KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.mai 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-99 Haldusasi H. A. kaebus riigi peaprokuröri kohusetäitja ja asendaja toimingutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 23.aprilli 2004 otsus haldusasjas nr 3-574/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus H. A. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 2.mai 2006 Menetlusosalised Kaebuse esitaja H. A. Vastustaja Riigiprokuratuur RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Halduskohtu 23.aprilli 2004 otsus haldusasjas nr 3-574/2004 muutmata ja H. A. apellatsioonkaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtusse Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse teatavakstegemisest, so 17.maist
- Kassatsioonkaebus peab ringkonnakohtusse jõudma hiljemalt tähtaja viimasel päeval (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 62). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- H. A. (kannatanu kriminaalasjas nr 96380361) esitas riigi peaprokurörile 28.mail 2003 avalduse, mis saabus Riigiprokuratuuri 28.mail 2003 (halduskohtu toimiku lk 56) ja milles avaldaja palus teatada, kelle valve alla ja millisel viisil ning mis kella ajal anti 3.juulil 1996 talle kuuluv * talu maja üle, kui avaldaja oli viidud koomaseisundis Valga Haiglasse. Samuti palus avaldaja teatada, millal ja millisel viisil ning kellele anti maja kasutusõigus üle. Riigi peaprokuröri kohusetäitja R. S. 6.juuni 2003 vastuses (halduskohtu toimiku lk 59-60) 3-03-99 H. A. 28.mai 2003 avalduses esitatud küsimustele teatati, et peale avaldaja 3.juulil 2003 kiirabiga Valga Haiglasse toimetamist kutsuti politseitöötajate poolt sündmuskohale Hummuli Vallavalitsuse töötaja A. L., kes pidi korraldama kariloomade edasise hoolduse kuni avaldaja poegade saabumiseni. Lehmi hakkas lüpsma ja toitma kuni poegade poolt nende müümiseni naabrinaine V. E.. Ta tegi seda avaldaja poegade palve l umbes kahe nädala jooksul. Sealjuures pidi A. L. korduvale helistama avaldaja kontaktisikule Valgast, et pojad kohale tuleksid, kuna keegi sugulastest ei olnud sellest eriti huvitatud. Kriminaalasja nr 96380361 materjalidest nähtub veel, et 3.juulil 1996 tuli V. E. õhtul peale kiirabi ja politseitöötajate lahkumist ning nägi, et maja aknad olid kinni ja välisuks naelaga kinni löödud. Ta nägi ka, kui avaldaja poeg P. K., kellega oli kaasas P. T., 5.juulil 1996 selle ukse avas. P. K. hakkas maja koristama. Järgmisel päeval tuli P. K. V. E. juurde otsima avaldaja õde E., kes elas Peterburis. Nii tunnistajate ütlustest kui avaldaja enda 15.juulil 2002 Riigiprokuratuurile esitatud avaldusest nähtub, et avaldaja pojad saabusid tallu kas teisel või kolmandal päeval pärast kuritegu. V. E. ütlustest nähtub, et tema nägi, kuidas avaldaja pojad kasutamiskõlbmatuid riideid, lambavilla ja muud rämpsu majast välja metsa tassisid, need bensiiniga üle valasid ning põlema panid. Kartulid sorteerisid pojad ära ning müüsid maha. Miks pojad seda avaldajale isiklikult ei rääkinud, naabrinaine öelda ei oska. Lisaks eeltoodule selgitati vastuses, et sõnniku lubas V. E. ära vedada avaldaja poeg P., mis tuli hiljem V. E. avaldaja nõudmisel kinni maksta. Eelpoolnimetatud sündmuste toimumise kellaaegu ei ole fikseeritud ja seda ei nõua ka seadus. Seega ei leidnud kinnitust avaldaja väide sündmuskoha väidetava valveta jätmise kohta politseitöötajate poolt.
