) § 75 lg 2, kuni
) § 25 lg 3 ja § 28 lg 2 ning Vabariigi Valitsuse
lõikega 2, kuivõrd nimetatud sättes nähti ette maavara kaevandamise loa müümine enampakkumisel, kui tegemist on riigi maal paikneva maavaraga, ent käesolevas asjas ei paikne vaadeldav põlevkivi riigi maal. Keskkonnaministeerium on ebaõigesti omistanud seadusandjale tahte nagu oleks määrav see, kelle omandis on maavara, mitte aga see, kelle omandis on kinnistu. 2 Kaebuse kohaselt seisneb X AS-i subjektiivsete õiguste rikkumine ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalses piiramises, ebaefektiivses haldusmenetluses, menetluslike õiguste rikkumises ja kaevandamisloa eest varjatud tasude nõudmises. Ettevõtlusvabaduse piiramise ebaproportsionaalsus seisneb kaebuse kohaselt selles, et kaebuse esitaja peab ettevõtlusega tegelemiseks (maavara kaevandamiseks) kulutama rahalisi vahendeid (tasuma osavõtutasu, tasuma kaevandamisõiguse eest) olukorras, kus vastavate rahasummade kulutamise aega ning kaevandamise alustamise mõistlikku aega (millal saaks kulud tagasi teenida) eraldavad mitmed aastad (või aastakümned). Lisaks ei ole teada, kas kulude tagasiteenimine on üldse võimalik. Kaebuse esitaja leiab samuti, et tal on õigus saada kaevandamisluba sellise menetluse tulemusena, mis on ratsionaalne, kuid vaidlustatud käskkirja tõttu on kaebuse esitaja sunnitud suunama oma ressursse maavara kaevandamisõiguse saamisele aastaid enne seda, kui reaalselt on vajalik kaevandama asuda ning vastavast kaevandusest kaevandamisõiguse saamise kulud tagasi teenida. Ebaproportsionaalne riive ettevõtlusvabadusele ning õigusele heale haldusele väljendub ka selles, et haldusorgan on tekitanud olukorra, kus ettevõtlusega tegelemise alustamiseks vajalikke toiminguid (sh pakkumise esitamine) peab kaebuse esitaja tegema kujunenud ebaselges olukorras. Kaebuse esitaja õiguste rikkumine seisneb kõige otsesemalt ka keskkonnamõjude hindamata jätmises. Lisaks leiab kaebuse esitaja, et kaevandamisloa müümine enampakkumisel toob tegelikult kaasa kaevandamisloa eest tasumisele kuuluva hinna varjatud suurendamise, kuna vastasel juhul oleks kaevandamise loa saamiseks vajalikud kulutused oluliselt madalamad. B) OÜ Y kaebus OÜ Y esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Keskkonnaministeeriumi kantsleri 12. mai 2005. a. käskkirja nr 625 tühistamist ning Keskkonnaministeeriumile ettekirjutuse tegemist asja uueks otsustamiseks ning kaeveloa väljaandmiseks. Kaebuse põhjenduste kohaselt oleks Keskkonnaministeerium lähtuvalt
lg 1 p-st 2 pidanud kaevandamisloa enampakkumisega müüki panemise asemel väljastama maavara kaevandamise loa eelisõigustatud isikuks olevale OÜ-le Y, kuivõrd viimane on kaeveväljal asuva kinnisasja omanik. Lisaks leiab OÜ Y, et enampakkumise läbiviimise välistab kuni 01.04.2005. a kehtinud maapõueseaduse § 28 lg 2 ka seetõttu, et nimetatud sätte kohaselt võib enampakkumisel müüa üksnes riigi maal paikneva maavara kaevandamise luba, kuid UusKiviõli kaevevälja poolt hõlmatud maa-ala ei ole jäetud riigi omandisse. OÜ Y leiab, et isegi juhul, kui oletada, et kaebaja ei oleks antud olukorras kinnisasja omanikuks Uus-Kiviõli kaeveväljal ning tal puuduks sellest tulenevalt eelisõigus maavara kaevandamisloa saamiseks
lg 1 p 2 alusel, siis kuuluks kaebajale eelisõigus nimetatud kaevandamisloa saamiseks tulenevalt haldusmenetluses kehtivast prioriteetsuse põhimõttest. C) X AS seisukoht OÜ Y kaebuse osas. X AS ei nõustu OÜ Y kaebuses esitatud põhjendustega, välja arvatud seisukohaga, et enampakkumise läbiviimine oli õigusvastane seetõttu, et Uus-Kiviõli kaevevälja poolt hõlmatud maa-ala ei olnud jäetud riigi omandisse, ent
lg 2 kohaselt võis enampakkumisel müüa üksnes riigi maal paikneva maavara kaevandamise luba. X AS leiab, et eelisõigus saab olla isikul, kes on kinnisasja omanik, ent see õigus ei saa tekkida enne kinnisasja omanikuks saamist. Kuna OÜ Y ei olnud vastava kinnistu omanik kaevandamisloa taotluse esitamise ajal, ei ole tal ka eelisõigust. X AS leiab, et isegi juhul, kui teoreetiliselt lähtuda seisukohast, et taotluse esitaja saaks ka hiljem eelisõigust omandada, ei saa keegi eelisõigust omandada ühelgi juhul pärast seda, kui eelisõigust sätestav seadus on kehtivuse kaotanud. X AS väidab , et
lg 1 punktis 2 sätestatud kinnisasja omaniku eelisõigus 3 (kui see on olemas) kehtib vaid juhul, kui maavara soovitakse kaevandada üksnes selle kinnistu piires, mille omanik loa taotleja on. Lisaks ei saaks vaidlustatud käskkiri olla õigusvastane väidetava eelisõiguse eiramise tõttu, kuna OÜ Y ei ole üldse enne vaidlustatud käskkirja andmist Keskkonnaministeeriumi kinnistu omandamisest informeerinud. X AS leiab ka, et haldusmenetluses prioriteetsuse põhimõtet ei kehti, kuivõrd ühestki õigusaktist seda ei tulene. D) OÜ Y seisukoht X AS kaebuse osas. OÜ Y leiab, et X AS-i poolt esitatud tühistamisnõue kuulub põhimõtteliselt rahuldamisele, ent ei nõustu X AS-i kaebuses esitatud seisukohtade ja põhistustega vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse kohta. Esiteks leiab OÜ Y, et X AS-il puudub kaebeõigus, kuivõrd vaidlustatud haldusakt ei riku tema subjektiivseid õigusi. OÜ Y märgib, et kui X AS leidis, et kaevandamisloa taotlemisel kaasnevad temale ebaotstarbekad kulutused ja investeeringud, siis oleks tulnud äriühingul selliste kulutuste tegemisest loobuda. Haldusmenetluse läbiviimine X AS-i suhtes on antud juhul toimunud ratsionaalselt. Olukorras, kus X AS on pikka aega omanud monopoolset seisundit X valdkonnas ning omab seda sisuliselt ka praegu, ei tähenda, et kui temal puudub hetkel vajadus kaevanduste avamiseks, siis peaks selline olukord olema ka teistel turule sisenevatel isikutel ning viimastele peaks olema keelatud tegelemine ettevõtlusega X alal. Samas leiab OÜ Y, et X AS on valesti mõistnud vaidlustatud haldusakti sisu – otsust pole tehtud selle kohta, kas kaevandamisluba anda või jätta see seaduses sätestatud alustel andmata, vaid otsustatud, et haldusmenetlus viiakse läbi enampakkumise teel, mille tulemusena selgub, kelle suhtes jätkata loa väljaandmise menetlust. Kuna vaidlustatud haldusaktis ei otsustatud kaevandamisloa andmist, siis ei olnud konkreetses haldusmenetluse etapis Keskkonnaministeeriumil kohustust ega ka võimalust kaaluda maapõueseaduses sätestatud kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseid. Eeltoodud põhjustel puudus ratsionaalne vajadus ka keskkonnamõjude hindamiseks. OÜ Y nõustub X AS-i käsitlusega
