← Eesti

3-04-200/3

Obsah (5)§ 98§ 55§ 95§ 52§ 27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman (eesistuja), Ruth Virkus ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 24.aprill 2006, Tallinn Haldusasja number

§ 98lg 1 teises lauses sätestatud 6 aastane aegumise tähtaeg.

Aegunud ei ole maksusumma määramine

  1. aasta tulu eest, sest maksuotsus tehti 29.03.2004 ja teade selle kohta avaldati 30.03.2004 väljaandes Ametlikud Teadaanded. Isiklikult ei olnud võimalik kaebajale maksuotsust kätte anda, sest kodus teda polnud, töö juurest ei saadud teda kätte ja mobiiltelefon ei vastanud. Kaebaja tuluks on loetud juriidilise isiku * Inc arvelduskontolt isiklikuks tarbeks tehtud kulutusi ning kontolt võetud rahasummasid. Kaebaja ei ole tõendanud äriühingu rahaliste vahendite kasutamist *i huvides. Kaebaja väited laenusuhete kohta AS- ga * ja * Ltd- ga on tõendamata. Maksuhalduri süüdistamine menetlusnormide rikkumises on alusetu. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ning tühistas maksuotsuse
  2. aasta tulude eest määratud tulumaksu 1 595 446 kr ja sellelt arvestatud intresside osas. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt leidis maksuhaldur õigesti, et kaebaja on tahtlikult oma tulusid varjanud, mistõttu kuulub tema suhtes kohaldamisele 6 aastane maksusumma määramise 2

(7)3-04-200 aegumise tähtaeg. Maksuotsus tehti 29.03.2004, kuid maksuotsuse sai kaebaja kätte 22.04.2004, mistõttu maksusumma määramine 1997 saadud tulude eest on aegunud. 30.03.2004 avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded küll teade vaidlusaluse otsuse tegemise kohta, kuid mitte otsuse resolutsioon. Kuna just haldusakti resolutiivosa on täitmiseks kohustuslik ning haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa, siis ilma selle avaldamiseta ei saa lugeda, et haldusakt on adressaadile teatavaks tehtud või kättetoimetatud ja et haldusakt on adressaadi suhtes kehtiv. Ametlikes Teadaannetes maksuotsuse kohta teate avaldamisest ei tulenenud kaebajale mingeid õiguslikke tagajärgi. Ebaõige oli ka maksuhalduri poolt valitud maksuotsuse kättetoimetamise viis, sest antud juhul puudusid

§ 55

sätestatud tingimused haldusakti kättetoimetamiseks perioodilise väljaande kaudu. Maksuhaldur ei ole uurimisprintsiipi rikkunud ning maksuotsus on sisuliselt õiguspärane. Ebaõige on kaebaja väide, et maksuhalduri seisukohad on vastuolulised. Maksuotsust süstemaatiliselt lugedes ja tõlgendades ning arvestades otsuse p-s 5 järeldusena toodut: “Maksu- ja Tolliameti Põhja maksukeskus on seisukohal, et R. K. isikliku tuluna tuleb käsitleda firma * Inc arvelduskontolt R. K. poolt võetud sularaha ja teostatud ülekandeid…“, on üheselt selge, mida on maksukohustuslase tuluna käsitletud. Maksuhaldur on veenvalt ja õigesti maksuotsuses ning kohtule antud seletustes põhjendanud, miks *i arvelduskontol olevaid vahendeid ei saa lugeda R. K. isiklikeks vahenditeks. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis maksuhalduri järeldused ümber lükkaksid. Kui kaebaja valis isikliku pangaarve avamise asemel teistsuguse tee ja asutas firma vaid selleks, et hoida seal oma isiklikku raha, siis oleks ta pidanud säilitama kõik vajalikud dokumendid, sh ka tõendid selle kohta, et tal üldse oli raha väidetavate laenude andmiseks. Asjaolu, et miljonilisi rahasummasid väidetavalt laenati/laenutati käest kätte dokumente selle kohta vormistamata, kinnitab vaid maksuhalduri järeldust, et kaebaja teadlikult ja tahtlikult varjas oma tulusid. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Kohtuotsuse peale esitasid apellatsioonkaebused mõlemad menetlusosalised. MTA Põhja maksukeskuse apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus osas, milles kohus leidis, et 1997. aasta tulude osas on maksusumma määramine aegunud.

