KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Hannes Olev Otsuse tegemise aeg ja koht 03.juuli 2006. a Tallinn Tsiviilasja number 2-04-172 (end. Nr 2/1-200/04/05) Tsivii

) § 5 lg 1,2 ning § 12 lg 2 ja § 13 lg 1 p 12-14.

§ 5

lg 1 järgi seadme, tööriista, veoki või muu töövahendi kasutamine ettenähtud otstarbel ning nende paigaldamine, reguleerimine, parandamine, hooldamine, teisaldamine ja puhastamine ei tohi ohustada kasutaja ega teiste isikute tervist ega töökeskkonda.

§ 5

lg 2 järgi tööandja tagab, et töövahend sobib tööülesande täitmiseks, vastab kasutaja kehamõõtmetele ning füüsilistele ja vaimsetele võimetele. Kuna ei ole poolte vahel vaidlust selles, et hagejale tekkis tervisekahju saepingilt saetera alt väljalennanud plastmassikillust, uurimiskokkuvõte on tuvastanud, et tööpink ei olnud varustatud vajaliku kaitsega, mis pidi sellise võimaluse välistama ja Kostja 2 on tunnistajana ülekuulamisel tööinspektsioonis (tööinspektsiooni toimik tl 46 pöördel) tunnistanud, et tööpink tehti korda alles peale tööõnnetust, siis kohus loeb tõendatuks, et Kostja 1 kui tööandja andis hagejale tööülesannete täitmiseks tööpingi, mis ei vastanud

§ 5

lg 1, 2 nõuetele.

§ 12

lg 2 järgi tööandja ei tohi lubada tööle asuda töötajal, kellel puuduvad vajalikud erialateadmised ja oskused ning töötervishoiu- ja tööohutusalased teadmised.

§ 13

lg 1 kohaselt on tööandja kohustatud: p 12) tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist; p 13) korraldama töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Juhendamist või väljaõpet tuleb korrata, kui töövahendeid või tehnoloogiat vahetatakse või uuendatakse; p 14) koostama ja kinnitama ohutusjuhendi tehtava töö ja kasutatava töövahendi kohta ning andma töötajale juhised keskkonna saastamisest hoidumiseks Töötervishoiu ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra (sotsiaalministri 14.12.2000.a. määrus nr 80, edaspidi väljaõppe kord) § 8 lg 1 kohaselt töötaja sissejuhatava, esmane- ja täiendjuhendamine, väljaõpe ning töötaja iseseisvale tööle lubamine registreeritakse sellekohases päevikus või andmebaasis. Väljaõppe korra § 8 lg 2 järgi töötaja kinnitab lõikes 1 nimetatud juhendamist, väljaõpet ning iseseisvale tööle lubamist oma allkirjaga. Uurimiskokkuvõte kohaselt ei olnud Kostja 1 teostanud hageja juhendamist ega tööohutusalast väljaõpet. Samuti on Kostjat 1 karistatud kohtuvälise menetleja otsusega väärteoasjas nr 8-01-29/9726-022

§ 5lg 1,2; §12 lg 2; § 13 lg 1 rikkumise eest.

Kostja 1 väidete kohaselt kohtumenetluses oli selline juhendamine toimunud vahetult enne hageja tööpingil tööle lubamist. Hageja eitab sellist juhendamist või väljaõpet. 6 Tsiviilasi nr 2/1-200/04/05 Kohus leiab, et kostja 1 vastuväited tuleb lugeda tõendamatuks tulenevalt väljaõppe korra § 8 lg 1 ja TsMS § 238 lg 2. TsMS § 238 lg 2 kohaselt kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt tuleb asjaolu tõendada teatud liiki või teatud vormis tõendiga, ei või seda asjaolu tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga. Tulenevalt väljaõppe korra § 8 lg 2 tuleb juhendamist ja väljaõpet kinnitada töötaja allkirjaga. Seega on seadusest tulenevalt kehtestatud antud asjaolu – töötaja tööohutusalase juhendamise ja välja õppe tõendamisele - kindel vorm: töötaja poolt allkiri vastava toimingu tegemise kohta. Järelikult seda asjaolu ei saa muude tõenditega tõendada. Lähtuvalt eeltoodust peab kohus tõendatuks, et kostja jättis hageja juhendamata tööohutuse osas ja ei teostanud tema väljaõpet tööks talle antud tööpingil, millega rikkus

§ 5lg 1,2; §12 lg 2; § 13 lg 1 nõudeid.

