3-2129/2004 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2005. a Tallinn Haldusasja number 3-2129/2004 Haldusasi Ü.M.´u kaebus Tallinna Vangla toiminguga tekitatud varalise kahju 3 500.- kr hüvitamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 22. veebruar 2005 Menetlusosalised Kaebuse esitaja Ü.M. ja vastustaja Eesti Vabariigi esindaja Justiitsministeeriumi esindaja Terje Tuur RESOLUTSIOON 1. Rahuldada Ü.M.´u kaebus osaliselt. 2. Mõista Eesti Vabariigilt Ü.M.´ule välja Tallinna Vangla õigusvastaste toimingutega tekitatud varalise kahju hüvitamiseks 1190.- krooni. 3. Mõista Eesti Vabariigilt välja riigi tuludesse kandmiseks riigilõiv 35.- krooni. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 22.03.2005, esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu, tingimusel, et 10 päeva jooksul, arvates 22.03.2005, teatatakse apellatsioonkaebuse esitamisest kirjalikult Tallinna Halduskohtule. Teadet ei ole vaja esitada, kui apellatsioonkaebus esitatakse nimetatud 10päevase tähtaja jooksul. ASJAOLUD 1. Ü.M. esitas 28.07.2004 Pärnu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla toiminguga (kaebaja poolt vangla lattu hoiule antud isiklike asjade – mobiiltelefoni „Nokia 6310i“ liitiumaku, „Nike“ tossud, tulemasin „Zippo“ - kadumine) tekitatud varalise kahju 3 500.- kr hüvitamiseks /tl 13, 15-18/. 2. 01.09.2004 määruse alusel edastas Pärnu Halduskohus kaebuse vastavalt kohtualluvusele menetlemiseks Tallinna Halduskohtule /tl 3/. 3. 20.09.2004 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse /tl 32-33/, Justiitsministeerium esitas kohtule omapoolse kirjaliku seletuse kaebuse kohta 08.11.2004 ja 22.11.2004 /tl 57-58, 71-72/. 4. Kohus arutas Ü.M.u kaebust ka 02.12.2004 kohtuistungil /tl 87-89/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja Ü.M.´u väitel etapeeriti teda 29.05.2003 Saare Politseiprefektuuri (edaspidi Saare PP) arestimajast Tallinna Vanglasse, kus ta andis lattu hoiule osa oma isiklikest esemetest, sh mobiiltelefoni „Nokia 6310i“ originaalakuga ja tulemasina „Zippo“. Hiljem 16.06.2003 andis ta lattu hoiule ka „Nike“ tossud. Nende asjade kohta, v.a tulemasin, anti talle kviitungi koopiad. Kaebajale ei tagastatud kõiki isiklikke esemeid 26.06.2003 tema etapeerimisel Saare PP arestimajja. Kaebajal kästi anda allkiri, et pretensioone ei ole. Talle tagastati ainult T-särk ja lühikesed püksid ja muude asjade kohta öeldi, et need on juba konvoi käes. Autos konvoi käest asjade järele küsides sai ta vastuseks, et ühtegi kaebajale kuuluvat isiklikku asja konvoile ei antud. Saare PP arestimaja ülema helistamisele oli Tallinna Vanglast vastatud, et avalduses loetletud esemed on vanglas ja saadetakse järele. 17.07.2003 viidi kaebaja Tallinna Vanglast Pärnu Vanglasse ja seal laos paluti allkirja Tallinna Vanglast saadetud asjade lattu hoiule andmise kohta. Ilmnes, et puudu olid „Nike“ tossud (1800.- kr), tulemasin „Zippo“ (500.-
- kr)asemel oli tavaline tulemasin ja mobiiltelefonil oli vahetatud aku – õhukese originaalliitiumaku (1200.-
- kr)asemel oli tavaline paks aku. Sellega on tekitatud kaebajale kahju 3500.- kr. Vastustaja Eesti Vabariigi esindaja Justiitsministeerium vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Ü.M. ei ole esitanud taotlust Tallinna Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. 16.06.2003 Tallinna Vangla lattu hoiule antud asjade kohta koostati kviitung 018463 (mobiiltelefon, rahakott, võtmed tossud ja T-särk). 26.06.2003 Saare PP arestimajja üleviimisel on Ü.M. andnud allkirja, et on kätte saanud märgitud esemed. Saatemeeskonnale jäeti edastamata rahakott, võtmed ja mobiiltelefon. 