3-04-262/3

(9)3-04-262 ASJAOLUD JA MENETLUSE SENINE KÄIK

1. Ü M esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vangla põhjustatud kahju hüvitamist summas 3500 krooni. Kaebuse põhjendused olid järgmised. Kaebaja konvoeeriti 29.05.2003 Saare Politseiprefektuuri arestimajast Tallinna Vanglasse, kus ta andis lattu hoiule osa oma isiklikest esemetest, sh mobiiltelefoni „Nokia 6310i“ originaalakuga ja tulemasina „Zippo“. Hiljem 16.06.2003, andis ta lattu hoiule ka „Nike“ tossud. Eelpoolnimetatud esemete, v.a. tulemasin, hoiule andmise kohta anti kaebajale kviitungi koopiad. 26.06.2003, mil kaebaja konvoeeriti tagasi Saare Politseiprefektuuri arestimajja, tagastati talle isiklikest esemetest üksnes T-särk ja lühikesed püksid (mida ei olnud kviitungil märgitud). Kaebuse esitajal kästi anda allkiri, et on vanglast lahkumisel isiklikud asjad kätte saanud ja pretensioone ei oma. Muude asjade kohta öeldi, et need on juba antud konvoi kätte. Autos konvoi käest asjade järele küsides sai kaebaja aga vastuseks, et ühtegi temale kuuluvat isiklikku asja konvoile ei antud. Saare Politseiprefektuuri arestimajja jõudes tegi kaebaja asjade kadumise kohta arestimaja ülemale kirjaliku avalduse. Avaldusele kirjalikult ei vastatud, kuid arestimaja ülem teatas talle, et helistas Tallinna Vanglasse, kust oli vastatud, et kaebaja avalduses loetletud esemed on Tallinna Vanglas ja saadetakse järele. 17.07.2003 saadeti vastuseks kaebaja korduvatele avaldustele Pärnu Vanglasse, kuhu kaebaja paigutati 10.07.2003, osa Tallinna Vanglas hoiustatud asju (pangakaardid, võtmed, rahakott, SIMkaardid ja tulemasin). Samal kuupäeval viidi kaebaja Pärnu Vangla lattu, et ta annaks Tallinna Vanglast saadetud asjad allkirja vastu Pärnu Vangla lattu hoiule. Ilmnes, et puudu olid „Nike“ tossud, tulemasin „Zippo“ asemel oli tavaline tulemasin ja mobiiltelefonil oli vahetatud aku nii, et õhukese originaalkomplektis olnud liitiumaku asemel oli tavaline paks aku. Sellega on tekitatud kaebajale kahju kokku 3500 krooni, arvestades kaotsiläinud esemete väärtust (tossud 1800 krooni, tulemasin 500 krooni ja mobiiltelefoni aku 1200 krooni). Justiitsministeerium (kelle kaudu oli hald uskohus kaasanud Eesti Vabariigi vastustajaks 20.09.2004 määrus tl 32-33), märkis, et käesolevas asjas peaks vastustaja olema hoopis Tallinna Vangla, kelle vastu kaebus on suunatud. Justiitsministeerium osundas sellele, et kaebaja on 26.06.2003 andnud allkirja hoiuleantud esemete kättesaamise ja pretensioonide puudumise kohta. 15.07.2003 on saatemeeskonnale 26.06.2003 edastamata jäänud asjad saadetud Pärnu Vanglasse, mille kohta on Tallinna Vangla vastuvõtupunktis tehtud sissekanne mobiiltelefoni, rahakoti ja võtmete üleandmise kohta samal päeval saatemeeskonnale. Ministeerium leid is, et dokumentidest ei nähtu, et Tallinna Vanglasse hoiule antud esemete hulgas oleks olnud ka tulemasin, ja tõendatud pole mobiiltelefoni aku äravahetamine.
