3-04-319/4

(6)3-04-319 ASJAOLUD JA MENETLUSE SENINE KÄIK

1. 27.10.2002 toimunud ja tööõnnetusena registreeritud autoavarii tagajärjel sai Tolliameti Tallinna Tolliinspektuuri inspektor E Kp töövigastuse, millega seoses viibis haiguslehel 27.10.2002 kuni 31.01.2003 ja 26.02.2003 kuni 21.03.2003, naastes seejärel teenistusse. 29.04.2004 kutsusid töökaaslased E. Kale teenistuskohta kiirabi ning pärast seda jäi E. Kp teenistusest puuduma. Maksu- ja Tolliameti (edaspidi MTA) Tallinna Tolliinspektuuri 27.08.2004 kirjaga nr 16.12/6749-2 teatati E Kale, et ta vabastatakse alates 13.09.2004 teenistusest ATS § 119 lg 1 alusel. E. Kp vabastati nimetatud alusel ja nimetatud kuupäevast arvates teenistusest Maksuja Tolliameti peadirektori 07.09.2004 käskkirjaga nr 3424-k.
2. Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses taotles E. Kp Maksu- ja Tolliameti peadirektori 07.09.2004 käskkirja nr 3424-k seadusevastaseks tunnistamist, MTA- lt kaebuse esitaja kasuks 6 kuu ametipalga ulatuses hüvitise 32 460 krooni, lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise 5152 krooni ning kahjuhüvitise 15 594 krooni väljamõistmist. Kaebuse esitaja leidis, et tema teenistusest vabastamisel oleks pidanud kohaldama avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 119 lõiget 3, kuna ta oli 27.10.2002 osalenud tööõnnetusena fikseeritud autoavariis ning MTA ametnikud olid teadlikud kaebaja tööõnnetuses saadud vigastustest ning arstliku ekspertiisi komisjoni suunamise edaspidisest vajadusest. Kaebuse esitaja märkis samuti, et MTA ametnikud said tema nõusolekuta kõik kaebuse esitaja tervislikku seisundit puudutavad dokumendid ning sundisid kaebuse esitajat minema arsti juurde ilma kaebuse esitaja nõusolekuta ja tema tahte vastaselt. Samuti leidis kaebuse esitaja, et MTA hilines talle lõpparve väljamaksmisega 21 tööpäeva ning pärast õnnetust lisatasu ja tulemustasu senisest väiksemas suuruses maksmisega on tekitatud kaebuse esitajale saamata jäänud tulu näol kahju kokku 15 594 krooni ulatuses. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata, väites muuhulgas, et E. Kp ei pöördunud kordagi MTA poole oma teenistusest puudumise põhjuse teavitamaks ega informeerinud asjaolust, et tema haigestumine on seotud 27.10.2004 toimunud tööõnnetusega. Ka vastustajale 16.09.2004 esitatud töövõimetuslehtedele on tööst vabastamise põhjuseks märgitud “haigestumine”, mitte aga “töövigastus”. Seetõttu ei pidanud vastustaja kaebuse esitaja suhtes kohaldama ATS § 119 lg- t
4. Tallinna Halduskohtu 16.05.2005 otsusega nr 3-2334/2004 jäeti kaebus rahuldamata järgmiste põhjend ustega: 1) Kuna E. Kp ei olnud tema teenistusest vabastamise ajaks esitanud töövõimetuslehti, siis maksis MTA lõpparve koosseisus õigeaegselt välja kõik teada- ja saadaolevad summad. Õigusaktidega ei ole kehtestatud tähtaega, mille jooksul tööandja peab teenistujale maksma summad, mis said talle teatavaks pärast teenistuja teenistusest vabastamist. Pärast 16.09.2004 tööandjale töövõ imetuslehtede esitamist teostatud kasutamata puhkusepäevade hüvitise ümberarvestamise tulemusel täiendava lõpparve ülekandmine kaebaja arveldusarvele on teostatud mõistliku tähtaja jooksul; 2) Töötajal puudub subjektiivne õigus nõuda endale lisatasu maksmist konkreetses suuruses. Kaebaja ei ole ka tõendanud, et tema tööülesannete täitmise tulemuslikkus, töökoormus, tööpanus jm lisatasude määramisel arvesse võetavad näitajad on samad tollitöötajatega, kellele on vastav lisatasu määratud, ning et need näitajad pärast 27.10.2002 toimunud tööõnnetust olid tal samasugused kui enne eelmärgitud autoavariid. Kaebuses on samuti 2

