2-06-6263/5

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Reet Allikvere Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2006, Tallinn Tsiviilasja number 2-06-6263 Tsiviilasi C.K. OÜ avaldus väljakuulutamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu 18.04.2006 pankrotimenetluse algatamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik C.K. OÜ määruskaebus K.I. AS pankroti määrus Resolutsioon Jätta Harju Maakohtu 18.04.2006 määrus muutmata arvestades ringkonnakohtu täpsustust. Jätta C.K. OÜ määruskaebus rahuldamata. Määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättetoimetamisest alates. Asjaolud, võlgniku nõue ja põhjendused 26.01.2000 sõlmisid R.K. ja AS U.T.G. maa nõudeõiguse loovutamise lepingu, millega loovutas R.K. AS-le U.T.G. Viimsi vallas Tõnni-Vanaoja nr * asuva maaüksuse nõudeõiguse. Nõudeõiguse omandaja kohustus lepingu p 3.1 alusel nõudeõiguse loovutajale tasuma nõudeõiguse loovutamise tasu 4 400 000 krooni kolme päeva jooksul pärast lepingu alusel tagastatud maa kinnistusraamatusse kandmist võlgniku nimele. 31.03.2003 R.K. suri. Tema vara läks üle abikaasale L.K.ile. 12.07.2005 sõlmisid L.K. ja C.K. OÜ nõude loovutamise lepingu, millega L.K. loovutas C.K. OÜ-le 26.01.2000 R.K.i ja AS U.T.G. vahel sõlmitud maa nõudeõiguse loovutamise lepingust tuleneva nõude 4 400 000 krooni. Võlgnikku teavitati nõude loovutamisest. Viimsi Vallavalitsuse 28.06.2005 korraldusega nr 390 tagastati võlgniku omandisse Viimsi vallas asuv K-maaüksus. Nimetatud korralduse alusel kinnistati maaüksus ja võlgnik kanti kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse 27.02.
2. Kuigi võlgnik oli kohustatud tasuma 4 400 000 krooni võlausaldajale kolme päeva jooksul pärast kinnistamist, so 29.02.2006, ei ole ta seda siiani teinud. Seega on võlausaldaja nõue võlgniku vastu 4 400 000 krooni, millele lisandub VÕS § 94 ja 113 alusel arvutatud viivitusintress 22.03.2006 seisuga 23 416,44 krooni. Kuigi võlgnik on asutatud 1998.a., on ta esitanud äriregistrile majandusaasta aruandeid vaid 1999 kuni
3. aasta kohta, ja needki puudulikult. Majandusaastate aruannete esitamata 2 jätmise tõttu ähvardab võlgnikku sundlõpetamine ja registrist kustutamine. Viimase, so 2001.a., majandusaasta aruande kohaselt oli võlgniku kahjum 3 041 541 krooni. Kuna pärast 2001.a. andmed võlgniku majandusliku olukorra kohta puuduvad ja võlgnik ei ole siiani täitnud oma kohustust tasuda 4 400 000 krooni suurune võlgnevus, siis on võlausaldajal alust kahtlustada, et võlgnik on alaliselt maksejõuetu. Kinnistusraamatu andmete järgi pole võlgnikul muid kinnisasju peale maa, mis kinnistati tema nimele 27.02.
