3-05-299 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Kaire Pikamäe, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 28. juuni 2006, Tallinn Haldusa
) § 12 lg 4 p- le 7, mille kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud, ja lg- le 5. Vabariigi Valitsuse 24.10.2000 korraldusega nr 840-k moodus tatud asjatundjate komisjoni arvamuse kohaselt tuleb I. M lugeda kaadrisõjaväelaseks, arvestades tema teenistust väeosas nr 77034, kus ta tegeles langevarjuhüpetega - spordialaga, mis oli nimetatud väeosa sõjalise väljaõppe põhiline osa. Nimetatud väeosa oli üksik eriotstarbeline ründedessantbrigaad, kus õpetati isikuid välja dessantoperatsioonideks ja diversioonideks. Seega on taotleja saanud sõjaväelise eriväljaõppe ja omab sõjaväelist auastet. Kuna I. Mi suhtes ei ole tuvastatud
§ 12
lg 4 p-des 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu, on talle
§ 12lg 5 alusel võimalik anda erandina tähtajaline elamisluba ja seda pikendada.
KMA 23.05.2005 otsusega nr 20051115 keelduti L Male alalise elamisloa andmisest viitega
§ 12
lg 4 p- le 14, mille kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba selle seaduse § 12 lg 4 p-des 6, 7, 10, 11 ja 12 nimetatud isiku abikaasale ja alaealisele lapsele, ja lg- le
- Otsuses leiti, et L. Ma on kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes teeninud ja sealt reservi arvatud välismaalase abikaasa.
- Tallinna Halduskohtule esitatud kaebustes taotles I. M KMA 25.04.2005 otsuse nr 20051098 tühistamist ning L. Ma KMA 23.05.2005 otsuse nr 20051115 tühistamist. Kaebuste põhjenduste kohaselt ei ole I. M käsitatav
§ 12lg 4 p-s 7 nimetatud isikuna.
Kaebuse esitaja ei ole omanud teenistuskohta, ei ole olnud ohvitser, ta ei teeninud sõjaväeliselt korraldatud asutustes ja üksustes ega käinud ka regulaarselt sõjaväeosas, mille koosseisu kuulus. Selles väeosas tegeles ta üksnes spordiga, olles langevarjuhüpetes mitmekordne Eesti NSV meister ja NSVL meistersportlane. Kaebaja leidis, et teda on vastuolus Põhiseaduse §-ga 12 diskrimineeritud seoses kuuluvusega kindlasse sotsiaalsesse gruppi, ning tõi esile, et ta on sündinud Eestis ja elanud siin kogu oma elu. Alalise elamisloa saamise õiguse piiramine tähendab, et ta on sunnitud taotlema elamisloa pikendamist kogu oma elu kestel, tõendades iga kord, et ta ei kujuta ohtu Eesti riigi julgeolekule. L. Ma kaebuses väidetakse lisaks, et olukord, kus L. Ma võimalus saada alalist elamisluba seostatakse abikaasa õigusliku seisundiga, rikub tema ÜRO Kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti art-st 16 tulenevat õigust tema õigussubjektsuse tunnustamisele. L. Ma tõi esile, et ta on Eestis elanud püsivalt alates 1984. aastast. Alalise elamisloa puudumise tõttu ei saa kaebuse esitaja normaalselt kasutada kõiki õigusi, mis tal olid varem kui alalisel Eesti elanikul, sh töötada, osaleda kohalikel valimistel jne. Kaebuse esitaja suhtes VS § 12 lg 4 p 14 ja § 12 lg 5 kohaldamine on põhiseadusevastane. 3. Tallinna Halduskohtu 05.10.2005 otsusega jäeti kaebused rahuldamata. Kohtu põhjendused olid järgmised. 2
(7)3-05-299 1) Vaidlus puudub selles, et I. Mi sõjaväepiletil (tl 103) olevast teenistuskäigust nähtuvalt on ta teeninud kaadrisõjaväelasena NSVL armees. Samas on I. M seisukohal, et nimetatud teenistus oli fiktiivne, kuna kaebuse esitaja faktiliselt sõjaväeteenistuses ei osalenud, vaid tegeles armee nimekirjas olles hoopis spordiga. Kaebuste lahendamine sõltub sellest, kas I. Mi teenistus kaadrisõjaväelasena oli fiktiivne; 2) Kohtuistungil selgitas I. M sõjaväeteenistuse asjaolusid järgmiselt.
