3.Välja mõista tulundusühistult Todis Servis Leo Kumar`i kasuks hüvitus kaheksa kuu keskmise palga ulatuses summas 10 000 (kümme tuhat) krooni, töölähetuse päevaraha 16 000 (kuusteist tuhat) krooni, lähetusülesande täitmisega seotud kulud 2240 (kaks tuhat kakssada nelikümmend) krooni. 4.Välja mõista tulundusühistuslt Todis Servis Leo Kumari kasuks õigusabikulud 6400 (kuus tuhat nelisada) krooni. 5.Välja mõista tulundusühistult Todis Servis riigituludesse riigilõiv 2220 krooni. Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantselei kaudu 24.04.2006.a. kell 16.00. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus otse Viru Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates kohtuotsuse menetlusosalistele kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Asjaolud 1 Hageja töötas kostja juures autojuhina alates 17.09.1998.a. töölepingu nr 36-09 B alusel. Hageja teatas 05.04.1999.a. kostjale kirjalikult töölepingu lõpetamisest seoses kostja poolt töölepingu tingimuste rikkumisega
Kostja lõpetas vastavalt 06.04.1999.a. käskkirjale nr 28 hagejaga 06.04.1999.a. töölepingu
Menetlus töövaidluskomisjonis 05.05.1999.a esitas Leo Kumar avalduse Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Töövaidluskomisjonile töövaidluse lahendamiseks tulundusühistuga Todis Servis. Töötaja taotles oma avalduses tunnistada temaga töölepingu lõpetamine
p 7 alusel ebaseaduslikuks; töölepingu lõpetamisel võtta aluseks
veebruari kuu palk summas 1250 krooni, 1999.a. märtsikuu palk summas 1250 krooni ja 1999.a. aprillikuu nelja päeva eest palka 208 krooni- kokku 2708 krooni; kompensatsioon saamata jäänud puhkepäevade eest; viivis 0,5 % iga väljamaksega viivitatud päeva eest alates 06.04.1999.a. kuni otsuse tegemise päevani- 13,54 krooni iga päeva eest; komandeeringu päevarahad reisi ajal Soome 02.12.1998.a. kuni 15.12.98.a., Saksamaale 06.01.1999.a. kuni 28.01.1999.a., 10.02.1999.a. kuni 28.02.1999.a., 06.03.1999.a. kuni 22.03.1999.a. kooskõlas sõidulehtede ja tahhograafi näitudega; kompenseerima 280 DM (2240 krooni) komandeeringukulusid (tankimine diiselkütusega 19.03.1999.a. Marl`i linnas Saksamaal); kompensatsioon ebaseadusliku vallandamise eest kuue kuupalga ulatuses s.o. 7500 krooni ja komandeeringu summa 36500 krooni; kohustada tööandjat annulleerima tema tööraamatus kande nr 22 ja välja andma tööraamatu duplikaat ilma 06.04.1999.a. töölepingu põhjuse kandeta. Töövaidluskomisjoni 05.08.1999.a otsusega rahuldati Leo Kumari avaldus osaliselt. Töövaidluskomisjon otsustas: tööandjal TÜ-l Todis Servis väljastada Leo Kumarile tööraamatu dublikaat, kus on taastatud tõendite alusel eelmiste tööandjate juures tööraamatusse tehtud kanded; välja mõista TÜ-lt Todis Servis Leo Kumari kasuks 6750 krooni töölähetuskulude katteks, 1740 krooni ebaseaduslikult lõpparvest kinni peetud raha ja hüvitis 1250 krooni suuruses summas lõpparve kinnipidamise eest, kokku 9470 krooni, sellest kuulub viivitamatule täitmisele 2990 krooni (1740 +1250); jätta avaldus töölepingu lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamise, töölepingu lõpetamise aluse formuleeringu muutmise, kasutamata jäänud puhkusetasu ja viivise nõudes lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest rahuldamata. Hageja nõue ja põhjendused Kohtule 