- septembril 2003 esitas H. A. riigi peaprokurörile uue avalduse, mis saabus Riigiprokuratuuri 22.septembril 2003 (halduskohtu tl 62-65) ja milles avaldaja leidis, et 6.juuni 2003 kiri on avaldajat ja tema perekonda kompromiteeriva ja solvava sisuga ning palus selgitada, kuidas oli R. S. võimalik sellist kirja kirjutada ja miks ta seda tegi. Enne kuritegu ei olnud majas mingit rämpsu. Avaldaja ei soovinud vastust rämpsu, kartulite ja sõnniku kohta, vaid maja ukse kohta, mida sündmuskoha vaatluse lõpul ei olnud suletud. Avaldajat huvitab ukse sulgemise kuupäev ja kellaaeg ning kes seda tegi. Andmeid, millele vastus tugineb, ei ole kontrollitud. Avaldaja lapsi ei ole üle kuulatud. On laim, et avaldaja sugulased ei olnud temast ja tema varast huvitatud. Ebaõiged andmed võis peaprokurörile esitada politseijuhtivinspektor Ü. O.. Avaldaja on korduvalt palunud kriminaalasi Valgast ära võtta ja uurija O. taandada, kuid seda pole tehtud. Kuritegu on avastamata ja alusetult peatatud. Ü. O. ei ole õige uurija. Uurimine on olnud halb. Avaldajale tundub, et jälitustööd üldse ei tehta. Avaldaja on teatanud vähemalt 10 korral isikutest, kes kas võisid olla kurjategijad või teada midagi kuriteo kohta. 27.detsembril 2002 palus avaldaja üle kuulata J. A.. On võimalik, et avaldajat taheti hävitada kättemaksuks stagnaajal uurijana ja prokurörina töötamise eest ja kallaletungi algul lavastatud raha küsimine oli ainult ettekääne ründe alustamiseks. Kriminaalasi ei ole ka praegu õigesti kvalifitseeritud. Lisaks röövimisele tuleb kvalifitseerida ka vägistamise ja tahtliku tapmise katsena. Kohtuarstide komisjonilisel ekspertiisil 2.oktoobril 2002 ei lasknud ekspert rääkida kõrist pigistamisest ja selle järel kolmandat korda teadvuse kaotamisest. Aktis ei ole kägistamisest kirjutatud. Peaekspert ütles, et vastatakse ainult uurija küsimustele. Uurija ei ole ekspertiisimääruse koostamisel andnud eksperdile kõiki olulisi eelandmeid vigastuste kohta. Kõrist pigistamisest, hammaste purustamisest ja vastu kõrva löömisest ja selle tagajärjel kuulmise kaotusest ei ole uurija määruses kirjutatud. Uurija ei ole jurist ega oma uurija tööks vajalikke teadmisi, oskusi ja isikuomadusi, ta teeb kõik selleks, et avaldajat halvustada ja muuta ta nn „süüdimatuks“. Uurimist on vaja jätkata Tallinnas, kus on vaja üle kuulata arstid ja avaldaja sugulased. Politseipeadirektori asetäitja kirjast nähtuvalt on kuritegusid võimalik õigesti kvalifitseerida peale täiendavat kohtuarstlikku ekspertiisi. Ekspert ja peaekspert on vaja tunnistajana üle kuulata. Avaldaja palus veel teatada, kellele võib esitada nõude materiaalse ja moraalse kahju hüvitamiseks. 2
(7)3-03-99 Riigi peaprokuröri asendaja J. P. 17.oktoobri 2003 vastuses (halduskohtu tl 73-74) H. A. 22. septembri 2003 avaldusele märgiti, et avalduse kontrollimisel selgus, et avaldaja samasisulisi avaldusi on varem korduvalt kontrollitud ning avaldajale on 20.juulil 2001, 14.mail 2002, 17.juulil 2002, 19.veebruaril 2002, 24.märtsil 2003, 14.aprillil 2003, 6.juunil 2003 Valga prokuratuuri ning Riigiprokuratuuri poolt vastatud. Samuti tuvastati kontrollimisel, et eelpoolnimetatud vastused on põhjendatud ning seaduslikud, mistõttu puudub seal nimetatud motiive üle korrata. Lisaks eeltoodule selgitati, et KrMK § 106 lg 1 kohaselt otsustab eeluurimisel uurimise suunamise ning uurimistoimingute teostamise uurija iseseisvalt. KrMK § 50 järgi hindab uurija ja prokurör kohtueelses kriminaalmenetluses kõiki tõendeid oma siseveendumise kohaselt, kusjuures ühelgi tõendil ei ole uurija ega prokuröri jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Avaldaja taotlus sugulaste täiendavaks ülekuulamiseks ei ole põhjendatud ning jääb rahuldamata, kuna sellest ei nähtu, missugust informatsiooni võib nimetatud isikute ülekuulamine kriminaalasja nr 96380361 