2-04-2142 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ülle Jänes, Margo Klaar Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 30. juun

§ 244

lg 3 kohaselt saab ostueesõigust teostada müügi või muu tasulise võõrandamise korral. Maa nõudeõigus loovutati tasuta. Ostueesõiguse teostamine ei muuda ostjaga sõlmitud müügilepingut kehtetuks.

1. Kostja J.T. palus hagi rahuldada osas, mis kohustab kaaskostjaid hageja esitatud nõudeid täitma. Kostja on nõus hageja nõude vabatahtlikult täitma. Kostja ei põhjustanud olukorda, et ostueesõigust ei saaks teostada. Kostjal ei ole midagi selle vastu, et hageja teostaks talle seaduse alusel kuuluvat ostueesõigust.
2. Kostja P.S. hagi ei tunnistanud. Omandi üleandmine ei olnud
3. veebruaril 2004.a võimalik, kuna teised kaasomanikud ei olnud selleks ajaks ostueesõiguse teostamisest loobunud ning 2-kuuline ostueesõiguse teostamise aeg ei olnud möödunud.
4. märtsil 2004.a ja
5. märtsil 2004.a ei saanud kostja hagejale omandit üle anda, kuna alates
6. märtsist 2004.a oli vaidlusaluse ehitise mõttelise osa käsutamine keelatud. Kostjat ei teavitatud
7. märtsi 2004.a notariajast. Hageja ei pidanud tema ja J.T. vahel tekkinud müügilepingut endale siduvaks ega tõendanud, et on J.T.le ostuhinna tasunud. Ostuhinna tasumise nõue muutus sissenõutavaks varem, kui omandi üleandmise nõue. J.T. ei pea hagejale omandit üle andma, kuni hageja tasub ostuhinna. Hagejale omandi üleandmisest keeldumine on seaduslik ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Ostueesõiguse teostamisel jääb esialgne müügileping kehtima. Hageja ei saanud ehitise mõttelise osa omanikuks, kuna J.T. talle omandit üle ei andnud. Valduse kaitse nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna kostja ei valda vaidlusalust ehitise mõttelist osa. Hageja ei ole ostuhinda notari juures hoiustanud. AÕS § 2611 kohaselt võib ostja keelduda valduse üleandmisest, kuni talle hüvitatakse ostuhind. Hageja kostjale ostuhinda ei hüvitanud. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused 3

§ 252

lg 2 kohaselt võib iga ostueesõigust omav isik teostada seda eraldi ja tervikuna kogu ostueesõigusega koormatud vara suhtes ning juhul, kui selgub, et ostueesõigust soovivad teostada mitu isikut, heidetakse nende vahel ostueesõiguse teostamiseks õigustatud isiku määramiseks liisku. 11.

§ 13

lg-st 2 tuleneb, et kui lepingu suhtes kehtiv vorminõue tuleneb seadusest, tuleb sama vormi järgida ka lepingu lõpetamisel. AÕSRakS § 13 lg 6 kohaselt peab ehitise ja selle osa võõrandamise tehing olema notariaalselt tõestatud. TsÜS § 77 lg 1, § 82 ja § 82 lg 1 alusel tulnuks J.T.l esitada taganemisavaldus notariaalses vormis. Lihtkirjalikult tehtud lepingust taganemise avaldus on tühine ning ei oma õiguslikke tagajärgi. Kostja J.T. võttis omaks, et tema esitatud taganemisavaldus on tühine. 4

§ 244

lg-le 6 muutus käsutustehing, millega müüja andis ostueesõigusega koormatud asja omandiõiguse üle ostjatele, hageja ostueesõiguse teostamisega tühiseks, kaotasid ostjad omandiõiguse varale ning omanikuks sai uuesti J.T.. Kuna kostjate vaheline käsutustehing on tühine ning kostja võttis tahteavalduse tegemise kohustuse tuvastamise nõude õigeks, tuleb vastav nõue rahuldada.