- aastal, kui tema ajateenistus lõppes, tegi Tallinna Aeroklubi talle ettepaneku hakata tegelema professionaalse spordiga ning kuna ametlikult professionaalseid sportlasi sel ajal ei olnud, tuli tal olla ametlikult sõjaväeteenistuses. Kuigi kaebuse esitaja oli sõjaväes aastatel 1980-1983 akude laadimise jaama ülem ja 1983-1984 desinfektsiooni sanitaarinstruktor, ta tegelikult tööl ei käinud ning sai üksnes palka registreeritud langevarjuhüpete eest. Talvisel ajal, kui hüppeid sai vähe sooritada, anti kaebuse esitajale 45-päevane puhkus. Kaebuse esitaja alaliselt Viljandis väeosa juures ei elanud, vaid elas erinevate aeroklubide juures. Kaebajal pole sõjaväelist haridust ning ta on lõpetanud ainult Tallinna Ehitusmehhaanika Tehnikumi. Kord aastas viidi läbi võistlused sõjaväeosade vahel ning igas sõjaväeosas pidi olema meeskond, kes tegeleb spordiga ja esindab sõjaväeosa. Kaebaja sõjaväeosa meeskond, kellega koos ta langevarjuhüppeid tegi, tegeles ainult spordiga ja sõjaväetööga nad kokku ei puutunud. Meeskonna ülemaks oli ohvitser, keda kutsuti võistlustel käies treeneriks.
- aastal lahkus kaebuse esitaja perekondlikel põhjustel üleajateenistusest. Pärast
- aastat kaebaja enam professionaalse spordiga ei tegelenud, vaid läks tööle Tallinna Uus-Sadamasse. Ajateenistuses olevad isikud, keda valmistati ette dessantlasteks, tegid aasta jooksul umbes 10 hüpet, sportlased aga, kes käisid võistlustel sõjaväeosa esindamas, tegid palju rohkem hüppeid. 3) Kaebajate väited, nagu oleks I. M sõjaväes tegelenud vaid spordiga, lähevad lahku tunnistaja R R ütlustest. Tunnistaja, kes töötas aastatel 1956-1984 langevarjuinstruktorina Tallinna Aeroklubis, selgitas, et I. M tegutses Tallinna Aeroklubis langevarjusportlasena kuni sõjaväkke minekuni. Tunnistaja väitel proovis aeroklubi leida sportlastele võimalust vabalt hüpetel käia. Tunnistaja väitel oli langevarjuhüpetega tegelemine armeeteenistuses lihtsam, kuna väeosa komandör soosis oma väeosa meeskonnaliikmeid. Ta lasi neil pidevalt käia aeroklubi juures treeninglaagrites Tallinnas, Raplas, Kohtla-Järvel jne. Aeroklubi treeningutest täies ulatuses osa võtvaid väeosa poisse oli tunnistaja väitel 5-
- Kui oli vaja väeosas oma ülesandeid täita, siis nad kutsuti telefoniga sinna, nad täitsid oma ülesanded ja tulid siis tagasi. Treeninglaagrid olid erinevate aegade ja pikkustega ning väeosa poolt võimaldati neil laagritest osa võtta. Koostöö sõjaväeosaga seisnes selles, et komandör tuli aeroklubisse rääkima treeningute ühisest korraldusest ja leidis, et saab aeroklubi poiste näol endale õppinud langevarjurid teenistusse võtta. Vahelduvad komandörid suhtusid asjasse ühtmoodi. Iga komandöri eesmärk oli näidata oma meeskonda sportlikel võistlustel heal tasemel. Tunnistaja väitel treenis I. M väeosas olles kindlasti dessanthüpeteks. Tunnistaja arvas mäletavat, et komandör kutsus poisid hüpete ajaks tagasi sõjaväeossa. Kui toimusid hüpped väeosas, siis olid lennukid ja kopterid sõjaväe omad. 4) Kohtul pole alust kahelda