3-04-457/3

(7)3-04-457

1. Kuressaares 320 ruutsülla (u. 1458 m2 ) suurusel kinnistul nr 260 asuvad hooned aadressidega SP tn 26 ja 28 kuulusid enne Eesti okupeerimist 1/3 suurustes mõttelistes osades JVe Kile, V Kile (K) ja V Lile (S). Saare Maakohtu 06.05.1997 otsusega on V K tunnistatud surnuks surmakuupäevaga 01.10.
2. Saare Maakohtu 23.04.1997 otsusega nr 2-478/1996 tuvastati juriidiline fakt, et samal päeval võtsid JVe K ja V S vastu V K pärandvara, milleks oli 1/3 mõttelist osa Kuressaares SP 26 ja 28 asunud ehitistest. 25.03.1949 küüditati V S, kes naasis Eestisse
3. aastal keeluga asuda elama Saaremaale. Elamuid küüditamisel ei konfiskeeritud, ent Kuressaare Rajooni TSN TK 27.11.1951 otsuse nr 471 lisa 3 p-ga 18 arvati 2/3 S 26 elamust peremehetu varana kommunaalfondi. Nimetatud otsus tühistati selles osas Saare maavanema 06.06.1997 korraldusega nr
4. 26.06.1956 välja antud vaibetunnistuse kohaselt läks JVe Ki (suri 09.02.1955) pärandvara, 1/3 mõttelist osa majavaldustest Kuressaares S 26 ja 28, vaibevarana ENSV TsK § 433 järgi üle riigile. Kingissepa Rajooni TSN TK 11.12.1956 otsusega nr 205 anti S 26/28 asuv elumaja tasuta üle linna kommunaalmajandusosa-konna bilanssi, elamu väärtusena märgiti 5930 rubla, mistõttu oli tegelikult tegemist aadressil S 26 asuva elamuga. Elamu müüdi F Iile, kes müüs selle 13.06.1967 notariaalse ostu- müügi lepinguga edasi E Rile, kelle pärija valduses on maja praegu. Saare Maakohtu 09.06.1996 otsusega nr 2-177/97 tuvastati juriidiline fakt, et V S võttis 09.02.1995 vastu oma ema JVe Ki pärandvara, sealhulgas 1/3 mõttelist osa majavaldusest Kuressaare linnas S 26 ja
5. Kingissepa Rajooni TSN TK 10.10.1989 otsuse nr 292 alusel maksti V Si tütre HM S taotluse alusel talle V Sile kuulunud vara, sealhulgas 1/3 elamu eest hüvitist 5000 rubla. ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 17.11.1999 otsusega nr 10/15 jäeti V Si taotlus nimetatud vara osas rahuldamata, põhjendusel, et see oli
6. aastat juba hüvitatud. ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 29.05.1997 otsus nr 5/14 ja 17.11.1999 otsus nr 10/14, millega tunnistati õigusvastaselt võõrandatud varaks vastavalt V Kile ja JVe Kile kuulunud 1/3 suurused mõttelised osad S 26 elamust, on ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 18.04.2000 otsusega tühistatud, tuginedes ÕVVTK keskkomisjoni 09.03.2000 otsusele, milles leiti, et tõendamata on S 26 ja 28 majavalduste 2/3 mõttelise osa õigusvastane võõrandamine ORAS § 6 ja Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud korra p-de 15 ja 16 kohaselt (küll aga on S 26/28 majavalduste 1/3 mõttelises osas tunnistamine omandireformi objektiks kooskõlas ORAS §-ga 6, kuna võõrandamine toimus massirepressioonide käigus 1949, mil V. Sile kuulus 1/3 mõttelist osas S 26/28 majavaldusest). ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 17.11.1999 otsusega nr 10/11 (tl 43) tunnistati S tn 26 krunt (858 m2 ) õigusvastaselt võõrandatud varaks. Otsuse kohaselt loeti tõendatuks, et vara õigusvastase võõrandamise ajal oli 1/3 mõttelise osa pärisomanik (nii otsene omanik kui ka kruntrendimaa pidaja) JVe K, 2/3 mõttelise osa otsene omanik oli JVe K ning kruntrendimaapidajad V K (K) ja V L (S), omandireformi õigustatud subjektiks tunnistati vara suhtes täies ulatuses V S (JVe Ki laps ja V Ki õde). 2

