← Eesti

3-03-31/3

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Kaire Pikamäe ja Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2006, Tallinn Haldusasja number 3-03-3

) § 11 lg 2 p 2 ja 3 kohaselt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse, süüteo toimepanemise aja, süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse. Käskkirjast ei nähtu, milles seisnes kaebaja poolt toime pandud vääritu tegu. Kui selleks oli kriminaalasja algatamine, eirati süütuse presumptsiooni. Kohtuistungit kriminaalasjas ei ole toimunud ja kaebaja süü ei ole leidnud kinnitust. Kui selleks loeti ajakirjanduses ilmunud artikleid, siis ei ole kaebaja andnud selles küsimuses ühtegi intervjuud, info levis ajakirjandusse erinevate asutuste pressiesindajate kaudu. Kuna mõiste vääritu tegu on üheselt määratlemata, pidanuks käskkiri sisaldama põhjalikku motivatsiooni. 2)

§ 8

lg 1 järgi ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Kaebaja varasemaid karistusi ei omanud ning oli edukalt läbinud atesteerimise. Samuti oli talle makstud rahalist preemiat. 3) Kohus ei saa kasutada tõendina kriminaalasja toimikus sisalduvaid materjale, kuna need ei olnud aluseks vaidlustatud käskkirja koostamisel ja Politseiamet ei olnud esitanud kaebajale veel ka ametlikult süüdistust. 4)

§ 7

lg 1-3 sätestavad, et tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Distsiplinaarkaristuse võib määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Kaebaja leidis, et vastustaja oli kohustatud nõudma asjaomastelt isikutelt kirjalikke seletusi, sest vääritu tegu kui selline ei olnud muude tõenditega tõendatud. 3. Siseministeeriumi kirjalikus vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata. 1) Käskkirjas kirjeldatud asjaolud leidsid laialdast kajastamist ka ajakirjanduses. Vestlustes õigusosakonna juhataja R. S-ga avaldas kaebaja kahetsust väära käitumise pärast ja kinnitas oma süüd antud asjas. 2) Töötaja võtmine kriminaalvastutusele ei takista sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist (

§ 10). Vastustaja ei ole väitnud, et kaebaja on kuriteo toimepanemises süüdi.

3) Kaebaja pidi ametnikuna adekvaatselt hindama toimepandut ja saama aru oma vääritust käitumisest, mis on ametiasutust ja ka teda ennast diskrediteeriv. Altkäemaksu vahendamise puhul on tegemist üldtunnustatud kõlblusnormide rikkumisega ja vääritu teo toimepanemisega. 4) Käskkiri järgib õiguse üldtunnustatud printsiipe, on motiveeritud ja proportsionaalne. 4. Tallinna Halduskohtu otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) Kohus nõustus kaebajaga selles, et vaidlustatud käskkiri on puudulikult motiveeritud. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (HMS) §- le 58 ei saa aga haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. 2) Vääritu teo eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Väärituks teoks (ATS § 84 p 3) saab lugeda süülist tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste normidega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool seda. Ametiasutuse diskrediteerimine ehk selle halba valgusesse seadmine on ATS § 84 p-s 3 toodud süütegu. Selle sätte tõlgendamisel tuleb arvestada, et ametiasutus ja ametnik on põhjendatult avalikkuse suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka 2