§ 95

maksuotsuse kättetoimetamise kohustuslikku viisi ette ei näe.

§ 52

lg 1 sätestab maksuhalduri õiguse valida haldusakti kättetoimetamise viiside vahel ning valiku tegemine on haldusorgani kaalutlusotsus. Teatud juhtudel võib kättetoimetamise viisi valikul saada määravaks avalik huvi maksusumma määramiseks enne

§ 98sätestatud lõplikku aegumistähtaega.

Käesoleval juhul otsustati haldusakti kättetoimetamine perioodilise väljaande kaudu pärast seda, kui kaebajat ei õnnestunud kätte saada ei kodus, tööl ega telefoni teel. Maksuotsuse resolutsiooni ei saanud Ametlikes Teadaannetes avaldada, sest see oleks olnud vastuolus

§ 27lg-ga 2, ning resolutsiooni avaldamine ei oleks ka õiguslikku olukorda muutnud.

Tulenevalt

§ 55

kolmandast lausest loetakse dokumendi resolutiivosa kättetoimetatuks esmakordse avaldamise päevale järgmisel päeval. Seega on dokumendi resolutiivosa kättetoimetamine seatud sõltuvusse vastava teate avaldamisest. Järelikult asjaolu, millal maksukohustuslane maksuotsuse reaalselt kätte saab ja millal ta sellega tegelikult tutvub, ei oma käesoleval juhul õiguslikku tähendust. Kuna vastav teade avaldati väljaandes Ametlikud Teadaanded 30.03.2004, siis ei ületatud kuueaastast maksu määramise aegumistähtaega. R. K. apellatsioonkaebuses paluti tühistada kohtuotsus osas, millega jäeti tema kaebus osaliselt rahuldama ning teha uus otsus vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks tervikuna. Samuti palus kaebaja täiendada kohtuotsuse motiive ja välja mõista tema kasuks kõik asjas kantud kohtukulud. 3

