KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht 11. mail 2006. a, Tallinn Haldusasja number 3-05-1322 Haldusasi K. L. kaebus tunnistada

) § 11 lõike 3 ja § 25 lõike 1 järgi on ajutise kaitse alla võetud ehitiste kaitsevöönd 50 meetrit, kus ehitustööd ilma Muinsuskaitseameti loata on keelatud. K.L.u informeeriti nendest asjaoludest

1. novembri
2. a ja
3. novembri
4. a kirjades.
5. Muinsuskaitseamet ei ole keelanud ehitiste püstitamist, vaid viidanud vajadusele esitada projektid kooskõlastamiseks, mida K.L. ei ole tänaseni teinud.
6. Selgusetuks jääb, mille alusel nõutakse kompensatsiooni. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Kohus leiab, et K.L. kaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata.
8. Pooltel ei olnud vaidlust alljärgnevates asjaoludes, mistõttu loeb kohus need tuvastatuks: - K.L. omandis on Ruhnu vallas Ruhnu külas asuvad Buldersi talu elamu ja ait; - Muinsuskaitseamet võttis
9. oktoobri
10. a käskkirjaga Buldersi talu elamu ja aida kuueks kuuks ajutise kaitse alla; - K.L. soovis püstitada hoonete juurde kuuluval maatükil kaks freesitud prussidest kokkupandavat suvemaja; 2 - Muinsuskaitseamet juhtis K.L. tähelepanu asjaolule, et suvemajade püstitamiseks tuleb saada Muinsuskaitseameti kooskõlastus; - K.L. ei ole esitanud suvemajade projekte Muinsuskaitseametile kooskõlastuse saamiseks; - Muinsuskaitseamet keeldus kulutuste hüvitamisest, mille tingib mälestise kaitse alla võtmine; - pooled vaidlevad selle üle, kas K.L. peab suvemajade püstitamise kooskõlastama Muinsuskaitseametiga või mitte ja kas Muinsuskaitseamet peab hüvitama õiguspäraste muinsuskaitseliste piirangutega tekitatud kulutused.
11. K.L. oli kohtuistungil vastustajaga põhimõtteliselt nõus, et Buldersi talu elamu ja ait võib omada kultuuriväärtust. K.L. põhiväide seisneb selles, et Ruhnu üldplaneering ei näe ette muinsuskaitselisi eritingimusi, mistõttu ei saavat Muinsuskaitseamet temale kuuluvate Buldersi talu ja aida suhtes enam piiranguid kehtestada. Kohtu arvates on see väide ekslik. Mälestise ajutise kaitse alla võtmist reguleerib muinsuskaitseseadus, mis ei sätesta ajutise kaitse alla võtmise eeldusena asjaolu, et kaitse alla võetavad objektid peavad olema määratletud planeeringutes. Muinsuskaitseamet ei pea kultuuriväärtusega asja ajutise kaitse alla võtmiseks kõigepealt algatama planeeringu muutmise. See oleks vastuolus ajutise kaitse alla võtmise eesmärkide ja olemusega. See, kas ehitised vastavad mälestise tunnustele, selgubki kuuekuulise ajutise kaitse ajal pärast ekspertiisi tegemist. 11.

§ 11

lõike 3 ja § 25 lõike 1 järgi on ajutise kaitse alla võetud ehitiste kaitsevöönd 50 meetrit. K.L. möönis, et soovis suvemajad püstitada 50 meetri raadiuses Buldersi talu elamust ja aidast.

§ 25lg 2 p 1 kohaselt oli see keelatud ilma Muinsuskaitseameti loata.

Tähtsust ei oma asjaolu, kas käesoleval juhul on tegemist ehitise püstitamine ehitusseaduse mõttes, sest

§ 25lg 2 p 1 eesmärgiks on kehtestada kaitsevööndis mistahes ehitustööde keeld.

Ka freesitud prussidest suvemaja püstitamine on kahtlemata käsitatav teatud ehitustööna. Seega ei toiminud Muinsuskaitseamet õigusvastaselt, kui viitas oma

1. novembri
2. a ja
3. novembri
4. a kirjades vajadusele esitada kooskõlastamiseks suvemajade projektid.

§ 44

kohaselt on Muinsuskaitseamet õigustatud nõudma kooskõlastuseta ehitiste püstitamise peatamist.

