Obsah (10)

§ 276§ 97§ 195§ 100§ 101§ 278§ 127§ 128§ 140§ 286

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-03-61 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 10. juuli 2006. a, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Ülle Jänes, liikmed Mare Merima

) § 278 lg 3 alusel hüvitada.

1. Vaidlusaluse kinnistu kasutusotstarbeks oli väikeelamumaa ning kaupluseruumide lepingujärgne kasutamine sõltus sellest, kas kinnistu kasutusotstarvet vastavalt muudetakse. Selle asemel, et kinnistu kasutusotstarvet muuta, esitas E.Š. omavalitsusele tegelikkusele mittevastavaid andmeid, nagu oleksid kõik kinnistu omanikud maa kasutusotstarbe muutmise vastu. Samuti varjas E.Š. asjaolu, et hageja on teinud kõikidele kaasomanikele kirjaliku ettepaneku võtta enda peale kogu kinnistu kasutusotstarbe muutmisega seotud asjaajamine ja kõik kulutused. Üürilepingu lõpetamise või ennetähtaegse ülesütlemise teadet E.Š. hagejale ei esitanud. Kuna hageja ei olnud teadlik E.Š.i saadetud taotlustest ning arvas, et ta võib oma majandustegevust jätkata, siis ei teinud ta ettevalmistusi selle lõpetamiseks ja poeruumidest lahkumiseks. Ta jätkas kauplemist ja selleks vajalike toidukaupade tellimist 08.11.2002, millal teatati, et kauplemisluba enam ei pikendata. Pärast seda pidi hageja majandustegevuse kaupluse ruumides koheselt lõpetama.
2. 10.02.2003 esitatud hagiavalduse, 11.08.2003 hagi aluse muutmise avalduse, 01.07.2004 täpsustatud hagiavalduse ja 03.11.2004 täiendava selgituse kohaselt on saamata jäänud tulu arvestusperioodiks 30.06.2002 - 30.10.
3. Ühe kuu arvestuslik kasum oli hageja väitel 4632, 40 krooni, millest saamata jäänud tulu kuni rendilepingu tähtajani moodustaks 551 315 krooni. 21.02.2005 esitatud täiendavas hagiavalduses ja 21.03.2005 kohtuistungil (protokoll tl 468-474) palus hageja mõista kostjalt välja kahju hüvitamiseks mahakantud kiirestiriknevate toidukaupade eest 22 179 krooni; ruumide renoveerimise ja muude analoogiliste kulutuste eest 90 628 ning saamata jäänud tulu 250 848 krooni (arvestusega 7000 krooni kuus). Kostja vastuväited
4. Kostja vaidles hagile vastu. Kinnistu kasutusotstarbeks on elamumaa ning kaasomandis oleva maa kasutusotstarbe muutmine eeldab kõigi kaasomanike nõusolekut, mis käesoleval juhul puudub. Maa kasutusotstarbe muutmine olnuks kostja jaoks ebamõistlikult koormav, sest muuta tuleks ka detailplaneeringut. Remondikulude hüvitamise nõue on alusetu, sest rendilepingu p 3.2.6 järgi ei hüvita rendileandja rentnikule remondiks tehtud kulutusi. Kahjutasu suurus on tõendamata. Hageja ei ole esitanud tegevusaruandeid. Remondikulude arved ei vasta raamatupidamis- ja maksuseaduse nõuetele. Hankijate loetelust ei selgu, mida osteti ja millist kaupa millisesse hageja tegutsemiskohta viidi (hagejal oli kaks tegutsemiskohta). Hageja esitatud raamatupidamisdokumentatsioon ei ole usaldusväärne: netorealisatsioon ei ühti äriregistrile esitatud majandusaruande kasumiaruandes toodud arvudega. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused
5. Tallinna Linnakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt välja 68 483, 45 krooni. 2 Kohus mõistis välja 10,3 kuu saamata jäänud arvestusliku tulu 55 814, 15 krooni ning ruumide renoveerimise ja parendamise eest 12 669, 30 krooni.
6. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt kehtis poolte vahel 01.11.2000 sõlmitud rendileping poeruumide kasutamiseks tähtajaga 30.11.2008, millele tuleb alates 01.07.2002 kohaldada võlaõigusseaduse (