lg 2 kohta, leides, et enampakkumine on võimalik vaid riigile kuuluval kinnisasjal paikneva maavara kaevandmisloa müügiks. E) Kolmanda isiku OÜ Z seisukoht OÜ Z leiab, et X AS on oma kaebuses vääralt mõistnud vaidlustatud käskkirja olemust. Vaidlustatud käskkiri anti välja kaevandmisoa taotluste menetluse edasise viisi kindlaksmääramiseks, mitte ei otsustatud kaevandamisloa väljaandmist. Lisaks ei ole X AS kaebuses arvestanud põlevkiviõli tootmisega. Käskkirja avaliku huvidega vastavuse analüüsimisel tuleks arvesse võtta peale mõjude põlevkivile kui elektrienergia toorainele ka põlevkiviõli tootmise perspektiivi. Kaevandamisloa väljaandmise otsustab sisuliselt Eesti Maavarade Komisjon, mitte Keskkonnaministeerium, kes ei pidanudki käsitletud menetlusstaadiumis kaaluma kaevandamisloa andmisest keeldumise aluseid. Kolmas isik leiab, et käskkirja motiivid pidid X AS-le olema selged. OÜ Z leiab vastupidiselt kaebuse esitajale, et avalike huvide tuvastamisel ei ole võimalik kaebuses välja toodud arengukavadele tuginedes väita, et avalik huvi seisneb uute kaevanduste mitteavamises. Samas rõhutab kolmas isik, et olukord, kus X õigust ei omaks ainult üks ettevõtja, ühtib turu avatuse ja läbipaistvuse põhimõtetega ning on üheselt selge, et kui uusi kaevandusi ei avata, siis ei ole ka võimalik saavutada avatud turgu. Kaebuse esitaja ei viita ühelegi seadusesättele ega põhjenda, miks peaks Keskkonnaministeerium käskkirjas kirjeldama, kuidas on kaevandmine võimalik Maidla Vallavalitsuse vastuseisu valguses. Kaebuse esitaja ei ole viidanud ühelegi 4 õigusaktile (ega saagi nende puudumisel viidata), mis annaks temale ainuõiguse Xks. OÜ Z ei nõustu seisukohaga, mille kohaselt peaks enampakkumise korraldamine eeldama Keskkonnaministeeriumi poolt keskkonnamõjude hindamist ulatuses, mida väidab X AS. Kolmas isik leiab, et Keskkonnaministeerium on
lg 1 p 2 õigesti tõlgendanud, lähtudes mitte kinnisasja, vaid maavara omandiõigusest. Kokkvõttes leiab kolmas isik, et X AS ei ole oma kaebuses toonud ühtegi põhjendust, mis annaks aluse väita, et vaidlustatud käskkirja andmisega oleks rikutud tema subjektiivseid õigusi. OÜ Z ei nõustu ka OÜ Y kaebuses esitatud seisukohtadega.
lg 1 p 2 ei anna OÜ-le Y käesoleval juhul kaevandamisloa taotlemisel eelisõigust. Seaduse tekstist ei tulene, et eelisõigus oleks taotlejal, kellel on omandiõigus taotletaval maa-alal asuva ükskõik kui suure kinnistu üle. Seaduse teksti kohaselt on eelisõigustatud isikuks isik, kes on sisuliselt kogu taotletava maa-ala omanik. Seadusandja on sellega üritanud vältida olukorda, kus kinnisasja omanikust kaevandamisloa taotleja peab hiljem hakkama enampakkumise võitjaga pidama läbirääkimisi maa kasutusõiguse saamiseks. Kuigi uue
lg 2 kohaselt rakendatakse maavara kaevandamisloa taotlustele nende menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnorme, tuleb käesoleval juhul arvesse võtta, et OÜ Y omandas kinnisasja pärast uue
-i jõustumist ehk ajal, kui seadusandja oli selgelt väljendanud soovi, et seadusega ei loeta enam kinnisasja omanikku kaevandamisloa taotlemisel eelisõigustatud isikuks. Kolmas isik leiab samuti, et
ei välista enampakkumise korraldamist seetõttu, et tegemist ei olnud riigile kuuluval kinnisasjal asuva maavaraga. Ka prioriteetsuse põhimõttest tulenevalt ei saa OÜ-l Y olla eelisõigust. F) Kolmanda isiku Maidla Vallavalitsuse seisukoht Maidla Vallavalitsus toetab X AS kaebust, kuid ei nõustu OÜ Y kaebuses esitatud seisukohtadega. Maidla Vallavalitsus leiab, et Keskkonnaministeeriumil puudus õigus vaidlustatud käskkirja väljaandmiseks olukorras, kus Maidla Vallavalitsus oli Tallinna Halduskohtus vaidlustanud varasemad kaevandamisloa väljaandamise menetluses tehtud toimingud ja antud haldusaktid. Lisaks leiab Maidla Vallavalitsus, et käskkiri on õigusvastane, kuivõrd selle andmiseni viinud menetlusse ei ole kaasatud planeeritava kaeveväljaga hõlmatud kinnisasjade omanikud. Samuti märgib vallavalitsus, et põlevkivi kaevandamine ei ole kooskõlas Maidla valla huvidega ning on vastuolus valla arengukavaga. OÜ Y kaebuse kohta leiab Maidla Vallavalitsus, et arvestades OÜ-le Y kuuluva kinnisasja suuruse suhet kogu kaevevälja suurusesse, oleks eelisõiguse andmine ilmselgelt ebaproportsionaalne. Eelisõigus oleks õigustatud kui taotlejale kuuluks kogu mäeeraldis. Vallavalitsus leiab, et Keskkonnaministeeriumi vaidlustatud käskkiri tuleb tühistada, ent mitte OÜ Y kaebuses toodud põhjendustel, vaid Maidla Vallavalitsuse seisukohas toodud põhjendustel. III KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED A) X AS-i kaebus 01. aprillil 2005. jõustunud maapõueseaduse (uus
) § 75 lõige 2 sätestab, et enne uue
jõustumist menetlusse võetud maavara kaevandamisloa taotlustele kohaldatakse menetlusse võtmise ajal kehtinud õigusnorme. Kõik Uus-Kiviõli kaeveväljal Xks esitatud 5 kaevandamisloa taotlused on esitatud enne 01. aprilli 2005, mistõttu tuleb kohaldada varem kehtinud maapõueseaduse (
) sätteid. Vaidlustatud käskkirja olemus
Vaadeldes nimetatud sätet koos teiste
sätetega, ei saa teha järeldust, et
Seadusest ei tulene, et tuleks või saaks eraldi otsustada, kas luba põhimõtteliselt üldse välja anda või mitte. Teisisõnu ei näe seadus ette võimalust otsustada abstraktse kaevandamisloa väljaandmise või väljaandmisest keeldumise üle.