1. Hageja tahe käsutustehingu sõlmimiseks kostja J.T.ga väljendub hagi aluseks olevates asjaoludes ja hagi nõuetes. AÕS § 120 lg 1 sätestab asjaõiguslepingu sõlmimise kinnisomandi üleandmiseks, kuid nimetatud sätteid saab kohaldada ka ehitise kui vallasasja asjaõiguslepingu sõlmimisel. Ehitise kui vallasasja asjaõigusleping saab sisalduda ka kohtulikus kompromissis. Arvestades hageja tahet käsutustehingu sõlmimiseks, kostja J.T. kui asja omaniku poolt nõude, tuvastada kohustuse olemasolu tahteavalduse omandi üleandmiseks, omaksvõttu ning AÕS §-s 120 sätestatut, tuleb käsutustehing poolte tahete avaldamisega lugeda sõlmituks.
2. Kostja T.S. väited, et kohus ei saa lugeda J.T. poolt hagi õigeksvõttu seaduslikuks, kuna see rikub teiste kostjate õigusi ja seaduslikke huve, ei ole põhjendatud. Vastavalt

§ 244

lg-le 6 on kostjate vahel sõlmitud käsutustehing tühine ning kostjal J.T.l on võimalik uus käsutustehing vaidlusaluste ehitiste suhtes sõlmida vaid hagejaga kui ostueesõiguse teostajaga ning kostja J.T. omaksvõtt ei saa rikkuda teiste kostjate õigusi ega seaduslikke huve. 16. Arvestades hageja ja kostja J.T. vahel müügi- ja käsutustehingu sõlmimise tuvastamist, AÕS § 92 lg 1 ja

§ 208lg-s 1 sätestatut, kostja J.T.

omaksvõttu nõudes tunnustada hageja omandiõigust vaidlusalusele ehitisele ning kostjate P.S.u ja T.S. vastuväiteid, tuleb rahuldada hageja nõue ehitiste omandiõiguse tunnustamiseks. Kostjate P.S.u ja T.S. vastuväited omandiõiguse tunnustamise nõudele ei ole põhjendatud ega tõendatud.

1. Kuna
2. jaanuari 2004.a lepingu p-s 7.1 leppisid pooled kokku, et lepingueseme valdus ja selle päraldiseks olevad dokumendid annab müüja ostjatele üle lepingu sõlmimise päeval so
3. jaanuaril 2004.a, asja näol on tegemist ehitisega, arvestades asjaolu, et kostjad P.S. ja T.S. ei tuginenud sellele, et müüja ei võimaldanud neil asja valdust üle võtta, tuleb lugeda asi ostjatele üleantuks. Kuna valdus on kostjatele P.S.ule ja T.S.le üle läinud, kuid asja omanikuks on hageja, tuleb rahuldada hageja nõue asja väljanõudmiseks kostjatelt P.S.ult ja T.S.lt.
4. TsÜS §-st 85 ja AÕSRakS §13 lg-st 3 tulenevalt on maa nõudeõiguse loovutamine tühine, kuna maa nõudeõiguse loovutamise tehingut ei oleks tehtud ilma lepingu põhiosata, so ehitise müügita.
6. märtsil 2006.a tegi esimese astme kohus tsiviilasjas täiendava otsuse, millega määras, et
7. novembri 2005.a kohtuotsuse jõustumisel tuleb Kohtute Raamatupidamiskeskusel maksta P.S.ule ja T.S.le välja kummalegi 213 000 krooni H.T. poolt notar Kristi Kivimägi kaudu
8. märtsil 2005.a Tallinna Linnakohtu deposiitkontole tasutud 426 000 kroonist. 5

§ 244

lg 3, mille kohaselt saab ostueesõigust teostada müügilepingu ja muu tasulise võõrandamise korral.