4. Võlgniku püsivat maksejõuetust tõendab ka asjaolu, et Tallinna Linnakohtusse esitati juba 2005.a. pankrotiavaldus võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Võlausaldajale teadaolevalt jäeti pankrotiavaldus rahuldamata, kuna võlgnikul õnnestus võlausaldaja nõude osaliseks rahuldamiseks raha leida. Kinnistusraamatu andmetel on 28.02.2006, so vaid üks päev pärast maaüksuse kinnistamist, esitatud kinnistusraamatule kinnistamisavaldus. Kinnistamisavalduse esitamine vaid üks päev pärast kinnistu enda omandisse saamist annab võlausaldajale aluse kahtlustada, et võlgnik püüab kinnistut võõrandades muuta võimatuks võlausaldaja nõude rahuldamise võlgniku vara arvelt. Võlgniku eeltoodud tegevus on käsitletav vara tahtliku hävitamise ja oma maksejõuetuse tahtliku põhjustamisena PankrS § 10 lg 2 p 3 mõttes. Eeltoodust tulenevalt palus võlausaldaja algatada võlgniku pankrotimenetluse ja kuulutada välja tema pankrot. Võlgniku vastuväited Võlgnik palus jätta pankrotiavalduse rahuldamata. Vaatamata 12.07.2005 sõlmitud nõude loovutamise lepingu p-s 5.1 sätestatud kohustusele teavitada võlgniku selle lepingu sõlmimisest, ei ole võlausaldaja seda teinud. Lepingu sõlmimisest ei ole võlgnikku informeerinud ka L.K.. 25.04.2005 sõlmisid võlgnik, AS B.O.T. ja L.K. kokkuleppe, mille alusel kandsid osapooled nõude loovutamise lepingust tulenevad võimalikud võlgniku varalised kohustused L.K.i ees üle AS-le B.O.T.. Samuti sõlmisid võlgnik ja L.K. kokkuleppe p-s 3 täiendavalt kokkuleppe võlasuhte lõpetamise kohta. Seega lõppesid võlgniku kohustused L.K.i ees lõppenud hiljemalt 25.04.2005 seisuga. L.K. ega võlausaldaja ei ole kordagi teavitanud võlgnikku asjaolust, et käsitlevad vaatamata kokkuleppele enda väidetavat varalist nõuet jätkuvalt olemasolevana. Enesest mõistetav on, et heas usu käituv lepingupartner esitab enne kohtusse pöördumist oma võimalikud nõuded kohtuväliselt eesmärgiga saavutada rahumeelne kokkulepe ja vältida tarbetuid kulusid. Võlgnik on nõude loovutamise lepingu alusel tasunud R.K.ile ennetähtaegselt 31.03.2000 900 000 krooni, 18.04.2000 123 000 krooni ja 16.05.2000 380 000 krooni. Seega on võlgnik täitnud oma nõude loovutamise lepingust tulenevad kohustused osaliselt summas 1 403 000 krooni, mistõttu ei saaks võlausaldaja nõue võlgniku vastu ületada 2 997 000 krooni. Võlausaldaja ei ole pöördunud enne pankrotiavalduse esitamist võlgniku poole nõudega nõude loovutamise lepingust tuleneva väidetava võlgnevuse tasumiseks, st võlausaldaja ei ole esitanud võlgnikule pankrotihoiatust PankrS § 10 lg 2 p 1 tähenduses. Võlausaldaja ei ole pankrotiavaldust piisavalt põhistanud. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et väidetav müügitehing oleks tehtud ebatavalistel tingimustel turuhinnast madalama hinnaga. Võlausaldaja ei ole piisavalt tõendanud oma nõude olemasolu. Esimese astme kohtu määrus ja selle põhjendused Harju Maakohtu 18.04.2006 määrusega jäeti võlausaldaja pankrotiavaldus rahuldamata. Võlausaldaja ei esitanud võlgnikule pankrotihoiatust ja ei ole millegagi põhjendanud, millistel asjaoludel on ta loobunud pankrotihoiatuse esitamisest. Majandusaasta aruande esitamata jätmist ei saa käsitleda vara hävitamise, raiskamise või rakse juhtimisveana, mis põhjustaks tahtlikult maksejõuetuse. Samuti ei saa käsitleda vara 3 hävitamise, raiskamise või raske juhtimisveana võlgniku poolt 28.02.2006 vahetult pärast võlgnikule tagastatud maaüksuse kinnistamist kinnistusraamatule kinnistamisavalduse esitamist. Vara võõrandamine ei ole käsitletav vara peitmise, hävitamise, raiskamise, raske juhtimisvea toimepanekuga või muul viisil oma maksejõuetuse tahtliku põhjustamisena. 