← Eesti

3-04-482/2

Obsah (5)§ 26§ 92§ 31§ 7§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 22. juuni 2006 Tallinn Haldusasja number 3-04-482 Haldusasi AS-i X (AS-i Y õigusjärglane) k

§ 26lg 1 p 6).

Edasikaebamise kord 2. Mõista kaebuse esitajalt AS-lt X Maa-ameti kasuks välja kohtukulud 19 240,00 krooni (

§ 92lg 1 ja § 93 lg 1).

Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 22.06.2006.a. esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu. Apellatsioonkaebuse esitamisest tuleb otsuse teinud kohtule kirjalikult teatada 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse saab esitada üksnes teate esitanud isik (

§ 31lg 1, 4 ja 5).

ASJAOLUD Vabariigi Valitsuse

  1. juuni 1993 korralduse nr 295-k punktis 2.2 otsustati lähtudes Viimsi Vallavolikogu taotlusest ja vastavalt maareformi seaduse (edaspidi MRS) §-dele 25 ja 28 anda Viimsi valla munitsipaalomandisse valla tagavaramaaks Miiduranna külas Vene Föderatsiooni relvajõudude väeosade haldusest ülevõetud hooned ja rajatised ning nende juurde kuulunud maa-alad pindalaga vastavalt 16,2 ha ja 9,6 ha. Vabariigi Valitsuse
  2. juuni 1993 korralduse nr 295-k punktis 2.2 nimetatud 16,2 ha suurune maa-ala registreeriti maakatastris
  3. novembril 1993 katastritunnusega 890:001:023:001, pindalaga 15,
  4. 1 Vabariigi Valitsuse
  5. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkti 2.2 alusel moodustatud katastriüksus kanti kinnistusraamatusse
  6. aprillil 1998 (uus katastritunnus 89001:023:0010, registriosa nr 6775), omanik Viimsi vald (I kd lk.51). AS X esitas 04.mai 1998 kirjaga nr.7-1/175 08.juuni 1998 vastulause VL nr.33 kohtunikuabi 27.mai 1998 kinnistamisotsuse peale ja 19.juuni 1998 kirjaga 16.juuni 1998 nr.7-1/185 loobus vastulause esitamisest (Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna 01.aprilli 2004 kiri nr. 492 (I kd lk.173). Kinnistut nr 6775 (nimi Miiduranna elamurajoon, katastritunnus 89001:023:0010) jagati mitmel korral:
  7. augustil 2000 eraldati sellest kinnistu nr 36180 (nimi Raudteejaama, pindala 27560 m², katastritunnus 89001:023:0001), kinnistu nr 36181 (pindala 13740 m², katastritunnus 89001:023:0002) ja kinnistu nr 36182 (pindala 5628 m², katastritunnus 89001:023:0003).(I kd lk.157-161).
  8. detsembri 2002 ehitise müügilepinguga müüs AS X AS-le Y Miiduranna külas asuva kahekorruseline veduridepoo ja kalatööstuse raudtee (I kd.lk.23-28).
  9. veebruaril 2003 esitas AS Y Viimsi Vallavalitsusele avalduse
  10. detsembri 2002 ostumüügilepingu alusel omandatud veduridepoo ja kalatööstuse raudtee juurde 2,4 ha maa ostueesõigusega erastamiseks. Avalduses kinnitatakse, et kõik erastataval maal asuvad hooned ja ehitised kuuluvad avaldajale (I kd.lk.18-19). Vastuseks AS-i Y teabenõudele teatas Viimsi Vallavalitsus 19.05.2003, et veduridepooks nimetatud amortiseerunud ja pooleliolev konstruktsioon ja kaks kasutuskõlbmatut raudteelõiku, millel puudub ühendus muu raudteega, paiknevad Viimsi vallale kuuluval kinnistul „Raudteejaama“ ning on selle oluliseks osaks. AS-i Y nõue erastada vallale kuuluva kinnistu sees maad ei tulene seadusest (I kd. lk.22).
  11. augustil 2003 esitas AS Y Vabariigi Valitsusele taotluse haldusakti andmiseks, millega tunnistatakse kehtetuks Vabariigi Valitsuse
  12. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkt 2.2 (I kd. lk.11-16). Riigikantselei 12.septembri 2003 kirjaga nr 16-5.2/036184 vastati 11.augusti 2003 taotlusele, et vastavalt Põhiseaduse §-le 96 ja Vabariigi Valitsuse seaduse § 19 lg-le 1 teeb Vabariigi Valitsus oma otsused asjaomase ministri ettepanekul. Keskkonnaminister, vaadanud läbi esitatud taotluse, esitas 05.09.2003 kirjaga seisukoha, et taotlus ja sellele lisatud materjalid ei ole aluseks Vabariigi Valitsuse
  13. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkti 2.2 tühistamiseks. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas tegutsev Maa-amet, kelle kaudu Vabariigi Valitsus viib läbi maareformi, on seisukohal, et taotlus valitsuse korralduse nr 295-k punkti 2.2 kehtetuks tunnistamiseks ei ole põhjendatud. AS Y esitas 14.oktoobril 2003 Tallinna Halduskohtule kaebuse Vabariigi Valitsusele ettekirjutuse tegemiseks, millega kohustatakse Vabariigi Valitsust haldusakti andmiseks, millega tunnistatakse kehtetuks Vabariigi Valitsuse
  14. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkt 2.
  15. 6.aprillil 2004 esitas kaebaja täpsustatud taotlused: 2 1) teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus, millega kohustada Vabariigi Valitsust haldusakti andmiseks, millega tunnistatakse kehtetuks Vabariigi Valitsuse
  16. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkt 2.2; 2) tühistada Vabariigi Valitsuse
  17. juuni 1993 korralduse nr. 295-k punkt 2.2; 3) teha kindlaks Vabariigi Valitsuse
  18. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkti 2.2 õigusvastasus.
  19. juunil 2004 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse.
  20. augustil 2004 kanti äriregistrisse AS-i Y ühendamine AS-ga X ning AS Y kustutati äriregistrist 10.augustil
  21. AS X esitas
  22. septembril 2004 avalduse protsessi astumiseks ning teatas, et jääb AS-i Y poolt halduskohtule esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Kohus luges oma
  23. septembri 2004 määrusega kaebuse esitajaks AS-i X. 17.jaanuari 2005 määrusega lõpetas kohus menetluse seoses kaebetähtaja rikkumisega kaebuse taotluse osas tühistada Vabariigi Valitsuse
  24. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkt 2.
  25. Tallinna Ringkonnakohtu 16.märtsi 2005 määrusega muudeti Tallinna Halduskohtu
  26. jaanuari 2005 määruse põhjendusi ja asendati need ringkonnakohtu määruse põhjendustega. Muus osas jäeti määrus muutmata. Riigikohtu 4.mai 2005 määrusega jäeti AS-i X erikaebus menetlusse võtmata kui ilmselt põhjendamatu. Seega on menetluses kaebus kahe taotlusega: 1) teha kindlaks Vabariigi Valitsuse
  27. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkti 2.2 õigusvastasus; 2) teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus, millega kohustada Vabariigi Valitsust haldusakti andmiseks, millega tunnistatakse kehtetuks Vabariigi Valitsuse
  28. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkt 2.
  29. KAEBAJA SEISUKOHT Kaebuse kohaselt asuvad AS-le Y kuuluvad ehitised - kalatööstuse raudtee ja veduridepoo maal, mis Vabariigi Valitsuse
  30. juuni 1993 korralduse nr. 295-k punktis 2.2 otsustati anda Viimsi Valla munitsipaalomandisse. AS Y ostis need ehitised AS-lt X 11.12.2002 sõlmitud ostu-müügilepingu alusel ning Vabariigi Valitsuse
  31. juuni 1993 korraldus nr 295-k puudutab vaidlustatud osas kaebuse esitaja õigusi. 11.12.2002 sõlmitud ostu-müügilepingu p.2.3 kohaselt kontrollis Tallinna notar Maive Ottas ehitiste kuuluvust AS-ile X Harju Maavalitsuse Infosüsteemide Osakonna Hooneregistritalituse 02.12.2002 õiendi nr 3473 alusel. Kaebuse esitaja on ehitiste omanik vastavalt Harju Maavalitsuse Infosüsteemide Osakonna Hooneregistritalituse 02.01.2002 tõendile nr