(6)3-04-319 kinnitatud, et tööõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustus mõjutas kaebaja töövõimet ja töö tulemuslikkust. Kaebuse esitaja ei ole ka temale lisatasu määramise käskkirju varem õigeaegselt vaidlustanud; 3) Kui MTA oli või pidi olema teadlik et kaebaja oli teenistusest vabastamise ajal töövõimetu 27.10.2002 toimunud tööõnnetuse tagajärjel, siis ei oleks ta ATS § 119 lõikest 3 tulenevalt tohtinud kaebuse esitajat vabastada enne viimase tervenemist või tema invaliidsuse kindlaksmääramist. Pärast õnnetusejärgselt pikalt teenistusest töövõimetuse tõttu puudumist ei olnud kaebuse esitaja rohkem kui aasta vältel enam teenistusest töövõimetuse tõttu puudunud, millest võis tööandja järeldada, et kaebaja on tööõnnetusest põhimõtteliselt tervenenud. Kaebaja käis kolleegide toetusel 2003 aprillis või mais arsti juures vastuvõtul, samas ei ole tõendatud, et need kolleegid tegutsesid kui tööandja volitatud esindajad ja oleksid saanud teadlikuks kaebaja haigusega seonduvatest üksikasjadest. Puuduvad tõendid ka selle kohta, et MTA oleks teadnud Wismari Haigla AS psühhiaatri poolt kaebaja ambulatoorse vastuvõtu kohta koostatud 29.04.2003 teatises (tl 82) märgitust, et E. Kp vajab ravi jätkamist ning „ilmselt edaspidi VEK-i suunamist”. Ka sellest, et kaebuse esitaja ei teatanud oma ülemusele teenistusest puudumise põhjust ega esitanud töövõimetuslehti enne teenistussuhte lõpetamist, nähtub, et MTA ei teadnud ega pidanud teadma, et kaebaja on töövõimetu töövigastuse tüsistuste tagajärjel. Töövõimetuslehtedel nr 0025664, nr 30000360, nr 30001682, nr 00006699, nr 00006967 ja nr 00008189 oli märgitud tööst vabastamise põhjuseks „haigestumine”, mitte aga „tööõnnetus ”. Asjaolu, et kaebaja perearst on kaebaja teenistussuhte lõppemisest ligi pool aastat hiljem, 07.01.2005, koostanud Eesti Haigekassa Harju osakonnale õiendi, milles on märkinud, et töövõimetuse õige põhjus on “7 tööõnnetuse tagajärjel haigestumine” ja teinud vastavad parandused järgnevates haiguslehtedes, ei muuda kaebaja teenistusest vabastamist ATS § 119 lg 1 alusel arvates 13.09.2004 seadusevastaseks, sest vaidlustatud käskkirja and misel ei teadnud ega saanudki MTA teada kaebaja töövõimetuse tegelikku põhjust. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. E Ka apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada, välja arvatud osas, mis puudutab saamata jäänud tulu 15 594 krooni väljamõistmise nõuet, ning teha uus otsus, millega esitatud kaebus vastavas osas rahuldatakse. 1) Apellant ei nõustunud halduskohtu järeldusega, et MTA ei teadnud, et E. Kp oli teenistusest vabastamise ajal töövõimetu seoses tööõnnetusega. Apellant leidis, et uurimispõhimõttest tulenevalt oleks haldusorgan pidanud eeldama kaebuse esitaja haigestumist seoses tööõnnetusega ning enne vaidlustatud käskkirja andmist ise vajalikud tõendid koguma ja asjaolud välja selgitama. Seisukoha põhjendamiseks toob apellant esile järgmised asjaolud: ta oli varem tööõnnetusega seoses korduvalt haiguslehel viibinud ning vastustaja oli seda aktsepteerinud vaatamata sellele, et haiguslehtedele oli töövõimetuse põhjusena märgitud haigestumine; pärast tööõnnetust ei olnud apellandi töövõime endine; 29.04.2004 apellandile töökaaslaste poolt apellandi teenistuskohale kiirabi kutsumisel on töökaaslaste selgituste põhjal märgitud eelneva ravina aastatagune raske autoavarii, mis näitab, et MTA pidi olema teadlik haigestumise ja tööõnnetuse põhjuslikkust seosest. Samuti pidi MTA töövõimetuse ja tööõnnetuse vahelist seost nägema sellest, et teenistusest vabastamise käskkirja kättesaamise päeval esitas apellant haiguslehed, millelt nähtus, et ta on 31.08.2004 suunatud Arstliku Ekspertiisi komisjoni. Apellant märgib samuti, et MTA ei ole kordagi palunud temalt selgitust haigusega seotud asjaolude kohta ning 12.08.2004 telefonivestluses rahuldas vastus, et teenistusest puudumine on seotud töövõimetusega, MTA- 3