(7)3-04-457 Kuressaare Linnavalitsuse 05.12.2000 korraldusega nr 871, mille preambulat täiendati linnavalitsuse 06.03.2001 korraldusega nr 136, otsustati S 26 krunti mitte tagastada ja alustada kompenseerimismenetlust. Kuressaare Linnavalitsuse 05.12.2000 korralduse nr 871 ja 06.03.2001 korralduse nr 136 tühistamiseks L.-A. Li poolt esitatud kaebuse jättis Pärnu Halduskohus 14.09.2001 otsusega nr 3-58/2001 rahuldamata ning 07.06.2002 otsusega nr 2-3/82/2002 jättis Tallinna Ringkonnakohus halduskohtu otsuse resolutiivosa muutmata. Asja materjalidest järeldub, et varem kinnistuga nr 260 hõlmatud maa-alast on nõukogude perioodil saanud mitu krunti: S 28 juurde kuuluv 600 m2 , A tänava äärde ehitatud elamu tarbeks varem S 26 juurde kuulunud 858 m2 suurusest krundist eraldatud 549m2 ning S 26 elamu juurde alles jäänud 309 m2 . V S suri 12.01.1995 ning tema vara pärisid lapsed LA L ja HM S, kelle poolt V Si vara pärimiseks esitatud avalduste õigeaegsust tõendab 01.05.1995 notar H Ti poolt välja antud tõend. 08.08.2001 notar K Ki välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt koosneb pärandvara muuhulgas Kuressaares S 26 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest. Kuressaare Linnavalitsuse 30.01.2001 korraldusega nr 52 anti nõusolek S 26 maa ostueesõigusega erastamiseks S Rile. Saare maavanema 27.03.2001 korraldusega nr 409 otsustati kõnealune maa (309 m2 ) S Rile müüa ning vastav maa ostu-müügileping ja asjaõigusleping sõlmiti 05.04.

1. 06.06.2001 kanti S 26 asuv maa kinnistusraamatusse, omanikuna S R.
2. LA L ja HM S esitasid Pärnu Halduskohtule kaebused avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamiseks, mis seisneb: 1) S 26 elamu 1/3 mõtteliste osade omandiõiguse kaotamises S 26 maatüki erastamise ja kinnistusraamatusse kandmise tõttu ja 2) 1/3 osade krundist tagastamise ja tasuta omandisse saamise õiguse kaotamises maa kompenseerimise tõttu. Pärnu Halduskohtu 15.03.2005 ja 16.03.2005 määrustega (haldusasjas nr 3-262/2004, tl 1 ja 76) eraldati iseseisvasse menetlusse käesolevas asjas lahendatavad L.-A. Li ja H.-M. S nõuded (liideti ühte menetlusse haldusasjaks nr 3-50/2005 Pärnu Halduskohtu 20.04.2005 määrusega, tl 70-71) kummalegi kaebajale hüvitise summas 24 157 väljamõistmiseks kahju eest, mis tekitati Kuressaare Linnavalitsuse poolt maa tagastamise ja endise obrokimaana tasuta omandisse andmise asemel selle kompenseerimisega. Kaebajad märkisid, et kuigi ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni ja Kuressaare Linnavalitsuse otsustes kajastatakse S 26 juurde kuuluva maa suurusena 858m2 , oli selle tegelikuks suuruseks pärast A tänavale ehitatud elamu tarbeks maa eraldamist üksnes 309 m2 . Kaebuste põhjenduste kohaselt oli kaebajail kui V. Si pärijail õigus kokku 2/3 S 26 maa tagastamisele. Kuivõrd nende ema V. S oli kogu S 26 elamu omanik, ent 1/3 elamust oli
3. a. hüvitatud, siis olid kaebuse esitajad Kuressaare Linnavalitsuse 05.12.2000 korralduse andmise ajal kokku 2/3 S 26 elamu omanikud (kumbki kaebuse esitaja vastavalt 1/3 osas) ning krundil asuva elamu mõttelise osa omanikena oli kummalgi kaebuse esitajal õigus saada 1/3 S 26 krundist (kumbki kaebuse esitaja vastavalt 1/3 ehk 103 m2 ), kusjuures nimetatud kolmandikust oleks õigus olnud saada omakorda 1/3 maa tagastamise sätete ning 2/3 obrokimaa tasuta omandisse andmise sätete järgi. Kuressaare Linnavalitsuse 05.12.2000 3