27.08.1999.a. esitatud hagiavalduse kohaselt töötas hageja alates 17.09.1998.a Tulundusühistus (TÜ) Todis Servis autojuhina töölepingu alusel. Töölepingu tingimuste järgi kohustus kostja maksma igakuiselt palka hiljemalt 20. kuupäeval. Vastavalt Palgaseaduse § 27 lg-le 2 töötajatel, kes on suunatud lähetusse, hüvitatakse päevaraha teekonna aja eest ja muud kulud, mis on seotud lähetusülesannete täitmisega. Kostja rikkus süstemaatiliselt töölepingu tingimusi ja seadust. Hagejale ei makstud palka 1999.a. veebruari ja märtsi eest; päevaraha Soome lähetuse eest alates 02.12.1998.a. kuni 15.12.1998.a. ja Saksamaale (jaanuaris, veebruaris ja märtsis 1999.a.), samuti ei võetud tasumiseks kaubatšekki diiselkütusega varustamise kohta 19.03.1998.a. Marl`i linnas Saksamaal. 2 Seoses selliste rikkumistega hageja teatas kirjalikult 05.04.1999.a kostjale töölepingu lõpetamisest Töölepingu seaduse (
) § 82 alusel. Järgmisel päeval, 06.aprillil 1999.a., kostja vallandas hageja töölt
Töölepingu lõpetamisel ei makstud hagejale lõpparvet ega hüvitist puhkuse eest põhjusel, et hageja olevat tekitanud firmale kahju reisi ajal Soome. Hageja pöördus 05.05.1999.a Ida-Virumaa Töövaidluskomisjoni poole. 05.08.1999.a tegi komisjon otsuse välja mõista kostjalt hageja kasuks 6750 krooni töölähetuskulude katteks, 1740 krooni ebaseaduslikult lõpparvest kinni peetud raha (sealhulgas 618 krooni kasutamata puhkuse eest) ja hüvitis 1250 krooni lõpparve kinnipidamise eest. Muud hageja nõuded jättis komisjon rahuldamata, küsimust hageja vallandamise kohta ei uuritud. Hagejaga töölepingu lõpetamine usalduse kaotamise tõttu on seadusevastane ja põhjendamatu. Hageja kaotas töö oma erialal kostja süü tõttu. Tööraamatus tehtud kande tõttu ei võeta hagejat tööle juba viis kuud. Kostja ei maksnud hagejale 1999. jaanuari eest – päevaraha (lähetusraha) summas 3000 krooni, 1999.a. veebruari eest – päevaraha 3000 krooni, 1999.a. märtsi eest – 3000 krooni. Neid avansisummasid on Töövaidluskomisjon ekslikult arvestanud kui hageja poolt saadut. Kostja ei ole tasunud hagejale päevaraha reisi eest Soome summas 4900 krooni (14 päeva x 350 krooni). Samuti ei ole kostja hagejale tasunud lähetuskulusid 280 DM (2 240 krooni) diiselküttega varustamise eest Marli linnas. 1999.a. jaanuaris oli hageja välismaal mitte 19 ööpäeva, vaid 21 päeva; veebruaris – mitte 15 päeva vaid 17 päeva; märtsis mitte 11 päeva vaid 13 päeva. Saamata jäänud päevarahad moodustavad 2100 krooni (350 krooni x 6 päeva). Kokku saamatajäänud raha (lähetuskulude hüvitis) moodustab 18240 krooni. Juhindudes töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 3,6,7,11 ja 21, töölepinguseaduse § 117 lg 1ja 2 ja § 119 lg 2, individuaaltöövaidluste lahendamise seaduse § 24, 28 lg 1, 29 lg 2 ja 4, 30 lg 2 ja palgaseaduse § 27 lg 2 palub hageja: 1) tunnistada töölepingu lõpetamine hagejaga
p 7 alusel ebaseaduslikuks, 2) lugeda vallandamise aluseks hageja algatus
82 lg 1 järgi, 3) välja mõista kostjalt hüvitis kahe keskmise palga ulatuses, s.o. 2500 krooni