(7)3-04-200 Ekslik on halduskohtu seisukoht, mille kohaselt ei saa * Inc arvelduskontol olnud vahendeid lugeda kaebaja isiklikeks vahenditeks. Kaebaja soetas nimetatud äriühingu isikliku raha hoidmise eesmärgil ning kasutas selle arvelduskontot kui oma isiklikku arvelduskontot. Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi kohtuasjas nr 3-1-1-120-03 ei saa *i lugeda juriidiliseks isikuks. Äriühingu põhitegevus toimus Eestis ja äriühingut juhiti Eestist ning kaebaja oli äriühingut tegelikult kontrollivaks isikuks. Kuna äriühing ei olnud Eestis kantud seadusega ettenähtud registrisse, siis puudus tal Eestis õigusvõime ja seega õigussubjektsus. Järelikult tuleb kõiki * Inc tehinguid lugeda apellandi tehinguteks ning äriühingu arvelduskontol olnud vahendeid tuleb pidada apellandile kuuluvaks juba nende arvelduskontole laekumisest alates. Seetõttu ei saa käsitleda kaebaja tuluna *i arvelduskontolt kaebajale endale ja kolmandatele isikutele tehtud väljamakseid. Halduskohus, rikkudes kohtumenetluse norme, ei ole kaebaja seda väidet analüüsinud. Halduskohus ei analüüsinud tõendeid ega vastanud kaebuse väitele, et vähemalt 2 533 557,32 kr ulatuses *i arvelduskontolt tehtud makseid ja välja võetud sularaha ei saa alljärgnevatel põhjustel kaebaja tuluna käsitleda:
  1. a)AS Hansapank 17.01.1997 tõendi kohaselt on kaebaja seisuga 31.12.1996 teinud * Inc kontole sissemakseid ca 927 000 kr (213 500 kr+61 000 USD); 13.11.1996 oli äriühingu kontolt tehtud 25 000 kr suurune deposiitmakse, mis tagastati Hansapanga poolt 13.11.1997, ning seisuga 31.12.1996 oli äriühingu konto jääk 511 057,32 kr. Seega aastatel 1997-1998 *i pangaarvelt tehtud väljamaksed ja kulutused summas 536 052,32 kr (511 057,32+25 000) on tehtud kaebaja enda poolt äriühingu kontole enne 01.01.1997 makstud isiklike rahaliste vahendite arvelt.
  2. b)13.08.1997 laekus AS- lt * (AS * korraldusel) *i arvele 1 000 000 kr. See on kaebaja isiklik raha, mille ta AS- le * laenas. 14.07.1997 sõlmisid AS * ja * laenulepingu, mille kohaselt laenas * AS- le * 1 000 000 kr. See üks miljon krooni võeti aga mitte *i pangakontolt, vaid kaebaja laenas raha S. J. M. käest ning laenas *i nimel edasi AS-le *, kes 14.07.1997 koostas raha saamise kohta kassa sissetuleku orderi. 20.05.1998 tagastas kaebaja S.J.M. temalt laenuks saadud üks miljon krooni. Kuna laenu andmine AS- le * toimus sisuliselt kaebaja isiklike vahendite arvel, siis tagastatud laenusumma 1 000 000 kr arvelt väljamaksete ja kulutuste tegemist *i kontolt ei saa lugeda apellandi tuluks.
  3. c)18.11.1997 *i kontolt väljavõetud rahast maksis kaebaja 997 500 kr V. T. eest OÜ * osakapitali ning see on tõendatud OÜ * pangakonto väljavõttega. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et V. T. oleks kaebajale nimetatud summa tagastanud või et kaebaja oleks V. T. 997 500 kr tagastamist nõudnud. V. T. oli OÜ * osanik. Maksuhalduri seisukoht, et nimetatud summa on kasutatud kaebaja poolt oma isiklikes huvides, kuna ta on selle äriühingu juhatuse liige, ei ole õige. Osakapitali sissemakse tagajärjel suureneb osaühingu vara ja samuti osanikule kuuluva osa nimiväärtus, kuid põhjendamatu on lugeda osakapitali tehtud sissemakseid osaühingu juhatuse liikme isiklikuks tuluks. Esitatud ei ole ka tõendeid selle kohta, et kaebaja seisuga 18.11.1997 oli OÜ * juhatuse liige.
  4. d)Kaebaja kasutas *i arvelduskontolt võetud rahalisi vahendeid vähemalt 5 miljoni ulatuses äriühingu * Ltd kohustuste täitmiseks kolmandate isikute ees (st andis oma isiklike vahendite arvel laenu *ile) ning *i poolt *i arvelduskontole 1997.aastal kantud vahendite puhul (5 100 000
  5. kr)oli tegemist kaebaja poolt antud laenusummade tagastamisega. Kaebaja oli ka * Ltd volitatud esindaja ja kinnitab laenutehingute toimumist. Kohus ei ole uurinud ega hinnanud *i pangakontosid ega *i majandustegevust puudutava id dokumente, mis kinnitavad laenusuhte olemasolu kaebaja ja *i vahel. Kaebajal ei olnud kohustust säilitada *iga tehtud laenutehinguid kajastavaid dokumente, mistõttu ei saa nende mitteesitamist tõlgendada kaebaja kahjuks. Isegi kui kaebajal oleks olnud kohustus vastava id dokumente säilitada, ei saa ainuüksi nende esitamata jätmise tõttu asuda seisukohale, et laenutehinguid tegelikkuses ei toimunud. Kaebaja tugineb seejuures Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-50-04 ja 3-3-1-51-04 ja Tallinna Ringkonnakohtu 05.02.2004 otsusele nr 2-3/57/04. Viidatud lahendis asus 4