(7)3-04-457 korraldus nr 871 on õigusvastane, kuna see on vastuolus endise kruntrendimaa (obrokimaa) omandisse andmise ja kompenseerimise seaduse (edaspidi kruntrendimaa seadus) § 3 lg-ga 1 ja § 4 lg- ga 2 ning maareformi seaduse § 14 lg-ga

1. Väidetav kahju tekkis kaebuse esitajatele seoses sellega, et nimetatud maad neile ei tagastatud ja omandisse ei antud, vaid see kompenseeriti, makstes kokku kõnealuse maa eest kummalegi kaebuse esitajale 1593 krooni. Kaebajate väitel on kõnealuse maa turuhind 250 kr/m2 , seega on neile kummalegi tekkinud kahju suuruseks (103 x 250 – 1593 =) 24 102 krooni.
2. Pärnu Halduskohus jättis 20.06.2005 otsusega nr 3-50/2005 kaebused rahuldamata. Halduskohus leidis, et Kuressaare Linnavalitsuse 05.12.2000 korraldus nr 871 on õiguspärane ning see on ka jõustunud kohtuotsusega tuvastatud. Samuti nõustus halduskohus Kuressaare Linnavalitsuse seisukohaga, et S 26 hoone ei olnud pärandvaraks, mida kaebuse esitajad oleksid pärinud ja millega linnavalitsus oleks pidanud maa ostueesõigusega erastamisel arvestama. Halduskohtu hinnangul oli pärimisõiguse tunnistusega tõendatud, et V. Si pärandvara koosnes S 26 asuva õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudeõigusest. Tõendatuks ei pidanud halduskohus kaebuse esitajate väidet, et elamu vahepealsed omanikud ei olnud mitte omanikud, vaid valdajad ja et hoone heauskne omandamine oli välistatud. Kokkuvõttes leidis halduskohus, et kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna Kuressaare Linnavalitsuse 05.12.2000 korraldust nr 871 ei ole tühistatud ja sellest tulenevalt ei ole tuvastatud ka linnavalitsuse tegevuse õigusvastasust. Halduskohus märkis ka, et õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimine on taotlejat soodustav protsess, millega üldjuhul kahju ei tekitata. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
3. L.-A. Li ja H.-M. S apellatsioonkaebus tes taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebused rahuldatakse. Apellatsioonkaebuste põhjendused on järgmised: 1) Halduskohus oleks ENSV TsK §-st 448 tuleneva asjaolude uurimise järjekorra kohaselt esmalt pidanud kontrollima kahju tekkimist, mitte haldusorgani tegevuse õiguspärasust. Kuressaare Linnavalitsuse tegevuse õigusvastasus tuleneb ainuüksi sellest, et sellega tekitati apellantidele kahju; 2) Halduskohus ei ole elamu omaniku valdusest väljaminemist ega S. Ri omandi tekkimist üldse hinnanud ega põhjendanud, miks ta leiab, et eriasumisel viibinud omaniku vara müümine ilma omaniku teadmata ja tema tahte vastaselt selle vara heauskset omandamist ei välista. 08.08.2001 väljaantud pärimistunnistus ei tekita ega lõpeta pärija omandit pärandvarale. Halduskohus on jätnud hindamata olulised S 26 elamu 2/3 mõttelise osa kaebajate omandiõigust tõendavad dokumendid - kinnistusregistri väljavõte, Saare Maakohtu jõustunud kohtuotsused juriidiliste faktide tuvastamise kohta ning Valga notari 05.05.1995 välja antud tõend. Kahju tekkimise seisukohalt on oluline see, kas kaebajad olid S 26 elamu mõtteliste osade omanikud enne elamu juurde kuuluva krundi erastamist. Kuna elamu 2/3 suurune mõtteline osa, mille V. S päris oma emalt (JVe K) ja vennalt (V K) ei olnud tulenevalt ÕVVTK Saare maakonnakomisjoni 18.04.2000 otsusest omandireformi objekt, siis oli kaebajate omand AÕS RaKS § 6 kohaselt kaitstud AÕS sätetega (sõltumata omandiõiguse rikkumise ajast). Kuna elamu läks omaniku valdusest välja tema tahte vastaselt ja tema teadmata ajal, mil ta viibis massirepressioonide ohvrina eriasumisel Siberis, ei saanud AÕS § 95 lg 3 tõttu toimuda elamu heauskset omandamist võõrandajalt, kes ei olnud õigustatud 4