lg 2 järgi, 4) välja mõista kostjalt hageja kasuks hüvitis seadusevastase vallandamise eest kuue keskmise palga ulatuses, s.o. 7500 krooni, 3 5) kohustada kostjat välja maksma hagejale päevaraha 9000 krooni avansiaruande järgi, samuti arvestamata päevaraha 1998.a detsembri eest 4900 krooni ja 1999.a jaanuari, veebruari ja märtsi eest summas 2100 krooni, 6) kohustada kostjat tasuma hagejale lähetuskulud 2240 krooni diiselküttega varustamise eest 19.03.1998.a. Kostja vastus Kirjalikus vastuses (tl 13-14) kostja hagi ei tunnistanud. Kostja peab hageja haginõuet põhjendamatuks ning rahuldamisele mittekuuluvaks. Tööleping sõlmiti hagejaga 17.09.1998.a ja lõpetati 05.04.1999.a töölepingu seaduse § 86 p 7 alusel. Töölepingu lõpetamise aluseks oli tööandjale kahju tekitamine summas 3510 FIM. Hageja Leo Kumari tegevus on tekitatud kahjuga otseses seoses. Saades kauba edasiviimiseks vastutas hageja (ametijuhendi alusel) selle täieliku kohaleviimise eest kaubasaajale, kuid lasi kauba Soome vedamisel rikneda. Kahju moodustas 3510 FIM. Selle summa tasus kostja Soome poolele täies ulatuses. Sellise veo tulemusena kaotas kostja äripartnerid, kellega ettevõttel olid pika aja jooksul head ja usalduslikud suhted. Oma käitumisega kaotas hageja tööandja usalduse ning seepärast lõpetati leping töölepingu seaduse § 86 lg 7 alusel. Töövaidluskomisjon jättis hageja nõuded selles osas rahuldamata. Kostja tunnistas oma süüd töölepingu lõpetamise ebaõiges vormistamises ning parandas tema poolt tehtud vea. Ei ole alust lugeda põhjendatuteks hageja väiteid tasumise tähtaja rikkumise kohta tööandja poolt, kuna töö liikuv iseloom, pidevalt suurte aruandlusaluste summade saamine, arveldused aruandlusaluste summade osas kutsusid esile mõningaid raskusi. Seepärast maksti jaanuari palk hagejale veebruaris, koos osaga veebruari palgast. Seisuga 01.03.1999.a moodustas võlgnevuse jääk palga osas 228 krooni. Kostja tunnistas töövaidluskomisjonis oma süüd 1740 krooni kinnipidamise ebaseaduslikkuses kahju võlgnevuse kustutamiseks. Kokku maksti lähetuskulusid hageja töötamise aja jooksul 9000 krooni, neist jaanuaris 3000 krooni, veebruaris 3000 krooni, märtsis 3000 krooni. Täiendavalt mõisteti töövaidluskomisjoni otsusega kostjalt välja 6750 krooni lähetuskulusid. Hageja nõue täiendavate lähetuskulude maksmiseks ei ole põhjendatud ja seepärast ei saa kostja neid rahuldada. Ei saa võtta tasumisele ka diiselkütuse tankimise kulusid, kuna nimetatud dokument ei vasta raamatupidamisseaduse nõuetele, puuduvad rekvisiidid ja teised nõutavad andmed. Ülaltoodu alusel peab kostja hageja haginõudeid ebaseaduslikeks ning palub kohtul teha otsus ja lükata hageja nõuded, kui asjaolude ja seadusega vastuolus olevad, tagasi. Menetluse käik Kohtuistungil hageja esindaja palus hagi rahuldada. Kohtukulude katteks välja mõista kostjalt hageja kasuks 6400 krooni. Hageja esindaja lisas, et kuna hagejaga ei olnud sõlmitud materiaalse vastutuse lepingut, ei saa ta vastutada koorma säilimise eest. Töötaja distsiplinaarvastutusele võtmise aeg on piiratud ühe kuuga sellest ajast, kui tööandja sai juhtunust teada. Faks Soomest, et mööbel on vigastatud, tuli TÜ-le Todis Servis 11.01.1999.a. Hageja vallandati 06.04.1999.a, s.t. 2,5 kuud hiljem. Käskkirjaga, mis oli justkui välja antud 06.04.1999.a., ei ole hageja tutvunud. Käskkirja eksemplari hagejale ei antud. Puuduvad distsiplinaaruurimise materjalid, mis on kohustuslik, kui tööleping lõpetatakse mingi rikkumise eest. Käskkirjas puuduvad asjaolud, mida hageja toime pani ja millal. Tehti