← Eesti

3-04-282/3

Obsah (5)§ 65§ 44§ 68§ 64§ 52

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 28.juuni 2006, Tallinn Haldusasja number 3-04-282 Ha

§ 65

lg 3) ning teavitaks kaebajate taotlusest ja käskkirja osaliselt kehtetuks tunnistamise võimalusest Tallinna Linnavalitsust. Kirjas väideti, et keskkonnaministri 12.aprilli 2001 käskkirjaga riigi omandisse jäetud maa hõlmab ka endist kinnistut, mille suhtes kaebajad on maa tagastamise õigustatud subjektid. Maa tagastamise õigustatud subjekte maa riigi omandisse jätmise menetlusse ei kaasatud ja haldusaktist neid ei teavitatud. Käesolevaks ajaks on selgunud, et paekivi kaevandamine V karjääris on lõpukorral, kusjuures kõnealuse endise kinnistu alal on kaevandustööd lõppenud. Ka ala rekultiveerimine, mis ilmselt võtab veel aega, on kindlaks määratud. Seega on ette määratud maa riigi omandisse jätmise aluse äralangemine. Vastavalt

§ 44

lg 1 p 1 uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Maa tagastamise õigustatud subjektid taotlevad haldusmenetluse uuendamist ja maa riigi omandisse jätmise tühistamist endise kinnistu osas peale selle aluseks olnud asjaolude ettemääratud äralangemist. Tallinna Linnavalitsuse teavitamine on vajalik selleks, et linnavalitsus ei teeks ennatlikku maa tagastamata jätmise korraldust, mis rikuks taotlejate õigust ettemääratud asjaoludel maa riigi omandisse jätmise aluste äralangemisel maa tagasi saada. Kui riigiorganid soovivad maa jätkuvalt riigi omandisse jäämist, on õigustatud subjektid valmis pidama läbirääkimisi nõudeõiguse loovutamise või maatükkide vahetamise üle. Kaebajate 9.märtsil 2004 Vabariigi Valitsusele esitatud taotlusele kahju hüvitamiseks ja 8.aprillil 2004 keskkonnaministrile esitatud taotlusele menetluse uuendamise küsimuses Maaameti poolt 16.juunil 2004 saadetud vastuskirjas (tl 7-11) selgitati seonduvalt menetluse uuendamisega, et maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ega õigusnorm ei ole ära langenud ja haldusmenetluse uuendamine ei ole põhjendatud. MaaRS § 31 lg 1 p 9 alusel maa riigi omandisse jätmiseks peab olema väljastatud kehtiv maavara kaevandamisluba. 0e OÜ- le on 18.detsembril 1996 väljastatud kaevandamisluba, miks kehtib kuni 18.detsembrini 2006. Keskkonnaministeeriumi ja PTe OÜ vahel on 1.aprillil 2002 sõlmitud P tee 94 maaüksuse rendileping kehtivusega kuni 11.mai 2019, mistõttu pole alust eeldada, et mäeeraldus varem rekultiveeritakse. Maa riigi omandisse jätmine oli õiguspärane ja selle aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud. Ka ei ole isiku õigusi kestvalt piiratud, sest üleriigilise tähtsusega maardlate maa kuulub riigi omandisse jätmisele, seda maad õigustatud subjektidele ei tagastata, maa kompenseeritakse. Kaebajate 7.juuli 2004 kirjas (tl 12-13) keskkonnaministrile leiti, et nende 8.aprilli 2004 taotlusele ei ole asjakohaselt ja sisuliselt vastatud. Õigustatud subjektid ei tõstatanud maa riigi omandisse jätmise õiguspärasuse küsimust ja haldusmenetluse uuendamist taotleti mitte praegu, vaid teatud ajal peale maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolude ettemääratud äralange mist. Õigustatud subjektid soovivad maa tagastamist ning maa tagastamata jätmise asjaolude lähemal ajal äralangemine on kindel fakt. Seega ei olnud asjakohane selgitada maa riigi omandisse jätmise õiguspärasust ja käsitada menetluse 2