  32. Kaebaja soovib ostueesõigusega erastada maad talle kuuluvate ehitiste juurde ja esitas 06.02.2003 Viimsi Vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse. 19.05.2003 teatas Viimsi Vallavalitsus, et kinnistu kinnistusraamatusse ja selle omanik on Viimsi vald. „Raudteejaama“ on kantud Kaebaja pöördus 11.08.2003 Vabariigi Valitsuse poole taotlusega haldusakti andmiseks, millega tunnistatakse kehtetuks Vabariigi Valitsuse
  33. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkt 2.
  34. Vabariigi Valitsus teatas 12.09.2003, et taotlus ei ole põhjendatud. 3 Vabariigi Valitsuse 12.09.2003 vastusest selgub, et Vabariigi Valitsus on käsitlenud kaebuse esitajale kuuluvaid ehitisi ebaseaduslike ehitistena, mis tuli lugeda maatüki olulisteks osadeks. Vabariigi Valitsuse seisukoha üheks alusdokumendiks olevast Maa-ameti 01.09.2003 vastusest selgub, et haldusorgan ei selgitanud menetluse käigus välja, kuidas oli võimalik juba 27.aprillil 1998 kinnistusse kantud maal asuvate ehitiste võõrandamine 11.12.
  35. Nimetatud asjaolu selgitamiseks oleks haldusorgan pidanud välja nõudma Harju Maakonna Hooneregistris olevad materjalid. Kaebuse kohaselt tõendavad kaebuse esitaja omandiõigust vaidlusalusel maal olevatele ehitistele järgmised asjaolud: S.M.Kirovi nim. näidiskalurikolhoosi volinike koosoleku 15.mai 1991 otsusega nr. 1 otsustati lõpetada seoses OÜ X asutamisega kolhoosi tegevus ja moodustada kolhoosi reorganiseerimiskomisjon kolhoosi kui juriidilise isiku lõpetamiseks ja kolhoosi vara üleandmiseks OÜ-le X. OÜ X osanike esindajate 11.12.1992 otsusega kinnitati OÜ X reorganiseerimise kava, mille punkti 6 kohaselt asutati uued aktsiaseltsid osaühingu ettevõtete või selle ettevõtete või osaühingu vara baasil. 25.10.1993 koostatud vara üleandmise ja vastuvõtmise akti kohaselt anti AS-le X üle kogu vara, mis 30.09.1993 seisuga kuulus OÜ-le X. Põllumajandusreformi seaduse § 25 kohaselt läks omandiõigus üleantavale varale üle akti alusel ja muid toiminguid seadus ette ei näe. Vastavalt vara üleandmise akti lisaks olevale põhivahendite nimestikule 30.09.1993 seisuga oli üleantavaks varaks muuhulgas veduridepoo ja kalatööstuse raudtee. Seega ei saanud Vabariigi Valitsus 02.06.1993 korralduse nr 295-k vastuvõtmisel lähtuda eeldusest, et vaidlusalusel maa-alal paiknesid ainult Eesti Vabariigile kuuluvad hooned, mis võeti üle Vene Föderatsiooni armee relvajõududelt ja korralduse vastuvõtmisel lähtuti ebaõigetest andmetest. Kaebaja leiab, et nimetatud asjaolu on tunnistanud ka Viimsi Vallavalitsus ja Viimsi Vallavolikogu sellega, et Viimsi Vallavolikogu 14.05.1996 otsusega nr 169 otsustati määrata Miiduranna külas AS-ile X kuuluvate raudteejaama hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajalikuks maaks ligikaudu 2,4 ha. Viimsi Vallavalitsuse 16.07.1996 korralduse nr 301 alusel otsustati moodustada Miiduranna külas asuvast Vabariigi Valitsuse 02.06.1993 korraldusega nr 295-k Viimsi valla munitsipaalomandisse antud maa-alast AS-le X kuuluva raudteejaama aluse ja juurdekuuluva teenindusmaa 2,4 ha kohta eraldi kinnistu. Viimsi Vallavalitsuse 10.06.1998 korraldusega nr 1413 otsustati eraldada katastriüksusest 89001:023:0010 omaette katastriüksusena Viimsi Vallavolikogu 14.05.1996 otsusega nr 196 määratud maa-ala. Seega ei saa kaebuse esitaja poolt 11.12.2002 ostu-müügilepingu alusel omandatud ehitisi käsitleda ebaseaduslike ehitistena AÕRS § 14 tähenduses. Vaidlusaluse korralduse vastuvõtmise ajal kehtinud Vabariigi Valitsuse 04.03.1992 määrusega nr 64 kinnitatud „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ punkti 6 kohaselt on mittetagastatava, mitteerastatava ning mitteasendatava maa kindlaksmääramise aluseks kohalike omavalitsuste taotlused, mis arvestavad maakorralduse nõudeid. Taotlus peab punkti 7 kohaselt sisaldama muuhulgas linnades ja alevites taotletava maa asendiplaani mõõdus 1:500:5000 ning väljaspool alevite piire mõõdus 1:10000 koos andmetega maa suuruse kohta. Riigikantselei 16.06.2003 kirja nr 8-5.6/034745 kohaselt ei leidu Riigikantselei arhiivides Viimsi Vallavolikogu otsust ning kaardi- ja plaanimaterjale. Samuti teatasid Põllumajandusministeerium ja Maa-amet, et korralduse aluseks olevad materjalid neil puuduvad. Seega selgus, et maa munitsipaalomandisse andmine otsustati ilma Viimsi Vallavolikogu maa munitsipaalomandisse andmise taotluseta ja munitsipaalomandisse taotletud maa asendiplaanideta. Ilmselt puudusid ka dokumendid munitsipaalomandisse taotletud maal asuvate ehitiste omandi ja senise maakasutuse kohta, kuna üheski korralduse 4 aluseks olevas dokumendis ei mainita, milliseid Vene Föderatsioonile kuulunud hooneid ja rajatisi silmas peeti. Kaebaja leiab, et maa munitsipaalomandisse andmise otsustamisel lähtuti puudulikest dokumentidest ja tehti otsuseid ilma, et oleks välja selgitatud maa piirid, suurus ja maatükil asuvate ehitiste kuuluvus, mistõttu korraldus ei saa olla õiguspärane ja see oleks tulnud tunnistada kehtetuks. VASTUSTAJA SEISUKOHT Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ning palub jätta selle täies ulatuses rahuldamata. Vastustaja põhjendused on alljärgnevad. Tuginedes Vabariigi Valitsuse
  36. juuni 1993 korraldusele nr 295-k, anti, lähtudes Viimsi Vallavolikogu taotlusest ja vastavalt MRS §-dele 25 ja 28, Viimsi valla munitsipaalomandisse Vene Föderatsiooni relvajõududelt ülevõetud hooneid ja rajatisi ning nende juurde kuulunud maid. Korralduse punkti 2.2 kohaselt anti Viimsi valla munitsipaalomandisse ka Miiduranna külas Vene Föderatsiooni relvajõudude väeosade haldusest ülevõetud hooned ja rajatised ning nende juurde kuulunud maa-alad pindalaga vastavalt 16,2 ha ja 9,6 ha. Nimetatud maa eraldati NSV Liidu relvajõududele ENSV Ministrite Nõukogu
  37. septembri 1953 määrusega nr 006 ja
  38. märtsi 1954 otsusega nr
  39. Seega oli tegemist maadega, mille osas puudus nii Kirovi-nimelisel näidiskalurikolhoosil (edaspidi Kirovi NKK) kui ka OÜ-l X maakasutusõigus. Vabariigi Valitsuse
  40. juuni 1993 korraldus nr 295-k on avaldatud
  41. aasta Riigi Teatajas nr 30, art
  42. Selle korralduse punkti 2.2 alusel moodustatud katastriüksus kanti kinnistusraamatusse juba
  43. aprillil 1998 (katastritunnus 89001:023:0010, registriosa nr 6775). AÕS § 55 kohaselt on kinnistusraamat avalik, igaühel on õigus tutvuda kinnistusraamatu andmetega ja saada sellest väljavõtteid seaduses sätestatud korras ning keegi ei või end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Seega saab asuda seisukohale, et vaidlusaluse maatüki kuulumine Viimsi valla munitsipaalomandisse on korralduse nr 295-k avaldamisega Riigi Teatajas ja maatüki kandmisega kinnistusraamatusse kõigile avalikult teatavaks tehtud. Eeltoodust tulenevalt on täiesti arusaamatu, millistel asjaoludel ja õiguslikel alustel sai võimalikuks kinnisasja olulise osa (ehitiste) tsiviilkäive kinnisasjast eraldi. AS-i Y poolt