(6)3-04-319 d täielikult. Õige pole ka halduskohtu seisukoht, et MTA ei tohtinudki apellandi tervislikku seisundit puudutavaid asjaolusid uurida. 2) Ringkonnakohtu istungil väitis apellant täiendavalt, et sõltumata sellest, kas MTA pidi teadma apellandi töövõimetuse tegelikku põhjust, on vaidlustatud käskkiri objektiivselt õigusvastane, sest apellandi töövõimetuse tegelik põhjus ei võimaldanud tema vabastamist vaidlustatud käskkirjas kohaldatud õiguslikul alusel. Apellatsioonimenetluse käigus loobus E. Kp apellatsioonkaebusest halduskohtu otsuse peale järgmisi nõudeid puudutavas osas: 1) MTA- lt kaebaja kasuks 6 kuu ametipalga hüvitise väljamõistmine; 2) lõpparvega viivitamise eest hüvitise väljamõistmine. Apellant jäi üksnes nõude juurde tunnistada MTA peadirektori 07.09.2004 käskkiri nr 3424-k seadusevastaseks.

1. MTA palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, esitades selle menetlusse jäänud nõudele järgmised vastuväited: 1) Sellest, et tööõnnetusele järgneval perioodil ei puudunud E. Kp töölt enam alates 21.03.2003, järeldas MTA, et teenistuja on tööõnnetusest tervenenud ; 2) Kuna isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 3 kohaselt kuuluvad tervislikku seisundit puudutavad andmed delikaatsete isikuandmete hulka, siis puudus MTA- l õigus neid andmeid uurida. Asjaolu, et apellandile kutsuti teenistuskohta kiirabi, ei anna tööandjale teavet üle nelja kuu kestva teenistusest puudumise kohta; 3) Vastustaja on korduvalt nii telefonitsi kui kirja teel pöördunud apellandi poole teenistusest puudumise põhjuste teadasaamiseks, ent E. Kp ei ole põhjust teatanud ning samas keeldunud töövõimetuslehtede esitamisest. Haiguslehtede õigsuses kahtlemiseks ei olnud MTA- l mingit põhjust; 4) Tallinna tolliinspektuuri administratiivosakonna peaspetsialist ei olnud pädev E. Ka teenistusülesannete täitmist hindama ning seega ei ole asjakohased apellandi väited, et pärast tööle naasmist ei olnud tema töövõime endine ; 5) MTA ei pidanud seostama E. Ka poolt pärast teenistustest vabastamist esitatud töövõimetuslehele tehtud AEK-sse suunamise märget tema teenistusest puudumisega töövõimetusesse seonduvalt, kuna sotsiaalministri 26.09.2002 määruse nr 114 „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormid” § 5 lg 10 kohaselt tuleb üle 120 päeva kestva töövõimetuse korral igal juhul AEK poole pöörduda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Apellatsioonkaebuse nõuetes halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsuse tegemiseks MTA-lt kaebaja kasuks 6 kuu ametipalga hüvitise väljamõistmise ja lõpparvega viivitamise eest hüvitise väljamõ istmiseks lõpetab ringkonnakohus HKMS § 38 alusel menetluse määrusega. Seega lahendab ringkonnakohus käesolevas otsuses üksnes ATS § 135 lg- l 1 põhinevat nõuet tunnistada apellandi teenistusest vabastamine MTA peadirektori 07.09.2004 käskkirjaga nr 3424-k seadusevastaseks. 4