2. Tallinna Halduskohtu 22.03.2005 otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Kohus mõistis Eesti Vabariigilt Ü Mule välja Tallinna Vangla õigusvastaste toimingutega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 1190 krooni ning riigituludesse kandmiseks riigilõivu 35 krooni. Otsuse põhjendused olid järgmised: 1) Õigusaktidega (vangistusseadus, justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskiri“) pole reguleeritud, millise täpsusega hoiule võetavad asjad fikseeritakse. Asja materjalidest ilmneb, et 29.05.2003 on Tallinna Vanglas Ü. Mult lattu hoiule võetud asjade kohta koostatud kviitung nr 018317 (tl 44), kuhu on märgitud „1 mobiiltelefon 6310i”, „3 võtmed”, „1 rahakott” ja „4 SIM-kaarti”. Pärast haiglast Tallinna Vanglasse naasmist andis kaebaja lattu veel tossud ja T-särgi. Selle kohta on koostatud kviitung nr 018463 (tl 45). Vaidlust pole selles, et 26.06.2003 Ü. Mu konvoeerimisel Saare Politseiprefektuuri arestimajja jäi osa asju konvoile üle andmata. 2

(9)3-04-262 2) Kaebaja väitel (tl 88) ei tõenda allkiri asjade kättesaamise kohta (tl 75) midagi, sest temaga suheldi allkirja võtmisel vene keeles, ta ei saanud kõigest aru, teda kiirustati tagant ja tal polnud aega isegi läbi lugeda, millele ta alla kirjutab. Talle selgitati, et allkiri tuleb anda selle kohta, et teda pole pekstud ja tal pole pretensioone vangla vastu. Kui ta nõudis oma asju, siis lubati need konvoi kätte anda, teise lehega saata. Kohus nõustus kaebajaga selles, et allkirjastatud kinnitus ei vasta tegelikele asjaoludele. Tunnistaja, Tallinna Vangla vangistusosakonna inspektor V Bi, ütluste (tl 127) kohaselt märgitakse asjade firmamärk ainult juhul, kui tegu on tuntud märgiga ja/või kui kinnipeetav seda nõuab (näiteks mobiiltelefoni kohta tehakse märkus vaid siis, kui midagi on katki). Täpsustavad märkused tehakse vaid siis, kui kinnipeetav seda nõuab. Kui tulemasin on kallis, siis pannakse see kirja, odav tulemasin aga hävitatakse. Kui rahakotis on pangakaardid, siis neid eraldi kirja ei panda ja need jäävad rahakotti ja lähevad kirja kui rahakott. SIM-kaart pannakse kirja, telefonikaart antakse kätte. Tunnistaja kinnitusel ei ole tõepoolest olemas niisuguseid eeskirju, mis ütleks, millise konkreetsusega asju tuleb kirja panna. Samas nähtub asja materjalidest (Pärnu Vanglas koostatud kaebaja isiklike esemete nimekiri ajavahemiku 10.07-17.07.2003 kohta tl 107-108), et kui Tallinna Vanglas panga- ja kliendikaarte, mis on samuti rahalised dokumendid, eraldi kirja ei panda, siis Pärnu Vanglas tehakse seda siiski, märkides ka kaartide identifitseerimist võimaldavad andmed. Eeltoodu koos asjaoluga, et kaebajale tegelikult kõiki asju kätte ei antud ja neid ei saadetud temale Saare Politseiprefektuuri arestimajja järele ka konvoiga, näitab, et kinnipeetavate asjade dokumenteerimisel puuduvad vanglates ühtsed alused ja piisav täpsus, mis annab võimaluse ka vanglatöötajatepoolseteks kuritarvitusteks. 