tunnistaja ütluste erapooletuses ja usaldusväärsuses, samas ei saa kaebuse esitaja anda seletusi erapooletult. Tunnistaja ütlustega on tõendatud, et I. M küll tegeles sõjaväeosas spordiga, kuid seda niivõrd, kuivõrd seda armeeteenistuses seatud reeglid võimaldasid, samuti ei tegelenud ta teenistuses olles üksnes sportlike langevarjuhüpete, vaid ka dessanthüpete sooritamisega. Seega sai ta väljaõppe ühteaegu nii dessanthüpetes kui sportlikes hüpetes. Määrav pole see, et ta teenistuses olles sõjaväelist teooriat ei õppinud ega reaalselt desinfektsiooni sanitaarinstruktori ülesandeid ei täitnud. Nagu nähtub tunnistaja ütlustest ning I. Mi enda selgitustest, ei pidanud väeosa viimase poolt selliste tööülesannete 3
(7)3-05-299 täitmist ka vajalikuks. I. M oli väeosale reaalselt vajalik õppinud langevarjurina, kes seoses oma treenitusega aitas väeosal saavutada spordivõistlustel häid tulemusi. Nii tema kui ka tunnistaja väitel maksti kaebuse esitajale armeeteenistuses olles palka. I. M panustas professionaalse langevarjurina väeosa tegevusse sellega, et osales väeosade vahelistel spordivõistlustel ning sai selle eest ka tasutud. Tema seletuse ning tunnistaja ütlustega on tuvastatud, et väeosa nr 77034, milles ta teenis, oli dessantväeosa, mille eripära – sõjalised langevarjuhüpped – ühtis suuresti tema spordialaga, milleks olid sportlikud langevarjuhüpped mille tõttu sai toimuda ka tihe koostöö aeroklubi ja sõjaväeosa vahel. Asjaolu, et I. M ei elanud alaliselt sõjaväeosas Viljandis ning tema abikaasa oli sisse kirjutatud Tallinna, on seletatav I. Mi viibimisega erinevates Eesti paikades tihti toimunud treeninglaagrites, mis täitsid üheaegselt nii sportlikke kui sõjaväeosa sõjaväelisi eesmärke (näha väeosa ridades võistlusvõimelisi langevarjureid). 5) Riigikohtu 09.05.2002 otsuses nr 3-3-1-18-02 on asutud seisukohale, et lähtudes kaitseväeteenistuse seaduse analoogilisest kaadrikaitseväelase mõistest, tuleb kaadrisõjaväelaseks pidada isikut, kes on astunud vabatahtlikult sõjaväelisesse tegevteenistusse. Käesoleval juhul puudub vaidlus selles, et kaebuse esitaja otsustas vabatahtlikult asuda üleajateenistusse. 6) Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt 26. juulil 1994 alla kirjutatud ning Riigikogu poolt 20.12.1995 ratifitseeritud „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni va helise lepingu Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ja nende ajutise sealviibimise tingimustest “ artikli 1 p 1 kohaselt loeti relvajõududeks Eesti Vabariigi territooriumil asuvaid Vene Föderatsiooni relvajõudude ja piirivalvevägede juhtimisorganeid, operatiivkoondiseid, väekoondiseid, väeosasid, ettevõtteid, asutusi, organisatsioone ja sõjaväeõppeasutusi. Lepingu artikli 1 p 2 kohaselt loeti relvajõudude koosseisu kuuluvateks isikuteks nii relvajõududes tegevteenistuses olevad sõjaväelased kui ka relvajõududes töötavad tsiviilisikud. Seega kuulus kaebuse esitaja välisriigi relvajõudude koosseisu. 7) Seega vastab I. M
§ 12lg 4 p 7 tingimustele.
