja otsustustega. Vaatlusaluse kinnistu mõttelise osa kaebajale tagastamisega on omaaegse õigusvastase võõrandamisega tekitatud ülekohus heastatud, omandireformi eesmärk selle vara suhtes saavutatud ning edasine kinnistuga toimuv ei kuulu enam omandireformi alla. Kinnistu mõttelise osa müümine ei ole käsitletav enam omandireformina, vaid tsiviilõigusliku tehinguna. Seega, ükski omandireformi õigustatud subjekt, sõltumata tema elukohast ja residentsusest, ei ole kohustatud maksma tulumaksu temale omandireformi käigus tagastatud vara eest
Nimetatud asjaolus seisnebki õigustatud subjektide võrdne kohtlemine
mõtte. Vara tagasisaamisel kaob õigustatud subjekti staatus ja eriõigused ning isik on omanik nagu iga teinegi. Kaebuse esitaja väide, et maksustamine on vastuolus omandireformi põhimõtetega on eksitav ja ebaõige. Vastustaja selgituste kohaselt põhineb maksu määramise metoodika kaebaja esindaja poolt esitatud dokumentidele ja seletusele. Õiguslikuks aluseks on maksuotsuses
Võõrandatud varal soetamisväärtus puudub, kuna see on saadud tasuta omandireformi käigus. Asjaolul, et kaebaja müügitehingust saadud 3 000 000 krooni kanti tema esindaja arvelduskontole ja väidetavalt kingiti 3 Helve Kaldale, ei oma käesolevas asjas õiguslikku tähendust, sest see ei saa muuta 11.02.2003 lepingust tulenevat maksukohustust. Eksitavad on kaebaja väited maksumaksja õiguste rikkumise kohta maksumenetluses. Kaebuse esitajale esitati 08.10.2003 korraldus nr 6.3-03/108.2104, millega kohustati teda esitama 28.10.2003 aastaks kinnistu Xxxxxxxx ostu-müügitehing ja sellega seotud kuludokumendid. Kinnistu ostumüügitehing esitati kaebaja esindaja poolt 01.12.2003 koos seletuskirja ja volikirjaga. Kaebaja volitatud esindaja ei ole avaldanud maksuhaldurile esindatava soovi ise maksumenetluses osalemiseks ja esitanud taotlust tähtaja pikendamiseks täiendavate dokumentide esitamisel. Kogu järgneva menetluse käigus on kolmel korral antud kaebaja esindajale võimalus asjas täiendavate tõendite ja dokumentide esitamiseks, kuid peale „declaration of trust“ ei ole muid dokumente esitatud, viimase seotust vaidlustatud maksuotsusega ei ole kaebaja selgitanud. Seega on väär väide, et maksuhaldur on rikkunud MKS § 12 põhimõtteid. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus kuulanud ära protsessiosaliste seletused, hinnanud haldusasjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikustes seoses, leiab, et kaebus ei kuulu rahuldamisele. Vaidlustatud Maksu-ja Tolliameti Põhja Maksukeskuse otsus 30.12.2003.a. nr 6.3.-01/3092 on seaduslik ja ei riku kaebuse esitaja õigusi ega kuulu tühistamisele. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et maksuhaldur jättis kontrollimata asjaolu, kas R.L. on mitteresident või resident ja sellest tulenevalt jätnud täitmata MKS § 11 toodud uurimiskohustuse või jõudis ebaõigetele järeldustele. Maksuhaldur on õigesti tuvastanud, et R.L. on mitteresident, kes on kohustatud esitama maksuhaldurile tuludeklaratsiooni
lg 4 alusel ja tal tuli tasuda tulumaksu kinnistu müügist saadud tulult kooskõlas
§-le 29 lg 4 p
lg 4 p 1 kohaselt on Eestis asuva vara võõrandamisest saadud tulu mitteresidendile maksustatav tulu ja
lg 4 kohaselt on mitteresident kohustatud kinnisasja, ehitise või korteri kui vallasasja võõrandamisel esitama tuludeklaratsiooni kuu aja jooksul peale tehingu sõlmimist. Otsuse kohaselt ja kohtule esitatud andmetel ei ole R.L. seda teinud 2003.a. 12.märtsiks, kuigi maksumaksja peab tundma Eesti maksusüsteemi ja seaduse mittetundmine ei vabasta isikut kohustusest tasuda maksu vastavalt seadusele. Maksude tasumise kohustusest ei pea maksuamet omaalgatuslikult informeerima, kuna kohustus tuleneb seadusest. Vajadusel saab isik pöörduda maksuametisse selgituste saamiseks ja kaebuse esitaja ei ole väitnud, et ta pöördus maksuhalduri poole ja temale jäeti vajalik informatsioon väljastamata. 4