  44. aasta
  45. detsembril sõlmitud ostu-müügilepinguga omandatud, väidetavalt AS-ile X kuulunud, ehitised paiknevad Vabariigi Valitsuse
  46. juuni 1993 korralduse nr 295-k punktis 2.2 nimetatud 16,2 ha suurusel maa-alal, mis registreeriti maakatastris
  47. novembril 1993 (vana katastritunnus 890:001:023:001, pindala 15,5 ha, tõendil märkus: pindala ligilähedane).
  48. aprillil 1998 on katastriüksuse (uus katastritunnus 89001:023:0010, pindala 10,50 ha) kohta avatud kinnistusregistri registriosa nr 6775, mida on Harju Maakatastri
  49. detsembri 1999 avalduse alusel
  50. augusti 2000 kinnistusraamatu sissekandega parandatud pindala osas (10,23 ha). Kinnistut nr 6775 (nimi Miiduranna elamurajoon, katastritunnus 89001:023:0010) on mitmel korral jagatud. Nii on sellest
  51. augustil 2000 eraldatud kinnistu nr 36180 (nimi Raudteejaama, pindala 27560 m², katastritunnus 89001:023:0001), kinnistu nr 36181 (pindala 13740 m², katastritunnus 89001:023:0002). EV ÜN
  52. jaanuari 1992 otsuse “Eesti Vabariigi territooriumil endise NSV Liidu relvajõudude halduses olevate hoonete, rajatiste, relvastuse, lahingutehnika, varustuse ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks kuulutamise kohta” punktiga 1 tunnistati endise NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksuste halduses olevad hooned, rajatised, relvastus, lahingutehnika, 5 varustus ja muu vara Eesti Vabariigi territooriumil Eesti Vabariigi omandiks. Otsuse punktiga 3 keelati kõik tehingud Eesti Vabariigi territooriumil paiknevate maade, hoonete, rajatiste, relvastuse, lahingutehnika, varustuse ja muu varaga, mis kuuluvad endise NSV Liidu relvajõudude struktuuriüksustele, ilma Eesti Vabariigi Valitsuse loata.
  53. oktoobril 1991 vastu võetud MRS § 25 kohaselt kuulus kohaliku omavalitsuse halduspiiridesse jääv maa, välja arvatud maa, mis kuulus riigi omandisse jätmisele vastavalt MRS §-le 31, tasuta munitsipaalomandisse andmisele Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras, kusjuures maa munitsipaliseerimisega kaasnes kohalikule omavalitsusele maa tagastamise, asendamise ja erastamise kohustus. MRS §-s 28 oli sätestatud see osa munitsipaalomandisse antavast maast, mis ei kuulunud tagastamisele, asendamisele ega kohustuslikule erastamisele ja see jäeti kohaliku omavalitsuse taotlusel ning Vabariigi Valitsuse otsuse alusel munitsipaalomandisse. Vabariigi Valitsuse
  54. märtsi 1992 määrusega nr 64 kinnitatud „Maa munitsipaalomandusse andmise korra“ kohaselt kuulus ühe kuu jooksul pärast EV ÜN poolt riigi omandisse jääva maa kindlaksmääramist ülejäänud kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumile jääv maa munitsipaalomandusse andmisele Maa-ameti poolt vormistatava akti alusel. Nimetatud aktid kuulusid registreerimisele Maa-ameti riiklikes katastridokumentides. Nimetatud korra alusel ei jõutud vormistada mitte ühtegi maa munitsipaalomandisse andmise akti, kuna
  55. aprillil 1993 vastu võetud ja
  56. aprillil 1993 jõustunud MRS-i muudatused muutsid oluliselt maareformi läbiviimise põhimõtteid. Kui algselt kuulus kogu riigi omandisse jäävast maast ülejääv kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumile jääv maa, sh ka tagastamise, asendamise ja erastamise kohustusega maa munitsipaalomandisse andmisele, siis MRS-i muudatustest tulenevalt kuulus MRS-i § 25 kohaselt munitsipaalomandisse andmisele ainult munitsipaalomandisse jääv maa ning maa munitsipaalomandisse andmise otsustajaks oli Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse
  57. juuni 1993 korraldusega nr 295-k maa Viimsi valla munitsipaalomandisse andmise ajaks ei olnud jõutud veel kehtestada MRS-i uue redaktsiooniga kooskõlas olevat Maa munitsipaalomandusse andmise korda. Nimetatud kord kinnitati Vabariigi Valitsuse
  58. juuli 1993 määrusega nr
  59. Kuni määruse nr 235 jõustumiseni
  60. augustil 1993, kehtis Vabariigi Valitsuse
  61. märtsi 1992 määrusega nr 64 kinnitatud „Maa munitsipaalomandusse andmise kord“ niivõrd, kuivõrd see ei olnud vastusolus MRS-ga. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse
  62. juuli 1993 määrusega nr 235 kinnitatud „Maa munitsipaalomandusse andmise korra“ punkti 2 alapunktist 3 tekkis kuni AÕS-i jõustumiseni (1.detsembril 1993) kohaliku omavalitsuse omandiõigus maale alates maatüki registreerimisest riiklikus maakatastris.
  63. detsembril 1993 jõustunud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (edaspidi AÕSRS) § 2 lõike 1 kohaselt tuli enne
  64. aasta
  65. detsembrit tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhetele kohaldada AÕS-i sätteid, kui AÕSRS-st ei tulene teisiti. Vastavalt AÕSRS-i § 13 lõike 1 ajavahemikus 1.detsember 1993 kuni
  66. august 1994 kehtinud redaktsioonile ei olnud üksnes õiguslikul alusel kasutataval maal asuv ehitis kuni maatüki kinnistusraamatusse kandmiseni maatüki oluline osa ning üksnes sellist ehitist sai lugeda vallasasjaks. Vastavalt AÕSRS § 14 lõike 1 ajavahemikus
  67. detsember 1993 kuni
  68. august 1994 kehtinud redaktsioonile tuli seadusliku maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitist lugeda maatüki oluliseks osaks. Eeltoodust tulenevalt peaks olema selge ja enesestmõistetav, et mistahes ehitise väidetavast omanikust maa omandamise taotleja peab esmalt suutma tõendada, et talle kuuluv ehitis asub õiguslikul alusel kasutataval maal. Olukorras, kus õiguslik maakasutus puudub, tuli maakasutusõiguseta maal asuvad ehitised lugeda maatüki oluliseks osaks. 6 Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit õigusliku maakasutuse kohta. Esitatud dokumentide hulgas puuduvad ka dokumendid, mis tõendaksid konkreetsete ehitiste kuulumist Kirovi NKKle või OÜ-le X. Eeltoodust tulenevalt, olukorras, kus ehitiste väidetaval omanikul õiguslik maakasutus puudus ning kohaliku omavalitsuse maaomand tekkis
  69. novembril 1993 vastava kande tegemisega riiklikusse maakatastrisse, ei ole nimetatud ehitisi olnud võimalik käsitleda vallasasjadena ning ehitised said kuuluda üksnes maaomanikule. Juba alates
  70. detsembrist 1994 sätestas AÕSRS-i § 11² lõige 2, et kinnistusamet peab kinnistusregistriosa avamisest teatama ehitise asukohajärgsele riiklikule hooneregistrile, alates
  71. jaanuarist 2003 kehtis osundatud säte sõnastuses, mille kohaselt kinnistusamet peab kinnistusregistriosa avamisest elektrooniliselt teatama ehitise asukohajärgsele riiklikule hooneregistrile ning alates