15.07.2003 kaebaja etapeerimisel Pärnu Vanglasse anti saatemeeskonnale üle Pärnu Vanglasse viimiseks mobiiltelefon „Nokia“, rahakott ja võtmed – 3 tk. Dokumentidest ei nähtu, et tulemasin oleks antud Ü.M.u poolt üle Tallinna Vangla lattu. Tõendatud ei ole mobiiltelefoni aku äravahetamine. KOHTU PÕHJENDUSED 1. Vangistusseaduse (edaspidi VanS) § 15 kohaselt vanglasse vastuvõtmisel kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad võetakse vangla juhtkonna poolt hoiule ning asjade loetelu, mille omamine kinnises või avavanglas on kinnipeetavale lubatud, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra kehtestab justiitsminister. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (edaspidi SKE) 12. peatükis käsitletakse. kinnipeetavale vanglas lubatud asjadega seonduvat. SKE §-st 61 tuleneb, et vanglasse vastuvõtmisel paigutatakse kinnipeetavaga kaasas olevad paragrahvis 63 nimetamata asjad lattu hoiule või antakse kinnipeetava soovil tema juurde kambrisse või tuppa, arvestades paragrahvi 57 lõikes 3 toodud piirangut; kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ja lattu hoiule antavatest asjadest koostatakse ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Nimekirja hoitakse laos; lattu hoiule antud asjad pakitakse viisil, mis tagab nende säilimise; asjad antakse lattu hoiule ja väljastatakse kinnipeetavale laos oleva nimekirja alusel. Asjade hoiuleandmist ja laost väljastamist kinnitavad lao eest vastutav ametnik ja kinnipeetav allkirjadega nimekirja mõlemal eksemplaril. 2 Ülaltoodust nähtub, et õigusaktidega ei ole reguleeritud, millise täpsusega hoiule võetavad asjad fikseeritakse. 2. Asja materjalidest ilmneb, et 29.05.2003 on Tallinna Vanglas Ü.M.ult lattu hoiule võetud asjade kohta koostatud kviitung nr 018317/tl 44/. Sellest nähtuvad 1 mobiiltelefon 6310i, 3 võtmed, 1 rahakott ja 4 sim-kaarti. Pärast haiglast Tallinna Vanglasse naasmist andis kaebaja lattu lisaks eelnimetatud mobiiltelefonile „Nokia“, võtmetele ja rahakotile veel tossud ja T-särgi. Selle kohta on koostatud kviitung nr 018463 /tl 45/. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et 26.06.2003 Ü.M.u etapeerimisel Saare PP arestimajja jäi osa asju konvoile üle andmata. Väidetavalt saadeti need asjad 15.07.2003 Pärnu Vanglasse /tl 73, 74, 83, 87-88/. Vastustaja väidab, et 26.06.2003 Saare PP arestimajja üleviimisel on Ü.M. andnud allkirja, et on kätte saanud märgitud esemed ja et tal pole administratsioonile pretensioone. Kätte anti asjad, mis on kirjas kviitungil nr 018463 /tl 88/. Sellest vastustaja järeldab, et puudub alus kahjunõudeks. Kaebaja väidab, et see allkirjaleht /tl 75/ ei tõenda midagi. Ü.M.u väiteil kästi tal millelegi alla kirjutada, temaga suheldi vene keeles, ta ei saanud kõigest aru, sealjuures kiirustati teda tagant ja tal polnud aega isegi läbi lugeda, millele ta alla kirjutab (väidetavalt selgitati talle, et allkiri tuleb anda selle kohta, et teda pole pekstud ja tal pole pretensioone vangla vastu). Kui ta nõudis oma asju, siis lubati need konvoi kätte anda, teise lehega saata /tl 88/. Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaatamata Ü.M.u allkirjalisele kinnitusele, et ta on talle kuuluvad esemed kätte saanud, ei vasta see kinnitus tegelikele asjaoludele. Nagu eelnevalt märgitud, kõiki asju kaebajale kätte ei antud ja neid ei saadetud konvoigagi järele kaebaja Saare PP arestimajja üleviimisel. Nimetatud asjaolu koos muude allpool käsitletavate kohtus tuvastatud asjaoludega kinnitab, et kinnipeetavate asjade dokumenteerimisel puuduvad vanglates ühtsed alused ja piisav täpsus, mis annab võimaluse nii vanglatöötajatepoolseteks kuritarvitusteks kui ka kinnipeetavate poolt alusetuteks nõudmisteks. 