KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ülle Jänes, Ulvi Loonurm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 09. juuni 2006 Tallinn Tsiviilasja number 2-04-538 Tsiviilasi H.N.i hagi määramiseks Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 20.02.2006 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik H.N.i apellatsioonkaebus Menetluse liik Menetlusosalised ja nende esindajad kirjalik menetlus Apellant H.N., esindaja adv Mati Maksing Vastustaja E.I.H.V.P., esindaja adv Matti Reinsalu E.I.H.V.P. vastu juurdepääsu Resolutsioon 1. Jätta Pärnu Maakohtu 20.02.2006 otsus muutmata. 2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. 3. H.N.i apellatsioonimenetluse kohtukulud jätta tema enda kanda. Edasikaebamise kord Ringkonnakohtu otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest alates. Asjaolud, hageja nõue ja põhjendused 1. H.N. palus määrata põllumajandusmasinatega juurdepääsu temale kuuluva Koeru vallas, Ervita külas asuva Hällimäe kinnistu põllumaa osale E.I.H.V.P. omandis oleva Kiusu kinnistu kaudu. Hagejal puudub juurdepääs oma kinnisasja ühelt osalt (elamut ümbritsev maa) sama kinnisasja teisele osale (põllumaa suurusega ca 10 ha). Hagejal ei ole võimalik pääseda oma põllumaale ka avalikult kasutatava tee kaudu. Kostja kinnistu on ümbritsetud hageja kinnistust. Hageja kinnistul asub üldkasutatav tee, mis jätkub kostja kinnistul. Ainult selle üldkasutatava tee kaudu pääseb hageja oma elamu juurest põllumajandusmasinatega põllumaale. Selline tee oli ajalooliselt kujunenud ja seda kasutati varem hageja põllumaale pääsemiseks. Oma kinnistule ei ole hagejal võimalik teed rajada. Hageja ei pea otstarbekaks nõuda juurdepääsu üle teiste kinnistute, kuivõrd kõigi teiste hageja põllumaaga piirnevate kinnistute puhul oleks juurdepääsuna kasutatav tee oluliselt pikem ja omanikele niisugune kasutus koormavam kui kostjale. Lisaks on uue tee rajamine hagejale oluliselt koormavam kui kostjale senise tee kasutamise võimaldamine. Uue tee rajamine ei pruugi põllumajandusmasinate eripära arvestades anda ka soovitud tulemusi. Kostjale kuuluv 2 erastamistehinguga omandatud kinnistu asub praktiliselt hagejale tagastatud kinnistu moodustanud ja varem hageja sugulastele kuulunud maal. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 156 lg 2 näeb ette senise ühendustee säilimise kinnistu osade vahel. Kostja vastuväited 2. Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal on juurdepääs avalikult teelt oma kinnistule, sealhulgas vaidlusalusele maatükile. Küsimust ligipääsu puudumisest hageja kinnistu eraldi seisvale osale tekkida ei saa, kuna vaidlusaluse maatüki õue osa ja põllumaa osa ei ole kinnisasja eraldi seisvad osad. Vaidlusalune maatükk on üks ja selle õu ning põllumaa on ühendatud. Põllumaad, millele juurdepääsu hageja üle kostja kinnistu nõuab, on seisnud kasutamata juba 14 aastat. Kostjale teadaolevalt pole hagejal ka ühtegi sellist põllutöömasinat, millega põllumaad harima hakata. Hageja nõude rahuldamine tekitab olukorra, kus kevadest sügiseni peab kostja taluma, et tema õues sõidavad põllumajandusmasinad. Lisaks asub hageja nõutud läbipääsuteel kostja elamut teenindav settekaev, mis tuleks sulgeda. Hageja saavutaks mõne puu mahavõtmisega vajaliku laiusega läbipääsu põllumaale oma kinnistu kaudu. Hageja ei pea ehitama selleks uut teed, kuna põllumajandusmasinad ei vaja seda. Hageja saab juurdepääsu oma põllumaale tekitada ka nn Graubergi tee kaudu. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused 3. Kohus jättis hagi rahuldamata. Asjas uuritud kinnistamisotsuse kohaselt koosneb hageja Hällimäe kinnistu kahest katastriüksusest - 31402:002:0056 ja 31402:002:0057. Seega koosneb hageja kinnistu kahest eraldi seisvast maatükist (lahustükist). Kinnisasja lahustükid asuvad kahel pool Väinjärve-Ervita-Rõhu maanteed. Käesolev vaidlus hõlmab vaid hageja kinnistu üht osa, st katastriüksust 31402:002:0056. 4. Asjas uuritud tõendid (eksplikatsioon, individuaalelamu projekt, kinnistu plaanid, videosalvestused, tunnistajate ütlused) kinnitavad, et hageja Hällimäe kinnistu asub vahetult Väinjärve-Ervita-Rõhu maantee ääres, et sellelt maanteelt kulgeb tee läbi hageja kinnistu ja viib kostja kinnistuni. Tõendatud on, et Väinjärve-Ervita-Rõhu maanteelt läbi hageja kinnistu kostja kinnistuni viiv tee on Koeru valla omandis. Vaidlust ei ole selles, et eelnimetatud kohaliku tähtsusega tee on sõidukitega, sealhulgas ka põllumajandusmasinatega, läbitav. Viimatinimetatud asjaolu kinnitas ka tunnistaja A.T.. Seega kinnitavad asjas uuritud tõendid kogumis, et hagejal on juurdepääs avalikult teelt kohaliku tähtsusega tee kaudu katastriüksusele 31402:002:0056, st oma kinnisasjale ja seda ka sõidukitega, sealhulgas põllumajandusmasinatega. Seega ei ole täidetud esmane eeldus AÕS § 156 lg 1 kohaldamiseks – vajaliku juurdepääsutee puudumine hageja kinnisasjale. 5. Asjaolu, et Väinjärve-Ervita-Rõhu maanteelt on võimalik põllumajandusmasinatega pääseda Koeru valla omandis oleva tee kaudu hageja vaidlusalusele maatükile, kinnitas ka hageja. Samas väitis hageja, et sellisel viisil on talle tagatud küll juurdepääs avalikult teelt oma õuealale, kuid mitte kostja kinnistu taga asuvale põllumaale. Kuna vaidlusalune maatükk koosneb olemuslikult erinevatest osadest (õu ja põllumaa), tuleb neid hinnata kinnisasja eraldi seisvate osadena AÕS § 156 mõttes. Kostja leidis, et vaidlusaluse maatüki puhul on tegemist ühe maatükiga, mille õu ja põllumaa on omavahel ühenduses. Tegemist ei ole kinnisasja eraldi seisvate osadega AÕS § 156 lg 1 mõttes. Kohus asus seisukohale, et AÕS § 156 lg 1 mõttes on omanik õigustatud nõudma juurdepääsu üle võõra kinnisasja juhul, kui tema kinnisasjal puudub 1) ühendus avalikult kasutatava teega või 2) ühendus kinnisasja eri osade (iseseisvate maatükkide, lahustükkide) vahel. Käesolevas vaidluses ei ole hageja 3 tuginenud asjaolule, et tal puudub ühendus kinnisasja eri osade, st katastriüksuste 31402:002:0056 ja 31402:002:0057 vahel. 6. Uuritud tõendid (eksplikatsioon, kinnistu plaanid, videosalvestused) kinnitavad, et vaidlusaluse maatüki (katastriüksus 31402:002:0056) sees on kostja kinnistu, kusjuures hageja kinnistu ümbritseb kostja kinnistut igast küljest. Kinnistamisotsus ning asjas uuritud kirjalikud tõendid kinnitavad, et hageja vaidlusalune kinnistuosa on üks ja iseseisev maatükk maakatastriseaduse § 2 p-de 7 ja 8 mõttes. Asjaolu, et vaidlusalune maatükk jaguneb kasutusviisi poolest õueosaks ja põllumaaks ei tähenda, et tegemist oleks kinnisasja eraldi seisvate osadega AÕS § 156 lg 1 mõttes. Hinnates kõiki asjas uuritud tõendeid kogumis asus kohus seisukohale, et hagejal puudub esitatud asjaoludel õiguslik alus nõuda juurdepääsu oma kinnistu katastriüksusel 31402:002:0056 asuvale põllumaale üle kostja kinnistu, kuna hagejal on olemas põllumajandusmasinatega ligipääs avalikult teelt kohaliku tähtsusega üldkasutatava tee kaudu oma kinnisasjale (katastriüksusele 31402:002:0056) ning vaidlusaluse maatüki kasutusviisilt erinevad osad ei ole käsitletavad kinnisasja erinevate osadena AÕS § 156 lg 1 mõttes. 