3) Kaebaja väiteil keelduti temal tulemasinat „Zippo“, mille ta oli sünnipäevakingiks saanud, kirja panemast. Kohtus uuritud tõendid viitavad tulemasina olemasolule ning sellele, et Tallinna Vanglas ei pandud kõiki kaebaja asju kirja. Tunnistaja, kinnipeetav Boris L kinnitas (tl 128), et Ü. Mul oli enne vahistamist autos kullakarva „Zippo“ tulemasin, Kuressaare arestimajas oli kaebajal välgumihkel kaasas ja tunnistaja kui suitsetaja kasutas seda. Ü. Mu Tallinna Vanglasse üleviimisel andis tunnistaja välgumihkli kaebajale tagasi. Tunnistaja mäletas, et nende etapeerimise eel Tallinna Vanglast Saare Politseiprefektuuri arestimajja, kui hakati asju laost välja andma, siis tekkis „arusaamatus mingite asjade osas, jalanõude osas, mobiiltelefoni ja välgumihkli osas ja ametnik ütles, et need asjad antakse politseinike kätte“. Tulemasina olemasolu kaebajal tõendab ka fakt, et mingi tulemasin väljastati 28.07.2003 Pärnu Vanglast, kuhu asjad olid saadetud Tallinna Vanglast, kaebaja elukaaslasele M Nle (kinnipeetava taotlus isiklike asjade väljastamiseks lähedastele isikutele tl 112). Kuna laost asjade väljastamist kinnitab ka lao eest vastutav ametnik oma allkirjaga, siis on ebausutav, et M. Nõmm sai väljastatavate asjade nimekirja ise märkusi teha. Et Ü. M oli taotluse asjade väljastamiseks esitanud asjade nimekirja järgi ning seal tulemasinat ega võtmeid ei olnud, siis on loogiline, et taotlusele on täienduse teinud vanglaametnik. Järelikult pidi tulemasin (nagu ka võtmed) saadetama Pärnusse Tallinna Vanglast. Seega võeti tulemasin kaebajalt siiski hoiule ja see ei saanud olla odav masstootest tulemasin, sest tunnistaja V. Bi kinnitusel selliseid ei hoiustata. Siit järeldub, et kaebajalt hoiule võetud tulemasin vahetati odavama vastu. Asjaolu, et tulemasinat ja 3 võtit võtmehoidjaga ei ole märgitud Pärnu Vanglas kaebaja isiklike esemete kaardile (tl 107-108), ei tähenda, et neid tegelikult vanglas hoiul ei olnud ja et neid ei saadetud järele Tallinna Vanglast. Võtmed olid nimetatud Tallinna Vangla kviitungitel nr 018317 ja nr 018463 ning võtmed väljastati M. Nle. Eeltoodu kinnitab, et asjade ülesmärkimine on eri vanglates erineva täpsuse ja ulatusega. Kaebaja kirjalikest ja suulistest seletustest ilmneb, et ta on esitanud koheselt ja pidevalt järelepärimisi, avaldusi, pretensioone ja kaebusi muuhulgas tulemasina suhtes. See sihikindel tegevus oma õiguste kaitseks teeb kaebaja ja kinnipeetavast tunnistaja B. L väited tulemasina „Zippo“ olemasolust ja kadumaminekust usaldusväärseks. Kohus leiab kõiki tõendeid kogumis hinnates, et Ü. Mult 3

(9)3-04-262 võeti 29.05.2003 lattu hoiule tulemasin „Zippo“, selle hoiustamine ja edasine liikumine on jäetud nõuetekohaselt kajastamata ja dokumenteerimata (vt Tallinna Vangla vangistusosakonna peaspetsialisti õiend, tl 105, milles märgitakse, et 09.06.2003 lahkumisel Tallinna Vanglast Vanglate Haiglasse sai kaebaja kätte laos hoiustatud isiklikud esemed, kuid allkirja asjade kättesaamise kohta pole andnud), mistõttu sai võimalikuks tulemasina ümbervahetamine Tallinna Vangla ametnike poolt. Sellega tekitati kaebajale kahju tulemasina maksumuse ulatuses, mis kuulub riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 8 lg 1 kohaselt hüvitamisele rahas. Kaebaja pole esitanud dokumentaalset tõendit temale kingitud tulemasina maksumuse kohta, kuid et nende tulemasinate hinnad küünivad tuhandetesse kroonidesse ja kaebaja väitel polnud tegu odavaimaga omasuguste seas, on kaebaja nimetatud tulemasina hind 500 krooni realistlik ja isegi tagasihoidlik. 4) Tõendatud on ka kaebaja mobiiltelefoni aku ümbervahetamine Tallinna Vanglas. Kaebaja sõlmis 29.01.2003 liitumislepingu (tl 86) AS- ga R Eesti, ostes järelmaksuga mobiiltelefoni „Nokia 6310i“. 