kindlaks, et mööbel on vigastatud, aga milline osa on hagejal selles, seda kirjas ei ole. Kauba vastuvõtmisel pretensioone ei olnud, vigastuste kohta akte ei koostatud ja ei ole tõendatud, et TÜ-le Todis Servis on kahju tekitatud. Käskkirjas on märgitud, et L. Kumar oli Saksamaa reisi ajal 08.03.1999 kuni 19.03.1999 trahvitud summas 525 DEM. See summa ei 4 saanud kuidagi olla aprillikuu käskkirjas, kuna dokument selle kohta Saksamaalt saadi faksiga 02.08.1999.a Leo Kumari nimele. Käskkirja olemasolust ei räägita töölepingus, tööraamatus ega töövaidluskomisjoni materjalides. Järelikult käskkiri nr 28 on tehtud hiljem. Avansiaruannetele Leo Kumar ei ole alla kirjutanud. Keeldumine päevarahadest detsembris 14 päeva eest ei ole seaduslik. Hageja töölepingus ei ole märget, et töö on seotud lähetustega. Töövaidluskomisjon jõudis õigele järeldusele, et kui Leo Kumar käis lähetustes, peab olema TÜ Todis Servis kirjalik korraldus selleks, et saata Leo Kumar lähetusse. Kostja esindaja arvamus ei ole põhjendatud selles et kuna Leo Kumar mingid summad sai, on üks kõik, kas lugeda seda päevarahadeks või muuks summaks. Leo Kumari palk seiskute ajal detsembris, jaanuaris, veebruaris ja märtsis ei vähenenud. Kõik need arvestused on õiged, välja arvatud selle kohta kui palju hageja ja kus oli. Kostja luges mõnda päeva seisakuteks, kuid sellist väljendit, nagu autojuhi tööseisak, ei ole. Raamatupidaja võttis diiselkütuse kviitungi vastu kui lisa avansiaruandele. Kui hageja aprillis esitas töölt lahkumise avalduse ja järgmisel päeval ta vallandati tööandja initsiatiivil, siis tšekk anti talle tagasi. Seetõttu hageja leiab, et tšekk on vaja välja maksta summas 2240 krooni. Kohtuistungil kostja esindajad jäid kirjaliku vastuses esitatud vastuväidete juurde, hagi ei tunnistanud. Oma aruandes ei suutnud Leo Kumar seisakupäevi tõendada. Seetõttu kostja arvab, et Leo Kumar sel ajal tegeles isiklike asjadega. Leo Kumar jäi salakaubaga vahele. Ja sellel eesmärgil ta läbis 2 korda tollikontrolli. Esimese kontrollil ta läbis Petseris, kui ta viis Narvast mööbli Soome; teise ta läbis Viiburi tollis. Kostja tegi päringu tolli ja sai vastuse, et väikses ulatuses oli tal salakaupa, sigaretti. Erandkorras lubas kostja reisi tal lõpuni teha. Ja seda teades headest suhetest kaubavedaja ja saaja vahel. Kaup oli plommi all ja liikus. Kui plommid olid avatud, ja asjade materjalide juures on tõendus, millal plommid olid avatud, siis Leo Kumar isikuna, kes vastutas kauba eest, pidi saama akti, kui mööbel oli vigastatud. Leo Kumar seda kostjale ei esitanud. Leo Kumar varjas seda fakti, kui andis kauba üle Soome firmale. On olemas dokument selle kohta, mis summa oli kulutatud mööbli taastamisele. L.Kumari süü kauba vigastamises on 100% tõestatud. Mööbel oli Narva mööblikombinaadilt näituse jaoks ja nii sattusid need vigastatud mööblid näitusele. Näitusel see vigastus avastati, kuid Leo Kumaril olid dokumendid, et ta on mööbli üle andnud. Mööbli omanik, Soome firma, teatas sellest Narva mööblikombinaadile, et autojuht vigastas transportimise ajal mööblit. Narva- ja soomepoolsete firmade esindajad leppisid kokku teha mööbli remont kaubavedaja arvel. Kostja ei saanud Leo Kumarilt ei suulist, ega kirjaliku seletust, ta keeldus sellest tunnistajate