tõendamise seisukohalt anda. Samuti jääb rahuldamata avalduses nimetatud taotlus kordusekspertiisi määramiseks ning ekspertide ülekuulamiseks, kuna seal toodud väited 2.oktoobri 2002 eksperdi arvamuse ebaobjektiivsuse ning avaldaja vägistamis- ja tapmiskatse kohta tuginevad üksnes avaldaja poolt aastaid pärast kuriteosündmust esitatud ning mitte millegagi kinnitatud materjalidel. Nimetatud väited on vastuolus nii kriminaalasja nr 96380361 eeluurimise käigus antud ütlustega, mille kohaselt on avaldaja uurijale korduvalt kinnitanud, et tegemist oli röövimise, mitte vägistamis- ning tapmiskatsega. J.A. ülekuulamise taotluse suhtes teatati vastuses, et tunnistajana kuulatakse üle isik, kelle kohta on andmeid, et ta teab fakte, millel on kriminaalasjas tähtsust ja kes on võimeline andma nende kohta õigeid ütlusi. Avalduses nimetatud asjaolu, mille kohaselt J. A. tundis avaldajat väikeses maakohas Hummulis mitte perekonnanime järgi, vaid prokurörina, ei ole käsitletav J. A. tunnistajana ülekuulamise alusena. 2.oktoobri 2002 komisjonilise ekspertiisi aktist nähtuvalt on lisaks dokumentaalsetele eelandmetele teostatud avaldaja kui kannatanu suhtes ka kohtuarstlik läbivaatus. Selle tulemusena on avaldajal ekspertiisi käigus olnud võimalik uurija poolt väidetavalt eksperdile esitatud puudulikke eelandmeid täiendada ning parandada. Kontrollimisel tuvastati samuti, et ekspertiisi järeldused ei sisalda meditsiinilist hinnangut mitte ainult avaldaja teadvuse kaotusega kaasnenud vigastuste, vaid ka kuulmise kaotuse ning hammaste purustamise kohta. Seetõttu ei leidnud kontrollimisel kinnitust avalduses nimetatud asjaolu, mille kohaselt eksperdid väidetavalt hammaste purustamist ning kuulmise kaotust ekspertiisiaktis ei käsitlenud. Prokuratuuri kompetentsi ei kuulu ekspertiisi teostamise metoodika kohta õigusliku hinnangu andmine. Neid küsimusi puudutavad pretensioonid tuleb esitada ekspertiisiasutuse juhtkonnale. Avaldaja poegi ei olnud uurijal võimalik tunnistajana üle kuulata seetõttu, et nad ei reageerinud uurija kutsetele. Kuna uurija seletuse kohaselt nad telefonilise jutuajamise põhjal röövimise kohta midagi öelda ei oska, siis on uurija poolt sundtoomise rakendamata jätmine olnud põhjendatud. R. S. poolt väidetavalt solvava vastuse saamise kohta selgitati vastuses, et tunnistajate poolt antud ütluste tsiteerimine 6.juuni 2003 vastuses ei ole käsitatav laimamise või solvamisena. Kontrollimisel ei leidnud kinnitust asjaolu, mille kohaselt avaldaja elumaja ust pärast sündmuskoha vaatlust ei suletud. Kes konkreetselt sündmuskohale saabunud politseitöötajatest elumaja lukustatud ukse avas ning pärast lahkumist selle naeltega kinni lõi, ei ole kuriteosündmusest möödunud pika ajavahemiku ning paljude Valga politseiametnike töölt lahkumise tõttu võimalik ega ka otstarbekas enam välja selgitada. Samas on tunnistaja V. E. ütlustega kindlaks tehtud, et 3.juulil 1996 õhtul, kui politseitöötajad ning teised isikud olid sündmuskohalt lahkunud, olid uksed ja aknad kinni ning maja välisuks naeltega kinni löödud. Kriminaalasjast nähtuvalt avas elumaja ukse pärast 3.juulil 1996 selle kinni naelutamist 5.juulil 1996 avaldaja poeg P. K. koos V. E.. Avalduse kontrollimisel selgus, et vaatamata asjaolule, mille kohaselt menetlus kriminaalasjas on peatatud, toimub Valga Politseiprefektuuris igapäevane rutiinne 3
(7)3-03-99 operatiivjälituslik töö kuriteo avastamise eesmärgil. Vastuses selgitati, et KrMK § 183 ja prokuratuuriseaduse § 3 kohaselt on riigi peaprokuröri asendaja seisukoht kohtueelses kriminaalmenetluses lõplik ning ei ole kriminaalmenetluse korras edasikaevatav. Halduskohtumenetluse seadustiku §-des 3 ja 4 ettenähtud aluste ilmnemisel on avaldajal õigus sama seaduse § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel esitada kaebus halduskohtule 30 päeva jooksul.
