Obsah (8)

§ 6§ 1028§ 1032§ 3§ 101§ 127§ 128§ 197

Tsiviilasi nr 2-05-154 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Hiie Lindmets Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 28. aprill 2006 Tartu Kohtumaja Tsiviil

§-de 1028 lg 1; 1032 lg 1 alusel alusetult omandatud raha 411 903,13 krooni tagastamist ning TsK § 448 lg 1,

§-de 3 lg 2; 101 lg 1 p 3; 127 lg 1; 128 lg 2 alusel tekitatud kahju 512 166,43 krooni hüvitamist. OÜ Ranna Farm taotleb kohtu vahendusel teha poolte võlanõuete vahel tasaarvestus 121 712,14 krooni ulatuses ja pärast tasaarvestuse teostamist X välja mõista 802 357,42 krooni OÜ Ranna Farm kasuks. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, tehtud järeldused, põhjendused ja kohtukulude jaotus Kohus leiab, et hagi on põhjendatud osaliselt ja on alust selle osaliseks rahuldamiseks, vastuhagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Poolte vahel ei ole vaidlust, et:

1. hageja töötas kostja juures pearaamatupidajana 12.03.1998 sõlmitud töölepingu alusel ja tema põhipalk oli alates 01.01.1999 4000 krooni kuus (tl 20-21); 3
2. kostja lõpetas hagejaga töölepingu 09.12.2004 korraldusega TLS § 86 p 7 alusel usalduse kaotuse tõttu ja TLS § 86 p 6 alusel töötajapoolse kohustuste rikkumise tõttu
3. novembril 2004 (tl 10);
4. puuduvad andmed hagejale palga arvestamise ja väljamaksmise kohta alates 01.01.2002 kuni töölepingu lõpetamiseni 11.11.2004, millise perioodi eest on hagejal õigus palka saada (tl 70);
5. seoses tööülesannete täitmisega oli hageja teadlik kostja internetipanga kasutajatunnusest ja kaardi salajasest tunnuskoodist, tema käes oli internetipanga koodikaart. TLS § 1 ja PaS § 2 lg 1 kohaselt on palk tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest vastavalt töölepingule. Kuna poolte vahel puudub vaidlus hageja palga osas ja rahalise hüvitise osas kasutamata jäänud puhkuse eest, tuleb hagi hageja nende nõuete osas rahuldada. Hagejal on õigus saada alates jaanuar 2002 kuni 31.10.2004 palka 136 000 kr. Seega on hagejal õigus palgale 136 000 krooni ulatuses, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. PaS § 32 lg 1 ja TLS § 74 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud töölepingu lõppemise päeval töötajale maksma kõik tööandjalt saada olevad summad. Maksmata lõpparve koosseisus on hagejal õigus palgale 2004 novembrikuu 11 kalendripäeva eest (4000 : 26 × 10) 1538,46 kr. Puhkuseseaduse § 25 kohaselt on tööandja töölepingu või teenistussuhete lõppemise korral kohustatud töötajale maksma kasutamata jäänud puhkuse eest rahalist hüvitist, kuid kokku mitte rohkem kui nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest. Hageja hüvitis nelja aasta kasutamata jäänud puhkuse eest on 14 932 kr. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele maksmata lõpparve 16 470,46 kr. PaS § 35 kohaselt maksab tööandja palga maksmisega või töötaja pangakontole ülekandmisega viivitamise eest töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või ülekandmisele kuulunud palgast. Hageja nõuab palga ülekandmisega viivitamise eest viivist 150 000 kr. Kostja on taotlenud hageja nõudele aegumise kohaldamist. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVLS) § 6 lg 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks neli kuud. Sama seaduse § 7 lg 1 kohaselt algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse toimumist, mil töötaja või tööandja pidi saama teada oma õiguse rikkumisest. Hagejaga sõlmitud töölepingust nähtub, et palga maksmise tähtaeg on järgneva kuu
6. kuupäev. Seega kui töötaja ei ole saanud töötasu, siis omab ta õiguse saada viivist alates järgneva kuu
7. kuupäevast. Töötajaga lõpetati tööleping 11.11.
8. Palgaseaduse § 35 kohast viivist tuleb maksta kuni töölepingu lõpetamise päevani, edasi järgneb tööandja vastutus TLS § 119 lg 2 järgi lõpparve kinnipidamise eest. Hagi on esitatud kohtule 19.01.2005 (tl 5). Arvestades ITVLS §-s 6 lg 1 sätestatud nõude aegumise tähtaega, oleks hagejal õigus nõuda viivist palga maksmisega viivitamise eest alates 19.09.2004, s.o augustikuu palga väljamaksmisest alates kuni 11.11.
9. Kohus rakendab hageja palga maksmise viivise nõudele aegumist ja leiab, et ka kahe kuu eest hageja viivise nõue tuleb jätta rahuldamata. Hageja töötas kostja juures pearaamatupidajana, kelle tööülesannete hulka kuulus töötajatele palga arvestamine ja ülekandmine. TsÜS § 138 lg 1 ja