1. jaanuari 2004.a lepinguga loovutati maa nõudeõigus tasuta. Seega ei ole ostueesõiguse teostamine
2. jaanuari 2004.a lepingu järgi võimalik ka ehitise mõtteliste osade osas.
3. Kohtu järeldus, et taganemisavaldus (t lk 48) on tühine, ei põhine seadusel.

§ 188ei sätesta taganemisavalduse vorminõuet. Ts

ÜS § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mistahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud kohustuslikku vormi.

§ 13, AÕSRak

S § 13 lg 6 ja TsÜS § 83 lg 1 kohaldamine on asjakohatu. Taganemine müügilepingust ei ole ehitise osa võõrandamine.

§ 188

lg-st 2 ja § 189 lg-st 1 tulenevalt ei tähenda lepingust taganemine, et müüja saaks ehitise osa omandi automaatselt tagasi. Kui pärast taganemist on vaja tagastada ehitise osa omand, tuleb omandi tagastamine kokku leppida notariaalses vormis. Pärast taganemist on lepingupoolel õigus, mitte kohustus, nõuda restitutsiooni. Kostja J.T. hagejale ehitise mõttelise osa omandit üle ei andnud, mistõttu ei saa taganemisavaldus tähendada ehitise osa võõrandamist.

§ 13

ei sätesta, et lepingust, mille suhtes seadus sätestab notariaalse tõestamise nõude, peaks taganema notariaalselt tõestatud avaldusega.

§ 13lg 2 reguleerib üksnes lepingu lõpetamist poolte kokkuleppel.

20. jaanuari 2004.a lepingus puudus kokkulepe selle kohta, et lepingust peaks taganema notariaalselt tõestatud avaldusega. Taganemine on õiguskaitsevahend ja taganemise mõtte kohaselt vabaneb lepingupool oma kohustuste täitmisest, kui teine lepingupool lepingut ei täida.

§ 188

lg 2 kohaselt ei mõjuta taganemine enne taganemist lepingust tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Seega tuleb taganemisavaldus teha viivitamatult, vältimaks kohustuste tekkimist poolele, kes on õigustatud lepingust taganema. Notariaalselt tõestatud taganemisavaldust ei ole võimalik viivitamatult teha. Kohus pidi hagi rahuldamata jätma viitega

§ 188lg-le 2.

Kuna J.T. oli hagejaga sõlmitud müügilepingust taganenud, ei pidanud ta hagejale ehitise mõttelise osa omandit üle andma. Müügilepingut hageja ja kostja J.T. vahel ei olnud ja hagil puudus alus.

1. Kohtu järeldus, et kostjate väited müügilepingu mittetäitmise kohta ei ole asjakohased, on ekslik. Hageja poolt ostueesõiguse teostamise avalduse esitamisega loeti hageja ja kostja J.T. vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel nagu see sõlmiti
2. jaanuaril 2004.a kostja J.T. ja apellandi ning kostja P.S.u vahel (

§ 244lg 1).

Hageja oleks pidanud

1. veebruaril 2004.a (ostueesõiguse teostamise päeval) tasuma J.T.le 42 000 krooni ja kandma notarikontole 384 000 krooni. Hageja ei asunud müügilepingut täitma. Notari deposiitkontole kanti raha alles
2. ja
3. veebruaril 2004.a (t lk 25) 276 000 krooni ulatuses. Hageja vaatamata meeldetuletusele J.T.le 42 000 krooni ei tasunud. Kui asuda seisukohale, et tegemist oli hoiustamisega notari kontole, ei saa kohustust täidetuks lugeda enne, kui tagasivõtmise õigus lõpeb (

§ 122lg 1), hagejal säilis tagasivõtmise õigus.

42 000 krooni pidi hageja vastavalt lepingu p-le 5.1 tasuma enne, kui omand üle antakse, mistõttu omandi üleandmise kohustus ei olnud hagi esitamise ajal sissenõutav. Hagi esitamise seisuga ei saanud hageja omandiõiguse tunnustamist, st müügilepingu täitmist nõuda, kuna ta ise jättis ostuhinna tasumata, st müügilepingu täitmata.