8) L. Male pole võimalik
§ 12lg 4 p 14 kohaselt alalist elamisluba anda.
Kaebuse esitajad pole neile erandina tähtajaliste elamislubade andmist ja pikendamist vaidlustanud. 9)
§ 12
lõike 4 punktid 7 ja 14 on kooskõlas Eesti Vabariigi Põhiseadusega, samuti ÜRO Kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise paktiga. Riigikohtu 04.05.2001 otsuses nr 3-3-1-21-01 on leitud, et põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust elada Eestis ja jääda Eestisse elama. Alalise elamisloa andmise tingimuste seostamine teatavasse gruppi kuulumisega pole diskrimineerimine Põhiseaduse § 12 mõttes. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. I. Mi ja L. Ma apellatsioonkaebustes palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebused rahuldatakse. Apellatsioonkaebuste väitel on kohus andnud tunnistaja ütlustele ja kaebaja seletustele väära hinnangu. Kaebajate taotlusel üle kuulatud tunnistaja kõik ütlused tõlgendati KMA kasuks. Näiteks siis, kui sõjaväeosa juht kutsus sõdureid telefoni teel sõjaväeossa tagasi, asusid nad kõik peale I. Mi teenistusse tagasi, I. M jätkas treeninguid aeroklubis. 4
(7)3-05-299 Et I. M tegeles langevarjuspordiga, tõendavad käesolevas asjas apellantide poolt hulgaliselt esitatud dokumendid, sh ajaleheartiklid. Seega ei saa apellant olla endine kaadrisõjaväelane. Sporthüpped ja dessanthüpped on kaks eri asja, kuna dessanthüpetel on kõik tehtud hüppaja ülesande kiirelt ja täpselt maanduda kergendamiseks, sporthüpped on suunatud hüppaja ülesannete raskendamisele sportlikel eesmärkidel. Kohus ei ole arvestanud sellega, et professionaalsetele sportlastele pidi nõukogude perioodil keegi palka maksma, millega on seletatav sportlaste teenimine relvajõududes. Kuna kaebajad vastavad
§ 12
lg-s 3 sätestatud tingimustele, on neil õigus sellest sättest tulenevalt saada alaline elamisluba Eestis elamiseks. Et kaebajad on Eestile lojaalsed ja ei kujuta endast ohtu, näitab ka see, et KMA on neile pidevalt tähtajalist elamisluba pikendanud. L. Ma leiab, et tema puhul on alalise elamisloa andmata jätmisel tegemist diskrimineerimisega soo ja kindlasse sotsiaalsesse gruppi kuuluvuse tõttu, kuna alalise elamisloa andmine on välistatud kollektiivsel tunnusel rajaneva põhjendamatu piiranguga. Samuti on rikutud tema õigust õigussubjektsuse tunnustamisele, kuna puudub põhjus arvata, et tema kui õigus- ja teovõimeline isik ei saaks iseseisvalt taotleda alalist elamisluba Eestis. 5. KMA vastuses apellatsioonkaebustele palutakse need jätta rahuldamata. Meelevaldne on apellantide etteheide, et kohus on tunnistaja ütlusi tõlgendanud KMA kasuks. Tunnistajana välja kutsutud isik on kohustatud kohtule andma tõeseid ütlusi temale teada olevate asjaolude kohta. Kohus on vaidlustatud otsuses tuvastanud, et I. M küll tegeles spordiga, kuid niivõrd, nagu seda armeeteenistuses seatud reeglid võimaldasid, sealjuures ei tegelenud ta teenistuses olles vaid sportlike langevarjuhüpete sooritamisega, vaid sooritas ka dessanthüppeid, seega sai väljaõppe mõlemat liiki hüpetes. Apellandid vastavad
§ 12lg 4 p-des 7 ja 14 sätestatud tunnustele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Kaebuste eesmärgiks on saavutada Eestis elamiseks alalise elamisloa väljastamine kaebuse esitajatele. Kaebuse sõnastuse kohaselt taotletakse haldusaktide tühistamist, millega jäeti rahuldamata kaebuse esitajate alalise elamisloa taotlused (I. Mi 03.01.2005 taotlus nr 1007390231 ja L. Ma 08.04.2005 taotlus nr 2020392073). Et üksnes vaidlustatud haldusaktide tühistamisest ei piisa kaebuste eesmärgi saavutamiseks, tuleb kaebusi HKMS § 19 lg 7 teisest lausest lähtuvalt tõlgendada ka kohustamistaotlustena KMA- le ettekirjutuse tegemiseks kaebuse esitajate alalise elamisloa taotluste uueks läbivaatamiseks. 7.