juureolekul. Kostja leidis, et töösuhted hagejaga on lootusetud. Enne seda oli tal reis Saksamaale. Selle reisi vältel ta esitas võltsdokumendid kulutatud kütuse kohta. Kostja hoiatas teda ja see tšekk, mis on asja materjalide juures, on võltsitud. Selle reisi ajal Saksamaale ta müüs 2 uut autoratast. Kostja olin sunnitud saatma täiendavalt raha, et ta saaks reisi lõpuni teha. Leo Kumar ei selgitanud kostjale, kus ta oli neil päevil, millal oli talle seisakuna pandud. Kostja arvamusel ei ole normaalne kui inimene sõidab 400 km 4-5 päevaga. Kui juht on reisil, siis on tal olemas tahhogramm, mida ta peab vastavalt seadusele täitma. Hagejal ei olnud 11 päeva kohta tõendust, kus ta oli, teises kuus ei teadnud kostja kus hageja oli 4 päeva. Kui juht toob aruande, siis toob ka tahhogrammi, ja seda kontrollib ka politsei, seda tehakse 100% Saksamaal. Need 11 seisaku päeva, mis oli ta Saksamaal, ei ole ta millegagi tõendanud. Sõites reisil Eesti - Soome Leo Kumar jälle ei esitanud 4 päeva kohta dokumente. Tahhogrammid olid just selle aja kohta, mil ta liikus. Seal on kõik seadmed plombeeritud ja juhi töörežiimi saab kontrollida. Kostja ei saa tasuda nende päevade eest, mis ei ole tahhogrammidega fikseeritud, tööaega arvestatakse vastavalt Töökoodeksile ja Töölepinguseadusele. Leo Kumaril ei ole alust saada hüvitist nende 14 töölt puudutud päeva eest. Kostja leiab, et mööbel oli vigastatud transportimise või laadimise ajal seetõttu, et hagejal oli salakaup. Ja Leo Kumar ei pidanud ülal end korraliku autojuhina, ei 5 rääkinud, et mööbel on vigastatud. Kostja on arvamusel, et kostjaga töölepingu lõpetamine on seaduslik. Autojuht, kes täidab rahvusvahelisi vedusid, on juhistaatuse kohaselt materiaalselt vastutav isik. käskkirjast oli hageja teadlik, vanemraamatupidaja Olga Šabalina kirjutas käskkirjale, et L. Kumar keeldus käskkirjale alla kirjutamast. Kostja kinnitas, et hageja esitas 05.04.1999.a lahkumisavalduse, kuid teda ei lastud kohe lahti, kuna pidi leidma uue autojuhi. Kohtu põhjendused Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja esitas 05.04.1999.a. kostjale avalduse (töövaidluskomisjoni /TVK/ toimiku lk 8), milles teatas töölepingu lõpetamisest
alusel seoses töölepingu tingimuste rikkumisega: palga maksmisega viivitamine (punkt 4.3. rikkumine), komandeerimiskulutuste väljamaksmata jätmine. Hageja avaldusel on resolutsioon: vallandada
p 7 alusel ja teha autojuht Leo Kumariga täielik lõpparve, pidades vastavalt ametijuhendite ja tööõiguse normidele kinni firmale tekitatud kahjusumma (Soome reis). Kostja lõpetas vastavalt 06.04.1999.a. käskkirjale (tl 42) hagejaga töölepingu
p 7 alusel (usalduse kaotamine) ettevõttele tekitatud kahju summas 3510 FIM eest ning oma kohustuste mittenõuetekohase täitmise eest, mis tõi kaasa kliendi kaotamise, kahju tekitamise summas 4200 krooni. Töölepingusse (tl 5-6) on tehtud kanne, et tööleping on lõpetatud 6.aprillil 1999.a. Töölepingu lõpetamise alus: paragrahv 86 p 7. Töölepingu lõpetamine usalduse kaotamise tõttu töötaja suhtes (tekitati otsest kahju kliendile ja firmale summas 3510 FIB reisil Soome-Narva. Lõpparve on tehtud aruandlusalusest summast. Lähetushüvitis 1740 krooni on kinni peetud materiaalse kahju hüvitamise arvel. Tööandja (allkiri), töötaja allkiri puudub.