  72. märtsist 2004 sätestab AÕSRSi § 11² lõige 2, et kinnistusosakond teavitab elektrooniliselt kinnistusregistriosa avamisest riiklikku ehitisregistrit. Seega kehtis eelosundatud kohustav säte juba 8 aastat enne käsitletud vallasasja võõrandamistehingu sõlmimist. Eeltoodust tulenevalt on arusaamatu, millistel asjaoludel ja õiguslikel alustel sai AS Y
  73. detsembril 2002 omandada vaidlustatud korraldusega munitsipaalomandisse antud ja Viimsi valla omandina
  74. aprillil 1998 kinnistusraamatusse kantud kinnistul asuvad ehitised vallasasjana. Vastustaja on seisukohal, et Viimsi valla munitsipaalomandis olnud kinnistul asunud ehitiste kui vallasasjadega toimunud müügitehing ei saa olla õiguspärane. Tallinna Ringkonnakohtu
  75. juuni 2005 jõustunud kohtuotsuses haldusasjas nr 2-3-242/2005 on põhjalikult käsitletud samade ehitiste omandamisega seotud küsimusi. Apellatsioonikohus leidis et AS Y väited ei anna alust pidada teda ehitise omanikuks ja tal ei ole õigust ehitise juurde maa erastamiseks sõltumata
  76. detsembri 2002 lepingu sõlmimisest ning et AS Y on esitanud põhjendamatu erastamisavalduse. Vastustaja on seisukohal, et Vabariigi Valitsuse
  77. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkt 2.2 on õiguspärane ja vastustajal ei ole kavas seda kehtetuks tunnistada. Isegi juhul, kui halduskohus tuvastaks Vabariigi Valitsuse
  78. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkti 2.2 õigusvastasuse, ei saavuta kaebaja oma eesmärki - erastamisõigust, sest ka õigusvastaseks tunnistatud haldusakt kehtib niikaua, kuni haldusakti andja selle tühistab või kehtetuks tunnistab. Olukorras, kus kaebajal puudub õiguslik maakasutus ning puuduvad ka dokumendid, mis tõendaksid konkreetsete ehitiste õiguslikul alusel kuulumist Kirovi-NKKle, OÜ-le X või ASile X, on tegemist õigusliku aluseta ehitistega AÕSRSi § 14 lõike 1 tähenduses, mis välistavad maa erastamise. Eeltoodust tulenevalt ei saa kaebajal olla ka põhjendatud huvi Vabariigi Valitsuse
  79. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkti 2.2 õigusvastasuse kindlakstegemiseks. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT Kolmas isik palub jätta AS-i X kaebuse täies ulatuses rahuldamata ning välja mõista kolmanda isiku kantud kohtukulud, kuna AS-i X kaebus on põhjendamatu ning pahauskne. Vabariigi Valitsuse
  80. juuni 1993 korralduse punkti 2.
  81. alusel üle antud maa suhtes puudus nii S.M.Kirovi nimelisel kalurikolhoosil kui OÜ-l X maakasutusõigus. Tallinna Linnakohtu Kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr 36180 väljatrükist nähtub, et kinnistu 36180, pindalaga 27560 m² eraldati kinnistust 6775 ja Viimsi vald kanti omanikuna sisse
  82. augustil 2000 Registriosa nr 6775 väljatrükist nähtub, et Viimsi vald kanti kinnistu 6775 omanikuna sisse 12.jaanuari 1998 avalduse alusel 7
  83. aprillil
  84. Enne kinnistusraamatusse kandmist oli kinnistu 6775 näol tegemist Vabariigi Valituse
  85. juuni 1993 korraldusega 295-k Viimsi valla munitsipaalomandisse üleantud Vene Föderatsiooni relvajõudude väeosade haldusest ülevõetud hoonete ja rajatiste maaga. Munitsipaalmaa registreeriti Harju Maakatastris
  86. novembril 1993 algselt 15,5 ha suuruse katastriüksusena nr 890:001:023:
  87. Harju kinnistusregistriosa nr 6775 kinnistusraamatusse kandmise kohta on AS X oma kirjaga
  88. maist 1998 nr 7-1/175 esitanud vastulause kohtunikuabi
  89. aprilli 1998 kinnistamisotsuse peale. 19.juunil 1998.a. loobus AS X
  90. juuni 1998.a. kirjaga nr 7-1/185
  91. mail 1998 esitatud vastulausest. Eeltoodust nähtub, et AS X on olnud teadlik kinnistu 6775 kinnistamisest ja kinnistu 36180 eraldamisest kinnistust 6775 ning on loobunud
  92. aprilli 1998 kinnistamisotsuse vaidlustamisest mis kinnitab, et nii AS-l X kui AS-l Y puudub igasugune kaebeõigus. Õiguse üldpõhimõtete kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud eesmärgiga tekitada teisele isikule kahju. Käesoleval juhul on AS X teinud näiliku tehingu eesmärgiga omandada vara Viimsi valla arvelt. Ex iniuria ius non oritur põhimõttest tulenevalt ei tohi pahausksest tegevusest tulenevalt suureneda isiku õiguste maht ega väheneda teiste isikute õiguste maht. Asjaolu, et AS X võõrandas 11.12.2002 ebaõigeid kinnitusi andes Viimsi valla omandis oleva kinnistu nr 36180 oluliseks osaks olevad ehitised vallasasjana tema 100% omanduses olevale ja samade isikutega (juhatus, nõukogu) seotud tütarfirmale AS-le Y, ei saa suurendada AS-i Y ega tema õigusjärglase AS-i X õiguste mahtu. Lisaks on Viimsi Valla omandiõigus nimetatud kinnistule olnud tagatud ka õiguskindluse põhimõttest tulenevalt. Alates
  93. aastast on Viimsi vald tegutsenud õiguspärases ootuses, et kaevatav haldusakt jääb kehtima ning tema omandiõigus kinnistule säilib. Kõiki kaebetähtaegu rikkuv ning pahausksele ja näilikule tehingule tuginev kaebus ei saa olla piisavaks aluseks Viimsi Valla õiguskindluse piiramiseks. Kaebus rajaneb AS-i Y väitele, et kaebuse esitajal oli õigus osta vallasasjana teisele isikule kuuluva kinnistu olulist osa tuginedes AS-i X poolt
  94. detsembril 2002 ostu-müügilepingu sõlmimisel antud kinnitustele. Äriregistri andmete kohaselt on AS X, kellelt AS Y
  95. detsembril 2002 Tallinna notar Maive Ottase büroos sõlmitud ostu-müügilepingu alusel Harjumaal Viimsi vallas Miiduranna külas asuvad ehitised ostis, AS-i Y 100% aktsiate omanik. AS-i X juhatuse liikmeks on Rait Lukas, kes on ühtlasi AS-i Y nõukogu esimeheks. Aktsiaseltside X ja Y tihedat seotust kinnitab
  96. oktoobril 2003 Tallinna notar Alla Ševtšuki büroos sõlmitud äriühingute ühinemisleping, milles AS X ühendava ühinguna ühendab aktsiaseltsid Valgumari ja Y ühendatavate ühingutena (notari ametitoimingute raamatu registri nr 5045).
  97. oktoobri 2003 lepingu punkti 2.2 kohaselt ühendatavate aktsiaseltside aktsiad kaotavad kehtivuse ja lepingu punkti 2.5 kohaselt pärast ühinemise kandmist äriregistrisse jätkatakse tegutsemist ärinime AS X all. AS X kasutas aastaid lepingulise suhte alusel kaevatava haldusakti alusel Viimsi valla omandisse antud munitsipaalmaad (praegune kinnistu 36180) ja sellel asuvaid ehitisi kuni lepingu lõpetamiseni
  98. septembril
  99. Lepingu lõpetamise tingis AS-i X poolne lepingu rikkumine. AS X oli huvitatud munitsipaalmaa vahetamisest AS-i X poolt Viimsi valla kasutusse antud koolimaja ja lasteaiaga “Piilupesa”.
  100. oktoobril 1996 sõlmisid AS X ja Viimsi Vallavalitsus rendilepingu nr 88, mis punkti 1 kohaselt reguleeris Viimsi valla munitsipaalmaal Miiduranna külas asuva maa-ala pindalaga ca 2,4 ha AS-le X rendile andmist. Lepingu punkti 4.3 kohaselt kohustus AS X tasuma Viimsi Vallavalitsusele lepinguobjekti ja sellel asuvate ehitiste rentimise eest igas kvartalis 6500.8 krooni.
  101. oktoobri 1996 lepingu sõnastusest nähtub, et AS X oli teadlik, et rendib osa munitsipaalkinnistust.