28.02.2006 võlgniku ja OÜ T.I. vahel sõlmitud kinnistu müügileping ja asjaõigusleping, mille esemeks on vaidlusalune kinnistu ja milles kinnistu ostuhind nähakse ette kanda osaliselt võlgniku juhatuse liikme O.V.u, osaliselt teiste lepingus näitamata füüsiliste isikute isiklikele arveldusarvetele, näitab vara peitmist võlgniku poolt. Samas on võlgnik esitanud kohtule Äripanga 10.04.2006 võlgniku saldo kinnituse, mille kohaselt on võlgniku pangaarvel 10.04.2006 seisuga 4 354 900 krooni, mis tõendab võlgniku maksejõulisust. 2005.a. võlgniku vastu esitatud pankrotiavaldus, mille alusel pankrot jäi välja kuulutamata, ei tõenda võlgniku püsivat maksejõuetust. Eelistungil ei leidnud tõendamist võlgniku maksejõuetus. Võlgnik esitas kohtule kokkuleppe, millest nähtuvalt on nõude loovutamise lepingust tulenevad võlgniku väidetavad kohustused ülevõetud AS B.O.T. poolt. Kokkuleppe kohaselt on võlgniku asemele astunud AS B.O.T.. Võlausaldaja on sellest kokkuleppe sõlmimisest olnud teadlik, kuid käsitleb kokkulepet tühisena vorminõuete mittejärgmise tõttu. Kui L.K.i nõude loovutamise lepingust tulenevad nõuded võlgniku vastu lõppesid kokkuleppe sõlmimisega 25.04.2005, siis puudus tal 12.07.2005 õiguslik võimalus loovutada võlausaldajale nõuet võlgniku vastu. Kokkuleppe p 3 kohaselt kinnitas L.K. mistahes nõuete puudumist võlgniku suhtes. Pankrotiasja menetlemisel ei ole võimalik lahendada õigusvaidlusi ja need vaidlused kuuluvad lahendamisele hagimenetluse korras väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja nõue ei ole selge, pankrotiavaldus on piisavalt põhistamata, mistõttu puudub alus võlgniku pankrotimenetluse algatamiseks. Määruskaebus ja selle põhjendused K.I. AS palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega algatada võlgniku pankrotimenetlus. Kohus leidis, et tõendamist ei leidnud võlgniku maksejõuetus. Samas tuvastas kohus asjaolu, et võlgniku maksejõuetuse aluseks on vara peitmine. Tulenevalt sellest ei saanud kohus jätta võlgniku suhtes pankrotimenetlust algatamata PankrS § 15 lg 2 p 4 alusel. Võlausaldaja sai võlgniku majandusliku olukorra hindamisel lähtuda vaid temale teadaolevatest andmetest. Kinnistusraamatu andmetel ei ole võlgnikul muid kinnisasju, peale kinnistu, mis tänase päeva seisuga juba võõrandatud. Võlausaldaja oli põhjendatult pankrotiavalduses märkinud, et kinnistut võõrandades püüab võlgnik muuta võimatuks võlausaldaja nõude rahuldamise. Pankrotiavalduse esitamise ajal oli võlausaldajale kättesaadav võlgniku poolt äriregistrile viimati esitatud 2001.a. majandusaasta aruanne, mille järgi oli võlgniku majandusaasta kahjum 3 041 541 krooni. 11.03.2005 algatati võlgniku suhtes pankrotimenetlus. 17.11.2005 tegi Harju Maakohtu registriosakond võlgnikule kustutamishoiatuse. Eeltoodud andmetele tuginedes sai võlausaldaja teha vaid järelduse, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Kohus ei ole määruses märkinud, miks oleks võlgnik pidanud esitama pankrotihoiatuse ja miks ta ei võinud võlausaldaja maksejõuetuse põhistamisel tugineda teistele PankrS § 10 lg 2 nimetatud asjaoludele. Pankrotiseadusest ei tulene, et võlausaldaja võib võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks tugineda PankrS § 10 lg 2 p-des 2-5 nimetatud