2-01-160 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed, Margo Klaar, Ülle Jänes Otsuse avalikult tegemise aeg ja koht teatavaks- 30. ju

itaja ja kaebuse liik S.K.i apellatsioonkaebus Menetluse liik Kirjalik menetlus Menetlusosalised

indajad ja nende Apellant S.K. (IK ****), lepinguline

indaja Stanislav Buldakov Vastustaja V.K. (IK ****), lepinguline

indaja Svetlana Pilden Vastustaja Tallinna linn, lepinguline

indaja Valmond Mikli RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu
2. veebruari 2006.a otsus osas, millega kohus rahuldas V.K. hagi S.K.i ja Tallinna linna vastu, tunnistades kehtetuks
3. augustil 1999.a Tallinna Kesklinna Valitsuse ja S.K.i vahel sõlmitud üürilepingu nr 278/5, kohustades Tallinna linna sõlmima korterile K10-* kaks eraldi üürilepingut ning määrates kindlaks korteri kasutamise korra.
4. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta V.K. hagi S.K.i ja Tallinna linna vastu rahuldamata.
5. Jätta Harju Maakohtu
6. veebruari 2006.a otsus muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata S.K.i vastuhagi V.K. vastu.
7. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Kohtukulude jaotus Poolte kohtukulud jätta nende endi kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Hageja nõue ja põhjendused
8. Hageja ja kostja abielu sõlmiti 11.06.
9. Pooled ja nende lapsed 08.06.1989 sündinud K.K. ning 02.02.1991 sündinud K.K.’ elasid Tallinnas K10-* asuvas üürikorteris. Vastavalt 10.11.1994 üürilepingule nr 5291/94 oli korteri üürnikuks S.K.i isa B.K., kellega oli sõlmitud üürileping kuni 10.11.
10. B.K. suri 1998 aastal. 25.08.1999 sõlmis Tallinna Kesklinna Valitsus korteri suhtes uue üürilepingu nr 278/
11. Lepingu sõlmimise momendiks elasid korteris endiselt S.K., V.K. ja nende kaks last. Kostjat ei tunnistatud üürnikuks endise üürniku asemel varem sõlmitud lepingu alusel, vaid kostjaga sõlmiti uus üürileping. Tallinna Linnakohtu 04.07.2000 otsusega tsiviilasjas nr 2/4/27-3835/99 poolte abielu lahutati, lapsed jäeti ema kasvatada ning kostjalt mõisteti hageja kasuks välja elatusraha lastele. Hageja oli sunnitud koos lastega ajutiselt korterist lahkuma, sest leidis, et kostjaga ühes korteris elamine koos kahe alaealise lapsega on ohtlik nii hageja kui ka laste psüühilisele seisundile. Hageja ei taha keelduda õigusest elada korteris K10-*. Hageja palus tunnistada kehtetuks 25.08.1999 üürilepingu nr 278/5 ning kohustada üürileandjat sõlmima korterile K10-* kaks eraldi üürilepingut, määrates V.K. kasutusse toad nr 386 ja nr 387 ning S.K.i kasutusse tuba nr
12. Kostja Tallinna linna vastus hagile
13. Tallinna linna

indaja ei ole vastu K10-* eluruumile kahe eraldi üürilepingu sõlmimisele tingimusel, et üürilepingute objektid vastaksid elamuseaduses sätestatud nõuetele. Hagejal on üürilepingu alusel võrdsed õigused kostja S.K.iga vaidlusaluse eluruumi kasutamisel ja ei oma õiguslikku tähendust kumma abikaasa (sh endise) nimele oli varasem üürileping vormistatud. Kohus peab

majoones arvestama kahe alaealise lapse seaduslikke huvisid ja asjaolu et kohtuotsusega jäeti lapsed ema kasvatada. Kostjaga sõlmitud üürileping on tühine. Üürilepingu sõlmimiseks ei olnud kokkulepet V.K.ga. Kostja S.K.i vastuväited ja vastuhagi põhjendused 3. S.K. hagi ei tunnistanud. Seoses üürniku kostja isa B.K.i surmaga 18.05.1998 lõppes üürileping

§ 51lg 3 ja Ts

K § 241 lg 11 kohaselt ning kostja

itas üürileandjale 17.08.1999 avalduse uue üürilepingu sõlmimiseks. 25.08.1999 sõlmiti kostjaga vaidlusaluse eluruumi kasutamiseks üürileping nr 278/5, mille alusel eluruum K10-* on kostja ainukasutuses.