Kostja 2 õigusvastane tegu Hageja heidab Kostjale 2 ette seda, et ta olles Kostja 1 juhatuse liige, ei täitnud

-is tööandjale pandud kohustusi ja ei korraldanud tööohutusealast tööd äriühingus ega määranud töökeskkonnaspetsialisti.

§ 16

lg 2 ja lg 9 kohaselt peab tööandja määrama oma töötajate hulgast või pädeva isiku puudumisel võtma tööle väljastpoolt ettevõtet; tööandja võib ka ise täita töökeskkonnaspetsialisti kohustusi. Kostja 2 ei ole vaidlustanud seda, et Kostja 1 poolt oli määramata töökeskkonnaspetsialist, kuid leiab, et tulenevalt ÄS § 187 lg alusel vastutab ta Kostja 1 ees, mitte hageja eest. Seega ei ole poolte vahel vaidlust selles, et Kostja 2 ei määranud töökeskkonnaspetsialist ega täitnud vastavaid kohustusi ka ise ja sellega rikkus

§ 16lg 2 ja lg 9 nõudeid.

Samas kohus leiab, et antud säte ei ole hageja poolt etteheidetav Kostjale 2. kostja 2 oli küll kostja 1 ametiisikuks, kelle kaudu Kostja 1 tegutseb, kuid hageja ees on tulenevalt töölepingust vastutavaks siiski vaid Kostja 1.

§ 16

lg 2 ja lg 9 kohaselt on tegemist tööandja ehk siis Kostja 1 kohustusega, mida rikuti. See, et selleks vahetuks rikkujaks oli Kostja 2, ei loo õiguslikke kohustusi Kostjale 2 hageja ees. Nagu osundas ka Kostja 2 esindaja, võib sellise rikkumise tagajärjel Kostja 2 vastutada Kostja 1 ees, kui oma seadusest (

) tulenevaid kohustusi mitte täitnud isik, kuid hagejal puudub otsenõue Kostja 2 vastu. Kuna kohtu arvates puudub Kostja 2 tegevuses õigusvastasus suhtes hagejasse, siis ei ole alust kontrollida ka hageja kahju ja Kostja 2 tegevuse vahelist põhjuslikku seost. Sellest tulenevalt tuleb hagi Kostja 2 osas jätta rahuldamata. Põhjuslik seos Kostja 1 osas Kohus leiab, et on põhjuslik seos Kostja 1 osas tuvastatud õigusvastase teo ja hagejale tekkinud kahju vahel. Kontrollides seda seost läbi selle, et jättes ära sündmuste ahelas Kostja 1 õigusvastase teo, on kohtule ilmne, et hagejale tekkinud kahju ei oleks saabunud. Kui Kostja 1 oleks andnud Tsiviilasi nr 2/1-200/04/05 7 hageja kasutusse tehniliselt ohutu seadme, siis ei oleks tekkinud olukorda, kus selle saeketta alt oleks lendu pääsenud hagejale silma lennanud plastmassikild. Samuti oleks ära jäänud hageja vigastus, kui talle oleks selgitatud sael ohutu töötamise võtted, ohutegurid ja ohutustehnika. Sellisel juhul oleks hageja olnud teadlik, et ka töötava sae juures olles võivad sael olevad killud sattuda saetera alla ja sealt lendu paiskuda. Sellisel juhul oleks juba hageja riisiko ja tema osavastutuse küsimus võinuks kerkida, kui ta olles teadlik vastavatest ohtudes, ei järginud neid. Seega on olemas kahjuhüvitamise koosseis Kostja 1 osas. Saamatajäänud tulu nõue Hageja väidete järgi jäi ta tööõnnetuse tõttu ilma tulust, mida oleks saanud töölepingu järgi töötades. Hageja arvestuste kohaselt oleks tema palk olnud töölepingu järgi töötades 5880,00 kr. 28.04.2003.a. kuni 15.10.2003.a. oli hageja töövõimetuslehel ja selle aja jooksul maksti talle haigekassa poolt 12 096,00 kr (tl 119, 120). Kostja vaidleb vastu, kuna hageja sai selle aja eest 100% hüvitist ja seega on ta saanud kõik, milleks tal õigus oli. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 järgi on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. 1050 lg 1 kohaselt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 130 lg 1 järgi tuleb isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. VÕS § 139 lg 3 järgi võib isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus TLS § 55 p 4 kohaselt tööleping peatub ajaks, mil töötaja oli ajutiselt töövõimetu. Poolte vahel on vaidlus selles, milline oli hageja töötasu Kostja 1 juures enne tööõnnetust. Hageja väidete kohaselt oli selleks 35 kr /h, kuna töölepingus kokkulepitud 25 kr /h lisandus lisatasu 10,00 kr/h. Kostja 1 väidete kohaselt oli töötasuks 25 kr/h nagu oli kokkulepitud töölepingus. Lisatasu saamine oli võimalik vaid lisatööde või eriti eduka töötamise eest. Selliseid töid aga hageja ei jõudnud teha, ega sellist lisatasu talle ka ei määratud. Kostja 1 maksis küll hagejale peale tööõnnetust hüvitisena arvestatuna tema juba töötatud tööaja (65.5