lg 2 p 1 alusel võib töölepingu töötajaga lõpetada, kui ta on süüliselt tööandjale tekitanud varalise kahju nii otsese varalise kahjuna kui ka saamata jäänud tuluna.
lg 2 p 2 võimaldab usalduse kaotuse tõttu töölepingu lõpetada ka töötajaga, kes on seadnud ohtu tööandja vara säilimise.
lg 2 p 3 järgi võib tööandja usalduse kaotamise tõttu töötajaga töölepingu lõpetada, kui töötaja on põhjustanud tarbijate, klientide või äripartnerite usaldamatuse tööandja vastu. Kõik nimetatud seaduse sätted eeldavad töötaja konkreetset tegu mis põhjustas usalduse kaotuse ning töötaja süülist käitumist, mille olemasolu peab tõendama tööandja. Kohus asub seisukohale, et kohtuistungil ei leidnud tõendamist, et kostja oleks läbi viinud distsiplinaarjuurdlust või mingil muul moel oleks kindlaks teinud hageja süü kostjale kahju tekitamisel ja kliendi kaotamisel. Hageja süü määratlemine on oluline. Kostja poolt nimetatud asjaolu, et autojuhi ametijuhendi (TVK toimik lk 23) kohaselt töötaja kannab täit materiaalset vastutust talle usaldatud veoste säilimise eest, ei tõenda hageja süüd. Hageja süüd ei tõenda ka kostja poolt kohtule esitatud Viiburi tolli vastus kostja järelpärimisele (tl 48), Vene Föderatsiooni Riikliku tollikomitee akt nr 2039 (tl 49), EH Kaluste OY kirjad kostjale (tl 82, 85). Hagi tuleb rahuldada, kuna kohtuistungil ei leidnud tõendamist usalduse kaotuse tekkimise asjaolud.
kohaselt peab tööandja töölepingu lõpetamisel
Kostja seda teinud ei ole. Hagejale ei antud 06.04.1999.a. käskkirja nr 28 eksemplari, mis on vastuolus töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) §-ga 11, mille kohaselt on tööandja kohustatud 6 vähemalt kahes eksemplaris koostama dokumendi, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse. Üks eksemplar jääb tööandjale, teise annab tööandja töötajale. Kostja esindaja kinnitas kohtuistungil, et hageja oli käskkirjast teadlik, vanemraamatupidaja Olga Šabalina kirjutas käskkirjale, et hageja keeldus käskkirja alla kirjutamast. Sellega rikkus kostja TDVS § 12 lõiget 2, mille kohaselt karistuse allkirja vastu teatavaks võtmisest keeldumise kohta võib tööandja karistatava töötaja juuresolekul võtta tunnistajate allkirjad dokumendile, millega ta vormistas karistuse. Vanemraamatupidaja ei olnud hagejale tööandjaks. Tunnistajate allkirjad ei ole karistuse vormistamise dokumendil, nagu sätestab TDVS § 12 lg 2, vaid 06.04.1999.a. koostatud aktil (tl 43). Hagi tuleb rahuldada ka seetõttu, et kostja on distsiplinaarkaristuse määramisel rikkunud oluliselt protseduurireegleid. Vastavalt
lg 2 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kuue kuu keskmine töötasu summas 7500 krooni. Hüvitise suuruse määramisel arvestab kohus, et kostja on töölepingu lõpetamisel rikkunud nii distsiplinaarkaristuse määramise nõudeid ning töölepingu lõpetamisel puudusid ka faktilised asjaolud töölepingu lõpetamiseks. Rahuldamisele kuulub ka hageja nõue lugeda tööleping hagejaga lõpetatuks
lg 1 alusel.