(7)3-04-200 ringkonnakohus seisukohale, et kui poolte käitumisest ja asjas kogutud tõenditest ilmneb, et tegelikkuses on pooled käitunud tehingule vastaval viisil ja tehinguga ettenähtud tagajärjed on poolte jaoks saabunud, siis võib pidada tõendatuks, et poolte vahel vastavasisuline kokkulepe tegelikkuses eksisteeris, vaatamata sellele, et seda kirjalikul kujul ei ole vormistatud. Kohus rikkus menetlusnorme, kuna ei vastanud apellandi väidetele menetlusnormide rikkumise kohta maksuhalduri poolt. Maksuhaldur asus maksuotsuses seisukohale, et tegelikku laenusuhet kaebaja ning AS * või AS * vahel ei olnud, ilma, et oleks nõudnud nimetatud äriühingute liikmetelt S. F. või N. S. mistahes teavet või dokumente kaebaja väidetud laenutehingu toimumise kohta. Sarnaselt ei pöördunud maksuhaldur laenutehingute kohta selgituste ja dokumentide nõudes * Ltd teiste esindajate poole. Maksuhaldur ei selgitanud V. T. käest, kas ta on 997 500 kr kaebajale tagastanud või kas nende vahel oli kokkulepe nimetatud summa tagastamise kohta. Maksuhaldur väites, et kaebaja ei saanud aastatel 1997-1998 töötasu ega preemiaid, ei nõudnud selle kohta kaebajalt mingit teavet ega dokumente ja jättis tähelepanuta kaebaja eriarvamuses esitatud väite, et kaebaja sai aastatel 1997-1998 töötasu (töötas AS-des * ja *), millelt on ka tulumaks kinnipeetud. Maksumenetluses ega maksuotsusest ei selgunud kaebajale üheselt, milliseid summasid – kas *i arvele laekunud või sealt välja võetud – maksuhaldur kaebaja tuluna käsitleb. See on takistanud kaebajal muuhulgas ka kaasaaitamiskohustuse täitmist. Maksuhaldur, tuginedes asjaolule, et kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema poolt viidatud laenutehingute tegemine isiklike vahendite arvelt oli üldse võimalik, ei teinud kogu maksumenetluse vältel kaebajale ettepanekut vastavate tõendite esitamiseks. Põhja maksu- ja tollikeskuse vastuses paluti jätta R. K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus kaebaja apelleeritud osas muutmata. R. K. vastuses paluti jätta Põhja maksu- ja tollikeskuse apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei olnud kaebaja 29.03.2004 kella 10.20 paiku, kui maksuhaldur teda otsimas käis, kodus, sest ta oli tööl. Kaebaja töö juures käisid maksuametnikud kella 11.50 paiku, kuid kaebajat ei juhtunud sel ajal kohal olema. Sama päeva lõ unaks loobusid maksuametnikud maksuotsuse isiklikust kättetoimetamisest ning juba 14.28 ja 14.35 edastati teated maksuotsuse kohta Ametlike Teadaannete toimetusele. Eeltoodu põhjal on meelevaldne väita, et maksuhaldur oli teinud kõik endast oleneva kaebajale maksuotsuse kättetoimetamiseks allkirja vastu. Ka pärast 29.03.2004 kaebajale maksuotsust ei saadetud. Kaebaja sai maksuotsusest teada 08.04.2004 teabenõudele saadetud vastusest. Kohus leidis õigesti, et maksuhalduri poolsed rikkumised maksuotsuse teatavakstegemisel tingivad maksuotsuse tühistamise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuste väited ei anna esimese astme kohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks alust. Riigikohus on 20.06.2003 otsuses nr 3-3-1-49 leidnud, et kui aegumistähtaja jooksul ei ole maksusumma määramisest isikut teavitatud, tekib tal õiguspärane ootus eeldada, et maksusummat enam ei määratagi. Haldusakt ei saa reguleerida isiku õigusi ega kohustusi ilma, et isikule oleks see teatavaks tehtud. Isiku teavitamine tema suhtes tehtud otsustest on ka üks peamisi õigusriigile omase haldusmenetluse ja hea halduse põhimõtteid. Nendel juhtudel, kui haldusakt tuleb anda teatud tähtaja jooksul, tuleb haldusakt ka teatavaks teha selle tähtaja kestel. Vaidlustatud maksuotsus on tehtud