(6)3-03-31 väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusno rmide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti. See ei ole aga piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks ATS § 84 p 3 järgi. Diskrediteerimisega on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist kahjustamist. Vastutuse tekkimiseks on vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ja saabunud tagajärje vahel. 3) Kui riigiametnikku (antud juhul kaebajat kui õigusosakonna peaspetsialisti) kahtlustatakse KarS järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, siis ta igal juhul kahjustab riigiasutuse, antud juhul Siseministeeriumi, kelle üheks põhiülesandeks on riigi sisejulgeoleku ja avaliku korra tagamine, ning kes oma pädevuse piires suunab ja koordineerib nii ministeeriumi kui ka tema valitsemisalas olevate ametite kriminaalpoliitikat õiguserikkumiste ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks, ja ka riigiametniku mainet. Siseministeeriumi ja riigiametniku mainet kahjustavateks olid ajakirjanduses avaldatud artiklid: 27.03.2001 Eesti Päevalehes „Seadusi koostanud ametnik võttis pistist“, 27.03.2001 Postimehes „Riigiametnikul lasub altkäemaksukahtlus“, 27.03.2001 SL Õhtulehes „Altkäemaksukahtlustusega ame tnik vahistati“ ja 04.04.2001 Postimehes „Pistist võtnud kõrge ametnik pääses vahi alt“. 4) M. J 01.04.2003 kahtlustatavana ülekuulamise protokollist nähtub, et M. J nõustus tuttava palvel uurima, kuidas on võimalik vabastada aresti alt ühe firma arvet ja pöördus informatsiooni saamiseks ühe politseiametniku poole. Saades teada, et tema poolt nimetatud firmat kahtlustatakse rahapesus, andis M. J politseiametnikule mõista, et on teatud isikuid, kes on huvitatud arve avamisest. M. J- le informatsiooni andnud politseiametnik andis M. J-le omakorda ühe teise politseiametniku telefoninumbri, kellega M. J hiljem kokku sai ja kellele andis mõista, et teenuse osutamise eest pakub firma 10 000 krooni. Lõplikuks pakkumiseks jäi 15 000 krooni ja selle raha andis M. J- le tema tuttav 18.03.2003 ka üle. 19.03.2003 läbiviidud matkimise käigus vahendas M. J kuriteo matkijale 7 500 krooni ning sai vastu ümbriku ja tegevusjuhise firma omanikule. 5) Avaliku teenistuse eetikakoodeksist lähtudes peab avalikku teenistujat kui avaliku võimu teostajat iseloomustama ausus ja väärikus ning avalik teenistuja peab ise igati kaasa aitama nimetatud põhimõtte levikule. Samuti lasub avalikul teenistujal teenistussuhtes kõrgendatud vastutus ja vastustajat diskrediteerib see, et avalik teenistuja, kes on ise olnud rahapesu tõkestamise seaduse, karistusseadustiku jne väljatöötamise juures, vahendab altkäemaksu Politseiameti rahapesu andmebüroo ametnikule, et see taasavaks pangaarve, mille büroo oli seoses rahapesujuhtumi uurimisega arestinud. Selline tegu on igal juhul ametniku õigus- ja kõlblusnormide vastane süüline tegu ja on piisav kõige rangema distsiplinaarkaristuse, milleks on teenistussuhte lõpetamine, määramiseks. Kaebaja selline tegu on vääritu tegu ATS § 84 p 3 mõttes ja teenistusest vabastamine oli seaduslik. 6) Kaebajalt enne karistuse määramist kirjaliku seletuse võtmata jätmine ei ole selline rikkumine, mille puudumine oleks viinud tõenäoliselt teistsuguse distsiplinaarkaristuse määramisele. Kaebaja andis enne karistuse määramist suulise seletuse oma vahetule ülemusele, õigusosakonna juhatajale R. S-le. Tunnistaja R. S ütluste kohaselt vestles ta enne käskkirja koostamist kaebajaga viimase initsiatiivil. Kaebaja sõnum oli see, et ta on pannud toime teo (altkäemaksu vahendamise), mille toimepanemist kahetseb. Kaebaja ei võtnud omaks vaid seda, et oleks altkäemaksu vahendamisel kasu saanud. Kaebaja mõistis ministeeriumi soovi teda vabastada ja oli nõus teenistusest vabastamisega alusel, mida ministeerium õigeks peab. Kuna kaebaja oli süüteo toimepanemist suulises seletuses vahetule ülemusele kinnitanud, polnud vastustajal vaja kaebajalt kirjalikku seletus t võtta. 3
(6)3-03-31 7) Hinnangu andmisega kaebaja poolt toimepandud vääritule teole ja talle distsiplinaarkaristuse määramisega ATS alusel ei ole vastustaja rikkunud süütuse presumptsiooni. Hinnangu sellele, kas kaebaja on toime pannud KarS tunnustele va stavad teod, antakse kriminaalmenetluses. Need menetlused toimuvad teineteisest sõltumatult. Kui ka isiku suhtes alustatud kriminaalmenetlus lõpetatakse kas kuriteo sündmuse või teos kuriteo puudumise tõttu, ei välista see isikule distsiplinaarkaristuse määramist. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 5. M. J apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus. 1) Kohtuotsuse kohaselt on ametiasutuse diskrediteerimine ehk selle halba valgusesse seadmine ATS § 84 p-s 3 ettenähtud süütegu. Vastutuse tekkimiseks on oluline kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ja saabunud tagajärje vahel. Kaebaja ei ole toime pannud süülist tegu ning vastustaja ei ole põhjendatud, milles seisnes ametiasutuse maine kahjustamine ega tõendanud kahju olemasolu. 2) Kohtu järeldus, et vastustaja mainet kahjustatavateks olid ajakirjanduses avaldatud artiklid, ei tugine tõenditel. Kohtuotsusest ei nähtu, milles seisnes vastustaja maine kahjustamine. Kohus leidis, et diskrediteerimisega ATS § 84 p 3 tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Samuti leidis kohus, et kuna ametiasutus ja ametnik on põhjendatult avalikkuse suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti, siis see ei ole piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks ATS § 84 p 3 järgi. Seega nõustus kohus kaebajaga, et ta ei ole toime pannud tegu, mis oleks kaasa toonud vastustaja diskrediteerimise. 3) Käskkirjast ei nähtu M. J poolt sooritatud vääritud tegu, samuti puudub süüteo toimepanemise aeg ja muude asjaolude kirjeldus. Kuna mõiste vääritu tegu on üheselt määratlemata, oleks käskkirjas pidanud sisalduma põhjalik motivatsioon. Kohus ei andnud hinnangut nimetatud kaebuse väidetele, millega rikkus menetlusnorme. 4) Distsiplinaarmenetlus ja kriminaalmenetlus on erinevad menetlused. Halduskohtul ei ole võimalik kasutada tõendina kriminaalasja toimikus sisalduvaid materjale, kuna need ei olnud vaidlustatud käskkirja koostamise aluseks. 5) R. S ütlused tunnistajana ei ole olulised. Käskkirjas ei toodud nimetatud isiku ütlus i ja seetõttu ei saa neid tagantjärele kasutada. Kaebajale jäi arusaamatuks, et miks kohus kahtle s tema ütlustes, et ta ei ole edastanud R. S- le sõnumit, et ta on toime pannud vääritu teo. 6) Samuti rikuti