  102. mail 1998 esitas AS X Viimsi Vallavalitsusele kirja nr 7-1/179 “Viimsi keskkooli ja lasteaia “Piilupesa” hoonete vahetamisest 2,4 ha suuruse maatükiga”, milles AS X tegi järgmise ettepaneku: AS X annab Viimsi vallale tasuta üle Viimsi Keskkooli ja lasteaia “Piilupesa” hooned.
  103. juunil 1998 võttis Viimsi Vallavolikogu vastu otsuse nr 407, millega volikogu toetas AS-i X
  104. mai 1998 kirjas nr 7-1/179 sisalduvat ettepanekut sõlmida koolimaja/lasteaia ja moodustuva kinnistu osas notariaalne vahetusleping.
  105. oktoobril 1998 sõlmisid AS X ja Viimsi vald omandi ja kasutussuhete otstarbekamaks korraldamiseks koostöölepingu nr 124, mille punkti 2 kohaselt oli lepingu eesmärgiks teostada notariaalse lepingu alusel Viimsi Keskkooli ja lasteaia “Piilupesa” vahetamine ca 2,4 ha suuruse maaalaga. Kinnistust 6775 eraldati jagamise teel mitmed kinnistud, s.h. kinnistu
  106. Kuna Viimsi valla ja AS-i X vahel oli
  107. oktoobril 1998 sõlmitud kokkulepe vahetuslepingu sõlmimiseks, mida oli toetanud eelnevalt ka volikogu ning Harju Maakataster registreeris
  108. detsembril 1999 kinnistu 6775 jagamise tulemusel tekkinud uued katastriüksused, pidi viidatud vahetusleping sõlmitama esialgu
  109. detsembril 1999 Tallinna notar Evi Paberiti notaribüroos. Kuna AS X esindajad keeldusid korduvalt notari juurde tulemast ja uus kooliaasta oli algamas vallale selgusetu omandivormiga, esitas Viimsi vald
  110. augustil 2000 kirjaga nr 1070 “Pretensioon leppetrahvi 500 000.- krooni nõudes” AS-le X nõude leppetrahvi tasumiseks, tuginedes
  111. oktoobril 1998 koostöölepingu nr 124 punktile
  112. AS X leppetrahvi tasunud ei ole.
  113. augustil 2000 tõestas notar Viimsi valla avalduse kinnistu 6775 jagamise teel tekkivate uute kinnistute kinnistusraamatusse kandmiseks. See avaldus esitati koos Harju Maakatastri
  114. detsembri 1999 avaldusega kinnistusametile. Kinnistamisotsus tehti
  115. augustil
  116. Seega juhul, kui AS X oleks reaalselt soovinud ajavahemikul
  117. detsembrist 1999 kuni
  118. augustini 2000 sõlmida
  119. mai 1998 kirjas nr 7-1/179 soovitud vahetuslepingut, oleks notari juures sõlmitud vahetusleping, mille tulemusel saanuks koolimaja/lasteaia omanikuks Viimsi vald ja kinnistust 6775 eraldatud maaüksuse katastritunnusega 89001:023:001 pindalaga 27560 m² omanikuna oleks kinnistusraamatusse sisse kantud AS X.
  120. oktoobri
  121. rendileping nr 88 AS-i X poolt maa ja ehitiste rentimiseks lõpetati
  122. septembril 2001, millest Viimsi Vallavalitsus teatas AS-le X
  123. septembri 2001 kirjaga nr
  124. Rendileping lõpetati, kuna AS X oli alates
  125. aasta sügisest jätnud tasumata
  126. oktoobri 1996 lepingu punktis 4.
  127. sätestatud renditasu 6500.- krooni ning ei olnud seda rikkumist lõpetanud ühe kuu jooksul arvates päevast, mil sai kirjaliku ettekirjutuse lepingu rikkumise lõpetamiseks (
  128. oktoobri 1996.a. lepingu nr 88 punktid 6 ja 6.1.). Viimane kord pidi notariaalne vahetusleping Viimsi vallale kuuluva munitsipaalmaa (kinnistu 36180) ja AS-i X vahel sõlmitama
  129. aasta aprillikuus. Notar Evi Paberiti
  130. aprilli 2004 vastusest selgub, et
  131. aprillil 2003 kell 10.00 viibis tema juures Viimsi vallavanem Enn Sau valla esindajana selleks, et sõlmida AS-le X kuuluva koolimaja ja Viimsi vallale kuuluvate kinnistute 36180 ja 36182 vahetusleping, omandi üleandmise kokkulepe ja asjaõiguslepingud. AS-i X esindaja R. L. vahetuslepingut sõlmima ei ilmunud. Eeltoodu kinnitab, et Viimsi vald pole munitsipaalmaast eraldatud kinnistu moodustamisel teinud eeltoiminguid ostueesõigusega erastamiseks vajaliku maa määramiseks, vaid talitanud kokkulepitud ehitiste ja munitsipaalmaa vahetuslepingu sõlmimist silmas pidades. AS X pole tegelikkuses soovinud vahetuslepingu sõlmimist kokkulepitud tingimustel ja ajal. 9 Asjaolu, et AS X ja selle tütarettevõte AS Y sõlmisid omavahel
  132. detsembril 2002 lepingu Viimsi vallale kuuluval kinnistul 36180 asuva ehitise võõrandamise kohta, ei muuda nimetatud ehitist vallasasjaks ega loo aktsiaseltsidele X ja Y mingeid õigusi kinnistu 36180 suhtes. AS Y ja AS X on esitanud Tallinna notar Maive Ottasele ebaõigeid ja eksitavaid andmeid ning ei ole taotlenud
  133. detsembril 2002 sõlmitud lepingu kohaselt nende kontrollimist. Notar Maive Ottasele eksitava mulje loomisele on ebaõigete kinnituste andmisega otseselt kaasa aidanud mõlemad
  134. detsembri 2002 tehingu pooled. Seetõttu saab asuda seisukohale, et
  135. detsembril 2002 lepingu sõlmimine osutus võimalikuks vaid aktsiaseltside X ja Y pahauskse ühistöö ja notari eksitamise kaudu. Vabariigi Valitsuse 02.06.1993 korraldus nr 295-k avaldati Riigi Teatajas nr 30 artikli 528 all
  136. aastal, millest AS X oli teadlik alates akti avaldamisest. Harju kinnistusregistriosa nr 36180 väljatrükist nähtub, et kinnistu 36180, pindalaga 27 560 m² eraldati kinnistust 6775 ja Viimsi vald kanti omanikuna sisse 31.08.
  137. Seega ei saanud AS X 11.12.2002 lepingut sõlmides anda AS-le Y kinnitusi, et ehitised, mida ta võõrandas, asuvad kinnistamata maal. AÕS § 136 lg 1 ja TsÜS § 54 lg 1 kohaselt on ehitised kinnisasja olulised osad. Kinnisasja omanik on ka kõikide kinnisasjal asuvate ehitiste omanik. TsÜS § 53 lõige 2 sätestab, et asi ja selle osad ei saa olla eri isikute omandis. Kinnistusraamat on avalik ja kinnisasja, s.h. selle olulist osa, on võimalik heauskselt omandada vaid kinnistusraamatule tuginedes (AÕS § 56 lg 3). AS Y ei saanud kinnistul nr 36180 asuvaid ehitisi AS-lt X 11.12.2002 heauskselt omandada ja 11.12.2002 sõlmitud ehitiste ostu-müügilepingu näol on tegemist tühise tehinguga, millel ei ole õiguslikke tagajärgi ning mille tulemusel ei saa suureneda isikute õiguste ulatus. AS Y (ostjana) ei saanud 11.12.2002 lepinguga omandada neid õigusi, mida polnud olemas AS-l X (müüjal). Kõik AS-i X (AS-i Y õigusjärglane) poolt viidatud õigused on tuletatud tühisest tehingust. Käesolevas haldusasjas käib vaidlus asjaolude üle, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Tallinna Ringkonnakohus on 10.06.2005 haldusasjas nr 2-3/242/05 tehtud kohtuotsusega AS-i Y kaebuses Viimsi Vallavalitsuse 10.02.2004 korralduse nr 122 tühistamiseks ja Viimsi Vallavolikogu 10.04.2004 otsuse nr 26 osaliseks tühistamiseks tuvastanud, et AS X (AS-i Y õigusjärglasena) ei saanud 11.12.2002 lepinguga omandada Raudteejaama nimelisel munitsipaalkinnistul nr 36180 paiknevaid ehitisi. Ringkonnakohus tuvastas, et kuna AS Y pole kunagi olnud ehitiste omanik, puudub tal õigus taotleda maa erastamist. OÜ Viimsi Haldus on pärast Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2005 otsuse jõustumist lõpetanud avariiohtliku lagunenud ehitise lammutustööd, mis tähendab, et ehitist, mille juurde maa erastamist AS X läbi Vabariigi Valitsuse 02.06.1993 korralduse nr 295-k punkti 2.2 kehtetuks tunnistamise taotleb, pole enam olemas.