§ 111

lg 1 kohaselt, kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused, võib lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine pool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Ka

§ 110lg-st 1 tulenevalt ei olnud kohustus sissenõutav. Kuna omandi üleandmise kohustus ei olnud hagi esitamise ajal sissenõutav, pidi kohus jätma hagi 6

§ 244

lg 1 kohaselt tekib ostueesõiguse teostamise korral müügileping samadel tingimustel. Hageja ei kavatsenud müügilepingut nõuetekohaselt täita. 26. Kohus rahuldas valduse kaitse nõude, jättes tähelepanuta AÕS § 82 lg 1, mille kohaselt peab omanik vaidluse korral tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Valduse kaitse nõue tuli jätta rahuldamata ka siis, kui omandiõiguse tunnustamise nõue rahuldati. Puuduvad tõendid, et valdus oleks apellandile ja kostja P.S.ule üle antud. Kohus viitas vääralt

§ 209lg-tele 1 ja 3.

Valduse üleandmine hoone puhul tähendab hoone vabastamist müüja asjadest ja võtmete üleandmist. Väidet, et hoone oleks vabastatud müüja asjadest ja võtmed oleks apellandile ja kostja P.S.ule üle antud, ei esitatud. Samuti ei esitatud väidet, et J.T. teatas apellandile ja kostja P.S.ule, et on asja valmis pannud.

1. Kohus jättis tähelepanuta AÕS § 32, mille kohaselt on valdus tegelik võim asja üle ja TsÜS § 56, mille kohaselt mõtteline osa on tegelikkuses piiritlemata. Nimetatud normidest tulenevalt ei saa nõuda mõttelise osa valduse üleandmist ning valduse kaitse nõue tuli jätta rahuldamata.
2. Kohus arvestas J.T. omaksvõttu, et ta peab tegema tahteavalduse omandi üleandmiseks hagejale. Kohtu tegevus rikub TsMS § 116, mille kohaselt kohus ei saa omaksvõttu arvesse võtta, kui see rikub teiste protsessiosaliste õigusi ja seaduslikke huve. Kohtu loogika kohaselt sõltub hagi rahuldamine või rahuldamata jätmine J.T. tahtest. Tegemist on ühiste nõuetega (va valduse kaitse nõue) ja ei ole mõeldav, et kui üks kostjatest hagi tunnistab, piisab sellest hagi rahuldamiseks kõigi kostjate vastu. Kostja J.T. omaksvõtt põhines vääral arusaamisel seadusest –

§ 244

lg 1 kohaselt tekib ostueesõiguse teostamise korral teine leping ja esimene leping jääb kehtima. Kostja J.T. esindaja arvas, et ostueesõigust omav isik astub esialgsete ostjate asemele (t lk 203). Seega ei saanud kostja J.T. aru, et ta rikub omaksvõtuga apellandi ja kostja P.S.uga sõlmitud müügilepingut.

1. Kohus osutas, et kostja J.T. võttis omaks, et tema poolt esitatud taganemisavaldus on tühine. Niisugust omaksvõttu ei ole aset leidnud, samuti ei annaks see alust hagi rahuldamiseks.
2. Kohus tuvastas, et maa nõudeõiguse loovutamine on tühine TsÜS §-st 85 ja AÕSRakS § 13 lg-st 3 tulenevalt. Hageja ei esitanud nõuet maa nõudeõiguse ülekandmiseks või nõuet tunnustada maa nõudeõiguse loovutamise tühisust. Kohus rikkus sellise tegevusega TsMS § 229 lg-t
4. Kohus rajas valduse kaitse nõude rahuldamise asjaolule, nagu oleks teinud kostja J.T. kõik vajaliku, et asi üle anda ja sellest teatanud. Sellist väidet ei esitatud ning kohus rikkus TsMS § 229 lg-t
5. Kohus leidis, et apellant ja kostja P.S. ei tuginenud sellele, et kostja J.T. ei võimaldanud neil asja valdust üle võtta. Protsessiosalised ei väitnud, et kostja J.T. võimaldas asja valduse vastu võtta, samas viitasid apellant ja kostja P.S., et valdust üle ei antud (t lk 133, 188). Hageja ei väitnud, et apellant ja kostja P.S. valdaks asja.
6. Kohus mõistis kohtukulud välja üksnes apellandilt ja kostja P.S.ult, põhjendades, et kostja 7