§ 7sätteid.

Vastustaja oli kohustatud nõudma asjaomastelt isikutelt kirjalikke seletusi, sest vääritu tegu kui selline ei olnud muude tõenditega tõendatud. 6. Siseministeeriumi kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 1) Riigiasutuse mainet kahjustab igal juhul seal töötava ametniku vääritu käitumine, milleks altkäemaksu vahendamine kahtlemata on. M. J on kinnitanud vääritu teo toimepanemist. 2) Käskkiri on piisavalt motiveeritud. Selles viidati materjalidele, millega M. J oli eelnevalt tutvunud ja millest osa koostati tema ütluste alusel (kriminaalasja nr 03218000006 toimik). 3) R. S ütlused on asjakohased ja tõendavad, et M. J sai distsiplinaarmenetluse käigus anda omapoolse suulise selgituse ja tunnistas end vääritu teo toimepanemises süüdi. Seetõttu ei peetud kaebajalt kirjaliku seletuse võtmist enam vajalikuks. Kaebaja on väljendanud kahetsust toimepandud teo suhtes ka peale distsiplinaarkaristuse määramist, saates R. S- le vastavasisulise elektronkirja. See tõend kinnitab täiendavalt, et M. J on oma süüd tunnistanud ja tunnistaja R. S poolt antud ütlustes ei ole põhjust kahelda. 4