29.05.2003 Tallinna Vanglas kaebajalt lattu hoiule võetud asjade kohta koostatud kviitungil nr 018317 (tl 44) on samuti märgitud üks mobiiltelefon 6310i. Pärnu Vangla 17.07.2003 kviitungilt nr 000011 (tl 85) nähtub, et see Tallinna Vanglast järele saadetud mobiiltelefon on võetud hoiule komplektis akuga, mille tüüp on BMS-2S. Kaebaja väitel pandi aku tüüp kviitungil nr 000011 kirja tema nõudmisel, et ta saaks tõendada akude äravahetamist, ning Tallinna Vanglas ei olnud ametnik nõustunud akut eraldi märkima, kuna tegemist oli komplekse mobiiltelefoniga. See seletus kattub tunnistaja V. Bi ütlusega selle kohta, millal telefoni kohta üksikasju üles ei märgita. Tunnistaja B. L, kes ütluste kohaselt kasutas vahel kaebaja mobiiltelefoni, mäletas, et tegemist oli telefoniga 6310 või 6310i, millel oli õhuke aku. Kohtunõudele saadetud R Eesti AS vastuskirjas (tl 100) kinnitati, et mobiiltelefoni Nokia 6310i müügikomplekti kuulub liitium-polümeeraku BPS-2 ja Ü. Mule müüdud mobiiltelefoni müügikomplekti kuulus samuti nimetatud aku. Kuigi nikkelmetallhüdriidakut BMS-2S on võimalik kasutada ka mobiiltelefonis Nokia 6310i, ei ole R Eesti AS ja OÜ M müünud neid telefone nii, et algupärasesse müügikomplekti kuuluks nikkel- metallhüdriidaku BMS-2S. Puudub mõistlik seletus, miks pidanuks kaebaja garantiiajal ise vahetama efektiivse originaalaku kvaliteedilt oluliselt kehvema ja müügikomplekti mittekuuluva aku vastu. Tõendeid kogumis hinnates nähtub, et kaebajalt võeti Tallinna Vanglas 29.05.2003 hoiule müügikomplektne mobiiltelefon Nokia 6310i, Pärnu Vanglasse saadeti aga mobiiltelefon, milles originaalaku oli vanglaametnike poolt vahetanud teist tüüpi ja kulunud (ei pidanud voolu) aku vastu. Tallinna Vangla ametnike õigusvastaste toimingutega on tekitatud kaebajale kahju nimetatud aku väärtuses. Kaebaja väitel ostis tema elukaaslane kõlbmatu aku asemele uue liitiumaku 1200 krooni eest ja sellises suuruses hindab kaebaja ka talle tekitatud kahju. Erinevalt kingituseks saadud tulemasina hinnast pidanuks ja saanuks kaebaja tõendada uue ostetud aku hinda vastava ostutšeki kohtule esitamisega, sest uue aku ostmise ajal oli kaebajale juba teada akude õigusvastane äravahetamine. Kuna kaebaja seda teinud pole, siis vaatamata sellele, et mobiiltelefonid ja nende koostisosad pideva lt odavnevad, ei saa kohus lähtuda muust aku BPS-2 hinnast kui R Eesti AS 07.12.2004 kirjas viitega sel hetkel kehtivale hinnakirjale märgitud 690 krooni. 5) Tõendatud ei ole „Nike“ tossude olemasolu ja kaotsiminek kaebajal. Nende botaste olemasolule ei viita ega nende maksumust 1800 krooni tõenda peale kaebaja enda sõnade ükski muu tõend. Vangla sisekorraeeskirja § 58 lg 2 p 9 kohaselt võib kinnipeetaval olla jalatseid 4 paari, mistõttu pannakse kinnipeetaval sellest väiksema arvu jalanõude olemasolu korral need hoiule vaid siis, kui kinnipeetav seda soovib. Tunnistaja V. B ütles, et asjade firmamärk märgitakse kviitungile ainult juhul, kui tegu on tuntud märgiga ja/või kui kinnipeetav seda nõuab. 29.05.2003 koostatud kviitungil nr 018317 mingeid jalanõusid 4