(9)3-04-282 uuendamist käesoleval ajal. Vastuskirjas ei antud ametlikku kinnitavat teavet, et maavara kaevandamine on lõpetatud või lõppemas mingil prognoositaval ajal. Kaevandamise lõpptähtaeg on 18.detsember 2006, kuid eeldatavasti lõpeb see varem ja ongi juba lõppenud. Sellisel juhul ei ole alust arvata maa-ala jätkuvalt riikliku tähtsusega maardla maaks, mäeeraldis kuulub kehtetuks tunnistamisele ning maa tagastamisele. Vastuses ei ole neid asjaolusid selgitatud. Lisaks asjaolude selgitamisele sooviti taotluses keskkonnaministri kinnitust, et seoses maavara kaevandamise lõppemisega on maa riigi omandisse jätmise asjaolud ära langenud või langevad eeldatavalt ära teatud aja jooksul ning et sellisel juhul kuulub maa tagastamisele. Samuti sooviti taotluses, et minister sellest linnavalitsust teavitaks, et viimane ei teeks ennatlikku maa tagastamata jätmise korraldust. Asjakohatu vastus tähendab vastamata jätmist, mistõttu ollakse sunnitud taas pöörduma asjakohase vastuse saamiseks täiendavalt selgitatud 8.aprilli 2004 taotlusele. Maa-ameti 3.septembri 2004 vastus kirjas (tl 14-15) selgitati, et MaaRS § 31 lg 1 p 9 R kohaselt on ainuke olukord, kus võidakse üleriigilise tähtsusega maardlate maa olemasoleva mäeeraldise piires tagastada, selline situatsioon, kus tagastamise taotlusega hõlmatud maa on kehtestatud korras rekultiveeritud. V karjääri osa, mis jääb endise R nr 361 maa-alale, ei ole tänaseni rekultiveeritud ja haldusorganile teadaolevalt ei ole ka rekultiveerimisega alustatud. MaaRS § 3 kohaselt on maareformi sisuks ka riigi omandisse jäetava maa kindlaksmääramine. Kui maa kuulub riigi omandisse jätmisele, siis ei ole võimalik seda maad hiljem tagastada. Tegemist on reformitud maaga, mille omanik on riigi näol kindlaks määratud. Endine R nr 361 asub praegusel kinnistul katastritunnusega 78403:313:
  1. Selle katastritunnusega kinnistul rekonstrueerimisprojekti algatamisest ei ole riigimaa valitsemiseks volitatud asutus Maa-amet teadlik. Kuna V karjäär koosneb erinevatest katastriüksustest, puudutab info rekultiveerimise kindlaksmääramisest suure tõenäosusega kõrval asuvat katastriüksust. Nimelt rekultiveeritakse katastriüksust tunnusega 78403:313:
  2. Kuna endise R nr 361 maa-alal toimub tänaseni kaevandamine ja rekultiveerimist ei ole plaanis, ei saa kõne alla tulla maa riigi omandisse jätmise tühistamine. Maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud ja seda ei juhtu ka lähitulevikus. Õigustatud subjektide pöördumises tehtud ettepanekuid nõudeõiguse loovutamise ja maatükkide vahetamise osas ei kaaluta, sest sellist võimalust MaaRS ette ei näe. Kuna maa ei kuulu tagastamisele, kompenseeritakse see seaduses sätestatud korras. Maa riigi omandisse jätmine oli kooskõlas kehtivate õigusaktidega, samuti ei ole ilmnenud mingeid uusi asjaolusid, mis võiksid olla menetluse uuendamise aluseks. Menetluse uuendamise taotlus jääb rahuldamata, kuna uuendamiseks puudub alus.
  3. H-S S, K P, L P, S K ja M R esitasid 28.septembril 2004 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti tunnistada vastustaja 16.juuni 2004 ja 3.septembri 2004 kirjades antud seletused õigusvastaseks ning kohustada vastustajat kaebajate 8.aprilli 2004 ja 7.juuli 2004 kirjades esitatud küsimustele vastama. Kaebajad leidsid, et haldusmenetluse uuendamise võimalust puudutavatele pöördumistele ei ole asjakohaselt ning konkreetsetest asjaoludest lähtudes vastatud, samuti ei ole käskkirja osalise kehtetuks tunnistamise võimalusest teavitatud linnavalitsust. Kaebajad ei taotlenud kohest menetluse uuendamist, vaid seoses ettemääratult asetleidvate asjaoludega. Vastuseid läbiv viga seisneb seisukohas, et kui haldusakt on kord vastu võetud, siis selle andmise asjaolude äralangemisel ei ole alust menetlust uuendada. Vastuse saamine on oluline seoses maa tagastamise menetlusega, sest asjaolude pädev esitamine peatab menetluse ja maa ennatliku tagastamata jätmise. 3
(9)3-04-282
  1. Tallinna Halduskohtu 16.mai 2005 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused: 1) Vastustaja vastused on asjakohased, sisult õiguspärased, motiveeritud ja sisaldavad vajalikke viiteid õigusnormidele. Vastused on kooskõlas avaldustele vastamise seadusega. Kaebajate õigusi ei ole rikutud. Puudub põhjus vastustaja kohustamiseks avaldusi uuesti lahendama. 2) 8.aprilli 2004 avaldus lahendati Maa-ameti poolt 16.juunil