) üürilepingu regulatsiooni. Kohus tugines

§ 276

lg-le 1 ja § 278 p-le 3, mille kohaselt on üürileandja kohustatud tagama asja hoidmise lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ning juhul, kui lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist. Kuna poolte vahel oli kokku lepitud ruumide kasutusotstarve, lasus kostjal nii lepingust kui seadusest tulenev kohustus tagada ruumide kasutusotstarve. Samas pidas kohus vajalikuks arvestada ka tarbijakaitseseaduse (TKS) 01.06.2002 jõustunud muudatust, mille kohaselt eeldas kauplemisloa saamine kasutusluba. Seega vajas kaupluseruumide sihtotstarbe säilimine elamumaa ärimaaks muutmist, mis omakorda nõudis uut detailplaneeringut (millega kaasneks maamaksu suurenemine, kusjuures ärimaa elamumaaks tagasimuutmisel tuleb järgida sama protseduuri, mis on keerukas ja kulutusi nõudev ning mille risk lasuks kostjal). Pealegi eeldas maa kasutusotstarbe muutmine ka teiste kaasomanike nõusolekut. Seetõttu leidis kohus, et maa kasutusotstarbe muutmine oli kostjale ebamõistlikult koormav, kuid märkis, et lepingu partnerina ei järginud kostja hea usu põhimõtet. Kostja ei soovinudki kaasomanike vastavat nõusolekut saada, mistõttu ei saa tõenditest järeldada lepingutingimuste täitmise võimatust. 9. Lepingu siduvuse põhimõte seob lepingupooli antud lubadustega ja kaitseb lubaduse saajate õigustatud huvi lepingu täitmise vastu. Vajadus muuta maa kasutusotstarvet, millest omakorda sõltus ruumide kauplusena kasutamine, tulenes õiguslikus keskkonnas toimunud muudatusest, mis ei olnud lepingu sõlmimise ajal ettenähtav ega kuulunud lepingupoolte mõjusfääri. See muudatus oli kostjale kui üürileandjale ebamõistlikult koormav ning seda teades ei oleks lepingut selliselt sõlmitud. Eeltoodu on kogumis käsitatav lepinguliste kohustuste vahekorra muutumisena

§ 97mõttes, kus kahjustatud lepingupooleks nimetatud sätte tähenduses on kostja.

Tarbijakaitseseaduse muudatus seadis kostjale tema lepinguliste kohustuste täitmiseks lisatingimusi. Kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt, võib

97 lg 1 järgi kahjustatud lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks. Kui on olemas alused lepingu muutmiseks, kuid asjaolude kohaselt ei ole lepingu muutmine

§ 97

lg 1 kohaselt võimalik või ei oleks see teise lepingupoole suhtes mõistlik, võib

§ 97

lg 5 järgi kohustuse vahekorra muutumisega kahjustatud lepingupool lepingust taganeda, kestvuslepingu aga üles öelda. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab

§ 195

lg 2 järgi ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust tekkinud õigused ja kohustused jäävad kuni ülesütlemiseni kehtima. Seega oleks kostja vabanenud lepingust tulenevate kohustuste täitmisest lepingu ülesütlemisega. Asja materjalist nähtuvalt kostja seda ei teinud, vaid palus Põhja-Tallinna Valitsust hagejale kauplemisluba mitte anda. Lepingu ülesütlemise avalduse esitas kostja hagejale alles 30.06.2003, teatades, et leping on 01.10.2003 üles öeldud. Ülesütlemise põhjusena ei ole osundatud asjaoludele küll viidatud, kuid ülesütlemise alus ei kuulu käesoleva tsiviilasja ainesse, kuna see on vaidlustatud tsiviilasjas nr 2/20 6307/03. Mitme aluse olemasolul on üürileandjal õigus otsustada, mis alusel ta lepingu üles ütleb. 10.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p 3 järgi on 3 võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kahju hüvitamist.

104 lg 1 kohaselt vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest süü olemasolul, kuid ainult siis, kui see on seaduses või lepingus ette nähtud. Käesoleval juhul puudub vastav seadus või kokkulepe, mis oleks võlgniku vastutust kuni lepingu ülesütlemiseni piiranud. Kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik

§ 278p 1 järgi nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist.

Varalise kahju suuruse arvutamiseks kasutakse tulenevalt

§ 127

lg-st 1 diferentsihüpoteesi.

§ 128

lg 2 järgi on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamise tõttu kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

§ 128

lg 4 järgi on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kui kahju tekkimine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab

§ 127lg 6 järgi hüvitise suuruse kohus.