asjaoludele üksnes siis, kui võlausaldaja on võlgnikule esitanud eelnevalt pankrotihoiatuse. Vastupidi, PankrS § 10 lg 3 kohaselt võib PankrS § 10 lg 2 p-des 2-5 nimetatud asjaoludel pankrotiavalduse esitada sõltumata sellest, kas võlausaldaja nõue on muutunud sissenõutavaks või mitte. Seega on seadusandja pidanud PankrS § 10 lg 2 p-des 2-5 toodud asjaolude esinemise korral ohtu võlausaldajate huvide rikkumisele niivõrd suureks, et oluline ei ole isegi 4 see, kas võlausaldajal on õigus oma kohustuse täitmist veel nõuda või mitte. Pankrotihoiatuse esitamine juhul, kui esineb PankrS § 10 lg 2 p-des 2-5 nimetatud asjaolu, ainult suurendaks võlausaldaja huvide kahjustamise riski. Tuginedes vaid võlgniku esindaja poolte eelistungil esitatud Äripanga kinnitusele, mille kohaselt oli eelistungi toimumise ajal võlgniku arveldusarvel 4 354 900 krooni, leidis kohus, et võlgnik on siiski maksejõuline. Eelistungi toimumise päeval on Harjumaa kohtutäitur M.L. Harju Maakohtu 24.03.2006 hagi tagamise määruse ja võlausaldaja avalduse alusel algatanud täitemenetluse ning saatnud krediidiasutustesse vara kontol arestimise aktid. Krediidiasutustest saadud vastustest selgub, et 12.04.2006 seisuga oli võlgniku Äripangas oleval arveldusarvel 1210 krooni ja Nordea Pangas 4,63 krooni. Teistes krediidipankades võlgnikul kas arveldusarved puuduvad või on seal saldoseis 0 krooni. Võlgnik on esitanud eelistungi päeval kas võltsitud Äripanga tõendi või lühiajaliselt hoiustanud enda kontole temale mittekuuluvat kolmandatele isikutele raha, eesmärgiga viia kohus võlgnikul raha olemasolu suhtes eksitusse. Muid enda väidetavat maksejõuetust tõendavaid andmeid võlgnik kohtule esitanud ei ole. Võlgnikule ei kuulu kinnisasja, samuti ei ole tema nimele registreeritud sõidukeid liiklusregistris ega ehitisi. Vaid mõned päevad enne eelistungi toimumist on võlgnik esitanud äriregistrile 2002.a. kuni 2004.a. selgelt puudulikud auditeerimata majandusaasta aruanded. Kui vaadata 2004.a. majandusaasta aruannet, siis oli võlgniku aruandeaasta kasum väidetavalt 2 258 421 krooni. Vaid kolm kuud peale aruandeaasta lõppu on Tallinna Linnakohus leidnud, et võlgnik on maksejõuetu ja algatanud võlgniku suhtes pankrotimenetluse. Sama 2004.a. majandusaasta aruande alusel on võlgniku ajutine pankrotihaldur leidnud, et võlgniku varad ületavad vähemalt 8 miljoni krooni võrra temal reaalselt olemasolevat vara ja et võlgnik on maksejõuetu ning see ei ole tema majanduslikust olukorrast tuleneva ajutise iseloomuga. 2004.a. majandusaasta aruande kohaselt pidi võlgniku pangakontodel olema kokku üle 6 000 000 krooni. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt oli reaalselt raha võlgniku pangakontodel kokku 4,63 krooni. Võlgnik on käesoleval hetkel sama maksejõuetu, kui oli ta seda aasta tagasi. Nimetatud tõendab, et võlgniku poolt esitatud majandusaasta aruanded ei kajasta võlgniku tegelikku rahalist seisu. Isegi, kui võlgnik peaks kohtule esitama 2005.a. majandusaasta aruande, mille kohaselt võlgnik on maksejõuline, ei saa selle alusel teha järeldusi võlgniku tegeliku maksejõulisuse kohta. Kohus on jõudnud ebaõigele järeldusele nõude selguse osas ja et puudub alus pankrotimenetluse algatamata jätmiseks PankrS § 15 lg 2 p 1 alusel. 