  2. Vastuses on antud selgitus, miks on jäetud maa riigi omandisse, samuti on vastatud küsimusele, kas on võimalik haldusmenetlust uuendada. Vastuses selgitati, et kõnealuse maa-ala rendileping lõpeb alles 11.mail 2019 ja pole alust eeldada, et mäeeraldus varem rekultiveeritakse, maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ei ole ära langenud. Vastuses on ka märgitud, et kaebajate õigusi ei piirata kestvalt, sest maad ei tagastata ja see kompenseeritakse. Kuna maa tagastamise aluseks olnud asjaolud ega õigusnorm ei olnud ära langenud, siis ei olnud hetkel haldusmenetluse uuendamine võimalik ega vajalik, samas anti vastus, miks loetakse kaebajate suhtes maa osas tehtud küsimus lahendatuks ja maa kompenseerimisel õigused taastatuks. Vastates küsimusele, miks ei kuulu haldusmenetlus uuendamisele, on ühtlasi mõeldud ka tulevikku suunatud tegevust. 3) Korduv pöördumine on lahendatud Maa-ameti 3.septembri 2004 samasisulise vastusega, kus on veelgi täpsemini selgitatud haldusorgani positsiooni lähtudes õigusnormidest ja faktilisest olustikust. Asjaolu, et vastus on kaebajate poolt soovitust ulatuslikum, ei anna alust väita, et vastamisel on seadust rikutud. Vastamisel selgitati, miks on väär kaebajate seisukoht, et maa riigi omandisse jätmise alus on kindlalt ära langemas. Maa-amet ei saanud kinnitada maavara kaevandamise lõppemist või prognoositavat lõppemist 18.detsembril 2006 olukorras, kus ta oli seisukohal, et kaebajate õigused on taastatavad maa kompenseerimisega, et rendilepingu kehtivus aastani 2019 ei võimalda rekultiveerimist prognoosida ning et teabele maavara kaevandamise lõpetamisest ei saa toetuda. Maa on riigi omandis ning seda otsustust ei ole kavas muuta. Seega ei saa kaebajad nõuda, et minister kinnitaks eelduslikku, teatud aja jooksul toimuvat muudatust. 4) Kuna vastustaja ei saanud eelnimetatud kinnitust anda ja sellise kinnituse andmise võimalus ei tulene seadusest, ei ole kaebajate õigus i rikutud ka seeläbi, et vastustaja ei esitanud linnavalitsusele teavet ha ldusmenetluse uuendamise võimalikkusest eesmärgil vältida maa ennatlikku tagastamata jätmist. Selline kinnitus ei annaks kaebajatele õiguslikke eeliseid maa tagastamise otsustamisel. Maa tagastamise otsustab kohalik omavalitsus, kes selgitab asja menetlemisel välja, kas maareformi on võimalik kaebajate suhtes lõpule viia. Kaebajate esindaja selgitus, et linnavalitsus võiks esialgu maa kompenseerida ja tulevikus saaksid õigustatud subjektid kompensatsiooni riigile tagastada või muul moel hüvitada, ei ole kooskõlas võimalustega, mis reformiseadused kohalikule omavalitsusele ette näevad. Sama kehtib soovi suhtes, et linnavalitsus võiks jätta maa mittetagastamise otsuse tegemata kuni 18.detsembrini 2006, mil selgub, kas kaevandusloa lõppemisel langevad ära maa riigi omandisse jätmise alused. Kohalikul omavalitsusel ei ole pädevust laiendada õigusnormiga antud käitumisvariante, jätta tagastamismenetlust lõpuni viimata või seda peatada. 5) Vastustaja õigusabikulude hüvitamise taotlus ei ole põhjendatud, sest vaidluse iseloom ja keerukus ei ole tinginud lepingulise esindaja kasutamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  3. H-S S, K P, L P, S Ki ja M R apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 4
(9)3-04-282 1) Kohus leidis, et kuna maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ei olnud ära langenud, siis hetkel ei olnud haldusmenetluse uuendamine võimalik ega vajalik. Avalduse objektiks ei olnud aga me netluse uuendamine vastamise hetkel, vaid peale maa riigi omandisse jätmise aluse ettemääratud äralangemist. Maa ettemääratud rekultiveerimine on menetluse uuendamise aluseks. 2) Kohus leidis, et vastustaja, lugedes kaebajate maa tagastamise küsimuse lahendatuks ja kompenseerimisel õigused taastatuks, on vastanud küsimusele, miks ei kuulu haldusmenetlus uuendamisele tulevikus. Kohus jättis tähelepanuta, et avalduses ei olnud käsitatud maa tagastamist tingimusteta, vaid seoses ettemääratud rekultiveerimisega, mil maa kuulub tagastamisele (MaaRS § 6 ja § 31 lg 1 p 9). Maareformi eesmärk ja sisu avalduvad selgelt MaaRS §-s 6, mille kohaselt maa kuulub tagastamisele, kui see ei kuulu ostueesõigusega erastamisele, munitsipaliseerimisele või riigi omandisse jätmisele. Seega tuleb maa riigi omandisse jätmise aluse äralangemisel tunnistada haldusakt vastavalt