(6)3-04-319

1. Vaidlustatud käskkirjaga vabastati kaebuse esitaja teenistusest ATS § 119 lg 1 alusel, mis sätestab: „Ametniku võib vabastada teenistusest, kui ta on haiguse või vigastuse tõttu teenistusest puudunud üle nelja kuu järjest või üle viie kuu kalendriaasta jooksul, tuberkuloosi haigestumise tõttu siis, kui ta on teenistusest puudunud üle kaheksa kuu järjest või üle kaheksa kuu kalendriaasta jooksul.” Kaebuse esitaja väitel ei kuulunud eelviidatud norm tema teenistusest vabastamisel kohaldamisele sama paragrahvi lg-s 3 sätestatud erinormi tõttu, mille kohaselt töövigastuse tõttu ajutiselt töövõimetuks jäänud ametniku teenistussuhe peatub ja talle säilitatakse tema ametikoht kuni tervenemiseni või invaliidsuse kindlakstegemiseni. Sellest normist tulenevalt ei saa ametnikku, kes on ajutiselt töövõimetuks jäänud töövigastuse tõttu, ATS § 119 lg 1 alusel teenistusest vabastada ning sellisele ametnikule säilitatakse tema ametikoht kuni tervenemiseni või invaliidsuse kindlaksmääramiseni. Kuna kehtivas sotsiaalõiguses enam „invaliidsuse” ja „invaliidsusgrupi kindlaksmääramise” mõisteid ei kasutata, tuleb asuda seisukohale, et ametikoht tuleb töövigastuse tõttu ajutiselt töövõime kaotanud ametnikule säilitada kuni tema püsiva töövõimetuse kindlakstegemiseni. Ametikohal jätkamist takistava püsiva töövõimetuse kindlakstegemisel võib ametniku teenistusest vabastada ATS § 117 lg 1 p 5 alusel, mis sätestab, et ametniku võib ametikohale mittevastavuse tõttu teenistusest vabastada, kui tema tervislik seisund ei võimalda püsivalt temal oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt täita. Kaebuse esitaja püsiv töövõimetus on tehtud kindlaks arstliku ekspertiisi 24.12.2004 otsusega nr 164476, (tl 91) mille kohaselt on ta alates 29.10.2004 kaotanud töövõime 100 % ula tuses. Apellant leiab, et seetõttu oleks temale tulnud teenistuskoht säilitada kuni 29.10.2004, mistõttu tema teenistusest vabastamine alates 13.09.2004 oli õigusvastane.
2. Poolte vahel pole vaidlust selles, et tegelikult puudus apellant teenistusest alates 29.04.2004 sellise töövõimetuse tõttu, mis oli tingitud varasemast töövigastusest. Seda tõendavad ka eelviidatud arstliku ekspertiisi otsus nr 164476, millest nähtuvalt on E. Kal tuvastatud püsiva töövõimetuse põhjuseks töövigastus, ja perearst Tiina Oruaasa 07.01.2005 õiend Eesti Haigekassale selle kohta, et E Ka töövõimetuslehtedel tuleb asendada tööst vabastamise põhjus „1 - haigestumine” põhjusega „7 - tööõnnetuse tagajärjel haigestumine” (tl 83). Seega on tõendatud, et 29.04.2004 kuni teenistusest vabastamiseni puudus apellant teenistusest töövigastusest tingitud töövõimetuse tõttu ATS § 119 lg 3 tähenduses. Vastustaja ja halduskohus on aga seisukohal, et eelnimetatud asjaolu ei mõjuta apellandi MTA peadirektori 07.09.2004 käskkirjaga nr 3424-k teenistusest vabastamise õiguspärasust, sest ATS § 119 lg 3 kohaldamine saab kõne alla tulla juhul, kui ametiasutus on ametniku töövõimetuse põhjusest ehk selle seotusest töövigastusega teadlik või peab sellest teadlik olema.
3. Haldusakti kooskõla tingimuseks selle andmise ajal kehtiva õigusega on muuhulgas juhtumi faktiliste asjaolude vastavus haldusakti andmise aluseks olevas õigusnormis sisalduvatele õiguslikele eeldustele. Seega tuleb haldusakti õiguspärasust hinnata selle andmise ajal olemas olnud faktiliste asjaolude pinnalt, olenemata sellest, kas haldusorgan nendest asjaoludest oli või pidi olema teadlik. Juhul, kui haldusakti andmise ajal eksisteerinud faktilised asjaolud tegelikult ei vastanud haldusakti andmise aluseks olevatele õiguslikele eeldustele, ei võta kaebuse esitajal võimalust haldusakti vaidlustamisel kohtus nendele 5