lg 1 võimaldab töötajal lõpetada tööleping kui tööandja jätab lepingu tingimused täitmata, ei täida lepingut nõuetekohaselt või teeb muudatusi tootmis- ja töökorralduses. Hageja esitas kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks
Kostja lõpetas töölepingu hagejaga 06.04.1999.a. usalduse kaotamise tõttu. Kostja esindaja sõnul ei saadud hagejat kohe lahti lasta, oli vaja leida uus autojuht. Kostja omaksvõtuga on tõendatud, et jaanuari palk maksti hagejale veebruaris, koos osaga veebruari palgast. Seisuga 01.03.1999.a. moodustas võlgnevuse jääk palga osas 228 krooni (tl.13-14). Lähtudes
lg 2 kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele hüvitusena hageja kahe kuu keskmine palk summas 2500 krooni. Rahuldamisele kuulub ka hageja nõue väljamaksmata töölähetuse päevaraha kokku 16 000 krooni ja lähetusülesande täitmisega seotud kulude 2240 krooni väljamõistmiseks. Vastavalt poolte vahel sõlmitud töölepingu (tl 5-6) punktile 2.3. on tööandjal õigus lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks töölähetusse.
S) § 27 lõike 2 kohaselt töölähetusse saadetule hüvitatakse lähetusülesande täitmisega seotud kulud ning makstakse päevaraha teeloleku ja lähetuskohas viibimise aja eest. Päevaraha töölähetuse eest 1999.a. jaanuaris 3000 krooni, 1999.a. veebruaris 3000 krooni, 1999.a. märtsis 3000 krooni, päevaraha Soome 4900 krooni (14 päevax350 krooni), saamatajäänud päevaraha 6 päeva eest (1999.a. jaanuaris 2 päeva, veebruaris 2 päeva, märtsis 2 päeva)x 350 krooni=2100 krooni, väljamaksmist hagejale ei ole kostja tõendanud. Kostja on esitanud kohtule arvestused (tl 15-17, 57, 58), kuid ei ole esitanud arvestuste aluseks olevaid dokumentaalseid tõendeid. Kostja ei ole tõendanud, et kostja esitatud diiselkütuse tšekk 19.03.1999.a. on võltsitud. Järelikult kuuluvad nimetatud summad kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele. Töövaidluskomisjoni 05.08.1999.a. otsusega kostjalt hageja kasuks väljamõistetud 1740 krooni, 1250 krooni ja 6750 krooni on kostja hagejale välja maksnud (tl 19, 20, 21) ja välja andnud tööraamatu dublikaadi. 7 Menetluskulud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt enne 01.01.2006.a. alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni 01.01.2006.a. kehtinud TsMS-s sätestatut. Vastavalt TsMS § 60 lõikele 1 mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest, hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast ja hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Hageja on tasunud õigusabi eest 6400 krooni. Kohus peab hageja poolt õigusabile tehtud kulutusi põhjendatuks ja vajalikeks ning kuna rahuldamisele kuuluvad nii hageja hinnaga kui hinnata nõue, tuleb hageja õigusabikulud kostjalt kogu summas hageja kasuks välja mõista. TsMS § 64 alusel kuulub kostjalt väljamõistmisele riigilõiv, mille tasumisest hageja on vabastatud, riigituludesse summas 2220 krooni. /allkiri/ Geete Lahi Kohtunik 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.