1. h)kohta 655 kr, kuid see on hüvitiseks, mitte lisatasuks palgaseaduse tähenduses. 8 Tsiviilasi nr 2/1-200/04/05 Kohus hinnates poolte väiteid ja esitatud tõendeid, leiab, et hageja palgamääraks tuleb lugeda 35,00 kr. Kostja 1 on oma arvestustes, nii aprillikuu 2003.a. väljateenitud palga (tl 103 ja 43), kui ka lõpparve õiendi (tl 27), mis esitati Kostja 1 raamatupidamist korraldavale firmale, lähtunud arvestusest põhipalk 25,00 kr ja lisatasu 10,00 kr tunnis. Kostja 1 poolt antud selgitused, et tegemist oli vaid hüvitisega (tl 103), ei ole usutavad. Sel määral raske trauma eest maksta hüvitiseks 10,00 kr tunnist, ei ole tõsiselt võetav. Samuti on Kostja 1 õiendis lõpparve väljamaksmiseks samuti nimetanud palgatingimusteks 25,00 kr töölepingu järgi ja lisapalk 10,00 kr. Lõpparve koostamiseks ei oleks aga olnud vajalik nn hüvitiseks makstava 10,00 kr ära näitamiseks. Seetõttu kohus loeb Kostja 1 selgitusi hüvitisena hagejale 10, 00 kr / h maksmist mitteusutavateks. Hageja poolt saamatajäänud tulu 17.04.2003 kuni 15.10.2003.a. Hageja on ekslikult liitnud oma nõudes kokku kaks ajavahemikku, nõudes saamatajäänud tulu alates tööõnnetusest, kuni uue tööandja juures tööle asimiseni 01.04.2004.a. Neil perioodidel on hageja väidetava sissetuleku vähenemine tingitud kahest erinevast põhjusest: esimene periood oli hageja töövõimetuslehel ja seetõttu ei saanud loodetud tulu ja teisel perioodil, kui ta lõpetas töösuhte Kostjaga 1, tööotsijaks. Esimesel perioodil oli hageja tuluks Haigekassa poolt makstud ajutise töövõimetuse hüvitis, mida talle maksti 12 096,00 kr (tl 118, 119) ja Kostja 1 poolt tasutud hüvitis 17 808,00 kr (tl 44, 45). Ekslik on aga hageja seisukoht, et tema kavandatavaks tuluks oleks olnud brutotasu, mida ta oleks saanud. Reaalselt oleks tema tulu olnud vähem tulumaksu võrra, mille määr oli sel ajal 26%. Maksuvaba miinimum oli sel ajal 1000,00 kr. Seega netopalk saadakse: brutopalk (tööpäevade arv x 8 h x 35
2. kr)-1000,00 x 0,74 + 1000,00kr kuu Aprill (alates 07.04) Mai Juuni Juuli August September Oktoober (kuni 15.10) tööpäevi 17 21 19 22 20 22 11 brutopalk kokku 4760 5880 5320 6160 5600 6160 3080 netopalk 3782,4 4611.2 4196,8 4818,4 4404 4818,4 2539,2 29170,4 Aprill 2003 eest sai hageja juba 1962,00 kr (tl 43) + haigekassa hüvitis12 096,00 + Kostja 1 poolt tasutud 17 808,00 kr. Seega kokku sai hageja selle perioodi eest 31 866,00 kr. Seega sellel perioodil tema sissetulek ei vähenenud ja temal kahju hüvitamise nõuet ei ole. Kahjuhüvitus perioodi 16.10.2003 kuni 31.04.2004.a. Ajutise korra p 2 kohaselt Kahju hüvitamine seisneb kannatanule rahasummade väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotuse või Tsiviilasi nr 2/1-200/04/05 9 selle alanemise tagajärjel, kusjuures hüvitusest arvatakse maha seoses töövigastusega määratud invaliidsusgrupile vastav pension või töövõimetuse astmele vastav pension. Ajutise korra p 7 järgi kannatanule töövigastuse tagajärjel endisest sissetulekust ilmajäämise või selle vähenemisega seotud kahju hüvitamise ulatus määratakse kindlaks protsentides sellest sissetulekust vastavalt tema kutsealase töövõime