§ 7

lõike 1 kohaselt võib haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Arvestades, et jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et kaebuse esitaja poolt esitatud erastamisavaldus oli õigusliku aluseta, tuleb asuda seisukohale, et kohtu poolt kaebuse esitaja taotluste rahuldamise tulemusena ei saabu kaebuse esitaja jaoks ühtegi õiguslikku tagajärge. Seega puudub tegelikkuses AS-l X põhjendatud huvi Vabariigi Valitsuse 02.06.1993 korralduse nr 295-k punki 2.2 õigusvastasuse kindlaks tegemiseks. KOHTU PÕHJENDUSED 10 Kohus leiab, et kaebus on alusetu ja ei kuulu rahuldamisele. Kohtu põhjendused on järgmised:

-i § 7 lõikes 1 on sätestatud, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Seega saab kaebust halduskohtule esitada üksnes see isik, keda kaebuse esemeks olev vaidlus puudutab. Seadus ei anna isikule õigust vaidlustada haldustoimingut või -akti, mis ei riku tema õigusi. Vastavalt MRS § 22 lg-le 1 saavad maad ostueesõigusega erastada isikud, kellele maa on antud põliseks kasutamiseks Eesti NSV taluseaduse alusel või kellel on õigus osta maad ehitise või istanduse omanikuna vastavalt maareformi seadusele, arvestades paragrahvis 21 sätestatud kitsendusi, samuti elamu-, korteri-, garaaži-, suvila- või aiandusühistu tema liikmete ühiskasutuses olevat maad, mida ei taotleta tagasi. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selles, et hooned, mis AS Y