§ 244lg 1 alusel tekkinud müügilepingust kehtivalt taganenud.

Kolleegium apellandi seisukohtadega ei nõustu. Seadusest (AÕS RakS § 131 lg 1) tuleneva ostueesõiguse teostamist ei välista asjaolu, et lisaks ehitise osa tasulisele võõrandamisele loovutas müüja sama lepinguga ostjatele tasuta ka temale kuuluva osa maa tagastamise nõudeõigusest. Ostueesõiguse teostamise esemeks on ehitise mõtteline osa, mitte aga maa tagastamise nõudeõigus. Vaidlust ei ole selles, et

1. jaanuari 2004.a müügilepingu esemeks oli J.T.le kuuluv 1/7 suurune mõtteline osa ehitistest A.H. Tammsaare pst 10 Pärnus ning lepingu p 5.1 kohaselt kohustusid ostjad tasuma lepinguobjekti eest 426 000 krooni. Seega oli hagejal kui ehitise kaasomanikul AÕS RakS § 13 1 lg-st 1 tulenev õigus teostada ostueesõigust.
2. Linnakohus asus põhjendatult ja õigesti seisukohale, et J.T. poolt hagejale edastatud taganemisavaldus (t lk 48) on tühine. Kohus kohaldas õigesti

§ 13, AÕS Rak

S § 13 lg 6 ja TsÜS § 83 lg 1. Vastavalt

§-le 13 tuleb juhul, kui lepingu suhtes kehtib seadusest tulenev vorminõue, järgida sama vormi ka lepingu lõpetamisel. Lepingute puhul, mille sõlmimiseks näeb seadus ette kohustusliku vorminõude, tuleb samas vormis koostada ka lepingust taganemise avaldus. Asjaolust, et

§ 188

lg 1 ei sätesta taganemisavaldusele vorminõudeid, ei tulene, nagu ei kehtiks taganemise puhul

§ 13

lõiked 1 ja 2, mis reguleerivad vorminõudeid lepingu lõpetamisel (samal seisukohal ka: I. Kull, M. Käerdi, V. Kõve, Võlaõigus I, Tallinn 2004, lk 302-303). Kuivõrd ehitise kui vallasasja võõrandamiseks kehtivad seaduses sätestatud vorminõuded (AÕS RakS § 13 lg 6), peab ka ehitise kui vallasasja müügilepingust taganemine olema tehtud notariaalses vormis. Asjakohane ei ole apellandi viide

§ 13lõikele 2. See säte puudutab juhtusid, kus leping on sõlmitud teatud vormis 8

§ 13

lg 2 üksnes erandiks üldisest põhimõttest, mille kohaselt lepingu lõpetamisel, sh lepingust taganemisel, tuleb järgida sama vormi, milles oli sõlmitud leping ise. Kuna J.T. ning H.T. vahel ostueesõiguse teostamisega

§ 244

lg 1 alusel tekkinud müügilepingust ei ole kehtivalt taganetud, luges linnakohus õigesti selle müügilepingu kehtivaks, millest järelduvalt ei vabanenud lepingu pooled müügilepingust tulenevate kohustuste täitmisest ega kaotanud lepingust tulenevaid õigusi. 38. Asjakohane ei ole apellandi arutlus taganemisavalduse mõjust esialgsete ostjate omandiõigusele. Ka linnakohus on oma otsuses märkinud, et tulenevalt