(9)3-04-262 märgitud ei ole. Kambrisse kaasa võetud isiklike asjade arvestuskaardil (tl 103) on märgitud botased „Adidas“ ja „Sprandi” (viimased on küll maha tõmmatud, parandus on õiendamata, puuduvad allkirjad). Pärast haiglas viibimist kaebaja Tallinna Vanglasse naasmisel koostatud kviitungile nr 018463 on märgitud küll „tossud ”, kuid täpsustamata on, mis firmaga oli tegu. Tunnistaja V. Bi ütlusi silmas pidades pidi olema tegemist nn turukaubaga. 26.06.2003 Saare Politseiprefektuuri arestimajas koostatud asjade hoiule andmise aktis (tl 106) on näidatud samuti tossud „Adidas“. „Adidase” ja „Sprandi” tossud on märgitud ka Pärnu Vangla kaardil (tl 107). Tunnistaja B. L mäletas küll juttu mingitest tossudest, nende kadumisest ja konvoile andmisest, kuid tunnistaja ei mäletanud midagi täpsemalt „Nike” tossudest, ta ei olnud neid näinud. B. L sõnul olid kaebajal jalas ühed küllaltki räbalad jalanõud, kambris olid ka ühed kingad ja sussid või plätud. Tunnistaja ei välistanud, et kaebajal võisid olla kotis mingid asjad. Miski ei tõenda kaebaja väiteid, et Saare Politseiprefektuuri arestimajja tulles olid tal jalas nimelt „Nike” botased, seal viibimise ajal sai ta kaaskinnipeetavalt „Adidas” botased, kolmas paar botaseid oli tal kotis ning kaebaja andis Tallinna Vanglasse etapeerimisel hoiule just „Nike” tossud. Riigiprokuratuur on 22.09.2004 määrusest (tl 83-84) nähtuvalt lahendanud kaebaja 30.07.2004 avaldust muuhulgas spordijalatsite „Adidas“ väidetava varastamise kohta. 6) Kuna kaebaja oli kaebuse esitamisel maksejõuetuse tõttu riigilõivu 105 krooni tasumisest vabastatud, kuulub vastustajalt HKMS § 95 lg 1 alusel riigituludesse väljamõistmisele riigilõiv kaebuse rahuldamisega proportsionaalses summas 35 krooni. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

1. Ü Mu apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse muutmist ja uue otsuse tegemist, millega rahuldatakse halduskohtule esitatud kaebus täies ulatuses. 1) Kohus on ebaõigesti vähendanud hüvitamisele kuuluva aku maksumust põhjusel, et apellandi elukaaslane
2. a. juulis uue aku ostmisel ei hoidnud alles ostutšekki. Kuna apellandil oli uut akut vaja
3. aasta juulikuus, oleks kohus pidanud lähtuma selle aja hindadest. Kui kohtul tekkis kahtlus, et
4. aasta juulis erines aku maksumus apellandi nimetatud hinnast, oleks ta pidanud selle aja tegelike hindade kohta tegema järelepärimise. 2) Kohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid „Nike” tossude kaotsimineku kohta. Kohtus selgitas kaebaja, et esitas Riigiprokuratuuri avalduse tossude „Nike”, mitte „Adidas” väidetava varguse kohta, kuid Riigiprokuratuuri vastuses on ekslikult märgitud „Nike” asemel „Adidas”. Samuti on kohus jätnud arvestamata kaebaja tõendi, mis lükkab ümber V. Bi tunnistuse, et kõik tuntud kaubamärgid märgitakse asjade vastuvõtu kviitungil. V. Bi 18.02.2005 koostatud kviitungil nr 022476 on esialgselt järjekorranumbri 6 all märgitud sussid (1+1 tk), kuid hiljem kaebaja nõudmisel need maha tõmmatud ning märgitud järjekorranumbri 17 all sussid „Northland” (1 tk) ja 18 all „sussid (tavaline)”. Seega jättis tunnistaja algselt märkimata tuntud kaubamärgi „Northland”. Kohus jättis arvestamata ka B. L ütluse, mille kohaselt tekkis kaebajal koheselt sõnavahetus saamata jäänud asjade osas, mille hulgas olid ka tossud, ning tunnistaja kuulis pealt vanglaametniku ütlust, et tossud, telefon ja rahakott olid antud konvoi kätte. Kohus jättis arvestamata ka asjaoluga, et kaebaja puhul on tegemist kinnipeetavaga, kelle võimalused midagi tõendada on piiratud, ning vastustaja ei suutnud tõendada, et kaebaja oleks tossud „Nike” kätte saanud või lattu antud tossud ei olnud „Nike” kaubamärgiga. 5