§ 6lg 1 kohaselt peavad pooled käituma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel hea usu põhimõttest lähtuvalt. Ts

ÜS § 138 lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine seadusvastasel viisil lubatud, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hageja ei informeerinud kostjat, et ta endale palka ei arvesta ega maksa ega esitanud kostjale kolme aasta kestel ühtegi nõuet palga osas. Kuna hageja on ise käitunud õigusvastaselt jättes täitmata töölepingujärgsed kohustused endale palga arvestamisel ja ülekandmisel, on tema nõue vastuolus hea usu põhimõttega, mille maksmapanek TsÜS § 138 lg 2 järgi välistatud ning tuleb jätta rahuldamata. TLS § 74 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu ja maksma lõpparve töölepingu lõpetamise päeval. TLS § 119 lg 1, 2 kohaselt on tööandja kohustatud tööraamatu ja lõpparve kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga viivitatud päeva eest vastavalt kuni tööraamatu kätteandmiseni või mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Hagejaga lõpetati tööleping 09.12.2004 korraldusega. Seega tuli talle sellel päeval välja maksta lõpparve ja anda 4 kätte tööraamat. Kostja on leidnud, et hageja hüvitise nõue lõpparve ja tööraamatu kinnipidamise eest on alusetu, kuna hageja on saanud kostjalt raha tunduvalt rohkem, kui tal oli õigus saada töötasu või lõpparvet, samuti puudusid raamatupidamise algdokumendid hagejale lõpparve arvestamiseks. Kohus nõustub kostjaga selles, et TLS § 119 lg 1, 2 alusel hüvituse väljamõistmine eeldab tööandja tahtlikku tegevust jätta töötajale lõpparve välja maksmata või tööraamat kätte andmata. Antud juhul oli kostjale teada hageja töölepingujärgne palk ja kohus ei näe kaalukat põhjust, miks kostja ei saanud hagejale lõpparvet välja maksta kasvõi osaliselt, s.o 2004 novembrikuu 11 kalendripäeva eest palgana. Samas ei pöördunud kostja hageja poole ka selgituse saamiseks tema lõpparve koosseisu suhtes. Neil asjaoludel kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hüvitus lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga ulatuses, s.o 4000 krooni. Töölepingu seadus ei seo § 119 lg 1 ja lg 2 alusel hüvituse väljamõistmist kahju tekkimisega töötajale, mistõttu ei ole kostja väited, et hagejale ei ole lõpparve väljamaksmata jätmisega kahju tekitatud, põhjendatud. Lõpparve väljamaksmine ja tööraamatu kätteandmine töölepingu lõpetamisel on tööandja kohustused ja nende täitmata jätmise eest järgneb tööandjale TLS §-s 119 sätestatud vastutus. TLS § 74 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud andma töötajale töölepingu lõpetamise päeval ka tööraamatu. Kui töötaja töölepingu lõpetamise päeval tööraamatut vastu ei võtnud, on tööandja kohustatud andma töötajale tööraamatu nõude esitamise päeval. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 12.05.1999 otsuses nr 3-2-1-31-99 asunud seisukohale, et tööraamatu kinnipidamisena on käsitatav töötajale tööraamatu kätteandmisest keeldumine. Seetõttu on õige ringkonnakohtu seisukoht, et tööraamatu kättesaamiseks peab töötaja soovi avaldama. […] Riigikohus on leidnud lõppjäreldusena, et töötaja pidi tööraamatu kinnipidamise eest hüvitise saamiseks tõendama, et vaatamata soovile keeldus tööandja talle tööraamatut kätte andmast, s.t tõendamiskoormis oli pandud töötajale. Hageja 29.12.2004 vastusest kostjale (tl 11) nähtub, et töötaja taotles tööandjalt tööraamatu, ka selle dublikaadi, saatmist postiga oma aadressile Tammekuru 21 Tartu. Kostja on esitanud vastuväited, et hageja tööraamat ei asu tema valduses ja tööraamatu dublikaati ei saa ta väljastada ilma hageja kohalolekuta, sest dublikaadi õigsust peab hageja kinnitama oma allkirjaga ning hagejal pruugiks vaid tulla tööandja kontorisse ja kostja väljastaks talle tööraamatu dublikaadi. Töölepingu seadusest ega Riigikohtu otsusest ei nähtu, et tööandjal oleks õigus passiivselt töötajapoolset tööraamatu nõuet oodata. Sotsiaalministri 17.10.2004 määrusega nr 112 kehtestatud „Tööraamatu vorm, tööraamatu täitmise ja dublikaadi andmise kord ning tööraamatu hind“ § 15 lg 3, 4 kohaselt väljastab töötajale tööraamatu dublikaadi viimane tööandja või tema õigusjärglane ning tööraamatu dublikaat täidetakse §-de 11-14 kohaselt. Dublikaadi täitmisel tehakse kanded viimases töökohas sõlmitud töölepingu järgi. Sama paragrahvi lg 6 järgi taastab tööandja eelmiste tööandjate juures tööraamatusse tehtud kanded töötaja nõudmisel ja esitatud tõendite alusel. Viidatud sotsiaalministri määrusest ei tulene nõuet töötajal anda allkiri tööraamatu dublikaadile, mistõttu on asjakohatud kostja väited, et ta ei saa tööraamatu dublikaati täita ilma hageja kohalolekuta, tehes tööraamatusse kande vaid viimase sõlmitud töölepingu järgi. Hageja ei ole nõudnud eelmiste tööandjate juures töötamise kohta kannete tegemist. Kohus leiab, et hageja on tõendanud tööraamatu dublikaadi nõude esitamist kostjale 01.01.2005 (viidatud 29.12.2004 vastusega) ja alates 01.01.2005 kuni 04.04.2006 tuleb tööraamatu kätteandmisega viivitamise eest kostjalt hageja kasuks välja mõista 86 062,50 krooni (6 × 4000 : 128 × 459 päeva). Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista: saamata jäänud palk 136 000 kr, lõpparve 16 470,46 kr, viivised 90 062,50 kr; kokku 242 532,96 krooni. Kuni 30.06.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatu tagastama. Alates 01.07.2002 kehtiva