- Halduskohtule esitatud kaebuses palus H. A. tunnistada riigi peaprokuröri kohusetäitja 6.juuni 2003 kiri ja riigi peaprokuröri asendaja 17.oktoobri 2003 kirja õigusvastaseks ning need tühistada, samuti mõista riigi peaprokurörilt välja 5000 krooni mittevaralise kahju hüvitamiseks. Riigi peaprokuröri kohusetäitja ei vastanud kaebaja küsimustele, vaid kirjutas omaalgatuslikult rämpsust, kartulitest, villast, sõnnikust ja sugulaste suhtumisest kaebajasse, väites, et teeb seda naabrinaise V. E. ütluste põhjal, kes on aga valetunnistaja. Selline vale on kaebajale solvav. Kirjadega solvati kaebaja au ja väärikust, õigustati hooletut ja lohakat uurimistööd, soositi valetunnistajaid, alandati prokuratuuri väärikust. Mittevaralise kahju nõuet põhjendas kaebaja asjaoluga, et vaidlustatud kirjadega on kaebajale, tema õele ja lastele põhjustatud suuri psühholoogilisi kannatusi mitteusaldamise ja mittearvestamisega, millega on õigustatud halba kohtueelset uurimist, kurjategijate mitteavastamist ja viivitusi kaebajale kui kannatanule põhjustatud kahju hüvitamisel.
- Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata.
- Tallinna Halduskohtu 23.aprilli 2004 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) Kirjalikud vastused kaebaja avaldustele ei ole haldusaktid, vaid toimingud. Seda, kas tegemist on haldusakti või toiminguga, saab kindlaks teha dokumendi sisu järgi. Haldusakti sisuks on üksikjuhtumi õiguslik reguleerimine, millega kõnealuste kirjade puhul tegemist ei ole. 2) Alusetu on kaebaja väide, et R. S. ei ole vastanud tema küsimustele. 28.mai 2003 avalduses palus kaebaja teatada, kelle valve alla, millisel viisil ja mis kell anti 3.juulil 1996 avaldajale kuuluv * talu maja ning kellele, millal ja millisel viisil anti üle maja kasutusõigus. R. S. on sellele täpselt ja põhjalikult vastanud avaldustele vastamise seaduse (AVS) § 3 lõikes 1 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul. R. S. selgitus, kuidas talitati kaebaja varaga, ei ole asjakohatu, vaid tuleneb kaebaja küsimusest, kellele, millal ja millisel viisil anti üle maja kasutusõigus. Avalduses ei küsinud kaebaja, kes, mis kuupäeval ja kellaajal sulges maja ukse, mistõttu pole alust ka nõuda, et R. S. oleks pidanud seda kaebajale teatama. Tunnistaja V. E. ütluste tsiteerimine R. S. vastuses ei ole käsitatav solvamisena. 3) 22.septembri 2003 avalduses teatas kaebaja, et R. S. 6.juuni 2003 kiri on teda ja tema perekonda kompromiteeriva ja solvava sisuga ning palus selgitada, kuidas oli R. S. võimalik sellist kirja kirjutada ja miks ta seda tegi. Peale selle taotles kaebaja mitmesuguste kriminaalmenetlustoimingute teostamist. Vastavalt Riigikohtu üldkogu 22.detsembri 2000 määrusele haldusasjas nr 3-3-1-38-00 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 21.veebruari 2002 määrusele haldusasjas nr 3-3-1-2-02 peab põhiseaduse § 15 lõikest 1 tulenevalt prokuröri tegevus kriminaalmenetluses olema allutatud kohtulikule kontrollile, mida praegu kehtivate seaduste kohaselt saab teostada halduskohtus. Halduskohtu ülesanne ei ole kontrollida kriminaalmenetlustoimingu vajalikkust ja otstarbekust ega seda, millised kogutud faktilised andmed on kasutatavad tõendina kriminaalasja otsustamisel, vaid seda, kas prokurör toimis seaduspäraselt. Riigiprokuröri asendaja J. P. on AVS § 3 lõikes 1 sätestatud ühekuulise tähtaja jooksul vastanud kõikidele avalduses tõstatatud küsimustele piisava põhjalikkusega, keeldunud kaebaja taotletud kriminaalmenetlustoimingute teostamisest ning keeldumist ka piisavalt põhjendanud. 4