§ 12
lg 3 alusel võib alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat ning kellel on Eestis kehtiv elamisluba, elukoht ja legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks, kui sama seadus ei sätesta teisiti.
§ 12
lg 4 p-s 7 on aga sätestatud, et elamisluba ei anta ega pikendata välismaalasele, kes on teeninud kaadrisõjaväelasena välisriigi relvajõududes, sealt reservi arvatud või erru läinud.
§ 12
lg 4 p 14 alusel ei anta ega pikendata elamisluba sama paragrahvi lg 4 p-des 6, 7, 10, 11 ja 12 nimetatud isiku abikaasale ja alaealisele lapsele. Sama seaduse § 12 lg 5 alusel võib sellisele välismaalasele anda erandina tähtajalise elamisloa ja seda pikendada, kui ei ole tuvastatud sama paragrahvi 4. lõike punktides 1-4, 9-13 ja 15 nimetatud asjaolu. 5
(7)3-05-299 Kohtupraktikas (Riigikohtu 09.05.2002 otsus nr 3-3-1-18-02) on asutud seisukohale, et mõiste „teenistus kaadrisõjaväelasena” sisustamisel tuleb analoogiliselt kaitseväeteenistuse seadusega lähtuda muuhulgas järgmistest olulistest tunnustest – vabatahtlik astumine teenistuskohale sõjaväeliselt korraldatud asutuses või üksuses. Kaadrisõjaväelasena teenistusena ei ole aga käsitatav vabatahtlik asumine fiktiivsesse teenistusse. Isiku tegevteenistust sõjaväes võib pidada fiktiivseks, kui ta tegelikult ei täida sõjaväeliselt korraldatud asutuse või üksuse teenistuskoha ülesandeid. 8. Vaidlustatud haldusaktides on leitud, et I. Mi üleajateenistust sõjaväeosas nr 77034 tuleb käsitada teenistusena kaadrisõjaväelasena
§ 12
lg 4 p 7 mõttes seetõttu, et ta tegeles selles väeosas langevarjuhüpetega, spordiga, mis oli nimetatud väeosa kui üksiku eriotstarbelise ründedessantbrigaadi väljaõppe põhiline osa, saanud selleläbi sõjaväelise eriväljaõppe ning omab ka sõjaväelist auastet. Halduskohus on tuvastanud I. Mi selgituste ja tunnistaja ütluste alusel järgmised asjaolud I. Mi sõjaväeteenistuse kohta: 1) ta tegeles sõjaväeosas spordiga, kuid niivõrd, kuivõrd seda võimaldas armeeteenistus; 2) ta ei tegelenud teenistuses olles üksnes sportlike langevarjuhüpete, vaid ka dessanthüpete sooritamisega, seega sai ta väljaõppe nii dessanthüpetes kui sportlikes hüpetes; 3) teenistuses olles ta sõjaväelist teooriat ei õppinud ega reaalselt oma teenistuskoha (desinfektsiooni sanitaarinstruktor) ülesandeid ei täitnud, sest väeosa ei pidanud tema poolt selliste ülesannete täitmist vajalikuks; 4) ta panustas professionaalse langevarjurina väeosa tegevusse sellega, et osales väeosade vahelistel spordivõistlustel ning sai selle eest ka tasutud ; 5) väeosa, milles ta teenis, oli dessantväeosa, mille eripära (sõjalised langevarjuhüpped) ühtis suuresti tema spordialaga (sportlikud langevarjuhüpped); 6) ta ei elanud alaliselt sõjaväeosas ning viibis tihti treeninglaagrites. Vaidluse all ei ole olnud asjaolu, et I. M on väeteenistuse ajal tegelenud sportlike langevarjuhüpetega tippspordi tasemel. Seda tõendavad ka asjas esitatud tunnistused ENSV meistri rinnamärgi kandmise ja NSVL meistersportlase kvalifikatsiooni omandamise kohta, spordivõistlustelt saadud diplomid, ajaleheväljavõtted jm dokumendid (ärakirjad tl 13-72).