§ 1028

lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

§ 1032

lg 1 kohaselt

§ 1028

lg-s 1 nimetatud juhul võib üleandja saajalt tagasi nõuda saadu ja sellest saadud kasu. 5 Hageja peaks tõendama, et tagasinõutava raha saamise aluseks on olnud tal õiguslik tehing. Hageja nimetatud asjaolu tõendanud ei ole. Töötades kostja juures pearaamatupidajana lasus tal ühtlasi kohustus dokumenteerida majandustehinguid, kirjendada algdokumentide või nende põhjal koostatud koonddokumentide alusel kõiki majandustehinguid raamatupidamisregistrites, ühtlasi neid säilitada. Hageja töölepingu lõpetamisel raamatupidamise algdokumente kostjale üle ei andnud, neid ei ole esitatud ega kogutud ka kriminaalasja raames (tl 173). Kostja juhatuse liige Aivo Arrak on eitanud ülekannete tegemist hagejale või tema pojale, samuti liisingumaksete tegemiseks hagejale vastavate korralduse andmist. Kohus leiab, et vastuhagi alusetult saadu tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks on põhjendatud. TsÜS § 150 lg 1 ja § 151 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest ja alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama kahjust ja hüvitama kohustatud isikust või et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kostja esindaja on väitnud, et ta sai OÜ Ranna Farm subjektiivsete õiguste rikkumisest teada 10.11.2004, mil avastas, et OÜ Ranna Farm arvelt on kantud mitmete isikute arveldusarvetele ilma õigusliku aluseta raha. Kohtule ei ole esitatud teistsuguseid väiteid kostja poolt oma õiguste rikkumisest teadasaamise aja kohta. Vastuhagiavaldus on esitatud 31.08.2005 (tl 126). Seega on vastuhagiavaldus esitatud enne kolme aasta möödumist õiguste rikkumisest teadasaamisest. Hansapanga poolt 29.11.2004 väljastatud tõendi kohaselt on ajavahemikul 30.05.1999 kuni 08.09.2004 kantud OÜ Ranna Farm arvelduskontolt 1120196657 X arveldusarvele 1104697596 Hansapangas raha kokku 202 985,70 kr ja arveldusarvele 334565680000 Sampo Pangas 11 000 kr. Seega on OÜ Ranna Farm arvelduskontolt 1120196657 Hansapangas on X arveldusarvetele kokku kantud 213 985,70 krooni. Ajavahemikul 13.03.2001 kuni 22.02.2004 on X kandnud OÜ Ranna Farm arvelduskontolt 1120196657 Hansapangas alusetult oma poja X arveldusarvele 221015401758 Hansapangas 219 976,51 krooni. Ajavahemikul 16.06.2003-14.09.2004 on X kandnud OÜ Ranna Farm arveldusarvelt 10102028770006 Ühispangas oma arveldusarvele 1104697596 Hansapangas 94 165,70 kr ja ajavahemikul 10.04.2000-13.05.2004 oma arveldusarvele 10302010789009 Ühispangas 82 811,73 kr. X on oma arveldusarvelt 10102016110005 Ühispangas ajavahemikul 02.07.199929.01.2000 kandnud OÜ Ranna Farm arveldusarvele 10102028770006 Ühispangas lühiajalist laenu 60 000 krooni. 30.07.2000 kandis X OÜ Ranna Farm arveldusarvelt 1010102028770006 Ühispangas oma arveldusarvele 10102016110005 Ühispangas 2000 kr. Kokku on OÜ Ranna Farm arveldusarvelt 10102028770006 Ühispangas kantud X arveldusarvetele 178 977,43 kr. Kuna X poolt on kantud OÜ Ranna Farm arveldusarvele 60 000 krooni, siis on X omandanud Ühispangast 118 977,43 krooni OÜ Ranna Farm raha. X arveldusarvele 22105401758 Hansapangas on OÜ Ranna Farm arvelduskontolt 101202877006 Ühispangas kantud ajavahemikul 07.06.2001-18.03.2004 alusetult 33 380,64 kr. X kandis oma arvelduskontolt 221015401758 Hansapangas ajavahemikul 01.01.2002-31.12.2004 X arveldusarvele 1104697596 Hansapangas 47 050 kr ja arveldusarvele Ühispangas 31 890 kr. Kokku kandis X X arveldusarvetele 78 940 kr. Antud juhul on X alusetult omandanud OÜ Ranna Farm raha 411 903,13 krooni, s.h X vahendusel 78 940 kr, mis tuleb OÜ-le Ranna Farm tagastada. Kuni 30.06.2002 kehtinud TsK § 448 lg 1 kohaselt kodaniku isiksusele või varale, samuti organisatsioonile tekitatud kahju kuulub kahju tekitanud isiku poolt täies ulatuses hüvitamisele. Alates 01.07.2002 kehtiva

§ 3

lg 2 kohaselt võib võlasuhe tekkida kahju õigusvastasest tekitamisest.

