lg 2 p 2 ja 3 kohaselt on tööandja kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse süüteo toimepanemise aja, süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjast ei tulene konkreetset M.J. poolt sooritatud vääritut tegu, seega on käskkiri motiveerimata ja seda ei ole võimalik kontrollida. Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-62-02 sätestab –laialdaste diskreditsioonivolituste teostamisel ja määratlemata õigusmõistete sisustamisel on oluline roll õiglasel haldusmenetlusel. Sellistel juhtudel peab haldusorgan esitama tavapärasest põhjalikuma motivatsiooni, mis võimaldaks haldusakti adressaadil mõista akti sisu. Kaebaja leiab, et mõiste vääritu tegu on samuti üheselt määratlemata ning seega oleks pidanud vaidlustatud käskkiri sisaldama põhjalikku motivatsiooni. Vastavalt
lg 1 ei tohi distsiplinaarkaristus olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Antud juhul kaebaja varasemaid karistusi ei omanud ning oli eelnevalt edukalt ja positiivselt läbinud atesteerimise. Samuti oli talle teenistuses oldud aja eest makstud rahalist preemiat. Kaebaja leiab, et käesoleval juhul ei ole kohtul võimalik kasutada tõendina kriminaalasja toimikus sisalduvaid materjale, kuna need ei olnud tõendusmaterjalina aluseks vaidlustatud käskkirja koostamisel ning et sellel hetkel ei olnud Politseiamet kaebajale veel ka ametlikult süüdistust esitanud.
lg 1-3 sätestavad, et tööandjal on õigus nõuda süüdlaselt kirjalikku seletust süüteo kohta. Distsiplinaarkaristuse võib määrata seletust nõudmata, kui süütegu on tõendatud muude tõenditega. Antud normi tõlgendades leiab kaebaja, et vastustaja oli kohustatud nõudma asjaomastelt isikutelt kirjalikke seletusi, sest vääritu tegu kui selline ei olnud muude tõenditega tõendatud. M.J. palub kohut tühistada Siseministeeriumi 04.04.2003 käskkiri nr 148p, muuta kaebaja teenistusest vabastamise alust (ATS §114 lg 21) ning välja maksta ATS §135 lg 2 tulenev hüvitis. Samuti taotleb kaebaja kohtukulude välja mõistmist summas 4 250 krooni. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. 24.03.2003 peeti politseiametnike poole kinni Siseministeeriumi õigusosakonna peaspetsialist M.J., keda kahtlustati altkäemaksu vahendamises, võtmises ja ametiseisundi kuritarvitamises. M.J. suhtes kohaldati seetõttu tõkendit vahi all pidamine kuni 04.04.2003. Nimetatud asjaolud leidsid laialdast kajastamist ka ajakirjanduses. Vestlustes oma vahetu ülemuse, õigusosakonna juhataja R.S.uga avaldas M.J. ka kahetsust oma väära käitumise pärast ja kinnitas oma süüd antud asjas. Distsiplinaar- ja kriminaalmenetlus on erinevad menetlused ning nende kahe erineva menetluse läbiviimine ei sõltu teineteisest.