§ 44

lg 1 punktile 1 ja haldusmenetluse üldistele põhimõtetele kehtetuks ning maa tagastada. Kohatu on väita kaebajate õiguste taastamist alaväärtusliku kompenseerimise kaudu. Kohus pidas alusetult maa tagastamise küsimust lahendatuks, sest tagastamine ei olnud otsustatud. Vastusest avaldusele ei ilmne asjaoludega seostatus tulevikku suunatult ning seetõttu ei saa seda vastusena käsitada. Kohtu seisukoht, et vastus on nõuetekohane, on väär. Seisukoht maa ettemääratud rekultiveerimisel menetluse uuendamise ning maa riigi omandisse jätmise kehtetuks tunnistamise korral maa tagastamise võimatusest on õigusvastane. 3) Kohus nõustus ebaõigesti vastusest järelduvaga, et kaebajate seisukoht maa riigi omandisse jätmise aluse kindlast äralangemisest on väär. Kui kaevandamisluba on tähtajaline (18.detsember 2006) ning maa rendilepinguga on määratud ka rekultiveerimise hiliseim tähtaeg, siis on maa riigi omandisse jätmise aluse äralangemine eeldatav ja maa tagastamise otsustamisel oluline. Sellise ametliku kinnituse saamine on maa tagastamise õigustatud subjekti õigus ning sellest maa tagastamist otsustava kohaliku omavalitsuse teavitamine on riigi kohustus. Seega on vastustaja, lisaks asjakohase vastuse andmata jätmisele ja antud vastuse õigusvastasusele, jätnud sooritamata ka taotletud teavitamistoimingu. Kohus jättis TsMS § 231 lõiget 4 eirates tähelepanuta, et lisaks kaevandamise loa tähtaja lõppemisele 18.detsembril 2006 on ka kaevandamine lõppemas ning kaebajate poolt taotletava maa osas praktiliselt lõppenud. Nimetatud teave pärineb Keskkonnaministeeriumi tollaselt ametnikult ja Pte Te OÜ juhilt. Viimane kinnitas peatset maa rekultiveerimisele asumist, mistõttu toimub see ilmselt maa rendilepingu tähtajast oluliselt varem, so lähiaastatel. Samas ka rekultiveerimise hiliseimast tähtajast lähtumisel on tegemist kindlalt eeldatava maa riigi omandisse jätmise aluse äralangemisega, millega kaasneb maa tagastamine. 4) Kaebajate esindaja ei ole andnud kohtuotsuses osutatud selgitust, et maa võiks esmalt kompenseerida ja tulevikus saab kompensatsiooni tagasi maksta. Samas ei välista kompenseerimine maa tagastamist – kompenseerimise saab tunnistada kehtetuks ja alusetult omandatu tagastada. Kaebajate esindaja rõhutas hoopis seda, et kompenseerimine tuleb ära hoida, kui maad on võimalik tagastada. Seadusele mittetuginev on seisukoht, et maa tagastamise menetluse peatamine kuni maa tagastamise võimaluse selgumiseni on lubamatu ning kohaliku omavalitsuse pädevust ületav. Maa ennatlik tagastamata jätmine võib maa tagastamist komplitseerida või muuta isegi võimatuks. 5) Ebaõige on kohtu seisukoht, et vastuste formaalsuse tõttu vastustaja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks puudub kaebajatel põhjendatud huvi. Sisulise vastuse mittesaamine rikub kaebajate õigusi. 5