reguleerib kaevandamisloa sisu, selle lg 1 kohaselt määrab kaevandamisluba muuhulgas mäeeraldise suuruse, kaevandamise tingimused, kestuse ning rekultiveeritava maa kasutamise otstarbe. See tähendab, et otsustades kaevandamisloa välja anda, peab otsustama ka viimatinimetatud küsimuste üle. Õige on vastustaja seisukoht, et kaevandamisloa andmise või selle andmisest keeldumise saab otsustada vaid konkreetse taotleja esitatud taotluse suhtes, mitte aga abstraktselt.
ei sätesta sõnaselgelt, kuidas tuleks käsitleda varem esitatud kaevandamisloa taotlusi, kui otsustatakse kaevandamisloa müük enampakkumisel. Vabariigi Valitsuse 11. aprilli 1995 määrusega kinnitatud „Riigimaal paikneva ja riigi poolt uuritud maavara kaevandamise loa enampakkumise teel müügi korra” (edaspidi enampakkumisel müügi kord) punktist 5 tuleneb, et enampakkumise võitja kohustub esitama maavara kaevandamisloa taotluse kahe kuu jooksul pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist. Sellest saab teha järelduse, et pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist jätkatakse menetlust enampakkumise võitja esitatud taotluse alusel. Sellest tuleneb omakorda, et olukorras, kus on otsustatud müüa kaevandamisluba enampakkumisel, ei saa enne enampakkumise tulemuste kinnitamist üleüldse rääkida taotlusest, mille alusel kaevandamisloa väljaandmist või sellest keeldumist otsustada saaks. Seega leiab kohus, et X AS on vääralt aru saanud vaidlustatud käskkirja olemusest ja õiguslikust tähendusest ning nõustuda tuleb Keskkonnaministeeriumi seletusega, et vaidlustatud käskkirjaga otsustati üksnes kaevandamisloa taotluste edasise menetlemise viis. Kohus möönab, et eraldivaadatuna võib
lg 2 tähendus näida mitmetimõistetav, ent vaadates sätet koos teiste
sätetega, saab jõuda vaid ülaltoodud järeldusele. Kuivõrd Keskkonnaministeerium on vaidlustatud käskkirja sõnastamisel järginud seaduses kasutatud sõnastust, mida, tõsi küll, ei saa pidada kõige õnnestunumaks, ei saa väita, et käskkirja vääritimõistmine oli tingitud vaidlustatud käskkirja sõnastusest. Kaevandamisloa väljaandmisest keeldumise aluste kaalumine Kuivõrd X AS on ekslikul seisukohal vaidlustatud käskkirja õigusliku tähenduse osas, siis ei saa nõustuda ka väitega, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane seetõttu, et sellest ei nähtu Keskkonnaministeeriumi kaalutlused seoses kaevandamisloa väljaandmisest keeldumise aluste esinemisega. Kuna vaidlustatud käskkirjaga ei otsustatud kaevandamisloa väljaandmist või sellest keeldumist, siis puudub vajadus kaaluda kaevandamisloa väljaandmisest keeldumiste aluste esinemist. Kohus nõustub vastustajaga, et nimetatud aluseid peetakse silmas kogu menetluse vältel, ent nendega saab arvestada üksnes määral, mil need alused võivad konkreetses menetlusetapis ilmneda ning kaevandamisloa väljaandmisest keeldumise aluste esinemist või mitteesinemist ei ole vajalik menetluse käigus antavates haldusaktides põhjendada. Oluline on, et vaidlustatud käskkirjaga otsustati üksnes see, millist menetlust kaevandamisloa väljaandmise otsustuseni jõudmiseks kasutada ning kaevandamisloa väljaandmise keeldumise aluseid oleks olnud põhjust käsitleda vaid siis, kui selles menetlusetapis olnuks ühe või teise aluse esinemine ilmne. Vastustaja on õigesti asunud seisukohale, et käesoleval juhul näitab keeldumise aluste puudumist see, et menetlust on otsustatud jätkata. Õige ei ole X AS seisukoht, et vaidlustatud haldusaktis puuduvad 6 põhjendused haldusakti andmise aluste olemasolu või puudumise kohta, sest vaidlustatud käskkirja andmise aluseks kaevandamisloa väljaandmisest keeldumise aluste esinemine või mitteesinemine iseenesest ei ole. Vaidlustatud käskkirja andmise aluseks olevaks asjaoluks on , et ühele ja samale kaeveväljale on kaevandamisloa taotluse esitanud mitu isikut ning neid ei saa üheaegselt rahuldada. Keskkonnaministeeriumi otsustus müüa kaevandamisluba enampakkumisel ei tekita ühelegi kaevandamisloa taotluse esitanud isikule subjektiivset õigust nõuda kaevandamisloa väljaandmist ega tekita neile ka vastavat õiguspärast ootust. Seega ei olnud vajalik vaidlustatud käskkirjas põhjendada ei seda, kas perspektiivne kaevandamisloa andmine on lähtuvalt avalikest huvidest või loa andmisega kaasnevatest keskkonnamõjudest tingituna võimalik ega ka seda, millistel tingimustel sellise loa tulevikus välja anda saaks. Menetlust jätkates on Keskkonnaministeerium leidnud, et ei esine asjaolusid, mille pinnalt saaks ilmselgelt asuda seisukohale, et kaevandamisloa väljaandmiseni ei ole võimalik jõuda. Kaevandamise vastuolu avalike huvidega X AS näib olevat seisukohal, et olenemata sellest, kuidas vaidlustatud käskkirja olemusest aru saada, pidanuks käskkirja andmisel olema Keskkonnaministeeriumile ilmne, et Uus-Kiviõli kaeveväljal uue kaevanduse avamine on vastuolus avalike huvidega. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu. On tõsi, et säästva arengu seaduse § 12 lõigete 2 ja 6 kohaselt suunatakse nii energeetika- kui keemiatööstuse arengut Riigikogu poolt kinnitatavate arengukavade alusel, ent siiski ei saa arengukava puudumine olla takistuseks neis arengukavades eelduslikult käsitlemist leidma pidavate tegevuste elluviimisel. Seadusandja on kaevandamislubade väljaandmise reguleerinud
-s ning üleriigilise tähtsusega maardla kaevandamisloa väljaandmine on selle seadusega antud Keskkonnaministeeriumi pädevusse (