lg 1 tulenevalt oli tulumaksumääraks 26 % ja otsuses on näidatud maksu määramise metoodika (tlk 9). MKS § 115 lg 1 ja § 117 lg 1 kohaselt määrati intress 0,06 % päevas ja arvutati intressisumma. Maksuhaldur määras otsusega tasumisele juhindudes MKS § 92 lg 1 tulumaksu ja intressi ja näitas ära, kuhu tuleb tasuda, millise aja eest ja kuidas maksuotsust vaidlustada. Seega sisaldab maksuotsus kaebuse esitaja jaoks vajalikke andmeid ja põhistusi, et vajadusel maksumaksja saaks esitada maksuhaldurile küsimusi või haldusakt vaidlustada . Tulumaksuseadus tugineb resindentsuse põhimõttele liigitades isikud kahte gruppi. 1) Piiramatu maksukohustusega isikud ehk residendid, on riigi alalised elanikud, kes maksavad tulumaksu residentriigi seaduste alusel kõikidelt tuludelt, s.h ka välismaalt saadud tuludelt. 2) Piiratud maksukohustusega isikud ehk mitteresidendid maksvad tulumaksu tuluallika riigis saadud tuludelt. Tulumaksuseaduse kuni 31.12.03. kehtinud redaktsioonile § 6 lg 1 tulenevalt on füüsiline isik Eesti Vabariigi resident, kui tema alaline elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis maksustamisperioodi jooksul 183 päeva või rohkem. Resident on ka Eesti riigiteenistuja, kes viibib välisteenistuses. Alates 01.01.2004.a. jõustunud
lg 1 kohaselt on füüsiline isik resident, kui tema elukoht on Eestis või kui ta viibib Eestis 12 järjestikulise kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval. Isik loetakse residendiks alates tema Eestisse saabumise päevast. Residentsuse aluseks on kolm tingimust, millest juba ühe täitmisel loetakse isik residendiks Eestis.
lg 3 kohaselt on mitteresident lg 1 või lg 2 nimetamata füüsiline või juriidiline isik. Mitteresident maksab tulumaksu ainult Eesti tuluallikast saadud tulult vastavalt
Eesti Vabariigi ja Kanada vahelise tulu-ja kapitalimaksuga topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu ratifitseerimise seaduse kohaselt EV Valitsus ja Kanada valitsus, soovides sõlmida lepingu tulu-ja kapitalimaksudega topeltmaksustamise vältimiseks ning maksudest hoidumise tõekestamiseks leppisid kokku lepingus, mille kohaselt lepingu artikli 4 kohaselt loetakse füüsiline isik residendiks riigis, kus tal on alaline elukoht. Kui tal on alaline elukoht mõlemas riigis, loetakse teda residendiks riigis, kellega tal on otsesemad isiklikud ja majanduslikud sidemed ehk eluliste huvide keskus. Kui ka eluliste huvide keskuse järgi ei ole võimalik isiku residentsust kindlaks määrata, tuleb uurida kriteeriumitena riigis viibitud aega ja kodakondsust. Artikli viimane lõige täpsustab, et residendi mõiste lepingus ei hõlma isikut, kellel on selles riigis maksukohustus ainult seal asuvate tuluallikate tõttu. Asja kohtulikul arutamisel leidis kinnitust, et maksuhaldur on maksumenetluses kasutades uurimisprintsiipi selgitanud välja R.L.i residentsuse küsimuse olulised asjaolud, mis kokkuvõttes langevad kokku kaebuse esitaja esitatud andmetega. R.L. on kaebuse esitaja poolt esitatud KMA tõendi 14.09.04.a. (tlk 91) kohaselt sünnijärgne EV kodanik ja talle on väljastatud KMA poolt 21.08.01.a. Eesti kodaniku pass kuid kaebuse esitaja andmetel on tema alaline elukoht Kanadas ja vastab tõele, et ta ei viibinud EV-is vaidlusalusel perioodil 183 päeva. Seda väidet kinnitavad ka piirivalvelt saadud andmed, mille kohaselt isik on ajavahemikul 01.01.2002-31.12.2003 viibinud Eestis 22.06.03- 29.06.03.a. Kaebaja esindaja kinnitas, et andmed on õiged ja R.L. viibis Eestis ülamärgitud ajavahemikul vähe, et ta deklareeris 2003 tulud ja kulud aastal 2004 selleks ettenähtud korda järgides Kanadas, ta ei ole esindajale teadaolevalt tasunud Kanadas tulumaksu Eestis vara võõrandamisest saadud tulult. 