ei nähtu, et töötaja võtmine kriminaalvastutusele takistaks sama teo eest distsiplinaarkaristuse määramist. Iga distsiplinaarsüütegu ei ole kuritegu. Vastustaja ei ole ka kunagi väitnud, et M.J. on kuriteo toimepanemises süüdi. Vaidlustatud käskkirjaga on määratud kaebajale distsiplinaarkaristus vääritu teo toime panemise eest, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ja diskrediteerib ametnikku ning ametiasutust. Ametniku osas kehtivad kõrgendatud eetika- ja moraalinormid, mis iseenesest välistavad mistahes süüteo toimepanemise lubatavuse. Kaebaja ametnikuna pidi adekvaatselt hindama toimepandut ning üheselt aru saama oma vääritust käitumisest, mis on igal juhul ametiasutust ja ka teda ennast diskrediteeriv. Vääritu tegu on raske distsiplinaarsüütegu, mille eest on ametiasutusele seadusest tulenevalt antud õigus ametniku teenistusest vabastamiseks. Distsiplinaarkaristus on suunatud sellele, et tagada ja säilitada avaliku teenistuse funktsioneerimisvõime. Distsiplinaarkaristus peab avaldama mõju nii eripreventiivselt (konkreetse ametniku suhtes) kui ka üldpreventiivselt (kõigi ametnike suhtes). Seetõttu ei saa kuidagi jätta tähelepanuta ja vastava karistuseta sellist tegu. Asjaolu, et kaebajale ei ole kriminaalkaristuses mõistetud karistust altkäemaksu vahendamise eest, ei tähenda, et selle eest ei võiks määrata distsiplinaarkaristust. Vastustaja leiab, et altkäemaksu vahendamise juhtumil on tegemist üldtunnustatud kõlblusnormi rikkumisega ja seega vääritu teo toimepanemisega. Teenistuskohustused, mille rikkumisel järgneb distsiplinaarvastutus, tulenevad ka moraalinormidest. Nende normide rikkumisel järgneb avalikkuse halvakspanu. Seeläbi diskrediteerib moraalinormidest mittekinnipidanud ametnik nii iseennast, asutust, kus ta töötab kui ka seeläbi tervet Eesti riiki. Vaidlustatud käskkiri ei riku kaebaja õigusi, järgib õiguse üldtunnustatud printsiipe, on motiveeritud, proportsionaalne ja seaduslik. Tunnistaja R.S. seletas, et ta oli M.J. vahetuks ülemuseks ja et ta vestles M.J.ga enne käskkirja koostamist. Vestlus võis aset leida 2003.a. aprilli alguses, peale M.J. vahi alt vabastamist. Vestlus leidis aset kaebaja enda initsiatiivil. M.J. sõnum vestluse käigus oli see, et ta on pannud toime teo, mida kahetseb ja võtab omaks, kuid ei võta omaks seda, et oleks altkäemaksu vahendamisel ise kasu saanud. M.J. tunnistas, et on teo toimepanemises süüdi ja oli valmis selleks, et teda töölt vabastatakse. R.S. pakkus M.J.le veel välja variandi, et viimase avalduse alusel lõpetatakse temaga töösuhe. Ministeeriumi kantsler aga ei olnud sellise variandiga nõus. R.S. pidas piisavaks kaebaja poolt vestluse käigus suuliselt antud seletust, sest kaebaja tunnistas puhtsüdamlikult oma süüd ja oli nõus teenistusest vabastamisega alustel, mida ministeerium õigeks peab öeldes veel, et tema käskkirja peale kaebama ei hakka. Kaebaja tunnistas üles altkäemaksu vahendamise. Sellekohase info sai R.S. eelnevalt oma vahetult ülemuselt, keda informeeris Politseiameti peadirektor ja kui oli teada, et M.J. oli ennast juba süüdi tunnistanud. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja tunnistaja ütluse, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 1.M.J. töötas avaliku teenistuse lepingu alusel Siseministeeriumi õigusosakonna peaspetsialisti ametikohal. Ministeeriumi kantsleri 04.04.2003 käskkirjaga nr 148p vabastati M.J. teenistusest ATS §84 p 3 järgi vääritu teo eest, mis on vastuolus ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega ja diskrediteerib ametnikku ning ametiasutust. Siseministeeriumi kantsleri 04.04.2003 käskkirjast nr 148p nähtub, et 10.03.2004 alustas Politseiameti politseikontrolli osakond menetlust kriminaalasjas nr 03218000006 ja 24.03.2003 peeti M.J. kinni kui kuriteo toimepanemises kahtlustatav isik. M.J.t kahtlustatakse altkäemaksu võtmises, altkäemaksu vahendamises, kui see on toime pandud ametiseisundit kasutades ja ametiseisundi kuritarvitamises ning mis on kvalifitseeritavad KarS §294 lg 1, §296 lg 2 p 2 ja §289 järgi. 26.03.-04.04.2003 kohaldati M.J. suhtes tõkendit –vahi all pidamist. Kaebaja väidetel ei tulene vaidlustatud käskkirjast konkreetset tema poolt sooritatud vääritut tegu, käskkiri ei ole motiveeritud ja selles ei ole põhjendatud, milles täpselt ametiasutuse maine kahjustamine seisneb. Kaebajale ei ole teada, et Siseministeerium oleks läbi viinud distsiplinaarmenetluse, samuti ei ole temalt võetud kirjalikku seletust süüteo kohta. Käskkirja tegemisel ei ole arvestatud kaebaja varasemat käitumist. 2.Kohus nõustub kaebajaga selles, et vaidlustatud käskkiri on puudulikult motiveeritud. Kuid vastavalt HMS §58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Vastavalt ATS §-le 118 võib teenistuskohustuste rikkumise eest vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. M.J.l kehtiv distsiplinaarkaristus puudus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise või vääritu teo (§84 p 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Väärituks teoks vastavalt ATS §84 p-le 3 saab lugeda süülist tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste normidega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool seda. Ametiasutuse diskrediteerimine ehk selle halba valgusesse seadmine on ATS §84 p-s 3 ettenähtud süütegu. Nimetatud sätte tõlgendamisel tuleb arvestada, et ametiasutus ja ametnik on põhjendatult avalikkuse suurendatud tähelepanu all ning ametniku poolt nii teenistussuhetes kui ka väljaspool seda toimepandud õigus- ja kõlblusnormide rikkumine saab reeglina alati üldsuse poolt tauniva hinnangu osaliseks ja sellisena võib mõjutada selle ametniku ning ametiasutuse autoriteeti. See ei ole aga piisavaks aluseks ametniku süüteo kvalifitseerimiseks ATS §84 p 3 järgi. Diskrediteerimisega eeltoodud sätte tähenduses on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Kohus leiab, et kui riigiametnikku (käesoleval juhul kaebajat, kui endist õigusosakonna peaspetsialisti) kahtlustatakse KarS järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, siis ta igal juhul kahjustab riigiasutuse, antud juhul Siseministeeriumi, kelle üheks põhiülesandeks on riigi sisejulgeoleku ja avaliku korra tagamine ning kes oma pädevuse piires suunab ja koordineerib nii ministeeriumi kui ka tema valitsemisalas olevate ametite kriminaalpoliitikat õiguserikkumiste ennetamiseks, tõkestamiseks ja avastamiseks kui ka riigiametniku enda mainet. Kohus on seisukohal, et Siseministeeriumi ja riigiametniku mainet kahjustavateks olid kindlasti ajakirjanduses avaldatud artiklid nagu: 27.03.2001 Eesti Päevalehes avaldatu – „Seadusi koostanud ametnik võttis pistist“ (tl 19), 27.03.2001 Postimehes avaldatu – „Riigiametnikul lasub altkäemaksukahtlus“ (tl 20), 27.03.2001 SL Õhtulehes avaldatu – „Altkäemaksukahtlustusega ametnik vahistati“ (tl 21), 04.04.2001 Postimehes avaldatu – „Pistist võtnud kõrge ametnik pääses vahi alt“ (tl 22). Kohtule esitatud M.J. kahtlustatavana ülekuulamise 01.04.2003 protokollist nähtub, et M.J. nõustus oma tuttava palvel uurima, kuidas on võimalik vabastada