7. Uuritud eksplikatsioon, projekt, kaardid, fotod, videomaterjalid ja tunnistajate ütlused annavad kinnitust sellest, et kostja individuaalelamu projekt koostati 1975.a. Ajavahemik projekti koostamisest kuni kinnistute moodustamiseni on mitukümmend aastat. Uuritud tõendid, sealhulgas hageja tunnistaja A.T.i ütlused, kinnitavad kostja vastuväidet, et alates ajast, mil kostja alustas maja ehitamisega, vaidlusaluse tee jätku kostja kinnistu taga asuvale põllumaale jõudmiseks kasutatud ei ole. Käesolevaks hetkeks on kujunenud olukord, kus vaidlusaluse tee mõtteline jätk asub kostja õues, kostja elumaja ja kõrvalhoone vahelisel alal. Vaidlusalusel alal asub ka kostja elamut teenindav settekaev. Kostja õuealalt edasi kuni hageja põllumaani teed ei ole – mõtteliselt jätkuks hageja nõutav läbipääs sel alal üle kostja põllumaa (kesa). 8. Uuritud eksplikatsioon, kaardid, fotod ja videomaterjalid kinnitavad, et hageja vaidlusaluse maatüki erineva kasutusega osad (õu, põllumaa) on omavahel ühendatud kostja kinnistust nii põhja- kui lõunapool. Kostja kinnistust põhjapoole jääb metsamaa, lõunapool on poolte kinnistute piiripunktis ühenduskoht, mida pooled kohtumenetluses kokkuleppeliselt nimetasid „pudelikaelaks“. Selles nn „pudelikaelas“ kasvavad puud ja põõsad, mille kaugused poolte kinnistute piiripostist on järgmised: piiripostist esimese puuni (jalakas ümbermõõduga 0,5
- m)2,2 m, teiseni (põõsataoline taim, hageja väitel juurevõsudest kasvanud kastan) 2,9 m, kolmandani (eelmisega sarnane põõsataoline taim, hageja väitel samuti juurevõsudest kasvanud kastan) 3,7 m, neljandani (nulg ümbermõõt 0,6
- m)6,2 m, viiendani (sarapuu) 8,5 m. Seega on nn „pudelikaelas“ võimalik jalaka ja kahe juurevõsudest põõsaks kasvanud kastani mahavõtmisega saavutada ca 6,2 m laiusega läbipääs. Sellise laiusega läbipääs võimaldab põllumaale pääsemise suurema osa põllumajandusmasinatega. Mahavõetavad puu ja põõsad ei kujuta endast vääristaimi. Eelkirjeldatud „pudelikaelast“ kulgeb mööda hageja kinnisasja sirgjoonena maa-ala kuni üldkasutatava teeni. Nimetatud ala ääristavad kostja kinnistu poolt puud, hageja õueala poolt viljapuud ja mesitarud. Vahemaa kostja kinnistu äärsete puude ja mesitarude vahel on puude tüvest mõõtes ca 15 m ja võrast mõõtes ca 11 m. Sellise laiusega ala võimaldab läbipääsu põllumajandusmasinatega. Lisaks kinnitavad esitatud ja uuritud tõendid kogumis, et nn “pudelikaelani“ on võimalik luua ühendus ka nn Graubergi tee kaudu. Seega kinnitavad uuritud tõendid, et hagejal on oma kinnisasjal reaalsed võimalused saavutada piisava laiusega ühendus põllumaa ja avalikult kasutatava tee vahel. Nimetatud kohtu seisukohta toetavad ka tunnistaja V.P. ja J.K. ütlused, kes maanõuniku ja vallavanemana on sama probleemi püüdnud kohtueelselt lahendada. 4 Puude mahavõtmisega kaasnev kulu ei ole võrreldav kostja privaatsust ja eraelu häiriva talumiskohustuse ulatusega olukorras, kui kevadest sügiseni läbivad tema õue rasked ja kõrge müratasemega põllumajandusmasinad. 