(9)3-04-282
  1. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Esimese astme kohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme ja õigesti hinnanud tõendeid ega ole rikkunud kohtumenetluse norme. Vastustaja on kaebajate taotlusele vastanud põhjalikult ja arusaadavalt nii üldiselt kui ka konkreetseid asjaolusid silmas pidades. Keskkonnaminister ei pea maa riigi omandisse jätmise käskkirja tühistamist vajalikuks ega võimalikuks ning seda ei ole kavas tühistada aastal 2006 ega ka hiljem.
  2. Ringkonnakohtu istungil toetasid H-S S ja M R ning kaebajate esindaja apellatsioonkaebust. Vastustaja esindaja vaidles sellele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Käesoleva haldusvaidluse on põhjustanud maa tagastamise õigustatud subjektide rahulolematus maa riigi omandisse jätmise otsustanud Keskkonnaministeeriumi vastustega nende pöördumistele. Kaebajad, kelle maa tagastamise taotlus ei olnud pöördumiste ajaks veel kohaliku omavalitsuse poolt lahendatud ning kes olid saanud informatsiooni maavara kaevandamise peatsest lõppemisest, soovisid saada ministrilt kinnitust, et aastal 2001 maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud faktilised asjaolud on aastaks 2004 muutunud või peatselt muutuvad, et haldusmenetlus sel juhul uuendatakse, maa tagastamist takistav haldusakt tunnistatakse kehtetuks ning maa tagastatakse. Ehkki kaebajad on korduvalt toonitanud, et nad ei taotlenud haldusmenetluse kohest uuendamist, vaid kinnitust, et tulevikus menetlus uuendatakse, järeldub kaebajate pöördumistest, et nende sooviks oli menetluse uuendamine sõltuvalt asjaoludest kas kohe või tulevikus. Nii märgitakse 7.juuli 2004 pöördumises (tl 13): „ 8.
  4. taotluses ei soovitud aga üksnes maavara kaevandamise lõppemisega seotud asjaolude selgitamist, vaid seda et keskkonnaminister maad riigi omandisse jätma ja seda kehtetuks tunnistama õigustatud ametiisikuna ametlikult kinnitaks, et seoses maavara kaevandamise lõppemisega on maa riigi omandisse jätmise asjaolud ära langenud või langevad eeldatavalt ära teatud aja jooksul ja et asjakohaste haldustoimingute kaudu kuulub sellisel juhul maa tagastamisele.“ Menetluse uuendamise alusena on nii pöördumistes kui ka kaebuses osutatud

§ 44lg 1 punktile 1.

10. Tõlgendades haldusmenetluse uuendamisega seonduvat õiguslikku regulatsiooni, on Riigikohtu halduskolleegium 10.novembri 2004 otsuses nr 3-3-1-36-04 (seisukohti korratud 16.detsembri 2004 otsuses nr 3-3-1-80-04) andnud selgitusi, mis on olulised ka käesolevas asjas. Nii on Riigikohus märkinud järgmist.

on kohaldatav ka omandireformi käigus läbi viidava haldusmenetluse puhul (p 9).

§ 68

lg 1 järgi on isikul õigus taotleda ha ldusakti kehtetuks tunnistamist üksnes juhul, kui ta võib taotleda

§ 44

alusel haldusmenetluse uuendamist.

§ 44

lg 1 loetleb alused, mille esinemise korral haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse uuendab. Seega tuleb

§ 68

lõiget 1 ja § 44 lõiget 1 nende koostoimes mõista selliselt, et kui isik esitab haldusakti kehtetuks tunnistamise taotluse, milles väidab mõne

§ 44

lõikes 1 sätestatud aluse olemasolu, ja haldusorgan on selle aluse olemasolu kindlaks teinud, siis peab haldusorgan menetluse uuendama. Uuendatud menetluses peab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustama üldjuhul oma diskretsiooniõiguse alusel (

§ 64

lg 2) (p 11).