1. Saamata jäänud tulu arvestuse aluseks võttis kohus
2. a esimese poolaasta andmed, kuna järelduvalt hageja seletustest (tl 470), arve-saatelehest nr 56057 (tl 199) ja hageja kauplemisloast (tl 465) tegutses 25.06.2002 hagejal veel teinegi kauplus Tallinnas J. Koorti
3. Tähendust ei oma asjaolu, et hageja tegi sel ajal ruumide renoveerimiseks kulutusi, kuna need kulutused on muul alusel hüvitatavad.
4. a esimesel poolaastal sai hageja tulu 32 408, 22 krooni, s.o 5401, 37 krooni kuus. Kaupluse sulgemisest kuni lepingu ülesütlemiseni jääva 10,3 kuu eest jäi hagejal seega saamata arvestuslik tulu 55 814, 15 krooni, mille väljamõistmist pidas kohus põhjendatuks.

§ 140

lg 1 alusel võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Hageja nõutud hüvitist 250 848 krooni tuleb juba ainuüksi nimetatud sätte alusel kohtu osundatud summani vähendada. 12. Tulenevalt

§-st 97 vastutab kostja ruumidele tehtud parenduste osas

§ 286

lg 1 alusel, mille kohaselt, kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist. Tulenevalt rendilepingu p-st 3.2.6 lasus ruumide remondikohustus hagejal, kuid tingimusel, et projekti ei muudeta. Tingimus, et vastavaid kulutusi ei kompenseerita, on

§ 286lg 1 järgi tühine.

Parendused või muudatused on asja kasutamiseks vajalikud juhul, kui asja kasutamine ilma muudatuste tegemiseta muutuks võimatuks või saaks vähemalt oluliselt raskendatud. Eeltoodust lähtuvalt on hageja vastav nõue tõendatud vaid osaliselt. Hüvitada ei tule 17.03.2000 paigaldatud valvesignalisatsiooni hinnaga 4500 krooni, mis paigaldati esimese rendilepingu ja rendiseaduse kehtimise ajal. Mööbel, ribikardinad, tööriistad, pulberkustuti, valgustid jms on teisaldatavad ja nende hüvitamine ei ole põhjendatud. Veeanalüüsi eest makstud 473 krooni ei ole ruumide parendamisega seonduv kulutus, kuid on hüvitatav

§ 278p 3 alusel, sest kostja ei öelnud üürilepingut kohaselt üles.

Kokku peab kostja hagejale hüvitama 12 669, 30 krooni.

1. Kohus leidis, et kahju tekkimine kaupade riknemise tõttu ei ole tõendatud ning 22 421, 85 4 krooni nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja seletusi ja tunnistaja M.-R.B.i ütlusi kauba riknemise kohta pidas kohus vastuolulisteks (nii kauba teise kaupluse kaudu realiseerimise kui riknemise väidetava põhjuse kohta). Apellatsioonkaebuste põhjendused
2. Hageja OÜ K. palub apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada osas, millega jäeti kostjalt välja mõistmata 22 421, 85 krooni. Kohus jättis alusetult kostjalt välja mõistmata otsese varalise kahju (riknenud toidukaupade maksumuse), mille põhjustas kaupluse ootamatu sulgemine. Võimalus kaupade realiseerimiseks teises kaupluses on teoreetiline ega ole millegagi tõendatud. Toidukaupade riknemine on tõendatud mahakandmisaktiga (tl 180). Samuti ei ole tõendatud kostja vastuväide, nagu oleks kogu tellitud ja kaupluse sulgemise tõttu müümata jäänud kaup realiseeritud läbi teise kaupluse. Isegi kui hagejal oli võimalus realiseerida kaupu teiste kaupluste kaudu, on ilmne, et kiirestiriknevaid toidukaupu tulnuks realiseerida topeltkogustes, mis enam-vähem stabiilset müügikäivet arvestades ei ole reaalne. Akti kohaselt kanti maha realiseerimistähtaja ületamise tõttu toidukaupu 22 421, 85 krooni väärtuses ja selles osas on otsus nõude rahuldamata jätmise kohta ebaõige.
3. Kostja O.Š. palub apellatsioonkaebuses tühistada kohtuotsuse osas, millega kohus hagi rahuldas, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Kohus järeldas vääralt, et tegu oli lepinguliste kohustuste vahekorra muutmisega

§ 97mõttes, kus kahjustatud lepingupooleks oli kostja.