9. Hageja leidis, et ühenduse loomine üle oma kinnisasja koormab teda enam kui koormaks kostjat läbipääsu võimaldamine hageja nõutud viisil ja seda põhjusel, et 1) puude/põõsaste langetamine nn „pudelikaelas“ avab hageja kinnistu valitsevatele lääne-edelatuultele ning 2) et hageja peab ehitama oma kinnisasjale tee pääsemaks nn „pudelikaelani“. Hageja ei ole oma eelnimetatud väited põhistanud. Asjas ei ole esitatud ühtegi tõendit selles, et hageja elukohas ja/või Eestis üldse esineksid valdavalt edela-läänetuuled. Neid asjaolusid ei saa kohus hinnata ka üldiselt teadaolevateks, kuna sellised asjaolud ei olnud teada isegi kostjale, tema esindajale ja hageja esindajale. Asjas uuritud tõendid ei kinnita, et ühe jalaka ja kahe põõsastena kasvava kastani mahavõtmisel muutuks hageja kinnistu või mõni selle osa tuultele sedavõrd avatuks, et see hakkaks häirima/takistama kinnisasja või mõne selle osa otstarbekohast kasutamist ja/või vähendaks oluliselt kinnisasja väärtust. Asjas ei ole esitatud ka ühtegi tõendit selles, et arvestades nõude eripära (läbipääsu nõutakse vaid põllumajandusmasinatele, mis üldiselt teadaolevana on oma tehnilistelt omadustelt võimelised liikuma ka looduslikul pinnasel) oleks möödapääsmatult vajalik rajada nn “pudelikaelani“ jõudmiseks tee. Samuti puuduvad asjaolud ja tõendid selle kohta, milliseks võivad uue tee rajamise vajaduse korral kujuneda sellega kaasnevad kulud. Lisaks nähtub uuritud tõenditest, et ka läbipääsu korral üle kostja kinnistu võib tekkida tee rajamise vajadus osas, mis kulgeb üle kostja põllumaa (kesa). Samuti tuleb lahendada läbipääsuteele jääva ja kostja elamut teenindava settekaevu küsimus. Milliseks võivad kujuneda eelmärgitud asjaolude lahendamisega kaasnevad kulud, selle kohta asjas tõendeid esitatud ei ole. Vajadust põhistada oma nõude asjaolusid selgitas kohus hagejale korduvalt. Samuti andis kohus korduvalt pooltele võimalusi täiendavate tõendite esitamiseks. Kuigi uuritud tõendid kinnitavad, et kostja settekaev ei olnud projekteeritud kohta kus see praegu asub, puudub kohtul alus kahelda kostja seletustes, mille kohaselt esinesid objektiivsed asjaolud settekaevu asukoha muutmiseks (settekaevu ei olnud võimalik projektil märgitud kohta teha, kuna see asus kõrgemal elamu tasapinnast). Seda enam, et ka hageja ei seadnud kostja eelmärgitud põhjendusi kahtluse alla. 10. Nõustuda tuleb hageja esindajaga selles, et juurdepääsu määramisel tuleb arvestada väljakujunenud tavadega. Samas ei veena esitatud ja uuritud tõendid, et hageja põllumaale pääsemine hageja kirjeldatud viisil oleks hinnatav väljakujunenud tavana. Väljakujunenud tava tähendab, et pääsemine hageja põllumaale hageja kirjeldatud viisil on toimunud juba aastakümneid, st pikka aega. Käesolevas asjas uuritud tõendid kinnitavad vaid, et vaidlusaluse tee jätku kasutati hageja põllumaa osale pääsemiseks 1970-ndate aastate esimesel poolel. Tõendeid, et seda teed oleks kasutatud kirjeldatud viisil enne eelmärgitud aega, asjas esitatud ei ole. Samas on tõendatud, et alates ajast mil kostja hakkas maja ehitama, seda teed kasutatud ei ole. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et hageja nõutud viisil läbipääsu puhul on tegemist väljakujunenud tavaga, ei kaalu see tuvastatud asjaolusid arvestades üles kostja privaatsuse ja kinnisasja väärtuse säilitamise huvisid. 11. AÕS § 156 lg 2 kohaldamiseks puudub alus – hageja kinnistu, sealhulgas ka vaidlusalune maatükk, ei ole kaotanud ühendust avaliku teega. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused 12. H.N. palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellant leiab, et kohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 1. 5 Kohus jättis kohaldamata AÕS § 156 lg 1 ja tuvastas ekslikult kohaldamise eelduste puudumise. Samuti jättis kohus põhjendamatult käsitlemata võimaluse kohaldada AÕS § 156 lg 2. 