§ 35

lg 1 ja § 10 lg 1 järgi ei kuulunud hageja B.K.i kui

ialgse üürniku perekonnaliikmete hulka. Seega puudub hagejal ka

§ 40lg-s 1 nimetatud nõudeõigus.

Selline õigus oli kostjal, kui

ialgse üürniku lapsel, kes omandas selle õiguse ning kasutab vaidlusalust korterit üürilepingu alusel.

1. S.K. palus vastuhagis tunnistada V.K. eluruumi kasutusõiguse kaotanuks alates 03.04.
2. V.K. kasutas vaidlusalust eluruumi kuni 03.04.1999, mil ta lahkus vaidlusalusest eluruumist ja asus elama teise eluruumi, võttes lahkudes kaasa talle kuuluvad asjad. Kuna V.K. ei ole täitnud üürniku kohustusi, on ta oma tegudega tunnistanud, et ei pea ennast vaidlusaluse eluruumi õiguspäraseks kasutajaks alates 03.04.
3. Hageja on kaotanud vaidlusaluse eluruumi kasutamise õiguse. Asjaolu, et hageja on senini kõnesolevasse eluruumi sisse kirjutatud, ei anna hagejale vaidlusaluse eluruumi kasutamise õigust. Kuivõrd V.K.l puudub üürileping või allüürileping ja ta ei kasuta juba aastaid nimetatud eluruumi ning ta ei ole elamuühistu liige ega 2

imese astme kohtu otsuse põhjendused

1. Harju Maakohus rahuldas hagi ja tunnistas kehtetuks 25.08.1999 Tallinna Kesklinna Valitsuse ja S.K.i vahel K10-* Tallinnas kohta sõlmitud üürilepingu nr 278/5 ning kohustas Tallinna linna sõlmima korterile K10-* kaks eraldi üürilepingut. Kohus määras V.K., K.K.i ja K.K.’i kasutusse korteri K10-* toad nr 386 ja nr 387, S.K.i kasutusse korteri K10-* toa nr 392, jättis V.K., K.K.i, K.K.’i ja S.K.i ühiskasutusse korteris K10-* köögi, vannitoa, WC ja panipaiga. Kohus jättis S.K.i vastuhagi rahuldamata.
2. Vaidluse lahendamine puudutab eluliselt alaealiste K.K.’i ja K.K.i huve, kes 1999 kevadest elavad koos ema V.K.ga üürikorteris M40-* Tallinnas, kostja valduses on perekonnale kuulunud 75 m2 suurune korter südalinnas.
3. Üürilepingu nr 278/5 sõlmimisega 25.08.1999 Tallinna Kesklinna Valitsuse ja S.K.i vahel on oluliselt rikutud seadust. Üürileping S.K.iga on sõlmitud ilma V.K.ga kokku leppimata. Kostjat ei tunnistatud üürnikuks endise üürniku asemel varem sõlmitud lepingu alusel, vaid kostjaga sõlmiti uus üürileping, mis on vastuolus

§ 40lg-ga 1.