  1. detsembril 2002 sõlmitud ostu-müügilepinguga AS-ilt X omandas, asusid Vabariigi Valitsuse
  2. juuni 1993 korralduse nr 295-k punktis 2.2 nimetatud 16,2 ha suurusel maa-alal ja selle maa (kinnistu nr. 6775) omanikuna on
  3. aprillil 1998 (katastritunnus 89001:023:0010) kinnistusraamatusse kantud Viimsi vald. Samuti ei ole vaidlust selles, et kinnistust nr 6775 eraldati
  4. augustil 2000 kinnistu nr 36180 Raudteejaama pindalaga 27560 m² ja omanikuna kanti kinnistusraamatusse Viimsi vald. AS X oma kirjaga
  5. maist 1998 nr 7-1/175 esitanud vastulause kohtunikuabi
  6. aprilli 1998 kinnistamisotsuse peale. 19.juunil 1998 loobus AS X
  7. juuni 1998 kirjaga nr 7-1/185
  8. mail 1998 esitatud vastulausest. Seega on AS X on olnud teadlik kinnistu 6775 kinnistamisest ja on loobunud kinnistamisotsuse vaidlustamisest. Tallinna Ringkonnakohus on käesolevas haldusasjas 16.märtsi 2005 määruses (I kd.lk.261267) kindlaks teinud järgmise: kuna äriühingud tegutsevad juhtorganitesse kuuluvate isikute kaudu ning AS Y (kantud registrisse
  9. detsember 1996) puhul oli tegemist AS X (kantud registrisse
  10. mail 1996) tütarettevõttega ja mõlema äriühingu juhtorganitesse kuulusid samad isikud, siis omab tähtsust fakt, millal sai vaidlustatud korraldus teatavaks isikule, kes kuulus samaaegselt mõlema äriühingu juhtorganitesse. Halduskohus on äriregistri süsteemi andmetele tuginedes märkinud õigesti, et mitmed isikud kuulusid samaaegselt mõlema äriühingu juhtorganitesse. AS X juhatuse esimees K. V. oli alates äriühingute moodustamisest kuni
  11. novembrini 1999 samaaegselt ka AS Y nõukogu liige. K. N. oli alates
  12. maist 1996 kuni
  13. veebruarini 2000 AS X juhatuse liige ja kuni
  14. detsembrini 1999 AS Y nõukogu liige. R. L. on alates
  15. novembrist 1999 AS X juhatuse liige ja oli AS Y nõukogu liige alates
  16. augustist 2001 kuni äriühingu registrist kustutamiseni. Haldusasja materjalidest nähtub, et AS X on olnud teadlik nii kaebuses vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korraldusest kui ka Viimsi Vallavolikogu ja Vallavalitsuse poolt vastu võetud õigusaktidest vaidlusaluse maa kohta. AS X ja Viimsi valla vahel on
  17. oktoobril 1996 sõlmitud ühise tegutsemise leping nr 88 (halduskohtu tl 151-152), mille objektiks oli vaidlusalune maa ning
  18. oktoobril 1998 koostööleping nr 124 (samas tl 155-156) eesmärgiga teostada Viimsi Keskkooli ja lasteaia ,,Piilupesa“ hoonete vahetamine ca 2,4 ha suuruse maa-alaga, mis on eraldatud teenindusmaaks AS-le X. Kuna AS X esindaja ei ilmunud kokkulepitud ajal vahetuslepingu sõlmimiseks notaribüroosse, esitas Viimsi vald AS-le X
  19. augustil 2000 pretensiooni 500 000 krooni leppetrahvi nõudes (samas tl 163). Viimsi vald teatas
  20. septembri 2001 kirjaga nr 1226 AS X juhatuse liikmele R. L.ele ühise tegutsemise lepingu lõpetamisest põhjusel, et teine lepinguosaline on rikkunud lepingut. Samas nähtub Tallinna notar Evi Paberiti
  21. aprilli 2004 vastusest nr 202 (samas tl 166-167) Viimsi valla
  22. märtsi 11 2004 kirjale, et Viimsi vald ja AS X on veel
  23. aprilliks ja
  24. aprilliks 2003 leppinud notariga kokku aja hoonete ja maa vahetuslepingu sõlmimiseks, kuid AS X esindaja R. L. ei ilmunud notaribüroosse ja vahetusleping on notari poolt tõestamata. Eeltoodu annab alust järeldada, et samaaegselt AS X ja AS Y juhtorganitesse kuulunud isikud on olnud pika aja vältel seotud vaidlustatud korralduse alusel moodustatud Viimsi valla munitsipaalomandisse kuuluva kinnistu osa vahetamisega Viimsi Keskkooli ja lasteaia ,,Piilupesa“ hoonete vastu, mistõttu ei saa pidada usutavaks kaebaja väidet, et ta sai vaidlustatud Vabariigi Valitsuse korraldusest teada alles Viimsi Vallavalitsuse
  25. mai 2003 kirjast
  26. mail
  27. AS Y oli juba enne ehitiste omandamist
  28. detsembril 2002 teadlik vaidlustatud korraldusest ja Viimsi vald ei pidanud kaebajat korraldusest informeerima. Ringkonnakohtu määrusest järeldub, et AS X ja AS Y olid
  29. detsembri 2002 ostumüügilepingut sõlmides teadlikud, et lepinguga võõrandatakse-omandatakse Viimsi valla kinnistul olevaid hooneid. Sealjuures on AS X kui müüja lepingu punktis 2.1.1 kinnitanud, et ehitis (veduridepoo ja kalatööstuse raudtee) on tema omand, lepingu punktis 2.1.3 on kinnitanud, et ehitise alust maad ei ole kantud kinnistusraamatusse. Lepingu punktis 2.4 on mõlemad tehingu pooled notarile kinnitanud, et nad ei soovi eelpoolnimetatud asjaolude põhjalikumat kontrollimist ega muude lepingus märgitud asjaolude kontrollimist notari poolt. Kohus leiab, et lepingu pooled ei ole lepingut sõlmides olnud heausksed. Eeltoodut arvestades saab jõuda samale järeldusele, millele on samade ehitiste omandamisega seotud küsimuses jõudnud Tallinna Ringkonnakohus
  30. juuni 2005 jõustunud kohtuotsuses haldusasjas nr 2-3-242/
  31. Ringkonnakohus leidis, et AS Y väited ei anna alust pidada teda ehitise omanikuks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 54 lg 1 kohaselt on ehitis kinnisasja oluline osa. Sama sätestas AÕS § 16 lg 1 kuni
  32. juulini 2002 kehtinud sõnastuses. Seetõttu ei saanud
  33. detsembril 2002 sõlmitud lepingust tekkida kaebajale omandiõigust.
  34. detsembri 2002 lepingu kehtivus ei ole käesolevas asjas oluline. Lisaks käsutustehingu kehtivusele eeldab ostja omandiõiguse tekkimine vallasomandi puhul seda, et müüja oleks asja omanik (AÕS § 92 lg 1 ja § 118 lg 1 sõltuvalt sellest, kas tegu on kinnis- või vallasomandiga). TsÜS § 54 lg-st 1 tulenevalt ei saanud AS X olla ehitise omanikuks, olenemata sellest, kas ehitis anti talle üle kolhoosi tegevuse lõpetamisel ning kas see kajastus
  35. aastal viimase bilansis ja hooneregistris. Bilansi ja hooneregistri kanded ei tekita omandiõigust. Kinnisomand, sh omandiõigus kinnistu olulisele osale saab tekkida kinnistusraamatu kandega (AÕS § 118 lg 1). Ringkonnakohus leidis, et kuna AS Y ei ole ehitise omanik, ei ole tal õigust ehitise juurde maa erastamiseks sõltumata
  36. detsembri 2002 lepingu sõlmimisest ning et AS Y on esitanud põhjendamatu erastamisavalduse. Riigikohus ei andnud selles haldusasjas AS-i X kassatsioonkaebusele menetlusluba. Seega, kuna kaebuse esitaja ei ole kinnistul nr 36180 asunud ehitiste omanik, ei ole tal MaaRS § 22 lg-st 1 tulenevat õigust maa ostueesõigusega erastamiseks ning Vabariigi Valitsuse
  37. juuni 1993.a. korralduse nr. 295-k punkt 2.2 ei puuduta kaebuse esitaja õigusi. Kaebuse esitaja esindaja kinnitas kohtuistungil, et veduridepoo ja kalatööstuse raudtee, mille juurde maa erastamiseks kaebaja 06.02.2003 esitas Viimsi Vallavalitsusele maa ostueesõigusega erastamise avalduse, on lammutatud. Seega ei ole olemas ehitisi, mille juurde kaebaja ostueesõigusega maad erastada soovib. Riigikohtu halduskolleegiumi
  38. juuni 2003 kohtuotsuses nr. 3-3-1-53-03 leidis halduskolleegium, et halduskohus peab alati kontrollima kaebeõiguse olemasolu. Ka vaidlustatud haldustoimingule õigusliku hinnangu andmisel on primaarne kaebuse esitaja õiguste rikkumise olemasolu. Halduskohus ei pea kontrollima haldusakti või toimingu seaduslikkust, kui ta jõuab järeldusele, et see ei puuduta kaebaja õigusi (vt Riigikohtu halduskolleegiumi
  39. jaanuari
  40. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-64-00, RT III 2001, 5, 12 50;
  41. jaanuari
  42. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-65-00, RT 2001, 5, 51;
  43. mai
  44. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-25-99, RT III 1999, 18, 173). Seega, kuna Vabariigi Valitsuse
  45. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkt 2.2 ei puuduta kaebaja õigusi, ei pea kohus kontrollima selle korralduse vaidlustatud punkti seaduslikkust. Eeltoodut arvestades on alusetu ka kaebuse nõue kohustada Vabariigi Valitsust haldusakti andmiseks, millega tunnistatakse kehtetuks Vabariigi Valitsuse
  46. juuni 1993 korralduse nr 295-k punkt 2.
  47. Kaebaja, vastustaja ja kolmas isik on esitanud taotluse kohtukulude väljamõistmiseks.