§ 244

lg-st 6 on tühine eseme käsutamine, mille suhtes kehtib seadusest tulenev ostueesõigus, kui käsutustehing tehakse pärast ostueesõiguse teostamise õiguse tekkimist ning see kahjustab või piirab ostueesõiguse tekkimist. Seega ei sõltunud omandi üleminek esialgsetele ostjatele mitte sellest, kas müüja taganes müügilepingust, vaid sellest, kas omandi üleandmine ostjatele rikkus ostueesõiguslase õigust asja omanikuks saada. Ka Riigikohus on oma 20. juuni 2006.a otsuses nr 3-2-1-13-06 märkinud, et

§ 244

lõikele 6 tuginedes on ostueesõiguslasel võimalik nõuda müüjalt ostueseme omandi üleandmist ka siis, kui müüja on selle juba üle andnud esialgsele ostjale, sest omandi üleandmise käsutustehing on tühine ja müüja on seega jätkuvalt asja omanik nagu ta oli ka enne eseme käsutamist.

1. Apellant vaidles hageja õiguste tunnustamisele vastu ka seetõttu, et apellandi (kostja) arvates ei täitnud hageja nõuetekohaselt tema ja müüja (J.T.) vahel tekkinud müügilepingust tulenevaid kohustusi. Kolleegium nõustub linnakohtu seisukohaga, et väited müügilepingu mittekohase täitmise kohta hageja poolt ei ole asja lahendamisel asjakohased. Küsimus J.T. ja H.T. vahelise müügilepingu täitmisest puudutab üksnes nimetatud isikute (s.o lepingu poolte) endi vahelisi õigussuhteid ega anna esialgsetele ostjatele kui kõnealuse lepingu poolteks mitteolevatele isikutele alust esitada lepinguesemega seotud nõudeid ja vastuväiteid. Esialgsetel ostjatel (P.S.ul ja T.S.l) oleks õigus tugineda üksnes nende ja müüja J.T. vahelisele võlasuhtele. Samadel põhjustel ei ole asjakohased apellandi viited hageja poolt valitud täitmise viisi (raha kandmine notari deposiitkontole) ebakohasusele ning väide, mille kohaselt on hageja nõustunud tasuma üksnes 336 000 krooni. Müügilepingu pooleks olev J.T. ei ole hageja poolsele müügilepingu rikkumisele tuginenud ega võtnud tarvitusele õiguskaitseabinõusid, mille tagajärjel oleks tema kui müüja vabanenud kohustusest anda lepingueseme omand hagejale üle. Seega on J.T. kui müüja hageja poolset müügilepingu täitmist aktsepteerinud ning müügilepingu pooltel ei ole nendevahelise lepingu täitmise osas erimeelsusi.
2. Kolleegium ei pea asjakohaseks ka apellandi viidet AÕS §-le
3. Nimetatud säte reguleerib ostja ja ostueesõiguslase vahelisi suhteid juhul, kui ostueesõiguse teostamise objektiks on kinnisasi. Käesolevas asjas ei ole aga tegemist kinnisasjaga vaid ehitise kui vallasasja mõttelise osaga. Ringkonnakohtu arvates puudub vallasasja suhtes ostueesõiguse teostamisel alus kohaldada AÕS § 261 1 ka analoogia korras. Seaduse analoogia kohaldamine eeldab seaduses niisuguse lünga olemasolu, mida seadusandja soovinuks tegelikult vältida. Seaduse lüngaga on tegemist üksnes siis, kui seadusest tulenev regulatsioon on tema enese mõtet ja seesmist eesmärgiasetust silmas pidades ebatäielik, s.o täiendamist vajav, ning seadusandja ei ole teadlikult piiranud sätete kehtivust üksnes teatud juhtumikoosseisudega. Kolleegium on seisukohal, et