Vastava arengukava olemasolul peaks Keskkonnaministeerium kahtlemata kaevandamislubade väljaandmisel selles arengukavas sätestatud eesmärkidest ja arengusuundadest lähtuma, ent olukorras, kus seadusandja ei ole sellist arengukava kinnitanud, peab Keskkonnaministeerium kaevandamisloa väljaandmise otsustamisel iseseisvalt hindama, kas loa saab välja anda või mitte. Õige ei ole X AS väide, et kuni arengukava kinnitamiseni saab Keskkonnaministeeriumi tegevus olla suunatud üksnes olemasoleva olukorra säilitamisele. Kui seadusest tuleneb Keskkonnaministeeriumile pädevus kaevandamisloa taotlusi menetleda ning viimaks kaevandamisloa väljaandmine otsustada ja seadusandja ei ole andnud täpsemaid suuniseid selle pädevuse teostamiseks, peab haldus seda pädevust teostama iseseisvalt. Säästva arengu seadusest tulenev Vabariigi Valitsuse kohustus kinnitada arengukava koostamise ülesanne ja tähtaeg ega Riigikogu kohustus arengukava kinnitada ei saa olla takistuseks teiste seadusest tulenevate ülesannete (sh. kaevandamislubade taotluste menetlemine ja kaevandamislubade väljaandmise otsustamine) täitmisel. Kohus ei jaga ka X AS-i seisukohta, et Keskkonnaministeerium on rikkunud Põhiseaduse § 4 sätestatud võimude lahususe põhimõtet. Keskkonnaministeerium on maapõueseaduse alusel menetlenud kaevandamisloa taotlusi, mida ei saa mingil juhul vaadelda Riigikogu pädevusse kuuluva küsimusena. Ka kaevandamisloa väljaandmise otsustamine tulevikus ei ole Riigikogu, vaid Keskkonnaministeeriumi pädevuses. Siinkohal tuleb tähele panna, et seadusandja võttis maapõueseaduse uue redaktsiooni vastu
§-st 29 tulenevalt eeldab loa andmine küll kohaliku omavalitsuse nõusolekut, ent sellise nõusoleku puudumine ei välista automaatselt kaevandamisloa väljaandmist. Nõusoleku mittesaamisel peab Keskkonnaministeerium asja materjalid saatma otsustamiseks Vabariigi Valitsusele. Keskkonnaministeeriumi ja Maidla Vallavalitsuse vahelised vaidlused kaevandamisloa andmise menetluses tehtud menetlustoimingute ja antud haldusaktide õiguspärasuse üle ei anna iseenesest Keskkonnaministeeriumile ka alust tugineda Maidla Vallavalitsuse poolsele nõusoleku andmisest keeldumisele, kuivõrd Maidla Vallavalistus ei ole sõnaselgelt sellise nõusoleku andmisest keeldunud. Isegi siis, kui käimasolevates vaidlustes esitatud Maidla Vallavalitsuse väiteid tõlgendada nõusoleku andmisest keeldumisena, ei välista see igal juhul kaevandamisloa edaspidist väljaandmist. Kuna vaidlustatud käskkirjaga ei otsustata kaevandamisloa väljaandmist, siis puudus vajadus selles hinnata ka kaevanduse avamise kooskõla elektrituruseaduse § 1 lõikega 1. Siinkohal nõustub kohus OÜ Z seisukohaga selles, et X AS on oma kaebuses väidete esitamisel põhjendamatult jätnud arvestamata põlevkivi potentsiaali muu kui energiatööstuse toorainena. 8 Asjakohaseks ei saa pidada ka X AS väidet ohu kohta, et strateegiline maavara võidakse reserveerida energiasektoriga mitteseotud isikute poolt. Selline väide on vastuolus X AS enda poolt korduvalt viidatud „Kütuse- ja energiamajanduse pikaajalise riikliku arengukavaga aastani 2015“, mille üheks strateegiliseks eesmärgiks on tagada avatud turu tingimustes põlevkivienergia tootmise siseturu konkurentsivõime säilimine ning efektiivsuse tõus, rakendades kahjulikke keskkonnamõjusid vähendavaid kaasaegseid tehnoloogiaid. Õigesti leiab kolmas isik OÜ Z, et kui kõiki olemasolevaid põlevkivikaevandusi käitavad ühte kontserni kuuluvat ettevõtjad, ei oleks avatud turu saavutamine võimalik muul moel kui uue kaevanduse avamisega, mille käitamisõigusele saaksid pretendeerida ka teised ettevõtjad. Keskkonnamõju hindamine Ekslik on X AS seisukoht vaidlustatud käskkirja õigusvastasusest seetõttu, et käskkirja väljaandmisele eelnevalt ei ole hinnatud keskkonnamõju. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et X näol on tegemist allmaakaevandamisega, mis on olulise keskkonnamõjuga tegevus ega selles, et kaevandamisluba on tegevusloaks keskkonnamõju hindamise ja keskkonnaauditeerimise seaduse (KMHKAS, kehtis kuni 02.04.2005) mõttes. Keskkonnamõju hindamine on vajalik enne tegevusloa andmise otsustamist. Käesoleval juhul ei ole kaevandamisloa taotluste menetlus veel loa andmise või sellest keeldumise otsustamiseni jõudnud, mistõttu ei ole ka keskkonnamõju hindamine käesolevas menetlusetapis vajalik. Kaevandamisloa taotluste edasise menetlemise viisi otsustamiseks ei ole keskkonnamõju hindamine vajalik. On tõsi, et keskkonnamõjuga tuleb arvestada otsustusprotsessi kõige varasemas võimalikus staadiumis, ent käesoleval juhul ei saa veel rääkida kaevandamisloa väljaandmise otsustamisest .Vaidlustatud käskkiri anti küll menetluses, mille lõpp-eesmärk on otsustada kaevandamisloa väljaandmine või sellest keeldumine, ent seda ei saa vaadelda kaevandamisloa väljaandmise otsustamisel menetlusstaadiumina, mille puhul tuleks arvestada kaevandamisloa väljaandmise võimaliku keskkonnamõjuga, sest vaidlustatud käskkirjaga ei tehta (eel)otsustust loa hilisema väljaandmise kohta. KMHKAS § 7 lg 2 kohaselt korraldab keskkonnamõju hindamist ja kannab sellega seotud kulud arendaja. Arendajateks oleksid käesoleval juhul kaevandamisloa taotlejad. Seega saanuks keskkonnamõjude hindamine enne vaidlustatud käskkirja andmist toimuda sel moel, et Keskkonnaministeerium oleks kõiki taotluse esitanud isikuid kohustanud läbi viima keskkonnamõju hindamise. Kohus peab igati asjakohaseks Keskkonnaministeeriumi põhjendust, et ülalkirjeldatud viisil toimimine ei oleks olnud otstarbekas, sest oleks tekitanud taotluse esitajatele põhjendamatuid lisakulutusi – nimelt neile, kes ei oleks hilisemat enampakkumist võitnud. Põhimõtteliselt on võimalik, et enne vaidlustatud käskkirja andmist läbi viidud keskkonnamõju hindamiste tulemusena oleks selgunud, et Uus-Kiviõli kaeveväljal kaevanduse avamine kas üleüldse või mõistlike kulutustega võimalik ei ole, ent ei saa väita, et selline olukord oleks taotluse