26.01.2000 sõlmisid R.K. ja AS U.T.G. maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingu, mis MaaRS § 191 lg-st 3 tulenevalt sõlmiti notariaalselt. VÕS § 11 lg 3 alusel juhul, kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise ning kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Võlgnik esitas kohtule lihtkirjaliku 25.04.2005 AS E.B., L.K. ja AS B.O.T. vahel sõlmitud kokkuleppe, millega viimane võttis üle kõik võlaõiguslikud nõuded, mis tulenevad 26.01.2000 sõlmitud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingust. Kuna tegemist on kohustuste ülevõtmise lepinguga, siis tulenevalt VÕS § 11 lg-st 3 pidid pooled sõlmima notariaalselt tõestatud lepingu, mida nad aga teinud ei ole. 26.01.2000 R.K.i ja võlgniku vahel sõlmitud lepingus ei ole kirjas, et lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise lepingute kohta kohaldatakse muud kui notariaalselt vorminõuet. Seega ei tulene põhilepingust, et 26.01.2000 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingust tulenevate kohustuste ülevõtmise lepingu tohib sõlmida lihtkirjalikult, mistõttu oleks pidanud pooled järgima notariaalset vorminõuet tulenevalt VÕS § 11 lg-st
5. Kuna 25.04.2005 kokkulepe on vastuolus VÕS § 11 lg-ga 3, on see tühine. Võlgniku suhtes algatati 11.03.2005 pankrotimenetlus. Pankrotimenetluse algatamisel kohaldati võlgniku suhtes käsutuskeeldu ja keelati ilma ajutise halduri nõusolekuta vara 5 käsutada. Seega puudus võlgnikul PankrS § 35 lg-st 1 ja § 36 lg-st tulenevalt igasugune õiguslik alus 25.04.2005 kokkuleppe sõlmimiseks ja kohustuse ülekandmiseks teisele äriühingule. Võlgnik oli 25.04.2005 tehingut sõlmides käsutanud pankrotivara hulka kuuluvat kohustust. Kuna võlgnik rikkus nii Tallinna Linnakohtu poolt kohaldatud käsutuskeeldu kui ka PankrS § 35 lg 1 p-st 4 sisalduvat tehingute tegemise keeldu, siis on 25.04.2005 kokkulepe TsÜS § 88 lg 1 ja § 87 järgi tühine. Kokkuleppe p-i 3, millega loeti kõik võlgniku nõuded L.K.i ees lõppenuks ja viimane kinnitas mistahes nõuete puudumist, tuleb tõlgendada koos kokkuleppe p-dega 1 ja
6. Kokkuleppe p 1 võlgniku kohustuse ülekandmise kohta on tühine. Kuna L.K.il muid nõudeid, peale 26.01.2000 sõlmitud maa nõudeõiguse loovutamise lepingust tuleneva nõude, võlgniku vastu ei ole, siis ei oleks L.K. kokkuleppe p 3 sõlminud, kui ta oleks teadnud kokkuleppe p 1 tühisusest. L.K.i tahe ei olnud suunatud nõudeõiguse lõpetamisele. Seega ei ole tehing TsÜS § 85 mõttes osadeks jagatav ja ei saa eeldada, et kokkuleppe p 3 oleks sõlmitud ka tühise punktita
7. Isegi juhul, kui TsÜS § 85 ei oleks kohaldatav, on kokkuleppe p 3 tühine PankrS § 35 lg 1 p 4 ja TsÜS § 87 alusel, kuna võlgnikul puudus õigus teha mistahes tehinguid, sh sõlmida kokkuleppe p 3 väidetavalt võlasuhte lõpetamise kohta. 12.07.2005 L.K.i ja võlausaldaja vahel seaduses toodud vorminõudeid järgides sõlmitud notariaalne nõude loovutamise lepingu p-s 2.3.1 on notar tõestanud lepingupoolte kinnitust, mille järgi on 25.04.2005 sõlmitud kokkulepe seadusest tuleneva vorminõude ja käsutuskeelu tõttu tühine. Notar pidi kontrollima ja kontrolliski tehingu kehtivust ning kuna kokkuleppe tühisus on ilmselge, ei saa nõude selguse osas sisulist vaidlust olla. Kohus saab seisukoha kokkuleppe tühisuse osas võtta käesolevas tsiviilasjas ja puudub vajadus lahendada kokkuleppe tühisuse küsimus väljaspool pankrotimenetlust. Pärast 12.07.2005 notariaalse nõude loovutamise lepingu sõlmimist teavitati võlgnikku VÕS § 170 kohaselt nõude loovutamisest. Võlgnik on kohtule 10.04.2006 esitatud pankrotiavalduse vastuses märkinud, et 26.07.2006 sai ta AS-lt Eesti Post teate väärtkirjade laekumise kohta