(7)3-04-457 omandit üle andma. Kuna V. S loobus elamu 1/3 mõttelisest osast 1989, võttes selle eest vastu hüvituse, olid kaebajad, kes võtsid 12.01.1995 V. Si pärandina 2/3 mõttelist osa vastu, elamu omanikud enne elamu juurde kuuluva maa erastamist; 3) Kaebajatele oleks elamu 2/3 mõttelise osa omanikena tulnud proportsionaalne osa maast tagastada ja kruntrendimaa osas tasuta omandisse anda, mistõttu on Kuressaare Linnavalitsuse 05.12.2000 korraldus nr 471 õigusvastane. Jõustunud kohtuotsuses on kontrollinud nimetatud haldusakti õiguspärasust üksnes konkreetse tühistamisnõude lahendamise raames, mitte kahju tekkimisega seotult. Halduskohtu seisukoht, et korralduse kohtu poolt tühistamata jätmine ja kehtivus välistab korraldusega põhjustatud kahju hüvitamise, on vastuolus Riigikohtu praktikaga (lahend nr 3-3-1-11-02); 4) Linnavalitsus oli korralduse nr 471 andmisel teadlik kõigist kaebajate esiletoodud asjaoludest, mis välistab tema süü puudumise.

1. Kuressaare Linnavalitsus palus jätta apellatsioonkaebused rahuldamata. Vastustaja leiab, et apellantide väited, nagu olnuksid nad enne maa S Rile erastamist olnud 2/3 S 26 elamu omanikud, ei ole õiged. Nende omandiõigust ei tõenda Saare Maakohtu otsused, millega on tuvastatud V. K pärandi vastuvõtmine J.-V. Ki ja V. Si poolt ning J.-V. Ki pärandi vastuvõtmine V. Si poolt. 09.02.1955 läks kõnealuse elamu omand üle riigile ning edasi heausksele omanikule. Halduskohus on õigesti viidanud Pärnu Halduskohtu 14.09.2001 ja Tallinna Ringkonnakohtu 07.06.2002 otsustele, millega vaidlusaluse haldusakti õigusvastasust ei tuvastatud. Vastustaja ei nõustu väitega, et haldusakti õigusvastasus tuleneb ainuüksi sellega kahju tekkimisest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Käesolevas asjas nõutakse kahju hüvitamist, mis tekitati kaebuse esitajatele Kuressaare Linnavalitsuse 05.12.2000 korraldusega nr 871, millega otsustati kaebuse esitajate õiguseellasele jätta tagastamata ja kompenseerida S 26 maa. Seega tuleb RVastS § 31 lg 1 ja õiguse üldpõhimõtete kohaselt kaebuse lahendamisel kohaldada enne RVastS jõustumist kehtinud sätteid ja kahju hüvitamise üldisi põhimõtteid. Apellant märgib õigesti, et TsK § 448 kohaselt on kahju hüvitamise eeldusteks kahju tekkimine, kahju tekitaja tegevuse õigusvastasus ning põhjuslik seos sellise õigusvastase tegevuse ja kahju tekkimise vahel, samuti kahju tekitaja süü.
3. Nõustuda ei saa apellandi väitega, et kahju hüvitamise eelduste esinemist tuleb kontrollida eeltoodud järjekorras. Kuna kahjunõude rahuldamise TsK § 448 kohaselt välistab ükskõik millise nimetatud eelduse puudumine, ei ole põhimõtteliselt oluline, millises järjekorras nimetatud eelduste esinemist kontrollitakse. Samuti on põhjendamatu apellantide väide, et haldusakti õigusvastasuse tingib juba üksnes haldusakti tõttu isikul kahju tekkimine. Kaebajate väidetel väljendub nende kahju Kuressaares S 26 asuva krundi turuväärtuse, mille võrra oleks nende vara kõnealuse maa tagastamise ja tasuta omandisse andmise korral suurenenud, ning omandireformi käigus nimetatud krundi eest saadud kompensatsioonisumma vahes. Seega taotlevad nad sisuliselt saamatajäänud tulus seisneva kahju hüvitamist. Saamata jäänud tulus seisnevast kahjust saab rääkida juhul, kui väidetava kahju tekitaja käitumise võimaliku ja õiguspärase alternatiivi puhul oleks hüvitise nõudja väidetavat tulu saanud. Seetõttu on niisuguse kahju hüvitamise nõude lahendamisel igati otstarbekas alustada haldusorgani tegevuse õiguspärasuse ning tegevuse ja väidetava kahju vahelise põhjusliku seose kontrollimisega. 5