3. Tunnistaja Tallinna Vangla vangistusosakonna inspektor V. B. sõnul märgitakse asjade firmamärk ainult juhul, kui tegu on tuntud märgiga ja/või kui kinnipeetav seda nõuab. Näiteks mobiiltelefoni kohta tehakse märkus vaid siis, kui midagi on katki. Täpsustavad märkused tehakse vaid siis, kui kinnipeetav seda nõuab. Kui tulemasin on kallis, siis pannakse see kirja, odav tulemasin aga hävitatakse. Kui rahakotis on pangakaardid, siis neid eraldi kirja ei panda ja need jäävad rahakotti ja lähevad kirja kui rahakott. Sim-kaart pannakse kirja, telefonikaart antakse kätte. Tunnistaja kinnitusel ei ole tõepoolest olemas niisuguseid eeskirju, mis ütleks, millise konkreetsusega asju tuleb kirja panna /tl 127/. Samas nähtub asja materjalidest, et kui Tallinna Vanglas panga- ja kliendikaarte (tegelikult on need samuti rahalised dokumendid) eraldi kirja ei panda, siis Pärnu vanglas tehakse seda siiski, märkides ka kaartide identifitseerimist võimaldavad andmed /tl 107-108/. 4. Edasi käsitleb kohus kaebajal väidetavalt Tallinna Vanglas kaduma läinud esemeid eraldi. Kaebaja väiteil keelduti temal tulemasinat „Zippo“, mille ta oli sünnipäevakingiks saanud, kirja panemast, vastustaja väiteil Ü.M.ul tulemasinat aga ei olnudki. Kohus leiab, et kohtus uuritud tõendid viitavad siiski tulemasina olemasolule. Samuti kinnitavad need tõendid asjaolu, et Tallinna Vanglas ei pandud kõiki asju kirja. Tunnistaja B. L. kinnitas, et Ü.M.ul oli enne vahistamist autos kullakarva „Zippo“, Kuressaare arestimajas oli kaebajal välgumihkel kaasas ja tunnistaja kui suitsetaja kasutas seda. Ü.M.u Tallinna Vanglasse üleviimisel andis ta välgumihkli kaebajale tagasi. Tunnistaja mäletas, et nende etapeerimise eel Tallinna Vanglast 3 Saare PP arestimajja, kui hakati asju laost välja andma, siis tekkis „arusaamatus mingite asjade osas, jalanõude osas, mobiiltelefoni ja välgumihkli osas ja ametnik ütles, et need asjad antakse politseinike kätte“. /tl 128/. Tulemasina olemasolu tõendab fakt, et tulemasin kui selline väljastati 28.07.2003 Pärnu vanglast, kuhu asjad olid saadetud Tallinna Vanglast, kaebaja elukaaslasele M. N. /tl 112/. Kuna laost asjade väljastamist kinnitab ka lao eest vastutav ametnik oma allkirjaga, siis on ebausutav, et M. N. sai väljastatavate asjade nimekirja ise märkusi teha. Et Ü.M. oli taotluse asjade väljastamiseks esitanud asjade nimekirja järgi ning seal tulemasinat ega võtmeid ei olnud, siis on loogiline, et taotlusele on täienduse teinud vanglaametnik. Järelikult pidi tulemasin (nagu ka võtmed) saadetama Pärnusse Tallinna Vanglast. Seega võeti tulemasin Ü.M.ult siiski hoiule ja see ei saanud olla odav tulemasin, masstoode, sest selliseid ei hoiustata, nagu kinnitas tunnistaja V. B.. Siit saab teha ainukese järelduse, et kaebajalt hoiule võetud tulemasin vahetati odavama vastu. Asjaolu, et tulemasinat ega 3 võtit võtmehoidjaga ei ole märgitud Pärnu Vanglas kaardile /tl 107-108/, ei tähenda, et neid tegelikult vanglas hoiul ei olnud ja et neid ei saadetud järele Tallinna Vanglast. Võtmed olid nimetatud Tallinna Vangla kviitungitel nr 018317 ja nr 018463 ning võtmed väljastati M. N.. Eeltoodu veelgi kinnitab seda, et asjade ülesmärkimine on eri vanglates erineva täpsuse ja ulatusega. Kaebaja kirjalikest ja suulistest seletustest ilmneb, et ta on esitanud koheselt ja pidevalt järelepärimisi, avaldusi, pretensioone ja kaebusi muu hulgas tulemasina suhtes. Kohtukaebuse on Ü.M. esitanud alles siis, kui ta ei ole oma pöördumistele positiivset ja rahuldavat vastust saanud. Selline sihikindel tegevus teeb kaebaja ja kaaskinnipeetavast tunnistaja väited tulemasina „Zippo“ olemasolust ja kadumaminekust usaldusväärseks. Kohus leiab kõiki tõendeid kogumis hinnates, et Ü.M.ult võeti 29.05.2003 siiski lattu hoiule tulemasin „Zippo“, selle hoiustamine ja edasine liikumine on jäetud nõuetekohaselt kajastamata ja dokumenteerimata (vt Tallinna Vangla vangistusosakonna peaspetsialisti õiend, tl 105/, mistõttu on saanud võimalikuks tulemasina ümbervahetamine Tallinna Vangla ametnike poolt. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVS) § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Vastavalt RVS § 8 lg-le 1 varaline kahju hüvitatakse rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. RVS §-st 12 tuleneb, et kahju kannatanud isikule on kahju hüvitama kohustatud avaliku võimu kandja (antud juhul riik), kelle tegevusega kahju tekitati ning et avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahjuks loetakse igasugune selle avaliku võimu kandja ülesandeid täitnud füüsilise isiku poolt vahetult põhjustatud kahju, sõltumata sellest, kas ülesandeid täideti teenistussuhte, lepingu, üksikkorralduse või muul alusel. Kohus on seisukohal, et vanglaametnike õigusvastaste toimingutega on tekitatud kaebajale kahju tulemasina „Zippo“ maksumuse ulatuses ja kaebaja õigusi ei ole võimalik taastada ega kaitsta muul viisil kui kahju hüvitamisega. Ü.M. ei ole esitanud küll dokumentaalset tõendit nimetatud tulemasina maksumuse kohta (saadud kingituseks), kuid kohus leiab, arvestades asjaolu, et nende tulemasinate hinnad võivad küündida tuhandetesse kroonidesse, ja kaebaja väidet, et tegemist ei olnud ka kõige odavamaga omasuguste seas, siis kaebaja nimetatud hind 500.- kr on mitte üksnes realistlik, vaid ka tagasihoidlik. 5. Kohus on veendunud, et käesoleval juhul on tõendamist leidnud ka Ü.M.ule kuuluva mobiiltelefoni aku ümbervahetamine Tallinna Vanglas. Toimikumaterjalidest nähtub, et kaebaja sõlmis 29.01.2003 liitumislepingu AS-ga Radiolinja Eesti, ostes järelmaksuga mobiiltelefoni „Nokia 6310i“ /tl 86/. 29.05.2003 Tallinna Vanglas 4 Ü.M.ult lattu hoiule võetud asjade kohta koostatud kviitungil nr 018317 nähtub 1 mobiiltelefon 6310i /tl 44/. Pärnu Vangla 17.07.2003 kviitungilt nr 000011 nähtub, et nimetatud Tallinna vanglast järele saadetud mobiiltelefon on võetud hoiule komplektis akuga, mille tüüp on BMS-2S /tl 85/. Aku tüüp pandi kirja kaebaja sõnul tema nõudmisel, et ta saaks tõendada akude äravahetamist. Tallinna Vanglas ei olnud ametnik nõustunud akut eraldi märkima, kuna tegemist oli komplekse mobiiltelefoniga /tl 13, 16/. Nagu eelnevalt nähtub, ühtib see seletus tunnistaja V. B. ütlusega selle kohta, millal telefoni kohta üksikasju üles ei märgita. Kuna tunnistaja B. L. kasutas vahel kaebaja mobiiltelefoni, siis mäletas tema, et tegemist oli telefoniga 6310 või 6310i ja sellel oli õhuke aku /tl 128/. Kohtunõudele /tl 93/ antud vastuses kinnitab Radiolinja Eesti AS, et mobiiltelefoni Nokia 6310i müügikomplekti kuulub BPS-2 liitium-polümeeraku ja Ü.M.ule müüdud mobiiltelefoni müügikomplekti kuulus samuti just nimetatud aku. Samuti ilmneb, et kuigi nikkelmetallhüdriidakut BMS-2S on võimalik kasutada ka mobiiltelefonis Nokia 6310i, ei ole Radiolinja Eesti AS ja OÜ Mobinest müünud neid telefone nii, et algupärasesse müügikomplekti kuuluks nikkel-metallhüdriidaku BMS-2S /tl 100/. Puudub igasugune mõistlik seletus, miks pidanuks Ü.M. garantiiajal ise vahetama efektiivse originaalaku kvaliteedilt oluliselt kehvema ja uue mobiiltelefoni müügikomplekti mittekuuluva aku vastu. Seega antud juhul tõendeid kogumis hinnates on kohus veendunud, et kaebajalt võeti Tallinna Vanglas 29.05.2003 hoiule müügikomplektne mobiiltelefon Nokia 6310i, Pärnu Vanglasse saadeti aga mobiiltelefon, milles originaalaku oli vanglaametnike poolt vahetanud teist tüüpi ja kulunud (ei pidanud voolu) aku vastu. Järelikult on Tallinna Vangla ametnike õigusvastaste toimingutega tekitatud kaebajale kahju nimetatud aku väärtuses. Ü.M.u väiteil ostis tema elukaaslane kõlbmatu aku asemele uue liitiumaku 1200.