(6)3-03-31
  1. Protsessiosalised teatasid, et nad on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Kaebaja poolt toime pandud tegu – abi osutamine rahapesus kahtlustatava firma arve aresti alt vabastamiseks – on vaieldamatult vääritu tegu ATS § 84 p 3 tähenduses, mis diskrediteerib nii Siseministeeriumi, kus kaebaja oli teenistuses, kui ka kaebajat ennast. Samuti kahjustab riigiametniku ja riigiasutuse mainet selle kohta artiklike avaldamine ajakirjanduses. Seda eriti Siseministeeriumi puhul ministeeriumi ees seisvaid ülesandeid ja kaebaja teenistuskohustusi arvestades.
  3. Halduskohtu otsuses Riigikohtu halduskolleegiumi 25.11.2003 otsuse nr 3-3-1-70-03 punktides 14-16 toodud seisukohtade kajastamist ATS § 84 p 3 tõlgendamisel ei saa käsitada kohtu nõustumisena kaebajaga selles, et ta ei ole pannud toime vastustajat diskrediteerivat tegu. Kohus ei ole kaebajaga nõustunud, vaid on leidnud õigesti, et Siseministeeriumi diskrediteerib see, et avalik teenistuja, kes on ise olnud rahapesu tõkestamise seaduse, karistusseadustiku jne väljatöötamise juures, vahendab altkäemaksu Politseiameti rahapesu andmebüroo ametnikule, et see taasavaks pangaarve, mille büroo oli seoses rahapesujuhtumi uurimisega arestinud. Selline tegu on igal juhul ametniku õigus- ja kõlblusnormide vastane süüline tegu ja on piisav kõige rangema distsiplinaarkaristuse, milleks on teenistussuhte lõpetamine, määramiseks.
  4. Halduskohus tuvastas vorminõuete rikkumise käskkirja andmisel - kaebaja poolt toimepandud distsiplinaarsüüteo ja karistamisel arvesse võetud asjaolude kirjeldus ei ole käskkir jas piisavalt põhjalik ning TDVS §-s 7 ette nähtud kirjaliku seletuse asemel on kaebajalt enne distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja andmist võetud suuline seletus. Kaebajalt suulise seletuse võtmine ja süü tunnistamine vääritu teo toimepanemises enne distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja andmist on tõendatud tunnistaja R. S ütlustega. Siseministeeriumi poolt ringkonnakohtule esitatud R. S 04.04.2003 elektronkiri M. J- le ja M. J vastus sellele kinnitavad, M. J on oma süüd vääritu teo toimepanemises tunnistanud ja tunnistaja R. S ütlustes ei ole põhjust kahelda. Kohus järeldas (viidates HMS §-le 58) põhjendatult, et kaebaja on andnud asja kohta suulise seletuse oma vahetule ülemusele R. S- le ja tuvastatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist ega saa seetõttu olla käskkirja tühistamise aluseks. Samuti ei ole vorminõuete eiramine takistanud kaebajal käskkirjast aru saamast ja halduskohtul selle õiguspärasust kontrollimast. Süüteo toimepanemise aja märkimata jätmise tõttu ei vasta käskkiri TDVS § 11 lg 2 p-s 2 sätestatud nõudele, kuid seegi ei ole viinud asja ebaõigele otsustamisele, sest kaebajale on määratud distsiplinaarkaristus TDVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul.
  5. Ringkonnakohus nõustub kaebaja väidete, et halduskohtul ei olnud võimalik kasutada tõend ina kriminaalasja toimiku materjale, kuna need ei olnud vaidlustatud käskkirja koostamise aluseks. Kuna aga nende tõendite kasutamine ei ole viinud asja ebaõigele otsustamisele, ei anna nimetatud kohtumenetluse normide rikkumine alust lõppjäreldustes õige kohtuotsuse tühistamiseks.
  6. Neil põhjendustel ei anna apellatsioonkaebuse väited alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks ja uue otsusega halduskohtule esitatud kaebuse rahuldamiseks. M. J 5
(6)3-03-31 apellatsioonkaebus tuleb jätta HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kaire Pikamäe Silvia Truman Lilianne Aasma 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.