§ 98

lg-s 1 sätestatud 6-aastase tähtaja kestel, kuid asja materjalidest nähtuvalt sai R. K. selle kätte pärast maksuhalduri poole pöördumist 22.04.2004, see on pärast maksu määramise tähtaega. Maksuhalduri väide, et 5

(7)3-04-200 haldusakt tehti kaebajale teatavaks 30.03.2004 Ametlikes Teadaannetes sellekohase teate avaldamisega, ei ole põhjendatud. Maksuotsuse kättetoimetamine perioodilise väljaande kaudu ei ole maksuhalduri diskretsiooniline otsus, seda on lubatud teha vaid seaduses sätestatud juhtudel.

§ 55

lubab avaldada haldusakti resolutiivosa (käesoleval juhul ei avaldatud ka resolutiivosa mitte, vaid ainult teade maksuotsuse tegemise kohta) Ametlikes Teadaannetes juhul, kui menetlusosalise aadressi kohta puuduvad andmed, kui ta ei ela registrisse kantud või maksuhaldurile teadaoleval aadressil ja tema tegelik viibimiskoht ei ole teada. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei esine. Maksuhaldurile oli kaebaja aadress teada ning maksuhalduril polnud põhjust oletada, et R. K. seal tegelikult ei ela. Seda pole maksuhaldur väitnudki. Asjaolu, et kaebaja ei viibinud keset tööpäeva kodus ning et maksuhalduril ei õnnestunud teda kätte saada ka töökohast ega telefoni teel, ei anna põhjust oletada, et maksuotsust ei olnud võimalik kätte toimetada muul viisil kui ametlikus väljaandes avaldamise kaudu. Seetõttu ei ole maksuotsuse kättetoimetamise nõuete rikkumise puhul tegemist üksnes menetluse vormivigadega, mis ei too HMS § 58 kohaselt kaasa haldusakti tühistamist. Halduskohus tühistas õigesti maksuotsuse 1997.a tuludelt maksu ja intresside määramise osas. Eeltoodu alusel tuleb jätta rahuldamata MTA Põhja maksukeskuse apellatsioonkaebus. R. K. apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole samuti põhjust. Kaebaja on põhjendanud kaebust muuhulgas väitega, et maksuotsusega on ekslikult loetud kaebaja tuluks kõik * Inc arvelduskontolt tema poolt võetud sularaha ja kolmandatele isikutele tehtud väljamaksed. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja väide, et maksuotsusest ei ole arusaadav, milliseid summasid loeb maksuhaldur kaebaja maksustavaks tuluks. Vaidlustatud maksuotsuse kohaselt võttis R. K. äriühingu * Inc Hansapangas olevatelt pangakontodelt välja

  1. aastal sularahas 138 000 kr (1000-3000 kr korraga kuni 5 korda ühe päeva jooksul) ja sularahatšekkidega 5 617 000 kr;
  2. aastal sularahas 34 000 kr ja sularahatšekkidega 1 134 000 kr (tehes samal aastal sissemakse 260 000 kr, mistõttu maksuhaldur nimetatud summa võrra vähendas maksustatavat tulu); äriühingu pangakaardiga tasuti kaupade ja teenuste (rõivaste, majapidamistarvete, hotelli arvete, külmiku jne) eest 1997.aastal 157 911.07 kr ja
  3. aastal 52 281.41 kr; äriühingu arve lduskontolt tehti 1997.aastal 229 420 kr suurune ülekanne * AS- le arve (mis oli esitatud kaebaja abikaasale) alusel ning
  4. aastal kanti äriühingu arvelt 85 630 kr * AS- le kaebajale esitatud arvete alusel. Asja materjalidest ei nähtu ja kaebaja ei väidagi, et * Inc arvelduskontodelt tehtud kulutused ja raha ülekanded oleksid olnud seotud äriühingu majandustegevusega ja tehtud äriühingu ettevõtluse tarbeks. Kas, kellega ja millised olid kaebaja kokkulepped *i pangakontodelt isiklikes huvides võetud summade edaspidise kasutamise kohta, ei oma käesoleval juhul tähtsust. Oluline on äriühingu varaliste vahendite kasutamine isiklikes, mitte äriühingu huvides. Asjas kogutud tõend id ei kinnita, et kaebaja oleks äriühingule raha tagastanud. 997 500 kr suurune väljamakse OÜ * osakapitali suurendamiseks on tehtud apellandi tulust, sest seda kulutust ei ole tehtud *i huvides ning tähendust ei oma, kas kaebajale on nimetatud summa tagastatud või mitte. Kaebaja väiteid, et ta andis
  5. aastal (maksumenetluses väitis kaebaja, et 1996 lõpus) ASle * 1 000 000 kr laenu ja tegi seda oma isiklikest vahenditest (millise summa olevat laenanud omakorda kolmandalt isikult) ja et seisuga 31.12.1996 oli *i arveldusarvel kaebaja enda poolt äriühingu pangakontole makstud 536 057,32 kr, asjas kogutud tõendid ei kinnita. Hansapanga tõendist nähtub, et R. K. on 1996.a jooksul maksnud pangaarvele kokku vaid 63 500 kr (vastavalt 19.04.1996 ja 28.06.1996). Asjas olevatest dokumentidest nähtub, et 1 000 000 kr laenamise kohta on 14.07.1997 sõlmitud laenuleping AS * ja * Inc, mitte kaebaja ja AS * vahel. Nimetatud laenu andmiseks raha väljavõtmist kaebaja või *i arvelduskontolt (või ülekannet) ei ole toimunud. Väidetav laenusumma 1 000 000 kr on *i pangakontole kantud 6