(7)3-03-99 4) Eeltoodust nähtub, et R. S. ja J. P. toimingud kaebaja avalduste lahendamisel on õiguspärased. Vaidlustatud kirjad ei solva kaebaja au ja väärikust, mistõttu puudub alus 5000 krooni väljamõistmiseks vastustajalt. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
- H. A. apellatsioonkaebuses paluti kohtuotsus tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks või teha uus otsus, millega halduskohtule esitatud kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised: 1) Halduskohus leidis vääralt, et vaidlustatud kirjad on seaduslikud ja põhjendatud. 2) Kuriteo päeval tungisid politseitöötajad seadusevastaselt kriminaalasja algatamata kaebaja talu majja ja teostasid manukateta ja puuduliku sündmuskoha vaatluse. Taluhooned, elumaja, saun, heinaküün ja õu jäid laokile. Kaebajale kuuluvaid asju on kadunud. Politseitöötajate poolt ei koostatud ühtegi dokumenti, millest nähtuks, millisesse olukorda jäi maja ja selle sissepääsuvõimalused, samuti teiste taluhoonete puutumatus pärast politseitöötajate lahkumist. Kaebaja sugulased sõitsid kohale esimesel võimalusel, kui nad said teada kuriteost. 3) Kaebaja ei ole 28.mai 2003 avaldusele vastust saanud. 6.juuni 2003 kiri ei ole vastus kaebaja küsimustele. Kaebaja küsis maja kui elamispinna kohta. Kirjas on õige ainult see, et A. L. hoolitses loomade eest. V. E. lüpsis lehmi ainult kaks päeva. Kaebaja lapsi V. E. ei vastastatud. Kirja ei saa lugeda seaduspäraseks üksnes selle tõttu, et vastati ühekuulise tähtaja jooksul. 4) 17.oktoobri 2003 kirjas tehakse kaebajale alusetu ja seadusevastane etteheide 8 vastuse saamise pärast. Põhiseadus ega kriminaalmenetluse koodeks ei sätesta, mitu avaldust, taotlust või taandust tohib esitada. Kuritegu on tänaseni avastamata, mis on põhjuslikus seoses prokuratuuri tegevusetusega. Kriminaalasja uurimisel osalenud kolmest uurijast ei ole ükski pälvinud prokuratuuri usaldust. J. P. usaldus halbade uurijate vastu laostab kuritegevuse vastast võitlust ja kohtueelse uurimise kvaliteeti. Uurija on kohustatud täpselt juhinduma seaduse nõuetest ja juhtima uurimist tõe tuvastamise eesmärgil. 5) Kaebaja pojad ja poja abikaasa olid esimesed erapooletud inimesed, kes tulid esimesel võimalusel sündmuskohale ja teavad sündmuskoha olukorra, kurjategijate iseloomu, kuriteo toimepanemise meetodite ja kaebajal esinenud kehavigastuste kohta, kuid kaebaja taotlust nende ülekuulamiseks ei rahuldatud. Taotlused sugulaste, kohtuarsti ja J. A. ülekuulamiseks jäeti samuti rahuldamata. Uurija Ü. O. ei oma piisavalt edukaks uurimistööks vajalikke teadmisi ja on valelik. Kaebaja sugulaste sõnul ei ole ta neile helistanud. Vale on J. P. väide, et kaebaja ei ole vägistamise katse ja tapmise kohta kuriteojärgsel ajal midagi avaldanud. J. P. ei tunne kriminaaltoimiku materjale. Konstaabel on tunnistanud, et kaebaja on kirjeldanud oma tahtliku tapmise ja vägistamise katseid.