- kr eest ja sellises suuruses hindab kaebaja ka talle tekitatud kahju. Erinevalt kingituseks saadud tulemasina hinnast pidanuks ja saanuks kaebaja tõendada uue ostetud aku hinda vastava ostutšeki kohtule esitamisega. Aku ostmise ajal oli kaebajale juba teada akude õigusvastane äravahetamine. Kuna kaebaja seda teinud ei ole, siis vaatamata asjaolule, et kohus on teadlik mobiiltelefonide ja nende koostisosade pidevast odavnemisest, ei saa kohus lähtuda antud juhul muust aku BPS-2 hinnast kui Radiolinja Eesti AS märgitust – 690.- kr /tl 100/. Nimetatud summa tuleb vastustajalt välja mõista aku äravahetamisega põhjustatud kahju hüvitamiseks, juhindudes eelviidatud RVS sätetest. 6. Mis puutub väidetavalt „Nike“ tossude (botaste) kadumisse, siis nimetatud tossude olemasolule ei viita ega nende maksumust 1800.- kr tõenda peale kaebaja enda sõnade ükski muu tõend. SKE § 58 lg 2 p 9 järgi võib kinnipeetaval olla jalatseid 4 paari. Seega pannakse sellest väiksema arvu korral jalanõud hoiule vaid siis, kui kinnipeetav seda soovib. Tunnistaja V. B. ütles, et asjade firmamärk märgitakse kviitungile ainult juhul, kui tegu on tuntud märgiga ja/või kui kinnipeetav seda nõuab. 29.05.2003 koostatud kviitungil nr 018317 mingeid jalanõusid märgitud ei ole. Kambrisse kaasa võetud isiklike asjade arvestuskaardilt nähtuvad botased „Adidas“ ja botased SPARDI (viimased on küll maha tõmmatud, parandus on õiendamata, puuduvad allkirjad) /tl 103/. Pärast haiglas viibimist kaebaja Tallinna Vanglasse naasmisel koostatud kviitungile nr 018463 on märgitud küll tossud, kuid täpsustamata on, mis firmaga oli tegu. Tunnistaja V. B. ütlusi silmas pidades pidi olema tegemist nn turukaubaga. 26.06.2003 Saare PP-s koostatud asjade hoiule andmise aktis on näidatud samuti tossud „Adidas“ /tl 106/. Nii Adidas kui ka Sprandi tossud on märgitud ka Pärnu Vangla kaardil /tl 107/. Tunnistaja B. L. mäletas küll juttu mingitest tossudest, nende kadumisest ja konvoile andmisest /tl 128/, kuid tunnistaja ei 5 mäletanud midagi täpsemalt Nike tossudest, ta ei olnud neid näinud. B. L. sõnul olid kaebajal jalas ühed küllaltki räbalad jalanõud, kambris olid ka ühed kingad ja sussid või plätud. Tunnistaja ei välistanud, et kaebajal võisid olla kotis mingid asjad. Järelikult miski ega keegi ei kinnita kaebaja sõnu, et Saare PP arestimajja tulles olid Ü.M.ul jalas nimelt Nike botased, seal viibimise ajal sai ta kaaskinnipeetavalt Adidas botased ja kolmas paar botaseid oli tal kotis ning et kaebaja andis Tallinna Vanglasse etapeerimisel hoiule just Nike tossud. Ka Riigiprokuratuur on lahendanud Ü.M.u 30.07.2004 avaldust muu hulgas spordijalatsite (tossud) „Adidas“ väidetava varastamise kohta /tl 83-84/. Seega puuduvad kohtul antud juhul usaldusväärsed andmed ja tõendid kaebajal üldse „Nike“ botaste olemasolu ja nende kadumise kohta nimelt Tallinna Vanglast, samuti tõendid väidetava kahju suuruse kohta. Neil asjaoludel tuleb jätta kaebus selles osas rahuldamata. 7. Ü.M. oli kaebuse esitamisel oma maksujõuetuse tõttu riigilõivu 105.- kr tasumisest vabastatud /tl 32-33/. Vastavalt HKMS § 95 lg-le 1, kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Et kohus rahuldas Ü.M.u nõude vaid 1/3 ulatuses, siis tuleb vastustajalt riigi tuludesse välja mõista proportsionaalselt riigilõiv 35.- krooni. Hurma Kiviloo Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2006 otsusega motiive muudetud. 6