(9)3-04-262

1. Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jäetakse kaebus täies ulatuses rahuldamata. 1) Kohus on ebaõigesti leidnud, et kahjunõue tuleb esitada riigi kui juriidilise isiku, mitte kahju tekitanud ametiasutuse vastu. HKMS § 14 lg 2 kohaselt on halduskohtumenetluses pooleks asutus, kelle toimingu peale kaebus on esitatud. Vastuseks Pärnu Halduskohtu 16.08.2004 ja 25.08.2004 määrustele kaebuse käiguta jätmise kohta muuhulgas kaebuse HKMS § 10 lg 2 p-s 1 nimetatud nõudele mittevastavuse põhjusel on kaebuse esitaja 26.08.2004 avalduses märkinud kahju tekitajaks Tallinna Vangla ja palunud lugeda kaebus esitatuks Tallinna Vangla vastu. Halduskohtumenetluses ei kohaldu TsMS § 1641 sätestatud riigi esindamise regulatsioon. 2) Tulemasin „Zippo” olemasolu kaebajal ja selle üleandmine Tallinna Vangla lattu ei ole tõendatud. Selle tulemasina olemasolu ei kajastu dokumentides, mis puudutavad kaebaja asjade üleandmist Tallinna Vanglale ning nende edastamist Tallinna Vangla poolt. Samas arvepidamisraamatus, milles on tehtud sissekanne kaebaja Tallinna Vangla lattu jäänud asjade üleandmiseks saatemeeskonnale nende esemete Pärnu Vanglasse toimetamiseks, on 04.06.2003 tehtud sissekanne tulemasin „Zippo” kohta, mis kuulub R. Lle. Kui kaebuse esitajal oleks Tallinna Vangla laos olnud tulemasin, oleks see antud samamoodi üle, kui eelmärgitud tulemasingi. 3) Kaebaja mobiiltelefoni aku ümbervahetamine Tallinna Vanglas ei ole tõendatud. Kohtu seisukoht, et Tallinna Vanglas võeti 29.05.2003 hoiule müügikomplektne mobiiltelefon Nokia 6310i, ei vasta tõele, sest komplektist puudus akulaadija ja sellisel juhul ei saa müügikomplektsusest juttugi olla. Mobiiltelefoni aku võis olla eelneva lt ära vahetatud, sest mobiiltelefonide kasutamine on vanglates keelatud ja laos heas korras aku hoidmiseks pole põhjust. Tavaliselt vanglatesse uusi asju kaasa ei võetagi. Tunnistaja B. L ei saanud kinnitada, et kasutas sama telefoni, mille kaebaja ostis R Eesti AS-lt. Pole tuvastatud, kas R Eesti AS- lt ostetud mobiiltelefonil ja Tallinna Vangla laos asunud mobiiltelefonil oli üks ja sama IMEI kood. Tallinna Vangla dokumentidest nähtub, et Tallinna Vanglast anti kõnealune mobiiltelefon üle 15.07.2003, kuid Pärnu Vanglas võeti telefon arvele alles 17.07.
2. Ka Ü. M palus avalduses prokuratuurile selgitada, kas vaidlusalused esemed läksid kaduma Pärnu või Tallinna Vanglas. Seega pole tõendatud kaebaja esemete kaotsiminek Tallinna Vanglas.
3. Ü Mu vastuses Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Väitega, et kohus on valesti määranud vastustaja, üritab Justiitsministeerium asja arutamist pidurdada. Justiitsministeerium ei esitanud Tallinna Halduskohtu 12.11.2004 kohtumääruse peale määruskaebust. Samuti oleks võinud Justiitsministeerium anda volituse asjas osalemiseks ministeeriumile alluva Tallinna Vangla esindajale. Järeldusi tulemasina ja mobiiltelefoni aku ümbervahetamise kohta on kohus piisavalt põhjendanud ja tõendeid õigesti hinnanud. Mis puutub väitesse, et vanglasse tavaliselt uusi asju kaasa ei võeta, märgib Ü. M, et ta ei tulnud ise vanglasse, vaid teda vahistati, ning kui ta oleks ise vanglasse tulnud, poleks ta üldse telefoni kaasa võtnud või oleks kaasa võtnud oma teise telefoni Nokia 3310, kindlasti ei hakkaks ta ümber vahetama uue telefoni akut.