kaotuse astmele. Ajutise korra p 11 alusel Kahju hüvise arvutamisel võetakse aluseks töövigastusele või töövõimetuse tekkimisele eelnenud 12 kalendrikuu keskmine kuusissetulek. /…/ Kui kannatanu on töötanud tööandja juures vähem kui 12 kalendrikuud enne töövigastuse tekkimist, lähtutakse hüvise arvutamisel keskmisest kuusissetulekust tööandja juures töötatud ajal. Vabariigi Valitsuse 10.06.1992.a. määruse nr 172 p 4 kohaselt korrutatakse alates 2001 .a. määratud hüvis iga aasta 01.märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. 16.10.2003.a. hageja lõpetas Kostja 1 juures töölepingu ja leidis töö alles 01.04.2004.a. Kostja arvates ei ole antud sissetuleku vähenemine seotud hageja töövõimekaotusega, vaid sellega, et hageja ennatlikult lõpetas omal algatusel töölepingu omamata uut töökohta. Kostja väidete kohaselt oleks ta suutnud hagejale tööd võimaldada ka tema töövõime kaotust arvestades. Kohtu arvates ei ole õigustatud hageja nõue selle perioodi eest terve palga ulatuses, kuna sel perioodil ei olnud hageja sissetuleku langus seotud tööõnnetusega, vaid sellega, et ta lõpetas omal algatusel töölepingu ja jäi töötuks. Ei ole vaidlust selles, et hageja algatusel tööleping lõpetati. Tõendamata on jäänud hageja poolt see, et tal ei oleks Kostja 1 juures tööd olnud. Samuti ei ole esitatud asjaolusid, et hagejal tuvastatud puue oleks takistanud tal Kostja 1 juures töö jätkamist. Vastavalt Ettevõtete, asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra (Vabariigi Valitsuse 10.06.1992.a. määrus nr 172, edaspidi Ajutine Kord) p 3 kohaselt oleks Kostja 1 pidanud tagama hagejale endise sissetuleku maksmise ka madalamalt tasustatavale tööle üleviimisel. Seega kohus leiab, et antud perioodil hageja sissetuleku vähenemises kogu ulatuse ei ole Kostja 1 süüdi ja temalt selle aja eest kogu hüvitise nõudmine oleks ebaõiglane. Kohtu arvates oleks hagejast olnud mõistlik jätkata töösuhet Kostjaga 1 ja otsida siis selle kõrvalt endale tööd, mis oleks talle sobinud ja alles sellise töö leidmisel lõpetanud töösuhte Kostjaga 1. Tulenevalt ajutise korra p 7 tuleb Kostjalt 1 välja mõista hüvitis vastavalt hageja töövõime kaotuse protsendile. Nagu kohus eelnevas tuvastas oli hageja töötasu tariifiks kostja juures 35,00 kr tund ja päevapalgaks 280,00 kr. Seega on hageja kuutasuks 5880,00 kr (21 x 280,00 kr). Hageja töövõimekaotus on tuvastatud vaidlusalusel ajal 30%. Järelikult tuleb hagejale välja mõista hüvitis 1764,00 kr (5880 x 30%). Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 172 p 4 kuulub see hüvitis korrutamisele igaaastaselt alates 01.märtsil Statistikaameti poolt avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Seega kuulub kostjalt välja mõistmisele alates 16.10.2003.a. kuni 29.02.2004 oktoobri 2003 eest 853,54 kr (1764x 15/31) ja november 2003 kuni veebruar 2004 (kaasaarvatud) 7056,00 kr 10 Tsiviilasi nr 2/1-200/04/05 (4x1764). Seega kokku 7909,54 kr. Kuna kostja 1 oli hagejale maksnud hüvituseks 17 808 kr, mis osaliselt 2695,60 kr (31 866,00 - 29170,4) on kohtu poolt veel mahaarvestamata , siis tuleb see jääk maha arvestada sellelt