esitanud isikute seisukohast soodsam kui praegune olukord, kus keskkonnamõju hinnatakse pärast seda, kui on selgunud, millise isiku taotluse alusel menetlust jätkatakse. Esimesel juhul peaks keskkonnamõju hindamisega seotud kulud kandma kõik taotluse esitanud isikud, teisel juhul aga ainult üks. Siinjuures tuleb veel tähele panna asjaolu, et riigimaal paikneva ja riigi poolt uuritud maavara kaevandamise loa enampakkumise teel müügi korra punkti 5 kohaselt on võimalik, et taotlust, mille menetlemist pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist jätkatakse, ei ole enne enampakkumist üldse esitatud. Seega võiks juhtuda, et varem pakkumised esitanud isikud oleksid kandnud keskkonnamõju hindamisega seotud kulud, ent enampakkumise oleks võitnud hoopis kolmas isik, mis tähendab, et kõigi senini taotlused esitanud isikute keskkonnamõju hindamisele 9 tehtud kulutused olnuksid asjatud. Seega tuleb asuda seisukohale, et lähtudes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lõikest 2 on Keskkonnaministeerium toiminud õigesti. X AS kaebuses leitakse muuhulgas, et keskkonnamõjude hindamine olnuks vajalik osalejatele hilisemate kahjude ärahoidmiseks. Kohus leiab, et nõudmata keskkonnamõju hindamist enne enampakkumise väljakuulutamist on Keskkonnaministeerium just nimelt vältinud taotlejatele liigsete kulutuste tekkimist. Seadusest ei tulene, et keskkonnamõju hindamise oleks pidanud läbi viima ja selle kulud kandma Keskkonnaministeerium – nende kulude kandmise kohustus oleks olnud arendajatel. Nõustuda ei saa X AS väitega, et keskkonnamõju hindamata jätmise tõttu ei ole enampakkumisel osalejatel võimalik teha kaalutletud pakkumisi. Kohus leiab, et sellise väite esitamine on ilmselgelt ennatlik, kuivõrd vaidlustatud haldusaktiga ei kuulutata välja enampakkumist ega kinnitata selle tingimusi. Seda, kas enampakkumisele on võimalik kaalutletud pakkumisi esitada, saab hinnata pärast seda, kui on teada, millistel tingimustel enampakkumine välja kuulutatakse. Olukorras, kus enampakkumist ei ole väljagi kuulutatud, ei ole üleüldse võimalik arutleda sellisel enampakkumise osalemise või kaalutletud pakkumiste esitamise võimalikkuse üle. Muuhulgas on enampakkumise üheks tingimuseks võimalik seada ka see, et enampakkumisel osaleja peab olema läbi viinud keskkonnamõju hindamise. Samuti ei nõustu kohus X AS seisukohaga, et kaevandamisloa enampakkumisel müümise välistab
Nimetatud sätte kohaselt müüakse eelisõiguste puudumisel riigi maal paikneva maavara kaevandamise luba Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras enampakkumise teel. Kohus leiab, et nimetatud sätte eesmärk on reguleerida sellise maavara kaevandamise loa andmine, mille kaevandamist saab riik lubada omandiõigusest tulenevalt. Kui maapinnal või selle läheduses asuva maavara puhul, millele vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 127 ulatub kinnisomand, on määravaks kinnisasja omandiõigus, siis maavara puhul, mis asub maapõues sügavusel, millele kinnisomand ei ulatu, tuleb lähtuda maavara omandiõigusest.
lg 1 sätestab, et aluspõhjale kinnisomand ei ulatu, kui seda ei tingi kinnisasja kasutamise otstarve. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt on põlevkivi riigi omandis ning sellele teiste isikute kinnisomand ei ulatu. Kui asuda seisukohale, et enampakkumine on võimalik ainult selle maavara osas, mis asub riigile kuuluval kinnisasjal, siis tekkiks olukord, kus X loa andmine mitme ühist rahuldamist mittevõimaldava taotluse olemasolul oleks üldse reguleerimata. Kui õigusnorm ei ole selge või selle sõnastus ei vasta normi eesmärgile, tuleb normi tõlgendada. Tõlgendamisel tuleb siinjuures eeskätt lähtuda normi eesmärgist ning normi andja tahtest. Käesoleval ajal on raske selgitada seadusandja tahet
vastuvõtmise ajal, ent siinjuures tuleb arvestada, et seadusandja on
sätete kohaldamise teatud taotluste menetlemisele uuesti otsustanud uue
vastuvõtmisega. Seetõttu saab lähtuda seadusandja tahtest uue
vastuvõtmisel. Uue
lg 1 kasutab sõnastust „riigi omandis olev maavara.“ Kuigi
ja uus
kasutavad erinevat sõnastust, leiab kohus, et vastavate normide eesmärk on mõlemal juhul üks ja seesama ning nõustub Keskkonnaministeeriumiga selles, et
sõnastus on vananenud ning sestap ei ole õige lähtuda selle grammatilisest tõlgendusest. Kohus ei nõustu X AS seisukohaga, et
lg 2 puhul soovis seadusandja tagada, et kaevandaja oleks maa omanik või uuringuloa omanik või isik, kes saavutab nendega vastava kokkuleppe. Kuivõrd enne
jõustumist oli jõustunud AÕS, mis määratles kinnisomandi ulatuse, siis ei ole põhjust eeldada, et seadusandja soovis kaevandamisluba reserveerida kinnisasja omanikule ka juhul, kui maavarale kinnisomand ei ulatunud. Samuti ei saa pidada tõenäoliseks soovi 10 reserveerida kaevandamisluba ainult uuringuloa omanikule, kuivõrd ei ole teada ühtegi adekvaatset põhjendust, miks peaks kaevandamisloa väljaandmisest keelduma juhul, kui uuringuluba omav isik kaevandamisluba ei taotle või kui uuringuluba kellelegi välja antud ei ole. Kohus leiab, et Keskkonnaministeerium on
sätteid tõlgendanud õigesti. Seejuures ei ole Keskkonnaministeerium mitte kohaldanud uue
lõiget 5, nagu ekslikult leiab X AS, vaid tõlgendanud
lõiget 2 lähtudes normi eesmärgist ja seadusandja tahtest, mistõttu ei tekki vastuolu uue
Kohus leiab, et vaidlustatud käskkiri ei riku X AS subjektiivseid õigusi. Kaebuse esitaja õigusi ei saa rikkuda see, et ta peab omandama enampakkumisel kaevandamisloa, kulutades selleks märkimisväärselt varalisi vahendeid. Ühestki õigusaktist ei tulene, et X AS peaks saama kaevandamisloa ilma enampakkumisel osalemata või ilma selleks varalisi vahendeid kulutamata.