1. K.L. ei ole esitanud suvemajade projekte Muinsuskaitseametile kooskõlastuse saamiseks, leides, et temal on õigus ehitada üldplaneeringu alusel. Kohus leidis eespool, et Ruhnu üldplaneering ei välistanud hoonete ajutise kaitse alla võtmist ning K.L.l ei olnud õigust suvemajasid püstitada ilma Muinsuskaitse loata. Kuna K.L. ei ole esitanud suvemajade projekte Muinsuskaitseametile, ei ole viimane saanud kaalutlusõiguse alusel hinnata nende sobivust Buldersi talu elamu ja aida ajutisse kaitsevööndisse.
2. Õige on K.L. väide, et ehitiste ajutise kaitse alla võtmine on omandi kitsendus. Põhiseadus lubab kehtestada omandile üldistes huvides avalik-õiguslikke piiranguid (PS § 32). Üheks selliseks kitsenduseks on

§-de 11, 25 ja 44 alusel kehtestatud piirangud. Kohus leiab, et vajadus selgitada välja ehitiste ajalooline ja kultuuriväärtus ning välistada ajutise kaitse ajal ehitiste ümbruses ehitustööd on iseenesest legitiimne põhjus omandipõhiõiguse piiramiseks. Ehituskeeld on ajutine ja preventiivne, mitte absoluutne ning Muinsuskaitseametile loa andmise otsustamiseks omistatud kaalutlusõigus võimaldab vastavalt asjaoludele proportsionaalse otsuse tegemist (

§ 25lg 2 p 1).

Kuna K.L. on põhimõttekindlalt jätnud projektid kooskõlastamiseks esitamata, ei saa hinnata, kas suvemajade püstitamine üldse keelatakse ja kas see võib osutuda põhiseadusevastaseks või mitte.

1. Käesolevas asjas ei ole K.L. nõudnud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Ta püstitas põhimõttelise küsimuse, kas Muinsuskaitseamet peaks muinsuskaitseliste piirangute kehtestamisega kaasnevalt hüvitama ajutuse kaitse alla võetud asja omanikule omandipiirangutega seotud kulutused (kahju). Kohus leiab, et K.L.l puudub õigus nõuda Muinsuskaitseametilt õiguspärastest muinsuskaitselistest piirangutest tulenevate kulutuste hüvitamist. Sellise toimingu sooritamist 3 (hüvitise maksmine) pole ette nähtud ei muinsuskaitseseaduses ega püsiasustusega väikesaarte seaduses ning nõudeõigust ei tulene ka põhiseadusest. Mälestise tunnustele vastava asja omanik peab piiranguid taluma üldistes huvides. Soov saada riigilt hüvitist võib olla Ruhnu saare olukorda arvestades inimlikult mõistetav, kuid Muinsuskaitseamet ja kohus saavad oma otsuste tegemisel lähtuda ainult seadusest.
2. K.L. omandikitsendused tulenevad seega õiguspärasest õigustloovast aktist, millega tekitatud võimalik kahju ei kuulu hüvitamisele.
3. Käesoleva asja lahendamiseks ei ole vaja analüüsida, kas Muinsuskaitseameti
4. aprilli
5. a käskkiri nr 19-A, millega võeti kuueks kuuks arhitektuurimälestisena ajutise kaitse alla ajaloolise Ruhnu küla planeeringustruktuur, oli õiguspärane või mitte. See käskkiri kaotas kehtivuse
6. oktoobril
7. a ning ei olnud aluseks käesolevas asjas vaidlustatud Muinsuskaitseameti toimingutele (kaevatavate toimingute tegemise ajal kehtis juba Muinsuskaitseameti
8. oktoobri
9. a käskkiri, millega võeti ajutise kaitse alla konkreetsed hooned, mitte enam planeeringustruktuur). Tähtsust ei oma ka see, kas kaitsekohustuste teatisel oli kaitsevöönd õigesti määratletud, sest vaidlustamata asjaolude kohaselt jääb K.L. maa seadusest tuleneva 50 meetrise kaitsevööndi piiresse (

§ 11lg 3 ja § 25 lg 1), kus ehitustööd on keelatud.

17. Halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg 1 jäetakse K.L. kohtukulud tema enda kanda. Villem Lapimaa Kohtunik 4