§ 68

lõikest 1 ei saa aga teha järeldust, et keelatud on esitada haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlusi muudel alustel kui neil, mis on sätestatud

§ 44lõikes 1. Isiku selline õigus tuleneb juba PS §-st 46, mille kohaselt on igaühel õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigiasutuste, kohalike 6

(9)3-04-282 omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Kuid

-st ei tulene, et haldusorgan on kohustatud

§ 44

lõikes 1 sätestatud alustest erinevatele alustele tuginevat haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlust igal juhul sisuliselt menetlema. Kuna sellise taotluse menetlemiseks muud korda ette nähtud ei ole, tuleb sellist taotlust käsitleda avalduse või märgukirjana avaldustele vastamise seaduse tähenduses ja taotlusele selles seaduses sätestatud korras vastata. Vastuses sellisele taotlusele võib haldusorgan selgitada, et

§ 44

lõikes 1 sätestatud aluste puudumise tõttu menetlust ei uuendata ja haldusakti kehtetuks ei tunnistata (p 12). Välistatud ei ole aga, et isiku sellelaadses taotluses võib olla esitatud andmeid või seisukohti, mis võivad ajendada haldusorganit oma varasemaid seisukohti muutma ja haldusakti kehtetuks tunnistama. Sellisel juhul uuendab haldusorgan haldusmenetluse akti kehtetuks tunnistamise otsustamiseks. Kuna vastavat taotlust ei olnud esitatud

§ 44

lg 1 alusel, siis toimub menetluse uuendamine haldusorgani enda initsiatiivil (p 13). 11. Iseenesest on õige kaebajate seisukoht, et

§ 44

lõikes 1 märgitud aluse kindlakstegemise korral tuleb haldusorganil isiku taotluse alusel haldusmenetlus uuendada. Haldusorgan võib omal initsiatiivil haldusmenetluse uuendada ka siis, kui

§ 44

lõikes 1 loetletud alused puuduvad ning isik menetluse uuendamist ja haldusakti kehtetuks tunnistamist taotleda ei saa. Õige on seegi, et maa tagastamata jätmise ja kompenseerimise korraldust on võimalik kehtetuks tunnistada ja tagasi täita, kui maa riigi omandisse jätmise haldusakt tunnistatakse kehtetuks. Samuti on mõistlik isiku ootus, et olukorras, kus maa riigi omandisse jätmise haldusakt tunnistatakse suure tõenäosusega lähitulevikus kehtetuks ja takistus maa tagastamiseks kaob, ei otsusta kohalik omavalitsus sellist informatsiooni omades maa tagastamise üle menetlusökonoomikast lähtudes enne, kui asjaolud selguvad. Seevastu isiku ootust, et kohalik omavalitsus viivitab maa tagastamise taotluse lahendamisega aastaid, oodates kaevandatava maavara varude ammendumist, maa rekultiveerimist ning maa tagastamist takistava haldusakti kehtetuks tunnistamist, ei pea mõistlikuks ega õigusaktidest tulenevaks ka ringkonnakohus. Maareform ei saa kesta lõputult. Käesoleva vaidluse asjaolusid silmas pidades peab ringkonnakohus õigeks halduskohtu järeldust, et kaebajad on saanud vastustajalt oma pöördumistele nõuetekohase vastuse, milles on antud haldusorgani seisukoht haldusmenetluse uuendamise võimaluse suhtes nii vastamise hetkel kui tulevikku suunatuna, vastuses antud selgitused on sisuliselt õiged ning kaebajate õigusi ei ole neile vastamise ja soovitud kinnituste andmata jätmisega rikutud. 12. Vaadeldavad vastused ei kannata kaebajate poolt osutatud puuduste all. Kokkuvõtlikult sisaldavad vastused järgmisi seisukohti: 1)

§ 44

lg 1 punktis 1 märgitud alus haldusmenetluse uuendamiseks puudub, sest maa riigi omandisse jätmine ei piira kestvalt taotlejate õigusi ning maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ega õigusnorm ei ole ära langenud; 2) haldusorganile teadaolevalt ei lange maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolu ära ka lähemas tulevikus; 3) ka ühtki muud

§ 44lõikes 1 loetletud menetluse uuendamise alust ei esine.