lg 2 näeb ette, et kui on esitatud mitu taotlust kaevandamislubade saamiseks ning nende taotluste üheaegne rahuldamine ei ole võimalik, otsustatakse kaevandamisloa võimalik saaja enampakkumise teel. Varem kaevandamisloa taotluse esitanud isikul ei ole kohustust sellel enampakkumisel osaleda. Põhiseaduse § 31 sätestatud ettevõtlusvabadus ei ole piiramatu ning piirangud, mis seisnevad ühelt poolt selles, et Xks on vajalik kaevandamisluba ning teiselt poolt selles, et teatud juhtudel tuleb kaevandamisloa saamise võimaluse eest maksta tasu, on proportsionaalsed ega piira ettevõtlusvabadust liialt. Ekslikult leiab X AS, et ettevõtlusvabaduse riive ebaproportsionaalsus seisneb selles, et X AS peab ettevõtlusega tegelemiseks kulutama rahalisi vahendeid olukorras, kus summade kulutamise aega ja kaevandamise alustamise mõistlikku aega eraldavad mitmed aastad või aastakümned ning ei ole teada, kas nende kulude tagasiteenimine on üldse võimalik. Esiteks ei tekki vaidlustatud käskkirjast X AS-le ühtegi kohustust ning sellega ei kaasne kulutusi. Kulutused võivad kaasneda enampakkumisel osalemisega, ent selliste kulutuste vajadusest tingitud ettevõtlusvabaduse riive ebaproportsionaalsust ei saa hinnata enne enampakkumise väljakuulutamist ja enampakkumise tingimuste kinnitamist. Mis puutub kulutuste tegemisse kaevandamisloa saamiseks, siis selles osas nõustub kohus Keskkonnaministeeriumi seisukohaga, et isik, kelle majandustegevuseks on maavara kaevandamine või kaevandamise produkti toorainena kasutamine, peab arvestama sellega, et kaevandamisloa saamine nõuab aega ja sellega võivad kaasneda kulutused ning need on hõlmatud ettevõtja ettevõtlusriskiga. Kui ettevõtja leiab, et selline risk on ülemäärane, ei ole ta kohustatud seda kandma ega pea enampakkumisel osalema. Enampakkumise tingimustes on võimlik täpsustada, milliseid kulutusi enampakkumisel osalemisega seoses kanda tuleb, milliseks kujuneb menetlus pärast enampakkumise tulemuste kinnitamist ning millised on enampakkumise võitja jaoks tagajärjed juhul, kui enampakkumisele järgnenud menetluse lõpptulemusena otsustatakse kaevandamisloa väljaandmisest keelduda. Kohus leiab, et juhul kui enampakkumise võitnud isikule lõpuks kaevandamisloa väljaandmisest siiski keeldutakse, võib kõne alla tulla enampakkumise järel tasutud kaevandamisõiguse tasu tagastamine. Vaidlustatud käskkiri ei riku ka kaebuse esitaja õigust heale haldusele. Vastupidiselt kaebuse esitaja seisukohale leiab kohus, et Keskkonnaministeerium on just nimelt toiminud kaevandamislubade senise menetluse käigus eesmärgipäraselt ning vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele, jättes taotluse esitanud isikutele panemata kohustuse hinnata keskkonnamõjusid enne enampakkumise tulemuste kinnitamist. Käesoleval juhul on menetluse eesmärk otsustada kaevandamisloa väljaandmine või sellest keeldumine olukorras, kus seda taotlevad mitu isikut. Sellises olukorras oleksid kõik muud mõeldavad menetlusviisid neile isikutele ilmselgelt kulukamad ning tülikamad. 11 Seda, kas enampakkumisel on võimalik kaalutletud pakkumise tegemine või mitte, ei saa hinnata enne enampakkumise väljakuulutamist ja enampakkumise tingimuste kinnitamist. Viimatinimetatu on riigimaal paikneva ja riigi poolt uuritud maavara kaevandamise loa enampakkumise teel müügi korra punkti 3 kohaselt kaevandamisloa väljaandja pädevuses. Vaidlustatud haldusaktiga ei kuulutata välja enampakkumist ega kinnitata selle tingimusi. Kuivõrd eeltoodust tulenevalt ei saa väita, et haldusorgan oleks tekitanud olukorra, kus ettevõtja peab ettevõtlusega alustamiseks tegema toimingud ebaselges olukorras, siis saa see rikkuda ka kaebuse esitaja ettevõtlusvabadust ega õigust heale haldusele. Ka keskkonnamõju hindamata jätmine ei saa käesoleval juhul kaebuse esitaja õigusi rikkuda, kuna Keskkonnaministeerium on keskkonnamõju hindamise algatanud ning kaebuse esitajal ei olnud takistusi keskkonnamõju hindamise toimingute läbiviimiseks. Kuivõrd KMHKAS pani keskkonnamõju hindamise korraldamise ja selle kulude kandmise kohustuse arendajale, siis ei tulene X AS-ile seadusest subjektiivset õigust nõuda, et keskkonnamõju hindamise korraldaks või selle kulud kannaks Keskkonnaministeerium või keegi kolmas. Samuti leiab kohus, et esitatud taotluste edasise menetlusviisi otsustamise seisukohast ei olnud keskkonnamõju hindamine vajalik. X AS toob muuhulgas välja, et keskkonnamõju hindamata jätmine kahjustab kaebuse esitajat kui taotletava kaevevälja lähedusse jääva Aidu karjääri käitajat. Kohus leiab, et kuna käesoleval juhul ei otsustada kaevandamisloa väljaandmist, ei saa kaevandamisloa väljaandmisega kaasnevate keskkonna- või muude mõjude hindamata jätmine kõrvalasuva karjääri käitaja õigusi kahjustada, sest vaidlusaluses käskkirjas tehtud otsustus – valida taotluste edasise menetluse viisina enampakkumine – kõrvalasuva karjääri käitajat, samuti nagu kaevevälja alale jäävate maatükkide omanikke ei mõjuta. Kaebuse esitaja subjektiivse õiguse rikkumisena ei saa vaadelda ka