nii L.K.ilt kui ka võlausaldajalt. Ümbrikusse pandud kirjade sisu on postiasutuse töötaja kontrollinud. Kirjade saatmist tõendab ka AS Eesti Post vastav arve. Võlausaldajal puudus pärast kirjade postiasutusele üleandmist igasugune võimalus nende sisu muuta, sh teated ümbrikust välja võtta. Seetõttu on võlgniku väited selle kohta, et ümbrikud olid tühjad, ilmselgelt valed. Võlgnikul oli võimalus kirjad pärast nende vastuvõtmist avada ja nõude loovutamise teated sealt välja võtta ning ümbrikud uuesti sulgeda ja seejärel väita, et ta sai võlausaldajalt ja L.K.ilt tühjad ümbrikud. Võlgnik on kohtule ise esitanud AS Eesti Post teated, milles võlgniku juhatuse liige kinnitab oma allkirjaga, et on 28.07.2005 kirja vastu võtnud. Pankrotiavaldusele esitatud vastuses on võlgnik väitnud, et ta on täitnud 26.01.2000 maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingust tulenevad kohustused osaliselt summas 1 403 000 krooni. Võlgnik on kohtule esitanud kassa väljamineku orderid, millel on väidetavalt R.K.i allkiri raha vastuvõtmise kohta. Kõik nimetatud allkirjad erinevad oluliselt nii üksteisest kui allkirjast, mille on R.K. andnud notari juuresolekul 26.01.2000 sõlmitud lepingule. Samuti kinnitas L.K., et R.K. ei ole kunagi allkirjastanud ülalnimetatud dokumente ega saanud nimetatud summat. Võlgnik esitas kohtule dokumendid, mille sisu ei vasta tegelikkusele ja millega on üritatud kohut võlausaldaja nõude selguses osas lihtsalt eksitusse viia. Seega puudub sisuline vaidlus ka nõude suuruse üle ja võlausaldaja nõue on selge ka selles osas. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Täpsustada tuleb vaid määruse põhjendusi ja jätta välja kohtu väide, mille kohaselt pidanuks võlausaldaja esitama võlgnikule pankrotihoiatuse. 6 Nimetu ei ole vajalik, kuna võlausaldaja tugines pankrotiavalduses PankrS §-le 10 lg 1 ja lg 2 p
8. Täpsustus ei mõjuta määruse lõppjäreldust. Muus osas on määrus seaduslik ja põhjendatud. Pankrotimenetluse algatamata jätmise alused on sätestatud PankrS § 15 lg-s
9. Üheks pankrotimenetluse algatamata jätmise aluseks on see, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (PankrS § 15 lg 2 p 1). Võlausaldaja väidetel võlgneb võlgnik talle 26.01.2000 sõlmitud maa nõudeõiguse loovutamise lepingu alusel 4 400 000 krooni. Võlgniku väidetel on ta täitnud kohustuse 1 403 000 krooni ulatuses ja seda tõendavad võlgniku poolt esitatud kassa väljamineku orderid. Võlausaldaja asus seisukohale, et nimetatud orderite sisu ei vasta tegelikkusele. Samuti on võlgnik vaidlustanud võlausaldaja poolt esitatud viivisarvestuse. Seega on poolte vahel vaidlus võlgnevuse suuruse osas. Poolte vahel on vaidlus ka 25.04.2005 võlgniku, R.K.i ja AS B.O.T. vahel sõlmitud kokkuleppe kehtivuse üle, millega võttis AS B.O.T. 26.01.2000 sõlmitud maa tagastamise nõudeõiguse loovutamise lepingust tulenevad võlgniku kohustused enda kanda. Võlgnik asus seisukohale, et nimetatud kokkuleppega lõppesid kõik tema kohustused L.K.i ees. Võlausaldaja leidis, et osundatud kokkulepe on tühine vorminõuete rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud tulenevalt on maakohus põhjendatult jätnud võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldama. Poolte vahel on vaidlus nõude suuruse ja kohustuse lõppemise kehtivuse üle, mis tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Seega tuleb eeltoodud põhjendustel jätta võlgniku pankrotimenetlus algatamata. Reet Allikvere kohtunik