- aastal rääkis kaebaja sellest ka riigiprokurörile.
- ja
- aastal andis kaebaja avaldused kurjategijate vastutusele võtmiseks. Mitmel korral on kaebaja andnud vägistamise katse ja tahtliku tapmise katse kohta ütlusi ka ülekuulamise protokollides, viimati 12.juunil
- 6) Avaldustele saadetud vastuseid ei saa lugeda põhjendatuteks ja seaduslikeks, sest need on vaidlustatud halduskohtus ja kohtuotsus ei ole jõustunud. 7) Kohtu seisukoht, et asjakohatu pole vastuse selgitus, kuidas talitati kaebaja varaga, on ekslik. Kaebaja kodu ei ole ühetoaline korter, vaid kaebaja isa poolt rajatud asundustalu. Sündmuskoht asus elamus- majas. Sündmuskoha mõiste laiendamine sõnnikule, kartulitele ja rämpsule on asjakohatu. Väärtunnistaja tsiteerimine vastuses on kaebajale ja tema lähedastele solvav. Vaidlustatud kirjadega on kaebajat psühholoogiliselt väärkoheldud, solvatud, kompromiteeritud, kaebaja väärikust alandatud, au ja head nime teotatud, kaebaja eraelu ja sõnumi saladust rikutud. 5
(7)3-03-99 8) Kriminaalmenetluse koodeksi kohaselt peab järelevalvet kriminaalasja kohtueelse menetluse seaduslikkuse üle teostama riigiprokurör ja temale alluvad prokurörid. Neid kohustusi ei ole kriminaalasja nr 9638031 kohtueelse uurimise käigus seni täidetud. Uurimine on pooleli. Uurimist saab tulemuslikult jätkata ainult vaidlustatud kirjade seadusevastaseks tunnistamise ja tühistamisega.
- Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja selle tühistamiseks puudub alus. Kaebaja poolt vaidlustatud vastused on seaduslikud ja rajanevad kriminaalasja nr 96380361 eeluurimise käigus ning prokuröri järelevalve korras põhjalikult kontrollitud materjalidel. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Apellandi väited ei anna kohtuotsuse tühistamiseks alust. Esimese astme kohus on tuvastanud oma pädevuse piires asja lahendamiseks olulised asjaolud, ei ole kohaldanud materiaalõigust vääralt ega rikkunud kohtumenetluse norme, mis saaksid kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise.
- Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et riigi peaprokuröri kohusetäitja 6.juuni 2003 vastus ja riigi peaprokuröri asendaja 17.oktoobri 2003 vastus kaebuse esitaja avaldustele ei ole õigusvastased ja nendega ei ole põhjustatud kaebajale mittevaralist kahju. Avaldustes soovis kaebaja informatsiooni selle kohta, kuidas oli korraldatud kaebaja vara järelevalve pärast tema haiglasse toimetamist ja sündmuskoha vaatlust, väljendas rahulolematust kriminaalmenetluse käiguga ning esitas taotlusi täiendavate uurimistoimingute teostamiseks. Kaebajale on antud põhjalikult motiveeritud vastused nii tema vara järelevalve korraldamist puudutavatest asjaoludest kui ka põhjendatud, miks ei pea prokuratuur otstarbekaks teostada kaebaja poolt osutatud menetlustoiminguid. Asjaolust, et kaebaja riigiprokuratuuri vastustes väljendatud seisukohtadega ei nõustu ning vastused teda ei rahulda, ei tähenda veel, et vastused on puudulikud ning prokuratuuri tegevus õigusvastane ja kaebaja õigusi rikkuv.