-i ostueesõiguse sätteid ei saa pidada lünklikuks seetõttu, et nende hulgas ei sisaldu AÕS § 2611 taolist regulatsiooni. Nii

kui AÕS § 2611 jõustusid üheaegselt (01. juulil 2002.a), millest alates tuleb teha selget vahet kinnis- ja vallasasjade ostueesõiguse õiguslikul tähendusel. Asjaõigusseaduses sisalduvad kinnisasja ostueesõiguse sätted on erinormideks

-i §-de 244-253 suhtes. Asjaolu, et AÕS § 2611 taolisi sätteid ei 9

§ 209

ei ole valduse saamise üle otsustamisel asjassepuutuv, kuna nimetatud sättega reguleeritakse müüja kohustust asi ostjale üle anda, mitte aga seda, millistel tunnustel saab lugeda asja valduse üleantuks asjaõigusseaduse tähenduses. Ka ei tulene asjaolust, et TsÜS § 56 kohaselt on asja mõtteline osa tegelikkuses piiritlemata, nagu ei tuleks vallasasja mõttelise osa võõrandamisel järgida AÕS § 92 sätestatut, mille kohaselt tuleb omandi üleandmiseks lisaks asjaõiguskokkuleppe sõlmimisele anda omandajale üle ka vallasasja valdus. Asjaõigusseaduse mõtte kohaselt saab kaasomandis oleva asja mõttelise osa omandi üleandmisel valduse üleminek toimuda muuhulgas selliselt, et mõttelise osa omandajast saab asja kaasvaldaja. Seejuures võib ka kaasvalduse omandamine toimuda AÕS § 36 lõigetes 1 ja 2 sätestatud viisidel, seega muuhulgas ka üleandja ja omandaja kokkuleppel. 42. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, nagu rikkunuks apellandi ja kostja P.S.u huve ja õigusi J.T. omaksvõtt selles, et J.T. kohustus tegema tahteavalduse omandi üleandmiseks hagejale. Linnakohus on õigesti märkinud, et tulenevalt

§ 244

lg-st 6 on kostjate vahel sõlmitud käsutustehing tühine ning seaduse kohaselt on kostja J.T.l võimalik uut kehtivat käsutustehingut sõlmida üksnes hagejaga kui ostueesõigust omava isikuga. Seetõttu ei saa kostja J.T. omaksvõtt ka teiste kostjate õigusi ega seaduslikke huve rikkuda. Kolleegium märgib, et hagi rahuldamine või mitterahuldamine ei sõltu siinkohal kostja J.T. tahtest – temapoolsel keeldumisel hagejale lepingueseme omandi üleandmiseks tulnuks kohtul hageja nõudel asendada kostja tahteavaldus omandi üleandmiseks vastavalt TsÜS § 68 lg-le

1. Samuti ei sõltunud kostja J.T. taganemisavalduse tühisuse tuvastamine kostja omaksvõtust, kuna kohus tuvastas tühisuse aluseks olevad õiguslikud asjaolud lähtudes asjaomastest õigusnormidest. Kohus ei ole ka teinud otsustust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja on menetluse käigus tuginenud sellele, et maa tagastamise nõudeõigust ei oleks loovutatud ilma vaidlusaluse ehitise mõttelise osa käsutustehinguta. Linnakohus leidis õigesti, et TsÜS § 85 ja AÕS RakS § 13 lg 3 kohaselt on maa nõudeõiguse loovutamine tühine, kuna maa nõudeõiguse loovutamise tehingut ei oleks tehtud ilma lepingu põhiosata, s.o ehitiste müügita. Hageja nõue ei olnud suunatud maa nõudeõiguse üleandmisele vaid nõudeõiguse loovutamise tühisuse tunnustamisele, missuguses osas kohus on ka seisukoha võtnud seejuures nõude piire ületamata.
2. Kolleegium leiab, et linnakohus ei ole rikkunud protsessiõiguse normi, mõistes kohtukulud 10