Asjaolu, et kostja ei ole hagejale isegi teatanud, et endise üürilepingu kehtivuse ajal sõlmiti temaga uus üürileping, ei ole kooskõlas heade kommetega. Asja menetlemisel selgus, et ilma eraldi üürilepingute sõlmimiseta ei ole võimalik saavutada lahendust, mis vastaks kahe alaealise lapse huvidele, kes on hageja kasvatada. Eraldi üürilepingute sõlmimine hagejaga ja kostjaga ei ole vastuolus seadusega, vaid annab võimaluse eluruumi erastamiseks ning seeläbi elamuvaidluse lõplikuks lahendamiseks. Arvestades alaealiste laste huve, on põhjendatud hageja ettepanek, et temaga sõlmitav üürileping hõlmaks kahte (nr 386 ja nr 387) ning kostjaga sõlmitav üürileping ühte (nr 392) tuba. Ülejäänud ruumid jääksid ühiskasutusse. 9. Kostja ei

itanud kohtuotsust, millega V.K. ja alaealised K.K.’ ja K.K. oleks tunnistatud korteri K10-* kasutamise õiguse kaotanuks. S.K. tõlgendab

§ 35lg 2 vääralt, leides, et V.K.

ja laste majutamiseks on vaja tema kui üürniku nõusolekut. Vajalik on üürileandja ja üürnikuga koos elavate täisealiste perekonnaliikmete nõusolek. Kohtule teadaolevalt peale S.K.i K10-* teisi isikuid ei ela. Tallinna Kesklinna Valitsuse Elanike Registriosakonna Teatise kohaselt on aadressil K10-* registreeritud V.K. alates 23.07.1987; S.K. alates 23.11.1981; K.K. alates 23.07.1989 ja K.K.’ alates 01.04.

1. Ei leidnud tõendamist, et V.K. koos lastega oleks ennast nimetatud eluruumist välja registreerinud. Eeltoodust järeldub, et V.K. lastega lahkusid eluruumist K10-* ajutiselt. Hageja seletuse kohaselt oli ajutine lahkumine K.-tänava korterist vajalik laste huvides, sest korteris korraldati peaaegu iga päev skandaale. K.K. ja K.K.’ on praeguses vanuses võimelised ka ise seisma õiguse eest elada oma sünnikodus K10-* ning kostjal puudub seadusest tulenev alus seda takistada.
2. Tallinna linna

indaja leidis, et Tallinna Kesklinna Valitsus ei tohtinud seoses B.K.i surmaga vabanenud eluruumi üksnes S.K.ile üürile anda, sest V.K. ja S.K. ning nende lapsed olid ühine perekond. Oleks terve mõistuse vastane, kui eluruumi üürilepingut ei oleks võimalik jagada. Tegemist on eriolukorraga, kus erastamisele kuuluva eluruumi suhtes on mõlemal õigus eluruumi erastamisele. Olukorra kallutamine kostja või hageja kasuks ei ole õige. Seadus ei keela kahe eraldi üürilepingu sõlmimist ning kostja S.K. ei ole vastupidist tõendanud. 11. Kuni 30.06.2002 kehtinud elamuseaduse (

) § 29 lg 1 järgi on üürilepingu

emeks on eluruum. Üürilepingu iseseisvaks

emeks ei või olla toa osa või tuba, mis on seotud teise toaga ühise sissekäiguga (§ 29 lg 2). Korteriplaanilt nähtuvalt vastab korter asukohaga K10-*

itas hagi 29.10.2002, kui hageja sai teada üürilepingu sõlmimisest S.K.iga. Hageja ei ole minetanud kohtusse pöördumise õigust

alusel, sest seaduse rikkumine Tallinna Kesklinna Valitsuse poolt leidis aset elamuseaduse kehtivuse ajal. Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. S.K. palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi. Kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus menetlusseaduse nõudeid.
2. Kohus väitis, et kostjaga üürilepingu sõlmimisel 25.08.1999 rikuti oluliselt

§ 40

lg-t 1, mille kohaselt arvestatakse üürilepingu sõlmimisel üürniku surma korral kõigi surnu perekonnaliikmete arvamust. Kohus ei põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja väiteid, et V.K. suhtes ei ole

§ 40lg 1 kohaldatav, kuna ta ei olnud B.K.i perekonnaliige.