31.12.03.a. maksuotsusest arvates ei ole kaebuse esitaja esitanud dokumente ega andmeid, millest nähtuks, et R.L. on EV resident. 5 Kahe riigi vahelise maksulepingu artikkel 23 kohaselt fikseeritakse topeltmaksustamise vältimine ja maksu määramise tingimused. Artikkel 6 p 1 kohaselt võib lepinguosalise riigi residendi poolt teises lepinguosalises riigis olevast kinnisvarast saadud tulu maksustada teises riigis. Artikli 6 p 2 kohaselt lepingus mõistel „kinnisvara“ on tähendus, mis tal on selle lepinguosalise riigi vastava maksuseaduse mõttes, kus mainitud vara tegelikult asub. Esimeses lõike sätted kehtivad kinnisvara otsesest kasutamisest, rendile andmisest või mõnel muul viisil kinnisvara kasutamisest saadud tulule, aga ka kinnisvara võõrandamisest saadud tulule. R.L., kui Kanada resident, tasub Eestis asuva kinnisvara võõrandamise tulu vastavalt
Kaebaja ei väida, et ta on tasunud EV –is õigusvastaselt võõrandatud varana saadud varaga tehtud tehingult tulumaksu. Kaebaja leiab, et määravat tähtsust omab asjaolu, et tema on EV kodanik ja sellest tulenevalt ei saa ta aru, kuidas maksustamisel selle faktiga ei arvestata. Kui omandireformis on ta tunnistatud õigustatud subjektiks ja tema ning tema õde, kes said vara tagasi ja on võrdselt EV kodanikud, siis neid tuleks kohelda ka maksustamisel võrdselt. Vastustaja on selgitanud õigesti, et omandireformiseadusest tulenevad põhimõtted ülekantuna maksuseadustele kaebaja toodud arutlustena ei ole korrektsed. Tulumaksuga maksustamise põhimõtted tulenevad maksuseadustest. Omandireformis isiku tunnistamine omandireformi õigustatud subjektiks ja vara tagastamine, ei mõjuta maksustamisega seotud põhimõtteid. Kaebuse esitajale tagastati omandireformis tagastuva varana kinnistu asukohaga EV, Tallinn Pikk t 5/ Lai t 4 ¼ mõttelises osas. Vara tagastati kui õigusvastaselt võõrandatud vara. Kui riik tagastas vara, siis
lg 5 p 2 järgi ei maksustatud tulumaksuga riigi poolt vara tagastamist omandireformi õigustatud subjektile. Kaebuse esitajalt ei nõutud tulumaksu tasumist, kui ta sai õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi. Residentsuse printsiibist tulenevalt on Kanada resident Eesti Vabariigi mitteresident.
sätestab tulumaksu tasumise põhimõtted vara võõrandamisest saadud kasult nii residentidele (
lg 1 p 3) kui mitteresidentidele (
Erand residentidele kehtib tulenevalt
lg 4 p 5, mille kohaselt tulumaksu tasumisest on vabastatud õigusvastaselt võõrandatud vara müügist tulu saanud isikud, kui nad on Eesti residendid
mõistes. Kodakondsus ei oma maksustamisel tähendust, tähendust omab residentsus. Kuna R.L. ei ole
mõistes EV resident, vaid mitteresident, siis kuulus kohaldamisele
Omandireformis tagastati kaebuse esitajale vara ja riik leevendab tekitatud ülekohut isikutele, kes on kannatanud võõrvõimu tegevuse tõttu. Omandireformis said kaebaja ja tema õde tagasi vara, millele neil oli õigus ja omandireformi eesmärk on sellega täidetud ja riigi seadusjärgsed kohustused lõpevad vara tagastamisega. Eesti riik ei ole käitunud sõnamurdlikult, kuna omandireformi tingimused säilisid kahe kaebaja poolt võrreldud isikute suhtes võrdselt ja vara tagastamise suhtes tehtud otsus on jõustunud, kaebuse esitaja leiab, et see on õiguspärane otsus. Riik kaitses omandireformis kaebaja ja tema õe õigusi ja kohtles neid võrdsetena kuni vara tagastamiseni. Õiguskindluse põhimõtet ei ole rikutud. Kinnistu müümisel vara tagasi saanud isiku poolt rakenduvad maksuseadused ja enam ei rakendu omandireformi seadus. Kinnistu müügiga sooritati tsiviilõiguslik tehing ja tehingu maksustamisel võetakse aluseks