4. Justiitsministeeriumi vastuses Ü Mu apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Justiitsministeerium märgib, et HKMS § 15 lg-st 3 tulenevalt oli kaebajal kohustus põhjendada oma väiteid aku hinna ja „Nike” tossude kaotsimineku kohta, esitades sellekohaseid tõendeid või paludes abi nende väljanõudmiseks. Kaebaja väited on 6

(9)3-04-262 paljasõnalised ja tõendamata ka selles osas, et tema elukaaslane ostis 2003 suvel telefonile uue aku.

1. Tallinna Vangla vastustes apellatsioonkaebustele toetatakse Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebust ja palutakse jätta rahuldamata Ü. Mu apellatsioonkaebus. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I
2. Õige on Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuse väide, et käesolevas asjas ei kuulunud kohaldamisele varem kehtinud TsMS § 1641 lg 1, mille kohaselt saadab kohus riigi vastu esitatud hagi ministeeriumisse, kelle valitsemisalas oleva asutuse tegevuse tõttu vaidlus on tekkinud. Vabariigi Valitsuse seaduse § 441 lg 5 kohaselt toimub kohtus riigi esindamine haldusasjades vastavalt halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korrale. HKMS § 14 lg 2 p 2 kohaselt on haldusasja pooleks haldusorgan, kelle tegevuse või toimingu peale kaebus või protest on esitatud. Käesolevas kaebuses nõutakse kaebuse esitajale Tallinna Vangla toimingutega põhjustatud kahju hüvitamist. Kahju hüvitamise taotlusi lahendavaks haldusorganiks on RVastS § 17 lg 1 ja § 18 lg 1 kohaselt kahju tekitanud haldusorgan. Seetõttu on kaebuse väitel kahju tekitanud haldusorgan kohtumenetluse pooleks HKMS § 6 lg 3 p-s 2 nimetatud kaebustes.
3. Käesolevas asjas ei ole halduskohus asja arutamisele kutsunud Tallinna Vanglat, vaid Justiitsministeeriumi. Vaatamata sellele ei pea ringkonnakohus erandina põhjendatuks HKMS § 45 lg 1 p 2 alusel halduskohtu otsuse tühistamist ja asja uueks arutamiseks saatmist esimese astme kohtusse. Asjas on esimese astme kohtumenetluses poole na osalenud ministeerium, kelle valitsemisalas Tallinna Vangla asub, Justiitsministeerium on esitanud kohtule Tallinna Vanglast pärit dokumente ning taotlenud üle kuulata Tallinna Vangla töötajaid ning Tallinna Vangla 24.04.2006 kirjas ringkonnakohtule käsitatakse Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebust ka Tallinna Vangla apellatsioonkaebusena. Eeltoodust nähtub, et Tallinna Vangla on saanud esimese astme kohtumenetluses esitada oma seisukohti Justiitsministeeriumi kaudu. II
4. Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuse väide, et kaebuse esitaja tulemasina „Zippo” hoiuleandmine Tallinna Vangla lattu ei kajastu dokumentides, ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks. Järeldusele, et kaebuse esitajalt hoiule võetud tulemasin on asendatud odavamaga, on halduskohus jõudnud, hinnates kogumis muid tõendeid – tunnistaja B. L ütlused kaebajal tulemasin „Zippo” olemasolu kohta enne Tallinna Vanglasse saabumist, kaebaja elukaaslasele Tallinna Vanglast Pärnu Vanglasse saadetud odava tulemasina väljastamine koosmõjus tunnistaja N. Bi ütlusega, et odavaid tulemasinaid vanglas ei hoiustata, vaid hävitatakse tuleohtlikkuse tõttu, kaebuse esitaja järjekindel osutamine tulemasina puudumisele selle puudumise avastamise hetkest. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga nendele tõenditele ning ei korda TsMS § 654 lg 6 alusel sellekohaseid halduskohtu põhjendusi. III 7

(9)3-04-262

1. Tallinna Vanglast 29.05.2003 väljastatud kviitungi (tl 44) kohaselt on kaebuse esitajalt vastu võetud mobiiltelefon „Nokia 6310i”. Peale kaebuse esitaja haiglast saabumist Tallinna Vanglas uuesti hoiule võetud asjade kohta 16.06.2003 väljastatud kviitungis (tl 45) ei ole mobiiltelefoni mudelinimetust märgitud, kuid poolte vahel puudub vaidlus selles, et tegemist on sama mobiiltelefoniga, mis 29.05.2003 kaebuse esitajalt vastu võeti. Järelikult on Tallinna Vangla väljastatud kviitungite kohaselt kaebuse esitajalt vastu võetud mobiiltelefon „Nokia 6310i”. R Eesti AS 07.12.2004 kirja kohaselt kuulus selle telefoni müügikomplekti liitiumpolümeeraku BPS-
2. Dokumentides mobiiltelefoni vanglas hoiustamise kohta ei ole märkeid, et mobiiltelefoni komplekteeritus oleks erinenud tavapärasest.