Seetõttu ei olnud vajalik V.K. nõusolek kostjaga üürilepingu sõlmimisel. Sellisel seisukohal oli ka Tallinna Kesklinna Valitsus.

1. Kohus ei märkinud, milliste tõendite alusel tegi ta järelduse sunnitud ja ajutise väljakolimise kohta, millega rikkus TsMS § 442 lg-t
2. Asjaolu, et hageja lahkus korterist enne kostjaga üürilepingu sõlmimist on tõendatud kostja vastuväidete, tunnistaja Viktor Timofejevi ütlustega ja Tallinna Linnakohtu 04.07.2000 otsusega. Nimetatud kohtuotsusega tehti ka kindlaks, et enne lahkumist olid poolte abielusuhted lõppenud. Hageja vabatahtlikku väljakolimist tõendab, et pärast 03.04.1999 ei ole hageja osalenud üüri tasumises. Hageja möönis kohtuistungil, et kostja ei sundinud teda korterist välja kolima.
3. Kohus ei saanud kohustada sõlmima üürilepingut

§ 29lg 2 alusel, kuna nimetatud säte ei kehti alates 01.07.2002.

VÕS § 271 ja § 272 lg 2 kohaselt saab üürilepingu objektiks olla korter, mitte selle osa. Vastused apellatsioonkaebusele

1. V.K. ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Tallinna linn apellatsioonkaebusele ei vastanud. Ringkonnakohtu põhjendused
2. Tsiviilkolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, millega kohus rahuldas V.K. hagi S.K.i ja Tallinna linna vastu. Apellatsioonkaebuse väited ei anna aga alust tühistada maakohtu otsust osas, millega kohus jättis rahuldamata S.K.i vastuhagi V.K. vastu. Asjas on võimalik teha uus otsus asja

imese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, jättes rahuldamata V.K. hagi S.K.i ja Tallinna linna vastu kahe eraldi üürilepingu sõlmimiseks. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 18. Maakohus asus

§ 40lg 1 kohaldamisel seisukohale, et kostja S.K.i ja Tallinna linna vahel 25.

augustil 1999.a sõlmitud üürileping nr 278/5 on tühine, kuna lepingu sõlmimisel on oluliselt rikutud seadust ja lepingu sõlmimine ei vastanud headele kommetele. Otsuse resolutsiooniga on kohus 25. augusti 1999.a üürilepingu nr 278/5 kehtetuks tunnistanud. Kohus ei ole seejuures märkinud, missugustele õigusnormidele ta üürilepingu tühisuse või kehtetuks tunnistamise üle otsustades tugines. Seega on kohtuotsus vastuoluline ega vasta TsMS § 436 lg 1 ning § 438 lg 1 sätestatud seaduslikkuse ja põhjendatuse nõudele. 4

ile toodud asjaolusid, mis võimaldaksid tuvastada üürilepingu nr 278/5 kehtetuse või tühisuse. Vastavalt üürilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lõikele 1 tuli tühiseks lugeda põhiseadusliku korra või heade kommetega vastuolus olev tehing. Maakohus on heade kommete vastasena käsitanud asjaolu, et kostja ei teatanud hagejale, et endise üürilepingu kehtivuse ajal sõlmiti kostjaga uus üürileping. Kolleegiumi arvates ei anna nimetatud asjaolu alust üürilepingu tühisuse tuvastamiseks. Tegemist on hageja ja kostja kui tolleaegsete abikaasade omavahelise suhtega, mis ei muuda mingil viisil heade kommete vastaseks Tallinna linna ja S.K.i vahel sõlmitud üürilepingu sisu. 20. Üürilepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 66 lg 2 kohaselt oli tühine ka seadusega vastuolus olev tehing, välja arvatud, kui seadust ei olnud oluliselt rikutud. Maakohtu arvates rikuti üürilepingu nr 278/5 sõlmimisel

§ 40

lõiget 1, mille kohaselt oli üürniku surma korral ühel temaga koos elanud perekonnaliikmetest nende omavahelisel kokkuleppel õigus nõuda enda tunnistamist üürnikuks

ialgse üürniku asemel varasema üürilepingu järgi, kuid üürilepingu nr 278/5 sõlmimisel nimetatud korda ei järgitud – puudus kokkulepe V.K.ga ning varasema üürilepingu muutmise asemel sõlmiti S.K.iga uus üürileping. Ringkonnakohtu arvates ei ole üürilepingut sõlmides rikutud seadust sedavõrd olulisel määral, et see tingiks lepingu tühisuse.