(7)3-04-457

1. Halduskohus on jätnud kaebuse rahuldamata, leides, viitega Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud 07.06.2002 otsusele haldusasjas nr 2-3/82/2002, et Kuressaare Linnavalitsuse 05.12.2000 korraldus nr 871 oli õiguspärane. Halduskohtu sellekohane põhjendus on puudulik ja ebatäpne.
2. Haldusasjas nr 2-3/92/2002 ei olnud protsessiosaliseks käesolevas asjas kaebuse esitanud H.-M. S. Seetõttu ei ole temale HKMS § 97 lg 2 alusel siduvad Tallinna Ringkonnakohtu nimetatud otsuses avaldatud seisukohad Kuressaare Linnavalitsuse 05.12.2000 korralduse nr 871 õiguspärasuse suhtes. Seepärast ei ole üksnes üldsõnaline viide sellele kohtuotsusele Pärnu Halduskohtu käesolevas asjas apelleeritud otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 231 lg 4 kohane korrektne ja piisav põhjendus, miks kohus ei nõustu kaebaja väidetega.
3. Tallinna Ringkonnakohtu 07.06.2002 otsuses haldusasjas nr 2-3/82/2002 leiti, et korralduse nr 871 p 1, millega otsustati L.-A. Li õiguseellasele jätta tagastamata S 26 maa, ei riku L.-A. Li õigusi. Seda järeldust põhjendas ringkonnakohus järgmiselt: 1) S 26 endise kinnistu nr 260 puhul oli tegemist endise kruntrendimaaga, mille õigusvastase võõrandamisega tekitatud kahju hüvitamise alused erinevad oluliselt maareformi üldisest regulatsioonist. Erinevalt maareformi seaduse üldisest regulatsioonist natsionaliseeritud kruntrendimaad ei tagastata endisele omanikule (isikule, kes oli andnud maa kasutamiseks kruntrendimaaõiguse alusel) ega tema pärijatele, vaid antakse tasuta endise kruntrendimaa pidaja (isiku, kellele kuulus kruntrendimaaõigus) või tema pärijate omandisse või kompenseeritakse neile selle maksumus 95% ulatuses (§ 3 lg 1). Endise kruntrendimaa omanikule (mitte aga tema pärijatele) kompenseeritakse endine kruntrendimaa maksumus 5 % ulatuses juhul, kui endise kruntrendimaa omanik on maareformi õigustatud subjekt vastavalt MRS §-s 5 sätestatule (§ 3 lg 2). Sealjuures ei näe kruntrendimaa seadus üldse ette õigusvastaselt võõrandatud maa asendamist. Endisele omanikule õigusvastaselt võõrandatud kruntrendimaa asendamise võimalus kadus kruntrendimaa kohta eraldi regulatsiooni kehtestamisega. Kruntrendimaa seaduse alusel maa omandisse andmiseks või kompenseerimiseks tuli avaldus esitada kahe kuu jooksul seaduse jõustumisest juhul, kui seda ei ole varem juba esitatud (§ 5 lg 1); 2) Antud juhul esitas 20.12.1991 avalduse S 26 maa asendamiseks Kuressaare linna