.1 lg 4 kohaselt peab mootorsõiduki juht parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kaebuse esitaja tasus parkimistasu vahetult pärast parkimise alustamist, s.t. koheselt kui tal tekkis selleks võimalus.
.1 lg 4 sisalduvat käsku “tasuda parkimistasu enne parkimise alustamist“ ei ole kaebuse esitajast sõltumatutel põhjustel võimalik täita.
lg 1 , mis annab parkimise mõiste, tuleneb,et kui auto peatada, on tegemist parkimisega, mille eest tuleb tasuda parkimistasu. Ka juhul, kui eeldada, et parkimispiletid on müügil samal tänaval, tuleb ikkagi auto eelnevalt parkida ja siis minna parkimispiletit ostma. Sellisel 1 juhul on juba tegemist parkimiskorra rikkumisega. Seadus ei sätesta kohustust osta parkimispilet väljaspool tasulist parkimisala. Ka oleks see subjektile ebamõistlikult koormav . Liiklusseaduse § 50.1 lg 4 sisalduv käsk, mis kohustab “ parkimistasu maksma enne parkimise alustamist” on vastuolus Põhiseadusega, kuna seda ei ole võimalik täita. HMS § 63 lg 1 kohaselt on tühine haldusakt ( üldkorraldus) kehtetu algusest peale ning lõike 2 punkti 4 kohaselt on haldusakt tühine kui see kohustab toime panema õigusrikkumise. Vastustaja näol ei ole tegemist isikuga, kes tohib koguda makse. Kohalike maksude seaduse § 2 lg 1 kohaselt on valla- või linnavolikogul õigus anda määrusi kohalike maksude kehtestamiseks, sellele rakendatakse maksukorralduse seaduses maksuseaduse kohta sätestatut ning maksumäärusega ei kehtestata maksukorralduse seaduses või käesolevas seaduses sätestatud erandeid. Kohalike maksude seaduse § 3 lg 1 kohaselt on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist ning lõike 2 kohaselt rakendab volikogu poolt volitatud ametiisik kohalike maksude kogumisel maksukorralduse seaduses sätestatud maksuhalduri õigusi volikogu määrusega sätestatud ulatuses.MKS § 5 lg 3 kohaselt võib vald või linn vastavalt kohalike maksude seaduses sätestatule sõlmida maksuameti asutusega halduslepingu, millega kohaliku maksu maksuhalduri ülesanded antakse üle Maksuameti kohalikule asutusele .Kaebuse kohaselt järeldub eespooltoodust, et linn ei saa anda vastustajale üle maksuhalduri funktsiooni. Halduskoostöö seaduse § 5 lg 1 kohaselt võib volitada haldusülesannet täitma, kui haldusülesande täitmine juriidilise või füüsilise isiku poolt on majanduslikult põhjendatud, arvestades muu hulgas ülesande riigi või kohalike omavalitsuste poolt täitmiseks volitamiseks võimalikuks rahastamiseks ning järelevalveks tehtavaid kulutusi, haldusülesande täitmiseks volitamine ei halvenda selle täitmise kvaliteeti, haldusülesande täitmiseks volitamine ei kahjusta avalikke huve ega nende isikute õigusi, kelle suhtes haldusülesannet täidetakse. Rikutud on kaebuse esitaja õigusi – nõutakse parkimise eest tasumist, määratakse ühepoolselt kõrgendatud parkimistasu, kuid ei tagata piletite ostmise võimalust. Kaebuse esitaja leiab, et tema suhtes on täitunud kõik kolm eespooltoodud tingimust – parkimisautomaatide ja piletite müügikohtade arv on vähenenud, Tallinna linnale on läinud parkimise funktsiooni täitmine majanduslikult ebaotstarbekamaks. Parkimise korraldamise kui avalik-õigusliku ülesande üleandmisega eraõiguslikule juriidilisele isikule on rikutud halduskoostöö seaduse sätteid, kuna ei ole tagatud ülesande kvaliteet. Tallinna Linnavolikogu määrus on õigusvastane ja teostatud toimingud viivistasu nõudmisel ebaseaduslikud.