§ 40

lg 1, mis sätestas üürniku perekonnaliikme õiguse astuda senise üürniku ja üürileandja vahelisse üürisuhtesse, eesmärgiks oli võimaldada üürnikuga koos elanud perekonnaliikmete harjumuspärase elukorralduse jätkumist senisel viisil. Sättest ei tulenenud üürileandja kohustust selgitada välja kõiki üürnikuga koos elanud isikuid, anda hinnang nendevahelistele peresuhetele (perekonnaliikmeks olekule või mitteolekule) ning luua igale perekonnaliikmele iseseisev alus eluruumi kasutamise jätkamiseks. Samuti ei pidanud üürileandja kontrollima, kas senise üürniku perekonnaliikmed on sõlminud omavahel

§ 40lõikes 1 nimetatud kokkuleppe.

Tegemist on perekonnaliikmete omavahelise sisesuhtega. Kui üks senise üürniku perekonnaliikmetest pöördus üürileandja poole, võis üürileandja lähtuda eeldusest, et perekonnaliikmed on omavahel üürilepingusse astumise küsimuse lahendanud ning teistel perekonnaliikmetel on võimalus jätkata eluruumi kasutamist juba uue üürniku perekonnaliikmetena (

§ 35

). Üürilepingut ei muuda olulisel määral seadusega vastuolus olevaks ka asjaolu, et

§ 40

lg 1 kohaselt tulnuks üürniku asendamisel muuta senist üürilepingut, ent käesoleval juhul sõlmiti S.K.iga selle asemel uus üürileping. Asja materjalidest nähtuvalt on üürileping nr 278/5 vormistatud kostja avalduse alusel seoses varasema üürniku B.K.i surmaga, seega sisuliselt ongi lähtutud

§ 40lg-s 1 sätestatust.

Pooltel alaealiste laste olemasolu ei ole kolleegiumi arvates samuti niisugune asjaolu, mis võimaldaks pidada üürilepingut nr 278/5 kas heade kommete vastaseks või seadusega olulisel määral vastuolus olevaks. 21. Kohtu poolt kohaldatud

§ 40

lg 1 nägi ette varasema üürilepingu jätkumise põhimõtteliselt endisel kujul, mitte aga sellest tulenevate õiguste jagamist senise üürniku perekonnaliikmete vahel, mis toob kaasa senise üürisuhte olulise muutumise. Iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et seadus ei keela kahe eraldi üürilepingu sõlmimist, kuid niisuguseks kokkuleppeks olnuks vajalik kõigi asjaosaliste nõusolek. Käesoleval juhul on kostjal S.K.il Tallinna linnaga kehtiv üürileping ning puudub seadusest tulenev alus sundida teda sellest lepingust loobuma. Kolleegium märgib, et seejuures ei sõltunud üürniku perekonnaliikmete õigus eluruumi kasutada sellest, kes nende seast astus üürileandjaga sõlmitud üürisuhtesse. Perekonnaliikmete õigus eluruumi kasutada tulenes vahetult seadusest; seda ka juhul, kui nende peresuhted üürnikuga lakkasid olemast (

§ 35ja 36 lg 2).

22. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt andnuks kahe eraldi üürilepingu sõlmimine võimaluse eluruum erastada ning seeläbi elamuvaidlus lõplikult lahendada. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et eluruumi erastamise menetluses ei oma määravat tähendust see, kellega eluruumi suhtes õigustatud isikutest on sõlmitud kirjalik üürileping. Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 4 p 1 järgi on eluruumi erastamise õigustatud subjektiks üürilepingu alusel kasutatava eluruumi 5

§ 40lg 1 mõttes üksnes S.K., mitte aga viimase abikaasa, hageja V.K..

Asjas on tuvastatud, et varasema üürniku B.K.i surma ajal 18. mail 1998.a elasid vaidlusaluses korteris abikaasadena kostja S.K. ja hageja V.K. ning nende kaks alaealist last. Vastavalt

§ 35

lg 1 ja § 10 tuli eluruumi üürniku perekonnaliikmeteks lugeda tema abikaasat, nende lapsi ja vanemaid; sellele lisaks võidi perekonnaliikmeteks tunnistada ka teisi isikuid, kui nad elasid üürnikuga koos ja neil oli ühine majapidamine. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud asjaoludel tuli

ialgse üürniku B.K.i perekonnaliikmeteks lugeda ühtviisi nii tema täiskasvanud poega S.K.it kui ka poja abikaasat V.K.t. Perekonnasuhte tuvastatuks lugemine ei eelda sugulussideme olemasolu.

§-st 10 koosmõjus § 35 lõikega 1 tuleneb, et kummagi abikaasa perekonnaliikmeteks tuli nende sätete tähenduses lugeda mõlema abikaasa vanemaid. Vaidlust ei ole selles, et S.K. ja V.K. oma alaealiste lastega moodustasid koos elava perekonna, millest tulenevalt ei pea kohus võimalikuks lugeda B.K.i perekonnaliikmeks üksnes S.K.it.

1. Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti jätnud rahuldamata S.K.i vastuhagi tunnistada V.K. eluruumi kasutusõiguse kaotanuks alates
2. aprillist 1999.a. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel. Maakohus tuvastas, et hageja lahkus koos lastega eluruumist ajutiselt olukorra sunnil, kuna korteris toimusid sagedased tülid. Nimetatud asjaolu on kohus tuvastanud tõendeid kogumis hinnates. Tsiviilasja toimikus on arvukalt Tallinna Politseiprefektuuri ja Politseiameti vastuseid hagejale, millest nähtuvalt oli poolte kodune elu tüliderohke. Ainuüksi ajavahemikul 13.01.2000.a – 22.02.2000.a on K10-* korterisse saadetud politseipatrull peretüli lahendama kuuel korral. Sellest nähtuvalt on hageja peale
3. aprilli 1999.a püüdnud koos lastega korterisse tagasi pöörduda. Eluruumist alatise lahkumise tuvastamine eeldaks isiku faktilist elamaasumist teise kohta omal vabal tahtel kavatsuseta pöörduda tagasi senisesse elukohta. Alatiseks lahkumiseks ei saa aga lugeda sunnitud lahkumist olukorras, kus perekonnaliikmed omavahel tülitsevad. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja poolt hagejale eluruumi kasutamisel takistuste tegemine ega poolte abielu purunemine ei saa mõjutada hageja õiguslikku seisundit korteri kasutamise õiguse osas. Alatisele lahkumisele ei viita iseenesest ka asjaolu, et hageja ei ole pärast
4. aprilli 1999.a osalenud korteriüüri tasumises.
5. Apellant palus jätta kohtukulud vastustaja kanda, vastustaja palus apellandilt välja mõista vastustaja poolt kantud kohtukulud. Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Tulenevalt kuni
6. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lõigetest 3 ja 8 ei ole poolel õigust nõuda kohtukulude hüvitamist, kui pool ei ole

itanud enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente. Kuna apellant kohtule kohtukulude nimekirja ei

itanud, tuleb tema kohtukulud jätta apellandi enda kanda. TsMS § 60 lg 1 ja 8 kohaselt tuleb ka vastustaja kohtukulud jätta tema enda kanda. K. Kullerkupp M. Klaar Ü. Jänes 6