- Kuna teenistuskoht on sõjaväelise tegevteenistuse oluliseks tunnuseks, leiab ringkonnakohus erinevalt halduskohtust, et teenistuse fiktiivsuse määratlemisel omab olulist tähtsust, et isik ei pidanud oma teenistuskoha ülesandeid täitma ning nendele vastavas sõjalises väljaõppes osalema. Väeosa esindamine spordivõistlustel kuulub küll sõjaväelase teenistuskohustuste hulka, kuid on sõjaväeteenistuse eesmärkide seisukohalt kõrvalise tähtsusega. Seetõttu ei näita üksnes väeosa esindamisega spordivõistlustel ning nendeks treenimises seisneva väljaõppega piirduvate teenistusülesannete täitmine, et sõjaväeteenistus ei olnud fiktiivne. Ka isiku harrastatava spordiala seotus väeosa sõjalise väljaõppega ei anna alust saavutusspordi samastamiseks sõjaväeteenistusega.
- Tunnistaja R. R ütlustest ei saa teha järeldust, et I. M tegeles üleajateenistuse ajal spordiga üksnes teenistuskoha ülesannete kõrvalt. Tunnistaja ringkonnakohtus antud ütlustest nähtuvalt puudutasid tema halduskohtus antud ütlused, et I. Mi kutsuti treeningutelt spordiklubist väeossa teenistusülesandeid täitma, perioodi, mil I. M oli samas sõjaväeosas ajateenistuses. Samuti ei näita tunnistaja ütlused, kas ja mis ulatuses pidi I. M väeosas üleajateenistuse ajal sooritama dessanthüppeid. 6
(7)3-05-299
- Arvestades koosmõjus järgmisi asjaolusid - I. Mi tegelemine väeteenistuse ajal tippspordiga; tema elamine väeosast eemal; tema vormistamine väeteenistuses muuhulgas teenistuskohale (desinfektsiooni sanitaarinstruktor), mille ülesannete täitmiseks puudus tal erialane ettevalmistus; üldteada asjaolu, et sportlase töölevormistamist teatud ametikohale kasutati kõnealusel perioodil laialdaselt vahendina saavutusspordi tasustamiseks - peab ringkonnakohus usutavaks, et I. Mi ülesanded üleajateenistuses piirdusid üksnes spordiga seonduvaga, mistõttu tema üleajateenistus väeosas 77034 oli fiktiivne.
- Seetõttu tugineti vaidlustatud haldusaktides faktilise aluseta
§ 12lg 4 p-dele 7 ja 14, mistõttu need haldusaktid on õigusvastased.
Asja lahendamiseks ei ole seetõttu vaja hinnata apellantide muid väiteid
§ 12lg 4 p-de 7 ja 14 kohaldamise õigusvastasuse kohta.
- Eeltoodud põhjusel tuleb halduskohtu otsus HKMS § 46 lg 1 p 2 alusel tühistada ning teha HKMS § 26 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel uus otsus, millega tühistatakse KMA 25.04.2005 otsus nr 20051098 ja KMA 23.05.2005 otsus nr 20051115 ning tehakse KMA-le ettekirjutus kaebuse esitajate alalise elamisloa taotluste uueks läbivaatamiseks käesoleva otsuse seisukohtadest lähtudes. Apellatsioonkaebused loetakse rahuldatuks.
- Kohtukulude väljamõistmise taotlusi vastaspoolelt ei ole kohtumenetluses esitatud. Lauri Madise Silvia Truman Kaire Pikamäe 7
(7)