aresti alt ühe firma arvet ja pöördus sellekohase informatsiooni saamiseks ühe politseiametniku poole. Saades teada, et tema poolt nimetatud firmat kahtlustatakse rahapesus ning et firmal on mingid jamad, andis M.J. politseiametnikule mõista, et on teatud isikud, kes on huvitatud arve avamisest. M.J.le informatsiooni andnud politseiametnik andis M.J.le omakorda ühe teise politseiametniku telefoninumbri, kellega siis M.J. hiljem kokku sai ja kellele andis mõista, et teenuse osutamise eest pakub firma 10 000 krooni. Lõplikuks pakkumiseks jäi 15 000 krooni ja selle raha andis M.J.le tema tuttav 18.03.2003 ka üle. 19.03.2003 läbiviidud matkimise käigus vahendas M.J. kuriteo matkijale 7500 krooni ning sai vastu ümbriku ja tegevusjuhise firma omanikule. Avaliku teenistuse eetikakoodeksist lähtudes peab avalikku teenistujat kui avaliku võimu teostajat iseloomustama ausus ja väärikus ja avalik teenistuja peab ise igati kaasa aitama nimetatud põhimõtte levikule. Samuti lasub avalikul teenistujal teenistussuhtes kõrgendatud vastutus ja vastustajat diskrediteerib see, et avalik teenistuja, kes on ise olnud rahapesu tõkestamise seaduse, karistusseadustiku jne väljatöötamise juures, vahendab altkäemaksu Politseiameti rahapesu andmebüroo ametnikule, et see taasavaks ühe pangaarve, mille büroo oli seoses rahapesujuhtumi uurimisega arestinud. Selline tegu on igal juhul ametniku õigus- ja kõlblusnormide vastane süüline tegu ja on piisav kõige rangema distsiplinaarkaristuse, milleks on teenistussuhte lõpetamine, määramiseks. Kaebaja selline tegu on vääritu tegu ATS §84 p 3 mõttes ja teenistusest vabastamine oli seaduslik. Kohus märgib siinkohal, et kaebaja ei esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et ta ei pannud toime ülalkirjeldatud vääritut tegu. 3.Asjaolu, et M.J.lt ei võetud enne karistuse määramist kirjalikku seletust, ei ole selline rikkumine, mille puudumine oleks viinud tõenäoliselt teistsuguse distsiplinaarkaristuse määramisele. Kaebaja andis enne karistuse määramist suulise seletuse oma vahetule ülemusele, ministeeriumi õigusosakonna juhatajale R.S.ule. R.S.u ütluste kohaselt vestles ta M.J.ga peale viimase vahi alt vabastamist ja M.J. sõnum talle oli, et ta on toime pannud teo, altkäemaksu vahendamise ja mille toimepanemist ta kahetseb. M.J. ei võtnud omaks ainult seda, et ta oleks altkäemaksu vahendamisel ise kasu saanud. Samuti mõistis M.J. ministeeriumi soovi tema vabastamiseks ja oli nõus teenistusest vabastamisega alustel, mida ministeerium õigeks peab. Kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütlustes. Kuna süüteo – vääritu teo toimepanemist, on kaebaja ise oma suulise seletusega vahetule ülemusele R.S.ule kinnitanud, siis puudus vastustajal vajadus kaebajalt kirjaliku seletuse võtmiseks. 4.Hinnangu andmisega kaebaja poolt toimepandud vääritule teole ja talle distsiplinaarkaristuse määramisega avaliku teenistuse seaduse alusel ei ole vastustaja rikkunud süütuse presumptsiooni. Hinnangu sellele, kas kaebaja on või ei ole toime pannud KarS tunnustele vastavad teod, antakse eraldi menetluses, milleks on kriminaalmenetlus. Nimetatud menetlused toimuvad teineteisest sõltumatult. Kui ka isiku suhtes alustatud kriminaalmenetlus lõpetatakse kas kuriteo sündmuse või teos kuriteo puudumise tõttu, ei välista see isikule distsiplinaarkaristuse määramist. Eeltoodut arvestades kohus leiab, et vaidlustatud käskkiri on sisuliselt õige ja seaduslik ja selle tühistamiseks puudub alus. Marion Vakker
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.