Lisaks eeltoodule järeldub vastusest, et pöördumistes esitatud seisukohad ja andmed ei ole ajendanud haldusorganit haldusmenetlust ka omal initsiatiivil uuendama ja haldusakti kehtetuks tunnistamist kaaluma. Asja menetlemisel kohtus on vastustaja samuti korduvalt kinnitanud, et maa riigi omandisse jätmist ei ole haldusorganil kavas kehtetuks tunnistada. 13. Vastavalt

§ 44

lg 1 punktile 1 uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et 7

(9)3-04-282 maareformi käigus maa riigi omandisse jätmise näol ei ole tegemist maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi kestvalt piirava haldusaktiga. Ehkki omandireform on kestnud kaua ja kaebajate maa tagastamise taotluse menetlemine vältas pikka aega ning tagastamistaotlus ei olnud lahendatud ka veel keskkonnaministri poole pöördumiste ajaks (kõnealune maa jäeti MaaRS § 6 lg 2 p 4 alusel tagastamata Tallinna Linnavalitsuse 21.septembri 2005 korraldusega nr 1752-k), ei tähenda see, et tegemist on kestva avalik-õigusliku suhtega. Haldusakt saab isiku õigusi kestvalt piirata pikaajalises õigussuhtes, mis jätkub ka pärast haldusakti andmist. Maa tagastamise õigustatud subjektidel on nõudeõigus, mis realiseerub maa tagasisaamise või seaduses ettenähtud juhtudel (maa tagastamisest keeldumise aluste esinemisel) kompensatsiooni saamisega. Maa tagastamise avaldus kujutab endast soodustuse saamiseks haldusakti andmise taotlust. Kui maa otsustatakse jätta tagastamata ja kompenseeritakse, siis õigussuhe lõpeb. Maa riigi omandisse jätmise otsus on maa tagastamise küsimust lahendava haldusakti suhtes eelhaldusakt (

§ 52

lg 1 p 2), millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu - maa tagastamata jätmise aluse olemasolu. Maa riigi omandisse jätmine MaaRS § 31 lg 1 p 9 alusel toob vältimatult kaasa sama maa tagastamata jätmise ja kompenseerimise (MaaRS § 6 lg 2 p 4). Käesoleval juhul ei ole vaatluse all küll maa tagastamisest keeldumise otsus, kuid sisuliselt oli maa riigi omandisse jätmise kui eelhaldusaktiga kaebajate nõudeõiguse suhtes õiguslikult siduv otsus tehtud ning soodustuse saamine mitte maa tagastamise, vaid kompensatsiooni näol üheselt selge. Olukorras, kus isiku nõudeõigus on sisuliselt lahendatud, ei saa rääkida nõudeõiguse jätkumisest ja selle kestvast piiramisest. Ringkonnakohus osutab siinkohal, et maa riigi omandisse jätmise korra p 3 kohaselt tuleks kohalikul omavalitsusel juhul, kui maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses selle jätmisega riigi omandisse, teha otsus maa mittetagastamise ja kompenseerimise kohta ühe kuu jooksul maa riigi omandisse jätmise otsuse avaldamise päevale järgnevast päevast arvates. Eeltoodu tõttu on asjakohased ja õigusaktidega kooskõlas vastustes antud selgitused maareformi sisu ja eesmärkide kohta, samuti seisukohavõtud, et kaebajate õigusi kestvalt ei piirata ning et tagastamata jääva maa eest on neil õigus saada kompensatsiooni.