Apellandi arvates oli selleks hageja. 01.06.2002 jõustunud tarbijakaitseseaduse muudatusest tulenevalt kaotas hageja võimaluse saada elamumaal paiknevates ruumides kauplemiseks kauplemisluba. Et kohtu poolt tuvastatud argumentide alusel polnud kostjal kohustust ega ka võimalust maa kasutusotstarvet muuta, siis oleksid tema kui ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulude ja teiselt lepingupoolelt saadu väärtuse vahekord oluliselt muutunud (

§ 97lg 1).

Otsusest ei nähtu, miks oleks kaasomanike nõusolekut pidanud taotlema kostja, mitte hageja, kelle huvides see oleks olnud. Kohus jättis tähelepanuta, et hageja esitas kaasomanikele kirjalikult soovi maa kasutusotstarbe muutmiseks ja detailplaneeringu tegemiseks alles 26.-28.10.2002, kusjuures tema eelmine kauplemisluba lõppes 07.11.2002 ja Põhja-Tallinna Valitsus keeldus 08.11.2002 uue kauplemisloa väljastamisest. Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti kirjast nähtuvalt teavitati hagejat probleemist ja ka sellest, et detailplaneeringu protsess on pikaajaline, juba 8 kuud varem. Seega ei oleks maa kasutusotstarbe muutmine ka vähem kui kahe nädala jooksul teostunud. Eelnevast tulenevalt pole hagejale kauplemisloa mitteandmine põhjuslikus seoses apellandi tegevuse(tuse)ga. Vastused apellatsioonkaebustele

1. Pooled vaidlevad teineteise kaebustele vastastikku vastu. Menetluse edasine käik
2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 20.09.2005 otsusega linnakohtu otsuse kostjalt välja mõistetud 68 483, 45 krooni osas ja tegi selles osas uue otsuse, jättes hagi tervikuna rahuldamata. OÜ K. kassatsioonkaebuse alusel tühistas Riigikohus 23.02.2006 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegium ei nõustunud ringkonnakohtu seisukohaga, et kostja ei ole lepingut rikkunud. Ringkonnakohus kvalifitseeris ebaõigesti ja jättis tähelepanuta hageja nõude üüritud asjale tehtud remondikulutuste hüvitamiseks. Kohus ei olnud seotud hageja määratlusega, mille kohaselt nõudis ta kahju hüvitamist.

§ 286

kohaselt ei sõltu nimetatud kulutuste hüvitamine sellest, kas pool on lepingut rikkunud või mitte. 5 Ringkonnakohtu seisukoht

1. Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et kaevatav kohtuotsus tuleb hagi rahuldamise osas osaliselt tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 2 teeb ringkonnakohus tühistatud osas uue otsuse ning jätab hageja nõude saamata jäänud arvestusliku tulu 55 814, 15 krooni osas rahuldamata. Vastavalt sellele tuleb ümber jaotada ka kohtukulud. Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuste väited alust kohtuotsuse tühistamiseks. Tulenevalt TsMS § 651 lg-st 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.
2. Kolleegium nõustub linnakohtu otsusega ruumide renoveerimiseks ja parendamiseks tehtud kulutuste hüvitamise osas, samuti osas, millega kohus jättis kostjalt välja mõistmata kaupade väidetavast riknemisest tekkinud kahju. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ei korda ringkonnakohus esimese astme kohtu vastavaid põhjendusi, sest nõustub nendega. Kohus märkis õigesti, et pooltevahelises lepingus sisalduv tingimus, mille kohaselt ruumide parendusteks tehtud kulutusi ei kompenseerita, oli

§ 286lg 1 kuni 27.12.2003 kehtinud redaktsiooni järgi tühine.

Kostja apellatsioonkaebus ei sisalda ühtegi konkreetset väidet selle kohta, miks tuleks pidada kohtu vastavaid järeldusi ebaõigeiks. Esimese astme kohtu otsuse õigsuse kontrollimisel ei ole ringkonnakohtul võimalik arvestada kostja kohtukõne teesides sisalduva viitega hageja hilisemale õigusvastasele käitumisele. Ka ei ole kõnealune hüvitis seotud lepingu rikkumisega ega selle vabandatavusega.