13. Kohus tuvastas otsuses, et vaidlusaluse maatüki osad ei ole käsitletavad kinnisasja eraldiseisvate osadena. Samas asus kohus uurima, kuidas saaks luua ühendust samade osade vahel. Kohus jättis ühelt poolt hagi rahuldamata, kuna vaadeldavad kinnisasja osad ei ole eraldiseisvad ja teisalt põhjusel, et samade osade vahel on võimalik rajada ühendus hageja kinnistu kaudu. Kui tegemist ei oleks eraldiseisvate osadega, siis ei tõusetuks ka küsimust ühenduse rajamisest, sest ühenduse puudumine on eraldiseisvuse esmaseks tunnuseks. 14. Nõustuda ei saa kohtu käsitlusega kinnistu eraldiseisvate osade mõiste sisustamisest. Kinnistu eraldiseisvaks osaks on vaja lugeda kinnistu iga osa, mis ei oma kinnistu teiste osadega vaadeldava osa sihipärast kasutamist võimaldavat ühendust. Sarnaselt tõlgendas eraldiseisva osa ja AÕS § 156 lg 1 kohaldamise eelduste temaatikat Riigikohus otsuses nr 3-2-1-33-04. Antud juhul on oluline pidada hageja kasutuses olevat õueala ja põllumaad kinnistu eraldiseisvateks osadeks, kuivõrd puudub võimalus pääseda õuealalt, aga seega ka avalikult kasutatavalt teelt põllumaadele põllumajandusmasinatega. Nimetatud põhjusel on täidetud eeldused AÕS § 156 lg 1 kohaldamiseks ja hageja soovitud juurdepääsu määramiseks. 15. Kohus ei olnud objektiivne ega kohelnud pooli võrdselt tõendamiskoormise jaotamisel, lugedes üldiselt teadaolevaks kostja väite, et põllumajandusmasinad ei vaja liikumiseks teed, kuid samas jättis arvestamata vähemalt samavõrd üldiselt teadaoleva asjaolu, et tuultele avatud õuemaaga kinnisasja väärtus on väiksem võrreldes puude või hekiga ümbritsetud õuealast. Kohus ei põhjendanud kummagi väite juures, mis annab alust kaevatavas otsuses kujundatud seisukohale. Kohtu viited poolte ja nende esindajate ütlustele ei ole asjakohased, kuivõrd nimetatud ütlused ei saa käesoleva asja lahendamisel olla tõenditeks. Kohus ei selgitanud otsuses, milliste allikate põhjal on ta eelnimetatud väited lugenud üldtuntuks. Kohus eiras TsMS § 7 ja jaotas tõendamiskoormise poolte vahel ebakohaselt. 16. Põllumajandusmasinaga teatud maaosa teeks kasutamise eeliseks on see, et sealne pinnas põllumajandusmasinat piisavalt kannab. Asjas on tuvastatud, et hageja poolt juurdepääsuks taotletaval alal kulges ajalooliselt tee, samuti, et kostja kasutab sama ala sõidukite liikumise- ja hoiukohana. Seeläbi on tõendatud, et vastava ala pinnas on piisavalt tugevdatud liikumiseks sellel põllumajandusmasinatega. Kostja ei väitnud ega tõendanud vastupidist. Samas puuduvad tõendid, et mõni teine alternatiivne läbipääs oleks kunagi olnud kasutusel teena. Seega ei saa eeldada piisavalt kandva aluspinnase olemasolu muudel vaidlusalustel aladel. 17. Kohus nõustus hagejaga, et nõutaval viisil oli ajalooliselt kujunenud teeühendus hageja õueala ja põllumaade vahel olemas seni, kuni kostja asus tegema tee kasutamiseks takistusi. Vaidlustatud kohtuotsuses aga puudub selle asjaolu käsitlus, et takistas tee senist kasutamist just kostja, kes oma tegevusega, sh elamu projektis kavandatust erinevalt ehitades, põhjustas tee kasutamise edasise võimatuse. Kohus jättis ka tähelepanuta, et vajalik ühendus hageja õueala ja põllumaa vahel katkes seetõttu, et kostja erastas põhjendamatult ja sisuliselt ka õigustamatult tee alla jäänud maa. 18. Videosalvestuste ja plaanimaterjalidega on käesolevas vaidluses tõendatud, et nn Graubergi teed ei ole võimalik läbida laiema, kui 4,3 m sõidukiga ja sama teed ei saa ka sissesõiduteena hageja kinnistule kasutada laiema, kui 6,1 m sõidukiga. Samas on tuvastatud, et põllumajandusmasina juures tuleks lähtuda laiusest 8 m. Kohus jättis alternatiivseid juurdepääsuvõimalusi käsitledes tähelepanuta, et need asjaolud 6 koosmõjus raskendavad oluliselt alternatiivse tee rajamist ka muudes aspektides, kui kattepinnase või hageja ja kostja kinnistu piirikohal asetseva haljastuse vaatekohast. 