  1. Isegi kui kõnealune haldusakt oleks vaadeldav isiku õigusi kestvalt piirava haldusaktina, ei ole millegagi ümber lükatud vastustaja vastustes korduvalt esitatud ning kohtumenetluses korratud seisukoht, et maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolu (tegemist on üleriigilise tähtsusega maardla rekultiveerimata maaga olemasoleva mäeeraldise piirides) ei olnud kaebajate pöördumise hetkel ära langenud ega lähiajal ka ära langemas. 8.aprilli 2004 pöördumises märgivad kaebajad, et nad on 9.märtsil 2004 kohtunud R. Raudsepaga Keskkonnaministeeriumist, saanud tutvuda objektiga kohapeal ning 7.aprillil 2004 on nad kohtunud objekti valdava Pte Te OÜ juhtidega. Kaebajate sõnul selgus, et paekivi kaevandamine V karjääris on lõpukorral ning kaebajate poolt tagasi taotletava end ise kinnistu alal on kaevandustööd lõppenud. Kaebajad väitsid, et ehkki ala rekultiveerimine võtab veel ilmselt aega, on see kindlaks määratud. Eeltoodust järeldasid nad, et maa riigi omandisse jätmise aluse täielik äralangemine on ette määratud. 7.juuli 2004 pöördumises tuginesid kaebajad maavara ammendumisele ja kaevandamise loa kehtivusele kuni 18.detsembrini
  2. Vastustes sisalduv seisukoht, et maa riigi omandisse jätmise alused ei ole ära langenud ega ära langemas, tugines kaevandamise loa kehtivusele 18.detsembrini 2006, maa rendilepingu kehtivusele 11.maini 2019 ning rekultiveerimise faktile kõrvalasuval, kuid mitte kaebajate taotletavat maad hõlmaval katastriüksusel, mille rekultiveerimist ei ole plaanis. 8

(9)3-04-282 Ringkonnakohtu istungil vastustaja selgitas ja tõendas, et kaevandamise loa kehtivusaja lõpp on tegelikult 11.mai 2019 ning vaidlustatud vastuses oli eksitusest märgitud kaevandamise loa kehtivuse lõppemise ajaks mäetööde litsentsi kehtivuse tähtaeg. Ringkonnakohus ei jaga kaebajate kahtlusi, et vastustaja soovis maavara kaevandamise lõppemise tegelikke asjaolusid nende eest varjata, ega seisukohta, et vastustaja pidanuks välja selgitama ja teatama paekivi varude lõppemise ning maa rekultiveerimise konkreetse aja isegi siis, kui see võib toimuda aastate pärast. Ringkonnakohtu hinnangul oli vaadeldavas õigussuhtes ja kaebajate nõudeõigust silmas pidades küllaldane informeerida neid sellest, et lähiaastatel maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ära ei lange ja haldusorganil pole kavas ha ldusakti kehtetuks tunnistada. Asjaolu, et maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud ei olnud vastamise ajal ära langenud, ära langemas ega ole seda ka praegu, näitab apellatsioonimenetluses kaebajate endi esitatud väide, et käesolevaks ajaks on arvele võetud alumine paekiht, mis ammendub tõenäoliselt aastal 2007 ja sellele järgneb veel rekultiveerimine. Ka vastustaja esindaja kinnitas, et põhjavaru on tunnistatud aktiivseks varuks, maavara kaevandamine jätkub, kuid samas märkis, et kaevandamine ei pruugi aastal 2007 lõppeda. Seega pole maa rekultiveerimise aeg teada siiani, küll on aga ilmne, et selleks võib kuluda veel aastaid. Ametlikku kinnitust, et maa riigi omandisse jätmise aluseks olnud asjaolud langevad ära aastate pärast ja siis võidakse haldusmenetlus uuendada, ei ole ministril alust anda ega kaebajatel seda nõuda. Niisugune kinnitus ei saaks anda kaebajatele maareformis mingeid õiguslikke eeliseid. 15. Halduskohtu konstateering, et kaebajatel puudub vastustaja tegevuse õigusvastasuse iseseisva tuvastuse suhtes põhjendatud huvi, ei tähenda kohtu järeldust HKMS § 7 lõikest 1 tuleneva kaebeõiguse puudumise kohta, vaid seisukohavõttu, et kuna tuvastamistaotlus on hõlmatud rahuldamisele mittekuuluva kohustamistaotlusega, pole vaja tuvastamistaotlust eraldi analüüsida. 16. Apellatsioonkaebuse väited ei anna kohtuotsuse tühistamiseks ja kaebuse rahuldamiseks alust. Ringkonnakohus ei tee otsust kaebajate kasuks ja seetõttu jääb nende taotlus kohtukulude hüvitamiseks rahuldamata. Ka vastustaja taotlus apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude hüvitamiseks jääb HKMS § 87 lg 2 alusel rahuldamata. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et välise õigusabi kasutamine ei olnud käesoleva kohtuvaidluse puhul vältimatu ja seetõttu on haldusorgani õigusabikulud tervikuna põhjendamatud. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.