- Kaebaja poolt avaldustes ja kohtus, samuti apellatsioonkaebuse arutamisel esitatud väited on valdavalt ajendatud kriminaalasja uurimise väidetavast puudulikkusest. Ka ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks rõhutada esimese astme kohtu otsuses juba osundatud ning Riigikohtu praktikas väljakujundatud seisukohale, et riigi peaprokuröri tegevus kriminaalmenetluses oli käesoleva vaidluse tekkimise ajal küll kriminaalmenetlust reguleerivates õigusaktides vastava sätestuse puudumise ning põhiseadusest tuleneva kaebeõiguse tagamiseks allutatud halduskohtu kontrollile, kuid halduskohtu ülesanne ei ole kontrollida kriminaalmenetlustoimingu vajalikkust ja otstarbekust ega seda, millised kogutud faktilised andmed on kasutatavad tõendina kriminaalasja otsustamisel. Halduskohus ei ole pädev sekkuma kriminaalmenetlusse ning otsustama selle üle, milliseid uurimistoiminguid tuleb kriminaalmenetluses läbi viia.
- Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Viidatud sättest tulenevaid mittevaralise kahju hüvitamise aluseid ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas ei esine. Vaidlustatud vastused ei sisalda kaebajat halvustavaid hinnanguid või teda puudutavaid faktiväiteid, mis võiksid alandada tema väärikust või teotada tema au ja head nime, põhjustada hingelisi kannatusi ja tuua kaasa moraalse kahju hüvitamise rahas. 6
(7)3-03-99 12. Apellatsioonimenetluses tõstatas kaebaja küsimuse apelleeritava kohtuotsuse teinud kohtuniku objektiivsusest. Kaebaja leidis, et vastavalt HKMS § 45 lg 1 punktile 1 ei olnud kohtunikul õigust asja arutada ja otsust teha, sest tal oli eelmenetluse ajal olemas subjektiivne otsus R. S. huvides, mis ei võimaldanud kohtunikul objektiivselt hinnata haldusasjas olevaid tõendeid ega tagada seadusele vastava otsuse tegemist. Nimelt tegi kohtunik 4.detsembril 2003 määruse, keeldudes kaebuse menetlusse võtmisest 6.juuni 2003 kirja õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks. Määruses on ka ebaõigesti märgitud, et kaebaja palus teatada, mis toimus tema majapidamises peale tema haiglasse toimetamist. Seda kaebaja ei küsinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole HKMS § 45 lg 1 p 1 kohaldamiseks alust. Viidatud sätte kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu lahendi, kui asja lahendas kohus, kellel seaduse järgi ei olnud õigust asja lahendada. Apelleeritava otsuse teinud kohtunikul oli seaduse järgi õigus asja lahendada. Asja arutamise ajal kehtinud TsMS § 21 lg 1 kohaselt on kohtunik kohustatud end taandama, kui ilmnevad sama seadustiku §-des 18-20 sätestatud alused. TsMS § 21 lg 11 nägi ette, et kõrgema astme kohtule esitatud kaebuses võib taotleda otsuse tühistamist seetõttu, et kohtunik kuulus taandamisele, üksnes siis, kui taandus esitati õigeaegselt alama astme kohtus või kui taandamise alusest saadi teada pärast asja lahendamist selles kohtus. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on protsessiosalisel õigus esitada taandus üksnes esimesel kohtusse ilmumisel või esimeses kirjalikus kohtu poole pöördumises. Taanduse hilisem esitamine on lubatud juhul, kui taanduse avaldajale on taandamise alus hiljem teatavaks saanud. Käesolevas asjas kaebaja esimese astme kohtus, olles kohtuniku väidetavale erapoolikusele viitavast määrusest teadlik, kohtuniku vastu taandust ei esitanud. Ka ei nähtu asjast selliseid asjaolusid, mis annaksid alust asuda seisukohale, et esinevad kohtuniku enesetaanduse või taandamise alused. See, et kohtunik leidis asja ettevalmistavas menetluses tehtud määruses, mis hiljem ringkonnakohtu poolt tühistati, halduskohtul asja lahendamiseks pädevuse puuduvat, ei ole küllaldane põhjus järeldamaks kohtuniku ebaobjektiivsust asja sisulisel lahendamisel. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 7
(7)