seda, et enampakkumisega kaasneb kaevandamisloa eest tasumisele kuuluva hinna suurenemine. Seadusest ei tulene, et X AS või mõni teine Xga tegelev või tegeleda sooviv ettevõtja peaks kaevandamisloa saama tasuta. Vaidlustatud käskkirjaga ei kaasne seejuures X AS-ile mingisuguseid kulusid. X AS-il ei ole kohustust enampakkumisel osaleda ega pakkumist teha. Kuna tal ei ole ka õigust saada kaevandamisluba ilma enampakkumisel osalemata, siis enampakkumisel mitteosalemise tagajärjena kaotab X AS võimaluse kaevandamisluba saada (välja arvatud näiteks juhul kui enampakkumine nurjub). Väide, et enampakkumise mittetoimumise korral oleksid kaevandamisloa saamise kulud oluliselt madalamad, on põhimõtteliselt väär, kuivõrd enampakkumise mittetoimumine oleks käesoleval juhul võimalik üksnes siis, kui kõigile taotluse esitanud isikutele kaevandamisloa väljaandmisest keeldutaks. Olukorras, kus kaevandamisluba taotlevad mitu isikut ning nende taotluste üheaegne rahuldamine ei ole võimalik, on enampakkumine enne kaevandamisloa väljaandmise otsustamist vältimatu. Kohus ei nõustu kolmanda isiku Maidla Vallavalitsuse seisukohaga, et vaidlustatud käskkirja ei oleks tohtinud välja anda enne, kui Tallinna Halduskohtus on lahendanud Maidla Vallavalitsuse kaebused Keskkonnaministeeriumi toimingute ning keskkonnamõju hindamise algatamise otsuste peale. Õigusaktidest ei tulene, et teatud menetlustoimingute või menetluslike otsustuste vaidlustamise korral oleks edasiste menetlustoimingute tegemine või menetluslike otsuste vastuvõtmine välistatud. Siinkohal on oluline, et käesolevas menetluses vaidlustatud käskkirjaga ei otsustatud kaevandamisloa väljaandmist, vaid otsustati üksnes taotluste edasise menetlemise viis. Muuhulgas ei ole otsustatud, millal enampakkumine korraldada ning millistel tingimustel seda teha. Seega ei ole õige käesoleval juhul tõstatada küsimust sellest, kas kaevandamisloa enampakkumisel müümiseks on õige aeg või tuleks enne oodata ära kohtuotsuse jõustumine haldusasjas 3-238/2005. Muuhulgas ei ole praegu 12 põhjust eeldada, et enampakkumine korraldatakse enne nimetatud haldusasjas kohtuotsuse jõustumist. Samuti ei saa nõustuda, et vaidlustatud käskkiri on õigusvastane seetõttu, et Keskkonnaministeerium ei ole menetlusse kaasanud kaevevälja piirkonda jäävate kinnisasjade omanikke. Kohus nõustub Keskkonnaministeeriumi põhjendusega, et praeguses menetlusetapis ei ole nende isikute kaasamine vajalik, küll osutub see vältimatuks siis, kui otsustusprotsess jõuab staadiumisse, kus hakatakse otsustama kaevandamisloa väljaandmise üle. Kohus ei korda siinkohal eespool esitatud põhjendusi vaidlustatud käskkirja olemuse kohta, märkides vaid, et vaidlustatud käskkiri ei puuduta kaevevälja piirkonda jäävate kinnistuomanike huve ning seetõttu ei olnud nende kaasamine selle otsustuse tegemisse ka vajalik. Kinnisasjade omanikel on ilmselgelt huvi selliste küsimuste otsustamisel, mis puudutavad kaevanduse avamist, ent neil ei saa olla huvi selle vastu, millisel viisil leitakse erinevate kaevandamisloa taotluse esitanud isikute hulgast see, kelle taotluse põhjal menetlust jätkatakse ning kelle taotluse alusel edaspidi kaevandamisloa ja selle väljaandmise tingimusi kaaluma hakatakse. Mis puutub Maidla valla arengukavasse, mille kohaselt on Uus-Kiviõli piirkonnas paiknevate põlevkivivarude kasutuselevõtt ette nähtud 15-20 aasta perspektiivis, siis peab selles arengukavas sätestatuga kahtlemata arvestama kaevandamisloa väljaandmise otsustamisel, ent ei saa väita, et kaevanduse avamise vastuolu valla arengukavaga oleks asjaolu, mille pinnalt olnuks võimalik juba vaadeldavas menetlusetapis väita, et kaevandamisloa väljaandmine on välistatud ja mille tõttu oleks pidanud taotluste edasisest menetlusest üldse loobuma. Siinjuures on oluline, et kohaliku omavalitsuse mittenõustumine kaevandamisloa väljaandmisega ei välista iseenesest sellise loa väljaandmist, ent
Viimaks märgib kohus, et asja materjalidest ei nähtu, et Maidla Vallavalitsus oleks varem Keskkonnaministeeriumi enda vastavast arengukavast teavitanud ning ei nähtu, et Keskkonnaministeerium oleks või oleks pidanud sellest arengukavast sootuks teadlik olema. Eespooltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb X AS kaebus jätta rahuldamata. B) OÜ Y kaebus Kohus ei nõustu OÜ Y seisukohaga, et OÜ-l Y on
Kiviõli kaeveväljal kaevandamisloa saamise eelisõigus. Viidatud sättest tuleneb, et kui mitu isikut on esitanud kaevandamisloa taotlused, mis täielikult või osaliselt puudutavad üht ja sama maa-ala, ja neid ei saa üheaegselt rahuldada, ning kui taotlejate hulgas ei ole isikut, kellel on kehtiv uuringuluba taotletava maa-ala kohta, on kaevandamisloa saamise eelisõigus kinnisasja omanikul. Seadus ei sätesta sõnaselgelt, millise kinnisasja omanikku on silmas peetud, mistõttu tuleb selle sätte sisu avada tõlgendamise teel. Kohus ei nõustu OÜ Y tõlgendusega, mille kohaselt on eelisõigus igal isikul, kes on planeeritava allmaakaevanduse kohale jääva ükskõik millise kinnisasja omanik.