need sätted, mis puudutavad tagastatud vara maksustamist, kui sellega tagastamisele järgnevalt teostatakse tehing. Ükski omandireformi õigustatud subjekt ei maksa tulumaksu siis, kui temale vara tagastatakse. Kohus on juba märkinud, et antud juhul ei tasunud vara tagastamisel tulumaksu ei kaebuse esitaja ega tema õde. Kaebuse esitaja ei ole maksuhaldurile ega kohtule esitanud tõendeid, et neid kahte isikut koheldi ebavõrdselt ja seda sõltuvalt, kas tegemist on EV kodaniku või mittekodanikuga. 6 . Märgitust tulenevalt ongi vastustaja leidnud, et õigustatud subjekte ei ole koheldud ebavõrdselt
mõttes. Vara tagasisaamisel kaob vara tagastamise õigustatud subjekti staatus ehk iga vara tagasisaanud isik muutub eraõiguslikuks isikuks, vara omanikuks, kellel on õigus teha tagastatud varaga tehinguid. Kaebuse esitaja on teinud temale kuuluva varaga tehingu. Kaebuse esitaja esindajana on A.Kalda esitanud maksuhaldurile dokumendid, mis kinnitavad, et R.L. on tagastatud varaga teinud tehingu ja ta on müünud vara ja selle kohta on jõusolev notariaalselt kinnitatud 11.02.03.a. ostu-müügileping. Kohtutoimikusse on esitatud samuti märgitud leping (tlk 61-68 ). Lepingus sisalduvad andmed kinnitavad muuhulgas saadud tulu suurust, tehtud müügikulutusi. Lepingu andmed ühtivad A.Kalda seletustega, mis ta soovis esitada maksuhaldurile. Tehingust tulenevalt maksustatava väärtuse tõi maksuhaldur välja tõendatud andmete alusel. Maksuotsuses on õigesti märgitud, et võõrandatud varal soetamisväärtus puudub, kuna omandireformis tagastati vara tasuta. Lepingust tulenevat maksukohustust ei muuda müügitehingust saadud tasu ülekandmine kaebaja esindaja A.Kalda arvelduskontole ja rahasumma väidetav edasikinkimine Helve Kaldale. Omanikul ei ole keelatud teha tehinguid, sh järjestukuliselt seadusega lubatud tehinguid temale kuuluva varaga või sellelt saadud tuluga. Kuna kaebuse esitaja loobus vaidlustamast vaideotsust, siis kohus ei analüüsi eraldi vaideotsuse kohta esitatud kaebaja väiteid ja MTA esitatud vastuväiteid. Kuid kohus peab vajalikuks selgitada, et maksumenetluses kaebaja õigusi ei rikutud ka osas, mille kohaselt ei olevat kaebajat saanud piisavalt aega tõendite esitamiseks. Kohtule on esitatud Tallinna Füüsiliste Isikute MA direktori korraldus (tlk 69) 08.10.03.a., millest nähtub, et isikut kohustati esitama 28.10.03.a. aastaks kinnistu ostu-müügitehingu ja sellega seotud kulude tõendamiseks kuludokumendid. A.Kalda esitas 01.12.03.a. seletuskirja, volikirja, tehingu dokumendid. Tähtaja pikendamist ei ole taotlenud kaebuse esitaja ega tema esindaja, mistõttu maksuhaldur sai maksumenetluse läbi viia ja teha asjas otsuse. Kaebuse esitaja sai piisava aja, mis võimaldas esitada kõik poolt ja vastuargumendid. A.Alaver on saanud maksumenetluse jooksul kolmel korral ajapikendust asjas tähendust omavate dokumentide täiendamiseks. A.Alaver seda asjaolu ei vaidlusta. Kohtuasja läbivaatamise ajaks on kaebuse esitajal olnud piisavalt aega, et vajadusel täiendada esitatud dokumente. Kuna kaebuse esitajal ei ole tekkinud kahtlusi, et maksuotsuse andmed kajastavad ostu-müügitehingut käsitleva lepingu andmeid vääralt, ka ei ole esitanud R.L. või tema esindajad väiteid, et tehtud kuludokumendi