1. Hageja apellatsioonkaebuse väited 22 421, 85 krooni väljamõistmata jätmise kohta ei ole õiged. Kolleegium nõustub linnakohtuga, et nimetatud nõude kohta esitatud tõendid ei võimaldanud hagi rahuldada. Kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 91 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Apellandi seisukoht, et ta on toidukaupade riknemist tõendanud korrektse kirjaliku tõendiga - komisjonilise mahakandmisaktiga, mistõttu ei olnud kohtul alust jätta vastavat nõuet rahuldamata, ei ole õige ega põhine seadusel. Kehtinud TsMS § 95 kohaselt lasus kohtul kohustus hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, kusjuures ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Antud juhul on kohus tuginenud kõigile asjas esitatud tõenditele ning kujundanud nende kogumile antud hinnangu põhjal oma seisukoha. Kohtule esitatud tõenditeks olid ka tunnistaja ütlused ning hageja seadusliku esindaja seletus (kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 113 lg 1). Kohtul ei olnud alust eelistada üht tõendit teisele.
2. Kolleegium ei nõustu kostja apellatsioonkaebuses sisalduva

§ 97tõlgendusega.

Kohus on nimetatud sätet interpreteerinud õigesti ja andnud seadusemuudatusega kaasnenud olukorrale õige hinnangu. Kohus märkis õigesti, et teatud juhul võib lepingu täitmine osutuda ühele lepingupoolele liialt koormavaks ega oleks mõistlik (lepingust tulenev kohustus tagada üürile antud ruumide sihtotstarbeline kasutamine), mistõttu

§ 97

lg 5 järgi võib kohustuse vahekorra muutumisega kahjustatud lepingupool kestvuslepingu üles öelda. Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab

§ 195

lg 2 järgi ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Kostja ei öelnud lepingut üles, vaid asus muude vahendite abil üürisuhet lõpetama. Kuid kuna lepingust tekkinud õigused ja kohustused jäävad kuni ülesütlemiseni kehtima, võiks lugeda põhjendatuks ka kohtu poolset hinnangut hageja kui võlausaldaja õigusele nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kahju hüvitamist (

§ 100ja § 101 lg 1 p 3, § 104 lg 1).

Kohus märkis õigesti, et antud juhul puudub seadus, mis oleks võlgniku vastutust kuni lepingu ülesütlemiseni piiranud. Sel alusel mõistis kohus hageja kasuks välja 6 saamata jäänud arvestusliku tulu 5401, 37 krooni kuus 10,3 kuu eest 55 814, 15 krooni. Kohus lähtus eeldusest, et üürileping lõppes 01.10.

1. Käesolevaks ajaks on aga jõustunud kohtumäärus, millega lõpetati menetlus üürilepingu ülesütlemise kehtivuse vaidluses ning sõlmiti poolte kokkulepe. Tallinna Ringkonnakohtu 13.09.2005 määrusega kinnitatud kokkuleppe kohaselt lugesid pooled muuhulgas üürilepingu lõppenuks 08.11.
2. Seetõttu ei ole võimalik lähtuda saamata jäänud tulu osas kaevatavas kohtuotsuses märgitud ajavahemikust ega siduda seda otsuses viidatud kuupäevaga. Ringkonnakohtul ei ole alust anda üürilepingu lõppemist kinnitavale tõendile teistsugust hinnangut. Kui pooled pidasid kohtulikus kokkuleppes otstarbekaks kinnitada, et loevad üürilepingu lõppenuks 08.11.2002, ei ole võimalik rahuldada hageja nõuet, mille linnakohus seostas üheselt üürilepingu kehtivusega. Selles osas tuleb kohtuotsus tühistada.
3. Kohtukulude jaotamisel tuleb juhinduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st 3 ning kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-test 1 ja 8, mille kohaselt jäävad kohtukulud selle poole kanda, kelle kahjuks otsus tehti. Hagi osalisel rahuldamisel mõistetakse kohtukulud välja võrdeliselt rahuldatud osale või jäetakse kummagi poole enda kanda. Kuna ringkonnakohus vähendab esimese astme kohtu otsusega kostjalt väljamõistetud summat, siis tuleb hageja tasutud riigilõivust kostjalt välja mõista sellele vastav osa, s.o 1050 krooni. Kuna kohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ning jätab kostja kaebuse rahuldamata, siis jätab ta ülejäänud kõigis kohtuastmetes kantud kohtukulud kummagi poole enda kanda. Ü.Jänes M.Merimaa A.Tänav 7