19. Kostja väited, et tee kasutamine hageja poolt oleks kostjale tõsiseks koormaks, on paljasõnalised ega ole kooskõlas asjas kogutud tõenditega. Kohus on põhjendamatult järeldanud, et taotletud viisil juurdepääsu määramine tooks kaasa kostja õue läbimise raskete ja kõrge müratasemega põllumajandusmasinatega kevadest sügiseni. Kohus on sellise väitega väljunud kostja vastuväidete piiridest, aga ka jätnud hindamata taotletava juurdepääsu kaudu haritava maa suuruse ja sellest tuleneva reaalse koormise kostjale. Videosalvestuselt nähtus, et kostja kasutab vastavat ala ka ise mootorsõidukitega liikumiseks, alal ei ole ehitisi, rajatisi ega puid-põõsaid. Seega on pigem põhjendatud hageja seisukoht, et kostja kinnisasjal asuva senise tee kasutamine hageja poolt ei ole kostjale oluliselt koormav. Vastus apellatsioonkaebusele 20. E.I.H.V.P. palus jätta maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused 21. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. 22. AÕS § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt või kinnisasja eraldi seisvalt osalt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Juurdepääsu asukoht, kasutamise tähtaeg ja tasu määratakse kokkuleppel. Kui kokkulepet ei saavutata, määrab juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus. Juurdepääsu määramisel tuleb arvestada koormatava kinnisasja omaniku huve. Nimetatud sätte eesmärk on võimaldada kinnisasja omanikule vajalik juurdepääs avalikult teelt üle teise kinnisasja oma kinnisasjale nii, et võimalikult vähe koormata koormatava kinnisasja omaniku huve. Seega juurdepääsu nõude rahuldamise esmane eeldus on avalikult teelt vajaliku juurdepääsu puudumine hageja kinnisasjale. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus tõendeid hinnates õigesti, et hagejal on juurdepääs avalikult teelt (Väinjärve-Ervita-Rõhu maantee) Koeru vallale kuuluva kohaliku tähtsusega tee kaudu tema kinnisasjale, sh põllumaale ja seda ka sõidukitega, sealhulgas põllumajandusmasinatega. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et kostja kinnistu on hageja kinnistu sees ning hageja kinnistu ümbritseb kostja kinnistut igast küljest. Seega on hageja kinnistu erineva kasutusviisiga osad (õu ja põllumaa) omavahel ühendatud ning hagejal on võimalik põllumajandusmasinatega pääseda põllumaale kostja kinnistut läbimata. Kuna hagejal on vajalik juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt olemas, ei ole täidetud esmane eeldus AÕS § 156 lg 1 kohaldamiseks. 23. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kohus jätnud põhjendamatult käsitlemata võimaluse kohaldada AÕS § 156 lg-t 2. Kohus on asja lahendamisel seotud küll poolte esitatud asjaoludega, kuid mitte nende antud õigusliku kvalifikatsiooniga ja kohus kohaldab seadust ise. Pealegi maakohus põhjendas otsuses, milliste asjaolude puudumine ei võimalda käesoleva asja lahendamisel hageja viidatud õigusnormi kohaldada. 7 24. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus vastuolus eelnevaga (vt käesoleva otsuse p 22) asunud uurima, kuidas saaks luua ühendust kinnistu erinevate osade vahel. Isegi siis, kui hageja kinnistuga külgneb avalik tee, tuleb juurdepääsu nõude lahendamisel kaaluda, milliseid kulutusi peab hageja tegema oma kinnisasjalt (sh põllumaalt) avalikule teele pääsemiseks ning kas kostja kinnisasja juurdepääsuõigusega koormamine võiks olla hageja jaoks oluliselt odavam ja kostjat kui kinnisasja omanikku vähem koormav. Seega tuleb arvestada nii juurdepääsu nõudva kui koormatava kinnisasja omanike kõiki huve ja asjaolusid kinnisasjade kasutamisel, mida maakohus on antud juhul igakülgselt ka teinud. See, et kohus analüüsis otsuses, mil viisil on võimalik hagejal pääseda avalikult teelt põllumaale kostja kinnistut läbimata, ei muuda kohtu järeldust AÕS § 156 lg-s 1 sätestatud aluste puudumise kohta ebaõigeks. 25. TsMS § 231 lg 1 järgi võib kohus üldtuntuks lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Ringkonnakohtu hinnangul ei lugenud maakohus õigesti üldtuntud asjaoluks, et pärast ühe puu ja paari põõsa mahavõtmist muutuks kostja kinnistu tuultele sedavõrd avatuks, et hakkaks häirima/takistama kinnisasja või mõne selle osa otstarbekat kasutamist ja vähendaks oluliselt kinnisasja väärtust. Ringkonnakohus nõustub aga apellatsioonkaebuse väitega, et kohus luges ebaõigesti üldiselt teadaolevaks (üldtuntuks) asjaolu, et põllumajandusmasinad ei vaja liikumiseks teed. Tegemist ei ole sellise asjaoluga, mida saaks TsMS § 231 lg 1 järgi lugeda üldtuntuks. Samas ei anna see eksimus iseenesest alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kohtu tuvastatud asjaolude kohaselt lõpeb tee, mille kaudu hageja soovib pääseda oma põllumaale, kostja õues ning sealt edasi kuni hageja põllumaani teed ei ole. Mõtteliselt jätkuks hageja nõutav läbipääs üle kostja põllumaa (kesa). Kuna ka kostja kinnistu kaudu ei vii teed hageja põllumaani, ei muuda eelnimetatud kohtu eksimus kohtuotsust lõppjärelduses ebaõigeks, sest hageja peaks nii oma kui kostja kinnistu kaudu põllumaale pääsemiseks kasutama teeta ala või ehitama tee. Et hagejal on samaväärne juurdepääs oma kinnistule, sh põllumaale, avalikult teelt olemas, puudub mõistlik põhjendus, miks peaks hageja sõitma põllumajandusmasinatega põllule just üle kostja kinnistu. Seejuures ei oma asja lahendamisel tähtsust hageja tõendamata väide selle kohta, et kostja põllumaa (kesa) on kandvama aluspinnasega, kui hageja kinnistu osa, millist ta võiks põllule sõitmisel kasutada. 26. Maakohus tuvastas, et vaidlusaluse tee jätku kasutati põllumaale pääsemiseks üksnes 1970-ndate aastate esimesel poolel, mistõttu kohus tegi põhjendatult järelduse, et antud juhul ei ole tegemist ka tee kasutamisel väljakujunenud tavaga. Maakohus leidis põhjendatult ka seda, et hageja soov pääseda avalikult teelt oma põllumaale üle kostja kinnisasja ei kaalu antud juhul üles kostja privaatsuse ja kinnisasja väärtuse säilitamise huvi. Apellatsioonkaebuses esitatud hageja sellekohastele vastuväidetele on maakohus otsuses hinnangu andnud ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks seal toodut korrata. 27. Ringkonnakohtu hinnangul ei rajanud maakohus otsust poolte poolt esile toomata asjaoludele ja esitamata väidetele. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ja teha asjas teistsuguseid järeldusi, kui tegi maakohus. Kuna antud juhul puuduvad alused AÕS § 156 lg 1 kohaldamiseks, jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata. 8 28. Apellatsioonkaebuses esitatud tõendamata väited kostja ebaseaduslikkuse kohta jätab ringkonnakohus tähelepanuta. maa erastamise 29. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jäämisel jäävad hageja apellatsioonimenetluse kohtukulud kuni 31.12.2005 kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel tema enda kanda. Kostja kohtukulude hüvitamise taotlust ei esitanud. Ü. Jänes U. Loonurm A. Tänav