3. Kuna mobiiltelefoni vangla poolt vastuvõtmist kajastavatest dokumentidest ei nähtu vastupidist, tuleb eeldada, et hoiustatud mobiiltelefon oli komplekteeritud osadest, millega seda tüüpi mobiiltelefoni turustati, sh müügikomplektijärgse akuga. Seda eeldust kinnitab ka asjaolu, et vaidlusaluse mobiiltelefoni oli kaebuse esitaja ostnud suhteliselt vähe aega, ca 4 kuud enne telefoni üleandmist Tallinna Vanglale. Pole esile toodud veenvaid põhjendusi, mis annaksid alust asuda seisukohale, et kaebajalt äravõetud telefoni komplekteeritus ei vastanud turustamisjärgsele. Seetõttu pole ringkonnakohtul alust ümber hinnata ka halduskohtu järeldust, et kaebuse esitaja andis hoiule mobiiltelefoni koos akuga BPS-
5. Käesolevas asjas on tõendatud, et kaebuse esitajalt võeti mobiiltelefon Nokia 6310i koos akuga BPS-2 hoiule Tallinna Vanglas. Samas ei ole tõendatud, et aku oleks Tallinna Vangla poolt üle antud Pärnu Vanglale. Seepärast on põhjendatud halduskohtu seisukoht, et aku kaotsiminekus seisnev kahju tekitati kaebuse esitajale Tallinna Vangla tegevusega.
6. Kaebuse esitaja on nõudnud kahju hüvitamist, mis seisnes kaotsiläinud aku väärtuses. Halduskohus on kaebuse esitajale välja mõistnud hüvitise, mis seisnes aku müügihinnas mitte aku
7. aasta suvel kaotsimineku aja, vaid
8. aasta lõpu seisuga. Kahju hüvitamise põhimõtete kohaselt tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei ole rikutud. Vaatamata sellele, et aku müügihind võis nimetatud ajavahemikul langeda, ei ole ringkonnakohtu hinnangul eeltoodud kahju hüvitamise põhimõtet rikutud, sest halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurus võimaldas kaebuse esitajal osta uus samaväärne aku kaotsiläinud aku asemel. Tõendeid, et
9. aasta juunikuus ostis kaebaja elukaaslane uue aku BPS-2 hinnaga 1200 krooni, pole kaebaja esitanud ka apellatsiooniastmes. IV
10. Nõudes, mis puudutab väidetavalt kaotsiläinud jalanõude „Nike” väärtust, on halduskohus jätnud kaebuse rahuldamata põhjendusega, et selliste esemete üleandmist Tallinna Vanglale ei kinnita ükski tõend peale kaebuse esitaja ütluste. Ringkonnakohus nõ ustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega ega pea neid TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata. V
11. Eeltoodud põhjendustel tuleb Tallinna Halduskohtu otsust muuta selliselt, et kahjuhüvitis summas 1190 krooni ning riigituludesse kandmiseks riigilõiv 35 krooni mõistetakse välja Tallinna Vanglalt. Muus osas jääb halduskohtu otsus muutmata. Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebus tuleb seetõttu lugeda rahuldatuks osaliselt, Ü. Mu apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. 8

(9)3-04-262 17. Kuna vaatamata Justiitsministeeriumi apellatsioonkaebuse osalisele rahuldamisele ei tehta otsust kaebuse esitaja kahjuks, puudub alus Justiitsministeeriumi apellatsiooniastme kohtukulude, mis seisnevad riigilõivus summas 36 krooni, väljamõistmiseks kaebuse esitajalt. Lilianne Aasma Viive Ligi Lauri Madise 9