ja Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003.a. määrus nr 9 02.02.2003.a. Seega ei saa Tallinna Linnavolikogu 18.04.2002.a. otsust nr 176 lugeda Liiklusseaduse ja linnavolikogu määrusele nr 9 vastavaks, kuna otsus on tehtud enne seadusemuudatust ja selle alusel parkimistasu kehtestamist kohaliku maksuna. Täiendavalt esitas kaebuse esitaja taotluse Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003.a. määruse nr 9 p.4.2 kohaldamata jätmiseks, põhjendades taotlust osundatud sätte vastuolust liiklusseadusega ja põhiseadusega. Kohaliku omavalitsuse volikogul puudub volitusnorm kehtestada maksuvabastusi ja täiendavaid maksustamise aluseid. Määruses on viidatud volitusnormidele, kuid nendest viidatud sätetest ei tulene, et seadusandja oleks võimaldanud kohalikul omavalitsusel 2 otsustada maksu määramise aluste üle. Riigikohus leidis kohtuasjas nr 3-4-1-10-02. et seadusandja peab kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida täitevvõimule. Täitevvõim võib kehtestatud piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada täiendavaid piiranguid. Määruse p.4.2 toodud piirang ei ole kehtestatud seadusega , olles seega vastuolus põhiseaduse §-ga 3, mille kohaselt riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.
.2 lg 1 kohaselt tehakse viivistasu määramise otsus parkimistasu maksmata jätmise või tasutud parkimisaja ületamise korral. Ülaltoodud loetelu on kaebuse väitel ammendav ja kohaliku omavalitsuse poolt ei ole seaduslik määruses sätestada täiendavaid karistamise aluseid. PS § 113 hõlmab kaebuse kohaselt ka maksu kehtestamise aluseid ja nii maksu kui maksu määramise aluse peab kehtestama seadus. Määruse nr 9 lisa punkti 4.2 on lubatud
.2 lg 1 määratletud viivistasu määrata ka siis, kui parkimistasu on makstud, kuid seda tõendav dokument ei ole sama punkti esimeses lauses sätestatud viisil paigutatud sõiduki esiklaasi või esiukseklaasi taha.
.1 lg 4 kohaselt peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Volikogu on sisustanud määruse punktiga 4.2 täiendavalt
.2 lg 1 toodud aluseid ja on kaotatud võimalus tasuda parkimistasu vahetult pärast parkimise alustamist. Volikogu on muutnud
.2 lg 1 seadusandja poolt fikseeritud viivistasu mõiste sisu ja ületanud sellega
.2 lg 6 sätestatud delegatsiooninormi piire, mistõttu käsitletav lause on vastuolus PS § 3 esimese lausega ja § 154 esimese lausega. Viidatud sätteist tuleneb seaduslikkuse nõue, mis tähendab, et kohaliku omavalitsuse õigusaktid peavad olema kooskõlas seadusega. Määruse nr 9 p.4.2 ei ole kooskõlas
Kaebuse esitaja on kohtule esitanud ka täiendava kirjaliku selgituse kaebuse ja kaebuse täienduse kohta ( tl 47-57) Vastustaja vastuväited Kaebuses toodud asjaoludest nähtuvalt parkis kaebuse esitaja Tallinnas tasulisel parkimisalal ilma parkimistasu maksmata. Mootorsõiduk Mitsubishi reg märgiga 388 AME oli 31.05.2004 pargitud avalikul tasulisel parkimiskohal Uus tn 24 ilma, et oleks parkimise eest tasutud, parkimise algusaeg oleks teatavaks tehtud parkimiskella või kirjaliku teatega parkimise algusaja kohta, oleks toimunud sõitjate peale- või mahaminek või veose laadimine. Asjakohatu on väide, et kaebaja tasus parkimise eest kohe, kui tal tekkis selleks võimalus. Viidatud määruse nr 9 kohaselt tuleb parkimistasu maksta kohe pärast parkimise alustamist. Samas on määruses jäetud võimalus, et sõidukit parkiv juht teeb teatavaks parkimise alguse aja ja sellisel juhul tekib tasu maksmise kohustus alles 15 minuti möödumisel parkimise alustamisest. Kaebuse esitajal oli võimalus välistada parkimistasu maksmise kohutuse tekkimine viivitamatult, millist võimalust kaebaja ei kasutanud. Seetõttu leiab vastustaja, et väide, mille kohaselt puudus kaebajal võimalus parkimistasu maksmise kohustuse täitmiseks, on asjakohatu. AS-l Falck Eesti on õigus teha parkimise viivistasu määramise otsuseid. Liiklusseaduse § 50.1 lõikega 3 on kooskõlas Tallinna linna ja AS Falck Eesti vahel 26.02.2003.a. sõlmitud haldusleping, mille alusel Tallinna linn on andnud AS-le Falck Eesti 3 parkimisjärelevalve teostamise, sealhulgas parkimise viivistasu otsuse koostamise pädevuse. Seadusandja on liiklusseadusega andnud kohalikule omavalitsusele õiguse anda parkimisjärelevalve teostamine, sealhulgas viivistasu määramine üle eraõiguslikule isikule. Arusaamatu on väide, et kuna Tallinnas on vähenenud parkimispileteid müüvate müügikohtade ja parkimisautomaatide arv, on viivistasu otsus õigustühine. Halduskoostöö seaduse § 5 lg 1 ei näe ette selles kehtestatud regulatsiooni mittejärgimise tagajärjena eraõiguslikule isikule üleantud haldusfunktsiooni teostamisel antud haldusaktide tühisust. Kui ka eeldada parkimise eest tasumise võimaluste vähenemise väidete tegelikkusele vastavust, ei tähenda nimetatu parkimise viivistasu otsuste tühisust. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seletused ja hinnanud asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leidis, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1.Maksukorralduse seaduse § 3 lg 3 kohaselt kehtestatakse kohalikud maksud valla-või linnavolikogu määrusega vastavalt kohalike maksude seaduses sätestatud tingimustele. Kohalike maksude seaduse § 2 lg 1 kohaselt on valla-või linnavolikogul õigus käesoleva seaduse alusel anda määrusi kohalike maksude kehtestamiseks. Maksumäärusele rakendatakse maksukorralduse seaduses maksuseaduse kohta sätestatut. Viidatud seaduse § 5 p.10 kohaselt on parkimistasu kohalik maks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 5 lg 2 kohaselt on valla ja linna volikogul õigus seaduse alusel kehtestada makse ja panna peale koormisi. Viidatud seaduse § 22 lg 1 p 2 kohaselt kuulub volikogu ainupädevusse kohalike maksude kehtestamine, muutmine ja kehtetuks tunnistamine Tasulist parkimist kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil korraldatakse Liiklussseaduse (
) § 50 lg 5 tulenevalt sama seaduse §-des 50.1-50.3 sätestatu kohaselt.
.1 lg 1 kohaselt kohalik omavalitsus võib oma territooriumil kehtestada tasulise parkimise ala, mille piires parkimisel peab mootorsõiduki juht maksma parkimistasu.Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestab määrusega tasulise parkimise ala, parkimistasu määra või diferentseeritud määrad, parkimissoodustused ja –vabastused. Tallinna linnas on need küsimused lahendatud Tallinna Linnavolikogu 09.01.2003.a. määrusega nr 9 . Maksukorralduse seaduse § 5 lg 2 kohaselt kohalike maksude maksuhaldur on valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla-või linna ametiasutus. Tallinna Linnavolikogu viidatud määruse nr 9 punkti 10.1 kohaselt korraldab linna tasulisel parkimisalal parkimist linnavalitsus oma ametite kaudu. Parkimisjärelevalvet, parkimistasu maksmise kontrollimist, viivistasu määramist ja viivistasu sissenõudmist ning parkimistasu haldamise toiminguid teostavad Kommunaalamet ja Tallinna Linnakantselei vastavalt oma põhimäärusele. Seega on käsitletava määrusega kindlaks määratud maksuhaldur, kellel on maksude kogumisel kohalike maksude seadusega, maksukorralduse seadusega ja liiklusseadusega talle antud õigused ja pandud kohustused.
.1 lg 3 kohaselt korraldab parkimist kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal valla-või linnavalitsus. Parkimisjärelevalve teostamise, 4 parkimistasu maksmise kontrollimise ning käesoleva seaduse §-s 50.2 sätestatud viivistasu määramise võib kohalik omavalitsus halduslepingu alusel üle anda eraõiguslikule juriidilisele isikule. Eraõiguslik juriidiline isik osaleb menetluses oma töötaja kaudu, kellele laienevad käesolevas seaduses ametiisiku kohta käivad sätted. Juhindudes
määruse nr 9 punktist 10.1 sõlmisid Tallinna linn ja AS Falck Eesti 26.02.2003.a. Tallinna ühistranspordi piletikontrolli, parkimisnõuete ja takseveo eeskirjade täitmise kontrollteenuse riigihanke raamlepingu , mille lisadena on hiljem sõlmitud täiendavad kokkulepped ( tl 31-49). Viidatud halduslepinguga on Tallinna linn seaduslikel alustel andnud AS-le Falck Eesti parkimisjärelevalve teostamise, sealhulgas viivistasu otsuste määramise pädevuse. Ülaltoodust tulenevalt on AS Falck Eesti linnatranspordi teenindaja õigustatud Tallinna Kommunaalameti nimel viivistasu määrama. Kaebuse esitaja on tuginenud oma väidete esitamisel parkimise korraldamise õigusvastasest üleandmisest eraõiguslikule juriidilisele isikule vastuolule halduskoostöö seaduse sätetega. Nimetatud seadus jõustus 01.07.2003.a. , seega pärast vastava lepingu sõlmimist AS-ga Falck. Halduskoostöö seaduse rakendussätetest tulenevalt enne selle seaduse jõustumist sõlmitud halduslepingud jäävad kehtima, kui isik, kellele on halduslepinguga volitatud täitmiseks riigi haldusülesanne, vastab käesoleva seaduse nõuetele.