§ 101

lg 1 p 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda tekitatud kahju hüvitamist.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asja ei oleks esinenud.

§ 128

lg 2 kohaselt on varaline kahju eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. X on kokku kandnud alusetult oma poja X arveldusarvetele (219 976,51 + 33 380,64) 253 357,15 kr, millest X on kandnud X arveldusarvetele 78 940 kr. Rahaülekandega X 6 arveldusarvetele tekitas X OÜ-le Ranna Farm kahju 253 357,15 kr. Võttes arvesse, et nimetatud summast on X alusetult omandanud 78 940 kr, tuleb lugeda X raha alusetu ülekandmisega tekitatud kahju suuruseks (253 357,15 – 78 940) 174 417,15 krooni. Raamatupidamise algdokumentideta on X ajavahemikul 29.10.2003 kuni 19.08.2004 kandnud Balti Autoliising ASi arvelduskontole 36 195,24 kr, ajavahemikul 16.08.2003 kuni 14.09.2004 Hansa Liising Eesti ASi arvelduskontole 31 546 kr ja ajavahemikul 13.02.2003 kuni 29.09.2004 Ühisliisingu ASi arvelduskontole 270 008,04 kr, millega on tekitanud OÜ-le Ranna Farm kahju kokku 337 749,28 kr. Antud juhul on X OÜ-le Ranna Farm tekitanud kahju kokku 512 166,43 krooni. Kokku tuleb vastuhagi rahuldada 924 069,56 krooni ulatuses (512 166,43 + 411 903,13). OÜ Ranna Farm on taotlenud

§ 197lg 1, 2 alusel poolte kattuvate nõuete osas tasaarvestuse tegemist.

Kohus leiab, et kuna tasaarvestus tuleb teha netos, hageja rahuldatud nõudelt kuuluvad aga arvestamisele ja tasumisele seadusega kehtestatud maksud ja maksustamine saab tulumaksuseaduse järgi toimuda vaid väljamakse tegemise kuul, milline nõude tasaarvestamiseks alust andev aeg ei ole kohtule teada, siis ei ole kohtuotsusega võimalik poolte nõuete vahel tasaarvestust teha. Nimetatud õigus on pooltel hagejale väljamakse tegemisel. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja Täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. TsMS § 60 lg 1 kohaselt mõistab kohus poole taotlusel hagi osalise rahuldamise korral välja kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Kohus, rahuldades hagi osaliselt ja vastuhagi täielikult, mõistab TsMS § 60 lg 1 alusel hagejalt välja kostja kasuks kohtukulu. Hageja kohtukuluks on õigusabikulu 9440 krooni (tl 226), kostja kohtukulu on õigusabikulu 23 600 krooni (tl 227-231). Hageja nõue kuulus rahuldamisele 242 532,96 krooni ulatuses ja kostja vastuhagi nõue 924 069,56 krooni ulatuses. Tehes poolte õigusabikulude osas tasaarvestuse tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista kohtukuluna õigusabikulu 14 160 krooni. Kumbki pooltest ei ole tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu. TsMS § 64 lg 1 alusel mõistab kohus X välja riigilõivu 36 250 krooni (hagilt hinnaga 924 069,56 kr) ja OÜ-lt Ranna Farm 12 750 krooni (hagilt hinnaga 242 532,96 kr) riigituludesse. Kohtunik 7