piires ehituskrundiga maareformi seaduse § 11 alusel V S kui kruntrendimaa 1/3 osas kruntrendimaa pidaja ja 2/3 osas kruntrendimaa pidajate pärija MRS § 5 lg 1 p 2 tähenduses (1/3 osas ema J.V. Krepi järel, kes oli 1/3 kruntrendimaa pärisomanikuna nii kruntrendimaa pidajaks kui otseseks omanikuks, ja 1/3 osas venna V. K järel). Kruntrendimaa seaduse kohaselt olnuks V. Sil võimalik taotleda kas maa omandisse andmist või kompenseerimist. V. Si avaldust taotlusega maa asendada ei ole aga muudetud ja kruntrendimaa seadusega kooskõlla viidud. Kruntrendimaa asendamise taotluse lahendamine maa tagastamise taotluse lahendamise korda ja tingimusi järgides ei saanud taotleja kruntrendimaa seadusest tulenevaid õigusi rikkuda.
4. H.-M. S kaebuses ei ole ümber lükatud eelviidatud faktilisi asjaolusid ning ringkonnakohtul ei ole alust muuta ka eelviidatud 07.06.2002 otsuses avaldatud seisukohti materiaalõigusnormide tõlgendamise osas, mistõttu käesoleva otsuse p-s 10 viidatud seisukohad on kohaldatavad ka tema kaebuse suhtes.
5. Kuressaare Linnavalitsuse 05.12.2000 korralduse nr 871 punkti 1 õigusvastasus seisneb selles, et otsus maa tagastamise on tehtud ilma, et otsuse adressaat maa tagastamist taotlenud 6

(7)3-04-457 oleks. Kuid käesoleva otsuse p-des 10 ja 11 toodud põhjustel ei kuulunud vaidlusalune maa V. Sile ega tema õigusjärglastele ei maareformi seaduse alusel tagastamisele ega kruntrendimaa seaduse alusel tasuta omandisse andmisele. Seetõttu puudub vastustaja tegevuse õigusvastasuse ja tagastatud või kruntrendimaa seaduse alusel omandisse antud maas seisneva tulu apellantidel saamata jäämise vahel põhjuslik seos.

1. Küsimus sellest, kas S 26 hooned kuulusid nimetatud maa eest kompensatsiooni määramise ja maa tagastamisest keeldumise otsuse tegemise ajal V. Sile, ei oma käesoleva vaidluse seisukohast eelnimetatud põhjusel tähtsust ning poolte sellekohastel väidetel ringkonnakohus ei peatu.
2. Halduskohtu otsus jätta kaebused rahuldamata on lõppastmes õige. Ringkonnakohus muudab üksnes halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades halduskohtu seisukoha Kuressaare Linnavalitsuse 05.12.2000 korralduse nr 871 õiguspärasuse kohta käesoleva otsuse p-des 1012 toodud põhjendustega. Apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata.
3. Apellatsioonkaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellantide kanda ka nende apellatsiooniastme kohtukulud. Lauri Madise Kaire Pikamäe Silvia Truman 7