andmed on kajastud vääralt, siis maksustatava väärtuse väljatoomisel ei ole vastustaja eksinud. Kuna kaebuse esitaja oli seotult vaideotsusega märkinud, et talle jääb arusaamatuks maksumetoodika ja maksusumma määramine ning asja arutamise käigus vaideotsusele esitatud kaebusest loobuti, siis kinnitas A.Alaver, et kinnistu ostu-müügiga seotud kulude, notari tasu andmed on õiged ja metoodika küsimus langeb ära. Tulumaksu määramiseks on maksumaksjal õigus kasust maha arvata vara müügiga otseselt seotud dokumentaalselt tõendatud kulud ja soetamismaksumuseks arvatakse kõik maksumaksja poolt vara omandamiseks ning selle parendamiseks, täiendamiseks tehtud dokumentaalselt tõendatud kulud, sh tasutud komisjonitasud, lõivud , notari tasud jms. R.L. pidi mitteresidendist füüsilise isikuna tasuma kinnistu võõrandamisest saadud kasult tulumaksu. Kui isik omandas kinnistu õigusvastaselt võõrandatud varana, siis ei saanud tal tekkida kulu vara omandamiseks (soetamismaksumust) . Kinnistu müügist saadud tulust oleks saanud maha arvata dokumentaalselt tõendatud kulud vara müügiga seotult. Vaidlusaluses otsuses märgitakse kuludena notari tasu 10707.-krooni ja riigilõiv 11667.-krooni. MKS § 12 nõudeid ei ole rikutud. 7 Kaebaja väide, et maksuhaldur jättis arvestamata dokumentidest „declaration of trust“, ei vasta tõele. Vaidlust ei ole küsimuses, et maksuhalduri poolt vaideotsuse tegemise ajaks uuritava materjali hulgas dokument oli, kuna see esitati kaebaja esindaja poolt 15.07.04.a. Seega ei saa esialgse maksuotsuse suhtes väita, et dokumendiga ei arvestatud. Märgitud dokument ei saa mõjutada vaidlustatud maksuotsuse sisu. Asja kohtuliku arutamise ajaks on usaldushoiu deklaratsioon kohtule esitatud eestikeelse tõlkena tlk 84 -85. Märgitud dokument ei väära maksuhalduri otsuse õigsust ja annab kinnitust, et tagastatud vara omanikuna oli R.L. õigustatud tegema tehingu, ta on tehingu teostanud ja maksuhaldurile esitatud ostu-müügileping on igati arvestatav dokument. A.Kalda selgitus (tlk 59) , mis esitati Tallinna Füüsiliste Isikute MA-le kinnitab, et R.L. sai õigusvastaselt võõrandatud vara omanikuks, ta teostas varaga tehingu ja see kuulus maksustamisele, edasi on kaebaja väidetel saadud raha kingitud H.Kaldale. Kaebuse esitaja peab ka ise end isikuks, kellele tagastati õigusvastaselt võõrandatud vara ja kes tegi sellega tehingu. Järelikult ei olnud maksuhalduril vajalik muid dokumente või andmeid koguda, kuna kaebaja (esindaja) oma väidetes toetus märgitud dokumentidele.
regulatsioonist nähtuvalt ei kehtinud mitteresidendist füüsilisele isikule tulumaksuvabastus kinnisasja võõrandamisest saadud kasu osas, kui kinnisasi oli läinud maksumaksja omandisse õigusvastaselt võõrandatud varana., nagu see kehtis residendist füüsilisest isikust maksumaksja puhul. Maksumaksjate residentsuse põhimõttest tulenev isikute jaotus kahte gruppi (rühma) ja nende maksuõigussuhtes subjektidena käsitlemisel ei saa teha võrdlust selle põhjal, et mingis muus õigussuhtes on nad seaduses sätestatud ühesugustele tingimustele vastavad isikud. Omandireformis on kaebaja ja tema õde võrdsed õigustatud subjektid sõltumata kodakondsusest. Omandireformi käigust tagastatud vara müügist saadud kasu erinev maksustamine mitteresidendid ja residendi puhul ei ole vastuolus PS §-ga
Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata ja kohtukulud jäävad kaebuse esitaja kanda, kuna HKS § 92 lg 1 tulenevalt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Vastustajad ei ole kohtukulu nõuet esitanud. Karin Kalmiste kohtunik 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.