-s sätestatud eelisõiguse eesmärk on kaitsta kaevevälja hõlmava kinnisasja omaniku õigusi. Eelkõige saab sellistest õigustest rääkida siis, kui kaevandatav maavara asub kinnisasja piires. Siinkohal nõustub kohus Keskkonnaministeeriumi seisukohaga, et selline eelisõigus lähtub eelkõige põhimõttest, et teistel isikutel ei ole võimalik kinnistu piires kaevandada ilma kinnistuomaniku nõusolekuta, ent kuivõrd
lg 3 kohaselt ei või kinnisasja omanik keelata tegevust maapõues, sealhulgas maavara kaevandamist sügavuses, kuhu tema huvi vastavalt kinnisasja kasutamise 13 otstarbele ei ulatu, siis ei oleks kaevandatava maavara asukohast tingituna kaevevälja kohale jääva kinnisasja omaniku eelisõigus põhjendatud ega kooskõlas seaduse mõttega. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda OÜ Y väidetega, mis puudutavad kinnisasja omaniku õigust Põhiseaduse § 32 sätestatud omandi kaitsele. Maapõues, kuhu kinnisomand ei ulatu, toimuv tegevus kinnisasja omandiõigust iseenesest ei mõjuta. Maapõues asuvate maavarade kaevandamise puhul tuleb
lg 1 p 2 kontekstis kõne alla selle isiku eelisõigus, kelle omandis on kas kogu või vähemalt märkimisväärne osa maaaluse kaevevälja kohale jääva(te)st kinnisasja(de)st. Sellisel juhul on eelisõiguse eesmärgiks, nagu õigesti leiab kolmas isik OÜ Z, vältida olukorda, kus enampakkumise võitjal võiksid tekkida märkimisväärsed raskused samuti kaevandamisluba taotlenud kinnisasja omanikuga kokkuleppele jõudmisel kaevanduse rajamiseks ja käitamiseks (kinnisasja(de) piiresse jäävad rajatised) vajalike kinnisasjade kasutamisõiguse saamiseks. Teisisõnu tähendab eeltoodu, et nii ava- kui maa-aluste kaevanduste puhul on seaduse mõtte kohaselt kaevandamisloa saamise eelisõigus sellisel kinnisasja omanikul, kelle kinnisasja kasutamine on kaevanduse rajamise ja käitamise seisukohast vältimatu. Kohus ei nõustu siinkohal OÜ Y väitega, et eelisõigus on seaduses antud seoses mõjudega keskkonnale ja kinnisasjale, millest tulenevalt on eelisõigus igal kaevandamispiirkonda jääva kinnisasja omanikul. Ühelt poolt tekitaks see olukorra, kus potentsiaalne eelisõigus võiks olla sadadel kinnisasjaomanikel ning teiselt poolt ei ole põhjust eeldada, et allmaakaevandusest tingitud keskkonna- ja muud mõjutused mõjutavad ainult kaevevälja kohale jäävate kinnisasjade omanikke – ilmne on, et samavõrd võivad need mõjutada ka otseselt kaevanduse kohale mittejäävaid, ent vahetuses läheduses asuvaid kinnisasju. Seega ei oleks sellise tõlgenduse puhul mõistlikku põhjust, miks peaks eelisõigus olema üksnes vahetult planeeritava allmaakaevanduse kohal asuva maatüki omanikul, ent mitte lähedalasuva kinnistu omanikul, kelle kinnistut kaevandamine samavõrd või mõnel juhul ehk isegi rohkem mõjutada võib. OÜ Y omandis on 6206,7 ha suurusele kaevevälja alale jääv 2,25 ha suurune kinnisasi, mis moodustab kaevevälja alast 0,036% ehk teisisõnu on tegemist äärmiselt väikese osaga. Sellise suurusega kinnisomand ei vaja eeltoodud kaalutlustest lähtuvalt kaevandamisloa eelisõigusega antavat kaitset. Ei ole põhjust eeldada, kaevanduse rajamine ja käitamine ilma OÜ-le Y kuuluva kinnisasja kasutamiseta on välistatud või ebamõistlik. Seega puudub mõistlik põhjus, miks seadusandja pidanuks seadma ühe väikeomaniku huvid kõrgemale teiste võimalike kaeveloa taotlejate õigustest. Kohus nõustub siinkohal kolmanda isiku OÜ Z seisukohaga, et OÜ Y poolt
lg 1 punktile 2 antud tõlgendust ei toeta ka Põhiseaduse §-st 12 tulenev võrdusupõhiõigus. Asjakohaseks ei saa pidada OÜ Y väidet, et antud juhul ei ole erinevate kaevandamisloa taotluse esitanud isikute olukord sama, mistõttu ei saavat võrdsest kohtlemisest rääkida. Käesoleval juhul tulebki hinnata, kas faktilised asjaolud, mis eristavad OÜ Y olukorda teiste kaevandamisloa taotluse esitanud isikute olukorrast, on sellised, millega oleks põhjendatav OÜ Y eriline kohtlemine. Juba eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et ei ole –
lg 1 p 2 tõlgendamine selliselt nagu seda teeb OÜ Y, annaks OÜ-le Y ilmselgelt põhjendamatu eelise, mis ei oleks kooskõlas seaduse mõtte ja eesmärgiga. Teiseks ei saa OÜ-l Y olla eelisõigust ka seetõttu, et ta ei olnud vaadeldavate kinnisasjade omanik kaevandamisloa taotluse esitamise ajal. Kohus nõustub X AS seisukohaga, et eelisõigus saab põhimõtteliselt olla üksnes sellisel isikul, kes on kinnisasja omanik vastava taotluse esitamise ajal. Õige on X AS seisukoht, et seaduse mõtteks saab olla eelisõiguse tagamine taotlejale, kes kinnistu omanikuna on esitanud taotluse, mitte aga anda taotleja(te)le võimalus kaevandamisloa menetluse käigus kinnisasja omandamise teel omandada eelisõigus. 14 Kohus nõustub ka X AS ning OÜ Z seisukohaga, et eelisõigust ei saa omandada pärast seda, kui eelisõigust sätestav seadus on kehtivuse kaotanud. Käesoleval juhul sätestas kinnisasja omaniku eelisõiguse
, mis kehtis kuni 01.04.2005.a. Uue
lõiget 2 ei saa tõlgendada selliselt, et varem kehtinud seaduses ettenähtud eelisõigus saaks tekkida uue seaduse kehtivuse ajal, mis samasugust eelisõigust enam ette ei näe. Rakendussätte mõte on selles, et selle kaudu säilib enne
lõikest 2 tuleneb sõnaselgelt, et olukorras, kus on esitatud mitu taotlust, mida üheaegselt rahuldada võimalik ei ole ning taotlejate hulgas ei ole kehtiva uuringuloa ega kinnisasja omanikku, kellel oleks sama paragrahvi lõikest 1 tulenevalt kaevandamisloa saamiseks eelisõigus, müüakse kaevandamisluba enampakkumisel. Seadusest ei tulene, et lisaks
lõike 1 punktides 1 ja 2 sätestatud eelisõigustele oleks veel mingisuguseid muid eelisõigusi, sealhulgas OÜ Y poolt välja toodud prioriteetsuse põhimõttest tulenevat eelisõigust. Sellise eelisõiguse olemasolul muutuks kogu kaevandamisloa enampakkumisel müügi regulatsioon tarbetuks, kuivõrd sisuliselt tuleks sel juhul kaevandamisluba anda isikule, kes esimesena vastava taotluse esitab. Ülaltoodust tulenevalt leiab kohus, et prioriteetsuse põhimõtet, nii nagu OÜ Y seda sisustab, kaevandamisloa väljaandmise menetlus ei tunne. Keskkonnaministri 01. veebruari 1995.a määrusega nr 3 kinnitatud maavara kaevandamise loa taotlemise ja väljaandmise korra punktist 9, mis näeb ette taotluste registreerimise nende esitamise järjekorras, ei tulene, et mitme taotluse esitamisel tuleks rahuldada varem esitatud taotlus. Eespooltoodud kaalutlustest lähtuvalt tuleb OÜ Y kaebus jätta rahuldamata. C) Kohtukulud HkMS § 93 sätestab, et poolele, kelle kasuks kohtulahend tehti, mõistetakse välja tema poolt kantud kohtukulud. Vastustaja Keskkonnaministeerium, kelle kasuks käesolev otsus on tehtud, ei ole kaebuse esitajatelt enda kasuks kohtukulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud. Seega puudub alus Keskkonnaministeeriumi kasuks kohtukulude väljamõistmiseks .Kuivõrd kaebuse esitajate kohtukulud jäävad nende endi kanda, ei pea kohus vajalikuks võtta seisukohta nende kulude põhjendatuse osas. 15 Lea Kuuse Kohtunik 16
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.