.1 lg 3 kohaselt korraldab parkimist kohaliku omavalitsusüksuse territooriumi tasulise parkimise alal valla-või linnavalitsus, seega ei ole halduslepingu esemeks riigi haldusülesannete täitmiseks volitamine. Eespooltoodust tulenevalt ei pea kohus vajalikuks kaebuse sellekohaste väidete põhjalikumat analüüsi. Halduskoostöö seaduse § 5, sätestades põhiprintsiibid haldusülesande täitmiseks volitamise kaalutlemisel, on kohtu arvates ennekõike suunatud haldusülesande täitmiseks volitamise otsustamist õigustatud ametiisikule või organile. Ka juhul, kui tegemist oleks halduskoostöö sätteile tuginevalt sõlmitud halduslepinguga, puuduks kohtu arvates õigus nõuda viivistasu otsuse tühistamist põhjusel, et volitamise otsustaja ei ole kaalunud kõiki aspekte või on hinnanud põhiprintsiipe ebaõigesti. Samas kohus märgib, et Tallinna Linnavolikogu 18.04.2002.a. otsusega nr 176 ,millele viitab kaebuse esitaja, juhindudes kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 1 ja Haldusõiguserikkumiste seadustiku § 11 lg 1, § 188 ja § 198, otsustas linnavolikogu anda nõusoleku ühistranspordipileti ning taksoveo- ja parkimisnõuete täitmise kontrolliteenuse lepinguliseks üleandmiseks eraõiguslikule juriidilisele isikule. Tallinna Linnavalitsust kohustati läbi viima vastav riigihange. Riigihankekonkursi tingimused tuleb nimetatud otsuse kohaselt eelnevalt kooskõlastada linnavolikogu linnamajanduskomisjoniga. KOKS § 22 lg 2 kohaselt seadusega kohaliku omavalitsuse, kohaliku omavalitsusüksuse või kohaliku omavalitsusorgani pädevusse antud küsimusi otsustab kohaliku omavalitsuse volikogu, kes võib delegeerida nende küsimuste lahendamise valitsusele.Asjaolu, et nimetatud alusel väljakuulutatud riigihanke viitenumbriga 004367 raamlepingu sõlmimise ajaks 26.02.2003.a. olid aset leidnud seadusemuudatused, millele viitab kaebuse esitaja, ei tähenda halduslepingu ega riigihankelepingu vastuolu põhiseadusega ega tühisust . Tallinna Linnavalitsuse 19.02.2003.a. korraldusega nr 421-k kiideti heaks Riigihanke (viitenumber 004367) raam-lepingu ja täiendava kokkuleppe nr 1 ning Tallinna ühistranspordi sõidupiletite ja –kaartide müügi turvalisuse tagamise lepingu nr 1341 muudatuse ja lisa nr 8 ning Eno Saar´ele ja Ain Valdmann´ile volituste andmine lepingute allkirjastamiseks. Nimetatud korralduse andmisel on tuginetud Riigihangete 5 seaduse § 20 lg 1, § 21 lg 1 ja 3, Väärteomenetluse seadustiku § 9 p 3, Ühistranspordiseaduse § 5411 lg 3, Tallinna Linnavolikogu
lg 4 kohaselt peab mootorsõiduki juht parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist. Kui mootorsõiduki juht on parkimise algusaja kirjalikult või parkimiskella abil teada andnud, siis tekib parkimistasu maksmise kohustus 15 minuti möödumisel parkimise alustamise hetkest, kui kohaliku omavalitsuse volikogu ei ole kehtestanud pikemat tähtaega. Kaebuse esitajal lasus kohustus tasuda parkimistasu , kaebuse väited selle nõude täitmise võimatusest ja seetõttu Põhiseadusega vastuolust on põhjendamatud. Kaebuse esitajale ei ole määratud viivistasu seetõttu, et sõiduk oli jäetud seisma kauemaks, kui on vaja sõitjate peale- või mahaminekuks või veose laadimiseks, millisele väitele tuginetakse kaebuses.