hüviselt. Seega kuulub selle perioodi eest Kostjalt 1 välja mõistmisele 5213,94 kr. 01.03.2004.a.alates (jaanuaris 2004.a. Statistikaameti poolt avaldatud ametliku teate kohaselt) oli 2003.a. tarbijahinnaindeks 1,3 % Märtsikuu 2004 eest kuulub kostjalt 1 väljamõistmisele 1786,93 kr (1764,00 x 1,013). Seega kokku 7000,87 kr (5213,94 + 1786,93). Hüvitis alates 01.04.2004.a. Vastavalt hageja väidetele on tema normpalgaks uue tööandja juures 24 kr tunnis ja alates 01.01.2005.a. 29 kr tunnis. Sellest tulenevalt on tema sissetulek vähenenud. Töövõimekaotus on hagejal tuvastatud 30%. Kostja vaidleb sellele vastu, kuna leiab, et see, et hageja asus teisele tööle ja saab teist, võimalik, et madalamat palka, kuid see ei ole seotud talle tekkinud tervise kahjuga. Kohus hinnates VÕS § 130 lg 1 regulatsiooni leiab, et antud asja arutamisel tõusetunud vaidlus selle üle, kas ja kui palju on hageja praegune tunnitariif, ei ole antud vaidluses asjakohane. VÕS § 130 lg 1 kohaselt tuleb hagejale korvata ka osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Töösuhtest, mis oli ka poolte vahel tekkinud tervisekahju reguleerib sellele sättele lisaks erinormina ka Ajutine kord, mis ei seosta hüvitise maksmist kannatanu uue palgaga., vaid lähtub hüvitise arvutamisel kannatanu palgast, mida ta sai enne tööõnnetust tööandja juures. Kuna VÕS § 130 lg 1 nimetab ühe hävitamisele kuuluba kahjuna ka edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkivat kahju, siis kohus leiab, et tuleb kohaldada kahjuhüvise arvutamisel Ajutist Korda. Hagejale tekitatud kahjustus on pikaajaline, mis võib tema tegevust tööturul mõjutada veel pikka aega. Kuna tegemist on kahjustusega (nägemise halvenemine), mis mõjutab hageja edukust igal võimalikul tegevusala, siis antud juhul tuleb Kostjalt 1 välja mõista hüvitis igakuiste maksetena lähtuvalt Ajutise korra p 7 kuni hageja töövõime kaotuse protsendi muutumiseni. Nagu kohus eelnevas tuvastas oli hageja hüvise suuruseks alates 01.03.2004.a. 1786,93 kr kr. Vastavalt Vabariigi Valitsuse määrusele nr 172 kuulub see hüvitis korrutamisele igaaastaselt alates 01.märtsil Statistikaameti poolt avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Ajavahemiku 01.04.2004.a. kuni 01.03.2005.a. tuleb Kostjalt 1 välja mõista 19 656,23 kr (1786,93 kr x 11 kuud). 01.03.2005.a.alates (07.01.2005.a. Statistikaameti avaldatud ametliku teate kohaselt) oli 2003.a. tarbijahinnaindeks 3,0% Seega igakuine hüvitis alates 01.03.2005.a. on 1840,53 kr (1786,93 x 1,03) 01.03.2005.a. kuni 30.09.2005.a. tuleb Kostjalt 1 välja mõista 12 883,76 kr (1840,53 kr x 7 kuud). Tsiviilasi nr 2/1-200/04/05 11 Seega kokku tuleb Kostjalt 1 välja mõista hageja kasuks ühekordse tervisekahju hüvisena 39 539,86 kr (7000,87 kr + 19 656,23 + 12 883,76). Alates 01.10.2005.a. kuulub Kostjalt 1 väljamõistmisele igakuiselt hüvitis 1840,53 kr kuus, mis kuulub iga aasta alates 01.märtsist korrutamisele Statistikaameti poolt avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Menetluskulude jaotus TsMS rakendamise seaduse § 3 kohaselt kuulub antud menetluses kohaldamisele kuni 31.12.2006.a. kehtinud TsMS