§ 92lg 1 kohaselt kannab kohtukulud pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti.

Kuna kohus kaebust ei rahulda, kannab kohtukulud vastustaja. Kolmas isik leiab, et tema kantud kohtukulud tuleb kaebajalt välja mõista, kuna kaebaja on esitanud põhjendamatu kaebuse ja käitunud pahauskselt ning kaebaja tegevuse tõttu pidi kolmas isik tegema omapoolseid protsessitoiminguid ja kulutusi. Riigikohtu halduskolleegiumi 10.05.2001 määrusest nr. 3-3-1-11-01 tulenevalt tuleb kohtukulude väljamõistmisel arvesse võtta ka protsessiosalise võimalikku pahatahtlikkust. Riigikohtu halduskolleegium on asunud seisukohale, et

§ 93

lg 1 eesmärk on muuhulgas kaitsta asutust põhjendamatu kaebusega kaasnevate ülemääraste kulude eest ning kohtukulude kaebajalt väljamõistmisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Riigikohtu halduskolleegium selgitas

  1. detsembri 2003 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-75-03, et kaebuse esitajalt kohtukulude väljamõistmise proportsionaalsus sõltub muuhulgas ka sellest, kas kaebuse esitaja nägi ette või pidi ette nägema, et kaebus on põhjendamatu. Kohus on käesolevas haldusasjas leidnud, et AS X ja AS Y ei ole
  2. detsembri 2002 ostumüügilepingut sõlmides käitunud heauskselt ja kaebaja on esitanud põhjendamatu maa erastamisavalduse. Seega ei saa heauskne olla ka käesoleva kaebuse esitamine halduskohtule. Kohus leiab, et käesolevas haldusasjas tuvastatud asjaolusid arvestades pidi kaebaja juba kaebuse esitamisel ette nägema, et kaebus on põhjendamatu. Kaebuse esitaja teatas vastuseks kohtu 16.12.2005 määrusele, et soovib kohtumenetluse jätkumist ka pärast Tallinna Ringkonnakohtu 10.06.2005 kohtuotsuse ja kohtumääruse jõustumist haldusasjas 2-3/242/05, milles ringkonnakohus leidis, et kaebaja ei ole
  3. detsembril 2002 sõlmitud lepingus märgitud ehitiste omanik. Kaebaja pahatahtliku tegevuse tõttu olid vastustaja ja kolmas isik sunnitud tegema omapoolseid protsessitoiminguid ja kandma kohtukulusid.

§ 93

lg 1 alusel mõistetakse poolele, kelle kasuks otsus tehti, välja tema poolt kantud kohtukulud. Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg-st 1 ja § 93 lg-st 1 nähtub, et kohtukulud mõistetakse välja poolelt teise poole kasuks. Sama seadustiku § 14 lg-test 1, 2 ja 3 tuleneb, et kolmas isik ja pool on erinevad protsessiosalised. Riigikohtu halduskolleegiumi 21.10.2004 kohtuotsuses nr. 3-3-1-46-04 märkis Riigikohtu halduskolleegium, et kolmanda isiku kasuks kohtukulude väljamõistmine on vastuolus Riigikohtu poolt antud

§ 92lg 1 ja § 93 lg 1 tõlgendusega.

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et Halduskohtumenetluse seadustik ei näe ette poolelt kohtukulude väljamõistmist kolmanda isiku kasuks (vt

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-3-1-29-00 ja
  3. detsembri
  4. a otsus asjas nr 3-3-1-79-03). Seega ei kuulu kolmanda isiku taotlus kohtukulude väljamõistmiseks rahuldamisele. Vastustaja taotleb kaebuse esitajalt kantud kohtukulude summas 19 240,00 krooni väljamõistmist. Nimetatud summas kohtukulude kandmine on tõendatud õigusabilepingutega, tööaruannetega ja maksekorraldustega (II kd lk.62-84). Kohus leiab, et vaidluse iseloomu ja 13 keerukust ning kaebaja tegevust arvestades oli põhjendatud vastustaja poolt õigusabiteenuse ostmine. Asja mahtu ja keerukust arvestades on vastustaja kohtukulu summas 19 240,00 põhjendatud ja proportsionaalne ning tuleb kaebajalt välja mõista. Aili Maasik Kohtunik 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.