.1 lg 4 kohaselt mootorsõiduki juht peab parkimistasu maksma enne või vahetult pärast parkimise alustamist, millist kohustust on seaduses sätestatu kohaselt võimalik edasi lükata 15 minuti võrra. Kaebuse esitaja ei kasutanud seda võimalust. Kaebuse esitaja sõiduk oli pargitud avalikul tasulisel parkimiskohal ilma, et oleks parkimise eest tasutud, parkimise algusaeg oleks teatavaks tehtud parkimise kella või kirjaliku teatega parkimise algusaja kohta või et oleks toimunud sõitjate peale-või mahaminek. Kaebuse esitaja parkis tasulisel parkimisalal parkimistasu maksmata. Kaebuses on taotletud Tallinna Linnavolikogu 30.01.2003.a. määruse nr 9 p.4.2 kohaldamata jätmist, põhjendades taotlust osundatud sätte vastuolust liiklusseadusega ja põhiseadusega. Riigikohus on mitmetes kohtulahendites rõhutanud, et 7 norm on asjassepuutuvaks ja otsustava tähtsusega juhul, kui kohus peaks asja lahendades normi Põhiseadusele vastavuse korral otsustama asja teisiti kui normi Põhiseadusele mittevastavuse korral.
.2 lg 1 kohaselt parkimistasu maksmata jätmise või tasutud parkimisaja ületamise korral teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse . Käesoleval juhul kaebuse esitaja on jätnud parkimistasu maksmata,viivistasu otsus on koostatud
määruse nr 9 p. 4.2 antud juhul otsustava tähtsusega ei ole. Kohus leiab, et ka juhul, kui samast tänavalt ei olnud kaebajal parkimispiletit võimalik osta, ei tähenda see vaidlustatud viivistasu otsuse õigusvastasust. Käsitatava määruse p.4.3 näeb ette mitmeid võimalusi parkimistasu maksmise kinnitusena ning parkimisautomaadi pilet on vaid üks moodus. Kaebaja kirjalikust seletusest tulenevalt sõidab ta autoga sageli. Seega ei ole liigselt koormavaks ettenägelikkus võimalikuks parkimistasu maksmiseks. Põhimõtteliselt ei saagi eeldada, et igas kohas, kus saab tänava ääres parkida, oleks kohapeal parkimise eest tasumise võimalus.
50.1 lg 4 sisalduvat normi “tasuda parkimistasu enne parkimise alustamist“ on võimalik täita ja see ei kohusta toime panema õiguserikkumist. Kohus on eespool viidanud sellele, et parkimistasu tõendamiseks, seega ka parkimise eest tasumiseks on mitmeid erinevaid viise ja selleks ei ole vaid parkimisautomaadi pilet või ühekordne parkimispilet. Isikul ei kohustust tasuda enne parkimise alustamist, vaid see on üks valikulistest võimalustest , mistõttu kaebaja analüüs nõude täitmise võimatusest on põhjendamatu. Kaebuse esitajale ei ole määratud viivistasu põhjusel, et ta ei tasunud parkimise eest enne parkimist. 5. Vastavalt viidatud määruse p 9.1 parkimistasu maksmata jätmise korral teeb parkimisjärelevalve ametiisik viivistasu määramise otsuse. Kuna kaebaja parkimistasu oli maksmata, siis oli parkimisjärelevalve ametiisikul õigus teha viivistasu määramise otsus. Määruse p 9.6 kehtestab viivistasu määraks 480 krooni ööpäevas. Eeltoodut arvestades on vaidlustatud viivistasu otsus seaduslik ja selle tühistamiseks puudub alus. Kohus, eespooltoodust tulenevalt ja kooskõlas HKMS § 26 lg 1 p 6 , § 92 lg 1, § 31 lg 4 ja lg 5 Otsustas: Jätta M.B.i kaebus rahuldamata ja kaebaja kohtukulu tema enda kanda. Apellatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates kohtuotsuse teinud halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb asja otsustanud halduskohtule teatada kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse võib esitada teate esitanud isik. Lea Kuuse Kohtunik 8 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.