(7)3-04-200 mitte AS *, vaid AS * poolt 13.08.1997, kuigi alates 1996 lõpust oli kaebajal avatud ka isiklik pangakonto ja kui tegemist oli kaebaja isiklikest vahenditest antud summadega, oleks saanud need tagastada tema isiklikule kontole. Kaebaja ei ole tõendanud, et tal juulis 1997 üldse oli 1 miljon kr laenu andmiseks. Ka väide, et ta laenas selle raha, on paljasõnaline. Kirjalikku laenulepingut esitatud ei ole. S.J.M., kellelt kaebaja väidetavalt AS * jaoks raha laenas, kinnitab 20.05.1998 kirjas, et sai kaebaja käest laenu tagastuseks 1 miljon krooni, kuid mis eesmärgil ja millal laen anti, kirjast ei selgu. Kaebaja väidab, et vähemalt 5 miljoni kr ulatuses *i arveldusarvelt tehtud kulutusi ei saa lugeda tema tuluks, sest neid vahendeid kasutas ta * Ltd kohustuste täitmiseks kolmandate isikute ees, andes sisuliselt * Ltd- le laenu. Kaebaja väitis maksumenetluses, et *i arvelduskontolt sularahas ja sularahatšekkidega välja võetud 5 755 000 kr andis ta laenuks *ile, mille kohta lepingut ei ole. Samuti väitis kaebaja, et ta oli * Ltd volitatud esindaja. Seega nii väidetav laenu andja kui ka võtja väitsid lepingute puudumist. Seetõttu on põhjendamatu kaebaja etteheide maksuhaldurile ja kohtule, et laenudokumente ei ole küsitud. Kaebaja ei esitanud ka ühtegi teist arvestatavat tõendit, tõendamaks kõnealuste laenusuhete olemasolu ja seda, et * Ltd poolt *i kontole kantud vahendite puhul oli tegemist kaebaja poolt antud laenu tagastamisega. * Ltd äritehingute kaudu ei ole käesoleval juhul võimalik kaebaja väidetud asjaolusid tuvastada. Kontrollitaval perioodil kehtinud tulumaksuseaduse § 9 lg 1 sätestas, et residendist maksumaksja tulu TMS tähenduses on kogu tema poolt maksustamisperioodil kõigist tuluallikatest saadud tulu. Kaebaja, väites, et * Inc arve le laekunud miljonitesse kroonidesse ulatuvad summad oli tema isiklik raha, seega tulu TMS § 9 lg 1 tähenduses, ei ole 1997 ja 1998 maksustamisperioodide kohta tuludeklaratsioone esitanud ega tulumaksu maksnud. Kaebaja viidatud Riigikohtu üldkogu otsuses nr 3-1-1-120-03 on selgitatud Eestis õigusvõimetu välismaise äriühingu tulu maksustamise võimalusi, kuid sellest lahendist ei tulene, et sellise äriühingu kontodelt esindusõigusliku isiku poolt välja võetud summasid ja tehtud ülekandeid ei saa tema isikliku tuluna maksustada juhul, kui on tõendatud, et neid summasid ei ole kasutatud äriühingu huvides. Oliver Kask Ruth Virkus Silvia Truman 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.