(6)3-04-319 faktilistele asjaoludele tugineda ja kohtul haldusakti õiguspärasust nende asjaolude põhjal hinnata see, et neid asjaolusid ei ole esile toodud haldusakti andmisele eelnenud menetluses.

1. Eeltoodud põhjustel oli apellandi MTA peadirektori 07.09.2004 käskkirjaga nr 3424-k teenistusest vabastamine vastuolu tõttu ATS § 119 lg- ga 3 seadusevastane. Seetõttu ei ole selle haldusakti õiguspärasuse hindamiseks vajalik tuvastada, kas vastustaja oli või pidi olema 07.09.2004 käskkirja andmise ajal teadlik sellest, et apellandi töövõimetuse põhjuseks oli töövigastus.
2. HKMS § 46 lg 1 p 2 alusel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, milles jäeti rahuldamata kaebuse taotlus MTA peadirektori 07.09.2004 käskkir ja nr 3424-k seadusevastaseks tunnistamiseks. Nimetatud osas tuleb teha uus otsus, millega kaebus vastavas osas rahuldatakse ja tunnistatakse MTA peadirektori 07.09.2004 käskkiri nr 3424-k seadusevastaseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osas, milles selle menetlust ei lõpetata.
3. Vastustaja ei ole kohtumenetluse käigus taotlenud kohtukulude väljamõistmist vastaspoolelt. Halduskohus on jätnud kaebuse esitaja taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks rahuldamata seoses kaebuse täies ulatuses rahuldamata jätmisega. Kuigi ringkonnakohus muudab halduskohtu otsust ja teeb uue lahendi, millega kaebus osaliselt rahuldatakse, ei muuda ta HKMS § 93 lg-te 3 ja 6 alusel kohtukulude jaotust poolte vahel. Halduskohtule esitati kaebaja esindaja poolt küll kuludokumentidena advokaadibüroo arved (tl 117, 118), kuid mitte nende tasumist tõendavad dokumendid. Kohtupraktikas väljakujunenud seisukoha järgi HKMS § 93 lg 1 tõlgendamisel mõistetakse haldusasjas välja üksnes kohtukulud, mille kandmine on tõendatud; kohtukulude väljamõistmiseks haldusasjas ei piisa, kui on tekkinud üksnes õigusabi eest tasumise kohustus, vaid õigusabikulud peavad olema reaalselt tasutud (vt nt Riigikohtu 20.12.2000 otsus nr 3-3-1-55-00, p 2; 17.04.2003 otsus nr 3-3-1-28-03, p-d 8, 12). Apellatsioonimenetluse kohtukulude väljamõistmiseks ei ole apellant ringkonnakohtule taotlust esitanud. Lauri Madise Kaire Pikamäe Silvia Truman 6